3-13-2427/19 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Agu Timmi, Maili Lokk

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja

koht

19. detsember 2014, Tartu

Haldusasja number

3-13-2427

Haldusasi

Ivar Seppeni kaebus Tartu Vangla vastu kahju

hüvitamiseks summas 500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 05.03.2014. a otsus

Menetluse alus

ringkonnakohtus

Ivar Seppeni apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Ivar Seppen

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta läbi vaatamata apellatsioonkaebuses esitatud taotlus algatada

kriminaalasi Tartu Vangla ametnike vastutusele võtmiseks.

2. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt ja tühistada Tartu Halduskohtu

5. märtsi 2014. a otsus.

3. Teha asjas uus otsus, millega rahuldada esitatud kaebus osaliselt ja

mõista Tartu Vanglalt Ivar Seppeni kasuks välja mittevaralise kahju

hüvitis summas 100 (ükssada) eurot. Ülejäänud osas jätta

hüvitamiskaebus rahuldamata.

4. Mõista Tartu Vanglalt Ivar Seppeni kasuks välja esimese astme kohtus ja

ringkonnakohtus kantud menetluskulude hüvitamiseks 6 (kuus) eurot.

Ülejäänud osas jätta menetluskulud kaebaja enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o 19.12.2014 arvates (HKMS

§ 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus

menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja

§ 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kinnipeetav I. Seppen esitas 25.09.2013 Tartu Vanglale taotluse inimväärikuse

alandamisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Taotluse kohaselt jäeti I. Seppen

02.07.2013 Tartu Vanglas teadmata ajaks üksi suletud ruumi. Vangla jättis

22.11.2013. a otsusega kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.

2. I. Seppen esitas 04.12.2013 Tartu Halduskohtule kaebuse 5000 euro suuruse

kahjuhüvitise väljamõistmiseks Tartu Vanglalt.

Kaebuse kohaselt viidi kaebaja 02.07.2013 pärast lõunat julgeolekuosakonda,

misjärel mõne aja möödudes viidi ta midagi selgitamata tühja ruumi, kus ta pidi

teadmatuses viibima umbes kella 20.30-ni. Ruumis puudus võimalus istuda,

kontakteeruda vanglatöötajatega, kutsuda abi ja kasutada tualetti. Kaebajal oli

vajadus kasutada tualetti, samuti vaevles ta janu käes, kuna ruum oli palav ja umbne.

Seismisest tekkis väsimus ning teadmatusest ärevus ja paanika. Tema hüüetele ja

koputustele keegi ei reageerinud. Kaebajale tuldi järele alles siis, kui õhtuse

loenduse ajal selgus, et ta puudub. Lisaks eelnevale jäeti kaebaja tol õhtul

õhtusöögist ning ettenähtud ravimist ilma, mistõttu oli kaebaja umbes 18 tundi järjest

söömata ning esinesid ravimi võtmata jätmisest tulenevad nähud. Vangla on süüliselt

alandanud kaebaja inimväärikust, kahjustanud tervist ja võtnud tema vabaduse. Isegi

tagantjärele nendele piinavatele ja inimväärikust alandavatele tingimustele mõtlemine

tekitab õudu. Vangla seisukoht, et aja möödumise tõttu pole võimalik kontrollida

kaebaja väiteid söögita ja ravimita jätmise kohta, on paljasõnaline, ning sellega

püüab vangla vastutusest vabaneda. Kaebaja pöördus juba 03.07.2013

järelepärimisega vangla poole ning vanglal oli võimalus ja kohustus õigeaegselt

ametkondlik juurdlus läbi viia. Seda aga ei tehtud ning tegevusetus viitab vangla

ükskõiksusele. Seetõttu ei ole ka vangla vabandused tõsiseltvõetavad.

