3-14-230/27 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Agu Timmi, Maili Lokk Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 19.12.2014, Tartu Haldusasja number 3-14-230 Haldusasi Denis Harri kaebus Politseija Piirivalveameti vastu kahju hüvitamiseks seoses Paide arestimajas ebainimlikes tingimustes viibimisega Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 09.05.2014. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Denis Harri apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Denis Harri Vastustaja Politseija Piirivalveamet

RESOLUTSIOON 1. Rahuldada Denis Harri apellatsioonkaebus osaliselt. 2. Tühistada Tartu Halduskohtu 09.05.2014. a otsus osas, millega jäeti esitatud kaebus rahuldamata Paide arestimaja kambris nõutaval arvul istekohtade puudumisega seotud nõudes. 3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada Denis Harri kaebus osaliselt ja tunnistada õigusvastaseks Paide arestimaja kinnipidamistingimused kambri sisustuse nõuetele mittevastavuse (nõutaval arvul istekohtade puudumise) osas ning lugeda sellega kaebajale tekitatud mittevaraline kahju hüvitatuks. 4. Muus osas jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 09.05.2014. a otsus muutmata, täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega. 5. Jätta kaebaja menetluskulud (riigilõiv) Eesti Vabariigi kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o 19.12.2014, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

2

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politseija Piirivalveamet (PPA) jättis 11.02.2014. a vastusega nr 2.3-2/7646-2 (tl 6-6p) D. Harri 08.01.2014 esitatud kahjunõude hüvitamise taotluse rahuldamata. PPA hinnangul ei vastanud tõele D. Harri väide kambri kitsaste tingimuste kohta, kuna ta viibis 10,7 m² pindalaga kambris 06.05.2011 kuni 13.05.2011 kahekesi, 14.05.2011 kuni 18.05.2011 kolmekesi, 19.05.2011 kahekesi, 20.05.2011 kuni 23.05.2011 kolmekesi ja alates 25.05.2011 kella 14.30st kuni 02.06.2011 kolmekesi, millest lähtuvalt oli kasulikku pinda kambris kinnipeetava kohta vastavalt 5,35 m² või 3,57 m². PPA märkis, et 23.05.2011 kella 10.15st kuni 25.05.2011 kella 14.30ni viibis D. Harri üksinda kambris, mille pindala oli 10,3 m². PPA märkis, et D. Harri sai soovi korral viibida vähemalt 1 tund päevas valve all vabas õhus, kuid arestimajas ei ole ette nähtud eraldi ruumi ega vahendeid kehakultuuriga tegelemiseks. PPA väitel ei ole arestimaja tööarvestuse raamatus ajavahemikul 06.05.2011 kuni 02.06.2011 ühtegi kannet D. Harri suulise ega kirjaliku avalduse või kaebuse kohta seoses suitsetamisega kambris ega ümberpaigutamise taotlust mittesuitsetajate kambrisse. PPA märkis, et tõele ei vasta väide üleriigiliste ajalehtede lugemise mittevõimaldamise kohta. PPA tõi välja, et arestimaja tööarvestuse raamatus (tl 32) on fikseeritud D. Harri 23.05.2011 suulise avalduse alusel kiirabi kutsumine seoses halva enesetundega. PPA märkis, et kinnipeetav peab kambrit ise puhtana ja korras hoidma ning kui D. Harri koristamisvahendeid ei küsinud, mida on Paide kambris alati antud, siis järelikult olid tingimused sobivad. PPA hinnangul ei olnud voodivarustus antisanitaarses seisukorras, ei haisenud ega olnud katki ning kord nädalas pärast dušši all käimist anti uus voodipesu. PPA märkis, et kambri seisukord oli 2011. a rahuldav ning kambri klaasplokkidest akent ei peagi saama avada. PPA märkis, et kambris töötas korralikult ja hooldatud ventilatsioonisüsteem, WC-pott koos kraanikausiga on eraldatud 75 cm kõrguse metallseinaga, laes põleb päevavalguslamp, ühtlasi on kambris olemas keskkütte radiaatorid, 1 tool, 1 laud ja 3 magamiskohta ning pesu oleks saanud vajadusel pesta duširuumis, mida ei ole D. Harri küsinud ning kuivatamine oli võimalik kambris.

2. 04.03.2014 saabus Tartu Halduskohtusse D. Harri kaebus (tl 2-3p), milles ta taotles seoses tema kinnipidamisega Paide arestikambris inimväärikust alandavates tingimustes ajavahemikul 06.05.2011 kuni 02.06.2011 õiglast kahjutasu, mis oleks proportsioonis Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) poolt väljamõistetud kahjutasudega.

Kaebaja leidis, et Paide arestimaja tingimused olid kogumis inimväärikust alandavad ja tekitasid talle kannatusi, mis ei olnud vajalikud kinnipidamisrežiimi järgimiseks ning PPA on rikkunud Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (konventsioon) art 3. Kaebaja väitel seisnesid Paide arestimaja kinnipidamistingimuste puudused selles, et kaebaja pidi viibima suitsetajaga samas kambris, olles ise mittesuitsetaja; riideid tuli pesta ja kuivatada samas elukambris, mistõttu oli seal pidevalt niiske ja rõske, tekitades kaebajal lämbumistunde; kambrites asuvad WC-d olid lahtised ja puudus eraldatus kambrist ning pooleldi avatud WC kasutamisega kaasnes ebameeldiv lõhn; ebapiisav ja amortiseerunud ventilatsioonisüsteem ei suutnud läppunud ja suitsust õhku kambrist eemaldada; kambri valgustus ei vastanud vangistusseaduse (VangS) § 45 lg-s 1 sätestatud nõudele, kuna klaasplokkidest aken lasi valgust minimaalselt läbi ja loomuliku valgusega oli raske, kui mitte võimatu lugeda; kambris puudus konditsioneerisüsteem ja palavatel ilmadel ei taganud ventilatsioonisüsteem toatemperatuuri, mistõttu oli kambris väljakannatamatult palav; isiklik pind kambris oli alla 3 m2 ning kitsastes tingimustes elamine põhjustas ärritust ja närvilisust; kaebajal ei võimaldatud tegeleda kehakultuuriga, välja arvatud tunni ajaline jalutuskäik; arestimajas puudus tervishoiutöötaja, kelle olemasolul oleks ta saanud haigestumise ära hoida, saades õigeaegselt meditsiinitöötaja poolt antavaid ravimeid; kambris oli ainult 1 tool, mille tõttu sai laua taga korraga üks inimene süüa ja kaebaja pidi tihti ootama teise kinnipeetava söömise lõpetamist, et ise süüa, mistõttu oli

