4-14-8975/24 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-14-8975

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Määruse tegemise aeg ja koht

9. detsembril 2014. a Tallinnas Liivalaia kohtumajas Väärteoasja number 4-14-8975 Kohtukoosseis Kohtunik Velmar Brett Kohtuistungi sekretär Leili Merila Kaebuse sisu

U.K kaebus Tallinna Linnavalitsuse (Tallinna

Munitsipaalpolitsei Ameti kaudu) 06.10.2014. a

üldmenetluse otsuse peale väärteoasjas nr 410114016345 Kaebuse esitaja (menetlusalune isik)

U.K (isikukood: XXX) Eesti Vabariigi kodanik Aadress: XXX E-post: XXX Töökoht: ei tööta

Karistatus: kriminaalkorras karistamata, kehtivaid väärteokaristusi 1

Kohtuväline menetleja Tallinna Linnavalitsus Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti kaudu (registrikood: 75034502)

Esindaja Ametnik Meeli Maiorov Tallinna Munitsipaalpolitsei Amet Aadress: Pärnu mnt 139c/1 Tallinn 11317 E-post:

munitsipaalpolitsei@tallinnlv.ee RESOLUTSIOON Juhindudes V™S § 132 p-st 1 kohus otsustas:

1. Jätta rahuldamata U.K kaebus Tallinna Linnavalitsuse (Tallinna

Munitsipaalpolitsei Ameti kaudu) 06.10.2014. a üldmenetluse otsuse peale väärteoasjas nr 410114016345.

2. Jätta muutmata Tallinna Linnavalitsuse (Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti kaudu) 06.10.2014. a üldmenetluse otsus väärteoasjas nr 410114016345.

4-14-8975

Kohus selgitab, et rahatrahv tuleb tasuda edasikaebamise tähtaja jooksul. Rahatrahvi tasumiseks vajalikud andmed sisalduvad kohtuvälise menetleja 06.10.2014. a üldmenetluse otsuses. Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul, alates päevast, mil motiveeritud otsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isikul advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal.

1. KAEVATAV OTSUS

06.10.2014. a koostas Tallinna Linnavalitsus Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti menetlusosakonna peainspektor Meeli XXX üldmenetluse otsuse väärteoasjas nr

410114016345 U.K suhtes. Otsusega karistati U.K liiklusseaduse (edaspidi: LS) § 241 lg 1 järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemise eest 10 trahviühiku, s.o 40 euro suuruse rahatrahviga.

Menetlusalust isikut karistati LS § 241 lg 1 järgi selle eest, et ta 31.05.2014. a kell 09:10 parkis mootorsõidukit Opel reg. nr-ga XXX aadressil Välja 40 Tallinn märgise 974 (jalgtee)

mõjupiirkonnas. Samuti selle eest, et ta 11.06.2014. a kell 11:06 parkis mootorsõidukit Volkswagen reg. nr-ga XXX aadressil Välja 40 Tallinn märgise 974 (jalgtee) mõjupiirkonnas ning 29.06.2014. a kell 12:50 parkis sama sõidukit aadressil Välja 40 Tallinn märgise 974 (jalgtee) mõjupiirkonnas. Sellise tegevusega rikkus U.K väärteoprotokolli kohaselt LS §

20 lg 4 p-s 3 sätestatud nõuet.

2. KAEBUS

Menetlusalune isik esitas otsusele 24.10.2014. a Harju Maakohtusse kaebuse, milles palus tühistada Tallinna Linnavalitsuse (Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti kaudu) 06.10.2014. a otsus väärteoasjas nr 410114016345. Kaebaja selgitas kaebuses, et 19.05.2014. a teostati Välja tänaval Mooni ja Keemia tänavate vahelisel alal teekattemärgistust, kus Välja tänaval paaris numbritega majadega tänavapoolele kanti teekattemärgistus, mis eraldas osa teest jalakäijatele. Naaberkrundi esisele tänavale aadressil Välja 38A ei nähtud ette jalakäijatele mõeldud ala ning sõidukite parkimine toimub endise liikluskorralduse alusel. Kaebaja leidis, et liikluskorralduslikult ei oldud lähtutud jalakäijate huvidest. Kaebaja selgitas, et ta parkis oma sõidukeid täiesti teadlikult vastavalt LS § 20 lg-le 2 jättes jalakäijatele piisavalt ruumi turvaliseks liiklemiseks. Kaebaja märgib, et ta on korduvalt pöördunud Tallinna

