3-14-52129/90 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1

K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 23. detsember 2014, Tallinn Haldusasja number 3-14-52129 Haldusasi T.S.i, Y.S., S.S. ja V.S. kaebused vastavalt Politseija Piirivalveameti 11. juuli 2014 otsuste nr 1027686390/TEP, nr 1027686352/TEP, 1027686437/TE ja 1027687274/TE ning 3. septembri 2014 vaideotsuse nr 15.3-8/16-1 tühistamise ning tähtajalise elamisloa taotluste täiendavaks läbivaatamiseks kohustamise nõuetes.

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 4. detsembril 2014

Menetlusosalised

Kaebaja: T.S. Kaebaja: Y.S. Kaebaja: S.S. Kaebaja: V.S. Esindaja: adv. Karin Oras Vastustaja: Politseija Piirivalveamet Esindaja: Anastassia Malõševa

RESOLUTSIOON 1. Jätta T.S.i, Y.S., S.S. ja V.S. kaebused rahuldamata. 2. Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord Menetlusosalistel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 22. jaanuaril 2015 (HkMS § 180, § 181 lg 1).

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD HALDUSAKTID

2 1. T.S. ja Y.S. on Vene Föderatsiooni kodanikud, kellel olid Eesti tähtajalised elamisload ettevõtluseks, mis kehtisid 24. märtsist 2009 kuni 23. märtsini 2014. Nende tütrel V.S.l, kes on samuti Vene Föderatsiooni kodanik, oli samal perioodil Eesti tähtajaline elamisluba elama asumiseks Eestis elavate vanemate juurde. Samuti on T.S.il ja Y.S.l xxxx. aastal sündinud tütar S.S., kes on Ameerika Ühendriikide kodanik. 2. 25. veebruaril 2014 esitasid T.S. ja Y.S. Politseija Piirivalveametile (edaspidi PPA) oma tähtajaliste elamislubade pikendamise taotlused. Samal päeval esitas V.S. PPA-le välismaalaste seaduse § 191 alusel tähtajalise elamisloa taotluse tegelemiseks ettevõtlusega. Kõik eelnimetatud tuginesid neis taotlustes asjaolule, et nad on OÜ Fair Investments osanikud ja juhatuse liikmed. S.S. esitas samuti 25. veebruaril 2014 tähtajalise elamisloa taotluse elama asumiseks Eestis püsivalt elavate vanemate juurde. 3. 11. juuli 2014 tegi PPA otsused nr 1027686390/TEP ja 1027686352/TEP, millega pikendas vastavalt T.S.i ja Y.S. tähtajaliste elamislubade kehtivust 2 aastaks ehk kuni 23. märtsini 2016. Samal päeval tehtud otsusega nr 1027686437/TE otsustas PPA anda V.S.le tähtajalise elamisloa ettevõtluseks 11. juulist 2014 kuni 10. juulini 2016. Samuti tegi PPA 11. juulil 2014 otsuse nr 1027687274/TE, millega andis S.S.le tähtajalise elamisloa elama asumiseks Eestis püsivalt elava vanema juurde otsuse tegemisest kuni 23. märtsini 2016. Nimetatud otsuste tegemisel tugines PPA asjaolule, et T.S., Y.S. ja V.S. on reaalselt Eestis tegutseva OÜ Fair Investments juhatuse liikmed, ent vaatamata sellele, et neil olid varem Eesti tähtajalised elamisload, ei elanud nad püsivalt Eestis. Otsuses märgitakse, et elamislubasid pikendati või need anti seaduses sätestatud maksimaalsest kehtivusajast lühemaks ajaks, kuna sel juhul saab elamislubade kehtivuse järgmisel pikendamisel hinnata, kas nende isikute puhul on jätkuvalt täidetud tähtajalise elamisloa andmise tingimused ning kas nad on teostanud äriplaanist tulenevad tegevused. PPA 3. septembri 2014 vaideotsusega nr 15.3-8/16-1 jäeti T.S.i, Y.S., V.S. ja S.S. vaie eelnimetatud PPA otsuste peale rahuldamata. KAEBAJATE NÕUDED JA PÕHJENDUSED 4. T.S., Y.S., V.S. ja S.S. esitasid 18. septembril 2014 Tallinna Halduskohtule kaebused, milles taotlevad PPA 11. juuli 2014 otsuste nr 1027686390/TEP, 1027686352/TEP, 1027686437/TE ja 1027687274/TE tühistamist osas, millega keelduti vastavalt tähtajaliste elamislubade pikendamisest või andmisest kuni 10. juulini 2019 ehk viieks aastaks vastava otsuse tegemisest arvates; samuti PPA kohustamist uue otsuse tegemiseks, millega pikendatakse või antakse kaebajatele tähtajalised elamisload viieks aastaks vastava otsuse tegemise päevast arvates. Kaebajad taotlevad ka PPA 3. septembri 2014 vaideotsuse nr 15.3-8/16-1 tühistamist. 5. Kaebajad on seisukohal, et PPA pole vaidlusalustes otsustes piisavalt ja nõuetekohaselt põhjendanud, miks ei pikendatud või antud neile tähtajalisi elamislubasid seaduses sätestatud viieks aastaks, vaid sellest enam kui kaks korda lühemaks tähtajaks. Kaebajad on seisukohal, et vaidlusaluste otsustega määratud elamislubade kehtivusaeg ei võimalda neil Eestis ettevõtlusega piisavalt tegeleda. Kaebajad leiavad, et VMS § 1971 lõigetest 1 ja 2 tuleneb, et kui ei esine VMS § 132 lõikes 2 või §-s 195 sätestatud asjaolusid, siis üldjuhul antakse elamisloa ettevõtluseks viieks aastaks ning pikendatakse selle kehtivust sama tähtaja võrra.

