3-14-51917/8 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-14-51917 Otsuse kuupäev 23. detsember 2014 Kohtunik Tanel Saar Kohtuasi Vladimir Beljakovi kaebus Tartu Vangla 30. juuli 2014 käskkirja nr 9-2/910 tühistamiseks Asja läbivaatamine lihtmenetluses Menetlusosalised

Resolutsioon Kaebaja – Vladimir Beljakov Vastustaja – Tartu Vangla 1. Jätta Vladimir Beljakovi kaebus rahuldamata. 2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 22. jaanuar 2015. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja menetluse käik 1. Tartu Vangla 30. juuli 2014 käskkirjaga nr 6-2/910 karistati kinnipeetav Vladimir Beljakovi distsiplinaarkorras Tartu Vangla kodukorra punkti 4.9 rikkumise eest noomitusega. V. Beljakovi rikkumine seisnes selles, et 12. juulil 2014 kella 17.00 paiku ei kandnud ta spordisaalist tulles kaelas nimesilti. V. Beljakov esitas 5. augustil 2014 vaide Tartu Vangla 30. juuli 2014 käskkirja nr 6-2/910 peale, taotledes käskkirja kehtetuks tunnistamist. Tartu Vangla 13. augusti 2014 vaideotsusega nr 1-11/376- 2 jäeti V. Beljakovi vaie rahuldamata. 2. Tartu Halduskohtusse saabus 1. septembril 2014 Vladimir Beljakovi kaebus Tartu Vangla vastu. Kaebuse kohaselt taotleb V. Beljakov Tartu Vangla 30. juuli 2014 käskkirja nr 6-2/910 tühistamist. Tartu Halduskohus võttis 25. septembri 2014 määrusega V. Beljakovi tühistamiskaebuse menetlusse ning määras 17. novembri 2014 määrusega asja läbivaatamisele lihtmenetluses. Kaebuse põhjendused 3. Tartu Vangla on 30. juuli 2014 käskkirja nr 6-2/910 andmisel rikkunud uurimispõhimõtet, kuritarvitanud kaalutlusõigust ning määranud karistuse ebaõiglaselt.

2

Kaebaja selgitab, et kuna tema nimesilt kukkus tualetipotti ning oli märg, siis ta hoidis nii spordisaali minnes kui sealt väljudes nimesilti käes nähtaval kohal ning valvur Mummi küsimise peale ta seda ka näitas. Ametnik Artur Skutšas valetab kaebaja kohta koostatud ettekandes nagu oleks kaebaja väitnud, et nimesilt on kambris. Kaebaja on seisukohal, et kaamera salvestisest peab olema näha, et nimesilt oli tal käes ning et A. Skutšas polnud tema läheduseski. Sellest tulenevalt on kaebaja hinnangul vaidlustatav käskkiri õigusvastane. Kaebaja on seisukohal, et vangla ei ole rakendanud uurimispõhimõtet, sest kaebaja esitas A. Skutšasi koostatud ettekande kohta oma väited ka 5. augusti 2014 vaides, kuid vangla jättis siiski tema vaide käskkirja peale rahuldamata. Menetlus on läbiviidud ühekülgselt, arvestamata kaebaja poolt välja toodud argumente ning tõendeid. Vangla on kaalutlusõigust kuritarvitanud, karistades kaebajat olukorras, kus esinesid mõjuvad põhjused, miks kaebajal ei olnud nimesilti kaelas. Kaebaja hinnangul ei olnud tema karistamine põhjendatud