Transpordiametisse, et näha alusdokumente, mille alusel on teekattemärgistus tellitud, teotatud ja vastu võetud, kuid 24.10.2014. a seisuga ei ole õnnestunud neid dokumente näha. Sel põhjusel on kaebaja seisukohal, et vastav dokumentatsioon puudub, mistõttu puudub ka alus, mille alusel karistusi määrata. Teekattemärgistuse teostamiseks on olemas kindlad kriteeriumid, millest lähtuda. Välja tänaval ei ole nendest kriteeriumidest kinni peetud. Tee omanik, s.o Tallinn linn vastutab teekattemärgistuse teostamise õiguspärasuse eest ning kuni ei ole võimalik alusdokumentatsiooniga tutvuda, on ka karistamine õigustühine. Liikluskorralduse meelevaldne muutmine, mis ei lähtu tegelikest oludest ja vajadustest, peaks olema välistatud ning õigusvastaselt teostatud liikluskorralduse eest vastutab teeomanik. Õigusvastane teekattemärgistuse maha märkimine ei anna alust karistamiseks.

4-14-8975

3. KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus leiab, et U.K kaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tallinna Linnavalitsuse (Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti kaudu) 06.10.2014. a üldmenetluse otsus väärteoasjas nr 410114016345 muutmata. Kohtuistungid väärteoasja arutamiseks toimusid 20.11.2014. a 01.12.2014. a.

3.1. Koosseisupärane, õigusvastane ja süüline tegu

Objektiivne koosseis

LS § 241 lg 1 kohaselt on sõiduki parkimine selleks keelatud kohas või liikluskorraldusvahendiga ettenähtud parkimiskorda või -viisi rikkudes keelatud ning väärteona karistatav. Väärteoprotokolli (tl 19-20) kohaselt heidetakse U.K-le ette parkimist aadressil Välja

40 märgise 974 (jalgtee) mõjupiirkonnas kolmel erineval päeval – 31.05.2014. a, 11.06.2014. a ja 29.06.2014. a. LS § 6 lg 6 alusel on majandusja kommunikatsiooniminister 22.02.2011.

a kehtestanud määruse nr 12 „Liiklusmärkide ja teemärgiste tähendused ning nõuded fooridele“, mille lisas 10 joonisel 6 on kujutatud jalgtee tähistust – naisterahva ja lapse kujutis, kes hoiavad käest kinni. 31.05.2014. a fototabeliga on tõendatud, et 31.05.2014. a kell 09:10 aadressil Välja 40 oli pargitud mootorsõiduk Opel Vectra reg. nr-ga XXX (tl 21-23). Nimetatud fototabeli fotolt nr

1 on selgelt näha ka märgist nr 974 ehk jalgtee tähist sellel alal, kuhu on sõiduk pargitud (tl 21). Fotodelt nr 1, 3 ja 5 nähtub ka asjaolu, et mootorsõiduk on pargitud täielikult jalgtee alale

(tl 21-23). Tiit XXX 07.07.2014. a kaebusest Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti juhile nähtub, et U.K on kasutanud sõidukit Opel reg. nr-ga XXX nii 31.05.2014. a kui ka sellest kuupäevast edasi (tl 9).