3 6. Kaebajad heidavad PPA-le ette, et tähtajaliste elamislubade pikendamise otsustes on nende tegemise õigusliku alusena viidatud asjassepuutumatutele sätetele, mis reguleerivad tähtajalise elamisloa andmist. Ka leiavad kaebajad, et kui PPA juba tuvastas, et T.S.i ja Y.S. tähtajaliste elamislubade pikendamiseks alus esineb, siis tuleb sellega tuvastatuks lugeda seegi, et tähtajalise elamisloa andmise tingimused olid jätkuvalt täidetud ning kaebajate senine tegevus oli olnud kooskõlas elamisloa andmise ja pikendamise tingimustega ja elamisloa eesmärgiga. 7. Kaebajad ei nõustu PPA argumentatsiooniga, mille kohaselt nähtub piiriületuste infosüsteemist, et kaebajad ei ole Eestis püsivalt elanud. Selles osas toovad kaebajad esmalt välja, et need andmed ei anna adekvaatset teavet isikute Eestis viibimise kohta, kuna seal ei kajastu piiriületused Schengeni ala sees. Kaebajate hinnangul tõendab nende püsivalt Eestis elamist see, et nad on registreerinud rahvastikuregistris oma elukoha, soetanud Tallinna korteri, teinud pangakonto väljavõttelt nähtuvaid regulaarselt Eestis igapäevaeluga seotud kulutusi, samuti see, et nad on registreeritud Eestis tegutseva perearsti nimistusse. Kaebajate hinnangul on vastustaja need asjaolud põhjendamatult tähelepanuta jätnud. 8. Samuti selgitavad kaebajad, et 2009. aastal anti T.S.ile ja Y.S.le tähtajalised elamisload viieks aastaks, samas kui nende juhitavate ettevõtete tehtud investeeringud Eestisse olid oluliselt väiksemad, kui 2014. aastal. Kaebajate hinnangul rikuvad PPA otsused ka nende õigust perekonnaelule, kuivõrd ei võimalda kaebajatel mõistlikul viisil oma perekonnaelu pikemaks ajaks planeerida. Kaebajad rõhutavad, et esitasid PPA-le menetluse käigus selgitused OÜ Fair Investments ja selle tütarning sidusettevõtete majandustegevuse ja äriplaanide kohta, mille realiseerimiseks ongi kaebajatele vajalik tähtajaline elamisluba. Kaebajad on seisukohal, et PPA ei ole otsuse tegemisel arvestanud kaebajate juhitavate ettevõtete tegevust, investeeringute mahtusid ega kaebajate huve seoses nende ettevõtete juhtimise ja kontrollimisega. 9. Kaebajad leiavad samuti, et tähtajalise elamisloa pikendamine põhjendamatult lühikeseks ajaks võib olla vastuolus hea halduse põhimõtetega, sest see pole kooskõlas menetlusökonoomikaga ja sunnib ettevõtluseks elamisluba vajavat isikut läbima elamisloa pikendamise menetlust korduvalt ja sagedamini kui põhjendatult vajalik. 10. Mis puudutab seda, et kaebajad on varasemate tähtajaliste elamislubade kehtivusajal registreerinud oma Eestist eemalviibimise, siis selles osas leiavad kaebajad, et VMS § 254 kohaselt, loetakse registreeritult Eestist eemalviibimise aeg Eestis elatud aja hulka. Samas heidavad kaebajad ette, et sõltumata Eestist eemalviibimise registreerimisest ei ole PPA arvestanud tõenditega, millest nähtub, et kaebajad näiteks 2013. aastal reaalselt Eestis viibisid. 11. Kaebajad leiavad samuti, et vaidlusalustes otsustes ei ole viidatud objektiivsele põhjusele, millest tulenevalt jõudis PPA järeldusele, et elamisloa eesmärki on võimalik täita just 2 aastaga, mitte 3 või 4 või 5 aastaga. Kaebajad leiavad, et selliseks objektiivseks põhjuseks võiks olla näiteks tegevuseks vajaliku üürilepingu vms lepingu lõppemise aeg, ent selliseid asjaolusid käesoleval juhul ei esine. 12. 19. novembril 2014 esitatud kaebuse täiendustes toovad kaebajad välja ka selle, et VMS § 1971 lg 1 kohaselt pikendatakse tähtajalist elamisluba ettevõtluseks selle pikendamise päevast