ning mõistlik, sest tegelikkuses oli kaebajal nimesilt kaasas. Antud olukorras oleks piisanud vestlusest, eriti kui arvestada, et ka teisel kinnipeetaval, kelle kohta ei koostatud ettekannet, oli nimesilt käes. 4. Kohtusse 5. detsembril 2014 saabunud kaebuse täienduses märgib kaebaja, et temast oleks ebamõistlik toetuda videosalvestisele, kui sellest nähtuks, et ta valetab. Kaebaja on seisukohal, et tema väiteid tõendav videosalvestis on tõenäoliselt hävitatud. Kaebaja on endiselt seisukohal, et haldusmenetlus viidi läbi uurimispõhimõtet rikkudes ning ühekülgselt, arvestati vaid vanglaametnike ütlustega, ühtegi teist kinnipeetavat ei kuulatud isegi üle. Kaebaja hinnangul on tegemist analoogse olukorraga kui haldusasjas nr 3-11-547. Kaebaja osutab vangla esitatud R. Kilgi ja R. Avaste vestlusele, milles R. Avaste ise kinnitab, et ei näinud kaebaja ja A. Skutšase vahelist vestlust. Samas E-1 ja E-2 sektorite vaheline ala on sedavõrd väike, et väidetav vestlus kaebaja ja A. Skutšase vahel oleks pidanud olema näha videosalvestisest. Tunnistajate tunnistuste ning videosalvestisega on võimalik tõendada, et A. Skutšas on koostanud ebaõige (väljamõeldud) ettekande, mis tingib ka vaidlustatava käskkirja õigusvastasuse. Seoses vangla väitega, et kaebaja oleks olnud võimalik märga nimesilti kuivatada, kuna tegemist on plastikust nimesildiga, märgib kaebaja, et nimesildi nöör oli siiski märg ning et tualetipotist tulnud märga nööri ei soostuks keegi kaela panema. Kaebaja märgib täiendavalt, et enne sektorist väljalaskmist kontrollitakse nimesildi olemasolu, ilma nimesildita ei lasta 3 sektorist välja. Vastustaja vastuväited 5. Vastustaja ei pea esitatud kaebust põhjendatuks ja palub jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega nagu vanemvalvur Artur Skutšas ei oleks olnud 12. juuli 2014 sündmuse läheduseski. Vanemvalvur A. Skutšas on kinnitanud 14. oktoobri 2014 (tlk 23) meilis, et viibis 12. juulil 2014 tööl ning et sama päeva kella 17.00 paiku väljus ta 2. osakonnast ning kohtus osakondade vahel asuvas koridoris spordisaalist tulevate kinnipeetavatega. Nende seas märkas vanemvalvur A. Skutšas, et kaebajal ei ole nõuetekohaselt nimesilti kaelas ning tegi temale sellekohase märkuse. Teistkordse märkuse järel vastas kaebaja, et temal ei ole nimesilti ja see jäi kambrisse. Videosalvestis 12. juuli 2014 kella 17.00-st ei ole säilinud, kuid seoses kriminaalmenetluse algatamise ning selle vaidlustamisega on videosalvestist vaadelnud sisekontrolli peaspetsialist Robert Avaste. Peaspetsialist R. Avaste 5. septembri 2014 e-kirjast (tlk 23 pöördel) nähtub, et videosalvestis kinnitab vanemvalvur A. Skutšase viibimist ettekandes märgitud ajal E-hoone esimesel korrusel.