11.06.2014. a fototabeliga on tõendatud, et 11.06.2014. a kell 11:06 on aadressil Välja 40 pargitud mootorsõiduk Volkswagen reg. nr-ga XXX (tl 36-37). Nimetatud fototabeli fotodelt nr 1, 2 ja 4 on selgelt näha ka märgist nr 974 ehk jalgtee tähist sellel alal, kuhu on sõiduk pargitud (tl 36-37). Fotodelt nr 1-3 nähtub ka asjaolu, et mootorsõiduk on pargitud täielikult jalgteele selliselt, et sõiduki parempoolsed rattad on jalgteed ja sõiduteed eraldava piirjoone peal (tl 36-37). Tiit XXX 07.07.2014. a kaebusest Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti juhile nähtub, et U.K on kasutanud sõidukit Volkswagen reg. nr-ga XXX nii 11.06.2014. a kui ka sellest kuupäevast edasi (tl 31).

29.06.2014. a fototabeliga on tõendatud, et 29.06.2014. a kell 12:59 on aadressil Välja 40 pargitud mootorsõiduk Volkswagen reg. nr-ga XXX (tl 46-49). Nimetatud fototabeli fotodelt nr 1 ja 6 on selgelt näha ka märgiseid nr 974 ehk jalgtee tähiseid sellel alal, kuhu on sõiduk pargitud (tl 46, 48). Ühtlasi nähtub fotodelt nr 1, 2, 4 ja 6, et nimetatud mootorsõiduk on jalgteele pargitud täies ulatuses (tl 46-48). Tiit XXX 07.07.2014. a kaebusest Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti juhile nähtub, et U.K on kasutanud sõidukit Volkswagen reg. nr-ga XXX nii 11.06.2014. a kui ka sellest kuupäevast edasi (tl 31). U.K samuti ei vaidlusta, et ta eelnimetatud kuupäevadel parkis oma kasutuses olevaid sõidukeid Välja 40 maja aia ette (tl 19 pöördel, kohtu tl 40). Seega on täielikult tõendamist leidnud, et U.K parkis 31.05.2014. a kell 09:10 sõidukit Opel Vectra reg. nr-ga XXX ning 11.06.2014. a kell 11:06 ja 29.06.2014. a kell 12:59 sõidukit Volkswagen reg. nr-ga XXX aadressil Välja 40 asuvale jalgteele. Vaidlus on selles, et kaebaja arvates oli tal õigus nimetatud kohas parkida, kuivõrd talle ei ole Tallinna Transpordiameti poolt esitatud dokumente, mille alusel on uus liikluskorraldus maha märgitud, siis kehtib tema hinnangul edasi vana liikluskorraldus ehk Välja 40 esine tee on sõidutee ning LS-s sisalduv erand annab talle õiguse seal parkida. U.K on kaebuses

4-14-8975

märkinud, et ta parkis oma sõidukeid täiesti teadlikult vastavalt LS § 20 lg-le 2 jättes jalakäijatele piisavalt ruumi turvaliseks liiklemiseks (kohtu tl 2-3). Kohtuistungil ütlusi andes on U.K jäänud samale seisukohale ning täpsustanud, et alati jättis ta oma kodumaja ette parkides

1 meeter jalakäijatele käiguruumi (kohtu tl 40 ja 40 pöördel). ca

LS § lg sätestab üldreegli, mille kohaselt tohib üldjuhul parkida

liikluskorraldusvahendiga näidatud kohas ja viisil. Sellest normist on ette nähtub erandid, muuhulgas LS §-s 20.

LS § 20 lg 2 lause 1 sätestab, et asulateel tuleb sõiduk peatada või parkida sõiduteel selle parempoolse ääre lähedal või parempoolsel teepeenral nii, et jalakäijale jääks teepeenral vabaks vähemalt 0,7 meetri laiune käiguriba. LS § 2 p 78 sätestab sõidutee mõiste. Seaduse kohaselt on sõidutee sõidukite liikluseks ettenähtud teeosa. Jalgrattatee ning jalgrattaja jalgtee ei ole sõidutee. Kuivõrd eelnevalt on kohus tuvastanud, et Välja 40 maja ees asub jalgtee ja see on ka vastavalt tähistatud, siis järelikult ei ole nimetatud jalgtee, mis asub Välja

