3-13-2258/30 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Madis Ernits, Agu Timmi, Maili Lokk Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht

19. detsember 2014, Tartu Haldusasja number 3-13-2258 Haldusasi A.R. kaebus Politseija Piirivalveameti Ida prefektuuri 24.09.2013. a relvasoetamisloa andmisest keeldumise otsuse nr 4.2-1/9205-3 tühistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks asi uuesti otsustada Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 29.04.2014. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus A.R. apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja A.R. , lepinguline esindaja Artur Pärnoja Vastustaja Politseija Piirivalveamet

RESOLUTSIOON

1. Võtta haldusasja materjalide juurde koopia A.R. 17.05.2013. a taotlusest relvasoetamisloa saamiseks.

2. Rahuldada apellatsioonkaebus ja tühistada Tartu Halduskohtu 29.04.2014. a otsus. Teha asjas uus otsus, millega rahuldada A.R. kaebus ja tühistada Politseija Piirivalveameti Ida prefektuuri 24.09.2013. a otsus nr 4.2-1/9205-3 ning kohustada Politseija Piirivalveametit A.R. relvasoetamisloa taotlust uuesti läbi vaatama.

3. Mõista Politseija Piirivalveametilt A.R. kasuks välja viimase poolt kantud kohtukulud summas 30 eurot (riigilõiv) ning kanda see A.R. arveldusarvele nr XXXXXXXXXXX AS-is Swedbank. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o 19.12.2014, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A.R. esitas 17.05.2013 Politseija Piirivalveametile (PPA) taotluse relvasoetamisloa saamiseks kolmele relvaliigile (püstol, sileraudne püss ja kombineeritud püss), et jahti pidada ning kaitsta ennast ja oma vara. Taotlus registreeriti PPA-s 18.06.2013.

PPA Ida Prefektuur jättis 19.07.2013. a otsusega taotluse relvaseaduse (RelvS) § 36 lg 4 p 3 alusel rahuldamata.

2. A.R. esitas 19.08.2013 vaide PPA 19.07.2013. a otsuse kehtetuks tunnistamiseks ning taotluse alusel uue otsuse tegemiseks. PPA vastas, et 19.07.2013. a otsus on kehtetuks tunnistatud ning A.R. relvasoetamisloa taotluse menetlus uuendatud, võttes arvesse vaides esitatud seisukohti ja selgitusi.

3. PPA jättis 24.09.2013. a otsusega nr 4.2-1/9205-3 A.R. relvasoetamisloa taotluse rahuldamata. Otsuse kohaselt märkis A.R. relvasoetamisloa taotluses enda eluja relva hoiukohaks XXXXXXXXXXXXX , kuid kaebaja 19.08.2013. a vaidest ning lisast nähtuvalt on tema elukohaks XXXXXXXXXXXXX . RelvS § 46 lg 1 kohaselt peab isik hoidma relva hoiukohas, mis asub isiku elukohas. Seega omavad eluja relva hoiukoha kohta esitatud andmed olulist tähtsust loa andmise küsimuse otsustamisel ning selle kohta valeandmete esitamine on relvaja relvasoetamisloa väljastamist välistav asjaolu RelvS § 36 lg 1 p 9 järgi. Lisaks iseloomustab A.R. sündmus, kus grupiviisiliselt pandi toime avaliku korra rikkumine. Kuigi kriminaalmenetlus lõpetati avaliku menetlushuvi puudumise tõttu, oli A.R. käitumine vägivaldne ja tekitas suure ohu teiste isikute elule ja tervisele. Teiseks oli tegu toime pandud alkoholijoobes. Eelneva tõttu võib relvasoetamisloa andmisest keelduda ka RelvS § 36 lg 4 p

3 alusel.

4. A.R. esitas 23.10.2013 Tartu Halduskohtule kaebuse PPA 24.09.2013. a otsuse tühistamiseks ning PPA-le ettekirjutuse tegemiseks asi uuesti otsustada. Kaebuse kohaselt on kaebaja elukoht aadressil XXXXXXXXXXXXX , rahvastikuregistrisse kantud elukoht ja tema elukoht aadressil XXXXXXXXXXXXX , ei takista kohtu ja eeluurimist või riiklikku järelevalvet teostava või riiklikku sundi kohaldava asutuse seadusjärgseid toiminguid. Rahvastikuregistri sissekirjutuse ja elukoha aadressi erinevus ei tähenda, et kaebaja ohustab teiste isikute elu ja tervist.

Kui inimene kasutab elamiseks mitut elukohta, esitab ta rahvastikuregistrisse kandmiseks omal valikul ühe tema poolt kasutatava elukoha aadressi. Kaebaja reaalne elukoht on XXXXXXXXXXXXX , kus ta sündis ja elas 25 aastat ning seal elab ka tema ema. Sel aadressil kontrollis A.R. ja relva hoidmise tingimusi kohalik konstaabel ning seal on olemas relvakapp. Aadressil XXXXXXXXXXXXX üürib kaebaja korterit oma tuttavatelt. Kaebaja ei ole varjanud korteri üürimist aadressil XXXXXXXXXXXXX ega ole soetamisvõi relvaloa taotlemisel tahtlikult valeandmeid esitanud.

Vestluses konstaabel V. Kirilloviga pakkus kaebaja paigaldada antud aadressile statsionaarselt kinnitatud raudkapp, kuid arvestades asjaolu, et aadressil XXXXXXXXXXXXX ta regulaarselt ei ela ja see on pere üürikorter, otsustati, et relva hoiukohaks jääb elukoht aadressil XXXXXXXXXXXXX , kus on pidevalt ka kaebaja ise või tema ema. Vaidlustatud otsus riivab intensiivselt kaebaja õigust vabale eneseteostusele. PPA ei ole vaidlustatud otsuses esitanud seadusega ettenähtud asjaolusid, mis ei anna võimalust kaebajat enam usaldada ja eeldada, et ta täidab igakülgselt ja ausalt relva käitlemisega seotud kõrgendatud nõudmisi.

