3-14-51290/28 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Kaire Pikamäe ja Ruth Plaks Määruse tegemise aeg ja koht

29. detsember 2014, Tallinn Haldusasja number 3-14-51290 Haldusasi TK kaebus Vabariigi Valitsuse 26.10.2006 määrusega nr

223 kehtestatud Luitemaa looduskaitseala kaitseeeskirja vaidlustamiseks; Vabariigi Valitsuse 05.08.2004 korralduse nr 615 „Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri“ vaidlustamiseks; Vabariigi Valitsuse 18.05.2007 määruse nr 154 „Hoiualade kaitse alla võtmine Pärnu maakonnas“ vaidlustamiseks ning Sarapuu kinnistu Natura-alal ja Luitemaa looduskaitsealal paiknemisest tingitud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks Menetlusosalised Kaebaja – TK Vastustajad – Vabariigi Valitsus ja Keskkonnaministeerium, esindaja Džein Sottšenko Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 31. oktoobri 2014. a määrus Menetluse alus ringkonnakohtus TK määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON Jätta TK määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 31. oktoobri 2014. a määrus haldusasjas nr 3-14-51290 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 121 lg 4 ja § 235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. TK pöördus 30.03.2014 Keskkonnaministeeriumisse taotlusega arvata talle kuuluv Sarapuu kinnistu (katastritunnusega 84801:005:0139) välja Luitemaa looduskaitsealast ja Natura 2000 võrgustikust. Samuti soovis taotleja hüvitise maksmist looduskaitseliste piirangute talumise eest. Keskkonnaministeerium jättis 26.05.2014 vastusega nr 7-3.4/14/2773-2 rahuldamata nii kohustamisnõude kui ka kahju hüvitamise taotluse (tl 10–13). Vastuse kohaselt ei selgu taotlusest, milles kahju seisneb ega kahju suurus. Samuti ei selgu, millised majandustegevuse piirangud taotleja subjektiivseid õigusi rikuvad. Vastuses selgitati taotlejale piiranguvööndis

3-14-51290 2(6) majandustegevuse erisusi vastavalt Luitemaa looduskaitseala kaitse-eeskirjale, samuti asjaolu, et kaitse-eeskiri on halduskohtus vaidlustatav. Olukorras, kus taotleja oli nimetatud õigusaktist teadlik juba kinnistu omanikuks saades, on tal võimalus siiski taotleda kaebetähtaja ennistamist. Samuti selgitati piiranguvööndisse jääva maa-ala suhtes kehtivat maksusoodustust (maamaksuseaduse § 4 lg 2), kinnistu riigile omandamise võimalust vastavalt looduskaitseseaduse (LKS) §-le 20 ning Natura 2000 alal asuvate kinnistutega seonduvaid toetuste saamise võimalusi ja majandustegevuse võimalikkust kaitseala valitseja loal.

2. TK esitas 27.06.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse järgmiste nõuetega: 1) arvata Sarapuu katastriüksus (84801:005:0139) välja Natura alast ja Luitemaa looduskaitsealast; 2) maksta hüvitist – õiglast hinda – Sarapuu kinnistu Natura ala ja Luitemaa looduskaitseala piirangutsoonis hoidmisest tulenevate majanduslike piirangutega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju eest. Samuti palus kaebaja kohtul tuvastada, kas Keskkonnaministeeriumi 53-päevane vastamisaeg on seaduslik. Kaebaja hinnangul takistatakse kinnistul lasuvate piirangutega põhiseaduse §-s 32 sätestatud põhiõigust oma omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Selle põhiõiguse rikkumisel saab maaüksuse kaitsealast ja Natura 2000 alast välja arvata. Omanikult ei saa nõuda rannaniidu taastamist, kui ta seda ise ei soovi. Õigus puhtale keskkonnale peab olema tunnustatud teiste põhiõiguste (eraelu kaitse ja kodu puutumatus) kaudu, praegusel juhul on seda eiratud.