40 maja ees, seaduse kohaselt osa sõiduteest. Seetõttu ei kohaldu ka LS § 20 lg-s 2 sätestatud erand, sest see erand lubab parkida sõiduteel tingimusel, et jalakäijatele jäetakse vabaks 0,7 meeteri laiune teeosa. LS §-s 20 sisalduvatest eranditest võiks antud juhul kõne alla tulla veel LS § 20 lg 4 p 3, mis sätestab, et asulas tohib alla kuue meetri pikkuse mootorsõiduki parkida ka osaliselt või täielikult kõnniteel, kus seda lubab asjakohane liikluskorraldusvahend, jättes jalakäijale sõiduteest kaugemal kõnniteeserval vabaks vähemalt 1,5 meetri laiuse käiguriba. Kohus on seisukohal, et antud juhul ei kohaldu siiski ka see erand. Eelkõige põhjusel, et kuivõrd seadus eristab selgelt jalgtee (vt LS § 2 p 18) ja kõnnitee mõisteid (vt LS § 2 p 25) ning LS § 20 lg 4 p 3 sisaldab justnimelt kõnnitee mõistet, aga Välja 40 ees asub jalgtee, siis nimetatud erand antud juhul ei kohaldu. Samuti märgib kohus siinkohal, et U.K on oma ütluste kohaselt jätnud jalakäijatele vabaks ca 1 meetri laiuse teeosa, kuid seaduse kohaselt peaks käiguribaks jätma vähemalt 1,5 meetrit. Lisaks peab LS § 20 lg 4 p-s 3 sätestatud erandi kohaldamiseks olemas olema ka vastav liikluskorraldusvahend, mis lubaks parkimist kõnniteel.

Fototabelitest, mis kajastasid sündmuskohta, aga ei nähtu, et Välja 40 ees asuks parkimist lubav liikluskorraldusvahend (vt tl 21-23, 36-38, 46-50). Kohus selgitab, et LS § 2 p 18 kohaselt on jalgtee jalakäija ja tasakaaluliikuriga liiklemiseks ettenähtud omaette tee, mis võib olla tähistatud asjakohase liiklusmärgiga, kuid LS § 2 p 25 kohaselt on kõnnitee jalakäija ja tasakaaluliikuriga liiklemiseks ettenähtud ja äärekiviga või muul viisil sõiduteest või jalgrattateest eraldatud teeosa, mis võib olla tähistatud asjakohaste liiklusmärkide või teekattemärgistega. Seega jalgtee on seaduse kohaselt täiesti eraldiseisev tee, kuid kõnnitee on osa teest.

Liiklusseadust süstemaatiliselt tõlgendades leiab kohus, et jalgteel on üldjuhul parkimine keelatud. Jalgteel võib parkida ainult siis, kui seda lubab konkreetne liiklusmärk (LS § 21 lg

1) ning erandid, mis on sätestatud kõnniteele parkimise osas, ei kehti jalgteele parkimise puhul, kuivõrd seadus eristab selgelt jalgteed ja kõnniteed.

Eeltoodud põhjustel on kohus seisukohal, et kuivõrd puudus liikluskorraldusvahend, mis lubaks parkida Välja 40 ees oleval jalgteel, siis ei olnud seal parkimine lubatud. Seega on tõendamist leidnud, et U.K parkis 31.05.2014. a kell 09:10 mootorsõidukit Opel reg. nrga XXX aadressil Välja 40 märgise 974 (jalgtee) mõjupiirkonnas ning 11.06.2014. a kell

11:06 ja 29.06.2014. a kell 12:58 mootorsõidukit Volkswagen reg. nr-ga XXX samuti aadressil Välja 40 märgise 974 (jalgtee) mõjupiirkonnas ning pani sellega toime LS § 241 lg-s

1 sätestatud väärteo.

