4-14-5459/19 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus Kohtuotsuse tegemise aeg ja koht 4.detsembril 2014. a, Tartu kohtumaja Väärteoasja number 4-14-5459 Kohtunik Istungisekretär Peet Teidearu

Heli Nurmoja Väärteoasi

M.A` kaebus Lõuna Prefektuuri 18.06.2014 otsusele väärteoasjas 2602,14,001973 Kaebuse esitaja

M.A Ik: XXX;elukoht :XXXX ja XXXX

Kohtuväline menetleja

Politseija Piirivalveameti Lõuna Prefektuur Esindaja : Kaido Iste Juhindudes VtMS § 132 p 1, § 133, § 134, § 135, § 156, kohus otsustas:

Jätta rahuldamata M.A kaebus Lõuna Prefektuuri 18.06.2014 otsusele väärteoasjas 2602,14,001973 ning kaevatav otsus muutmata.

KarS § 66 lg. 2 alusel võimaldada M.A tasuda kaevatava otsusega temale mõistetud rahatrahv osade kaupa kuue kuu jooksul. Rahatrahv tasuda kaevatavas otsuses osundatud ühele kontole. Käesoleva väärteoasja kaebusega kaasnevad kulud jätta KrMS § 180 lg. 1 alusel M.A` kanda. KrMS § 180 lg 1 alusel välja mõista M.A-lt riigituludesse menetluskuluna kohtu postikulu 13(kolmteist)eurot ja 24 senti. Riigi kasuks välja mõistetud menetluskulud tuleb tasuda 30 päeva jooksul otsuse jõustumisest

Rahandusministeeriumi arveldusarvele EE891010220034796011 (SEB Pank) või

arveldusarvele EE932200221023778606 (Swedbank) või arveldusarvele

EE403300333416110002 (Danske Bank AS Eesti filiaal) või arveldusarvele

EE701700017001577198 (Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaal), märkides viitenumbri 10220145130728, kohtuasja numbri ning selgituse, kelle eest menetluskulud tasuti.

Väljamõistetud summade vabatahtlikult tasumata jätmisel määratud tähtajaks pööratakse kohtuotsus menetluskulude sissenõudes sundtäitmisele kohtutäituri kaudu, millega kaasnevad täitmiskulud.

Edasikaebamise kord Kohtuotsust saab kassatsioonikorras vaidlustada, teatades sellest kirjalikult seitsme (7) päeva jooksul kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest Tartu Maakohtule. Kohtumenetluse pool võib loobuda kassatsiooniõigusest kohe, tõendades seda oma allkirjaga kohtuotsuse resolutiivosal.

Terviklik kohtuotsus koostatakse, kui käesoleva kohtuotsuse resolutiivosale on esitatud kassatsiooniteade ning otsus on sel juhul kättesaadav Tartu Maakohtu kantseleis 15 päeva möödumisel pärast esimese kassatsiooniteate kohtukantseleisse saabumist. Kassatsioon esitatakse vandeadvokaadi vahendusel kaebuse arutamisel kohtuotsuse teinud maakohtule 30 päeva jooksul, alates päevast, mil maakohtu kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav.

Menetluse käik

23.05.2014. a koostas Politseija Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelvalvetalituse avariiteenistuse avariipolitseinik Kuuno Kiudorf väärteoprotokolli selle kohta, et M.A, juhtides 13.05.2014. a kella 10:12 ajal Tartu linnas Puusepa tn 1a parklas mootorsõidukit Ford Mondeo 206 rg nr-ga XXX, ei veendunud manöövri tegemisel selle ohutuses ning sõitis tagurdamisel külge seisvale sõidukile Honda Civic rg nr-ga XXX.

Eelkirjeldatud tegevusega põhjustas M.A liiklusõnnetuse ja tekitas varalise kahju

Honda Civic rg nr-ga XXX omanikule XXXX sõiduki tagumise stange vasakpoolse nurga muljumise näol. Juht M.A lahkus sündmuskohalt, jättes välja selgitamata kahju saaja ning nimetamata kahju tekitamise eest vastutava isiku, ega teatanud liiklusõnnetusest politseile. Sellega rikkus M.A liiklusseaduse (edaspidi LS) § 33 lg 2 p 8, § 49 lg 1 ja § 169 lg-te 4, 5 nõudeid ja pani toime LS § 223 lg 1 ja § 236 lg 1 järgi kvalifitseeritavad väärteod.

