2-11-36669/37 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

Tsiviilasi nr 2-11-36669

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Donald Kiidjärv

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

22. detsember 2014, Tartu kohtumaja kantselei

Tsiviilasja number

2-11-36669

Hagi ese

1. Vennad-Dahl AS-i hagi Margo Tapferi vastu

võlgnevuse väljamõistmiseks

2. Margo Tapferi vastuhagi Vennad Dahl AS-i

vastu võlasuhte tunnistamiseks kohustusega

liitumiseks

VÕS

§

mõistes,

maksekohustuse puudumise tuvastamiseks,

alternatiivselt (I) nõude olemasolu või tegeliku

suuruse tuvastamiseks ning alternatiivselt (II)

kokkulepe-maksegraafiku kui deklaratiivse

võlatunnistuse aluseks olevate tehingute

kehtivuse tuvastamiseks ja võlatunnistuse

tagastamiseks

Tsiviilasja hind

5 711 eurot 63 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Vennad-Dahl AS (registrikood 10056846,

asukoht Peterburi tee 90B, 11415 Tallinn), lepinguline

esindaja

Sergei

Desjatnikov

(e-post

teie.jurist@gmail.com)

Kostja: Margo Tapfer (isikukood 37701272795, elukoht

XXXX), lepinguline esindaja Mehis Adamason (e-post

actum@actum.ee)

Menetlus

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta vastu Vennad-Dahl AS-i 17.10.2011 esitatud leppetrahvi nõudest loobumise avaldus.

2. Lõpetada menetlus tsiviilasjas 2-11-36669 osas, mis puudutab Vennad Dahl AS-i

leppetrahvinõuet Margo Tapferi vastu.

3. Jätta menetlusse võtmata Margo Tapferi 22.03.2013 esitatud vastuhagi Vennad Dahl AS-

i vastu seoses vastuhagist loobumisega.

4. Rahuldada Vennad-Dahl AS-i hagi Margo Tapferi vastu võla väljamõistmiseks osaliselt.

5. Välja mõista Margo Tapferilt Vennad-Dahl AS-i kasuks 10 015,80 eurot, millest 5 007,90

eurot on põhivõlg ja 5 007,90 eurot viivis.

6. Menetluskulud jaotada järgmiselt: menetluskuludest jätta 88% kostja kanda ja 12% hageja

kanda. Vastuhagiga seotud menetluskulud jätta kostja kanda.

Menetlusosaline võib nõuda Tartu Maakohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist

lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates lahendi jõustumisest.

Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude

koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

7. Toimetada otsus kätte menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord ja tähtaeg

Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda

apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega

kirjalikus menetluses.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1. Vennad-Dahl AS (hageja) esitas 04.08.2011 Tartu Maakohtule hagiavalduse Margo Tapferi

(kostja) vastu võla väljamõistmiseks.

Hagiavalduse (tlk 2-4) kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 21.10.2008 maksegraafik-kokkuleppe

(kokkulepe), mille kohaselt võttis kostja endale kohustuse tasuda ostumüügilepingute arvetest

nr 369035, 369049, 369076, 369186, 369218, 369221, 369222, 369227, 369257, 369262,

369265, 369330, 369339, 369380, 369387, 369383, 369422, 369537, 369563, 369564,

369570, 369642, 369644, 369806, 369820, 369824, 370084, 370085, 370096, 370097,

370155, 370330, 370381, 370635, 370636, 370879, 370921, 370996, 370997, 371051,

371055, 371080, 371159, 371369, 371849 tulenev võlgnevus summas 178 371 krooni ja

kokkuleppeline menetluskulu maksekohustuse täitmisega viivitamise eest 10 000 krooni ning

viivis 8 000 krooni kokku summas 196 371 krooni Kreedix OÜ arveldusarvele kokkuleppe

punktis 2.1. sätestatud maksegraafiku alusel. Kokkuleppe punkti 2.5 kohaselt kohustus kostja

punktis 2.4. sätestatud rikkumisel tasuma hagejale leppetrahvi 5 000 krooni. Kokkuleppe

punktis 2.1. sätestatud maksete tasumisega viivitamise korral kohustus kostja punkti 2.6

kohaselt tasuma hagejale viivist 0,5% iga tasumisega viivitatud päeva eest. Kuna kostja

kokkuleppest tulenevat kohustust nõuetekohaselt ei täitnud, esitas hageja 23.05.2011 kostjale

kokkuleppe ülesütlemise teate. Hageja palub mõista kostjalt välja põhivõlgnevus

5 711,63 eurot, viivis 5 113,12 eurot, leppetrahv 319,56 eurot ja jooksev viivis 0,5% päevas

põhinõudelt (5 711,63 eurot) alates 28.07.2011 kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem

kui põhinõude ulatuses.