3

Vastustaja hinnangul kinnitab peaspetsialist R. Avaste e-kiri vaideosalvestisel nähtu kohta vanemvalvur A. Skutšase seletust selle kohta, et tema sai ettekandes märgitud ajal näha, et kaebajal puudus nimesilt. 12. juulil 2014 tööl olnud valvur Peep Mumm ei kinnita kaebaja väidet selle kohta nagu oleks kaebaja näidanud oma nimesilti talle (tl 24). Kaebaja ei ole sellise asjaolu kohta vastupidiseid tõendeid esitanud, mistõttu on kaebaja sellekohane väide paljasõnaline ja tõendamata. Kaebaja rikkumine on tõendatud distsiplinaarmeneltuse käigus kogutud tõenditega. 6. Kaebaja ei ole vaidlustanud vaideotsust ega vaidemenetlusega seonduvaid toiminguid. Kaebaja vaidlustab talle määratud distsiplinaarkaristust. Distsiplinaarmenetluse raames on kaebaja esitanud 17. juulil 2014 kirjaliku seletuse, milles ei osuta, et vanemvalvur A. Skutšas valetaks või et teda ei oleks sündmuse juures olnud. 23. juulil 2014 tutvus kaebaja distsiplinaarmenetluse protokolliga. Kaebaja ei ole pidanud vajalikuks ka peale distsiplinaarmenetluse protokolliga tutvumist esitada omapoolset seisukohta vaides ning kaebuses toodud väidetaga. Detailsemad vastuväited avaldab kaebaja alles peale distsiplinaarmenetluse lõppu vaidemenetluses. Seega ei saanud vastustaja varasemalt kaebaja vaides märgitud vastuväidetega distsiplinaarmenetluses arvestada ega neid kontrollida, kuna kaebaja ei olnud neid varasemalt avaldanud. Vastustaja on seisukohale distsiplinaarmenetluse läbiviimisel ei saanud ka selliste väidete arvestamata või kontrollimata jätmisega rikkuda uurimispõhimõtet. Distsiplinaarmenetluse käigus on vastustaja langetanud otsuse ja määranud karistuse olemasolevate tõendite pinnalt, andes neile hinnangu, ning leidnud, et rikkumise toimepanemine on tõendatud nii vanemvalvur A. Skutšase ettekande kui ka kaebaja enda ütlustega. 7. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja põhjendused nimesildi kandmata jätmise kohta ei ole tõsiselt võetavad ning ei ole rikkumist välistavateks asjaoludeks. Kaebaja väidab järjekindlalt, et enne spordisaali minekut kukkus temal nimesilt WC-potti ja oli märg. Vastustaja selgitab, et vangla väljastab kinnipeetavatele vastava seadmega kiletatud nimesildid, mida kantakse kaelas sünteetilisest materjalist nööriga. Vastustajale jääb arusaamatuks, miks ei saanud kaebaja enne elukambrist lahkumist märjaks saanud nimesilti ära kuivatada, mis oleks vältinud võimalikud hilisemad ebameeldivused. Samuti ei ole usutav, et spordisaalist naastes oli nimesilt jätkuvalt märg ja selle kandmine oli võimatu. Kuna tegemist on kiletatud esemega, ei ole see vett imav ning vee eemaldamiseks sellelt on võimalik seda ka raputada. Isegi kui kaebajale väljastatud nimesilt või selle nöör oli pisut niiske, ei muuda see nimesildi kaelas kandmist võimatuks ning selline asjaolu ei saa olla selliseks objektiivseks takistuseks, mis välistaks rikkumise toimepanemise. 8. Distsiplinaarkaristuse määramine on kaalutlusotsus, mida tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ja õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Käskkirja kohaselt on vangla distsiplinaarkorra tagamise ja üldpreventiivsel eesmärgil peetud vajalikuks ja põhjendatuks karistada kaebajat distsiplinaarkorras. Nimesildi kandmise kohustus tuleneb VangS § 46 lg-st 1. Tartu Vangla kodukorra punkt 4.9 täpsustab nimesildi andmeid ning selle kandmise viisi. Nimesildi kandmine väljaspool elukambrit on oluline, kuna see võimaldab igal ajahetkel tuvastada kinnipeetava isikut ning seda kogu aja vältel, mil kinnipeetav viibib väljaspool elukambrit. Seega on tegemist olulise nõudega vangistuse täideviimisel. Vaidlustatud haldusaktist nähtuvad põhjendused, miks otsustati kaebajat karistada. Kaebajal oli enne vaidlustatud haldusakti kolm kehtivat distsiplinaarkaristust. Kuna kaebaja jätkas rikkumiste toimepanemist, oli edastasite distsipliinirikkumist vältimiseks asjakohane ja põhjendatud kaebaja distsiplinaarkorras karistamine. Viited karistuse ebaotstarbekusele on kaebaja subjektiivne hinnang. On igati mõistetav, et kaebaja ei soovi saada distsiplinaarkorras karistada, kuid see ei tähenda, et karistuse määramine oleks õigusvastane. Halduskohus saab anda hinnangu üksnes haldusakti õiguspärasusele, mitte aga selle otstarbekusele, mistõttu ei ole kaebaja väide karistuse ebamõistlikkusele asjakohane.

