1-14-4036/29 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 22. detsembril 2014, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-14-4036 Kohtukoosseis Kohtunikud Sten Lind ja Urmas Reinola Pavel Gontšarov, Kriminaalasi D.O

424

’i süüdistuses KarS § järgi Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 18 septembri 2014 aasta otsus . üldmenetluses Apellatsiooni esitaja

Süüdistatav Ringkonnaprokurör Rainer Amur

D.O , ik XXX, Eesti kodanik, emakeeleks vene keel, XXXXXXXXXXX, eluk. XXXXXXX, XXXX XX- , S

XX OÜ XXXXXXX XXXXX (XX XXXXX), varem kriminaalkorras karistamata, kehtivad väärteokaristused puuduvad, oli kahtlustatavana kinni peetud 22.03.2014, tõkend elukohast lahkumise keeld RESOLUTSIOON

1. Jätta ringkonnaprokurör Rainer Amur’i apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistataval on

määruskaebuse esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

1. Harju Maakohtu 18. septembri 2014 aasta otsusega korras tunnistati D.O üldmenetluse süüdi KarS § 424 järgi ja karistuseks mõisteti vangistus 6 (kuus) kuud. KarS § 68 lg 1

kohaselt arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg - D.O kahtlustatavana kinnipidamise aeg 22.03.2014, s.o 1 (üks) päev, kandmisele jäävaks karistuseks määrati vangistus 5 (viis) kuud ja 29 (kakskümmend üheksa) päeva. Määrati, et KarS § 73 lg 1 kohaselt vangistust täielikult ei pöörata täitmisele, kui D.O 3 (kolme) aastase katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu.

2. D.O ’it süüdistatakse selles, et tema 22.03.2014 kella 03.06 ajal juhtis tahtlikult Tallinnas Endla tänaval mootorsõidukit Seat Cordoba Vario registreerimismärgiga XXX XXX, olles joobeseisundis (0.98 mg/l). D.O rikkus liiklusseaduse § 69 lg 1 ja korrakaitseseaduse § 36 lg 12 /Juht ei tohi olla joobeseisundis. Joobeseisund on alkoholi, narkootilise, psühhotroopse või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavates häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides/ ja § 69 lg 2 p 1 (enne 01.07.2014 LS § 69 lg.4 p.1) /juht loetakse alkoholijoobes olevaks, kui tema ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või ühes liitris väljahingatavas õhus on vähemalt 0,75 milligrammi alkoholi/ nõudeid. D.O pani toime mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise s.o KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

3.Apellatsiooni esitas ringkonnaprokurör Rainer Amur Tüür

, kes vaidlustab maakohtu otsust süüdistatavale karistuse mõistmisel lisakaristuse kohaldamata jätmise osas. Prokurör leiab, et süüdistatava süü kuriteo toimepanemises oli suur, asjaolul, et süüdistatav ei ole varem kriminaalega väärteo korras karistatud ei ole tähtsust. Maakohus on jätnud arvestamata üldise õiguskorra kaitsmise huvidega, maakohtu otsus ei anna üldsusele signaali, et mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise näol on tegemist riigi poolt rangelt karistatavate õigusrikkumistega. Prokurör leiab, et D.O-lt tuleb mootorsõiduki juhtimise õigus ära võtta 6 kuuks, palub tühistada

kohtuostus

süüdistatavale mõistmata jäetud lisakaristuse osas ning mõista taotletav lisakaristus

RINGKONNAKOHTU KRI

MINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

4. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata. Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. 5. Apellatsioonimenetluse eesmärk on maakohtu otsuse seaduslikkuse kontrollimine. Ringkonnaprokuröri apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada. Taotletakse maakohtu otsuse muutmist vaid karistuse osas. Kohtukolleegium on seisukohal, et prokuröri apellatsioonis tõstatatud küsimus lisakaristuse mõistmata jätmisest mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisund is olnud isikule, kes on varasemalt väärteo ega kriminaalkorras karistamata, ei ole põhimõtteline - õiguslik probleem, vaid konkreetse isikule mõistetava karistuse individualiseerimise küsimus. Seda seisukohta toetab ka Riigikohus oma lahendis nr. 3-1-1-122-13, millest tuleneb, et isiku poolt

korduv nõuete rikkumine võimaldab järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa ka korduvalt rikkumise toime pannud isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Pelk viide senisele kohtupraktikale ei ole lisakaristuse kohaldamise põhjendusena piisav. Iseenesest ei ole ka esmakordse rikkumise toime pannud isiku puhul välistatud temalt sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine. Võttes arvesse, et sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleb kohtul lisakaristuse mõistmisel näidata, millistele asjaoludele tuginevalt ta sellise ohu olemasolu tuvastatuks loeb. 6. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad alused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. KarS § st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt - andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-14-07 selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke. Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. Kolleegium leiab, et maakohus on ülalnimetatut järginud. arvestanud süüdistatava Maakohus on karistust kergendavaks asjaoluks süü tunnistamist ning puhtsüdamlikku kahetsust. Maakohtu poolt tähelepanuta jäetud KarS § 57 loetellu kuuluvaid karistust kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud ja nendele pole viidatud ka apellatsioonis. Maakohus on üksikasjalikult ja veenvalt põhjendanud süüdistatavale mõistetava karistuse liigi ja määra valikut ning mõistmata jätmist. Kohtukolleegium nõustub täielikult ka lisakaristuse maakohtu põhjendustega karistuse mõistmise osas ning ei pea vajalikuks neid korrata. Kohtukolleegium märgib, et prokuröri apellatsioonist väljaloetav seisukoht, et üldpreventiivsetel

eesmärkidel peaks lisakaristust kohaldama kõigi isikute suhtes, keda mõistetakse süüdi KarS § 424 järgi, on vastuolus seadusandja tahtega. Vastasel juhul oleks seadusandja sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist teinud KarS § 424 sanktsiooni põhikaristuseks, mis automaatselt kaasneks vangistusele või rahalise karistusele.

7. Eeltoodud põhistusel leiab kriminaalkolleegium üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselgelt põhjendamatu ning tuleb juhindudes KrMS § 326 lg 2 p 2 jätta läbi vaatamata.

Sten Lind Urmas Reinola Pavel Gontšarov