Kaebaja vähendas 22.12.2013. a avalduses kahjuhüvitise summat 500 euroni ja

lisas, et vaidlustatud vangla tegevus on vastuolus nii siseriiklike kui rahvusvaheliste

normidega ning Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikaga. Aastate eest Eesti

kohtupraktikas kohaseks peetud hüvitis 7 eurot päevas inimväärikuse alandamise

eest ei ole kindlasti õiglane.

04.02.2014. a täienduses lisas kaebaja, et vangla vastusele lisatud valvur M. Sari

seletuskiri ei vasta tõele, sest keegi ei pakkunud 02.07.2013 õhtul kaebajale ravimit,

suppi ega kuivainepakki. Kuna kaebaja oli segaduses ja šokis, ei osanud ta neid ka

ise nõuda. Seletuskiri on fabritseeritud üle poole aasta hiljem. Tartu Vangla on juba

22.11.2013. a otsuses kirjutanud, et tagantjärele pole võimalik kontrollida, kas

kaebaja sai vaidlusalusel õhtul õhtusöögi ja ravimi. Vangla rikkus Euroopa

Vanglareeglistiku (EVR) punkte 1, 13, 18.2c, 19.3, 22.4, 22.5, 52.4, 72.1, 73 ja 83.

3. Tartu Halduskohus jättis 05.03.2014. a otsusega kaebuse rahuldamata.

Otsuse kohaselt rikkus vastustaja kaebaja kinnises ruumis hoidmisega süüliselt

(raskelt hooletult) tema isikuõigusi. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg-s 1

sätestatud eeldused mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmiseks on täidetud, kuid

tuleb selgitada, kas kaebaja isikuõiguste riive oli sedavõrd intensiivne, et see

õigustab rahalise kompensatsiooni väljamõistmist. Tulenevalt RVastS § 9 lg-st 2 tuleb

arvestada õiguserikkumise raskusega ning süü vormi ja raskusega. Kaebajat peeti

kinnises ruumis kinni ca viis tundi. Kinnipidamise kestuse tõttu tekitas vee ja toiduta

olemine kaebajale küll ebamugavusi, kuid ei saanud põhjustada olulisi muutusi tema

tervislikus seisundis. Kaebaja ei ole ka kohtumenetluses väitnud selliste eriliste

asjaolude esinemist. Tõendatud ei ole kaebaja väide, et talle ei võimaldatud toitu ja

arsti poolt ettenähtud ravimit ka pärast eluosakonda viimist 02.07.2013 õhtul.

Vanglaametniku seletuskirjast nähtuvalt keeldus kaebaja talle pakutud toidust ja

ravimist 02.07.2013 õhtul. Puudub alus pidada tõendist nähtuvat teavet ebaõigeks

ainuüksi seetõttu, et seletus on võetud 23.01.2014. Kaebajaga toimunut ei saa

pidada tavapäraseks, seetõttu on eluliselt usutav, et isik mäletab möödunud suvel

toimunud sündmuste asjaolusid. Puudub põhjuslik seos vastustajale etteheidetava

raskelt hooletu tegevusetuse ja 02.07.2013 õhtul toidust ja ravimist ilmajäämise

vahel. Kaebaja ei ole kinnises ruumis hoidmisega tema õiguste rikkumist seostanud

otseste kahjulike tagajärgedega. Kuigi kaebaja on esitanud üldise väite unehäiretest

seoses ravimi manustamata jätmisega või hirmust, mis seostub sündmuse

meenutamisega, puuduvad igasugused andmed selle kohta, et tema füüsiline või

vaimne tervis oleks kahjustatud. Seetõttu on kohus seisukohal, et kaebaja väidetud

negatiivsed mõjud on piiritletavad üksnes kinnises ruumis viibimise ja sellele vahetult

järgneva ajaga. Samuti on oluline, et vastustaja rikkumine polnud tahtlik ning

vastustaja on kaebaja ees vabandanud. Seega kaebajale tekitatud mittevaralise

kahju hüvitamine rahalise kompensatsiooni maksmisega ei ole põhjendatud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

4. I. Seppeni 31.03.2014. a apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus

tühistada ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Samuti palutakse

kujundada seisukoht ning algatada kriminaalasi Tartu Vangla ametnike vastutusele

võtmiseks seoses kaebajalt ebaseaduslikult vabaduse võtmisega.