Asjaolu, et kaebaja suhtes oli alustatud kriminaalmenetlus karistusseadustiku (KarS) § 263 p-de 1 ja 4 tunnustel, ei tähenda, et ta oleks seetõttu relva kasutades edaspidi alati ohtlik. RelvS § 36 lg 4 p 3 eesmärgiks on välistada enamohtlike relvade sattumist isikute kätte, kes kujutavad endast ohtu ühiskonnale. Kaebajale seatud piirangu mõõdukust hinnates tuleb arvestada ka seda, kui tõenäoline on kaitstavate õigushüvede (teiste isikute elu ja tervis) kahjustamine. Ohu tõenäosus on suur siis, kui isik on kuriteo toime pannud, on juba olnud vägivaldne või muul viisil teistele ohtlik (nt käidelnud relvi ebaseaduslikult või olnud seotud organiseeritud kuritegevusega).

Ei ole tuvastatud, et kaebaja oleks kuriteo toime pannud või loonud ohu teise inimese elule või tervisele. Ei ole esitatud ühtegi tõendit, et ta kuritarvitab alkoholi või oli alkoholijoobes avalikus kohas. PPA rikub ilmselgelt võrdsuse printsiipi ning tema tegevus ei ole kooskõlas seadustega. Vaidlustatud otsus on ebaproportsionaalne, kuna ei võimalda tegelikult hinnata relvaloa andmisel kaebaja elu, asjaolusid ja isikuomadusi. Otsuses puuduvad andmed, mis viitaksid, et kaebaja kujutab ohtu ühiskonnale. Käesoleval juhul on ilmne, et kaebaja on sisse kirjutatud ühel kohal, aga elab sama piirkonnas teises kohas, selle asjaolu seadmine relvaloa omandamise eeltingimusena ei ole sobiv vahend tagamaks relvaloa väljastamisel riiklikku julgeolekut, avalikku korda või kolmandate isikute õigusi ja vabadusi.

Kahtlustuse esitamine ei sõltu isikust endast ja võib olla objektiivselt põhjendamatu. Kaebaja on seaduskuulekas inimene, kel on kindel töökoht XXXXXXXX -s alates 2002. a veoautojuhi kohal. Ettevõtte juhtkond peab teda erakordselt positiivseks inimeseks ning nende arvates on ta tasakaalukas, stabiilne, aus ja mitteagressiivne. Tal on kindel elukoht XXXXXXXXXXXXX ja kohalikel inimestel tema suhtes pretensioone ei ole. Ta elab aadressil XXXXXXXXXXXXX rohkem kui 5 aastat. Naabrid on kaebajat iseloomustanud kui rahulikku ja tasakaalustatud inimest, kellega pole kunagi olnud konflikte.

Suur osa kaebaja lähedastest ei ole kriminaalkorras karistatud. Otsus on ebaseaduslik ja põhjendamatu tuvastamisele kuulunud asjaolude ühekülgse ja puuduliku uurimise, materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja RelvS olulise rikkumise tõttu.

5. Asjas toimus istung 27.03.2014.

6. Tartu Halduskohus jättis 29.04.2014. a otsusega kaebuse rahuldamata. Otsuse kohaselt nõustub kohus vastustajaga, et kaebaja ei saa väita, et ta ei teadnud, kus asub tema tegelik elukoht. Mõistetav on aga põhjus, miks kirjutas kaebaja taotlusesse oma elukohaks XXXXXXXXXXXXX XXXX, mitte aga XXXXXXXXXXXXX . RelvS § 36 lg 1 p 10 sätestab, et relvasoetamisloa andmist välistavaks asjaoluks on, kui isik ei oma relvaseadusega sätestatud tingimusi relva ja laskemoona hoidmiseks. Kaebaja seda relvaseaduse sätet täita ei saanud, kuna tegemist on üürikorteriga ja kaebajal puudus selleks korteriomaniku nõusolek. Kaebaja esindaja on ka istungil kinnitanud, et kaebaja kasutas korterit koos oma pereliikmetega ja korteriomanikuga, kes töötab Soomes ning kasutas ka ise seda korterit, ning sellepärast seal korteris relvi hoida ei saa (tl 39p). Ka XXXXXXXX iseloomustus tõendab, et A.R. elab tegelikult aadressil XXXXXXXXXXXXX . Kohus leidis, et vaidlustatav haldusakt on piisavalt põhjendatud ning vastab haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 ja § 56 lg-te 1 ja 3 nõuetele. Otsuse tühistamiseks puudub alus ning esitatud tõendite alusel on üheselt mõistetav, et A.R. elas XXXXXXXXXXXXX olenemata sellest, et rahvastikuregistris on tema elukohaks märgitud XXXXXXXXXXXXX , XXX. RelvS 36 lg