Menetluse käigus on kohus arusaamisele jõudnud, et kaebaja hinnangul on tema õiguste rikkumiseks liikluskorraldusvahendite, mille rikkumist talle ette heidetakse, paigaldamine rikkumiskohta. Kohus selgitab, et kuni liikluskorraldusvahendi eemaldamiseni tuleb selle

4-14-8975

juhiseid täita. Kui iga liikluses osaleja hakkaks järgima liikluskorraldusvahendeid valikuliselt sõltuvalt sellest, kas liikluskorraldusvahend on tema hinnangul paigaldatud seaduslikult või mitte, siis tekiks liikluses kaos.

Maakohtul ei ole pädevust anda süüteomenetluses hinnangut, kas liikluskorraldusvahendite paigaldamine oli seaduslik või mitte. Niisuguse hinnangu andmise pädevus on halduskohtul. Seega antud juhul peab kohus lähtuma asjaolust, et Välja 40 aadressile on õiguspäraselt maha märgitud jalgtee teekattemärgistus, mistõttu tuleb kõigil liiklejatel sellisest liikluskorraldusest lähtuda ja seda järgida.

Samuti ei anna liikluskorraldusvahendite eiramiseks alust väide/õigustus, et isikule ei ole esitatud vastava liikluskorraldusvahendi püstitamisega seotud dokumentatsiooni. Kohus selgitab, et kaebajal on õigus esitada dokumentide väljanõudmiseks teabenõue avaliku teabe seaduse § 6 alusel. Samuti näeb nimetatud seadus ette õiguste kaitsmise vahendid olukorraks, kus haldusorgan ei täida teabenõuet.

Samuti on kaebajal õigus pöörduda ebaõige liikluskorraldusvahendi eemaldamise nõudega Tallinna Linnavalitsuse poole ning nõude mitterahuldamisel esitada Tallinna Halduskohtusse halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) järgi kaebus näiteks haldusakti, mille alusel liikluskorraldusvahend paigaldati, osalise või täieliku tühistamise nõude HKMS § 37 lg

2 p 1 alusel või liikluskorraldusvahendi eemaldamise (toimingu tegemise) nõude HKMS § 37 lg 2 p 2 alusel. Subjektiivne koosseis Karistusseadustiku (edaspidi: KarS) § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. KarS § 16 lg 1 kohaselt on tahtluse vormideks kavatsetus, otsene ja kaudne tahtlus ning KarS § 18 lg 1 kohaselt on ettevaatamatuse vormideks kergemeelsus ja hooletus. Sealjuures on väärteo toimepanemise vormidest kõige kergem hooletus ning kõige raskem kavatsetus. Subjektiivse koosseisu osas leiab kohus, et U.K pani väärteo toime kavatsetult KarS § 16 lg 2 mõttes, mis sätestab, et isik paneb teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks. Isik paneb teo toime kavatsetult ka siis, kui ta kujutab endale ette, et süüteokoosseisule vastav asjaolu on eesmärgi saavutamise hädavajalik tingimus.

Kaebuses ja kohtuistungil on U.K leidnud, et ta ei pea järgima Välja 40 aadressil kehtestatud uut liikluskorraldust seni, kuni talle ei ole ametiasutusest esitatud vastavat dokumentatsiooni, mis kinnitaks teekattemärgiste mahamärkimise protsessi ja alust (kohtu tl

2-3, 40 pöördel). Sealjuures teadvustab U.K endale, et kui uue teekattemärgistuse mahamärkimine on olnud õiguspärane, siis ei ole parkimine nimetatud alal enam lubatud. Praegusel juhul on U.K aga käitunud nii nagu seda teekattemärgistust ei olekski olemas ning lähtunud eeldusest, et Välja 40 ees kehtib vana liikluskorraldus ehk asub vaid sõidutee.

Kui vastav teekattemärgistus ära mõelda, siis oleks Välja 40 esine tee tõepoolest sõidutee, mille puhul on lubatud LS § 20 lg 2 kohaselt parkida, kui jalakäijatele jäetakse vabaks 0,7 meetri laiune käiguriba. Kuid kohus on eelnevalt juba märkinud, et mitte kellelgi ei ole õigust eirata liikluskorraldusvahendit seni, kuni ei ole kohtu poolt tuvastatud selle õigusvastasust.