Menetlusalune isik M.A esitas vastulause, mille kohaselt ei viibinud ta väärteoprotokollis nimetatud ajal Puusepa tn 1a parklas, kuna oli sel ajal hoopis Puusepa 8 asuva haigla registratuuris. Enne haiglasse pöördumist sõitis ta küll Puusepa 1a parklast läbi, kuid tema teadmisel ei toimunud mingit liiklusõnnetust. Ka puudub tema autol avariitunnus. Seega on välistatud tema põgenemine sündmuskohalt.

Politseija Piirivalveameti Lõuna Prefektuur jättis vastulauses esitatu arvesse võtmata ning karistas oma 18.06.2014. a otsusega väärteoasjas nr 2602,14,001973 M.A LS § 223 lg

1 järgi rahatrahviga 25 trahviühikut, s.o 100 eurot. LS § 236 lg 1 järgi karistas Lõuna Prefektuur M.A rahatrahviga 35 trahviühikut, s.o 140 eurot.

03.07.2014. a esitas menetlusalune isik M.A Tartu Maakohtule kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse, milles kordab juba vastulauses väidetut ja palub eelnimetatud otsuse tühistada.

Lõuna Prefektuur ei nõustu M.A kaebusega ning palub otsuse jätta muutmata.

Kohtuväline menetleja on seisukohal, et väärteomenetluse käigus on M.A-le süüks arvatav rikkumine igakülgset tõendamist leidnud ning talle on määratud karistus, mis vastab toimepandud teole ja isiku süüle.

Kohtuotsuse põhjendused VTMS § 123 lg 2 mõtte kohaselt vaatab maakohus väärteoasja läbi täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

Kohus, ära kuulanud tunnistaja, asjatundja, menetlusaluse isiku ja kohtuvälise menetleja ametniku, vahetult uurinud asjas esitatud tõendeid ja oma siseveendumuse kohaselt kõiki tõendeid nende kogumis hinnanud, leiab alljärgnevat.

1. Väärtegu LS § 223 lg 1 järgi

LS § 33 lg 2 p 8 sätestab, et juht on kohustatud enne paigalt liikuma hakkamist, manöövri või sõiduki seismajäämise alustamist veenduma, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid ning teel töötajaid, kusjuures LS § 2 p 37 kohaselt on manööver igasugune pööre või mis tahes sõiduraja vahetus või ümberpõige. LS § 49 lg-st 1 aga tuleneb, et tagurdades ei tohi juht ohustada ega takistada teist liiklejat, vajaduse korral tuleb kasutada teise isiku abi.

LS § 223 lg-st 1 tuleneb, et mootorsõiduki-, maastikusõidukivõi trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustus, karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni.

Tunnistaja P.T. ütluste kohaselt nägi tema 13.05.2014. a hommikul Puusepa 1a juures asuvas parklas, kuidas keset parklat manööverdanud Ford Mondeo, mida juhtis vanem meesterahvas ning mille kaasreisijaks oli vanem proua, tagurdas otsa samas parklas seisnud Honda Civicule. Ta kirjutas autode registreerimisnumbrid üles ning helistas politseisse. Kui kohus näitas P.K. fotosid (tl-d 31-32), millel olid kujutatud Ford Mondeo rg nr-ga XXX (fotod nr-d 3 ja 4) ja Honda Civic rg nr-ga XXX (fotod nr-d 1 ja 2), siis väitis tunnistaja, et tegu võib olla samade sõidukitega, kes osalesid tema poolt kirjeldatud liiklusõnnetuses. P.K.ütlustega riimuvad tunnistaja I.P.ütlused, millest ilmneb, et 13.05.2014. a läks I.P .Puusepa 1 arsti juurde ning parkis sõiduauto Honda Civic, milline on kujutatud ka fotodel nr 1 ja 2 (tl 31), selle juurde parklasse. Kui kohus avaldas tunnistaja mälu värskendamiseks selles osas, mis kella ajal ta Puusepa 1a juurde parkis, tema kohtuvälises menetluses antud ütlused, siis ei vaielnud I.P.vastu sellele, et ta alustas parkimist 09:26 ajal. Veel nähtub I.P.ütlustest, et arsti juurest tormas ta tagasi, et minna edasi Puusepa 2 arsti juurde. Jõudnud Puusepa 2 parklasse, helistas tema raamatupidaja. Raamatupidaja teatas, et politseist helistati ja öeldi, et auto, millega I.P.sõidab, on katki, et keegi oli näinud, kuidas sellele otsa sõideti. I.P.tuli autost välja ja nägi, et auto tagumine vasak nurk oli sisse sõidetud.