4 p 3 alusel võib loa andja keelduda soetamisloa ja relvaloa andmisest isikule, kes enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu on sobimatu antud liiki relva soetama või omama. Kaebajat on iseloomustatud positiivselt nii tema töökohas XXXXXXXX kui ka XXXXXXXX , kuid 21.04.2009 oli alustatud menetlust kriminaalasjas nr 09240101550 KarS § 263 p-de 1, 4 tunnustel. Kriminaalasja materjalidest selgub, et 19.04.2009 kasutas A.R. oma vennaga ööklubis XXXXXXXX vägivalda teiste inimeste suhtes ning selle tegevusega pandi toime avaliku raske korra rikkumine. Relvasoetamisloa väljastamise otsus on prefekti pädevuses ning kuivõrd tegemist on imperatiivnormiga, mis välistab relvasoetamisloa väljastamise, siis ei ole võimalik teistmoodi otsustada. Prefekt sai antud asjas otsuse teha nende tõendite ja asjaolude põhjal, mis olid avalduses. Kui kaebaja otsustab ainult XXXXXXXX elada, võib ta esitada uue taotluse relvasoetamisloa saamiseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. A.R. palub 26.05.2014. a apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ning ebaõigesti hinnanud tõendeid. Elukoha mõiste on toodud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-s 14, mille kohaselt isiku elukoht on koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab. XXXXXXXXXXXXX aadressi saab tõepoolest lugeda kaebaja elukohaks. See aga ei tähenda, et kaebaja elukohaks ei võiks olla ka XXXXXXXXXXXXX . Selleks, et kaebajale oleks võimalik ette heita valeandmete esitamist, peab kaebaja olema oma elukohta muutnud. Elukoha muutumisel tuleb kontrollida, kas eelmise elukohaga ei ole jäänud sellist seost, millest saaks teha järelduse, et isikul on samaaegselt mitu elukohta. Kui isikul on mitu elukohta, siis on igal elukohal sama tähendus nagu elukohal, mis on ainuke. Kaebaja rahvastikuregistri järgsel aadressil XXXXXXXXXXXXX elab kaebaja ema, seal asuvad tema isiklikud asjad ning ta ööbib seal aeg-ajalt. Sellest võib järeldada, et kaebajal puudus tahe elukohta muuta. Seega on XXXXXXXXXXXXX aadress XXXXXXXXXXXXX kõrval samuti käsitletav kaebaja elukohana ning ta ei ole taotluses valeandmeid esitanud. Lisaks, kuna relvasoetamisloale ei kanta andmeid relva soetaja elukoha kohta, ei oma need andmed ka tähtsust. Kaebaja suhtes läbi viidud kriminaalmenetlus KarS § tunnustel lõpetati kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 202 alusel, kuna isiku süü ei ole suur ja puudub avalik menetlushuvi. Seega asus prokuratuur seisukohale, et kergendavad asjaolud olid ülekaalus. Jääb täiesti arusaamatuks, millel põhineb väide kaebaja enda või teiste isikute turvalisust ohustava eluviisi või käitumise kohta. Seega PPA on RelvS § 36 lg 1 p-i 9 ja lg 4 p-i 3 valesti rakendanud ning vaidlustatud otsus ei ole õiguspärane HMS § 54 mõttes.

8. PPA palub 19.06.2014. a vastuses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätta. Vastuse kohaselt nõustub vastustaja kohtu põhjendustega ning jääb ka enda poolt halduskohtus esitatud seisukohtade ja põhjenduste juurde, mis olid järgmised. Prefekti otsus relvasoetamisluba mitte väljastada on seaduslik ja põhjendatud, ilma kaalutlusvigadeta ning kooskõlas senise kohtupraktikaga. Õigus vabale eneseteostusele ei ole absoluutne ning relva soetamise ja kasutamise õigus omandatakse üksnes siis, kui kõik selleks vajalikud tingimused on täidetud ja puuduvad seda välistavad asjaolud.

Isik ei saa väita, et ta ei teadnud, kus asub tema tegelik elukoht. Ei ole oluline, kuhu isik on sisse kirjutatud, vaid see, kus tal on võimalus hoida oma relva selliselt, et kõrvalised isikud sellele juurde ei pääseks. On vähetõenäoline, et viibides enamuse ajast mujal, on võimalik hoida relvi selliselt, et seaduses sätestatud turvanõuded oleksid täidetud. Relva hoiukoha üle ei otsusta mitte taotleja kokkuleppel piirkonnakonstaabliga, vaid see on üheselt määratletud seaduses ja peab asuma isiku tegelikus elukohas. Tõele ei vasta kaebuse väide selle kohta, et kaebaja XXXXXXXX asuvas elukohas on politsei viinud läbi vajalikud toimingud relva soetamiseks.

Jõhvi politseijaoskonna konstaabel Andrei Kirillov on prefektile esitatud ettekandes selgitanud, et ta küll kontrollis 12.09.2013 kaebaja XXXXXXXX XXXXXXXXXXXXX asuvat korterit, kuid keegi seda ei avanud. Kuna RelvS § 36 lg 1 p 9 on imperatiivnorm, siis ei ole võimalik haldusorganil teisiti otsustada ka juhul, kui kohus kaebuse rahuldab. Vastuseks apellatsioonkaebusele märkis vastustaja, et kaebaja selgitas apellatsioonkaebuses oma oletatavat õigust hoida relva asukohas, mis ei ole tema tegelik ja peamine elukoht, kuid kaebaja jättis tähelepanuta, et vaidluse esemeks ei ole mitte otseselt tema tegeliku elukoha tuvastamine, vaid just faktiline asjaolu, et kaebaja on manipuleerides faktidega esitanud tahtlikult valeandmeid relvasoetamisloa väljastamise otsustamisel olulist tähtsust omavate asjaolude kohta.

Kuivõrd kaebajal on olnud esindajaks õigusteadmistega isik, siis ei ole alust arvata, et kaebajale on jäänud asjas õiguslikku tähendust omavad asjaolud ebaselgeks. Käesolevas asjas on põhjendamatu tugineda TsÜS-i põhimõtetele isiku tegeliku elukoha määratlemisel. Vastavalt relvaseadusele ei tähenda isiku elukoht mitte tema igakordset viibimiskohta, vaid kohta, kus relva omanikul on tegelik võim asja üle asjaõigusseaduse § 33 lg 1 mõistes ja ta saab välistada kolmandate isikute juurdepääsu asjale. Kui kaebaja kinnitab, et tal ongi TsÜS-i tähenduses rohkem kui üks elukoht, siis võib oletada, et ühte kindlat elukohta relvaseaduse mõistes tal ei olegi.

