3-14-51189/29 · 3-14-51189/29 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1

K O H T U O T S U S E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 29.12.2014. a, Tallinn Haldusasja number 3-14-51189 Haldusasi V.V. kaebus Tallinna Vangla vastu kahju hüvitamise nõudes summas 630 eurot Menetlusosalised Kaebaja – V.V. Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Teerika Martisen Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON 1. Jätta kaebus rahuldamata. 2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord ja tähtaeg Kohtuotsuse peale on õigus 30 päeva jooksul arvates selle avalikult teatavaks tegemisest, s.o hiljemalt 28.01.2015, esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule.

KAEBUSE ASJAOLUD

1. Tallinna Vangla peaspetsialist-üksuse juhi 03.01.2014 käskkirja nr 3 alusel lukustati esimese üksuse 1-4 sektsiooni kambrite uksed alates 03.01.2014 kella 10.45-st kuni asjaolude väljaselgitamiseni julgeoleku kaalutlusel. Käskkirjas märgitakse, et 03.01.2014 avastati esimese üksuse 1-4 sektsioonis kinnipeetava käes töökorras mobiiltelefon. Mobiiltelefon on vangla julgeolekut ohustav seade, kuna sellega on võimalik organiseerida keelatud esemete ja ainete toomist vangla territooriumile ning pidada keelatud suhtluseid. Intsidendi täpsemate asjaolude väljaselgitamiseks, samuti kinnipeetavate üle efektiivsema järelevalve teostamiseks, keelatud esemete leviku takistamiseks ja nende esemete avastamiseks on vajalik esimese üksuse 1-4 sektsiooni lukustamine.

2 2. Tallinna Vangla üksuse juhi 13.01.2014 käskkirjaga nr 19 lõpetati 03.01.2014 käskkirjaga nr 3 kohaldatud piirangud seoses asjaolude äralangemisega. 3. Tallinna Vangla peaspetsialist-üksuse juhi 06.02.2014 käskkirja nr 65 alusel lukustati esimese üksuse 1-4 sektsiooni kambrite uksed alates 06.02.2014 kella 09.00-st kuni asjaolude väljaselgitamiseni julgeoleku kaalutlusel seoses 05.02.2014 kella 22.50 ajal esimesest üksusest avastatud mobiiltelefoniga. Käskkirjas esitati 03.01.2014 käskkirjale nr 3 sarnased põhjendused, lisaks selgitati, et vaatamata sektsiooni 1-4 lahtioleku aja piiramisele tagatakse kinnipeetavatele õigusaktidest tulenevad õigused nagu telefoni kasutamine, jalutuskäigud, kokkusaamised ja sisseostude tegemine. 4. Tallinna Vangla üksuse juhi 12.02.2014 käskkirjaga nr 73 lõpetati 06.02.2014 käskkirjaga nr 65 kohaldatud piirangud seoses asjaolude äralangemisega. 5. 27.02.2014 esitas V.V. Tallinna Vangla direktorile mittevaralise kahju hüvitamise taotluse seoses esimese üksuse 1-4 sektsiooni sulgemisega ajavahemikel 03.01 – 13.01.2014 ja 06.02 – 12.02.2014. V.V. märgib taotluses, et sektsiooni sulgemise aluseks olevates sündmustes ei olnud temal süüd ning vangla piiras põhjendamatult tema liikumisvabadust sektsioonis. Taotlejale kaasnesid sektsiooni sulgemisega tugevad hingelised läbielamised, mis väljendusid unetuses, söögiisu puudumises, depressioonis ja psüühilistes atakkides. Taotleja nõuab iga lukustatud kambris viibimise päeva (kokku 16) eest 30 eurot ning kolme vahelejäänud spordisaali kasutamise võimaluse eest 150 eurot ehk kokku 630 eurot. 6. 12.06.2014 esitas V.V. Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla vastu kahju hüvitamise nõudes.