Kohtul puudub alus tunnistajate P.K.ja I.P.ütlustes – nii nendes, mis on käsitletud ülal kui ka nendes, millele kohus viitab allpool – kahelda. Tunnistajate ütlused langevad kokku nende ütlustega, mis nad on andnud juba kohtuvälises menetluses. Samuti on nende ütlused loogilised, eluliselt usutavad ning haakuvad omavahel nii liiklusõnnetuse toimumise aja, koha, sõiduautole

Honda Civic tekitatud kahjustuse kui ka selles osas, kuidas jõudis info liiklusõnnetuse toimumisest sõiduautot Honda Civic juhtinud I.P. . Lisaks toetavad tunnistajate P.K.ja I.P.ütlusi menetlusaluse isiku M.A ning tunnistaja M.M.ütlused osas, kus kumbki ei eitanudki, et M.A kasutab fotodel nr 3 ja nr 4 (tl 32) kujutatud sõidukit, st Ford Mondeot rg nr-ga XXX ning viibis sellega 13.05.2014. a kella 10:00 ringis ka kõnealuses parklas.

Eelnevaga loeb kohus tõendatuks, et 13.05.2014. a kella 10 paiku Puusepa 1a parklas püüdis menetlusalune isik M.A sõiduautot Ford Mondeo rg nr-ga XXX ümber pöörata, st sooritada manöövrit LS § 2 p 37 mõttes. Kuna ta ei olnud seejuures aga piisavalt tähelepanelik ega kasutanud ka teise isiku (oma kaasreisija) abi, kes oleks saanud teda juhendada ja suunata, siis tagurdas ta otsa seal parkinud sõidukile Honda Civic rg nr-ga XXX. Järelikult rikkus M.A LS § 49 lg-s 1 ja LS § 33 lg 2 p-s 8 toodud hoolsusnõudeid.

Menetlusalune isik vaidleb ülaltoodule vastu, väites, et ta ei mäleta, et ta oleks parklas tagurdanud – ta sõitis parklast vaid korraks läbi, et tagasi Puusepa 8 haigla juurde sõita. Kohus leiab, et M.A väidetu ei vasta tegelikkusele. Ehkki ka tunnistaja M.M.ütlustest ilmneb, et nad pöörasid Puusepa 1a parklasse vaid selleks, et sealt tagasi keerata ning Puusepa 8 juurde sõita, ei ühti M.M.ütlused M.A omadega selles osas, kuidas see tagasipööramine täpselt aset leidis. Kui M.A väitis, et nad sõitsid parklast vaid läbi, siis M.M.ütluste kohaselt sättis M.A parklas end sõidusuunda, tehes seda edasi-tagasi liikudes. Seega ühtib M.M.poolt kirjeldatud liiklussituatsioon pigem tunnistaja P.K.ütlustes kajastatuga kui M.A poolt väidetuga.

Samuti väidab M.A , et see läbisõit ei toimunud kella 10:12 ajal, nagu on kirjas väärteoprotokollis, kuna kella 10:17 ajal registreeriti ta haiglasse juba sisse. Ka tunnistaja M.M.ütlustest nähtub, et kella 10:00 paiku – võib-olla ka mõni minut läbi – olid nad haigla juures ning kella 10:17 ajal registreeriti M.A sisse. Selle osas leiab kohus, et iseenesest asjaolu, et M.A viibis 13.05.2014. a kella 10:17 paiku Puusepa 8 asuvas haiglas, ei välista seda, et ta oli Puusepa 1a parklas ajal, mil tunnistaja P.K. nägi, kuidas Ford Mondeo tagurdas otsa samas parklas seisnud Honda Civicule. Esiteks, üldteadaolevalt on vahemaa Puusepa 1a ja Puusepa 8 vahel väike ning autoga läbitav minuti-kahega. Teiseks ei ole eluliselt usutav, et P.K.nägi parklas, milles viibimist M.A ise tunnistab, teist sama marki sama numbrimärgiga sõidukit, mida samuti juhtis vanem meesterahvas ning mille kaasreisijaks oli vanem proua. Iseasi on see, et M.A ei pruukinud tõepoolest viibida parklas täpselt kella