Seega on U.K teadlikult ja õigustamatult eiranud kehtivat liikluskorraldust ning jätkanud liiklemist (parkimist) vanaviisi. Liiklusseadust peab teadma iga liikleja, eriti veel autojuht, kes on läbinud juhtimisõiguse saamiseks vastava koolituse, mille kohustuslik osa on mh ka liiklust reguleerivate sätete teadmine. Sealjuures ei ole seaduses olemas mitte ühtegi sätet, mis lubaks liikluskorraldusvahendit eirata lihtsalt põhjusel, et isiku meelest on see õigusvastaselt maha märgitud. Kohtu hinnangul on U.K seega teadlikult ignoreerinud seadust, teinud seda järjepidevalt ning lähtudes tema kohtus avaldatud seisukohtadest arvatavasti ka jätkab oma tegevust. Sealjuures peab U.K võimalikuks pidama, et ilma seadusliku aluseta liikluskorraldusvahendi eiramine toob endaga kaasa õigusrikkumise.

4-14-8975

Eeltoodud põhjustel on kohus seisukohal, et U.K pani LS § 241 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toime kavatsetult. Seega on U.K täitnud LS § 241 lg-s 1 sätestatud väärteo koosseisu. Õigusvastasus ja süü

Õigusvastasust ning süüd välistavaid asjaolusid U.K teos ei esine. Samuti on U.K süüvõimeline, s.t ta oli väärteo toimepanemise ajal ja on ka käesoleval ajal süüdiv ja vähemalt 14-aastane (sündinud 1960. aastal – tl 19, 51). Eeltoodud põhjustel nõustub kohus kohtuvälise menetlejaga selles, et U.K on pannud toime koosseisulise, õigusvastase ning süülise väärteo, mis on kvalifitseeritav LS § 241 lg 1 järgi.

3.2. Karistus

LS § 241 lg 1 sätestab sanktsioonina rahatrahvi kuni 10 trahviühikut. Kuivõrd LS §-s 241 ei ole sätestatud rahatrahvi minimaalset määra, tuleneb see KarS § 47 lg-st 1, mille kohaselt on rahatrahvi minimaalne määr 3 trahviühikut. KarS § 47 lg 1 lause 2 kohaselt on üks trahviühik neli eurot. Seega peab U.K-le mõistetav rahatrahv jääma vahemikku 3-10 trahviühikut (12-40 eurot) ehk sanktsiooni keskmine oleks 6-7 trahviühikut ( 24-28 eurot). ca ca KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. U.K süü suurust mõjutab esmalt väärteo toimepanemise subjektiivne külg. Arvestades, et väärtegu saab toime panna tahtlikult või ettevaatamatusest ning U.K pani antud väärteo toime tahtlikult, täpsemini kavatsetusega, mis on raskeim väärteo toimepanemise vorm, on tegemist asjaoluga, mis viitab isiku suurele süüle. Teine süü suurust mõjutav asjaolu on antud juhul see, et U.K täitis kolmel erineval korral LS § 241 lg-s 1 sätestatud väärteo koosseisu ehk kolmel korral (31.05.2014. a, 11.06.2014. a ja 29.06.2014. a) pani toime samasuguse väärteo. Kuivõrd LS § 241 lg 1 alusel võib isikut karistada ka ainult ühe valesti parkimise eest, siis kolme valesti parkimise toimepanemine näitab samuti isiku suurt süüd. Seega kokkuvõtlikult tuleb U.K süüd lugeda suureks.

Kohus nõustub kohtuvälise menetleja otsuses märgitud asjaoluga, et U.K teos puuduvad karistust raskendavad asjaolud KarS § 58 mõttes. Kohus ei nõustu kohtuvälise menetlejaga aga selles, et U.K puhul esineks karistust kergendava asjaoluna süü ülestunnistamisele ilmumine KarS § 57 lg 1 p 3 alt 1 mõttes. Karistust kergendavana asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 3 alt 1 mõttes ehk süü ülestunnistamisele ilmumine esineb olukorras, kus isik läheb vabatahtlikult pärast teo toimepanemist ametiasutusse ning tunnistab oma süüteo üles. Sealjuures on veel oluline, et enne isiku poolt süü ülestunnistamist ametiasutus (nt politsei, Tallinna Munitsipaalpolitsei Amet) ja avalikkus kas üldse ei teagi, et süütegu on toime pandud või ei ole teada, et konkreetne isik nimetatud süüteo toime pani.