3

toit söömise ajaks jahtunud. Kaebaja märkis, et avaldas arestimajja saabudes soovi, et ta paigutatakse mittesuitsetajate kambrisse, kuid sellele ei reageeritud. Samuti väitis D. Harri, et on palunud kaaskinnipeetavatel suitsetamine lõpetada, kuid tulutult. Kaebaja oli seisukohal, et arestimaja kambri põrandapinna suuruse arvestamisel tuleb põrandapinnast maha arvata tualetiala ja mööbli alla jääv pind.

3. PPA esitas 26.03.2014 vastuse (tl 17-19p), milles ta palus jätta D. Harri kaebus rahuldamata.

PPA märkis, et kuni 24.10.2011 kehtinud arestimaja sisekorraeeskirja (ASkE) § 32 lg 2 p-st 6 tulenevalt oli kambri elukorraldusega seonduv pandud teatud osas eeskätt kambris viibivatele isikutele ning kaebajal oli võimalus pöörduda arestimaja ametnike poole, kui tema palveid kuulda ei võetud. PPA osutas, et võimalused kaebaja ümberpaigutamiseks olid olemas. PPA kahtles kaebaja väidetes, et kambris oli pidevalt niiske ja rõske, kuna Paide arestimajas on töökorras ventilatsioonisüsteem. Ka ei nõustunud PPA kaebaja seisukohaga, et tal tekkis kambris viibimise tõttu lämbumistunne, kuna viimane vajas arstiabi vaid korra arestimajas viibimise ajal ning see ei olnud seotud viidatud vaevusega. PPA osutas, et Paide arestimaja kambrites olevad WC-d on piiratud kolmest küljest, kahest küljest seinaga ja ühest küljest madala seinaga, lisaks antakse kambritesse kardin. PPA leidis, et kambrites viibijad peavad omavahel kambri elukorralduses kokku leppima ning PPA-le ei saa ette heita taolisi kambris viibijate tegevusi, mis kuuluvad nendevaheliste suhete sfääri. Vastustaja märkis, et kaebaja ei ole esitatud pretensioone seoses WC kasutamise võimatusega. PPA hinnangul oli paljasõnaline kaebaja väide, et ventilatsioonisüsteem oli amortiseerunud või nõrk ja toimis ebapiisavalt, arvestades ka, et arestimaja asub administratiivhoones ning Paide arestimajas viibimise ajal ei esitanud D. Harri mingeid pretensioone seoses õhuvahetuse ebapiisavusega. PPA osutas, et arestimaja kambris on loomulik valgus ja lisaks põleb laes päevavalguslamp. PPA märkis, et kaebaja ei ole pöördunud Paide arestimaja ametnike poole seoses ebapiisava valgusega, samuti ei ole ta vajanud arstiabi seoses ebapiisava valgusega kambris. Seoses kaebaja väitega, et kambris oli liiga vähe isiklikku pinda märkis PPA, et kaebaja viibis Paide arestimaja kambris nr 4 pindalaga 10,7 m² kahekesi või kolmekesi ning kambris nr 9 pindalaga 10,3 m² üksinda. Arvestades Paide arestimajas viibimise pikkust ning asjaolu, et D. Harri viibis enamuse ajast alarahvastatud kambris ja ta sai jalutada, ei pidanud vastustaja võimalikuks kaebuses kirjeldatud üleelamiste tekkimist. Vastustaja osutas, et perioodil, mil kaebaja viibis Paide arestimajas, ei näinud kehtinud nõuded ette PPA kohustust tagada arestimajas kehakultuuriga tegelemise võimalust ning D. Harrile oli tagatud meditsiiniline abi. PPA-le jäi arusaamatuks, mis põhjustel pidi kaebaja kaaskinnipeetavate järel ootama, et söömisega alustada, kuivõrd ta viibis enamuse ajast alarahvastatud kambris ja vahel isegi üksinda ning alarahvastatud kambris sai kasutada erinevaid võimalusi söömiseks, näiteks vaba voodi peal istudes. PPA märkis, et kaebaja ei esitanud arestimajas viibides kaebusi seoses arestimaja tingimustega, mistõttu ei olnud PPA-l võimalust tegeleda nende leevendamise või kõrvaldamisega ning PPA-le ei saa ette heita D. Harri palvetele reageerimata jätmist või ignoreerimist. PPA märkis, et kui kohus leiab, et kahjuhüvitise nõudmine on põhjendatud, ei peaks selle määr ületama 1 eurot ööpäeva eest ning kui kohus leiab, et rikkumine on aset leidnud ja selle intensiivsusaste ei ole kohtu meelest suur, siis piisab õigusvastasuse tuvastamisest. PPA hinnangul ei ole tõendamist leidnud, et D. Harri oleks erakordselt kannatanud arestimaja kinnipidamistingimuste tõttu, mis tooks kaasa riigivastutuse ja kahju hüvitamise.

