3-14-429/5 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
Legislator summary
AI generatedK O H T U M Ä Ä R U S
Legislator headnote
AI generated3-14-429/5 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium: K O H T U M Ä Ä R U S
Keywords
AI generatedRelated Decisions
AI generatedFull text
K O H T U M Ä Ä R U S
Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Oliver Kask ja Viive Ligi Määruse tegemise aeg ja koht 19. detsember 2014, Tallinn Haldusasja number 3-14-429 Haldusasi OÜ Narsil kaebus tsiviilasjas nr 2-09-22295 kantud menetluskulude hüvitamiseks summas 207,37 eurot Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 16. juuni 2014. a määrus Menetluse alus ringkonnakohtus OÜ Narsil määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta OÜ Narsil määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 16. juuni 2014. a määrus haldusasjas nr 3-14-429 muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 121 lg 4 ja § 235 lg-d 1 ja 3).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1. Viru Maakohus võttis 09.07.2007 määrusega tsiviilasjas nr 2-07-22295 menetlusse OÜ Narsil hagi OÜ Alavest vastu 486 815,50 krooni (31 113,18 euro) suuruse nõude tasumiseks. Viru Maakohus kuulutas 20.10.2008 otsusega tsiviilasjas nr 2-08-23039 välja OÜ Alavest pankroti. Viru Maakohus jättis 31.10.2008 määrusega tsiviilasjas nr 2-07-22295 OÜ Narsil hagi OÜ Alavest (pankrotis) vastu pankrotiseaduse § 43 lg 2 alusel läbi vaatamata ning menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 168 lg 2 alusel hageja kanda.
Viru Maakohus jättis 18.11.2011 otsusega tsiviilasjas nr 2-09-23848 tunnustamata OÜ Narsil nõude OÜ Alavest (pankrotis) pankrotimenetluses tsiviilasjas nr 2-07-22295 OÜ Narsil poolt kantud menetluskulude väljamõistmise osas summas 3418,51 eurot (resolutsiooni p 3). OÜ Narsil maakohtu otsust ei vaidlustanud ning see jõustus Tartu Ringkonnakohtu 03.12.2012 otsusega nr 2-09-23848 pisut muudetud kujul (mis ei puudutanud otsuse resolutsiooni p 3) Riigikohtu 04.03.2013 määrusega nr 3-7-1-2-1-13. Vastavalt ringkonnakohtu otsusele jäid
3-14-429 2(4) maakohtus hageja (OÜ Narsil) poolt kantud menetluskuludest 88,5% kostja (OÜ Alavest) kanda ja 11,5% kostja (OÜ Alavest) menetluskuludest hageja (OÜ Narsil) kanda.
OÜ Narsil esitas 28.03.2013 Viru Maakohtule avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks tsiviilasjas nr 2-09-23848, taotledes muu hulgas tsiviilasjas nr 2-07-22295 kantud menetluskulude hüvitamist summas 3604,95 eurot (ilma käibemaksuta). Viru Maakohus rahuldas 07.11.2013 määrusega nr 2-09-23848 OÜ Narsil menetluskulude avalduse osaliselt ja mõistis OÜ Narsil menetluskulude katteks OÜ-lt Alavest (pankrotis) välja 342,81 eurot (riigilõiv 282,81 eurot ja transpordikulu 60 eurot). Tartu Ringkonnakohus täiendas 07.01.2014 määrusega nr 2-09-23848 maakohtu määrust viiviste osas, kuid jättis muus osas OÜ Narsil määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et tsiviilasjaga nr 2-07- 22295 seonduvad menetluskulud arvesse võtmisele ei kuulu. OÜ Narsil ringkonnakohtu määrust ei vaidlustanud ja see jõustus 28.01.2014.
2. OÜ Narsil esitas 02.06.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus mõista Eesti Vabariigilt kaebaja kasuks välja 207,37 eurot OÜ Narsil poolt tsiviilasjas nr 2-07-22295 kantud menetluskulude katteks, samuti nimetatud summalt arvestatav viivis võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest (17.06.2008). Kohtud on tsiviilasjades nr 2-07-22295 ja nr 2-09-23848 tehtud lahenditega põhjendamatult jätnud TsMS § 168 lg 2 alusel menetluskulud OÜ Narsil kanda. TsMS § 168 lg 2 koostoimes PankrS § 43 lg-ga 2 ja TsMS §-ga 144 tuleb tunnistada põhiseaduse (PS) §-dega 12, 25 ja 32 vastuolus olevaks. Olukorras, kus hagi jäetakse TsMS § 423 lg 3 ja PankrS § 43 lg 2 alusel läbi vaatamata, on äärmiselt ebaõiglane jätta menetluskulud hageja kanda, nagu seda näeb ette TsMS § 168 lg 2. Seejuures ei saa hageja (OÜ Narsil) oma menetluskulude nõuet esitada ka kostja (OÜ Alavest) pankrotimenetluses. Käesoleval juhul kannatas OÜ Narsil tsiviilasjas nr 2-07-22295 kantud menetluskulude tõttu kahju 3604,95 eurot (ilma käibemaksuta). Kaebaja taotleb nende menetluskulude hüvitamist osaliselt AS Advokaadibüroo Lepik ja Luhaäär LAWIN 17.06.2008 arve nr 286092 (arve summa koos 18% käibemaksuga 3828,50 krooni) alusel summas 207,37 eurot (s.o arve summa ilma käibemaksuta).