Hagiavaldusele olid lisatud 21.10.2018 kokkulepe (tlk 5-7), 21.10.2008 kokkuleppe

ülesütlemise avaldus (tlk 8), viivise arvestus (tlk 9), hageja volikiri Kreedix OÜ-le (tlk 10),

Kreediks OÜ registriandmete väljatrükk (tlk 11), Kreediks OÜ volikiri K. M (tlk 12).

2. 06.09.2011 vastuses hagile (tlk 27-29) kostja hagi ei tunnistanud. Kostja märkis, et on

valmis mõistlikus ulatuses sõlmima kompromissi. Kostja märkis, et vastab tõele, et OÜ Tiidor

ostis hagejalt sanitaartehnilisi tooteid lepingu alusel. Hageja ja OÜ Tiidori vahel oli sõlmitud

ostu-müügileping nr 98/844, mille alusel sai OÜ Tiidor osta tooteid krediiti summas 20 000

krooni. OÜ Tiidor üks osa kuulus kostja elukaaslase isale, H.J, kes suri 30.07.2008, teine osa

I.P, kes elab aga ei ole kordagi ettevõtte võla kustutamisest osa võtnud. Kostja töötas OÜ-s

Tiidor töölisena alates 2006. Pärast H.J surma asus hageja pärijatelt nõudma sisse suurt

summat ja kostja nõustus graafiku alusel, oma töö arvelt, tasuma hagejale krediidi jääki.

Kostja on alates 19.11.2008 kuni hagi esitamiseni tasunud kostjale kokku 102 503,42 krooni

ehk 6 551,16 eurot. Kostja aktsepteerib hageja põhinõuet summas 75 868 krooni (178 371-

102 503) ehk 4 848,83 eurot. Kostja esitas ettepaneku tasuda põhivõla 4 848,83 eurot

maksegraafiku alusel (100-150 eurot kuus).

Kostjale on arusaamatu hagis esitatud põhivõla suurus. Kuna põhivõla suurus on vale, ei ole

õige ka esitatud viivise nõue. Kostja leiab, et kostja ja hageja vahel puudub kokkulepe

leppetrahvi tasumiseks summas 5 000 krooni, kuna vastav kokkulepe on vaid hageja ja OÜ

Tiidori vahel. Kuna kostjal puudus volitus OÜ Tiidori nimel lepingute allkirjastamiseks, on

selline punkt ka tühine.

Kostja palus jätta hagiavaldus rahuldamata, vähendada viivise määra 0,15%-ni päevas, nii

nagu see oli kokkulepitud ka hageja ja OÜ Tiidor ostu-müügilepingus nr 98/844 punktis 2.1.9.,

vähendada hageja nõutavat viivise summat ja jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.

Kostja vastusele oli lisatud hageja ja OÜ Tiidori ostu-müügileping nr 98/844 (tlk 30 ja pöördel),

tehtud maksete koondtabeli (tlk 31-34), H.J surmatunnistuse koopa (tlk 35).

3. 17.10.2011 esitas hageja omapoolse ettepaneku (tlk 40-41) kompromissi sõlmimiseks,

kuid pooled kompromissi sõlmimiseni ei jõudnud. Samas avalduses teatas hageja, et muudab

hagiavalduse resolutsiooni ja palub mõista kostjalt välja põhivõlgnevus 5 711,63 eurot, viivis

5 113, 12 eurot ja jooksev viivis 0,5% päevas põhinõudelt (5 711,63) eurot alates 28.07.2011

kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui põhivõla ulatuses. Hageja palus jätta

menetluskulud kostja kanda. 23.01.2012 istungil kinnitas hageja, et on leppetrahvinõudest

17.10.2011 esitatud avaldusega loobunud (tlk 73).

4. 20.02.2012 esitatud kostja seisukoha (tlk 76-78) järgi ei ole hageja tõendanud nõude

olemasolu kostja vastu. Nõude aluseks olevaid arveid ei ole hageja poolt kostjale kunagi

esitatud. Enne käesolevas menetluses kõne all oleva kokkuleppe sõlmimist on tasutud kostjale

teadaolevate andmete kohaselt arved nr 369035 (summas 143 krooni ehk 9,14 eurot), nr

369049 (summas 7493 krooni ehk 478,89 eurot), nr 369076 (summas 2887 krooni ehk 184,51

eurot), ja nr 369227 (summas 4988 krooni ehk 318,79 eurot), kokku 15 511 krooni ehk 991,33

eurot. Eelnev tõendab hageja pahatahtlikku tegevust, esitades kostja vastu alusetu nõude.

Seda kinnitab ka hageja arvete kohtule esitamata jätmine peale kohtu sellekohast ettepanekut.

Tulenevalt sellest ning esitatud tõenditest, on kostja seisukohal, et kahtluse alla tuleb seda ka

teiste kokkuleppes kajastatud sissenõutavate arvete olemasolu. Kostja on seisukohal, et

hageja menetluskulud peaksid jääma hageja enda kanda ning kostja menetluskulud samuti

hageja kanda. Kostja seisukohale olid lisatud OÜ Tiidor pangakonto väljavõte (tlk 79).