4. Tartu Halduskohus jättis 09.05.2014. a otsusega (tl 48-51) kaebaja taotluse täiendavate tõendite kogumiseks rahuldamata ning D. Harri kaebuse rahuldamata.

Kohus leidis, et kaebaja on ekslikult tõlgendanud isikliku ruumi mõistet, olles seisukohal, et selle arvutamiseks tuleb maha arvata kambri pindalast mööbliga kaetud põrandapind. Kohus

4

viitas, et nii Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 19.12.2013. a otsusest asjas nr 429/12 Tunis vs Eesti kui ka 09.01.2014. a otsusest asjas nr 5747/10 Jevšnik vs Sloveenia nähtuvalt arvestab EIK kinnipeetava isiklikku ruumi, lahutades kambri pindalast tualettruumi pindala ning jagades saadud tulemuse kambris viibivate kinnipeetavate arvuga. ASkE § 9 lg 3 järgi on kinnipeetule kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Kohtu hinnangul on põhjendamatu kaebaja järeldus, et tegemist on vabaks liikumiseks ettenähtud pinnaga ning ka VangS-i kommentaaridele tuginedes ei saa kaebaja seisukohaga nõustuda. Kohus leidis, et kuna siseriiklik õigus ei näinud arestikambris kinnipidamisel otsesõnu ette vabaks liikumiseks kasutatava ruumi nõuet ning arvestades väljakujunenud EIK praktikat kinnipeetava isiku isikliku ruumi osas, oli kaebaja kinnipidamisel Paide arestimajas igal hetkel tagatud isikliku ruumi minimaalne standard, s.o 3 m2 isiku kohta, kuna vastustaja esitatud fotodele tuginedes ületab kambris asuva tualeti kasutamiseks vajalik ruum kambri pindalast mahaarvamise korral kambri pindala 9 m2 ning minimaalse isikliku ruumi nõue oli täidetud ka olukorras, kus kambris viibis kolm kinnipeetavat.

Kohus märkis, et VangS ega ASkE ei keela suitsetajate ja mittesuitsetajate ühte kambrisse paigutamist, mistõttu ei ole vastustajale etteheidetav kaebaja paigutamine suitsetajatega samasse kambrisse ning mittesuitsetajate õigused olid õiguslikult tagatud teiste meetmetega. ASkE § 32 lg 2 p 6 nägi ette, et kinnipeetul on keelatud suitsetada, kui sellega ei nõustu teine samas kambris viibiv isik. Seega oli D. Harri kambrikaaslastel lubatud suitsetada üksnes juhul, kui kaebaja ise sellega nõustus. Kohtu hinnangul ei nähtunud asjas kogutud tõenditest, et D. Harri oleks pöördunud vastustaja poole kaebusega kaaskinnipeetaval suitsetamise keelamiseks või taotlenud ümberpaigutamist teise kambrisse, seega on kaebaja sellekohased väited paljasõnalised ning vastustajale ei ole etteheidetav tegevusetus kolmandatel isikutel kambris suitsetamise keelamata jätmisel. Kohus märkis, et alates 23.05.2011 oli kaebaja paigutatud kambrisse üksinda, mistõttu ei saanud kaaskinnipeetavate suitsetamine kaebajat häirida ning 23. maile eelneval ajal oli kaebaja paigutatud kahte erinevasse kambrisse ja ta ei ole täpsustanud, millises kambris või kes kaaskinnipeetavatest suitsetas.

Kohus viitas, et õiguskantsleri kontrollkäigu raporti kohaselt on Paide arestimaja kambri olmetingimused võrdlemisi head, kambrite üldmulje on puhas, kambrites on piisavalt õhku, akende olemasolu tagab loomuliku valguse juurdepääsu ning kinnipeetud saavad kasutada jalutushoovi, samuti on kambrites ja koridoris olemas kutsunginupud, seega kinnipidamiskambrid vastavad peaaegu täielikult õigusaktides ettenähtud tingimustele kambrite sisustuse osas (puudu on mõned vähemolulised asjad nagu nt nagid). Seega ei ole õiguskantsler leidnud olulisi minetusi kinnipidamistingimustes kambrite sisustuse, ventilatsiooni, valgustuse ega kinnipeetavate privaatsusega seoses. Olukorras, kus õiguskantsler ei ole minetusi tuvastanud, vastustaja on esitanud tõendi, millest nähtuvalt arestikambris dokumenteeriti kinnipeetavate suulisi kaebusi, ning samas puuduvad andmed selle kohta, et D. Harri oleks esitanud taotlusi või kaebusi kambri sisustuse, ventilatsiooni, valgustuse või temperatuuri kohta, asus kohus seisukohale, et kaebaja sellekohased väited on paljasõnalised ja otsitud. Kohus märkis, et kaebuses esile toodud etteheited ja nõuded on esitatud enam kui 2,5 aastat pärast arestikambris viibimist, mis viitab võimalusele, et kinnipidamise ajal ei tajunud kaebaja tingimusi tema õigusi rikkuvatena. Kohus märkis, et kinnipeetavate väike arv ja kohtule esitatud tõendist (tl 32) nähtuv kinnipeetavate isikute taotluste dokumenteerimine seavad kahtluse alla kaebaja väite, et tema kaebusi ja taotlusi ignoreeriti või et neid ei dokumenteeritud.