3. Tallinna Halduskohus jättis 18.08.2014 määrusega (tl 17-21) kaebuse käiguta, paludes kaebajal kaebuse nõudeid täpsustada. Loodusväärtuste kaitse alt välja arvamine on pädeva haldusorgani kaalutlusotsus. Keskkonnaministeerium, kelle vastuse peale on kaebus esitatud, on LKS § 9 lg-st 1 ja LKS § 13 lg-st 1 tulenevalt üksnes loodusobjekti kaitse alla võtmise või kaitse alla võtmise otsuse kehtetuks tunnistamise menetluse algataja ja määrab menetluse läbiviija. Ala võtab kaitsealana või hoiualana kaitse alla LKS § 10 lg 1 kohaselt Vabariigi Valitsus, kelle pädevuses on ka kaitse alla võtmise kehtetuks tunnistamine. Seega ei saaks Keskkonnaministeeriumilt taotleda Natura alast ja looduskaitsealast väljaarvamise otsustamist, vaid üksnes vastava menetluse alustamiseks kohustamist. Kaebajal tuli kohustamisnõuet täpsustada, märkida, kelle vastu on tema kohustamisnõue suunatud ja mis on nõude täpne sisu ning kuidas see aitab saavutada kaebaja eesmärke. Kaebaja on esitanud nii varalise kui ka mittevaralise kahju nõude, kuid pole täpsustanud, kellelt ta kahju hüvitamist nõuab. Muu hulgas palus kohus kaebajal märkida, mida ta on teinud kahju tekkimise vältimiseks. Keskkonnaministeeriumi 26.05.2014 vastusest nähtuvalt ei ole kaebaja vaidlustanud Luitemaa looduskaitseala kaitse-eeskirja (Vabariigi Valitsuse 26.10.2006 määrus nr 223) ega kasutanud võimalust majandustegevuseks kaitseala valitseja nõusolekul vastavalt kaitse-eeskirjas sätestatud erisustele. Kohus andis kaebajale puuduste kõrvaldamiseks 15-päevase tähtaja.

4. Vastuseks kohtumäärusele esitas TK 05.09.2014 vastuse koos lisadega (tl 25–38). Kaebaja ei nõustu Keskkonnaministeeriumi 26.05.2014 vastuse seisukohtadega. Kaebaja kinnistu saab Luitemaa looduskaitseala ja Natura 2000 võrgustikust ning rahvusvahelise tähtsusega märgala koosseisust välja arvata keskkonnaminister, kes sellest keeldus. Kaebajal on takistatud omandit vabalt kasutada, käsutada ja vallata. Kinnistule rakenduvad piirangud takistavad majandustegevust ja talukoha taastamist, rikutud on kodu puutumatust ja n-ö rahuõigust. Kaitse-eeskiri on kehtestatud ilma kaebaja nõusolekuta. Kaebaja palub kohtul „kuulutada Luitemaa looduskaitseala kaitse-eeskirjad õigustühiseks Sarapuu katastriüksuse suhtes“ ning ennistada kaebetähtaeg. Kaebaja soovib Sarapuu kinnistu kohta märke kustutamist „riigile võõrandamise kohta“. Kaebaja ei nõustu, et kellelgi on tema kinnistu osas „valitsev mõju“. Keskkonnaministeerium on vaidlustatud vastuse koostamisel rikkunud 30-päevast tähtaega. Vastavalt kohtu selgitustele soovib kaebaja vaidlustada Vabariigi Valitsuse 05.08.2004 korraldust nr 615 „Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri“ ning

3-14-51290 3(6) Vabariigi Valitsuse 18.05.2007 määrust nr 154 „Hoiualade kaitse alla võtmine Pärnu maakonnas“, kuna need rikuvad tema õigusi. Sarapuu katastriüksuse arvamisel Luitemaa looduskaitseala ja Natura ala koosseisu on süüdi Tahkuranna Vallavalitsus, kes on teinud ettepaneku kinnistu nende alade koosseisu arvamiseks, samuti Keskkonnaamet ja Keskkonnaministeerium, kes on lubanud looduskaitseala ja Natura ala moodustada. Kaebaja märgib, et majanduslik ja moraalne kahju on tekkinud Tahkuranna Vallavalitsuse, Keskkonnaameti ning Keskkonnaministeeriumi süül ja kahju peavad hüvitama Tahkuranna Vallavalitsus, Keskkonnaministeerium ning Eesti Vabariik.