10:12 ajal. Nimelt leiab kohus, et aeg, mil kõnealune liiklusõnnetus toimus, on nii väärteoprotokollis kui ka väärteootsuses fikseeritud seda pealt näinud tunnistaja ütlustele põhinevalt. Tunnistaja on selle aja aga määratlenud tagasivaateliselt. Seetõttu on ilmne, et väärteoprotokollis ning sellest tulenevalt ka väärteootsuses märgitud aega ei tule käesoleval juhul mõista mitte minuti ja sekundi täpsusega, vaid suurusjärgu täpsusega. Suurusjärk on aga kohtu poolt uuritud tõendites ühesugune – nii tunnistajate P.K.i, I.P.ja M.M.kui ka menetlusaluse isiku ütlustest kohaselt oli M.A Puusepa 1a parklas kella 10:00 ringis.

Tunnistaja P.K.ütlustest selgub, et pärast kokkupõrget läks ta selle auto juurde, millele otsa sõideti, ning nägi, et selle auto tagastange oli mõlkis. Tunnistaja I.P.ütlused koos fotodega nr 1 ja 2 (tl 31) kinnitavad ja täpsustavad eelnevat. Nimelt ilmneb sealt, et sõiduautol Honda Civic oli pärast kokkupõrget taga põrkeraual vasakus nurgas maast ca 40-50 cm kõrgusel ümmargune mõlk. Tunnistaja I.P.ütluste kohaselt varem seda mõlki autol ei olnud. Tunnistaja I.P.ütlustest ilmneb seegi, et sõiduki remont läks maksma ca 600-800 eurot. Sellega loeb kohus tõendatuks, et sõiduauto Honda Civic omanikule tekkis varaline kahju ja et see varaline kahju oli põhjuslikus seoses sellega, et M.A juhitud Ford Mondeo tagurdas Puusepa 1a parklas sellele sõidukile otsa.

Menetlusalune isik vaidleb vastu ka sellele, et tema tekitas mootorsõidukile Honda Civic sellise kahjustuse. Ta väidab, et kui tema oleks sellise kahjustuse tekitanud, siis oleks ka tema poolt juhitaval sõidukil olnud silmnähtav kahjustus. Tema sõidukil ei olnud aga midagi viga. On küll avariijälg tagumisel stangel, kuid see on varasemast ajast ning tekkinud raudvärava toimel, mille tuul autole ette lükkas. Kohus leiab, et asjaolu, et M.A poolt juhitud sõidukil nähtavat kahjustust ei olnud, ei välista, et Honda Civicu mõlgi tekitas M.A juhitud Ford

Mondeo. Kohus on seisukohal, et sõiduauto Honda Civic mõlgi iseloom (sissepoole terav koonus) viitab selle, et see tekitati väga konkreetselt piiritletud osaga. Fotodelt (tl-d 31-32) on näha, et sõiduautol Ford Mondeo on taga järelkäru konks, mis asub enam-vähem samal kõrgusel sõiduauto Honda Civic mõlgiga ja on sobiv kõnealuse kahjustuse tekitamiseks.

Seega tuleb asuda seisukohale, et M.A realiseeris LS § 223 lg-s 1 toodud koosseisu objektiivsed tunnused.

Karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 12 lg 3 kohaselt on süüteokoosseisu subjektiivseteks tunnusteks tahtlus või ettevaatamatus, kusjuures KarS § 18 lg-st 1 tulenevalt jaguneb ettevaatamatus kergemeelsuseks ja hooletuseks Sama paragrahvi lg-le 2 vastavalt paneb isik teo toime kergemeelsusest, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist, kuid tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu loodab seda vältida. Menetlusalune isik tunnistas, et tal oli kiire, kuna ta oli hilinemas operatsioonile. Samuti on ta tunnistanud, et parkla oli autosid täis. Viimast kinnitas kohtus ka tunnistajad P.K.ning M.M..