5. 06.03.2012 (tlk 84-89) ja 09.04.2012 (tlk 108-113) arvamustes viitas hageja VÕS §-le 178

ja leidis, et kokkuleppe ehk deklaratiivse võlatunnistuse andmisel kostja ühines võlaga. Antud

asjas on ühinemisel lisafunktsioon, mis seisneb solidaarsuses, mis on üheks võlatunnistuse

andmise eesmärgiks. Poolte vahel sõlmitud kokkulepe on deklaratiivne võlatunnistus, mille

eesmärgiks on kohustuse olemasolu tunnistamine ja loobumine võimalikest vastuväidetest

võlale, võla sissenõudmise lihtsustamine, tõendamiskoormise muutmine (st võlgnik peab

tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud) ja solidaarsus. Hageja tugineb

oma nõudes ainult 21.10.2008 kokkuleppele. Kokkuleppe tekstist tuleneb üheselt, et kostja

solidaarvõlgnikuna tunnistab hageja nõudeid ja kohustub need tasuma hageja esindaja

Kreedix OÜ kontole. Kuna kostja ei ole esitanud kviitungit võla tasumise kohta, on võlg olemas

ja kuulub tasumisele. Kuni ei ole ettenähtud korras vaidlustatud poolte vahel sõlmitud

kokkulepet, ei ole vajadust arveid uurida. Võlaga ühinemine ja seejärel võlatunnistuse andmine

ei muuda deklaratiivse võlatunnistuse sisu ja eesmärke. Ühinemise kaudu võlausaldaja võib

nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt (solidaar)võlgnikelt ühiselt või igaühelt või

mõnelt neist.

6. 21.03.2014 menetlusdokumendis märkis kostja, et ta ei nõustu hageja seisukohaga, et

21.10.2008 poolte vahel sõlmitud kokkuleppe-maksegraafiku näol on tegemist deklaratiivse

võlatunnistusega. Kostja leiab, et kokkuleppe-maksegraafiku näol on tegemist kostjapoolse

võlaga ühinemisega, kuna kostjal puuduvad seosed OÜ-ga Tiidor ning kostja ei omanud

volitusi sõlmimaks kokkuleppeid Tiidor OÜ nimel. Kostja ei ole nimetatud volitusi kunagi

omanud ning ei oma ka käesoleval hetkel. Kostjal puudus isiklik kohustus likvideerida Tiidor

OÜ võlgnevusi. Kostja on Tiidor OÜ kõrval solidaarvõlgnik, kellele laienevad kõik põhivõlgniku

õigused ning tal on õigus esitada kõiki vastuväiteid, mida on õigus esitada põhivõlgnikul.

Nimetatut tõendab ka asjaolu, et kokkuleppe sõlmimisel oli mõlema poole tahte sisuks pigem

kohustusega ühinemine, et nõuete laekumine saaks tagatud/tasutud. Olukorras, kus

dokumendil on täpselt ära toodud selle aluseks olevad arved, ei saa lugeda mõistlikuks, et

kostja tõlgendas kokkulepet kui võlatunnistust. Tulenevalt 21.10.2008 poolte vahelise

kokkuleppe sisust ja ulatusest, on tegemist kostja kohustusega ühinemisega vastavalt VÕS §-

le 178 lg 1 ja 2.

7. 22.03.2013 esitas kostja vastuhagi (tlk 137-142). 22.05.2013 avaldusega loobus kostja

vastuhagist (tlk 167).

8. 39.06.2014 esitatud seisukohas asus hageja seisukohale, et tulenevalt Riigikohtu otsuse nr

3-2-1-149-11 punktis 21 märgitule, ei ole võlausaldajal vaja tunnistatud võla sissenõudmiseks

esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse.

KOHTU SEISUKOHT

9. TsMS § 442 lg 5 näeb ette, et kohus lahendab otsuse resolutsiooniga selgelt ja

ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise

abinõudega seotud küsimused.

9.1. 17.10.2011 esitas hageja leppetrahvist loobumise avalduse (tlk 40-41), mida kinnitas ka

23.01.2012 toimunud kohtuistungil (tlk 73). Kohus leiab, et hageja leppetrahvinõudest

loobumine tuleb vastu võtta ja menetlus tsiviilasjas selles osas lõpetada. TsMS § 168 lg 4

kohaselt loobumisega seotud menetluskulud jäävad hageja kanda.