KAEBAJA SEISUKOHAD

7. Kaebaja viibib alates 2013. a detsembrist Tallinna Vangla avatud sektsioonis 1-4. Ajavahemikel 03.01.2014 – 13.01.2014 ja 06.02.2014 – 12.02.2014 oli nimetatud sektsioon korpuse ülema käsul suletud. Kaebajalt võeti sellega võimalus liikuda, telefoni kasutada ja võimlat külastada. V.V. leiab, et ta ei olnud seotud sündmustega, mis tõid kaasa sektsiooni sulgemise ega ohustanud mingil moel vangla julgeolekut. Seega võeti kaebajalt alusetult liikumisvabadus ning kaebaja nõuab riigivastutuse seaduse §-dele 7 ja 9 ning PS § 25 tuginedes talle õigusvastaste toimingutega tekitatud kahju hüvitamist. Kaebaja viibis kinnises kambris 16 päeva ning soovib iga päeva eest 30 euro suurust hüvitist. Lisaks jäi kaebaja sellel perioodil ilma kolmest võimla külastusest, mille eest kaebaja soovib saada 50 eurot iga külastuse kohta. Kokkuvõttes nõuab kaebaja 630 euro suurust hüvitist. Täiendavalt selgitab kaebaja, et tööpäevadel on kamber avatud kella 09.20 – 11.20 ja 14.00 - 17.40 vahel ning selle aja jooksul võib ta vabalt sektsioonis liikuda, käia naaberkambrites, suhelda teiste kinnipeetavatega, helistada vabalt nn elavas järjekorras – piiranguid telefonikõnede arvule ja kestusele pole. Puhkepäevadel on kambrid avatud kella 08.10 – 11.45 ja 13.10 – 17.45 vahel. Puhkepäevadel saab kasutada spordisaali. Seoses sektsiooni sulgemisega ei saanud kaebaja võimlas ega duši all käia. Ajal, mil sektsioon on suletud, puudub kaebajal võimalus saada perioodikat. Lisaks oli kamber, milles kaebaja viibib, ülerahvastatud: 17 m2 kambris viibis viis kinnipeetavat ning seal on WC ja mööbel. Sektsiooni sulgemise ajal sai ta helistada vaid kord nädalas, 5-10 minutit ainult kella 12.00 – 14.00 vahel ning muul ajal ei saanud helistada isegi advokaadile. 26.11.14 lisas kaebaja, et ta külastab spordisaali üks kord nädalas graafiku alusel, mis on ainus võimalus tegeleda spordiga. Kuna ta on suitsetaja, siis kasutab ta jalutamiseks ettenähtud aega suitsetamiseks.

3

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

8. Vastustaja Tallinna Vangla palub jätta kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel. Kaebaja vabadus liikuda oma sektsiooni piires oli piiratud vangistusseaduse (VangS) § 8 lg 2 alusel antud Tallinna Vangla 03.01.2014 käskkirja nr 3 ja 06.02.2014 käskkirja nr 65 alusel, seega oli kaebaja õigust oma osakonna piires 4 tundi vabalt liikuda, piiratud õiguspäraselt. Kaebaja ei ole kumbagi käskkirja vaidlustanud ega vaidle ka kaebuses vastu käskkirjades toodud põhjendustele. VangS § 55 lg 1 kohaselt tuleb kinnipeetavatele tagada võimalus tegeleda kehakultuuriga, kuid sellest sättest ei tulene kinnipeetavale õigust nõuda, et seda saaks teha spordisaalis. Vangla ei saanud kinnipeetavaid lubada spordisaali enne, kui selgitati välja leitud mobiiltelefonidega seotud asjaolud. Kaebaja ei väida, et tal poleks võimaldatud värskes õhus jalutuskäikudel käia. Seega oli tal kehakultuuriga võimalik tegeleda värskes õhus viibimise ajal. Tallinna Vangla ei rikkunud käskkirju andes kaalutlusreegleid. Sektsiooni lukustamiseks ja sellest tulenevalt kaebaja vabaduse piiramiseks võrreldes tavapärase olukorraga esines põhjendatud huvi – tagada julgeolek vanglas. VangS § 66 lg-st 1 tuleneb vanglale kohustus tagada üldine julgeolek. Üldise julgeoleku tagamine hõlmab nii vanglas viibivate kinnipeetavate, vanglateenistujate kui ka vanglat külastavate isikute julgeoleku tagamise. Riigikohus on 13.11.2009 otsuses nr 3-3-1-63-09 märkinud, et ennetava meetmena tuleb lähtuda olemasolevast olukorrast, hinnangute andmine toimub olemasoleva info alusel. Kuna sektsiooni lukustamise eesmärk oli ennetavalt õigushüvede kahjustamise ärahoidmine, mitte kaebaja vabaduse täiendav piiramine, tuleb arvestamata jätta kaebaja väide, et temal puudus seotus sündmustega, mis tõid kaasa sektsiooni sulgemised. Vangla on seisukohal, et kaebaja suhtes kehtinud piirangud vastasid täideviimise eesmärkidele ja olid vajalikud ning nendega ei ole kaebajale mittevaralist kahju tekitatud. Kuna vangla tegevus sektsiooni 1-4 lukustamistel oli vaidlusalustel perioodidel õiguspärane, on täitmata üks kahju hüvitamise eeldustest. Kaebaja ei toonud kohtueelses menetluses välja asjaolu, et ta ei saanud vabalt telefoni kasutada. Samas ei piiratud kaebaja õigust helistada, mida kinnitab ka väljavõte V.V. poolt tehtud telefonikõnedest perioodidel 03.-13.01.2014 ja 06.-12.02.2014.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