Samuti tõendavad M.A enda ning tunnistaja M.M.ütlused, et kõnealusel ajal sadas tugevalt vihma ja nähtavus oli halb. Seega, kui menetlusalune isik oleks liiklusolukorda ja ilmaolusid adekvaatselt hinnanud, siis oleks ta pidanud võimalikuks pidama, et parklas kiirustades manööverdades võib ta ohustada teisi seal olevaid sõidukeid. Ilmselgelt ei jäänud ta tagajärgede osas aga ükskõikseks ega möönnud nende tekkimise võimalust, vaid kohus leiab, et ta lootis neid siiski vältida. Järelikult pani M.A oma teo toime kergemeelsusest.

Kuna kohus ei tuvastanud M.A käitumises õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid, asub ta seisukohale, et menetlusalust isikut tuleb LS § 223 lg 1 järgse väärteo eest karistada.

2. Väärtegu LS § 236 lg 1 järgi

LS § 169 reguleerib juhi tegutsemist liiklusõnnetuse korral. Selle paragrahvi 4. lõike kohaselt ei ole liiklusõnnetusest vaja politseile teatada, kui on täidetud kõik järgmised tingimused: 1) inimesed liiklusõnnetuses vigastada ei saanud või liiklusõnnetuses osalenud inimesed ei nõua ise oma tervise kontrolli; 2) liiklusõnnetuses osalenud juhid või juht ja varalise kahju saajad on juhtumi põhjusi hinnates varalise kahju tekitamise vastutuse küsimuses ühel meelel; 3) hilisemat identifitseerimist võimaldaval viisil on loetletud kõikide liiklusõnnetuses osalenud inimeste andmed; 4) nimetatud on varalise kahju tekitamise eest vastutav isik; 5) liiklusõnnetuses osalenud juhid või juht ja varalise kahju saajad on punktides 2–4 loetletud asjaolud kirjalikult vormistanud ja sellele alla kirjutanud. Vastavalt LS § 169 lg 5 ls-le 1 tuleb lahkarvamuse korral, kui varalise kahju saaja ei ole teada, varalise kahju tekitajat ei ole sündmuskohal või varaline kahju tekkis loomale otsasõidu või selle vältimise tagajärjel, liiklusõnnetusest kohe teatada politseile ja tegutseda vastavalt politsei korraldusele.

LS § 236 lg 1 järgi liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juhi poolt liiklusõnnetusest politseile teatamise nõuete rikkumise eest, kui teatamine oli kohustuslik, karistatakse rahatrahviga kuni

300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni.

LS § 2 p-st 2 tuleneb, et liiklusõnnetus on juhtum, kus vähemalt ühe sõiduki teel liikumise või teelt väljasõidu tagajärjel saab inimene vigastada, surma või tekib varaline kahju. LS § 2 p 81 esimese lause kohaselt on tee jalakäijate või sõidukite liiklemiseks avatud rajatis või maaomaniku poolt liikluseks ettenähtud muu ala, sama paragrahvi punkti 50 kohaselt on parkla aga sõidukite parkimiseks ettenähtud ehituslikult või liikluskorralduslikult kujundatud ala, mille moodustavad parkimiskohad ja neid ühendavad teeosad. Järelikult oli olukorra puhul, kus M.A juhitud sõiduk Puusepa 1a parklas sõitis otsa seal seisnud sõiduautole Honda Civic ning tekitas selle omanikule varalise kahju, tegu liiklusõnnetusega LS § 2 p 2 mõttes.

Ülal leidis tõendamist, et liiklusõnnetuses inimesed viga ei saanud, tekkis vaid varaline kahju I.P.kasutuses olnud sõiduki kahjustamise tõttu. LS § 169 lg 4 kohaselt ei ole sellisel juhul vaja politseile liiklusõnnetusest teatada. Seda aga vaid eeldusel, et ei esine teisi LS § 196 lg-s 4 ja 5 toodud aluseid. Käesoleva väärteoasja asjaolusid silmas pidades ei oleks pidanud politseile õnnetusest teatama, kui selles osalenud juhid oleks juhtumi põhjusi hinnates vastutuse küsimuses olnud ühel meelel, oleks oma arvamuse kirjalikult vormistanud, nimetades kahju tekitamise eest vastutava isiku, ja oleks sellele alla kirjutanud. Nende nõuete täitmine oleks võimalik olnud aga vaid olukorras, kus liiklusõnnetuses osalenud sõidukite juhid oleks viibinud üheaegselt sündmuskohal.