Kaebaja on seisukohal, et riik vastutab selle eest, et tema poolt kehtestatud seadused on vastavuses põhiseadusega ega tekita isikutele põhjendamatult kahju. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 2 lg 1 p 5 kohaselt võib isik nõuda riigilt tekitatud kahju hüvitamist. HKMS § 17 lg 3 järgi on kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamise nõude puhul vastustajaks Justiitsministeerium. Seadusega ja seaduse andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude puhul on vastustajaks ministeerium, kelle valitsemisalasse seadus kuulub. Kaebaja ei olnud kuni Riigikohtu 04.03.2013 määruse tegemiseni kindel, kas tema nõuet OÜ Alavest vastu tunnustatakse ning kas tal tekib seetõttu õigus nõuda tsiviilasjas nr 2-07-22295 kantud menetluskulude hüvitamist riigilt.
3. Tallinna Halduskohus tagastas 16.06.2014 määrusega OÜ Narsil kaebuse HKMS § 4 lg 1 ja § 121 lg 1 p 1 alusel läbivaatamatult selle esitajale, sest vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses. Eraldiseisva menetluskorra tsiviilkohtumenetluses menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendi vaidlustamiseks näeb ette TsMS § 178 lg 1, mille kohaselt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kaebajal oli võimalus vaidlustada Viru Maakohtu 31.10.2008 määruses tsiviilasjas nr 2-07-22295 märgitud menetluskulude jaotus nimetatud kohtulahendi peale edasi kaevates. Selle menetluse raames saanuks kaebaja vaidlustada ka TsMS § 168 lg-s 2 sätestatud piirangu põhiseaduslikkust. OÜ Narsil maakohtu määruse vaidlustamise võimalust ei kasutanud. Halduskohtu pädevuses ei ole lahendada tsiviilkohtumenetluses kantud menetluskulude hüvitamise nõuet. Kaebajal puudub
3-14-429 3(4) õigus nõuda Viru Maakohtu 31.10.2008 määrusega tsiviilasjas nr 2-07-22295 tema kanda jäetud menetluskulude hüvitamist Eesti Vabariigilt RVastS § 14 lg 1 või § 15 lg 1 alusel, kuivõrd täidetud ei ole nõude eeldused õigustloova aktiga ega kohtumenetluse käigus tekitatud kahju hüvitamiseks.
4. OÜ Narsil esitas 28.06.2014 halduskohtu määruse peale määruskaebuse. Tallinna Halduskohus ei pidanud 30.06.2014 põhjendatuks määruskaebust ise rahuldada ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5. OÜ Narsil palub määruskaebuses halduskohtu määrus tühistada ja saata asi halduskohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Kohus asus ebaõigesti seisukohale, et vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses. OÜ Narsil on antud juhul esitanud nõude riigi poolt tekitatud kahju hüvitamiseks, kuna kehtestatud seadused on vastuolus põhiseadusega ja tekitavad kaebajale põhjendamatut kahju. Kaebaja ei ole vaidlustanud Viru Maakohtu lahendit, vaid taotlenud õigustloovate aktidega tekitatud kahju hüvitamist. Tegemist on isiku ja riigi vahelise avalik-õigusliku vaidlusega, milleks ei näe ükski seadus ette teistsugust menetluskorda. Asjaolu, et OÜ Narsil ei kasutanud võimalust vaidlustada Viru Maakohtu 31.10.2008 määrust nr 2-07-22295, ei välista kuidagi riigi vastu kahju hüvitamise nõude esitamist ja asjassepuutuvate sätete põhiseadusevastaseks tunnistamise taotlemist. Halduskohtu viide, et õigustloova aktiga ega kohtumenetluse käigus tekitatud kahju hüvitamise nõuete eeldused ei ole praegusel juhul täidetud, jääb arusaamatuks, sest määrusest ei selgu, milliseid eeldusi kohus silmas peab. Kaebaja puhul on RVastS § 14 lg-s 1 sätestatu täidetud: kahju on põhjustatud avaliku võimu kandja kohustuste olulise rikkumisega, rikutud kohustuse aluseks olev norm on otsekohaldatav ning isik kuulub õigustloova akti tõttu oluliselt kannatanud isikute rühma. Olukord, kus kehtiv regulatsioon välistab kahju hüvitamise nõude kostja kui kahju tekitaja vastu, on põhiseadusevastane.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud määrus on lõppjärelduse osas õige ning selle tühistamiseks puudub alus.
7. Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse esitajaga selles, et halduskohus tugines OÜ Narsil kaebuse tagastamisel ebaõigesti HKMS § 4 lg-le 1 ja § 121 lg 1 p-le 1 (s.o halduskohtu pädevuse puudumisele). Määruskaebuses on õigesti rõhutatud, et kaebuses on esitatud kohtulahendiga või õigustloova aktiga tekitatud kahju hüvitamise nõue, mitte ei ole soovitud vaidlustada Viru Maakohtu 31.10.2008 määrust nr 2-07-22295. Selliste kahjunõuete lahendamine kuulub HKMS § 4 lg 1 ja RVastS § 17 lg 1 järgi halduskohtu pädevusse, mistõttu ei saanud kohus kaebust tagastada viitega pädevuse puudumisele.
8. Ehkki kaebuses ei olnud OÜ Narsil selgelt määratlenud, kas tema kahju hüvitamise nõue seondub kohtulahendiga (RVastS § 15 lg 1) või õigustloova(te) akti(de)ga (RVastS § 14 lg 1), nähtub määruskaebusest, et kaebaja on soovinud kahju hüvitamist, mis on tema hinnangul tekitatud õigustloovate aktidega (s.o eelkõige TsMS § 168 lg-ga 2 koostoimes PankrS § 43 lgga 2). Sellele vaatamata tuleb märkida, et kõnealuste sätetega ei ole kaebaja õiguste rikkumine
3-14-429 4(4) võimalik vahetult, vaid kaebajale kahju tekitamine saab seonduda vaid sätete rakendamisega konkreetse kohtuasja lahendamisel.
9. Määruskaebuse esitaja väiteid võib sisuliselt mõista selliselt, et OÜ Narsil hinnangul on riik TsMS § 168 lg-ga 2 koostoimes PankrS § 43 lg-ga 2 kehtestanud regulatsiooni, mis rikub temale PS §-ga 25 tagatud õigust kahju hüvitamisele. Määruskaebuse esitaja on väitnud, et sellega on riik oluliselt rikkunud oma kohustusi, kuid ei ole seda millegagi põhjendanud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu lõppjäreldusega, et RVastS § 14 lg-s 1 ja § 15 lg-s 1 sätestatud eeldused õigustloova aktiga või selle andmata jätmisega või kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamiseks ei ole antud juhul ilmselgelt täidetud, mida arvestades tuleks kaebus selle perspektiivituse tõttu HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel tagastada läbivaatamatult.
10. Vaidlust ei ole selles, et OÜ Narsil ei ole Viru Maakohtu 31.10.2008 määrust nr 2-07- 22295 (s.o kostja pankroti tõttu lõpetatud tsiviilasjas menetluskulude hageja kanda jätmist) ega Viru Maakohtu 18.11.2011 otsust nr 2-09-23848 (s.o lõpetatud tsiviilasjas kantud menetluskulude nõude pankrotimenetluses tunnustamata jätmist) vaidlustanud. Samuti jättis OÜ Narsil vaidlustamata Tartu Ringkonnakohtu 07.01.2014 määruse nr 2-09-23848 (s.o lõpetatud tsiviilasjas kantud menetluskulude nõudmine pankrotimenetluses kantud menetluskulude raames).
Ringkonnakohus leiab, et sellistel asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et asjas esinevad ilmselged riigi vastutust välistavad asjaolud. RVastS § 14 lg 1 ja § 15 lg 1 kohaldamisel tuleb arvestada ka RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud vastutuse üldkoosseisuga. Muu hulgas tuleneb sellest kahju hüvitamise nõude sekundaarne iseloom, mis tähendab, et isik ei saa nõuda kahju hüvitamist, kui ta ei ole kasutanud ära mõistlikke võimalusi kahju tekkimise ärahoidmiseks. Praegusel juhul olid OÜ-l Narsil olemas kõik võimalused tõstatada oma õiguste väidetav rikkumine tsiviilasjade nr 2-07-22295 ja nr 2-09-23848 raames ning vältida sellega temale kahju tekkimist, kuid ta ei ole seda kasutanud.
11. Kaebaja viited ebavõrdsele kohtlemisele (PS § 12) on konkretiseerimata ning ringkonnakohtule ei ole ka äratuntav, et kaebajat oleks kellegagi võrreldes koheldud ebavõrdselt.
12. Eelneva põhjal jääb OÜ Narsil määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 16.06.2014 määrus muutmata.
/allkirjastatud digitaalselt/
Oliver Kask /allkirjastatud digitaalselt/
Viive Ligi /allkirjastatud digitaalselt/
Virgo Saarmets