5. Tallinna Halduskohus tagastas 02.10.2014 määrusega TK-i kaebuse nõude osas kohustada Keskkonnaministeeriumi Sarapuu kinnistut Natura-alast ja Luitemaa looduskaitsealast välja arvama (resolutsiooni p 1) ning nõude osas, milles kaebaja taotleb kinnistusraamatusse (registriosa nr 2303206) kantud märkuste tühistamist (resolutsiooni p 2). Samuti andis kohus kaebajale võimaluse kahjunõuete aluseks olevate asjaolude täpsustamiseks ja tõendite esitamiseks, Vabariigi Valitsuse 26.10.2006 määrusega nr 223 kehtestatud Luitemaa looduskaitseala kaitse-eeskirja vaidlustamiseks esitatud nõude täpsustamiseks ja kaebetähtaja ennistamise taotluse põhistamiseks ning Vabariigi Valitsuse 05.08.2004 korralduse nr 615 „Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri“ ja Vabariigi Valitsuse 18.05.2007 määruse nr 154 „Hoiualade kaitse alla võtmine Pärnu maakonnas“ vaidlustamise nõuete täpsustamiseks, kaebetähtaja ennistamise taotluse esitamiseks ja põhistamiseks (resolutsiooni p 3).

6. Vastuseks kohtumääruse resolutsiooni p-le 3 esitas TK 24.10.2014 kaebuse täienduse ja esialgse õiguskaitse taotluse (tl 80-85).

7. Tallinna Halduskohus tagastas 31.10.2014 määrusega TKi kaebuse varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõudes ning Vabariigi Valitsuse 26.10.2006 määrusega nr 223 kehtestatud Luitemaa looduskaitseala kaitse-eeskirja, Vabariigi Valitsuse 05.08.2004 korralduse nr 615 „Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri“ ja Vabariigi Valitsuse 18.05.2007 määruse nr 154 „Hoiualade kaitse alla võtmine Pärnu maakonnas“ tühistamise nõudes (resolutsiooni p 1) ja jättis esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata (resolutsiooni p 2). Kaebuse erinevate nõuete eesmärgiks on kaebaja kinnistu väljaarvamine kaitsealast ja Naturaalast ning vabanemine kaitserežiimi tõttu kinnistu kasutamisega seotud tingimuste järgimisest. Kaebaja on korduvalt oma kaebuses, täiendustes ning lisatud dokumentides väljendanud, et ei soovi oma kinnistu kuulumist alade hulka, millele kohaldatakse kaitserežiimi. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi väidet ega viidanud tõenditele selle kohta, et looduslikud arengud ning olukorra muutumine kinnistul välistaksid kaitsevajaduse LKS või direktiivi nr 92/43/EMÜ mõttes. Ekslik on ka kaebaja arusaam direktiivide soovituslikust iseloomust. Ilmselgelt puudub eduväljavaade kaebusel, mille eesmärgiks on kinnistu kaitsealast või Natura 2000 võrgustiku alast välja arvata pelgalt kinnistuomaniku majandushuvi tõttu või põhjusel, et kinnistuomanik peab kaitserežiimi kohaldamist tema rahu ja turvatunnet rikkuvaks. Muudatustele looduskeskkonnas, mis viitaksid kaitsevajaduse äralangemisele, kaebaja ei osuta. Keskkonnaministeerium on oma 26.05.2014 vastuses kaebajale (tl 10–13) märkinud, et talle teadaolevalt selliseid muudatusi toimunud ei ole. Soovides vaidlustada Vabariigi Valitsuse 05.08.2004 korraldust nr 615 „Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri“ ning Vabariigi Valitsuse 18.05.2007 määrust nr 154 „Hoiualade kaitse alla võtmine Pärnu maakonnas“ ei ole kaebaja ka väitnud, et nende aktide andmise ajal poleks tema kinnistut puudutavas osas kaitsevajadust esinenud (sh, et aktides nimetatud elupaigatüüpe või liike, kelle elupaiku kaitstakse, seal pole esinenud).