Tunnistaja I.P.ütlused tõendavad, et ajal, mil sõiduautole Honda Civic otsa sõideti, ei viibinud tema sündmuskohal, vaid oli arsti juures. Asjaolu, et liiklusõnnetuse toimumise ajal ei olnud nimetatud sõiduki juht sündmuskohal, tuleb välja ka tunnistaja P.K.ütlustest.

Järelikult tuli M.A jääda sündmuskohale ning oodata sõiduauto Honda Civic juhti, et selgitada välja LS § 169 lg-s 4 toodud asjaolud, või siis LS § 169 lg 5 kohaselt teatada liiklusõnnetusest koheselt politseile. Tunnistaja P.K.ütlustest aga ilmneb, et pärast kokkupõrget lahkus Ford Mondeo kiiresti parklast. Nende ütlustega riimuvad tunnistaja M.M.ning ka menetlusaluse isiku enda ütlused, et neil oli kiire ja nad lahkusid parklast. Need ütlused tõendavad üheselt, et selle asemel, et oodata teise auto juhti või teatada õnnetusest politseile, sõitis M.A sündmuskohalt kiiresti minema.

Menetlusalune isik väitis kohtus, et tema ei saanud aru, et tagurdas teisele autole sisse ning tekitas varalise kahju, mistõttu ei saanud ta täita ka liiklusõnnetusega kaasnevaid kohustusi. Kohus on seisukohal, et M.A selline väide on ennastõigustav ega vasta tõele. Nimelt on tunnistaja P.K.ütlustega tõendatud, et kui kaks autot omavahel kokku said, käis pauk. Ei ole eluliselt usutav, et M.A seda pauku ei kuulnud. Kui kuulis eemal viibinud tunnistaja, siis pidi seda kuulma ka M.A ning mõistma, et toimus kokkupõrge teise autoga. Lisaks on kokkupõrge mingi takistusega tajutav mitte ainult helina, vaid ka liikuva objekti liikumiskiiruse äkilise aeglustumisena või liikumise seiskumisena. Ka selline ilming pidi M.A-le olema tajutav ning andma märku, et ta sõitis millelegi otsa. Seega ei ole kohtu hinnangul võimalik, et M.A ei saanud aru, et toimus kokkupõrge. Lisaks nähtub tunnistaja P.K.ütlustest, et pärast kokkupõrget väljus Fordist kaasreisija - vanem proua, kes vaatas kahe auto tagaotsa ja läks siis autosse tagasi. Seegi viitab asjaolule, et M.A sai aru, et toimus kokkupõrge. Tõsi, nii menetlusalune isik kui ka tunnistaja M.M. on väitnud, et M.M. läks sõidukist küll välja, kuid mitte kokkupõrke tõttu, vaid selleks, et autorohkes parklas veenduda, et M.A oma sõidukiga kuhugi vastu ei puutu. Kohus leiab aga, et needki ütlused ei vasta tõele. Tunnistaja P.K., kel puudub huvi anda tõele mittevastavaid ütlusi, on üheselt kinnitanud, et kaassõitjaks olnud naisterahvas väljus Ford Mondeost alles pärast kokkupõrget ning tema tähelepanu oli suunatud eeskätt kohtadele, millega kaks autot omavahel põrkusid. Lisaks kinnitas tunnistaja P.K., et kui naine oli olukorra fikseerinud, siis istus ta autosse, misjärel auto lahkus kiirustades. Kohus on seisukohal, et kui tõele vastaks menetlusaluse isiku ning tunnistaja M.M.versioon, siis oleks M.M.käitumine parklas olnud teistsugune, nt oleks M.M.tegevusega pidanud kaasnema juhendamisele iseloomulik žestikuleerimine. Midagi sellist tunnistaja P.K.ütlustest aga ei nähtu.