4 arvates, mida T.S.i ja Y.S. elamislubade pikendamisel on ilmselgelt rikutud. V.S. osas selgitavad kaebajad aga, et tal oli varem Eesti tähtajaline elamisluba elama asumiseks alaliselt Eestis elava vanema juurde ning 2014. aasta veebruaris taotles ta esmakordselt elamisluba ettevõtluseks, olles täitnud kõik VMS-s ettenähtud nõuded, mistõttu on tema puhul iseäranis arusaamatu, miks anti tähtajaline elamisluba vaid kuni 10. juulini 2016. Siinkohal rõhutab kaebaja, et esmakordselt sel alusel tähtajalise elamisloa andmisel ei saa PPA kontrollida, kas isik varem Eestis elanud on või mitte. VASTUSTAJA SEISUKOHT 13. Politseija Piirivalveamet vaidleb kaebustele vastu ning taotleb nende rahuldamata jätmist. Vastustaja leiab, et vaidlustatud otsused on VMS § 1971 lõigetega 1 ja 2 kooskõlas ning asjaoluks, mis õigustab maksimaalsest viieaastasest tähtajast lühema kehtivusajaga tähtajalise elamisloa andmist, on vajadus kontrollida, kas isikud tõepoolest Eestisse püsivalt elama asuvad ning kirjeldatud äriplaanis kajastatud tegevusega tegelikult siin tegelema hakkavad. Vastustaja möönab, et 11. juuli otsustes nr 1027686390/TEP, nr 1027686352/TEP ja 1027686437/TEP esinevad vormivead, mis aga ei ole kaasa toonud asja vale lahendamist ega saa seetõttu olla otsuste tühistamise aluseks. 14. Mis puudutab piiriületuste andmekogu andmeid ja kaebajate tegelikku Eestis viibimist, siis leiab vastustaja, et kaebajad ei ole esitanud mingeid tõendeid, mis kinnitaks nende Eestisse saabumist ilma, et see piiriületuse andmekogus kajastunud oleks. Vastustaja leiab, et kui kaebajad on viibinud Eestis piiriületuste infosüsteemis kajastatud andmetest rohkem, oleks nad pidanud nimetatud asjaolu tõendama. Vastustaja hinnangul ei saa Eestisse püsivalt elama asumist kinnitada elukoha registreerimine rahvastikuregistris, kuna selline kohustus on tähtajalise elamisloa saanud välismaalasel igal juhul. Mis puudutab kaebajate Eestist eemalviibimise registreerimist, siis selgitab vastustaja, et VMS §-i 254 mõte on eeskätt selles, et Eestist eemalviibimise aega oleks võimalik arvestada pikaajalise elaniku elamisloa saamiseks või selle kehtetuks tunnistamise vältimiseks vajaliku Eestis viibitud aja hulka. 15. OÜ Fair Investments majandustegevuse kohta selgitab vastustaja, et on tuvastanud, et tegemist on tegutseva ettevõttega ja selle majandustegevuse kohta esitatud väidetes ei ole alust kahelda. Samas selgitab vastustaja, et sellise äritegevusega tegelemine ei nõua kaebajate Eestis püsivat elamist, kuna kaebajad ei ole käesoleva ajani püsivalt Eestisse elama asunud, vaid on viibinud siin lühiajaliselt, näidates seega oma käitumisega, et ettevõtte tegevus saab toimuda ka ilma, et kaebajad Eestis püsivalt viibiks, külastades Eestit viisa alusel. 16. Vastustaja ei pea põhjendatuks etteheidet, et pikendatud elamisloa kehtivusaeg peaks algama vastava otsuse tegemise ajast. Vastustaja peab loogiliseks, et elamisluba pikendatakse selle eelmise kehtivusaja lõpust arvates, sest vastasel juhul poleks tegemist enam pikendamisega, vaid uue elamisloa andmisega. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