Apellatsioonkaebuse kohaselt jättis kohus tähelepanuta, et lisaks vee ja toiduta

olemisele võeti kaebajalt ebaseaduslikult vabadus, teatamata miks ja kui kauaks,

jättes ta ruumi, kus puudus võimalus istuda, tualetti kasutada ja võtta ühendust

vanglaametnikega. Kaebaja kahtleb, kas kohtunikul on meditsiiniline eriharidus,

väitmaks, et kirjeldatud asjaolude koosmõju ei saanud põhjustada olulisi muutusi

kaebaja tervislikus seisundis. Kohus pole nõu küsinud meditsiinilise haridusega

eksperdilt. Kaebaja juba selgitas, et valvuri seletuskiri õhtusöögi ja ravimi pakkumise

kohta 02.07.2013 õhtul on fabritseeritud ning et kaebajapoolne keeldumine toidust ja

ravimist pole eluliselt usutav. Asjassepuutumatu on viide, et kaebaja ei taotlenud toitu

ja ravimit, kuna vangistusseaduse (VangS) § 47 lg 1 sätestab vanglateenistusele

kohustuse kinnipeetava regulaarseks toitlustamiseks. Seega on olemas põhjuslik

seos vastustaja raske hooletuse ja 02.07.2013 õhtul toidust ning ravimist ilmajäämise

vahel. Kummastav on kohtu seisukoht, nagu polekski kaebaja kirjeldatud tingimustes

viibimine kaebajale negatiivseid tagajärgi kaasa toonud. Moraalse kahju mõõtmiseks

pole mõõdupuud ja mistahes hüvitisesumma on juba oma olemuselt

konventsionaalne.

5. Tartu Vangla 06.05.2014. a vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata

jätta.

Vastuse kohaselt on põhjendamatu kaebaja etteheide, et halduskohus on jätnud

tähelepanuta asjaolu, et kaebajale tekitati mittevaraline kahju ka ebaseadusliku

vabaduse võtmisega, kuna kaebaja ei ole sel alusel halduskohtust mittevaralise

kahju hüvitamist taotlenud ning halduskohtul puudub halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 41 lg 1 kohaselt õigus teha otsust nõude või aluse kohta, mida

ei ole kaebuses esitatud. Arusaamatuks jääb, mida tahab kaebaja öelda väitega, et

Eesti pole alates 2006. a viinud oma seadusi kooskõlla EVR-iga. Kaebaja õigus

kaitsta ennast riigivõimu omavoli eest ei tulene mitte EVR-ist, vaid põhiseaduse §-st

15. Samuti ei ole põhjendatud kaebaja etteheide, et asja õigeks lahendamiseks oleks

tulnud pidada nõu meditsiinilise haridusega eksperdiga. HKMS § 59 lg 1 kohaselt

peab menetlusosaline tõendama asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kuid

kaebaja pole taotlenud meditsiinilise haridusega eksperdilt arvamuse võtmist.

Kohatud on apellatsioonkaebuses toodud viited suitsiidikalduvustega kinnipeetava

enesetapule ning kinnipeetavate distsiplinaarkorras karistamise vajalikkuse üle

väikeste rikkumiste toimepanemisel. Taotlus, et ringkonnakohus algataks

kriminaalmenetluse Tartu Vangla ametnike vastutusele võtmiseks, tuleb jätta läbi

vaatamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha apellatsioonkaebuses esitatud taotluse

osas algatada kriminaalasi Tartu Vangla ametnike vastutusele võtmiseks. Kuna

HKMS ega ka mõni muu menetlusseadustik ei anna haldusasjade lahendamisel

ringkonnakohtule pädevust kellegi suhtes kriminaalasja alustamiseks, siis jätab

ringkonnakohus kaebaja sellise taotluse läbi vaatamata.