Kaebaja enda ja tema esindaja selgitustele tuginedes puuduvad ühes taotleja elukohas relva hoidmise võimalused ja teises (registrijärgses) elukohas ei ole välistatud kolmandate isikute juurdepääs, kuivõrd kaebaja enda viibimise ajal Kohtla-Järve elukohas on korteris hoopis tema ema. Apellatsioonkaebus sisaldab ka vastuväiteid relvasoetamisloa andmisest keeldumise otsuses viidatud kaebajat iseloomustavatele andmetele seoses puutumusega kriminaalmenetlusega, kuid kuna tegemist ei olnud haldusorgani kaalutlusotsuse aluseks oleva asjaoluga, siis vastustaja nimetatu suhtes seisukohta ei võta.

Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmine on põhjendatud ka seetõttu, et kui esimese astme kohtus vaadati läbi tühistamiskaebust, siis apellatsioonimenetluses taotletakse haldusakti kehtetuks tunnistamist, millel on aga teatavasti erinevad õiguslikud tagajärjed. Tegemist on põhinõude muutmisega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ning Tartu Halduskohtu 29.04.2014. a otsus tühistada (HKMS § 200 p 3). Ringkonnakohus rahuldab A.R. kaebuse, tühistab PPA 24.09.2013. a otsuse relvasoetamisloa andmisest keeldumise kohta ning kohustab vastustajat kaebaja taotlust uuesti läbi vaatama. Tulenevalt HKMS § 109 lg-st 4 muudab ringkonnakohus ka menetluskulude jaotust.

10. Kohus vastab esmalt vastustaja väitele, justkui oleks kaebaja apellatsioonimenetluses nõuet muutnud, kuna ta taotles vaidlusaluse PPA otsuse kehtetuks tunnistamist, mitte tühistamist. Ringkonnakohus vastustajaga ei nõustu, sest on ilmselge, et kaebaja pidas silmas haldusakti tühistamise nõuet, millele viitavad HKMS § 5 lg 1 p 1 ja § 37 lg 2 p 1. Kui haldusorganilt on võimalik nõuda haldusakti kehtetuks tunnistamist nii edasikui tagasiulatuvalt (vt HMS § 64 jj), siis halduskohtult on võimalik nõuda vaid haldusakti kehtetuks tunnistamist tagasiulatuvalt ehk tühistamist. Seega kooskõlas HKMS § 5 lg 1 p-ga 1 ja § 37 lg 2 p-ga 1 tuleb kaebaja taotlust apellatsioonimenetluses mõista nii, et ta soovib haldusakti kehtetuks tunnistamist tagasiulatuvalt ehk tühistamist.

11. RelvS § 32 lg 2 kohaselt annab soetamisluba selle omajale õiguse loal märgitud relvaliigi hulka kuuluva relva soetamiseks, selle järgnevaks hoidmiseks ja edasitoimetamiseks kuni relva registreerimiseni, samuti vastava laskemoona soetamiseks RelvS § 46 lg-s 5 nimetatud koguses. Seega kui isikule ei anta relvasoetamisluba, puudub tal õigus relva soetada, hoida ja edasi toimetada kuni selle registreerimiseni. Relvasoetamisloa andmisest keelduv PPA otsus on koormav haldusakt. PPA keeldus kaebajale soetamisluba andmast esiteks RelvS § 36 lg 1 p 9 alusel, mille kohaselt ei anta soetamisluba ega relvaluba füüsilisele isikule, kes on soetamisloa või relvaloa taotlemisel tahtlikult esitanud valeandmeid, millel on oluline tähtsus loa andmise küsimuse otsustamisel. PPA leidis, et kaebaja esitas 17.05.2013. a taotluses valeandmeid, kuna taotluses märkis ta eluja relva hoiukohaks XXXXXXXXXXXXX , kuid PPA 19.07.2013. a keelduva otsuse peale esitatud vaidest ning sellele lisatud XXXXXXXX iseloomustusest nähtuvalt on kaebaja juba viis aastat elanud hoopis aadressil XXXXXXXXXXXXX . Teiseks keeldumise aluseks oli RelvS § 36 lg 4 p 3, mille kohaselt võib loa andja peale § 36 lg-s 1 nimetatud aluste keelduda soetamisloa ja relvaloa andmisest isikule, kes enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu on sobimatu antud liiki relva soetama ja omama. PPA hinnangul on kaebaja sobimatu relva soetama ja omama, kuna teda iseloomustab sündmus, kus grupiviisiliselt pandi toime avaliku korra raske rikkumine ning kus kaebaja tekitas enda vägivaldse käitumisega suure ohu teiste isikute elule ja tervisele.

12. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 56 lg 1 järgi peab kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Sama paragrahvi lg-te 2 ja 3 kohaselt tuleb haldusakti põhjenduses märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus ning kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. HMS § 4 lg 2 järgi tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve.

13. Kaebaja arvates on PPA tuvastamisele kuulunud asjaolusid ühekülgselt ja puudulikult uurinud, materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ning relvaseadust oluliselt rikkunud. Samuti ei ole PPA arvesse võtnud kõiki seaduses nimetatud asjaolusid ega hinnanud kõiki tõendeid. Kaebaja hinnangul on PPA RelvS § 36 lg 1 p-i 9 ja § 36 lg 4 p-i 3 valesti rakendanud.

RelvS § 36 lg 1 p 9 kohaldamiseks tuleb tuvastada, et isik on soetamisloa taotlemisel esitanud valeandmeid, ta tegi seda tahtlikult ning, et valeandmetel on oluline tähtsus loa andmise küsimuse otsustamisel. Veendumaks, et kaebaja märkis soetamisloa taotluses oma eluja relva hoiukoha aadressiks XXXXXXXXXXXXX , XXXXX , nõudis ringkonnakohus PPA-lt välja A.R. 17.05.2013 allkirjastatud soetamisloa taotluse ning võtab selle asja materjalide juurde. Vastab tõele, et kaebaja on soetamisloa taotlusele märkinud enda eluja relva hoiukohaks XXXXXXXXXXXXX , XXXXX , kuid 19.08.2013. a vaidest (tl 8-10) ja selle lisast (tl 13) nähtuvalt elab ta juba rohkem kui viis aastat aadressil XXXXXXXXXXXXX . Tuleb tuvastada, kas viidatud lahknevus elukoha aadresside vahel on käsitatav valeandmete esitamisena. Valeandmete esitamisega on tegemist siis, kui ei vasta tegelikkusele, et kaebaja eluja relva hoiukohaks on XXXXXXXXXXXXX .

Haldusõiguses lähtutakse elukoha määramisel kas rahvastikuregistrisse kantud elukohaandmetest või TsÜS elukoha regulatsioonist. Olukorras, kus seadus expressis verbis rahvastikuregistrijärgsele elukohale õiguslikku tähendust ei anna, tuleks lähtuda TsÜS §-s 14 sätestatud elukoha määratlusest (vt Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2010, lk 64). TsÜS § 14 lg 1 järgi on isiku elukoht koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt võib elukoht üheaegselt olla mitmes kohas.

Mitme elukoha puhul on tsiviilõiguslikult tegemist olukorraga, mil ei saa määrata, et isik elaks alaliselt või peamiselt ühes kohas. Praktikas juhtub see tavaliselt mingi ajaperioodi vältel, mitu elukohta võib aga olla ka määramata aja jooksul, nt kui inimene on kolinud oma perekonnaga uude korterisse uues kohas, kuid on säilitanud siiski ka vana korteri, kuna töökohavahetus on kavas alles mõne aja pärast. Nii elab isik tööpäevadel oma endises korteris, kus on ka tema isiklikud asjad jms, kuid nädalavahetused ja puhkepäevad veedab perekonna juures mujal.

Kui isikul on mitu elukohta, siis igal elukohal on sama tähendus nagu elukohal, mis on ainuke. (vt Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2010, lk 61-63). Seega isikul võib olla mitu elukohta ning üheks võimalikuks selliseks juhtumiks on ka olukord, kus isik viibib tööpäevadel ühes elukohas, kuid nädalavahetustel ja puhkepäevadel teises elukohas, millega tal on samuti tugev seos. Vastustaja tugines halduskohtule esitatud vastuses (vt tl 24) TsÜS § 14 lg-s 1 sätestatud elukoha mõistele. Samas vastuses apellatsioonkaebusele väitis vastustaja, et praeguses asjas on põhjendamatu tugineda TsÜS-i üldpõhimõtetele isiku tegeliku elukoha määratlemisel ning et vastavalt RelvS-ile ei tähenda isiku elukoht mitte tema igakordset viibimiskohta, vaid kohta, kus relva omanikul on tegelik võim asja üle ja ta saab välistada kolmandate isikute juurdepääsu asjale.

Samuti leidis vastustaja, et kui kaebajal on enda sõnul mitu elukohta TsÜS-i tähenduses, siis võib oletada, et RelvS mõistes tal üht kindlat elukohta ei olegi. Ringkonnakohus leiab, et RelvS-ist ei tulene, et elukohal oleks selle seaduse mõistes mingi muu tähendus kui TsÜS-is. Relva soetamisel ning selle hoidmise aadressi määratlemisel (RelvS § 46 lg 1) on igati mõistlik lähtuda sellest, et isiku elukoht on koht, kus ta alaliselt või peamiselt elab. Kaebaja ei ole tuginenud TsÜS § 14 lg-le 4, mille kohaselt, kui isiku elukohta ei saa kindlaks määrata, loetakse tema elukohaks tema igakordne viibimiskoht.

Kaebaja väidab, et ta elab alaliselt või peamiselt kahes kohas, mitte et tema elukohaks tuleb lugeda igakordne viibimiskoht.

RelvS § 36 lg 1 p 9 kohaldamisel ei ole lahendatavaks küsimuseks see, kas isik, kellel on mitu elukohta, võiks enda relva hoida mitmes kohas või oleks mitme elukoha omamine juba iseenesest selline asjaolu, mis välistaks isikule soetamisloa andmise. Küsimus on selles, et kui isik märgib soetamisloa taotlusele enda eluja relva hoiukohaks ühe enda elukoha aadressidest, kuigi tal on olemas ka teine elukoht, siis kas on tegemist valeandmete esitamisega. Ringkonnakohus leiab, et juhtumi puhul, kus mitme elukohaga isik märgib soetamisloa taotlusele ühe enda aadressidest, ei ole tegemist valeandmete esitamisega. Vastustaja on vaidlustatud haldusaktis RelvS § 36 lg 1 p 9 kohaldamisel välistanud võimaluse, et isikul võib olla mitu elukohta, kuigi TsÜS-iga on selline olukord täiesti lubatud. Sellest tulenevalt ei ole vastustaja haldusmenetluses ka uurinud, kas mõlemaid käsitletud aadresse saab pidada kaebaja elukohtadeks. Kuna vastustaja seda teinud ei ole, pole RelvS § 36 lg 1 p 9 kohaldamise tingimused täidetud, sest vastustaja ei ole kahtlusteta tuvastanud, et kaebaja elukohaks ei ole mh XXXXXXXXXXXXX ning et ta esitas selle elukoha kohta valeandmeid. Kuna viidatud sätte kohaldamise tingimuste täitmist tuvastatud ei ole, on vaidlustatud haldusakt materiaalselt õigusvastane.

14. Vastustaja leidis, et kaebaja esitas tahtlikult valeandmeid, kuna ta ei saa väita, et ta ei teadnud, kus asub tema tegelik elukoht. Samuti väitis vastustaja, et andmetega manipuleerimise põhjus on mõistetav, kuna aadressile XXXXXXXXXXXXX kaebaja relvakappi paigaldada ei saa, sest tegemist on üürikorteriga ning tal puudub selleks omaniku nõusolek. Need kohtumenetluses tagantjärele esitatud väited puudutavad kaebaja tahtlust valeandmete esitamisel, kuid oluline on, et vaidlustatud haldusaktis eneses kaebaja tahtlust põhjendatud ei olegi.

Sellest ning käesoleva kohtuotsuse eelmisest punktist nähtub tegelikult ka asjaolu, et haldusakt on RelvS § 36 lg 1 p 9 kohaldamise osas puudulikult motiveeritud. PPA tugines väites, et kaebaja elukoht on XXXXXXXXXXXXX , ainult asjaolule, et selline aadress esines 19.08.2013. a vaides ja sellele lisatud XXXXXXXX iseloomustuses. Võimalust, et kaebaja elukoht võiks olla ka XXXXXXXXXXXXX , üldse ei käsitletud. Haldusaktis puuduvad veenvad põhjendused, et kaebaja elukoht on just XXXXXXXXXXXXX ning kindlasti mitte XXXXXXXXXXXXX ja et kaebaja esitas tahtlikult valeandmeid.

Kohus märgib, et ei saa hakata PPA asemel kaebaja elukohta tuvastama, kuid nii väheste andmete põhjal, nagu praeguses asjas, ei saa kohus veendunud olla, et kaebaja elukohaks ei ole lisaks XXXXXXXXXXXXX aadressile ka XXXXX . Tahtluse osas viitab kohus Riigikohtu 20.10.2011. a otsusele haldusasjas nr 3-3- 1-54-11, mille p-s 13 asuti seisukohale, et olukorras, kus tahtlusele viitavad asjaolud on maksuotsuses üldse kajastamata, ei ole maksuhalduri hinnang tahtlusele kontrollitav. Samuti ei saa sellisel juhul välistada, et maksuhaldur pole tahtlust hinnanudki.

Sellisel juhul ei saa kohus veenduda, et olulise asjaolu tuvastamata jätmine ja haldusakti puudulik põhjendamine ei ole mõjutanud asja otsustamist HMS § 58 mõttes. Riigikohus on haldusakti nõuetekohaselt põhjendamata jätmist, kui akti sisuline õiguspärasus ei ole kohtu poolt kontrollitav, pidanud akti tühistamise aluseks. Viidatud seisukoht on kohaldatav ka käesolevas asjas, sest kaebaja tahtlust pole haldusaktis üldse põhjendatud ning seega pole tahtluse tuvastamine ka kontrollitav. Vastustaja hinnangul jättis kaebaja tähelepanuta, et vaidluse esemeks ei ole mitte otseselt tema tegeliku elukoha tuvastamine, vaid just faktiline asjaolu, et kaebaja on manipuleerides faktidega esitanud tahtlikult valeandmeid relvasoetamisloa väljastamise otsustamisel olulist tähtsust omavate asjaolude kohta.

Ringkonnakohtu hinnangul on selline seisukoht ebaloogiline. Mingite andmete tõelevastavuse hindamiseks on esmalt vaja välja selgitada tegelikud asjaolud ning alles siis on võimalik öelda, kas nende asjaolude kohta esitatud andmed on tõesed või valed. Seega on kaebaja elukoha tuvastamine PPA poolt RelvS § 36 lg 1 p-le 9 ja RelvS § 46 lg-le 1 tuginedes just kõige olulisem ning kuna kohtu hinnangul valeandmete esitamist tuvastatud ei ole, tuleb asuda seisukohale, et PPA tugines valesti RelvS § 36 lg 1 p-le 9 ning seega puudus imperatiivne alus relvasoetamisloa andmisest keeldumiseks.

15. RelvS § 36 lg 4 p 3 on diskretsiooniline alus relvasoetamisloa andmisest keeldumiseks, mis eeldab, et PPA hindaks kaebaja käitumist ja eluviisi ning kaaluks, kas see on tema enda või teiste isikute turvalisust sedavõrd ohustav, et on õigustatud soetamisloa andmisest keeldumine. RelvS § 36 lg 4 p 3 eesmärk on kaitsta inimeste turvalisust, tervist ja elu. Teiselt poolt vastandub aga kaebaja vaba eneseteostuse õigus, mille hulka kuulub ka relva soetamine enese ja vara kaitseks või jahipidamiseks.

Ringkonnakohus leiab, et ka RelvS § 36 lg 4 p 3 kohaldamist on haldusaktis puudulikult põhjendatud. Otsuses on kirjeldatud, et kaebajat iseloomustab mingisugune sündmus, kus grupiviisiliselt pandi mitme isiku suhtes toime avaliku korra raske rikkumine, mille käigus kaebaja käitus vägivaldselt ning tekitas suure ohu teiste isikute elule ja tervisele. PPA kirjeldas viidatud sündmust oma esimeses, 19.07.2013. a otsuses (tl 7), veidi konkreetsemalt, ning sealt selgub, et tegemist oli 19.04.2009 ööklubis aset leidnud kaklusega, mille käigus kaebaja ja tema vend kasutasid teiste isikute suhtes vägivalda ja panid sellega toime avaliku korra raske rikkumise. Kriminaalmenetlus lõpetati aga KrMS § 202 lg 7 ja § 206 alusel, kuna kaebaja süü polnud suur ning puudus avalik menetlushuvi. Ka kaebaja teadis, mis juhtumist oli jutt, kuna PPA oli sellele tuginenud oma 19.07.2013. a otsuses, ning seega oskas kaebaja sellele sündmusele tuginemisele vastu vaielda. Samas leiab kohus, et RelvS § 36 lg 4 p 3 kohaldamise põhjendused ja kaalutlused on ebapiisavad ning annavad alust arvata, et kaalutlusõigust ei ole õiguspäraselt rakendatud. Otsuse põhjendusest nähtuvalt on PPA otsustava kaalu andnud 19.04.2009 ööklubis toimunud kaklusele, kuid otsusest ei nähtu, et PPA oleks üldse muid olulisi asjaolusid arvestanud, näiteks kaebaja positiivset iseloomustust KÜ XXXXXXXXXXXXX poolt (tl 13), kaebaja tööandja XXXXXXXXX OÜ juhatuse liikme A.V. poolt (tl 12) ja XXXXXXX majaelanike ning korteriühistu esinaise poolt (tl 25). Samuti pole otsuses peale viidatud kakluse osundatud ühelegi teisele kaebajat negatiivselt iseloomustavale asjaolule. Kui PPA leidis, et kaebaja on relvasoetamisloa saamiseks sobimatu ainult ühe juhtumi põhjal, mis leidis aset üle nelja aasta tagasi enne otsuse tegemist ning milles kriminaalmenetlus lõpetati avaliku menetlushuvi puudumise ja kaebaja süü vähesuse tõttu, siis on kohtul alust arvata, et otsus on ka ebaproportsionaalne. Samas puudub kohtul võimalus otsuse proportsionaalsust ning PPA poolt kaalutlusreeglite järgimist lõpuni hinnata, kuna haldusakt ei ole selles osas puudulike põhjenduste tõttu kontrollitav. Seega on kohus seisukohal, et haldusakt on õigusvastane ka ebapiisava kaalumise tõttu RelvS § 36 lg 4 p 3 rakendamisel.

16. Lisaks leiab ringkonnakohus, et haldusakti tühistamiseks annab alust ärakuulamiskohustuse rikkumine. HMS § 40 lg 2 sätestab, et enne menetlusosalise suhtes sellise toimingu sooritamist, mis võib kahjustada tema õigusi, peab haldusorgan andma talle võimaluse arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Relvasoetamisloa kui soodustava haldusakti andmisest keeldumine on kahtlemata otsus, mis võib kahjustada isiku õigusi. Seega vastavalt HMS § 40 lg-s 2 sätestatud üldreeglile oli kaebaja ärakuulamine nõutav. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kaebajat enne 24.09.2013. a otsuse tegemist ära kuulatud. PPA tegi 19.07.2013 otsuse, millega keeldus esimest korda kaebajale relvasoetamisluba andmast, kuid tunnistas selle kaebaja 19.08.2013. a vaidest lähtuvalt kehtetuks ning teavitas kaebajat menetluse uuendamisest seoses vaides esitatud seisukohtadega (vt tl 11). Konstaabel

A. Kirillovi 20.11.2013. a ettekandest (tl 25) nähtub, et konstaabel proovis kontrollida kaebaja elukohta aadressil XXXXXXXXXXXXX , kuid ust ei avatud. Ettekande kohaselt vesteldi 12.09.2013 telefoni teel ning kaebaja ütles konstaablile, et relvakapp asub aadressil XXXXXXXXXXXXX , kus ta soovib hoida tulirelvi ja kus ta põhiliselt asub. Asja materjalidest ei nähtu, et keegi PPA-st oleks kaebaja poolt 19.08.2013. a vaide esitamise ja PPA poolt 24.09.2013 vaidlusaluse otsuse tegemise vahepeal kaebajaga suhelnud rohkem kui mainitud kahel juhtumil. Ei nähtu, et kaebajale oleks üldse mainitud, et PPA arvates on ta valeandmeid esitanud ning et PPA plaanib kaebaja taotluse sel alusel rahuldamata jätta. Seega ei antud kaebajale enne keelduva otsuse tegemist võimalust enda elukohaga seonduvaid asjaolusid selgitada ega PPA arvamusele vastuväiteid esitada, s.o teda ei kuulatud ära. Kaebaja sai küll 19.08.2013. a vaides esitada vastuväiteid RelvS § 36 lg 4 p 3 kohaldamise kohta ning PPA võttis neid ka arvesse, kuid pärast seda, kui RelvS § 36 lg 4 p 3 alusel tehtud otsus kehtetuks tunnistati ning PPA plaanis taotluse rahuldamata jätta lisaks ühel uuel alusel, ei ole kaebajale selgituste esitamiseks võimalust antud.

Ringkonnakohus on seisukohal, et ei esine ka HMS § 40 lg-s 3 sätestatud erandeid ärakuulamiskohustusest. Kõne alla võiks tulla ainult HMS § 40 lg 3 p 2, mille järgi võib haldusmenetluse läbi viia menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata, kui menetlusosalise poolt taotluses või seletuses esitatud andmetest ei kalduta kõrvale ning puudub vajadus lisaandmete saamiseks. Selle erandi rakendamiseks peab haldusorgan olema veendunud, et kõik asjas mingitki tähendust omada võivad andmed on isik juba esitanud ning et ärakuulamisel ei saa olla mingit mõtet. Seda erandit soovitatakse rakendada vaid lihtsates, vähestest ja üheselt mõistetavatest asjaoludest sõltuvates rutiinsetes menetlustes (nt kus õigus soodustusele on vaid Eesti kodanikel ja puudub igasugune vaidlus selle üle, et isik on välismaalane). Antud punkti kohaldamisest tuleb hoiduda diskretsiooniotsuste, määratlemata õigusmõistete kohaldamise ja vaieldavate faktiliste asjaolude puhul (vt A. Aedmaa jt. Haldusmenetluse käsiraamat. Tartu 2004, lk 221, 222). Haldusasja materjalide põhjal ei ole ringkonnakohus veendunud, et faktilised asjaolud ning ka RelvS § 36 lg 1 p 9 ja § 46 lg 1 tõlgendus olid taotluse lahendamisel PPA-le niivõrd selged, et oleks puudunud igasugune mõte kaebajat ära kuulata. Haldusakti põhjendustest nähtuvalt asus PPA kaebaja vaide ning sellele lisatud XXXXXXXX iseloomustuse põhjal kategoorilisele seisukohale, et kaebaja elukohaks on ainult XXXXXXXXXXXXX , XXXXXXX . Kaebusest nähtuvalt oleks kaebaja sellele seisukohale vastu vaielnud ning põhjendanud, et tal ongi mitu elukohta. Seetõttu ei saaks väita, et kui mitme elukohaga isik märgib taotlusele ühe enda elukohtadest, milleks on tema registrijärgne aadress, kus ta samuti tihti viibib, siis on ta valetanud.

HMS § 58 sätestab: „Haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist.“ Kohus pole veendunud, et kui PPA oleks kaebaja õigel ajal, s.o enne otsuse tegemist, ära kuulanud, poleks otsus võinud olla teistsugune. Nagu juba eelnevalt märgitud, ei ole faktilised asjaolud selged ning vastustaja on valesti lähtunud asjaolust, nagu isikul ei võiks olla mitut elukohta. Kui vastustaja oleks püüdnud kaebaja elukohta puudutavat vastuolu enne otsuse tegemist kaebaja ärakuulamisega lahendada, oleks ta võinud jõuda tulemusele, et tegemist ei olnud tahtlikult valeandmete esitamisega.

17. Eelnevat kokku võttes on ringkonnakohus seisukohal, et RelvS § 36 lg 1 p 9 kohaldamise osas on haldusakt õigusvastane nii ärakuulamiskohustuse rikkumise, põhjendamiskohustuse rikkumise kui ka normi sisulise ebaõige kohaldamise tõttu ning soetamisloa andmisest keeldumine selle normi alusel ei olnud õiguspärane. RelvS § 36 lg 4 p 3 kohaldamise osas on haldusakt õigusvastane ebapiisava ja kontrollimatu kaalumise tõttu. Kuigi otsusest nähtub RelvS § 36 lg 4 p 3 kohaldamise faktiline alus, ei nähtu sealt kaalutlusotsuse puhul nõutavaid piisavaid kaalutlusi veendumaks, et kaalutlusõigust on teostatud õiguspäraselt ning et otsus on proportsionaalne. Seega ei saa ringkonnakohus nõustuda halduskohtuga, et vaidlustatud PPA otsus vastab kõigile HMS §-s 54 ning § 56 lg-tes 1 ja 3 sätestatud nõuetele ning ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus valesti materiaalõigusnorme kohaldanud. Kuna PPA 24.09.2013. a otsus on ringkonnakohtu arvates nii materiaalselt kui formaalselt õigusvastane, tühistab kohus PPA otsuse ning kohustab PPA-d kaebaja relvasoetamisloa taotlust uuesti läbi vaatama.

18. Arvestades seda, et apellatsioonkaebus rahuldatakse ja vaidlustatud halduskohtu otsus tühistatakse, mõistab ringkonnakohus HKMS § 108 lg 1 alusel PPA-lt kaebaja kasuks välja viimase poolt kohtumenetluses kantud kuluna 30 eurot, s.o mõlemas kohtuastmes kaebuse esitamisel tasutud riigilõivud (tl 15, 55). Apellatsioonkaebuses palus kaebaja vastustajalt välja mõista ka õigusabikulud 150 eurot. Apellatsioonkaebusesse on märgitud, nagu oleks sellele lisatud õigusabiteenuse arved, kuid tegelikult arveid apellatsioonkaebusele lisatud ei ole. Samuti puuduvad dokumendid, mis tõendaks kaebaja poolt arvete tasumist. Lisaks on ringkonnakohus oma 15.09.2014. a määrusega andnud menetlusosalistele menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamiseks tähtpäeva 28.11.2014, kuid kaebaja ei ole ka selleks tähtpäevaks kuludokumente esitanud. Seega ei saa ringkonnakohus õigusabikulusid PPA-lt välja mõista, kuna vastavalt HKMS § 109 lg 1 lausele 4 kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kaebaja esitas küll halduskohtule Sidiv Õigusbüroo OÜ poolt esitatud 60 euro suuruse arve nr 55 (tl 18), kuid tegemist on arvega juriidilise nõustamise eest seoses PPA 19.07.2013. a otsuse nr 4.2-1/9205-2, mitte 24.09.2013. a otsuse nr 4.2-1/9205-3 vaidlustamisega. Lisaks ei saaks selle arve alusel vastustajalt 60 euro suurust õigusabikulu välja mõista põhjusel, et tegemist on vaidemenetluses kantud kuluga (vt RKHKo 05.12.2013 nr 3-3-1-60-13, p 17).

Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/