3-14-51290 4(6) Kaebaja ei too esile konkreetseid tegevusi, mis tema kinnistul oleksid takistatud. Kinnistu paiknemine looduskaitsealal ei välista erinevaid tegevusi, sh ka majandustegevust ning ehitamist kinnistul. Luitemaa looduskaitseala kaitse-eeskiri on kehtestatud Vabariigi Valitsuse 26.10.2006 määrusega nr 223, mitte keskkonnaministri määrusega. Luitemaa looduskaitseala kaitse-eeskirja §-s 5 on loetletud tegevused, mis on keelatud ilma kaitseala valitseja (Keskkonnaamet vastavalt määruse §-le 3) nõusolekuta. Konkreetsetes vaidlustes kinnistul tegevuste lubamise üle oleks kaebajal oma õigusi võimalik kaitsta vastavates haldusvõi kohtumenetlustes. Praegusest kaebusest ega muudest kaebaja esitatud dokumentidest ei nähtu, mil moel kaebajal on takistatud oma kinnistu majandamist ning kuidas on rikutud tema muid põhiõigusi. Kuna kaebusel puuduvad eduväljavaated kaebaja poolt nimetatud aktide vaidlustamisel, on ilmselgelt perspektiivitu ka kaebus esitatud kahjunõuete osas. Kaebaja ei ole kohtu määratud tähtaja jooksul kõrvaldanud ka 02.10.2014 määruse resolutsiooni p-s 3 nimetatud puudusi (ei ole täpsustanud kahju hüvitamise nõuete aluseks olevaid asjaolusid ega esitanud vastavaid tõendeid; ei ole täpsustanud nõuet Vabariigi Valitsuse 26.10.2006 määrusega nr 223 kehtestatud Luitemaa looduskaitseala kaitse-eeskirja vaidlustamiseks ega põhistanud selle vaidlustamisel esitatud taotlust kaebetähtaja ennistamiseks; ei ole täpsustanud nõudeid Vabariigi Valitsuse 05.08.2004 korralduse nr 615 „Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri“ ning Vabariigi Valitsuse 18.05.2007 määruse nr 154 „Hoiualade kaitse alla võtmine Pärnu maakonnas“ vaidlustamiseks ega esitanud põhistatud taotlust kaebetähtaja ennistamiseks). Kaebus kuulub tagastamisele HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel. Seoses kaebuse tagastamisega puudub vajadus esialgse õiguskaitse taotluse lahendamiseks ja esialgse õiguskaitse taotlus tuleb jätta läbi vaatamata.

8. TK esitas 19.11.2014 määruskaebuse halduskohtu 31.10.2014 määrusele. Halduskohus võttis 19.11.2014 määrusega määruskaebuse menetlusse halduskohtu 31.10.2014 määruse resolutsiooni p 1 peale. Halduskohus märkis määruses, et kuna HKMS § 252 lg 7 kohaselt on edasikaevatav üksnes esialgse õiguskaitse taotluse sisulise lahendamise määrus ning arvestades, et halduskohus märkis 31.10.2014 määruses, et määruskaebuse võib esitada vaid määruse resolutsiooni p 1 peale, käsitleb kohus, et määruskaebuse esitaja soovib halduskohtu määruse resolutsiooni p 1 tühistamist. Tallinna Halduskohus jättis 03.12.2014 määrusega määruskaebuse rahuldamata ja edastas lahendamiseks ringkonnakohtule.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

9. TK palub määruskaebuses tühistada halduskohtu 31.10.2014 määruse resolutsiooni p 1 ja saata asi halduskohtule menetluse jätkamiseks. Kaebaja ei nõustu kohtu seisukohaga, et kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Kohus on kallutatud ja rikub kaebaja õigust õiglasele kohtumenetlusele. Kohtu tegevus on vastuolus põhiseaduse §-ga 15. Sarapuu katastriüksuse arvamisega Luitemaa looduskaitsealasse ja Natura alasse ning nende alade väljaarvamisest keeldumisega on rikutud kaebaja subjektiivseid õigusi. Kaebajal on õigus nõuda kahju hüvitamist. Sarapuu katastriüksus on eraomand, mis on mõeldud eraviisiliseks kasutamiseks. LKS sätestab kaitsealale riigi valitseva mõju, mis on vastuolus põhiseadusega. Kaebaja ei saa oma eraomandit kaitsta (kaebaja soovib suletud territooriumi 7,84 hektaril). Pikki aastaid ei ole olnud võimalik kehtestada Sarapuu katastriüksuse detailplaneeringut. Kaebajal on takistatud oma vara vabalt kasutada ning käsutada, seda majandada ning taastada talukohta. Kaitserežiim ei võimalda kaebajal oma kinnistul kasutusele võtta turvameetmeid enda omandi kaitseks. Sarapuu katastriüksus on arvatud õigusvastaselt Luitemaa looduskaitsealasse ja Natura alasse, samuti on

3-14-51290 5(6) õigusvastaselt ja riigi omavoli kasutades rakendatud Sarapuu katastriüksusel looduskaitseala kaitse-eeskirja.

10. Vabariigi Valitsus ja Keskkonnaministeerium paluvad ühises vastuses jätta määruskaebus rahuldamata. Sarapuu maaüksuse tagastamisel sisaldas tagastamise korraldus teavet, et maaüksusel kehtivad looduskaitselised piirangud. Vaidlust ei ole ka küsimuses, et Luitemaa looduskaitseala kaitseeeskirja kehtestamise menetlusse oli Sarapuu kinnistu omanik kaasatud. Kaebaja on nimetanud, milliseid õigusi kaitsealasse ja Natura 2000 võrgustikku maaüksuse kuulumine rikub, kuid ei ole põhjendanud ega tõendanud, kuidas vaidlustatud õigusaktid nimetatud õigusi rikuvad. Ka määruskaebuses ei ole kaebaja peale emotsionaalsete väidete põhjendusi esitanud. Kaebaja ei ole vaidlustanud kaitset väärivate loodusväärtuste esinemist maaüksusel. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi põhjendust ega tõendit, mis näitaks, et ala ökoloogiline väärtus on halvenenud sellisel määral, et maa kuulumine kaitsealasse ei ole enam põhjendatud. Kuna Sarapuu maaüksus ei jää hoiualale, siis ei ole põhjendatud kaebaja nõue Vabariigi Valitsuse 18.05.2007 määruse nr 154 „Hoiualade kaitse alla võtmine Pärnu maakonnas“ vaidlustamiseks. LKS § 17 lg 8 kohaselt ei ole maaüksuse omanik kohustatud kaitse-eeskirjas näidatud töid tegema, kui ta seda ei soovi. Sellisel juhul korraldab vajalikud tegevused kaitstava loodusobjekti valitseja. Poollooduslike koosluste taastamiseks ja hooldamiseks on riigi poolt ettenähtud toetused. Ehitamine Sarapuu maaüksuse merepoolsel alal on välistatud juba tulenevalt ala ehituskeeluvööndisse jäämisest. Olemasolevate ehitiste korrastamine piiranguvööndis keelatud ei ole. Juhul kui kaitseala valitseja keeldub kooskõlastamist vajavaks tegevuseks nõusoleku andmisest, on kaebajal võimalik seda otsust kohtus vaidlustada. Seni kaebaja vastavaid taotlusi esitanud ei ole. Kaebaja nõuab kahju hüvitamist. Samas on kaebaja jätnud nõude põhjendamata. Selgusetuks jääb, milles kahju seisneb ja kuidas on see põhjustatud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Halduskohus tagastas Vabariigi Valitsuse 26.10.2006 määrusega nr 223 kehtestatud Luitemaa looduskaitseala kaitse-eeskirja tühistamise nõude. Vaidlust ei ole selles, Luitemaa looduskaitseala kaitse-eeskirja kehtestamise menetlusse oli kaebaja kaasatud ja ta esitas vastuväite kinnistu jätkuvalt kaitsealasse jäämise kohta. Vastuväidet ei arvestatud põhjusel, et kinnistule jääb poollooduslik kooslus ja põllumaa, mis on oluliseks elupaigaks avamaa lindudele. Kaebaja ei ole vaidlustanud kaitset väärivate loodusväärtuste esinemist maaüksusel. Kaebaja ei ole kaebuses näidanud, miks tuleks kaitse-eeskirjast tulenevaid piiranguid pidada ülemäärasteks ja kaebaja omandiõigust ebaproportsionaalselt kitsendavateks. PS § 32 lg 2 teine lause näeb ette seadusega omandiõiguse piiramise võimaluse. Sellised piirangud peavad olema proportsionaalsed (kooskõlas PS §-ga 11). Keskkonnakaitse huvi on kaalukas avalik huvi, mis õigustab keskkonnakaitse eesmärgil omandiõiguse piiramist. Kohtule ei ole äratuntav, et piirangud oleks sedavõrd ulatuslikud, et takistaksid maa kasutamist. Kaebusest nähtuvalt leiab kaebaja, et talt ei saa nõuda rannaniidu taastamist, kui ta seda ei soovi. LKS § 17 lg 1 sätestab, et kaitstava loodusobjekti poollooduslike koosluste esinemisaladel on vajalik nende ilmet ja liigikoosseisu tagav tegevus, nagu niitmine, loomade karjatamine, puuja põõsarinde kujundamine ja harvendamine või raadamine, mille ulatus määratakse hoiualadel kaitsekorralduskavaga, teistel kaitstavatel loodusobjektidel kaitse-eeskirjaga. Lõige 8 sätestab, et kui kinnisasja valdaja ei nõustu kaitse-eeskirjaga või kaitsekorralduskavaga määratud vajalikku tööd tegema või ei jõua tööde tegemise osas kaitstava loodusobjekti valitsejaga kokkuleppele, ei ole tal õigust takistada kaitstava loodusobjekti valitsejal seda tööd korraldamast.