7. Ringkonnakohus leiab, et esitatud apellatsioonkaebus tuleb siiski osaliselt

rahuldada ja Tartu Halduskohtu vaidlustatud otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb

asjas uue otsuse, millega rahuldab esitatud kaebuse osaliselt ja mõistab Tartu

Vanglalt Ivar Seppeni kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 100

(ükssada) eurot. Ülejäänud osas jääb hüvitamiskaebus rahuldamata.

Vastavalt HKMS § 109 lg-le 4 muudab ringkonnakohus ka menetluskulude jaotust.

8. Asja

materjalidest

nähtuvalt

pöördus

kaebaja

halduskohtusse

hüvitamiskaebusega ja nõudis Tartu Vanglalt 500 euro väljamõistmist sellel eest, et

kaebaja viidi 02.07.2013 pärast lõunat (s.o kella 15.00 paiku) julgeolekuosakonda,

misjärel viidi ta mõne aja möödudes midagi täiendavalt selgitamata tühja ruumi

(ooteruumi), kus ta pidi teadmatuses viibima umbes kella 20.30-ni. Ooteruumis

puudus võimalus istuda, kontakteeruda vanglatöötajatega, kutsuda abi ja kasutada

tualetti. Kaebajal tekkis vajadus kasutada tualetti, samuti vaevles ta janu käes, kuna

ruum oli palav ja umbne. Samuti ei reageerinud keegi tema hüüetele ja koputustele.

Kaebajale tuldi järele alles siis, kui õhtuse loenduse ajal selgus, et teda ei ole oma

elukambris. Lisaks eelnevale väitis kaebaja ka seda, et tol õhtul jäi ta ilma

õhtusöögist ning ettenähtud ravimist. Kaebaja leidis, et vangla on sellega süüliselt

alandanud tema inimväärikust, kahjustanud tema tervist ja võtnud temalt vabaduse,

mille eest tuleks vanglal hüvitada talle tekkinud mittevaraline kahju.

9. Halduskohus tuvastas vaidlusaluses otsuses, et kaebajat peeti kinnises ruumis

kinni ca viis tundi ning kinnipidamise kestuse tõttu tekitas vee ja toiduta olemine

kaebajale küll ebamugavusi, kuid ei saanud põhjustada olulisi muutusi tema

tervislikus seisundis. Samuti ei ole kaebaja kinnises ruumis hoidmisega seonduvat

õiguste rikkumist seostanud otseste kahjulike tagajärgedega ja puuduvad

igasugused andmed selle kohta, et tema füüsiline või vaimne tervis oleks

kahjustatud. Seetõttu asus halduskohus seisukohale, et kaebaja väidetud

negatiivsed mõjud on piiritletavad üksnes kinnises ruumis viibimise ja sellele vahetult

järgneva ajaga ning kaebajale tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine rahalise

kompensatsiooni maksmisega ei ole põhjendatud, arvestades muuhulgas ka seda, et

vastustaja poolt toime pandud rikkumine polnud tahtlik ning Tartu Vangla on kaebaja

ees kaks korda kirjalikult vabandanud.

10. Ringkonnakohus nõustub küll osaliselt halduskohtu põhjendustega, kuid ei

nõustu järeldusega, et kaebajaga Tartu Vangla süül (raske hooletus) 02.07.2013

toimunu ei ole nii intensiivne kaebaja õiguste rikkumine, et selle eest peaks kaebajale

tekkinud mittevaralise kahju hüvitama rahas, so piisab üksnes sellest, et vangla on

kaebaja ees vabandanud ja kinnitanud, et edaspidi midagi sellist enam ei juhtu.