9. Kaebaja taotleb mittevaralise kahju rahalist hüvitamist seoses Tallinna Vangla poolt 03.01.2014 käskkirja nr 3 ja 06.02.2014 käskkirja nr 65 alusel esimese üksuse 1-4 sektsiooni, milles kaebaja kõnealusel ajal viibis, lukustamisega tekitatud mittevaralise kahju eest ajavahemikel 03.01 – 13.01.2014 ja 06.02 – 12.02.2014. Kaebaja arvates on talle mittevaralist kahju põhjustatud sellega, et ta ei saanud ajal, mil sektsioon oli lukustatud, vabalt sektsioonis liikuda ega spordisaali külastada. V.V. leiab, et temalt võeti alusetult liikumisvabadus ning kaebaja nõuab riigivastutuse seaduse §-dele 7 ja 9 ning PS § 25 tuginedes talle õigusvastaste toimingutega tekitatud kahju hüvitamist. 10. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Sama sätte lõike 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. RVastS § 7 lg-st 4 tulenevalt kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks RVastS-le ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. RVastS § 7 lg-st 1 ja § 9 lg-st 1 ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg-st 5 tulenevalt peavad mittevaralise kahju rahaliseks hüvitamiseks olema korraga täidetud järgmised eeldused:

4 - asutuse tegevus peab olema olnud õigusvastane; - asutuse tegevus peab olema tekitanud mittevaralise kahjuna käsitatava füüsilise või hingelise valu või kannatuse; - tegevuse ja kahju vahel peab esinema põhjuslik seos; - kahju ei ole kõrvaldatav muude õiguskaitsevahenditega; - asutuse tegevus peab olema alandanud isiku väärikust, kahjustanud tema tervist, võtnud talt vabaduse, rikkunud tema kodu või eraelu puutumatust või sõnumi saladust või teotanud tema au või hea nime; - isiku õiguste rikkumine peab olema olnud süüline. Järgnevalt kontrollib kohus, kas eelnimetatud mittevaralise kahju hüvitamise eeldused on täidetud. 11. Vangistusseaduse (VangS) § 8 lg 1 kohaselt on kinnipeetaval lubatud liikuda kinnise vangla territooriumil vangla sisekorraeeskirjas ja kodukorras sätestatud kohtades ning ajal. Öörahu algusest kuni äratuseni ning muul vangla sisekorraeeskirjas ja kodukorras sätestatud ajal eraldatakse kinnipeetavad neile ettenähtud kambritesse, mis lukustatakse. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt võib vanglateenistus põhjendatud vajaduse korral kambreid või osakondi lukustada või kinnipeetavaid ajutiselt teistesse ruumidesse paigutada käesoleva paragrahvi lõikes 1 ettenähtud ajast erinevalt, kui see on vajalik vangla julgeoleku tagamiseks või kinnipeetava õigusvastase käitumise vältimiseks. Erandi tegemise otsus tuleb teha kirjalikult. Seega lubab VangS § 8 lg 2 vanglateenistusel julgeoleku tagamiseks või kinnipeetava õigusvastase käitumise vältimiseks teatud juhtudel kõrvale kalduda VangS § 8 lõikega 1 kinnipeetavale tagatud üldisest elukorraldusest, s.o piirata kinnipeetavate päevaaegset liikumis- ja suhtlemisvabadust osade kambrite või teatud osakondade piires. 12. Vangla sisekorraeeskirja § 8 lg 1 sätestab, et kinnipeetav, välja arvatud avavanglas või avavanglaosakonnas viibiv kinnipeetav, ei ole kohustatud viibima kambris, kui ta on hõivatud taasühiskonnastava tegevusega. Väljaspool kambrit oma osakonna piires võib kinnipeetav liikuda kodukorras selleks sätestatud vabal ajal. Oma osakonnas liikumiseks ettenähtud vaba aega peab olema vähemalt neli tundi. Tallinna Vangla kodukorra lisas 1.1.4 kehtestatud esimese üksuse sektsiooni 1-4 päevakava kohaselt on seal viibivatel kinnipeetavatel vaba aeg, mil kambriuksed on lahti ja saab kasutada telefoni, 09.20 – 11.20 ja 14.05 – 17.50. 13. Kuna VangS § 8 lg 2 meetmega piiratakse kinnipeetavate õigusi võrreldes tavaolukorraga märkimisväärselt, peab sellise julgeolekuabinõu kohaldamine toimuma motiveeritud haldusaktiga. Vastav otsus tehakse kaalutlusõiguse alusel. HMS § 56 järgi peab kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine olema kirjalikult põhjendatud ning põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus ning kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida lisaks ka kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. 14. Käesoleval juhul on Tallinna Vangla lukustanud esimese üksuse 1-4 sektsiooni 03.01.2014 käskkirja nr 3 ja 06.02.2014 käskkirja nr 65 alusel. Sellega on täidetud VangS § 8 lg-st 1 tulenev vorminõue, et vastav otsus tuleb teha kirjalikult. Mõlemas käskkirjas on toodud kaalutlused, mille alusel sektsioon suletakse. Kohtu hinnangul oli sektsiooni sulgemine mõlemal korral põhjendatud. Kohus nõustub vanglaga, et mobiiltelefon, kui keelatud ese (vangla sisekorraeeskirja § 641 p 10) kinnipeetava valduses ohustab vangla julgeolekut ning selleks, et välja selgitada juhtumi asjaolud, lukustati esimese üksuse 1-4 sektsioon, selliselt oli võimalik piirata kinnipeetavatel kambrite vahelist liikumist, mis tagas efektiivsema järelevalve, ka oli selliselt võimalik takistada keelatud esemete levikut kinnipeetavate hulgas ning tõhustada tööd esemete avastamiseks. Vangla eesmärk ei olnud