Käesoleval juhul sellisest olukorrast rääkida ei saa, sest munitsipaalpolitsei ametnikud, kes teostasid liiklusjärelevalvet, said väärteo toimepanemisest – valesti parkimisest – teada juba enne seda, kui menetlusalune isik andis ütlusi, milles ta kinnitas parkimist Välja 40 aadressil. Kohtuväline menetleja sai valesti parkimistest nt 31.05.2014. a ja 11.06.2014. a rikkumiste osas teada hiljemalt trahviteadete väljastamise päeval, s.t vastavalt 04.06.2014. a (tl 2-3) ja 17.06.2014. a (tl 26-27). U.K-le on aga 29.08.2014. a saadetud kutse seoses LS § 241 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteoasja menetlemisega, milles kohustatakse teda menetlusaluse isikuna ilmuma 11.09.2014 kell 11:00 Tallinna Munitsipaalpolitsei Ametisse (tl 17). 11.09.2014. a kell 11:00 on koostatud väärteoprotokoll U.K suhtes, milles on ühtlasi

4-14-8975

kajastatud ka tema ütlused toimunud sündmuste kohta (tl 19-20). Seega ei ole U.K ilmunud menetleja juurde mitte enda algatusel, vaid menetleja kutsel ning alles siis on andnud sündmuse kohta ütlusi, milles tunnistab etteheidetud ajal ja kohas parkimist, mistõttu kohtu hinnangul ei esine karistust kergendavat asjaolu – süü ülestunnistamisele ilmumist. Kohtu hinnangul ei esine U.K puhul ka karistust kergendava asjaoluna süü puhtsüdamlikku kahetsemist. Nii kohtuvälise menetleja juures ülekuulamisel kui ka kohtus ütlusi andes ei ole U.K küll eitanud, et ta on etteheidetud aegadel ja kohas oma kasutuses olnud sõidukeid parkinud, kuid nende asjaolude tunnistamist ei saa lugeda automaatselt puhtsüdamlikuks kahetsuseks. Kohus rõhutab, et KarS § 57 lg 1 p 3 alt 2 mõttes puhtsüdamlik kahetsus ei ole samastatav süü tunnistamisega. Kuivõrd U.K ei ole avaldanud toimepandud süüteo osas kahetsust ei kohtueelses menetluses (tl 19 pöördel) ega hiljem kohtule esitatud kaebuses ega ütlusi andes (kohtu tl 2-3, 40), on kohus seisukohal, et U.K puhul ei esine karistust kergendavat asjaolu KarS § 57 lg 1 p 3 alt 2 mõttes. Lisaks märgib kohus, et U.K ei ole isegi mitte tunnistanud oma süüd, vaid on algusest peale kogu menetluse vältel olnud seisukohal, et tal on olnud õigus parkida Välja 40 aadressil, sest talle ei ole esitatud uue liikluskorralduse kohta dokumentatsiooni ning lisaks jätab ta alati jalakäijatele liiklemiseks vaba ruumi. Kohus ei tuvastanud ka teisi karistust kergendavaid asjaolusid KarS § 57 mõttes

U.K puhul. Seega karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud U.K süü suurust ei mõjuta ning eeltoodust nähtuvalt on tema süü suur, mistõttu tuleks teda karistada rahatrahviga sanktsiooni ülemmääras või selle lähedale jäävas määras. Karistuse mõistmisel arvestab kohus ka eripreventiivseid kaalutlusi ehk lähtub sellest, kuidas on võimalik U.K mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. U.K on karistusregistri kohaselt kriminaalkorras karistamata (kohtu tl 36). Karistusregistrist nähtub justkui oleks U.K pärast käesolevas asja vaidlustatavat kohtuvälise menetleja otsust