9.2. Kohus ei ole lahendanud kostja poolt 22.03.2013 esitatud vastuhagi menetlusse võtmist.

15.04.2013 määrusega jättis kohus kostja vastuhagi käiguta ja määras tähtaja 14 päeva

määruse kättetoimetamisest alates puuduste kõrvaldamiseks. TsMS § 3401 lg 2 näeb ette, et

kui kohtu määratud tähtpäevaks puudusi ei kõrvaldata, jäetakse avaldus, taotlus või kaebus

menetlusse võtmata ja tagastatakse. Kostja sai käiguta jätmise määruse kätte 07.05.2013 (tlk

166), mistõttu oli puuduste kõrvaldamise viimane tähtaeg 21.05.2013. Kostja esitas

22.05.2013 avalduse vastuhagist loobumiseks (tlk 167). Arvestades eeltoodut tuleb jätta kostja

22.03.2013 esitatud vastuhagi menetlusse võtmata. TsMS § 168 lg 1 alusel tuleb vastuhagiga

seotud menetluskulud jätta kostja kanda.

10. Kohus leiab, et hagiavaldus on põhjendatud osaliselt.

11. Kostja on esitanud järgmised põhivastuväited:

-

kostjal puudus volitus OÜ Tiidor nimel 21.10.2008 kokkuleppe allkirjastamiseks;

-

21.10.2008 kokkuleppe näol on tegemist kostjapoolse võlaga ühinemisega VÕS § 178

järgi;

-

nõude ja 21.10.2008 kokkuleppe aluseks olevaid arveid ei ole hageja poolt kostjale kunagi

esitatud;

-

kohustusega ühinemise kokkuleppes ära märgitud võla aluseks olevatest arvetest oli

kostja poolt enne kokkuleppe sõlmimist tegelikult 4 arvet (1. arve nr 369035 143

krooni

(9,14 eurot); 2. arve nr 369049 7493 krooni (478,89 eurot); 3. arve nr 369076 2887 krooni

(184,51 eurot); 4. arve nr 369227 4988 krooni (318,79 eurot), kokku 15 511 krooni (991,33

eurot) tasutud.

12. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevus 5 711,63 eurot, viivis 5 113,12 eurot ja

jooksev viivis 0,5% päevas põhinõudelt (5 711,63 eurot) alates 28.07.2011 kuni põhinõude

täitmiseni, kuid mitte rohkem kui põhivõla ulatuses. Hageja palub jätta menetluskulud kostja

kanda. Kostja palub jätta hagiavaldus rahuldamata. Alternatiivselt palub kostja vähendada

viivise määra 0,15%-ni päevas.

13. Kohus peab oluliseks kõigepealt hinnata, kelle vahel ja mis tingimustel 21.10.2008

kokkulepe sõlmiti. Hageja on seisukohal, et hageja ja kostja vahel sõlmitud kokkulepe on

deklaratiivne võlatunnistus, mille sisuks on kohustuse olemasolu tunnistamine ja loobumine

võimalikest vastuväidetest võlale. Kostja on seisukohal, et kokkuleppe näol ei ole tegemist

deklaratiivse võlatunnistusega. Kostja leiab, et kokkuleppe näol on tegemist kostjapoolse

võlaga ühinemisega, kuna kostjal puuduvad seosed OÜ-ga Tiidor ning kostja ei omanud

volitusi sõlmimaks kokkuleppeid Tiidor OÜ nimel. Kostja on Tiidor OÜ kõrval solidaarvõlgnik,

kellele laienevad kõik põhivõlgniku õigused ning tal on õigus esitada kõiki vastuväiteid, mida

on õigus esitada põhivõlgnikul.

14. Kostja väidete kohaselt oli kostja OÜ Tiidor töötaja alates 2006. aastast (tlk 27) ja tal

puudus volitus 21.10.2008 allkirjastatud kokkuleppe sõlmimiseks OÜ Tiidor nimel.

TsÜS § 115 lg 1 näeb ette võimaluse teha tehing esindaja kaudu. Selleks, et esindaja tehtud

tehing esindatava suhtes kehtiks, peavad olema täidetud kaks tingimust. Esiteks, tehing peab

olema tehtud esindatava nimel ja teiseks, esindajal pidi olema tehingu tegemiseks

esindusõigus. TsÜS § 116 lg 1 kohaselt võib esindaja teha tehingu otseselt esindatava nimel,

samuti võib tehingu tegemine esindatava nimel tuleneda tehingu tegemisega seotud

asjaoludest. Tehingu tegemine esindatava nimel eeldab, et tehingu tegemisel on tehingu

teisele poolele, kellele tehingu tegemiseks vajalik tahteavaldus on suunatud, selge, et tehingu

teinud isik tegutseb tehingu tegemisel teise isiku (esindatava) esindajana ning et tehing peab

seetõttu hakkama kehtima esindatava ja mitte teda esindava esindaja suhtes. 21.10.2008

sõlmitud kokkuleppest nähtub, et kostja tegutses OÜ Tiidor esindajana ning allkirjastas

kokkulepe OÜ Tiidor nimel.

15. TsÜS §-id 117, 118, 120 sätestavad esindusõiguse, volituse andmise ja esindusõiguse

ulatuse põhimõtted. TsÜS § 121 sätestab majandus- ja kutsetegevuses tegutseva isiku

esindamise erisused. TsÜS § 121 lg 1 näeb ette, et kui isikul on volitus teha teise isiku

majandus- või kutsetegevuses kõiki tehinguid, mis on sellises majandus- või kutsetegevuses

tavalised, ei või ta siiski eraldi volituseta kinnisasja võõrandada või koormata ega sõlmida

laenulepingut. Tsiviilasja toimikust ei nähtu, kas ja milline volitus oli kostjal OÜ Tiidor töötajana

OÜ Tiidor esindamiseks. 21.10.2010 sõlmitud kokkuleppega tunnistatakse OÜ Tiidor võlga

hageja ees, mis on väidetavalt tekkinud ostu-müügileping nr 98/844 alusel esitatud arvete

tasumata jätmisel. Kui eeldada, et kostjal oli OÜ Tiidor töötajana volitus teha OÜ Tiidor nimel

tehinguid, on kohus seisukohal, et arvete alusel tekkinud võla tunnistamist ei saa pidada

tehinguks, mis oleks seotud OÜ Tiidor igapäevase majandus- ja kutsetegevusega. Kohus on

seisukohal, et kostjal oleks igal juhul pidanud olema eraldi volitus 21.10.2008 allkirjastatud

kokkuleppe sõlmimiseks. Hageja ei ole kohtule esitanud ka volitust või muid tõendeid, mis

tõendaksid, et kostjal oli volitus OÜ Tiidor nimel 21.10.2008 allkirjastatud kokkuleppe

sõlmimiseks. Seega tuleb lugeda, et kostjal puudus volitus 21.10.2008 allkirjastatud kokkulepe

sõlmimiseks OÜ Tiidor nimel.

16. TsÜS § 129 lg 1 näeb ette, et teise isiku nimel esindusõiguseta tehtud mitmepoolne tehing

on tühine, välja arvatud juhul, kui isik, kelle nimel esindusõiguseta isik tehingu tegi, selle hiljem

heaks kiidab. Tehingu heakskiit on esindatava ühepoolne tahteavaldus tehingu teisele poolele,

millega esindatav kinnitab kas selgesõnaliselt tehingu kehtivust või millest võib järeldada, et

esindatav soovib, et tehing kehtiks tema suhtes hoolimata esindajal puudunud

esindusõigusest. Kostja on 06.09.2011 vastuses hagile (tlk 27-29) märkinud, et kokkuleppes

märgitud makseid, kokku 102 503,42 krooni ehk 6 551,16 eurot, on tasunud tema. Oma väite

tõendamiseks esitas kostja pangakonto väljavõtted (tlk 31-34), millest aga nähtub, et

nimetatud ülekandeid on tehtud OÜ Tiidor pangakontolt. Kuna OÜ Tiidor on teinud kokkuleppe

alusel ülekandeid, peab kohus põhjendatuks lugeda, et OÜ Tiidor kiitis kostja poolt 21.10.2008

OÜ Tiidor nimel sõlmitud kokkuleppe heaks. Seega kehtib 21.10.2008 sõlmitud kokkuleppe

OÜ Tiidor suhtes.

17. Arvestades 21.10.2008 sõlmitud kokkuleppe sisu, peab kohus põhjendatuks lugeda

hageja ja OÜ Tiidor vahel sõlmitud kokkulepet võlatunnistuseks. Kuna hageja ei ole väitnud

ega tõendanud, et hageja ja OÜ Tiidor tahe oleks olnud sõlmida konstitutiivset võlatunnistust

VÕS § 30 tähenduses, peab kohus põhjendatuks lugeda hageja ja OÜ Tiidor vahel sõlmitud

kokkulepet deklaratiivseks võlatunnistuseks, kuna kokkuleppe sisu oli tunnistada arvete

tasumata jätmist ja selle alusel tekkinud võlga. Deklaratiivse võlatunnistuse eesmärk ei ole

luua uut kohustust, vaid üksnes kinnitada olemasolevat kohustust ja seeläbi välistada võlgniku

võimalikud vastuväited sellest kohustusest ning lihtsustada sellega võla sissenõudmist.

Riigikohus jäi 19.05.2014 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-45-14 punktis 12 varem esitatud

seisukoha juurde märkides, et deklaratiivse võlatunnistuse tagajärjeks on tõendamiskoormuse

ümberpööramine, mis tähendab deklaratiivse võlatunnistuse puhul seda, et võlgnik võib

kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendada, et tal ei ole

võlatunnistusega tunnistatud võlga (vt ka Riigikohtu 6.02.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-

11, p 21).

18. Hageja on seisukohal, et hageja ja kostja vahel sõlmitud kokkulepe on deklaratiivne

võlatunnistus. Poolte vahel puudub vaidlus selles osas, et kokkuleppes märgitud arvete

tasumise kohustus oli algselt OÜ-l Tiidor, mitte kostjal kui füüsilisel isikul. Võlatunnistuse

eesmärk

on

kohustuse

täitmise

tagamine,

sissenõudmise

lihtsustamine

ning

tõendamiskoormise vähendamine. Kui kohustuse võtmisel võlausaldaja ees viidatakse kellegi

teise kohustusele, ei ole tegemist võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes. Võlatunnistuse võib küll

anda eesmärgiga kohustusega ühineda (VÕS § 178 lg 1), kuid sel eesmärgil antud

võlatunnistuse korral kohaldatakse täiendavalt VÕS § 178 sätestatut.

19. Kostja leiab, et tema on OÜ Tiidori kohustusega ühinenud VÕS § 178 kohaselt.

Kohustusega ühinemine tähendab VÕS § 178 lg 1 kohaselt seda, et kolmas isik astub

võlasuhtesse uue võlgnikuna senise võlgniku kõrvale. VÕS § 178 lg 2 kohaselt võib kolmas

isik kohustusega ühinemise kokku leppida võlausaldajaga või võlgnikuga. VÕS § 178 lg 4

kohaselt tekib kohustusega ühinemisel solidaarkohustus.

Kokkuleppe punktis 1.3. märgitu kohaselt ühines kostja 21.10.2008 allkirjastatud kokkuleppe

alusel kohustisega deebitori (Tiidor OÜ) poolel solidaarvõlgnikuna. Solidaarvõlgnik (kostja) ja

deebitor (OÜ Tiidor) vastutavad lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest solidaarselt.

Arvestades kokkuleppe sõlmimise asjaolusid on kostjapoolne OÜ Tiidor kohustusega

ühinemine kehtiv. Kostja ühines 21.10.2008 sõlmitud kokkuleppes märgitud OÜ Tiidor

kohustusega hageja ees.

Kokkuleppe punktis 2.1. sätestatu kohaselt võttis kostja endale kohustuse tasuda

müügiarvetest tulenev võlgnevus 178 371 krooni, menetluskulu (rahalise kohustusega

viivitamise eest) 10 000 krooni ja viivis 8 000 krooni, kokku 196 371 krooni ehk 12 550,39

eurot. Kohus ei nõustu kostjaga, justkui kostja ühines vaid müügiarvetest tuleneva võlgnevuse

tasumise kohustusega. VÕS § 178 lg 4 kohaselt vastutab kohustusega ühinenud kolmas isik

eelduslikult samas ulatuses kui senine võlgnik. Võlausaldaja ja uus võlgnik võivad kokku

leppida ka piiratud vastutuses ja muudes nõuete esitamise tingimustes.

20. Kuna kohtutoimiku materjalidest nähtub, et kostja soov vastutada solidaarselt OÜ-ga

Tiidor kohustuse täitmise eest oli kantud üksnes hagejale lisatagatise andmise motiivist, tuleb

VÕS § 178 lg 3 ja 4 kohaselt kohaldada lisaks VÕS § 144, 145, 149 ja 152 sätestatut. Kostja

isiklikku (majanduslikku ega õiguslikku) huvi pole kostja tõendanud.

Kuigi VÕS § 178 on põhimõtteliselt dispositiivne, on õigusalakirjanduses (VÕS I kommentaar

lk 583) asutud seisukohale, mille kohaselt on VÕS § 178 lg 3 ja 4 sisalduvate viidete kaudu

kohustusega ühinemise lepingule täiendavalt kohalduvad käenduse sätted kohustusega

ühinenud isiku kasuks siiski imperatiivsed. VÕS § 149 lg 1 kohaselt võib käendaja esitada

võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja

arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Käendajal on õigus esitada neid

vastuväiteid ka siis, kui põhivõlgnik neist loobus. Kuigi ka VÕS § 149 on dispositiivne, välistab

VÕS § 142 lg 6 kokkulepped, mis käendaja kahjuks paragrahvis sätestatust kõrvale kalduvad.

Seega on tühine 21.10.2008 kokkuleppe punkt 1.6, mille kohaselt ei ole solidaarvõlgnikul

(kostjal) õigust esitada kreeditorile (kostjale) vastuväiteid, mis rajanevad teise võlgniku sellistel

suhetel kreeditoriga (hagejaga). Seega ei nõustu kohus hageja vastuväidete esitamist

puudutava seisukohaga ja leiab, et kostjal on õigus esitada vastuväiteid tunnistatud võlale.