3-14-51290 6(6) Kaebusest nähtuvalt soovib kaebaja korrastada olemasolevaid hooneid. Olemasolevate ehitiste korrastamine piiranguvööndis keelatud ei ole, kuid kaebaja peab selle tegevuse kooskõlastama loodusobjekti valitsejaga (LKS § 14). Kaebusest nähtub, et kaebaja on arvamusel, et kaitserežiim ei võimalda tal oma kinnistul kasutusele võtta turvameetmeid enda omandi kaitseks. Seda seisukohta ei ole kaebaja põhistanud ning ringkonnakohtule ei ole äratuntav, kuidas toob kinnistu piiranguvööndis paiknemine kaasa suurema ohu kinnisasjale. Määruskaebus selle nõude osas tuleb jätta rahuldamata.

12. Halduskohus tagastas ka nõude Vabariigi Valitsuse 05.08.2004 korralduse nr 615 „Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri“ tühistamise nõude. Halduskohus on õigesti leidnud, et ekslik on kaebaja arusaam direktiivide soovituslikust mõjust. Kaebusest ei nähtu põhjendused, miks kaebaja kinnistu maa-ala Natura eelvalikualasse arvamist ekslikuks peab. Üksnes asjaolu, et kaebaja sellega ei nõustunud, ei too kaasa korralduse õigusvastasust. Kaebaja, nagu selgitatud, ei ole väitnud, et eelvalikualaks määramisel näidatud eesmärkide saavutamine ei ole võimalik, sest linnustiku või looduse kaitseks alal majandustegevuse piiramine vajalik ei ole. Määruskaebus selle nõude osas tuleb jätta seetõttu rahuldamata.

13. Halduskohus tagastas ka Vabariigi Valitsuse 18.05.2007 määruse nr 154 „Hoiualade kaitse alla võtmine Pärnu maakonnas“ tühistamise nõude. Vastustajate vastusest määruskaebusele nähtub, et Sarapuu maaüksus ei jää hoiualale, seetõttu ei ole põhjendatud ka nimetatud nõue. Seetõttu oli ekslik halduskohtu 12.09.2012 määruse nr 3-12-1420 p-s 5.1 antud juhis, et Sarapuu kinnistu omanikul tuleks kinnistu Natura alast ja Luitemaa looduskaitsealast väljaarvamise saavutamiseks vaidlustada Vabariigi Valitsuse 18.05.2007 määrus nr 154 „Hoiualade kaitse alla võtmine Pärnu maakonnas“. Määruskaebus selle nõude osas tuleb jätta rahuldamata.

14. Halduskohus tagastas ka varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Kaebusest nähtuvalt taotleb kaebaja nii varalise kui ka mittevaralise kahju eest õiglase hüvitise väljamõistmist. Kaebusest nähtuvalt on kahju tekkinud kinnistu looduskaitseala ja Natura 2000 võrgustiku ala hulka kuulumisest. Kaebaja ei ole kaebuses ega määruskaebuses välja toonud, milles seisneb avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus tema õiguste väidetaval rikkumisel ning milles konkreetsemalt kahju väljendub ega ole oma väidete kinnituseks esitanud asjakohaseid tõendeid. Halduskohus on õigesti leidnud, et kuna kaebusel puuduvad eduväljavaated kaebaja poolt nimetatud aktide vaidlustamisel, on ilmselgelt perspektiivitu ka kaebus esitatud kahjunõuete osas. Kaebuse selles osas tagastamine HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel oli õiguspärane. Määruskaebus tuleb ka selles osas jätta rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks