3-14-52179/20 · 3-14-52179/20 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Haldusasja number 3-14-52179 Otsuse tegemise aeg ja koht 22. detsember 2014, Tartu Kohtunik Maare Aloe Haldusasi XXX kaebus Politsei- ja Piirivalveameti vastu kahju summas 1500 euro hüvitamise nõudes seonduvalt väärikust alandavate kinnipidamistingimustega Võru arestimajas Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitaja – XXX Vastustaja - Politsei- ja Piirivalveamet Resolutsioon 1. Rahuldada XXX kaebus osaliselt. 2. Mõista Politsei- ja Piirivalveamtilt XXX kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 104 eurot seoses Võru arestimaja kambrite ebapiisava valgustuse tõttu.

Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale võib selle avalikult teatavakstegemisest 22. detsembrist 2014 arvates esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul ehk hiljemalt 21. jaanuaril 2015 (k.a). Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XXX viibis Lõuna prefektuuri korrakaitsebüroo arestimaja Võru arestikambris 10.12.2013- 31.12.2013 (22 päeva); 04.03.2014-18.03.2014 (15 päeva) ja 08.07.2014-22.07.2014 (15 päeva).

2. 22.09.2014 esitas XXX Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 1-6) Politsei- ja Piirivalveameti vastu kahju summas 1500 euro hüvitamise nõudes selle eest, et ta pidi viibima Võru arestimajas perioodidel 10.12.-31.12.2013, 08.07.-22.07.2014 ja 04.03.-18.03.2014 väärikust alandavates kinnipidamistingimustes. Kaebusele oli lisatud ka taotlus riigilõivust vabastamiseks.

3. 29.09.2014 vabastas Tartu Halduskohus oma määrusega XXX riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel, võttis kaebuse menetlusse ja tunnistas vastustajaks PPA.

4. 04.11.2014 määras kohus asi lahendada kirjalikus menetluses ja andis menetlusosalistele täiendavate tõendite esitamiseks tähtajad.

5. 07.11.2014 saabus kohtule kaebaja täiendav seisukoht (tl 28) ja 24.11.2014 esitas vastustaja oma seisukoha kaebuse täienduste kohta (tl 31).

KAEBAJA VÄITED

6. Kaebuse põhjenduste kohaselt põhjustati kaebajale alandust ja kannatusi järgmiste asjaoludega: kambrid olid vähe valgustatud ja hämarad, sest aken ei lasknud valgust läbi, puudulik ventilatsioon kambrites, kambrite puudulik sisustus, kambrite pindala mittevastavus nõuetele ja vabaks liikumiseks ettenähtud põrandapinna vähesus, kambris asuv WC polnud piisavalt eraldatud ja värskes vabas õhus viibimine oleks pidanud toimuma jalutades, mitte värskeõhukambris.

VASTUSTAJA VASTUVÄITED

7. Vastustaja on seisukohal, et XXX kaebus Politsei- ja Piirivalveameti poolt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks on tõendamata ja alusetu, järelikult tuleb kaebus jätta rahuldamata. Vastustaja väidab, et kaebaja on kaebuses pidevalt viidanud vananenud õigusaktidele ja dokumentidele – siseministri 08.01.2008 määrusega nr 3 kehtestatud „Arestimaja sisekorraeeskirjale“, kuid mis muutus kehtetuks alates 24.10.2011 ning Õiguskantsleri nõunike poolt aastatel 2009 ja 2011 Võru arestikambris läbiviidud kontrollkäikude kokkuvõtetele. Vastustaja leiab, et kehtetule ASkE redaktsioonile ja vananenud kontrollkäikude kokkuvõtetele viitamine ei ole aktsepteeritav olukorras, kus juba üle 2 aasta on kehtinud uus ASkE redaktsioon ning Õiguskantsleri nõunike poolt on 03.04.2014, seega sisuliselt kaebaja arestimajas viibimise perioodil, läbi viidud uus kontrollkäik Võru kambrisse. Vastustaja arvates pole kaebuses toodud asjaolude pinnalt mingit alust väita, et kaebuse esitajat koheldi Võru arestimajas mingil erilisel viisil ning tema elu- ja olmetingimused oleks erinenud arestimajades kinnipidamisega tavapäraselt kaasnevast. Kaebaja vahi all viibimise tingimused (eriti veel arvestades kinnipidamise perioodide suhtelist lühiajalisust) Lõuna prefektuuri Võru arestikambris kaebuses nimetatud ajavahemikel ei saanud põhjustada talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad arestimajas kinnipidamisega, seega mingit tahtlikku õigusvastast ja intensiivselt inimväärikust alandavat kohtlemist ei ole toimunud ning kaebaja väärikust ei ole alandatud sellisel määral, et see vajaks rahalist hüvitust. Seega kaebuse esitaja mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks riigivastutuse seadusest tulenevalt alust ei ole.

KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS

8. Kaebaja väidab, et kambrid olid liiga vähe valgustatud, lae all oli ainult üks pisike pirn, klaasplokkidest aken ei lasknud valgust läbi või puudus aken üldse (kambris nr 7). Vastustaja peab vajalikuks täpsustada, et ilma aknata kambris nr 7 viibis kaebaja mitte 22 päeva, nagu kaebuses väidetakse, vaid 11 päeva (10.12.2013 -20.12.2013). Vastustaja möönab, et arestimaja Võru kambri olukorda arvestades rahuloluks põhjust ei ole, kuid loomuliku valguse ebapiisav juurdepääs oli kompenseeritud kunstliku valgustusega, mille paigaldamisel oli

arvestatud elutegevuseks vajaliku normaalse võimsusega (vähemalt 60 W). Kambrites 2 ja 3, kus kaebaja viibis, on olemas ka klaasplokkidest aken, mis ei pruukinud küll kaebaja jaoks piisavalt loomulikku valgust läbi lasta, kuid loomuliku valguse ja kunstliku valgustuse kombinatsioon oli igal juhul elutegevuseks piisav nagu nõuab vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 45 lg 1. Kohus on seisukohal, et kuna kaebaja viibis väidetavalt arestimaja hämarates kambrites suhteliselt lühikese aja jooksul, siis ei ole eluliselt usutav, et need võisid kaebajale tekitada alandusi ja hingelisi kannatusi, küll võib aga ebapiisav kunstlik valgustus olla inimväärikust alandav rikkumiste kogumis.

9. Kaebaja arvates oli kambrites puudulik ja nõuetele mittevastav (mittekahesüsteemne) ventilatsioon. Asja materjalidest nähtuvalt oli 2013-2014. aastal Võru arestimaja kambrites olemas töötav ventilatsioonisüsteem, tagas elutegevuseks vajaliku piisava õhuvahetuse, nagu nõuab VangS § 45 lg 1. Seda fakti kinnitab Õiguskantsleri nõunike poolt 03.04.2014 Lõuna prefektuuri korrakaitsebüroo arestimaja Valga ja Võru kambritesse tehtud kontrollkäigu (edaspidi Kontrollkäik) kokkuvõte (tl 19-22), mille lõike 4.1 teises lõigus on selgelt fikseeritud, et 2013 a renoveeriti oluliselt Võru kambrite ventilatsioonisüsteemi. Lisaks on samas lõigus fikseeritud, et 2011 aasta kontrollkäigul tuvastatud kambriseinte hallitus oli kõrvaldatud, kuna 2013. aastal värviti üle kambrite seinad ja põrandad. Seega pole kohtu arvates kaebaja väited nõuetele mittevastava ja puuduliku ventilatsiooni ning kambriseinte hallituse kohta millegagi tõendatud.

10. Kaebaja väitel puudusid kambris ettenähtud mööbliesemed (näiteks laud), mis peaks seal olema. Vastustaja vastuväidete kohaselt arestimaja kambrite sisustuse kaebaja kinnipidamise perioodil sätestas siseministri poolt VangS § 156 lõike 5 alusel 27.09.2011 määrusega nr 21 alates 24.10.2011 kehtestatud „Arestimaja sisekorraeeskiri“ (edaspidi ASkE), mille § 13 lg 1 sätestab kambri ainukese kohustusliku sisustuselemendina ühe- või kahekordse voodi. Ülejäänud kambri sisustuse elemendid (laud, istekoht, valjuhääldi, riidenagi, pesemiskoht, WC, isiklike asjade hoiukoht) kuuluvad kambri sisustuse hulka võimaluse korral. Voodi olemasolu kambris kaebaja ei vaidlusta. Seega ei puudunud kohtu arvates kaebaja kinnipidamise ajal Võru arestimaja kambrites ükski kohustuslik sisustuselement.

11. Kaebaja arvates ei vasta kambrite pindala nõuetele ja vabaks liikumiseks ettenähtud põrandapinda on vähe. Tulenevalt kehtiva ASkE § 12 lõikest 3 on kinnipeetule kambris ette nähtud põrandapinda vähemalt 2,5 m2, kusjuures juttu ei ole mitte vabaks liikumiseks ettenähtud põrandapinnast, vaid üldpinnast. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibis Võru arestimaja tööarvestuse raamatu kohaselt kinnipidamiskambrites alljärgnevalt:

10.12.2013-15.12.2013 kamber nr 7 üksinda 4 kohaline pindala 10,8 m2 16.12.2013-18.12.2013 kamber nr 7 kahekesi 4 kohaline pindala 10,8 m2 19.12.2013-20.12.2013 kamber nr 7 üksinda 4 kohaline pindala 10,8 m2 21.12.2013-29.12.2013 kamber nr 3 üksinda 4 kohaline pindala 15,1 m2 30.12.2013-31.12.2013 kamber nr 3 üksinda 4 kohaline pindala 15,1 m2

04.03.2014-05.03.2014 kamber nr 2 kolmekesi 4 kohaline pindala 14,6 m2 06.03.2014-18.03.2014 kamber nr 2 kahekesi 4 kohaline pindala 14,6 m2

08.07.2014-14.07.2014 kamber nr 2 kahekesi 4 kohaline pindala 14,6 m2

15.07.2014-22.07.2014 kamber nr 2 üksinda 4 kohaline pindala 14,6 m2

Eelnevast nähtuvalt asub kohus seisukohale, et igas kambris, kus kaebaja viibis, oli üldpinda rohkem kui 2,5 m2, seega on kaebaja etteheide seoses põrandapinna vähesusega alusetu.

12. Kaebaja heidab ette seda, et kambris asuv WC polnud sobiva konstruktsiooniga ja piisavalt eraldatud. Kehtiv ASkE ei reguleeri ei kambris asuva WC konstruktsiooni ega kehtesta nõudeid selle eraldatuse suhtes muust kambrist. Arestimaja kambrites asuva WC eraldatuse probleem on analoogiliste kaebuste lahendamisel kõigis kohtuastmetes hinnangu saanud ning seetõttu on vastustaja seisukohal, et kinnipeetavate endi julgeoleku ning järelevalve vajadusest tulenev poolavatud või avatud WC kambris ei piira kinnipeetava privaatsust rohkem, kui see on VangS § 90 lõikest 4 tulenevalt vajalik ja mõistlik. Ka Riigikohtu halduskolleegium on osutanud asjaolule, et Euroopa Inimõiguste Kohus on korduvalt leidnud, et täielikult eraldava vaheseinata tualeti kasutamine ei ole iseenesest kinnipeetava inimväärikust alandav. Tualettruumi avatust on Euroopa Inimõiguste Kohus võtnud arvesse ühe komponendina asjaolude kogumist, mille alusel on kohus hinnanud, kas kinnipidamise tingimused kambris ületavad minimaalse raskusastme, et tegemist oleks isiku väärikust alandava kohtlemisega (RKHKo 17.06.2010, 3-3-1-95-09, p 36). Kohtu arvates tuleb antud juhul olulise asjaoluna arvestada seda, et kaebaja viibis enamuse kinnipidamise ajast kambris üksinda, mistõttu ei ole kaebaja etteheide kambris asuva WC tüübi ja eraldatuse suhtes tõsiseltvõetav ning mittevaralise kahju tekkimine ei ole usutav.

13. Kaebaja väidab, et temal ei võimaldatud kasutada temale VangS § 93 lg 5 ning ASkE § 15 lg 1 ja 4 ettenähtud õigust iga päev üks tund värskes vabas õhus viibida leides, et see oleks pidanud toimuma jalutades ja põhjendab oma õiguse väidetavat rikkumist lihtsalt jalutusboksi puudumise faktiga Võru arestikambris. VangS § 93 lg 5 räägib vahistatu õigusest soovi korral üks tund päevas vabas õhus viibida (kuid mitte jalutada). Samasuguse sõnastusega on ka kehtiv ASkE § 31 lg 2, mis samuti räägib vahistatu õigusest soovi korral üks tund päevas valve all värskes õhus viibida, mitte jalutamisest. Kuigi Võru arestikambril puudub jalutusboks, on arestimaja kinnipeetutele ettenähtud õiguse realiseerimiseks sisse seadnud avatud aknaosaga ja sisustusest tühjendatud värskeõhu kambri pindalaga 12 m2. Võru arestikambri tööarvestuse raamatu andmete kohaselt on kaebaja küll mitte iga päev, kuid suhteliselt sageli värskeõhukambrit kasutanud, seega kaebaja väited, et tal ei võimaldatud üks tund värskes õhus viibida, ei ole täpne, küll aga on fakt see, et Võru arestimajas puudub jalutusboks.

14. Alusetuks tuleb pidada ka kaebaja kahjuhüvitise nõuet seoses sellega, et dušši võimaldati kasutada ainult üks kord nädalas. ASkE varasema redaktsiooni § 31 lg 12 ja uue redaktsiooni § 26 lg 2 järgi on kinnipeetul õigus käia kord nädalas saunas, vannis või dušši all. Vaidlust ei ole selles, et kord nädalas võimaldati kaebajal käia dušši all, seega kaebaja õigusi selles osas vastustaja rikkunud ei ole.