5 17. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid, leian, et kaebused ei ole põhjendatud ning tulevad rahuldamata jätta. Politseija Piirivalveameti otsused T.S.i ja Y.S. tähtajaliste elamislubade pikendamise ning V.S.le ja S.S.le tähtajaliste elamislubade andmise kohta on õiguspärased ja piisavalt põhjendatud. Tähtajaliste elamislubade kehtivusaja määramisel on PPA lähtunud asjakohastest ja lubatud kaalutlustest ning seaduses sätestatud maksimaalsest kehtivusajast lühema kehtivusaja määramine ei piira ilmselgelt ebaproportsionaalselt kaebajate õigusi ega huve. 18. Välismaalasele tähtajalise elamisloa andmine, sealhulgas elamisloa tähtaeg ja selle pikendamine otsustatakse kaalutlusõiguse alusel. PPA kaalutlusõiguse ulatus ning sellest tulenevalt otsuse põhjendamiskohustus sõltub paljuski sellest, millist liiki tähtajalise elamisloa andmise või pikendamisega on tegemist ehk teisisõnu sellest, kui ulatuslikult vastava otsusega isiku õigusi piiratakse ja huve kahjustatakse. Mida intensiivsem on riive, seda kaalukamad peavad olema PPA argumendid. VMS § 191 alusel ettevõtluseks antava tähtajalise elamisloa andmise ja pikendamise üle otsustamisel on PPA-l avar kaalutlusruum. Samuti on PPA-l väga lai kaalutlusõigus otsustamaks, kui pikaks ajaks tähtajaline elamisluba anda või pikendada. 19. Tähtajalise elamisloa andmise või pikendamise aluseks olevad asjaolud VMS § 119 lg 2 ja § 132 lg 2 tähenduses on eeskätt need asjaolud, mille põhjal saab väita, et välismaalasel on tähtajalise elamisloa vajadus. VMS § 112 kohaselt on tähtajaline elamisluba välismaalasele antav luba Eestisse elama asumiseks ja Eestis elamiseks. Eeltoodud normist koosmõjus VMS § 117 lg 1 punktiga 1 tuleneb, et mistahes alusel tähtajalise elamisloa andmise esmaseks eesmärgiks on välismaalase elama asumine Eestisse ja Eestis elamine. Nii on see ka ettevõtluseks antava tähtajalise elamisloa puhul. Ainuüksi asjaolu, et välismaalane kuulub Eestis registreeritud äriühingu juhtorganisse või et ta on teinud Eesti ettevõtetesse investeeringuid, ei õigustada vajadust tähtajalise elamisloa järgi, kui isik tegelikult püsivalt Eestisse elama ei asu. 20. Eestisse elama asumise ning Eestis elamise mõisteid VMS-is otsesõnu ei defineerita, ent seaduse üldisest loogikast tulenevalt saab Eestis elamisena käsitada seda, kui Eestis on välismaalase peamine elukoht ehk isik viibib enamuse oma ajast Eestis või on majanduslike või sotsiaalsete sidemete tõttu kõige rohkem seotud Eestis viibimisega. VMS §-s 112 ning § 117 lg 1 punktis 1 kasutatud Eestisse elama asumise ning Eestis elamise mõistete sisu saab avada just VMS §-i 6 kaudu, kus on sätestatud, et Eestis püsiv elamine on Eestis viibimine vähemalt 183 päeva aasta jooksul. 21. Isikul, kes Eestisse elama ei asu, ei ole tähtajalist elamisluba vaja. Tähtajaline elamisluba pole seejuures sugugi ainus välismaalase Eestis viibimise seaduslik alus. Vastavad alused on sätestatud VMS §-s 43 ning välismaalasele antav tähtajaline elamisluba on vaid üks võimalikest viibimisalustest. Igal riigil on õigus seaduse tasandil otsustada, millistel tingimustel ta välismaalastel riiki siseneda ning riigis viibida lubab ning tavapärane ja loogiline on, et suveräänsed riigid võimaldavad välismaalastel riiki siseneda ja riigis viibida nii palju kui vajalik ning samas nii vähe kui võimalik. Tähtajaline elamisluba annab välismaalasele näiteks viisa alusel viibimisega võrreldes Eestis avaramad õigused ja võimalused. Sellest tulenevalt on tähtajalise elamisloa andmine, samuti selle pikendamine põhjendatud siis, kui isiku vajadust Eestis viibida ei saa rahuldada mõne muu viibimisaluse andmisega. Isikul, kelle eesmärk ei ole Eestis püsivalt