4

VangS § 63 lg 1 kohaselt on kõige leebemaks karistuseks noomitus. Kuna kaebajat ei olnud varasemalt sama liiki rikkumisi toime pannud, siis peeti tema õiguskuulekale teele suunamiseks proportsionaalseks kõige kergemaliigilist karistust. Seega on kaebajale määratud karistus ka proportsionaalne. 9. Vastustaja on seisukohal, et V. Beljakovi kaebuse lahendamisel ei oma tähendust, kas spordisaali minnes oli kaebajal lubatud hoida nimesilti käes või mitte, kuna sel ajal aset leidnud sündmuste eest ei ole kaebajat karistatud. Kaebajat karistati selle eest, et spordisaalist naastes ei olnud temal nimesilti kaelas. Kinnipeetavatele võimaldatakse spordisaali kasutamist 1 tunni ulatuses. Tegemist on piisavalt pika ajaga, mistõttu ei saa ka spordisaali minnes tehtud võimalikku erandit (sellise erandi kohta teave puudub) laiendada spordisaalist tagasitulemisele, kuna selle ajaga võivad erandi tegemise aluseks olnud asjaolud olla muutunud. Samuti ei oma vaidluse lahendamisel tähendust teiste kinnipeetavate käitumine, kuna see ei saa õigustada kaebaja käitumist ega rikkumise toimepanemist. Seetõttu on asjakohatud väiteid selle kohta, et ka teistel kinnipeetavatel ei olnud nimesilti kaelas. Kohtu seisukoht 10. Vangistusseaduse (VangS) § 63 lg 1 ls 1 järgi võib kinnipeetavale vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kohaldada distsiplinaarkaristusi. V. Beljakovi karistati Tartu Vangla 30. juuli 2014 käskkirjaga nr 6-2/910 Tartu Vangla kodukorra ps 1.6.5. ja p-s 4.9. sätestatud nõude, s.o väljaspool kambrit liikudes kanda kaelas nimesilti, rikkumise eest noomitusega. Nimetatud rikkumise eest karistuse määramine on seega lubatud, kuna nimesildi kandmise nõue tuleneb kinnipeetava õigusi ja kohustusi reguleerivast üldkorraldusest. V. Beljakovi hinnangul on käskkiri õigusvastane, kuna kaebaja ei ole talle etteheidetavat tegu toime pannud ning käskkirjas ei ole põhjendatud karistuse määramist. Kohus lahendab V. Beljakovi kaebuse lihtmenetluses. Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 134 lg 2 p 4 on lihtmenetluses lubatud kasutada tõendina ka teavet, mis ei ole seaduses sätestatud menetlusvormis. 11. Distsiplinaarmenetlust alustati 12. juulil 2014 koostatud vanemvalvur A. Skutšase ettekande nr 3192 (tl 5) alusel. Ettekande kohaselt ei kandnud V. Beljakov 12. juulil 2014 spordisaalist tulles nimesilti. Distsiplinaarmenetluses esitatud selgituses ega kaebuses ei ole V. Beljakov etteheidetavat tegu eitanud, väites, et nimelist ei olnud tal kaelas, vaid käes. Sama on kinnitanud J. Paramonov, O. Kurg ja A. Kuznetsov kaebaja poolt 5. detsembril 2014 kohtule esitatud kirjalikes tunnistustes. Lisaks ei ole kaebaja väitnud, et ta omal algatusel või vastustaja ametnike märkusele reageerides oleks rikkumise lõpetanud, s.o nimesildi kaela pannud või saanud loa nimesildi kaelapanemisest hoiduda. 12. Kohtu hinnangul ei ole asjas määrava tähtsusega kaebaja väide, et vanemvalvur A. Skutšas ei saanud ettekandes nimetatud ajal ja kohas kaebajat näha, sest ei viibinud ise kohal. Distsiplinaarrikkumise tuvastamiseks pidi vastustaja selgitama, kas kaebaja on toime pannud ettekandes nimetatud teo. Kuigi ettekande koostaja tegevus võib olla oluline ettekandes esitatud andmete tõeväärtuse hindamisel, ei ole see käesoleval juhul oluline, kuna nimesildi kaelas mittekandmise faktis vaidlust ei ole. Lisaks on kaebaja väide ümber lükatud R. Avaste e-kirjadega (tl 23 pöördel), milles ta kinnitab, et vaidlusaluse intsidendi kohas tehtud videosalvestisel on A. Skutšas äratuntav. Seega oli A. Skutšasel tegelik võimalus nimesildi puudumist märgata.

5

13. V. Beljakovi selgituse kohaselt oli nimesilt varasemalt, s.o enne spordisaali minekut, märjaks saanud, mistõttu ei saanud ta seda kaela panna, vaid kandis käes. Teel spordisaali esitas kaebaja sellesisulise selgituse valvurile, kes ei öelnud sõnagi. A. Skutšase 14.10.2014 koostatud seletuse kohaselt kohtas A. Skutšas spordisaalist naasvaid kinnipeetavaid E-eluhoone kahe osakonna vahel koridoris. V. Beljakov ei reageerinud esimesele märkusele selle kohta, et tal pole nimesilti kaelas. Teisele samasisulisele märkusele vastuseks selgitas V. Beljakov, et nimesilt on kambris. Valvur P. Mumm on 17. oktoobri 2014 e-kirjas (tl 24) kinnitanud, et A. Skutšas andis V. Beljakovile korralduse näidata nimesilti, kuid kinnipeetav korraldust ei täitnud. Samuti kinnitas P. Mumm, et kaebaja ei ole selgitanud talle nimesildi märjaks saamist ja P. Mumm ei ole andnud kaebajale luba nimesilti mitte kanda. 5. detsembril 2014 kaebaja poolt kohtule esitatud J. Paramonov, O. Kure ja A. Kuznetsovi kirjalike tunnistuste kohaselt oli kaebajal nimesilt olemas, kuigi mitte kaelas, ning P. Mumm oli see, kes andis kaebajale korralduse esitada kirjalik seletus nimesildi puudumise kohta. 14. Eeltoodud tõenditest järeldab kohus, et kaebaja täitis 12. juulil 2014 vaidlustatud käskkirjas märgitud distsiplinaarsüüteo koosseisu. V. Beljakov ei kandnud nimesilti kaelas, nagu seda nõuab Tartu Vangla direktori 11. veebruari 2013 käskkirjaga nr 1-1/27 kinnitatud Tartu Vangla kodukorra p 4.9. Nimesildi kaelas kandmise nõue on vajalik selleks, et tagada kinnipeetava kohene identifitseerimine. Seetõttu ei piisa kodukorra p-s 4.9. sätestatud kohustuse täitmiseks nimesildi kaasas kandmisest. Kaebaja ja vastustaja seisukohad lahknevad küsimuses, kas kaebaja vastas A. Skutšasele, et nimesilt on kambris. Asjas kogutud tõenditest ei ole selle kohta võimalik ühest järeldust teha, kuna kaebaja eitab A. Skutšasega kõneluse toimumist ning kõneluse võimaliku sisu kohta ei oska selgitusi anda ka kaebajaga koos olnud kinnipeetavad ega valvur P. Mumm. Distsiplinaarsüüteo toimepanemise tuvastamiseks ei pea kohus vajalikuks asjaolu ka täiendavalt selgitada. Kuna kinnipeetava kohustuseks on kanda nimesilti nähtavalt kaelas, siis piisab distsiplinaarrikkumise jaatamiseks sellest, et nimesilt kaelas nähtaval kohal ei olnud. See, kas nimesilt oli kinnipeetaval kambrisse ununenud või oli siiski kaasas, ei ole rikkumise koosseisuliseks tunnuseks. 15. VangS § 63 lg 1 järgi on distsiplinaarkaristuse määramine lubatud üksnes süülise rikkumise korral. Kohus mõistab V. Beljakovi selgitustest, et tema hinnangul käitus ta õiguspäraselt, kuna esines objektiivne takistus nimesildi kaelas kandmiseks ning valvur ei olnud kohustanud kaebajat nimesilti kaela panema. Esmalt märgib kohus, et kaebaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et nimesilt märjaks sai. P. Mummi, A. Skutšase ega J. Paramonovi, O. Kure või A. Kuznetsovi selgitustest ei nähtu, et nad oleks teadlikud nimesildi kandmist väidetavalt takistanud asjaolust. V. Beljakovi väidetest selle kohta, et juba teel spordisaali selgitas ta valvurile miks nimesilti kanda ei saa, nähtub, et kaebaja oli teadlik kohustusest nimesilti nähtavalt kaelas kanda. Samas kaebaja ei väida, et valvur oleks andnud talle loa nimesilti mitte kanda. Kohus nõustub vastustajaga, et spordisaalist naasmise ajaks pidi kiletatud nimesilt sedavõrd kuivanud olema, et selle kandmiseks tegelikku takistust olla ei saanud. Isegi, kui esines asjaolusid, mille tõttu nimesildi kaela panemine oli kaebajale vastuvõetamatu, pidi kaebaja ise võtma samme loa saamiseks nimesilti kaela mitte panna. Seega tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud oleks kaebaja pidanud mõistma, et rikub kodukorra p-s 4.9. sätestatud kohustust. Vastavalt käitus V. Beljakov nimesilti kaela panemata jättes vähemalt hooletult ning rikkus kohustust süüliselt. 16. Kaebaja hinnangul oli talle karistuse määramine mittevajalik ja piisanud oleks vestlusest.

6

Kohus nõustub kaebajaga, et ka olukorras, kus distsiplinaarsüüteo toimepanemine on tuvastatud, ei olnud vastustajal kohustust määrata kaebajale distsiplinaarkaristus. Samas ei pea kohus karistuse määramist õigusvastaseks, kuna vastustaja on karistuse määramist vähemalt miinimum määras põhjendanud. Kaevatavas käskkirjast nähtuvalt on noomituse määramist peetud vajalikuks kaebaja õiguskuulekale käitumisele suunamiseks. Distsiplinaarmenetluse protokollis on märgitud, et kaebajal ei ole olnud samalaadseid distsipliinirikkumisi. Kohus nõustub, et olukorras, kus kaebajat on karistatud muud liiki distsiplinaarsüüteo toimepanemise eest, teda on hoiatatud nimesildi ebakorrektse kandmise eest (tl 24) ning kaebaja eitab distsiplinaarsüüteo toimepanemist, ei saa pidada VangS § 63 lg-s 1 nimetatud võimalikest karistustest leebeima määramist pidada ebaproportsionaalseks. 17. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et Tartu Vangla 30. juuli 2014 käskkiri nr 9-2/910 on õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus. Kaebus jääb rahuldamata. 18. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tanel Saar kohtunik