5 seotud kaebaja kiusamisega või põhjendamatult temale ebamugavuste tekitamisega, vaid selliselt sai tagada vangla üldist julgeolekut (sh nii vanglateenistujate kui ka kinnipeetavate julgeolek). Kuivõrd 03.01.14.a. seotud juhtumiga anti välja põhjendatud käskkiri, siis nähtub, et piirangud olid ajutised ning käskkirjaga nr 19 13.01.14.a. lõpetati nende kohaldamine. Uuesti kohaldati piiranguid 06.02.14 a käskkirjaga nr 65, kuna taas leiti esimese üksuse ühest kambrist mobiiltelefon. Ka teisel korral lõpetati piirangute kohaldamine vajaduse ära langemisel ja anti välja käskkiri nr 73. Kuivõrd keelatud esemete liikumist ei suudetud piirata, siis on mõistetav, miks vangla pidi välja selgitama, kuidas keelatud esemed vanglasse toimetatakse, et takistada nende levik. Kohus nõustub vanglaga, et seatud eesmärkide saavutamiseks oli võimalik sektsioonide sulgemine ja see oli ka proportsionaalne meede, ehkki selliselt piirati ajutiselt sektsioonis viibivate kinnipeetavate liikumisvabadust ja omavahelist suhtlemist. Piirangute ajal tagati kinnipeetavatele õigused, mis tulenevad seadusest ja telefoni kasutamine oli võimalik (avalduse alusel ja vastavalt võimalustele), tagati jalutuskäigud, kokkusaamised, sisseostude tegemine. Vanglal olid tekkinud tõsised probleemid seotult mobiiltelefonide toimetamisega vanglasse, mille kasutamisega omakorda on võimalik kontrollimatult helistada ööpäevaringselt ja vangla on hinnanud probleemi tõsidust õigesti, sest praktikas oli mobiiltelefon kujunenud kinnipeetavate käes teiste keelatud esemete vanglasse sisse organiseerimise peamiseks abivahendiks (vt käskkirja nr 3 põhistus). Piirangute kehtestamist ja valitud meedet ei muuda õigusvastaseks asjaolu, et kaebaja suhtes ei olnud vangla tuvastanud, et tema kasutas keelatud eset. Vangla on siinkohal viidanud Riigikohtu 13.11.2009 otsusele nr 3-3-1-63-09 ja märkinud, et ennetava meetmena tuleb lähtuda olemasolevast olukorrast, hinnangute andmine toimub olemasoleva info alusel. Ka antud juhul lähtuti olemasolevast olukorrast ning kogutud infost; kaebaja ei ole märkinud, et need andmed oleksid tõele mittevastavad. 03.01.2014 käskkirja nr 3 alusel oli sektsioon suletud 10 päeva, 06.02.2014 käskkirja nr 65 alusel 6 päeva. Asjaolusid arvestades ei olnud sektsioon järjestikku suletud ebamõistlikult pikka aega. Kaebaja väide, et temal ei olnud sektsiooni lukustamise aluseks olnud sündmustega midagi pistmist, ei muuda käskkirju õigusvastaseks, kuna esines põhjendatud vajadus viivitamatult sulgeda kogu sektsioon. Kuna miski ei viita nimetatud käskkirjade õigusvastasusele, oli sektsiooni sulgemine õiguspärane. 15. Kohtule ei nähtu, et vangla oleks oma tegevusega kahjustanud kaebaja tervist. Vangla poole pöördumises märkis kaebaja kaasnevaid üleelamisi, ent kohtule ta neidsamu asjaolusid enam ei nimetanud, samuti ei ole ta kohtule esitanud tõendeid tervise kahjustamise kohta ega viidanud selliste tõendite olemasolule. Kaebaja on esitanud üksnes paljasõnalisi väiteid hingeliste läbielamiste osas ning puuduvad mistahes tõendid, mis näitaksid, et kaebaja tervis oleks sektsiooni lukustamise tagajärjel halvenenud. Eluliselt ei ole usutav, et täiendav liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine võrdlemisi lühikeseks ajaks võiks kinnipeetava tervist kahjustada. Kuna kaebaja nimetas kohtule (26.11.14), et ta külastab spordisaali üks kord nädalas graafiku alusel, mis on ainus võimalus tegeleda spordiga ning kuna ta on suitsetaja, siis kasutab ta jalutamiseks ettenähtud aega suitsetamiseks, siis saab järeldada, et tema tervislik seisund peab olema vähemalt sedavõrd rahuldavas seisundis, et ta saab spordiga tegeleda ning lühiajaline sportimisvõimaluste piiramine ei saa veel iseenesest viia kahjulike tagajärgedeni. See ei oleks eluliselt usutav ning selliseid tagajärgi ka ei nähtu. Kuna kaebajale oli antud valikuvõimalus, kas kasutada suitsetajate jalutusboksi või siis mittesuitsetajate jalutusboksi, on kaebaja ise vabal tahtel valinud suitsetamise võimaluse kasutamise. Selliselt ei ole siinkohal vangla tema valikuvabadust kuidagi piiranud.