Seega on tõendatud, et menetlusalune isik ei tegutsenud nii, nagu juht liiklusõnnetuse korral peab tegutsema ja järelikult realiseeris ta LS § 236 lg 1 sätestatud väärteokoosseisu objektiivse külje, s.o liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juhi poolt liiklusõnnetusest politseile teatamise nõuete rikkumise, kui teatamine oli kohustuslik.

KarS § 16 lg 4 kohaselt paneb isik teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Eeltoodud asjaolude kohaselt sai M.A aru, et toimus kokkupõrge. Olukorras, kus ta sõitis teisele sõidukile otsa, tuli temal juhina ning seega ka isikuna, kes oma seisundit tulenevalt pidi olema teadlik LS-i nõuetest, enne sündmuskohalt lahkumist veenduda, et ta oma tegevusega kahju ei tekitanud. Kuna M.A autost ei väljunud ega veendunud selles, siis jäi ta kahju tekkimise ning liiklusõnnetusest teatamise kohustuste täitmise suhtes ükskõikseks ja järelikult subjektiivsest küljest pani ta oma teo toime vähemalt kaudse tahtlusega.

Kohus ei tuvastanud õigusvastasust, süüvõimet ega süüd välistavaid asjaolusid ja leiab, et menetlusalust isikut M.A tuleb karistada ka LS § 236 lg 1 sätestatud väärteo eest.

Kohtu seisukoht karistuse osas Kohtuväline menetleja karistas M.A LS § 223 lg 1 järgse väärteo eest 25 trahviühiku, s.o 100 euro suuruse rahatrahviga ning LS § 236 lg 1 järgse väärteo eest 35 trahviühiku, s.o 140 euro suuruse rahatrahviga. Seega määras ta M.A-le mõlema väärteo eest liigilt kõige kergema karistuse selle miinimummäära lähedal (miinimummäär KarS § 47 lg 1 esimese lause kohaselt on 3 trahviühikut, keskmine määr KarS § 47 lg-st 1 ja LS § 223 lg-st 1 ning § 236 lg-st

1 tulenevalt 148 trahviühikut).

KarS § 56 lg 1 esimese lause kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Sama lõike teisele lausele vastavalt arvestab kohus karistuse mõistmisel kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Menetlusaluse isiku M.A tegevuses kohus karistust raskendavaid asjaolusid, mis on sätestatud KarS §-s 58, ei täheldanud. Puuduvad ka KarS § 57 järgsed karistust kergendavad asjaolud.

Võttes arvesse eeltoodut, samuti seda, et M.A pani oma teo toime ettevaatamatusest, seda, et liiklusnõuete rikkumisega ei saanud viga inimesed, vaid kahjustada sai sõiduk ja sedagi mitte väga suures ulatuses, lisaks sedagi, et prognoos, et isik võiks tulevikus samasuguse teo toime panna, on negatiivne, siis asub kohus seisukohale, et M.A-le LS § 223 lg 1 järgi karistust määrates on kohtuväline menetleja järginud karistuse mõistmise aluseid ja on määranud isikule kohase karistuse. Ka LS § 236 lg 1 järgse karistuse määramisel on kohtuväline menetleja määranud seadusega kooskõlas oleva karistuse – LS § 223 lg 1 järgi määratud rahatrahvist suurem rahatrahv on põhjendatav asjaoluga, et selle teo pani M.A toime tahtlikult ja seega on ka tema süü suurem.

KarS § 66 lg 2 kohaselt võib kohus mõjuvatel põhjustel määrata rahatrahvi tasumise ositi. Sama paragrahvi lõike 3 järgi ei tohi ositi tasutava karistuse täitmise tähtaeg ületada üht aastat.

Kohtule avaldatu kohaselt menetlusalune isik ei tööta, vaid on vanaduspensionär. Tema ainukeseks sissetulekuks on igakuine riiklik vanaduspension. Seetõttu on ilmne, et rahatrahvide kohene ühekorraga tasumine tekitab M.A-le majanduslikke probleeme. Sellest tulenevalt leiab kohus, et M.A-le tuleb anda võimalus tasuda rahatrahvid osade kaupa 6 kuu jooksul alates otsuse jõustumisest.

Kohtunik