6 elada, ei ole Eestisse sisenemiseks ja siin viibimiseks tingimata vaja elamisluba, vaid ta võib Eestisse saabuda viisa alusel. Siinkohal tuleb tähele panna, et VMS § 105 lõikest 3 tulenevalt võib Eestis ajutiseks viibimiseks seaduslikku alust (näiteks viisat) omav välismaalane Eestis viibida juriidilise isiku juhtorgani liikmena juhtimisvõi järelevalvefunktsiooni täitmise eesmärgil kuni kuus kuud aasta jooksul. See kuuekuuline periood vastab põhimõtteliselt VMS §-s 6 nimetatud 183-päevasele perioodile ning eeltoodu kinnitab samuti seisukohta, et Eestis elamise all, mis eeldab elamisloa olemasolu, peetakse VMS-is silmas Eestis viibimist aastas enam kui kuue kuu või 183 päeva jooksul. 22. Hindamaks seda, kas välismaalasel on edaspidi Eesti tähtajalist elamisluba vaja, võib PPA arvesse võtta seda, kas välismaalane talle antud varasema elamisloa kehtivusaja jooksul Eestis püsivalt elas. Kui PPA-l tekib kahtlus, et välismaalane tegelikult Eestisse püsivalt elama ei asu, ent see kahtlus pole siiski piisav selleks, et jätta tähtajalise elamisloa või selle pikendamise taotlus hoopis rahuldamata, on seaduse ja selle mõttega igati kooskõlas talle antava elamisloa kehtivusaja määramine maksimaalsest võimalikust lühemana. Sisuliselt antakse välismaalasele, kelle senise tegevuse kohta teadaolevad asjaolud annavad alust kahelda tähtajalise elamisloa vajalikkuses, edaspidi oma tegevusega need kahtlused hajutada. Käesoleval juhul on PPA vaidlustatud otsustes välja asjakohaselt toonud selle, et elamislubade varasema viieaastase kehtivusaja jooksul ei ole kaebajad tegelikult püsivalt Eestisse elama asunud. See asjaolu õigustab kahtlust, et nad ei pruugi püsivalt Eestisse elama asuda ka tulevikus. Selline täiendav tõendamiskohustus ei ole vastuolus ka VMS §-s 15 sätestatuga. Antud juhul ei ole PPA väitnud, et kaebajate Eestisse elama asumine oleks ebatõenäoline, tõdetud on vaid seda, et selle tõenäosust ei ole piisavalt võimalik hinnata ning seetõttu on otstarbekas pikendada elamislube kaheks aastaks ning seejärel kohaseid asjaolusid uuesti hinnata. 23. Leian, et otsustega elamislubadele määratud kaheaastane kehtivusaeg ei ole sedavõrd lühike, et seda tuleks pidada ilmselgelt ebamõistlikuks või kaebajatele koormavaks. Elamislubade andmine kaheaastaseks perioodiks ei kahjusta kaebajate huve pöördumatult. Miski ei välista nende elamislubade kehtivuse järjekordset pikendamist 2016. aastal. See, et kaebajad peavad siis uuesti elamisloa pikendamist taotlema, ei kujuta endast sellist koormust, mille panemist PPA kuidagi eriliselt põhjendama peaks. Kokkuvõttes eksivad kaebajad, kui leiavad, et PPA-l peaks olema mingisugune väga selge põhjus, miks mitte anda või pikendada tähtajalist elamisluba viieks aastaks. Pigem on see vastupidi. Kui esitatud taotlusest ei nähtu selgelt, miks peaks isikute elamisluba kehtima maksimaalsed võimalikud viis aastat ning kui samas on põhjendatud kahtlus, kas isikud tegelikult tähtajalist elamisluba üldse vajavad, on igati põhjendatud anda või pikendada luba lühemaks ajaks. 24. Antud juhul on PPA menetluse käigus kogutud tõendite põhjal piisava põhjalikkusega selgitanud oma kahtlust, et kaebajad ei ole tegelikult Eestisse elama asunud ega pruugi seda teha ka edaspidi. Lisaks tuleb tähele panna, et ka käesolevas kohtumenetluses ei ole kaebajad toonud välja ühtki konkreetset asjaolu, millele tuginedes saaks väita, et kaebajate õigusi rikub intensiivselt juba käesoleval ajal see, et neile antud tähtajalised elamisload kehtivad vaid 2016. aasta märtsivõi juunikuuni. Ainuüksi soov oma isiklikku elu ja äritegevust planeerida pikemaks ajaks, ei anna välismaalasele õigust nõuda, et elamisluba pikendatakse viieks aastaks. Samuti ei

7 saa kaebajad tähtajaliste elamislubade pikema kehtivusaja nõudes tugineda menetlusökonoomiale või sellele, nagu juba eelpool märgitud, et uus elamisloa pikendamise menetlus juba kahe aasta pärast on kaebajatele tüütu ja koormav. Tegemist ei ole ebamõistliku ega tarbetu lisakoormusega. 25. Nõustuda ei saa kaebajate etteheitega, et PPA pole ettevõtete majandustegevusega seotud asjaolusid ja kaebajate nendega seotud huve arvestanud. Otsustest nähtub üheselt, et nendega on arvestatud, seetõttu kaebajate taotluste kohta lõppastmes positiivsed otsused tehtigi. Kui PPA oleks leidnud, et kaebajate kirjeldatud majandustegevus ei ole usutav või pole Eesti majanduse arenguks oluline, siis poleks elamislubade andmine või pikendamine üldse kõne alla tulnud. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et vaidlusaluste otsuste tegemise aluseks olnud taotluste esitamise ajal olid T.S., Y.S. ja V.S. OÜ Fair Investments juhatuse liikmed. Vaidlust pole ka selles, et OÜ Fair Investments näol on tegemist tegutseva ettevõttega, kelle majandusnäitajad vastavad seaduse nõuetele selleks, et võiks kõne alla tulla selle ettevõtte juhatuse liikmetele ettevõtluseks tähtajalise elamisloa andmine. Vastustaja ei ole kahtluse alla seadnud kaebajate poolt menetluse käigus antud selgitusi OÜ Fair Investments ning selle tütarja sidusettevõtete majandustegevuse ning edasiste äriplaanide kohta ega väitnud, et kaebajate poolt menetluse käigus kirjeldatud äriplaanide realiseerimine pole realistlik. Niisiis on PPA kaebaja ettevõtlustegevusega arvestanud. Samuti nähtub otsustest, et kaebajate esitatud selgitustest tulenevalt oli nende kirjeldatud suur kinnisvaraarendusprojekt kavandatud valmima aastatel 2014-2015. Kaebajatele antud tähtajalised elamisload kehtivad kogu selle aja jooksu ja kauemgi. Seega sisuliselt on PPA arvestanud sellega, et varasemaga võrreldes võib kaebajatel olla selle kinnisvaraarendusprojektiga seoses suurem vajadus Eestis viibida. Ühestki kaebajate esitatud tõendist ega antud selgitusest ei nähtu, miks oli kaebajate jaoks juba 2014. aasta juulis ehk vaidlusaluste otsuste tegemise ajal (või ka käesoleval ajal) tingimata vajalik, et nende tähtajalised elamisload kehtiksid pärast vastavalt 23. märtsi või 10. juulit 2016. Loomulikult eelistab iga inimene, et ta saaks teha eraelulisi kui ka äriplaane pikema aja kohta. Olukorras, kus PPA-l on aga põhjust kahtlustada, et tähtajalist elamisluba või selle pikendamist taotlev välismaalane püsivalt Eestisse elama ei asu, ei ole välismaalase huvil saada elamisluba võimalikult pikaks ajaks, aga olulist kaalu. Sellele, et elamisluba anti või et seda pikendati ebamõistlikult lühikeseks ajaks, saaksid kaebajad tugineda, kui nad suudaksid välja tuua mingisugused sellised olulised asjaolud, mille põhjal saaks asuda seisukohale, et lühema kui viieaastase kehtivusega elamisloa andmine või pikendamine on kaebajate huve eriliselt kahjustav. Antud juhul selliseid asjaolusid ei esine. 26. See, kas või kui palju välismaalane talle varasemalt antud elamisloa kehtivuse ajal Eestis elas, on igal juhul asjaolu, millega saab arvestada talle teisel alusel uue elamisloa andmisel või olemasoleva elamisloa pikendamisel. Tegemist on asjaoludega, mille põhjal saab hinnata elamisloa vajalikkust ja selle andmise põhjendatust. Olenevalt sellest, kas ja millised tõendid on välismaalase Eestis varasema elamise või tulevikus elama asumise kohta, saab PPA teha kas otsuse jätta taotlus üldse rahuldamata, rahuldada taotlus seadusega võimaldatud maksimaalses ulatuses ehk 5 aastaks või rahuldada see osaliselt, andes elamisloa lühemaks ajaks. Kaebaja eksib põhimõtteliselt, kui leiab, et tähtajalise elamisloa pikendamisega tuleb igal juhul tõendatuks lugeda, et välismaalane vastab elamisloa andmise tingimustele. Sageli pole see, kas

8 välismaalane ja tema tegevus neile tingimustele vastavad, piisavalt selge; samas ei saa piisava kindlusega väita ka seda, et välismaalane elamisloa tingimustele ei vasta. Sellises situatsioonis ongi õiguspärane, loogiline ja põhjendatud anda elamisluba lühemaks ajaks kui viis aastat, misjärel on elamisloa olemasolu õigustavaid asjaolusid uuesti võimalik hinnata elamisloa järgmisel pikendamisel. 27. Nõustuda ei saa kaebajate seisukohaga, et üldjuhul tuleks VMS §-st 1971 tulenevalt anda ja pikendada ettevõtluseks antud tähtajalisi elamislube viie aasta kaupa ning sellest lühema tähtaja määramine on väga piiratud. VMS § 1971 lõikest 1, § 132 lõikest 1 ja § 119 lõikest 1 tuleneb üheselt, et tähtajaline elamisluba (sh. ettevõtluseks antud tähtajaline elamisluba) antakse ja seda pikendatakse kuni viieks aastaks. Seega määrab seadus ära elamisloa kehtivuse maksimaalse tähtaja, mille piires on PPA-l aga väga avar kaalutlusõigus konkreetse elamisloa tähtaja üle otsustamisel. VMS § 119 lõikest ja § 132 lõikest 2 tulenevalt arvestatakse elamisloa kehtivusaja määramisel elamisloa andmise või pikendamise aluseks olevate asjaolude või muude asjas tähtsust omavate asjaolude tõendatust ja muutumise võimalikkust elamisloa kehtivusajal. VMS § 1971 lõikes 2 sätestatu mitte ei piira elamisloa andmisel või pikendamisel sellele lühema kehtivusaja määramise võimalusi, vaid laiendab neid. Nimetatud säte lisati VMS-i 7. juunil 2012 jõustunud välismaalaste seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seadusega. Selle seaduseelnõu (212 SE) seletuskirjast nähtub samuti, et lisaks VMS § 132 lõikes nimetatud asjaoludele võib tähtajalise elamisloa vähem kui 5-aastaseks perioodiks anda ka juhul, kui esinevad VMS §-s 195 nimetatud asjaolud. Selle regulatsiooni eesmärk on võimaldada PPA-l anda või pikendada viieaastasest tähtajast lühemaks ajaks elamisluba nendele välismaalastele, kelle puhul tegelikult esinevad VMS §-s 195 nimetatud tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise alused. Küll aga ei piira VMS § 1971 lg 2 kuidagi täiendavalt nende põhjuste või asjaolude ringi, mille põhjal võiks PPA määrata elamisloale lühema kehtivusaja, kui VMS §-s 195 nimetatud asjaolusid ei esine. 27. Põhimõtteliselt on kaebajal õigus selles, et piiriületuste andmekogu andmed ei pruugi anda täit ülevaadet sellest, millal isik Eestis viibis, kuivõrd Schengeni riikide vahel liikumist need andmed ei kajasta. Samas on elamisloa ja selle pikendamise taotluse seisukohast oluliste asjaolude tõendamise kohustus välismaalasel. Juhul kui PPA põhjendab adekvaatselt oma kahtlust, et isikud varasema elamisloa kehtivuse ajal püsivalt Eestis ei elanud, tuleb välismaalastel esitada tõendid, mis kinnitavad vastupidist. Piiriületuse andmete kohaselt (tl. 35 pöördel jj) viibis T.S. 2011. aastal Eestis 68 päeva, 2012. aastal 77 päeva ja 2012. aastal 46 päeva. See asjaolu on piisav, õigustamaks kahtlust, et isik Eestis püsivalt ei elanud. Selles olukorras ei saa kaebajad nõuda, et PPA koguks oma algatusel täiendavaid tõendeid nende Eestis viibimise kohta, vaid kaebajad peaksid sellised tõendid esitama. Antud juhul kaebajate esitatud tõendid PPA kahtlust ümber ei lükka. See, et kaebajad on registreerinud Eestis oma elukoha, ei saa kinnitada seda, et nad Eestis püsivalt elavad, kuivõrd elukoha registreerimise kohustus on tähtajalise elamisloa saanud välismaalasel VMS § 121 lõikest 1 tulenevalt niikuinii. See, et T.S. on varasema elamisloa kehtivuse ajal omandanud Eestisse korteri, ei kinnitada samuti üheselt, et isik Eestis püsivalt elaks. Kui kaebajad sellesse korterisse reaalselt elama asuvad ja püsivalt Eestisse jäävad, on antud elamislubasid hiljem võimalik sellest asjaolust lähtudes pikendada. Kaebajate pangakontode väljavõtetelt (kd I, tl 49 jj, kd II, tl 181 jj) nähtub