Kohtu hinnangul ei ole asjas vaidlust selles, et Paide arestimaja juures on jalutushoov ning kaebajale oli tagatud võimalus viibida iga päev üks tund värskes õhus. Tulenevalt vahistatu liikumisvabaduse piirangust ning asjaolust, et VangS § 90 lg 3 sätestab erandid piirangust

5

üksnes töötamiseks või õppimiseks ning vahistatule otseselt kehakultuuriga tegelemise õigust andva normi puudumisest, asus kohus seisukohale, et vahistatul puudub õigus kehakultuuriga tegelemiseks. Kohus märkis, et sportimisvõimaluste loomise kohustust ei tulene ka ASkE-st, mistõttu ei olnud vastustaja kohustatud võimaldama kaebajale kehakultuuriga tegelemist ja sportimisvõimaluse puudumine ei rikkunud kaebaja õigusi.

Kohus märkis, et vaidlusalusel ajal kehtinud regulatsioonist ei tulenenud vastustajale kohustust meditsiinitöötaja pideva kohaloleku tagamiseks, mistõttu ei olnud kaebajal subjektiivset õigust, et vajadusel osutaks talle meditsiiniteenust põhitöökohaga arestimajas tegutsev isik. Kohus viitas, et asja materjalidest nähtuvalt oli vajaduse tekkimisel kaebajale arstiabi kättesaadav, mistõttu ei rikkunud kaebaja õigusi meditsiinitöötaja puudumine Paide arestimajas.

Kohus leidis, et vastustaja tegevus kaebaja kinnipidamisel oli õiguspärane ning kaebajale ei põhjustatud Paide arestimajas kinnipidamisega vahistatu kinnipidamisrežiimist piiranguid ületavaid kannatusi. Kohus märkis, et isegi kui nõustuda, et mõnes aspektis (nt privaatsus tualeti kasutamisel) võivad kaebuse etteheited olla põhjendatud, ei olnud sellega kaasnenud kaebaja õiguste riive selle lühiajalisuse tõttu intensiivne ning kaebajal oli võimalus võtta ise samme väidetava negatiivse mõju vähendamiseks. Kohtu hinnangul ei olnud alust pidada kaebaja inimväärikust riivavaks lühiajalist kinnipidamist Paide arestimaja arestikambris, mille tingimusi on hinnatud üldiselt heaks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. D. Harri esitas 05.06.2014 apellatsioonkaebuse (tl 59-60p), milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 09.05.2014. a otsus ja teha uus otsus, millega tema kaebus rahuldatakse täies ulatuses.

Kaebaja märgib, et ta jääb täies ulatuses kaebuses väidetu juurde. Kaebaja ei nõustu kohtuga, et ta on ekslikult tõlgendanud isikliku ruumi mõistet, olles seisukohal, et selle arvutamiseks tuleb maha arvata kambri pindalast mööbliga kaetud põrandapind, tuginevalt EIK 10.05.2007. a (Modarca vs Moldova, kaebus nr 14437/05, p 63) ja 13.03.2014. a (Yakovenko vs Ukraina, kaebus nr 63727/11, p 95) lahenditele, milles on selgelt välja toodud, et mööblialune pind ei kuulu kinnipeetava isikliku ruumi hulka. Kaebaja väitel on põrandapind vabaks liikumiseks üheselt mõistetav ega vaja lisapõhjendusi, kuna vabalt liikuda saab ainult põrandapinnal, mis ei ole mööbliga kaetud. Kaebajale jääb arusaamatuks, kuidas kohus mõõtis fotodele tuginevalt välja tualeti pindala. Kaebaja hinnangul on kohtu käsitlus, et VangS ega ASkE ei keela suitsetajate ja mittesuitsetajate ühte kambrisse paigutamist vastuolus EIK praktikaga (Toma Barbu vs Rumeenia, kaebus nr 19730/10, p 61). Kaebaja märgib, et arestimaja oleks võinud käituda VSkE § 8² lg 1 järgi ja paigutada ta mittesuitsetajate kambrisse, millise soovi ta avaldas arestimajja saabumisel, kuid sellele ei reageeritud. Kaebajale jääb arusaamatuks, miks tema suuline avaldus on protokollimata. Kaebaja märgib, et kambris viibides pidas ta ohtlikuks kaaskinnipeetavate peale kaebamist, kuna see oleks ohustanud tema julgeolekut. Kaebaja väitel oli ta kambris üksinda 23. mai lõunast alates, kuid 25. mai lõuna ajal paigutati ta tagasi kambrisse, kus oli mitu kinnipeetavat ning enne 23. maid oli ta viibinud ainult ühes kambris, kus kõik kaaskinnipeetavad olid aktiivsed suitsetajad. Kaebaja märgib, et antud küsimuses on Riigikohus andnud seisukoha lahendis nr 3-3-1-30-14.

6. PPA esitas 01.07.2014 vastuse apellatsioonkaebusele (tl 73-74), milles ta palub jätta D. Harri apellatsioonkaebus rahuldamata täies ulatuses ning Tartu Halduskohtu 09.05.2014. a otsus muutmata.

6

PPA leiab, et halduskohtu otsuses on põhjalikult analüüsitud kaebaja esitatud taotlusi ja vastuväiteid ning tehtud järeldused on kooskõlas asja tehioludega ja kogutud tõenditega. PPA märgib, et vastuväited kohtuotsusele on esitatud vaid kambripinna suuruse arvutamise ja kaebaja paigutamise osas suitsetajatega ühte kambrisse. PPA leiab, et kohtule on esitatud tõendid, mille põhjal sai kohus hinnata kambri pindala ja selle nõuetele vastavust. PPA väitel viibis kaebaja enamuse ajast alarahvastatud kambris ning 9-l päeval 28-st oli kambris maksimaalsel arvul isikuid, kuid ka sellisel juhul olid miinimumnõuded täidetud. PPA hinnangul ei ole asjakohased kaebaja viited EIK lahenditele, kuna kohtu seisukohad võivad ajas muutuda ja kohus on lähtunud kehtivatest kohtu seisukohtadest ning arvestada tuleb iga kohtulahendi asjaolusid. PPA leiab, et viibides 10,7 m² suuruses kambris kahekesi või üksinda, oli vaba pinda isiku kohta piisavalt. PPA hinnangul jätab kaebaja arvestamata, et seadus või ASkE ei näe vastustajale ette kohustust võimaldada tervisespordiga tegelemist või tervishoiutöötajat arestimajas, mistõttu ei saa nende puudumist ka ette heita. PPA märgib, et kuna arestimajas olid võimalused isikute ümberpaigutamiseks olemas, oleks kaebaja taotlusel saanud ta üle viia mittesuitsetajate kambrisse, kuid sellekohased pretensioonid on esitatud tagantjärele kohtule esitatud kaebuses.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.

8. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus kambri sisustuse nõuetele vastavust (I), seejärel võtab seisukoha kaebaja väidete osas seonduvalt kambri ventilatsiooni, valgustuse, kinnipeetavate privaatsuse, meditsiinitöötaja ja sportimisvõimaluste puudumisega (II). Seejärel käsitleb kambri põrandapinna küsimust (III) ja kambris suitsetamise küsimust (IV). Lõpuks lahendab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse taotlused ja jagab menetluskulud (V).

I

9. Kaebaja soovib inimväärikust alandavates tingimustes kinnipidamisega tekitatud kahju hüvitamist. Kaebaja taotlusest järelduvalt soovib ta mittevaralise kahju hüvitamist riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 alusel, mille kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. EIK on leidnud, et inimväärikust alandavaks saab pidada selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Riigikohus on leidnud, et EIK seisukohtadest saab lähtuda inimväärikuse alandamise mõiste sisustamisel ka RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes peeti (Riigikohtu 15.03.2010. a otsus nr 3-3-1-93-09, p 11).

10. Vaidlusalusel ajaperioodil 2011. aastal kehtinud ASkE § 10 lg 1 p-d 1 kuni 3 sätestasid, et kambri sisustusse kuuluvad ühevõi kahekordsed voodid, laud ja istekoht igale kinnipeetavale. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et arestikambris oli 1 laud, 1 tool, 1 ühekohaline voodi ja 1 kahekohaline voodi ning kaebaja viibis kambris nr 4 koos ühe või kahe kinnipeetuga (tl 6-6p). Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus õigesti leidnud, et kaebaja suhtes ei ole ASkE § 10 lg 1 p-des 1 ja 2 nimetatud nõudeid rikutud, kuna Paide arestimaja kambris olid voodid ja laud olemas.

11. Kaebaja on viidanud kaebuses ka istekohtade ebapiisavusele, kuna kambris nr 4 oli ainult 1 tool. Vastustaja on leidnud, et kaebaja sai kambris istuda ka voodi peal. Istekohtadega

7

seonduvalt jääb ringkonnakohus oma varasema seisukoha juurde (Tartu Ringkonnakohtu 02.03.2012. a otsus nr 3-11-627, p 19; 26.02.2013. a otsus nr 3-11-1939, p 8), et istekohana igale kinnipeetavale ei saa käsitleda tema (nari)voodit, vaid selle all tuleb mõista tooli või taburetti. Kuna Paide arestimaja kambris nr 4 oli vaid 1 tool, kuid korraga 2 kuni 3 kinnipeetut, siis ei vastanud kambri sisustus istekohtade osas ASkE § 10 lg 1 p 3 nõudele, mistõttu loeb ringkonnakohus tuvastatuks selles osas kaebaja õiguste rikkumise ja seega kinnipidamistingimuste õigusvastasuse. Riigikohtu senise praktika kohaselt on väärikuse alandamine seisnenud eelkõige ebakohastes kambritingimustes. Kuna käesolevas asjas on tuvastatud kinnipidamistingimuste mõnetine õigusvastasus, siis selle alusel võib eeldada mittevaralise kahju olemasolu.

12. RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Riigikohus on leidnud, et mitte igasugune põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Kuigi RVastS § 9 lg 1 näeb ette mittevaralise kahju hüvitamise rahas, on Riigikohtu praktikas (11.12.2009. a otsus nr 3-3-1-80-09, p 12; 05.10.2006. a otsus nr 3-3-1-44-06, p 14) kahjunõude rahuldamise ulatuse osas leitud, et mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks võib kahju rahas kompenseerimise asemel olla ka kohtuotsusega kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine. Ka 01.01.2012 jõustunud HKMS § 41 lg 5 näeb sellise võimaluse ette (Riigikohtu 20.10.2011. a määrus nr 3-3-1-43-11, p 18). Riigikohus on sedastanud, et kui kannatanul oleks olnud võimalik kahju ise kõrvaldada muude õiguskaitsevahenditega, siis mõjutab see rahalise nõude ulatust ning võib olla selle rahuldamata jätmise aluseks (Riigikohtu 11.12.2009. a otsus nr 3-3-1-80-09, p 12).

13. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole käesolevas asjas põhjendatud Paide arestimaja kambri sisustuse nõuetele mittevastavuse (nõutaval arvul istekohtade puudumise) tõttu kaebajale tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine rahas, vaid piisab selles osas kinnipidamistingimuste õigusvastasuse tuvastamisest. Seejuures arvestab ringkonnakohus, et asja materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja enda väidetes täielikult välistanud kambris viibitud aja jooksul istekoha kasutamise võimaluse, vaid on üksnes välja toonud, et mõnikord on ta pidanud ootama istekoha vabanemist, kuna kambris oli vaid 1 tool. Ringkonnakohtu hinnangul, arvestades D. Harri poolt kambris nr 4 viibitud aega (kokku ca 26 päeva) ja teiste kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju, samuti asjaolu, et kaebaja ei ole arestimajas viibimise ajal istekohtade vähesuse osas vastustajale pretensioone ega taotlusi esitanud, et püüda arestimajas viibides mittevaralise kahju tekkimist ära hoida või seda vähendada, ning muude kinnipidamistingimuste osas on asjas tuvastamist leidnud nende vastavus kehtivale õigusele, siis ei saa olukord, kus mõnikord on tulnud oodata istekoha vabanemist, tuua kaasa selliseid inimväärikust alandavaid kannatusi või ebamugavusi, mis oleks ületanud kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kaebaja õiguste rikkumist sellisel viisil saab pidada ilmselgelt väheintensiivseks.

II

14. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, mis puudutavad kambri ventilatsiooni, valgustust, kinnipeetavate privaatsust ning meditsiinitöötaja ja sportimisvõimaluste puudumist ega pea HKMS § 201 lg-le 4 tuginedes vajalikuks neid korrata. Kaebaja ei ole esitanud eeltoodud asjaolude osas apellatsioonkaebuses ühtegi sisulist vastuväidet, märkides üksnes, et jääb kaebuses väidetu juurde. Eeltoodud osas ei tuvastanud halduskohus kaebaja suhtes kinnipidamistingimuste rikkumisi, millega ringkonnakohus nõustub, märkides täiendavalt järgmist.

8

15. VangS § 90 lg-st 4 tulenevalt peab arestimajas olema tagatud kinnipeetava pidev visuaalne või elektrooniline jälgimine, mistõttu lahtise WC-nurga olemasolu kambris ei saa lugeda õigusvastaseks. Samas ei ole asjas vaidlust selle üle, et kambris olev WC on eraldatud 75 cm kõrguse metallseinaga (tl 6p). Õiguskantsleri kontrollkäigu raportist ei nähtu, et Paide arestimaja kambrites asuvate WC-de vaheseinad oleksid liiga madalad või esineksid muud probleemid WC-de eraldatusega. Ka ei ole kaebaja arestimajas viibimise ajal sellekohaseid kaebusi või taotlusi esitanud. Seega ei ole kaebaja privaatsust rohkem riivatud, kui see on VangS § 90 lg 4 järgi vajalik ja mõistlik. Kambris, kus asub avatud WC, ei ole võimalik vältida ebameeldiva lõhna teket, kuid seda tuleb käsitleda, kui arestimajas kinnipidamisega paratamatult kaasnevat asjaolu.

16. Õiguskantsleri kontrollkäigu raportist ei nähtu, et Paide arestimaja kambrites ei oleks akende olemasoluga tagatud loomuliku valguse piisav juurdepääs. Lisaks oli olemas ka kunstlik valgustus (tl 6p), mille osas ei ole kaebaja vastupidiseid väiteid esitanud.

17. Õiguskantsleri kontrollkäigu raportis on Paide arestimaja olmetingimusi võrdlemisi heaks loetud. Ka on vastustaja väitnud, et arestimajas töötas ventilatsioon korralikult ja oli hooldatud, arvestades sealhulgas asjaolu, et arestimaja asus administratiivhoones. Samas ei ole kaebaja välja toonud, kas ta pöördus arestimajas viibimise ajal vastava avaldusega vastustaja poole, et ventilatsioon puudus või oli ebapiisav või oli kambris liigne niiskus. Pigem võib vastustaja poolt esitatud tõenditest järeldada, et kaebaja seda teinud ei ole. Ringkonnakohtul ei ole põhjust vastustaja väidete õigsuses kahelda.

III

18. Asjas puudub vaidlus selle üle, et kaebaja viibis kambris nr 4, mille pindala on 10,7 m², erinevatel ajaperioodidel kahekesi või kolmekesi. Lisaks viibis kaebaja üksinda kambris nr 9, mille pindala on 10,3 m². Kaebaja väitel on kohus ekslikult tõlgendanud isikliku ruumi mõistet, leides, et selle arvutamiseks tuleb maha arvata kambri pindalast ka mööbliga kaetud põrandapind. Ringkonnakohus kaebaja väitega ei nõustu.

19. EIK praktikas on asutud seisukohale, et soovitav kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumi minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta ning olukord, kus kinnipeetava isikliku ruumi suuruseks kinnipidamisasutuses on vähem kui 3 m2, on konventsiooni art 3 rikkumine (Ananyev jt vs Venemaa (2012) p 145, Tunis vs Eesti (2013) p 43-49). Ringkonnakohus osutab, et konventsioonist ei tulene lõplikult ja üheselt, kui palju isiklikku ruumi tuleb igale kinnipeetavale tagada tema inimväärika kohtlemise tagamiseks. EIK hinnangul, kui kinnipeetavale võimaldatav isiklik ruum on vahemikus 3-4 m², siis sõltub vangistustingimuste kooskõla artikli 3 nõuetega muudest tingimustest, sh tualeti privaatse kasutamise võimalus, naturaalse valguse ja õhu juurdepääs, piisav küte ning muud sanitaartingimused. EIK on osutanud kambri mööbli alla jäävale põrandapinnale olukordades, kus kinnipeetava isiklik ruum kambris oli alla 3 m2, sisaldades ka mööblit, mis täiendavalt vähendas isiklikku ruumi, et rõhutada konventsiooni art 3 rikkumist. Ka kaebaja poolt viidatud EIK lahenditest ei tulene eeltoodust erinevat seisukohta. Kuivõrd kaebaja isiklik ruum Paide arestimaja kambris on vähemalt 3 m² ning kaebaja ei ole esile toonud asjaolusid, mis võiksid tingida tema inimväärikuse alandamise õigusliku hindamise erinevalt EIK praktikast, siis nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendustega kinnipeetava isikliku ruumi vastavuse kohta EIK lahendites märgitud nõutavale suurusele. Kuigi kaebaja ei ole tõendanud enda väidet, et maha tuleb arvata mööbli alla jääv põrandapind, peab ringkonnakohus vajalikuks veelkord märkida, et ASkE § 9 lg 3 sõnastuses ei ole sätestatud, et mõeldud on vaba põrandapinda. Lisaks

9

märgib ringkonnakohus, et üldteadaolevalt lähtutakse eluruumi pindala mõõtmisel eluruumi kogupinnast, arvestamata sellest maha mööbliga kaetud alasid. Ka eeltoodu ei lükka ümber halduskohtu järeldust, et Paide arestimajas oli igal hetkel tagatud kaebajale isikliku ruumi minimaalne standard, s.o 3 m² isiku kohta.

20. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et vastustaja poolt esitatud andmed ja tõendid (s.h fotod, tl 26-30,33-34) olid piisavad kaebuse lahendamiseks, mistõttu puudus kohtul kohustus nõuda vastustajalt täiendavaid tõendeid. Kaebaja täiendavate tõendite kogumise taotluse rahuldamata jätmine halduskohtu poolt oli põhjendatud, millises osas ei ole kaebaja apellatsioonkaebuses ka sisulisi vastuväiteid esitanud.

IV

21. ASkE § 1 lg 1 kohaselt arestimaja sisekorraeeskiri täpsustab arestimajas kinni peetavate isikute (kinnipeetute) kinnipidamise tingimusi ja korda arestimajas. ASkE § 1 lg-st 2 tulenevalt kohaldatakse kinnipeetu kohta käivaid sätteid kõigile arestimajja paigutatud isikutele, kui käeolevas määruses ei ole sätestatud teisiti. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et kaebaja viibis Paide arestimajas 06.05.2011 kuni 02.06.2011. Eeltoodut arvestades on käesolevas asjas õigesti juhindutud ASkE regulatsioonist ning asjakohane ei ole kaebaja viide VSkE-le, kuivõrd kaebaja ei viibinud vaidlusalusel perioodil vanglas. Halduskohus on õigesti märkinud, et VangS ega ASkE ei keela suitsetajate ja mittesuitsetajate ühte kambrisse paigutamist ning mittesuitsetajate õigused olid õiguslikult tagatud teiste meetmetega. Nimelt sätestas kaebaja arestimajas kinnipidamise ajal kehtinud ASkE § 32 lg 2 p 6, et kinnipeetul on keelatud suitsetada, kui sellega ei nõustu teine samas kambris viibiv isik. Seega oli D. Harri kambrikaaslastel lubatud suitsetada üksnes juhul, kui kaebaja sellega nõustus. Kaebaja viidatud Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-30-14 väljendatud seisukohad ei ole käesolevas asjas asjakohased, kuivõrd nimetatud kaasuses andis kohus hinnangu vangla, mitte arestimaja, tegevusele kambris suitsetamise korral, mis vanglas on kambris selgelt keelatud ja lubatud üksnes selleks ettenähtud ajal ja kohtades (VSkE § 8² lg 2).

22. Asjas esitatud tõenditest (tl 6-6p, tl 23-23p, tl 31) nähtuvalt viibis kaebaja 06.05.2011 kuni 23.05.2011 kambris nr 4, 23.05.2011 kella 10.15st kuni 25.05.2011 kella 14.30ni kambris nr 9 ja seejärel viidi ta tagasi kambrisse nr 4 (halduskohus on ekslikult märkinud, et 23.05.2011 eelneval ajal on kaebaja paigutatud kahte erinevasse kambrisse). Kaebaja viibis kambris ajavahemikul 06.05.2011 kuni 13.05.2011 kahekesi, 14.05.2011 kuni 18.05.2011 kolmekesi, 19.05.2011 kahekesi, 20.05.2011 kuni 23.05.2011 kolmekesi, 23.05.2011 kella 10.15st kuni 25.05.2011 kella 14.30ni üksinda ning alates 25.05.2011 kella 14.30st kuni 02.06.2011 kolmekesi. Eeltoodust lähtuvalt on kaebaja viibinud üksinda kambris nr 9 23.05.2011 kella 10.15st kuni 25.05.2011 kella 14.30ni (halduskohus on otsuses ekslikult osundanud, et alates 23.05.2011 viibis kaebaja kambris üksinda), kuid seejärel viidi ta tagasi kambrisse (nr 4), kus peale tema viibis 2 kinnipeetut.

23. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja ei suitsetanud. Kaebaja väitel avaldas ta arestimajja saabumisel soovi, et ta paigutataks mittesuitsetajate kambrisse, kuid sellele ei reageeritud ning tema suuline avaldus on jäetud protokollimata. Lisaks väitis kaebaja, et kaaskinnipeetavad eirasid tema palveid mitte suitsetada. Vastustaja väitel on kaebaja pretensioonid esitatud tagantjärgi kohtule esitatud kaebuses. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on otsuses õigesti sedastanud, et asjas kogutud tõenditest ei nähtu, et kaebaja oleks pöördunud vastustaja poole kaebusega kaaskinnipeetavate suitsetamise keelamiseks või taotlenud ümberpaigutamist teise kambrisse. Ringkonnakohus nõustub, et kaebaja kohtumenetluses esitatud väited on paljasõnalised. Paide arestimaja juhi ettekande (tl 23-23p) kohaselt tuli D. Harriga samas

10

kambris viibinud kinnipeetutele pakke, mis sisaldasid sigarette. Eeltoodu pinnalt saab möönda, et kaebaja viibis arestimajas oldud ajavahemiku jooksul (v.a 23.05.2011 kella 10.15st kuni 25.05.2011 kella 14.30ni) kambris kinnipeetutega, kes võisid suitsetada. Siiski ei saa ringkonnakohtu hinnangul eeltoodud asjaolust kindlalt tuletada, et kambris ka kaebaja sealviibimise ajal suitsetati. Seega ei ole asjas tõendatud, et kaebajat oleks arestimajas olemise ajal häirinud kambris koos suitsetajatega viibimine. Eluliselt usutavaks saaks lugeda, et kaaskinnipeetute poolt kaebaja palve mitte suitsetada eiramise korral juhtinuks kaebaja vastustaja ametniku tähelepanu sellele, esitades vastava pretensiooni vastustajale, kuid ta ei ole seda teinud.