Asja materjalidest nähtuvalt ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja viibis Tartu Vangla

süül 02.07.2013 viis tundi (umbkaudne ajavahemik 15.30-20.30) vangla ooteruumis,

kuhu ta pärast julgeolekuosakonnast ära toomist midagi täiendavalt selgitamata

paigutati. Ooteruumis puudus mööbel selleks, et kinnipeetaval oleks võimalus seal

istuda, kaebajal ei olnud viie tunni jooksul võimalik kontakteeruda vanglatöötajatega,

et saada teada, kui kaua ta selles ruumis viibima peab, ooteruumis ei olnud joogivett

ega võimalust kasutada tualetti. Vastustaja nõustus kaebaja sellekohaste väidetega

ja selgitas, et selline kahetsusväärne olukord tekkis, kuna korraldus viia kaebaja

julgeolekuosakonnast tagasi eluosakonda, ei jõudnud vastavate ametnikeni (tl 6 ja

27).

RVastS § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase

tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist,

kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6

sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg-st 1 tulenevalt võib

füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse

alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse

või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

Vastavalt VangS § 41 lg-le 1 koheldakse kinnipeetavat, arestialust või vahistatut viisil,

mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all

viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis

paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Lisaks üldisele

keelule põhjustada kinnipeetavale ülemääraseid kannatusi ja ebameeldivusi,

sätestab VangS ka vanglateenistuse kohustuse tagada kinnipeetava võimalused

isikliku hügieeni järgimiseks ja nõuded kambrite sisustusele.

Seetõttu nõustub kohus kaebajaga, et tema õigusvastane hoidmine vangla

ooteruumis eelpoolloetletud tingimustes viie tunni jooksul on käsitletav kaebaja

inimväärikuse alandamisena ning tema kohtlemisena viisil, mis põhjustas talle

rohkem kannatusi ja ebameeldivusi kui need tingimused, mis paratamatult

kaasnevad vanglas karistuse kandmisega.

Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et käesoleval juhul on täidetud RVastS § 9 lg-s

1 sätestatud eeldused mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmiseks ning I. Seppeni

isikuõiguste riive oli ringkonnakohtu hinnangul ka sedavõrd intensiivne, et see

õigustab rahalise kompensatsiooni väljamõistmist vastustajalt. Kinnipeetava alusetut

hoidmist viie tunni jooksul ruumis, mis ei ole kohandatud elukambriks ja kus puudub

mööbel, joogivesi ning tualeti kasutamise võimalus ja kinnipeetavale pole antud ka

infot põhjuste kohta, miks ta sellisesse ruumi paigutati ning kui kaua ta peab seal

veel viibima ja puudub ka igasugune võimalus kontakteeruda vangla töötajatega, ei

saa ringkonnakohtu hinnangul pidada sedavõrd kergeks rikkumiseks, et kohane

hüvitis isikule, kes ooteruumis viis tundi alusetult ja eelpoolmainitud tingimustes

viibis, oleks üksnes vanglapoolne vabandamine.

11. Kaebuses väitis I. Seppen ka seda, et ta jäi vangla süül 02.07.2013 ilma

õhtusöögist ning ettenähtud ravimist ja oli seetõttu umbes 18 tundi järjest söömata.

Samuti esinesid tal ka ravimi võtmata jätmisest tulenevad nähud. Selles osas

nõustub ringkonnakohus iseenesest halduskohtu poolt tuvastatuga, et ei ole

tõendatud kaebaja väide, et talle ei võimaldatud toitu ja arsti poolt ettenähtud ravimit

ka pärast tema eluosakonda tagasiviimist 02.07.2013. a õhtul, mistõttu sai ta süüa

alles järgmisel hommikul. Nimelt on koos vastusega kaebusele vastustaja esitanud

ka vanglaametniku seletuskirja, millest nähtuvalt kaebaja keeldus talle pakutud

toidust ja ravimist 02.07.2013. a õhtul (tl 29). Ka ringkonnakohus leiab, et puudub