9 regulaarsete kaardimaksete tegemine alates 2013. aasta teisest poolest. Samas tähtajalised elamisload olid neil (v.a S.S.l) alates 2009. aasta märtsist. Eeltoodud asjaoludel on PPA põhjendatult leidnud, et kaebajate senine tegevus ei kinnita seda, et äriühingu juhtimisfunktsiooni täitmiseks ja ettevõtlusega tegelemiseks oleks kaebajatel vaja Eesti elamisluba. 28. Vaidlust pole selles, et T.S. ja Y.S. olid varasema elamisloa kehtivuse ajal registreerinud enda pikaajalise eemalviibimise. See õigustab samuti kahtlust, et isikud tegelikult Eestis püsivalt ei elanud. VMS § 254 sätestatu ei ole antud juhul asjassepuutuv. Nimetatud norm tuleb kohaldamisele neil juhtudel, kui seadus näeb mingisuguse õiguse realiseerimise eeldusena selle, et välismaalane on teatud aja jooksul Eestis elanud. See, et seaduse kohaselt loetakse registreeritult Eestist eemalviibimise aeg Eestis püsivalt elatud aja hulka, ei tähenda seda, et edaspidise elamisloa vajalikkuse hindamisel ei võiks arvestada faktilise asjaoluga, et välismaalane varasema elamisloa kehtivuse ajal Eestis püsivalt ei elanud. Vastustaja märgib õigesti, et kui kaebajad ei oleks oma Eestist eemalolekut registreerinud, ent siiski Eestist pikemaajaliselt eemal viibinud, oleks see võinud kaasa tuua varasemate elamislubade kehtetuks tunnistamise. Elamisloa pikendamise või esmakordse andmise puhul ei hinda PPA mitte seda, kuidas on isikud käitunud varem, vaid hindab varasemat käitumist ilmestavate asjaolude põhjal seda, kui tõenäoline on elamisloa vajalikkus edaspidi. 29. Nõustuda ei saa ka seisukohaga, et kuivõrd V.S. taotles VMS § 191 alusel elamisluba esmakordselt, ei võiks tema varasem Eestis elamine üldse asjasse puutuda. See, kas või kuidas on isik kasutanud talle varem antud elamisloast tulenevaid õigusi, on igal juhul asjassepuutuv ka uue elamisloa andmise otsustamisel ja selle kehtivusaja määramisel. V.S. puhul tuleb tähele panna, et tegu on T.S.i ja Y.S. tütrega, kes taotles elamisluba ettevõtluseks, et tegutseda koos viimatinimetatutega OÜ Fair Investments juhatuses. Olukorras, kus PPA-l on põhjendatud kahtlus, et OÜ Fair Investments juhatuse liikmed on saanud oma ülesandeid täita ilma, et nad Eestisse püsivalt elama asunud oleksid, on igati põhjendatud ka kahtlus, et V.S. selle äriühingu juhatuse liikmena Eestisse tegelikult püsivalt elama ei asu. See kahtlus ei pruugi olla piisav selleks, et V.S.le uue tähtajalise elamisloa andmisest üldse keelduda, küll aga õigustab see elamisloa eesmärgipärasuse tõhusama järelkontrolli huvides elamisloa andmist lühemaks ajaks. Kui V.S., samuti nagu T.S. ja Y.S. vaidlustatud otsustes näidatud tähtaja jooksul tõepoolest Eestisse püsivalt elama asuvad ning ka edaspidi siin püsivalt elades ettevõtlusega tegelevad, võib eeldada neile antud tähtajaliste elamislubade pikendamist. 30. Nõustuda ei saa ka kaebajate väitega, et tähtajalise elamisloa pikendatud kehtivusperiood peaks algama vastava pikendamise otsuse tegemisest arvates. VMS § 1971 lõikes 1 ei peeta sõnastusega "elamisloa andmise või pikendamise päevast arvates" silmas mitte vastava otsuse tegemise päeva, vaid otsusest tuleneva õiguse tekkimise päeva ehk teisisõnu päeva, millest alates on isikule tähtajaline elamisluba antud või millest alates on selle kehtivust pikendatud. Tähtajaline elamisluba kehtib VMS § 133 kohaselt kas kehtivusaja lõppemiseni või kehtetuks tunnistamiseni. Tähtaja pikendamine tähendab olemuslikult juba seda, et varem kulgema hakanud tähtaeg ei lõpe varem määratud tähtpäeva saabumisega, vaid kulgeb katkematult edasi kuni uue määratud tähtpäeva saabumiseni. Sellest tulenevalt on tähtajalise elamisloa

10 pikendamine võimalik üksnes selliselt, et pikendatud kehtivusaeg hakkab kulgema vahetult varasema elamisloa kehtivuse lõppemisest. Seetõttu on paratamatu, et kui tähtajalise elamisloa pikendamise taotlust ei ole jõutud läbi vaadata enne varasema tähtajalise elamisloa kehtivusaja lõppu, siis pikendatakse vastava positiivse otsuse korral tähtajalist elamisluba tagasiulatuvalt alates varasema elamisloa kehtivuse lõppemisest. VMS § 130 välismaalasele tulenev õigus elamisloa või selle pikendamise taotluse esitamise ajal Eestis viibida, ei ole aga käsitatav elamisloa kehtivuse pikendamisena, vaid vahetult seadusest tuleneva eraldiseisva välismaalase Eestis viibimise alusena. Seetõttu ei oma asjaolu, et ka taotluse läbivaatamise ajal on välismaalasel õigus Eestis viibida, mingisugust tähtsust selles osas, millisest ajast alates on võimalik tähtajalist elamisluba pikendada. 30. Nõustun vastustaja seisukohaga, et vaidlusalustes tähtajalise elamisloa pikendamise otsustes valele õigusnormile viitamine kujutab endast vormiviga, mis ei saanud tuua kaasa lõppastmes vale lahendust. 31. Kuivõrd S.S.le anti tähtajaline elamisluba elama asumiseks Eestis elavate vanemate juurde, ei saanukski talle tähtajalist elamisluba anda pikemaks perioodiks, kui T.S.ile või Y.S.le. 32. Kaebajad on taotlenud ka vaideotsuse tühistamist. Kõnealune vaideotsus kuidagi eraldivõetuna kaebajate subjektiivseid õigusi rikkuda ei saa. Isegi kui kaebajatel oleks õigus selles, et vaideotsus on ebapiisavalt põhjendatud, ei ole siinkohal põhjust seda eraldi hinnata. Vaideotsuse tühistamine ilma vaide esemeks olevate haldusaktide tühistamiseta saaks kõne alla tulla vaid juhul, kui vaideotsus rikuks kaebajate õigusi vaide esemest sõltumata. Nii see käesoleval juhul pole, mistõttu tuleb koos 11. juuli 2014 otsuste tühistamise nõuete rahuldamata jätmisega rahuldamata jätta ka vaideotsuse tühistamise nõue. 33. Halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebajate kahjuks. Kuna vastustaja pole taotlenud enda kasuks menetluskulude välja mõistmist, jäävad kõigi menetlusosaliste kulud nende enda kanda.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur kohtunik