Kostja on esitanud vastuväite, mille kohaselt on nõude aluseks olevatest arvetest arved nr

369035 (143 krooni ehk 9,14 eurot), nr 369049 (7493 krooni ehk 478,89 eurot), nr 369076

(2887 krooni ehk 184,51 eurot) ja nr 369227 (4988 krooni ehk 318,79 eurot), kokku 15 511

krooni ehk 991,33 eurot tasutud. Kostja esitas enda väite tõendamiseks OÜ Tiidor

pangaväljavõtted (tlk 79). VÕS § 76 lg 4 näeb ette, et kui võlausaldaja on talle kohustuse

täitmisena pakutu vastu võtnud, siis eeldatakse, et täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli

võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt. Hageja küll märkis, et kokkuleppes on arvestatud kõiki

eelnevaid tasumisi, kuid ei esitanud tõendeid, mis kinnitaksid, et nimetatud arved olid kostja

poolt tasutud osaliselt. Hageja ei ole kohtule vaidlustatud arveid esitanud, mistõttu on kohus

seisukohal, et arved nr 369035, 369049, 369076 ja 369227 on tasutud enne kokkuleppe

sõlmimist täielikult.

Kostja esitatud OÜ Tiidor pangakonto väljavõttest nähtub, et OÜ Tiidor on vahemikus

30.07.2008-11.10.2008 tasunud arvete nr 369035, 369049, 369076 ja 369227 alusel kokku

15 511 krooni ehk 991,33 eurot.

Arvestades deklaratiivse võlatunnistusega kaasnenud tõendamiskoormise ülekandumist

kostjale (võlgnikule), seda, et kostja on esitanud panga väljavõtte, millest nähtub, et

kokkuleppes märgitud arvete nr 369035, 369049, 369076 ja 369227 katteks on tehtud enne

21.10.2008 kokkuleppe sõlmimist ülekandeid, ja et hageja ei ole vastupidist tõendanud, tuleb

lugeda, et selles osas võlatunnistusega tunnistatud võlga ei olnud.

21. Kostja asus seisukohale, et kahtluse alla tuleb seada ka teiste kokkuleppes kajastatud

sissenõutavate arvete olemasolu, kuna hageja ei ole kohtule nõude aluseks olevaid arveid

esitanud. Kohus on seisukohal, et arvestades OÜ Tiidor ja hageja vahel sõlmitud deklaratiivse

võlatunnistuse tagajärjel muutunud tõendamiskoormist, on kostja see, kes peab tõendama, et

võlatunnistuses märgitud nõue on tasutud. Kostja ei ole seda teinud.

22. Hageja nõue 21.10.2008 kokkuleppe p 2.1. alusel oli kokku 196 371 krooni ehk 12 550,39

eurot, millest põhivõlgnevus oli 178 371 krooni ehk 11 399,98 eurot, menetluskulu 10 000

krooni ehk 639,12 eurot ja viivis 8 000 krooni ehk 511,29 eurot. Kostja esitatud OÜ Tiidor

pangakonto väljavõtetest (tlk 31-34) nähtub, et vahemikus 19.11.2008-29.12.2010 on OÜ

Tiidor tasunud 21.10.2008 sõlmitud kokkuleppe alusel hagejale (kandes raha kokkuleppes

kokkulepitud Kreedix OÜ arvele nr 221025180247) kokku 99 000 krooni ehk 6 327,25 eurot ja

vahemikus 22.01.2011-16.04.2011 223,91 eurot, kokku 6551,16 eurot.

Arvestades seda, et hageja p 2.1. nõudest tuleb maha arvestada arvete nr 369035, 369049,

369076 ja 369227 alusel tasutud 15 511 krooni ehk 991,33 eurot ja OÜ Tiidor poolt kuni

16.04.2011 tehtud ülekandeid, on hageja nõude suurus kostja vastu 5 007,90 eurot (12 550,39

- 991,33 - 6551,16).

23. VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 sätestavad, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise

korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse

sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94

sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas (kuni 14.04.2013 lisandus

seitse protsenti aastas). Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne

viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

Kokkuleppe 2.6. kohaselt kohustub võlgnik tasuma võlausaldajale (hageja) viivist 0,5% iga

tasumisega viivitatud päeva eest. Hagiavalduse kohaselt oli sissenõutavaks muutunud

tasumata viivise suurus 27.07.2011 seisuga 5 137,63 eurot. Hageja soovib ka jooksva viivise

väljamõistmist alates 28.07.2011 kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui põhivõla

ulatuses. Kostja palub vähendada nõutavat viivisemäära 0,5%-lt päevas ostu-müügilepingus

nr 98/844 punktis 2.1.9 näidatud viivisemäärani ehk 0,15%-ni päevas ja sellega vähendada

hageja nõutavat viivise summat. Kostja on seisukohal, et kuna hageja esitatud põhivõla nõue

on vale, ei ole õige ka hagis esitatud viivise nõue. Kostja leiab, et äärmiselt ülekohtune on

nõuda temalt viivist määras 0,5% põhivõlalt, kuna kostja võttis ilma igasugust kasu saamata

üle võla tasumise kohustuse.

24. Kokkuleppe järgi koosneb hageja nõue põhivõlast, menetluskuludest ja viivistest, kokku

196 371 krooni ehk 12 550, 39 eurot, mida OÜ Tiidor ja kostja kohustusid tasuma kokkuleppe

punktis 2.1. toodud maksegraafiku alusel. Kokkuleppe punktis 2.6. kohaselt kohustus võlgnik

tasuma maksete tasumisega viivitamise korral viivist 0,5% iga tasumisega viivitatud päeva

eest. Hagiavalduses ja viivise arvestamise tabelist nähtub, et hageja võib olla arvestanud

viivist kogu võlatunnistuse järgselt summalt. VÕS § 113 lg 6 järgi ei ole viivist lubatud nõuda

intressi tasumisega viivitamise korral. Sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on

tühine. Kuna kokkuleppe järgi on võlgnetava summa koosseisu arvestatud ka viivist, on sellelt

võla osalt viivise arvestamine vastuolus VÕS § 113 lg-s 6 sätestatud keeluga. Riigikohtu

tsiviilkolleegium jäi oma 09.04.2014 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-2-14 punktis 13 varem

väljendatud seisukoha juurde, et VÕS § 113 lg 6 on kategoorilise sisuga imperatiivne norm,

mille rikkumise vältimatuks tagajärjeks on seda keeldu rikkuva kokkuleppe tühisus. VÕS § 113

lg 6 esimene lause keelab nimetatud kokkulepped nii etteulatuvalt, kui ka pärast intressi

(sh viivise) sissenõutavaks muutumist.

25. Kokkuleppest ei nähtu, et pooled oleksid leppinud kokku, millises järjekorras kohustusi

täidetuks loetakse. Seega tuleb kohaldada VÕS § 88 sätestatut. VÕS § 88 lg 8 näeb ette, et

kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et

täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning

lõpuks põhikohustuse katteks. VÕS § 88 lg 9 kohaselt ei või võlgnik võlausaldaja nõusolekuta

määrata kohustuse täitmiseks VÕS § 88 lõikes 8 sätestatust erinevat järjekorda.

Kohus peab põhjendatuks võrdsustada viivise intressiga. Kokkuleppe järgi oli menetluskulude

ja viiviste summa kokku 18 000 krooni ehk 1 150, 41 eurot. Kuna OÜ Tiidor tasus hagejale

enne lepingu ülesütlemist maksegraafiku alusel kokku 6551,16 eurot, on kohus seisukohal, et

hagiavalduses esitatud viivisenõue on arvutatud tasumata põhivõlalt. Samas on kohus

seisukohal, et kuna kohus tuvastas, et võlatunnistusega tunnistatud võlg oli 991,33 eurot

väiksem, ei ole hageja arvutatud viivise summa 27.07.2011 seisuga õige.

Arvestades hageja jooksva viivise nõuet ja soovi piirata väljamõistetavat viivist põhinõude

suurusega, peab kohus võimalikuks teha viiviste osas põhjendatud otsus. Kohus ei pea

põhjendatuks muuta viivisemäära 0,5%-lt 0,15%-le. Pooled on kokkuleppe punktis 2.6 kokku

leppinud, et viivise määraks on 0,5% ning kohus ei pea seda kostja suhtes ülemääraselt

ülekohtuseks põhjendusel, et kostja võttis ilma igasugust kasu saamata üle võla tasumise

kohustuse. Tegemist oli kostja enda teadliku valikuga taolise otsustuse tegemisel.

Tsiviilasjas otsuse tegemise hetkeks on möödunud 1236 päeva (22.12.2014 seisuga), seega

on menetluse aja eest kogunenud jooksvat viivist 30 948,82 eurot (5007,90 eurot x 0,5% x

1236 päeva). Arvestades hagi rahuldamise ulatust ja hageja viivisenõuet, peab kohus

põhjendatuks vähendada hageja viivisenõuet ja mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis

põhivõla ulatuses ehk 5 007,90 eurot.

Tasumisele kuuluv viivis ei ole ebamõistlikult suur, kuna see ei ole põhinõudest suurem. Viivise

nõue, mis ei ületa põhinõuet, vastab ka igati hageja õigustatud huvile. Kuna kostja ei ole hageja

ees oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud, siis on hageja nõue sellises viivise summas

põhjendatud.

26. Eelnevast tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja

10 015,80 eurot, millest 5 007,90 eurot on põhivõlg ja 5 007,90 eurot viivis.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

27. TsMS § 173 lõike 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lõige 4

sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi

menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse.

TsMS § 163 lg 1 järgi kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega

või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Arvestades hageja

leppetrahvinõudest loobumist ja seda, et kohus rahuldas hageja nõude 88% ulatuses, tuleb

menetluskuludest jätta 88% kostja kanda ja 12% hageja kanda. Vastuhagiga seotud

menetluskulud jätab kohus kostja kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kohtunik