alus pidada tõendist nähtuvat teavet ebaõigeks ainuüksi seetõttu, et seletus võeti

alles 23.01.2014. Kuna kaebajaga toimunut ei saa pidada tavapäraseks, on eluliselt

usutav, et valvur, kes 02.07.2013 tekkinud olukorra lahendamisega tegeles, mäletab

nende sündmustega seotud asjaolusid ka pool aastat hiljem. Eluliselt usutav on ka

see, et olukorras, kus kaebaja oli sisuliselt unustatud ühte vangla kinnisesse ruumi,

olid vastustaja ametnikud pigem meelestatud kaebajale vangla eksimuse heastama,

so pakkuma talle saamatajäänud õhtusööki ja ravimit kambrisse peale seda, kui

kaebaja oli sinna tagasi jõudnud. Eeltoodut kinnitab kaudselt ka see, et vangla on

oma süüd algusest peale tunnistanud ja kaebaja ees kirjalikult vabandanud. Seega

puudub põhjuslik seoses vastustajale etteheidetava raskelt hooletu tegevusetuse ja

olukorra vahel, kus 02.07.2013 õhtul ei saanud kaebaja süüa ja võtta talle määratud

ravimit, mistõttu ei anna see episood alust kaebajale rahalise hüvitise

väljamõistmiseks või väljamõistetava hüvitisesumma suurendamiseks.

12. Kaebaja lõplikuks hüvitisesummaks, mida ta vanglalt nõuab, on asja materjalide

kohaselt 500 eurot.

Tulenevalt RVastS § 9 lg-st 2 tuleb hüvitise määramisel arvestada õiguserikkumise

raskusega ning süü vormi ja raskusega. Samuti hüvitisesumma määramisel oluline

asjaolu, et kaebaja õiguste rikkumine ei olnud vastustaja tahtlik ja teadlik tegevus

ning vastustaja on kaebaja ees kirjalikult vabandanud nii 11.07.2013. a vastuses

teabenõudele kui ka 22.11.2013. a kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise

otsuses.

Arvestades ajavahemikku (viis tundi), mille jooksul kaebaja õigusvastastes

tingimustes viibis ja seda, milliseid summasid on senini peetud kohtulahendites

võimalikuks välja mõista näiteks ühe õigusvastaselt kartseris viibitud päeva eest (2-6

eurot), kus olid samas olemas joogivesi, tualett ja ka istekoht ning kinnipeetav teadis,

miks ja milliseks ajavahemikuks ta kartserisse on paigutatud, peab ringkonnakohus

õiglaseks ja põhjendatud mittevaralise kahju hüvitise summaks 100 eurot, mis Tartu

Vanglalt tuleb I. Seppeni kasuks välja mõista.

13. Arvestades apellatsioonkaebuse ja kaebuse rahuldamise ulatust (20%), so seda,

et taotletud 500 euro asemel mõistetakse kaebaja kasuks hüvitisesummana välja

100 eurot, tuleb Tartu Vanglalt HKMS § 108 lg 2 alusel I. Seppeni kasuks samas

proportsioonis välja mõista ka viimase poolt esimese astme kohtus ja

ringkonnakohtus kantud menetluskulud.

Kaebaja menetluskuludeks on esimese astme kohtus olnud riigilõiv summas 15 eurot

ja ringkonnakohtus samuti riigilõiv summas 15 eurot (kokku 30 eurot). Seega kuulub

Tartu Vanglalt kaebaja kasuks väljamõistmisele 6 eurot tema poolt kantud

menetluskulude osaliseks hüvitamiseks. Ülejäänud osas jäävad menetluskulud

kaebaja enda kanda.

Tiina Pappel

/allkirjastatud

digitaalselt/

Agu Timmi

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/