24. Riigikohtu praktika kohaselt võib kahjunõue olla välistatud või avaliku võimu kandja vastutus piiratud, kui kahju tekitanud haldusakti või toimingu vaidlustamine oleks kahju ära hoidnud, kõrvaldanud või vähendanud ning kahju ärahoidmise, kõrvaldamise või vähendamise võimalikkus pidi olema kannatanu jaoks arusaadav ja haldusakti või toimingu vaidlustamata jätmiseks ei olnud mõjuvaid põhjusi (Riigikohtu 17.06.2002. a otsus nr 3-3-1-32-02, p 25). Riigikohus on ka leidnud, et arestimajas viibiv isik peab võimaluse korral püüdma mittevaralise kahju tekkimist ära hoida või vähendada (Riigikohtu 21.04.2010. a otsus nr 3-3-1-14-10, p 12). Ringkonnakohus märgib, et isegi juhul, kui oleks tõenduslik alus pidada käesolevas asjas õigeks kaebaja väidet kambris suitsetamise kohta, ei saaks see käesoleval juhul olla aluseks kaebaja kahjunõude rahuldamiseks, sest kaebaja on jätnud kasutamata esmased õiguskaitsevahendid kahju tekkimise vältimiseks. Ringkonnakohus peab usutavaks vastustaja kinnitust, et kui kaebaja oleks esitanud näiteks ümberpaigutamise taotluse, olnuks võimalik kaebaja ümberpaigutamine kõnealusel ajal. Seega on halduskohus õigesti jätnud kaebuse vastavas osas rahuldamata.

25. Kaebaja väitel on kohtu käsitlus, mille kohaselt ei keela VangS ja ASkE suitsetajate ja mittesuitsetajate paigutamist ühte kambrisse, vastuolus EIK praktikaga. Apellatsioonkaebuses viidatud EIK 30.07.2013. a otsuse asja nr 19730/10 (Toma Barbu vs Rumeenia) p-s 61 on EIK pidanud võimalikuks lugeda konventsiooni art 3 rikkumiseks mittesuitsetava kinnipeetava paigutamise ühte kambrisse suitsetava kinnipeetavaga. Riigikohus on viidatut arvestades asunud seisukohale, et isiku hoidmine vastu tema tahtmist ruumis, kus suitsetatakse, on käsitatav tervise õigusvastase kahjustamisena ja see toob kaasa õiguse nõuda kahju hüvitamist (Riigikohtu 28.02.2014. a otsus nr 3-3-1-6-14, p 13). Käesolevas asjas ei ole tuvastamist leidnud, et kaebaja on avaldanud soovi mitte viibida suitsetajatega samas kambris, millise avalduse esitamine oli eelduseks tema paigutamiseks mittesuitsetavate kinnipeetutega samasse kambrisse. Seega ei ole ilmnenud, et kaebajat on hoitud vastu tema tahtmist ruumis, kus suitsetatakse. Eeltoodut arvestades erinevad käesoleva kaasuse asjaolud apellatsioonkaebuses viidatud EIK lahendites toodud asjaoludest ja vaidlustatud olukorrad ei ole samastatavad, mistõttu ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väitega kohtu käsitluse vastuolu kohta EIK praktikaga.

V

26. Eeltoodud põhjendustel rahuldab ringkonnakohus D. Harri apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistab Tartu Halduskohtu 09.05.2014. a otsuse osas, millega jäeti esitatud kaebus rahuldamata Paide arestimaja kambris nõutaval arvul istekohtade puudumisega seotud nõudes. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab D. Harri kaebuse osaliselt ja tunnistab õigusvastaseks Paide arestimaja kinnipidamistingimused kambri sisustuse nõuetele mittevastavuse (nõutaval arvul istekohtade puudumise) osas ning loeb sellega kaebajale tekitatud mittevaralise kahju hüvitatuks. Muus osas jätab ringkonnakohus D. Harri

11

apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu otsuse muutmata, täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.

27. HKMS § 108 lg 2 kohaselt kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Riigikohus on väljendanud seisukohta, et menetluskulude proportsionaalset jaotust ei tingi olukord, kui kaebuse rahuldatud osa suurus on rahuldamata jäänud osaga võrreldes sedavõrd väikese tähtsusega (21.06.2012. a otsus nr 3-3-1-26-12, p 32). Arvestades, et D. Harri kaebus rahuldatakse kümnest nõudest vaid ühe nõude osas osaliselt, saab tõdeda, et valdavas osas jääb kaebus rahuldamata, mistõttu ei ole ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud mõista proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega PPA-lt välja menetluskulusid. Kuna kaebaja oli nii halduskohtus (tl 11-11p) kui ka ringkonnakohtus (tl 67-67p) menetluskulude tasumisest vabastatud, jäävad kaebaja menetluskulud (riigilõiv) HKMS § 118 lg 3 alusel Eesti Vabariigi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk