4-14-9828/5 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

1 4-14-9828

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht 18. detsembril 2014.a Tallinn, Liivalaia kohtumaja

Väärteoasja nr

4-14-9828

Kohtunik

Külli Iisop

Väärteoasi kaebus PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo T.J

liiklusjärelevalvekeskuse

menetlustalituse 03.11.2014 otsusele väärteoasjas nr 2303,14,000916

Kohtumenetluse pooled (isikukood XXX; elukoht: XXX; Kaebuse esitaja T.J XXX õpilane)

Kohtuväline menetleja PPA Põhja prefektuuri

korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalitus

(asukoht: Rahumäe tee 6/1, 11316 Tallinn)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse

menetlustalituse 03.11.2014 otsus T.J mõistetud rahatrahvi suuruse osas. Karistada T.J rahatrahviga 100 trahviühikut, s.o 400 (nelisada) eurot.

2. KarS § 66 lg 2 alusel määrata, et mõistetud rahatrahv summas 400 eurot on võimalik tasuda ositi 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist.

Trahv tuleb tasuda kohtuvälise menetleja 03.11.2014 otsuses näidatud arvele ning kohustuslik on ära näidata ka viitenumber.

Edasikaebamise kord Väärteomenetluse seadustiku (V™S) §-de 155 ja 156 alusel on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal õigus esitada kassatsioonikaebus Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse kättesaamisest, teatades kassatsiooni esitamisest maakohtule 7 päeva jooksul samast päevast arvates.

2

Asjaolud ja kohtumenetluse poolte seisukohad

03.11.2014 otsusega väärteoasjas nr 2303,14,000916 määras PPA Põhja prefektuuri

korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalitus T.J karistuseks KarS § 63 kohaldades liiklusseaduse (LS) § 224 lg 1 järgi rahatrahvi 200 trahviühikut, s.o 800 eurot. Otsuse kohaselt juhtis T.J 13.10.2014 kell 23.55 Tallinnas Paljassaare tee 1 maja juures mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,43 mg, omamata seejuures vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust. Sellise tegevusega eiras T.J LS § 90 lg 1 p 1 ja § 69 lg 3 nõudeid ning tema käitumine kvalifitseeriti väärteona LS § 201 lg 1 ja § 224 lg 2 järgi.

T.J oma kaebuses kohtule palub trahvisummat vähendada, kuna peab seda liialt suureks. Õpilasena puuduvad tal sissetulekud (ka stipendium) ja liiklusreegleid rikkus ta esmakordselt. Perel tervikuna on rahalise probleeme, sest ka vanematel on väike töötasu. Kaebaja palub vabandust ning lubab taolisi rikkumisi enam mitte toime panna.

Kohtuväline menetleja esitas 04.12.2014 kirjaliku arvamuse kaebuse kohta, milles palub jätta

kaebus rahuldamata ja otsus muutmata, küll aga ei vaidle vastu sellele, kui kohus määrab rahatrahvi tasumise ositi. Menetleja hinnangul on alkoholipiirmäära ületamise määra arvestades isiku süü LS § 224 lg 2 mõttes keskmine, küll aga näitab juhtimisõiguseta isiku poolt keelatud seisundis sõiduki juhtimine tema ükskõikset ja üleolevat suhtumist liiklusreeglitest kinnipidamisse. Menetleja on arvestanud kahetsust vastutust kergendava asjaoluna. Menetleja viitab Riigikohtu lahendile nr 3-4-1-2-05 ning leiab, et toimepandud õigusrikkumist

arvestades on isiku karistamine 800 euro suuruses summas ilmselgelt proportsionaalne. Õiguskaitseorgani kohus on hoida elukeskkonda turvalisena ja kaitsta eelkõige inimese elu. Üheks

vahendiks selle eesmärgi täitmisel on rikkujate mõjutamine viisil, mis mõjutavad nende elukorraldust ja suunavad neid rikkumistest hoiduma. Tegemist on olulise rikkumisega, väärteoasja menetlemisel ei ole vääralt kohaldatud menetlusvõi materiaalõigust ning asjaoludele, mis tingiksid otsuse tühistamise või muutmise, ei ole kaebaja viidanud.

Nii kaebaja kui kohtuväline menetleja nõustusid asja läbivaatamisega kirjalikus menetluses.

Tuvastatud asjaolud ja kohtu järeldused

Kohus, läbi vaadanud esitatud kaebuse ning kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukoha ning kontrollinud väärteoasja nr 2303,14,000916 materjale, leiab, et kaebuse saab vastavalt V™S §- le 120 lg 1 lahendada kirjalikus menetluses.

T.J tunnistab väärteo toimepanemist ning selle asjaolude ning tõendatuse osas vaidlus puudub. Kohus leiab samuti, et T.J käitumine on õigesti kvalifitseeritud ja talle süüks arvatud tegu on tõendamist leidnud väärteoasjas kogutud tõenditega.

Küsimus on selles, kas kohtuväline menetleja on kaebajale karistuse määramisel arvestatud isiku

süü suurusega, tema vastutust mõjutavate asjaoludega, eelkõige sellega, et tegemist oli alaealisega, kes oma süüd puhtsüdamlikult kahetses ning kellel ei olnud eelnevalt ühtegi karistust liiklusrikkumiste eest.

Kohtu arvates menetleja seda teinud ei ole ning on alaealisele mõistnud põhjendamatult range karistuse. Seetõttu tuleb otsus tühistada T.J määratud rahatrahvi suuruse osas.

3 Õige on kohtuvälise menetleja poolt oma vastuses tehtud viide Riigikohtu lahendile nr 3-4-1-2- 05, mille kohaselt peab karistus vastama toimepandud teo ebaõigusele, mõjutama isikut edaspidi rikkumistest hoiduma ning kaitsma õiguskorda. Samas ei ole kohtu arvates menetleja piisavat tähelepanu pööranud Riigikohtu poolt korduvalt rõhutatud seisukohtadele, mille kohaselt peab alaealiste puhul esmatähtsaks pidama mitte niivõrd tegu, kui just eripreventiivseid (kasvatuslikke) eesmärke (vt. näit Riigikohtu lahendit nr 3-1-1-43- 06, p 13.1; 3-1-1-77-11, p 10.1). Alaealise mõjutamise eesmärgiks esmajoones on kasvatamine, mitte aga karistamine. Erinevalt täiskasvanud isikust, kelle karistamisel on kõige olulisem just süü suurus, tuleb alaealiste puhul lähtuda esmajoones karistuse eripreventiivsetest eesmärkidest.

Liiklusseaduse § 224 lg 2 võimaldab isikut karistada mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete

rikkumise eest rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, (s.o 1 200 eurot). T.J karistati rahatrahviga 200 trahviühikut (800 eurot) ehk tunduvalt üle sanktsiooni keskmise määra. Arvestati seda, et ühe teoga oli ta realiseerunud kahe süüteo koosseisu.

Mõistetud karistusmäära arvestades jättis menetleja aga arvestamata menetlusaluse isiku alaealisuse ja iseseisva sissetuleku puudumise ning ka asjaolu, et ta ei ole varem liiklusalaseid rikkumisi toime pannud. Seda hoolimata asjaolust, et kaebaja on kohtuvälises menetluses esitanud vastulause, kus kirjeldab oma pere rasket majanduslikku olukorda ning rõhutab, et ei taha jätta temale mõistetud karistust vanemate kanda.

Kohus leiab, et seatud eesmärgi (hoida T.J edaspidi lubadeta ja joobes mootorsõidukit juhtimast) saavutamiseks piisab alaealisele ka leebemast karistusest ehk väiksemast rahatrahvist. Määrates rahatrahviks 100 trahviühikut ehk 400 eurot on selline karistusmäär piisav, et mõjutada T.J edaspidi mitte enam toime panema uusi süütegusid ning selline karistus ei ole vastuolus ka karistuse üldpreventiivsete eesmärkidega.

Lisaks arvestab kohus T.J perekonna varalist seisu (kaebaja õpib ja tal ei ole iseseisvat sissetulekut, pere majanduslik seis on keeruline) ning annab KarS § 66 lg 2 alusel võimaluse tasuda rahatrahv summas 400 eurot 12 kuu jooksul.

Kohus selgitab, et rahatrahvi maksmine 12 kuu jooksul on kaebaja õigus, mitte kohustus. Kaebajal on alati võimalus leida juhutöid, trahv enne otsusega määratud tähtaega ära maksta. Mida varem kaebaja trahvi tasub, seda kiiremini kustutatakse tema karistusandmed karistusregistrist. Arutatava liiklussüüteo karistusandmete kehtivus kätkeb endas mitmeid kõrvalmõjusid. Näiteks ei saa isik

sel ajal taotleda esmast juhiluba (LS § 106 lg 1 p 3), samuti arvestatakse uue liiklussüüteo toimepanemisel süüdlase varasema rikkumisega. Seega on rahatrahvi võimalikult kiire tasumine kaebaja enda huvides.

Otsuse tegemisel juhindub kohus V™S §-dest 132 p 2, 133, 134.

Külli Iisop Kohtunik