15. Kaebusest nähtuvalt soovib kaebaja talle Võru arestimaja kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju summas 1500 eurot. Käesoleva otsuse põhjendustest nähtuvalt saab kahju hüvitamine kõne alla tulla üksnes seoses arestikambrite nr 7, 2 ja 3 ebapiisava valgustusega ning neid kambrite puudusi on ka vastustaja ise möönnud. Seega loeb kohus tõendatuks, et arestikambrite ebapiisav valgustus ületas kaebajale kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme, mida saab pidada kogumis õigusvastasteks ja kaebaja inimväärikust alandavaks. Kohtul puuduvad tõendid selle kohta, et arestimajas viibimine oleks püsivalt mõjutanud kaebaja tervist.

16. Riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Sama sätte lõike 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust.

17. Riigikohus asus haldusasjas nr 3-3-1-38-13 10.10.2013. a tehtud otsuse p-s 21 seisukohale, et mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel tuleb kohtul teha individuaalne otsus, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume. Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel. Haldusorganil lasub kohustus tagada kinni peetavatele isikutele kohased kinnipidamistingimused, sõltumata kinnipidamise kestusest. Hüvitise suuruse määramisel on kohtlemise kestus üks peamisi hüvitise suurust mõjutavaid asjaolusid, sest sellest sõltub rikkumise raskus ja isiku õiguste rikkumise intensiivsus. Määratav hüvitis ei tohi olla võrrelduna Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) analoogsetes asjades määratud hüvitistega põhjendamatult madal. EIK on kohtupraktikas märkinud, et „EIK on täiesti rahul, kui riik, mis on kehtestanud õiguskaitsevahendi hüvitise andmiseks, mõistab välja summasid, mis hoolimata sellest, et need on väiksemad EIK-i poolt välja mõistetud summadest, ei ole ebamõistlikud, tingimusel, et riigisisesed otsused, mis peavad olema kooskõlas õigustraditsiooni ja elatustasemega selles riigis, tehakse kiirsti, need on põhjendatud ja need täidetakse viivitamata (EIK 07.05.2013. a otsus vastuvõetavuse kohta asjas nr. 38967/10: Mets vs Eesti, p 31).

18. Riigikohtu halduskolleegiumi senise praktika kohaselt võib kahjunõue olla välistatud või avaliku võimu kandja vastutus piiratud, kui kahju tekitanud haldusakti või toimingu vaidlustamine oleks kahju ära hoidnud, kõrvaldanud või seda vähendanud ning kahju ärahoidmise, kõrvaldamise või vähendamise võimalikkus pidi olema kannatanu jaoks arusaadav ja haldusakti või toimingu vaidlustamata jätmiseks ei olnud mõjuvaid põhjusi (17.06.2002 otsus haldusasjas nr 3-3-1-32-02, p 25). Halduskolleegium on seisukohal, et arestimajas viibiv isik peab võimaluse korral püüdma mittevaralise kahju tekkimist ära hoida või vähendada. Kohtule ei nähtu, et kaebaja oleks saanud käesoleval juhul oma tegevuse või taotlustega mõjutada arestikambri loomuliku valguse võimaluse tagamist.

19. Kahjuhüvitise suuruse kindlakstegemisel võtab kohus Riigikohtu suuniseid järgides arvesse EIK-i praktikat ja arvestades kohtute senist praktikat, on ebaseadusliku kartseris kinnipidamisega peetud põhjendatuks 6,39 euro väljamõistmist iga kartseris viibitud päeva eest. Samas on kartseris viibimisega isiku õiguste riive palju suurem, kui siis, kui arestimaja kambris puuduvad seal ettenähtud esemed või on valgustus ebapiisav. Nii jõustunud haldusasjas nr 3-11-1936 kui ka teistes analoogilistes haldusasjades nr-d 3-11-627, 3-11-108, 3-09-584 ja 3-10-2676 on Tartu Ringkonnakohtu poolt väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitise summa jäänud 1,6 ja 2,2 euro vahele iga sellistes tingimustes arestimaja kambris viibitud päeva eest. Arvestades kaebaja kinnipidamise ajalist perioodi (kokku 52 päeva), mil ta viibis inimväärikust alandavates tingimustes, peab kohus põhjendatuks mõista Politsei- ja Piirivalveametilt kaebuse esitaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitisena 104 (ükssada neli) eurot, so 2 eurot iga päeva eest (52 x 2 = 104).

/allkirjastatud digitaalselt/ Maare Aloe kohtunik