6 16. VangS § 41 lg-st 1 tuleneb, et kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Riigikohtu halduskolleegium on selgitanud, et Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) seisukohtadest saab lähtuda inimväärikuse alandamise mõiste sisustamisel ka RVastS § 9 lg 1 tähenduses (RKHK 15.03.2010 otsus haldusasjas nr 3-3-1-93-09, p 11). EIK praktika kohaselt saab inimväärikust alandavaks pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. EIK praktikas on väärikuse alandamiseks peetud näiteks järgmisi olukordi: täielik sotsiaalne isolatsioon (vt näiteks Messina vs. Itaalia (nr 2), nr 25498/94; erivajaduste ignoreerimine (Price vs. Ühendkuningriik, nr 33394/96); arstiabi andmata jätmine, millega kaasnevad rasked vigastused või surm (Ilhan vs. Türgi, nr 22277/93); põhjendamatu jõu kasutamine (Ilhan vs. Türgi, nr 22277/93); sundtoitlustamine ilma meditsiinilise vajaduseta (Nevmerzhitsky vs. Ukraina, nr 54825/00); ülerahvastatus kambris (Korobov ja teised vs. Venemaa, nr 67086/01); alasti kinnipeetava läbiotsimine vastassoost vanglaametniku juuresolekul (Valašinas vs. Leedu, nr 44558/98); paigutamine kolmeks kuuks pimedasse väiksesse kambrisse ilma jalutamisvõimaluseta (I.I vs. Bulgaria, 44082/98) jm. Samuti on leitud, et väärikust alandavaks võivad osutuda halvad sanitaartingimused kogumis (Valašinas vs. Leedu, nr 44558/98). 17. Kohtu hinnangul ei ole alandatud kaebaja inimväärikust. Piirangud ei olnud nii intensiivsed kui näiteks kartserikaristust kandvale kinnipeetavale seatavad piirangud; sektsiooni sulgemise ajal viibis kaebaja sarnastes tingimustes, milles viibivad kinnipeetavad suletud osakondades. Kinnipeetav peab vangla julgeoleku huvides taluma mitmesuguseid piirangud, mh teatud ajaperioodiks kambrite lukustamist avatud sektsioonis. Piirangute kasutamine ei ole kollektiivne karistamine. Ebameeldivused, mida kaebaja pidi seoses sektsiooni sulgemisega taluma, ei olnud sellised, mis selgelt ületaksid vangistusega paratamatult kaasnevad piirangud ja ebameeldivused. Kinnipeetava liikumisvabaduse täiendavat piiramist õiguspärase haldusakti alusel ning seejuures mitte ebamõistlikult kauaks, ei ole alust käsitleda vabaduse võtmisena RVastS § 9 lg 1 mõttes. 18. Kaebaja on alles kohtumenetluses esitanud väite, et ta oli sunnitud viibima ülerahvastatud kambris – 17 m2 viie kinnipeetava kohta, lisaks WC ja mööbel. Isegi kui kohus saaks selle asjaoluga arvestada, nähtub, et antud juhul ei olnud tegemist sellise kitsikusega, et kaebajale oleks kambris jäänud vähem kui 3 m2 põrandapinda (kui arvestada põrandapinna hulka ka mööbli alla jääv ala). Kaebaja ei väida, et talle poleks võimaldatud igapäevast ühetunnist jalutuskäiku. Kohus nõustub vastustajaga, et VangS § 55 lg 1 ei eelda tingimata kinnipeetavatele spordisaali kasutamise võimaldamist. Kinnipeetaval on võimalik kehakultuuriga tegeleda ka jalutuskäigu ajal ja nagu nähtus, kaebaja kasutas jalutamiseks ettenähtud aega ning asjaolu, et ta soovis sellel ajal suitsetada, ei ole vanglale etteheidetav. samas nähtub, et kahe kuu jooksul jäi vahele kokku vaid kolm spordisaali külastust. Kokkuvõttes ei nähtu, et kaebaja inimväärikust oleks alandatud. 19. Kaebaja väited, et tema helistamise õigust piirati, tal ei olnud võimalust lugeda perioodikaväljaandeid ning ta ei saanud käia duši all (ilmselt peab kaebaja silmas koos spordisaali külastusega kaasnevat pesemiskorda), on kaebaja esmakordselt toonud välja alles kohtumenetluses. Kohus saab kahjunõuet läbi vaadata ulatuses, milles on läbitud kohtueelne menetlus, st kohtumenetluses võrreldes kohtueelse menetlusega uusi kahjuhüvitist mõjutavaid asjaolusid enam esitada ei saa (vt nt RKHK 11.11.2008 määrus haldusasjas nr 3-3-1-68-08, p 9).

7 Seega nende asjaoludega kohus kahju hüvitamise nõude lahendamisel arvestada ei saa. Kohus siiski märgib, et kaebajale oli helistamise õigus tagatud vähemalt kord nädalas nagu suletud osakondades viibivatele kinnipeetavatele (Tallinna Vangla kodukorra p 13.3.1). Sealhulgas on kaebaja saanud helistada oma „advokaadile“ (ilmselt peab kaebaja silmas Alar Salu, keda kaebaja on nimetanud oma kaitsjaks (tl 36); nimetatud isik kohtule teadaolevalt Eesti Advokatuuri liige siiski ei ole ehk tegu on juristiga; ent nagu nähtub kaebaja telefonikõnede väljavõttest (tl 64), sai kaebaja helistada. Kaebaja ei ole vangla ees taotlenud spordisaali täiendavat kasutamise võimalust (ärajäänud külastuspäevade võrra) ja samas ei ole kaebaja ka selgitanud, mismoodi see asjaolusid tagantjärgi saaks mõjutada. 20. Eelnevast tulenevalt ei ole praegusel juhul mittevaralise kahju hüvitamise eeldused täidetud, mistõttu tuleb kaebus rahuldamata jätta. 21. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna vastustaja menetluskulude hüvitamise taotlust ei ole esitanud, jäävad menetlusosaliste menetluskulud (sh kaebaja poolt tasutud riigilõiv) nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Karin Kalmiste Kohtunik