(06.10.2014. a) uuesti väärteokorras karistatud kohtuvälise menetleja Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti poolt 29.10.2014. a otsusega LS § 241 lg 1 järgi väärteoasjas nr 410114016345 (kohtu tl 36). Kohus leiab, et nimetatud karistusregistri andmed ei ole õiged, kuivõrd lähtudes väärteoasja numbrist, on tegemist sellesama kohtuvälise menetleja otsusega, mida käesoleval juhul U.K on vaidlustanud. Tõenäoliselt on kohtuväline menetleja märkinud karistusregistrisse otsuse kuupäeva valesti (tegelik otsuse tegemise kuupäev oli 06.10.2014. a, kuid registris on märgitud 29.10.2014. a). Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et U.K on ka väärteokorras varasemalt karistamata. Seega varasemalt on U.K olnud seaduskuulekas ning kohus võiks sellest tulenevalt eeldada, et ta tulevikus samalaadseid rikkumisi enam toime ei pane. Sellegipoolest, arvestades, et U.K on korduvalt (vt nt kohtu tl 2-3, 40 pöördel) väljendatud oma seisukohta, et ta ei peagi Välja 40 aadressil asuvat liikluskorraldust seni täitma kuni talle on esitatud vastava teekattemärgistuse mahamärkimise kohta kõik asjaomased dokumendid, leiab kohus, et U.K suure tõenäosusega ei kavatse ka edaspidi kinni pidada liikluskorraldusest Välja 40 aadressil. Sel põhjusel on kohus seisukohal, et U.K võib mõjutada uue samalaadse väärteo toimepanemisest hoidumisele vaid maksimaalses määras rahatrahv. Üldpreventsiooni osas märgib kohus, et isikule mõistetav karistus peab eelkõige lähtuma tema süü suurusest ja eripreventsioonist. Vaid väga erandlikel juhtudel võib isikule mõista karmima karistuse võrreldes tema süü suuruse ja eripreventiivse vajadusega. Vastasel korral võib liiga range karistus, mis on mõistetud peamiselt üldpreventiivsetest kaalutlustest ehk õiguskorra kaitsmise huvidest lähtudes, olla isiku jaoks hoopis negatiivse eripreventsiooniga, sest isik ei tunne, et teda on karistatud õiglaselt, mistõttu kaotab ta ka usalduse õiguskorra vastu. Kuivõrd käesoleval juhul kohus leidis, et U.K süü suurusest ja eripreventiivsetest vajadustest lähtuvalt on vajalik mõista U.K-le karistus maksimaalses määras, siis selle karmistamine lähtudes üldpreventiivsetest ehk õiguskorra kaitsmise huvidest ei ole enam võimalik. Sellest hoolimata peab kohus antud juhul vajalikuks märkida, et liikluskorraldusvahendid on täitmiseks kõigile seni, kuni nende maha märkimine või mingisse

4-14-8975

kohta panemine vms ei ole tunnistatud õigusvastaseks. Vastasel korral kui iga ühiskonna liige ei täidaks liikluskorraldusvahendeid seni, kuni talle esitatakse ametiasutuse poolt vastav dokumentatsioon või seni, kuni keegi teine ei ole vaidlustanud liikluskorraldusvahendi õiguspärasust, tekiks liikluses kaos. See oleks aga ohtlik kõigile liiklejatele ning ei täidaks liiklusseaduse eesmärki, milleks on luua reeglid, kuidas tuleb ja tohib liikluses osaleda. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et kuivõrd U.K süü on suur ning eripreventiivsetest kaalutlustest lähtudes tuleks talle mõista karistus maksimaalses määras, siis on kohtuväline menetleja õigesti isiku süü suurust ja eripreventiivseid kaalutlusi hinnates leidnud, et U.K-le tuleb mõista karistus sanktsiooni maksimaalses määras.

Velmar Brett Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/