3-11-2533/71 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Agu Timmi ja Maili Lokk Otsuse tegemise aeg ja koht 19.12.2014, Tartu Haldusasja number 3-11-2533 Haldusasi R.V. kaebus alusetult vabaduse võtmisega tekitatud 13 958,30 euro suuruse kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 27.03.2014. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus R.V. apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja R.V. Vastustaja Justiitsministeerium RESOLUTSIOON 1. Rahuldada apellatsioonkaebus. 2. Tühistada Tartu Halduskohtu 27.03.2014. a otsus ja saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o 19.12.2014, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 06.09.2006. a kohtumäärusega kriminaalasjas nr 06730000233 vahistati kahtlustatav R.V. . Tallinna Ringkonnakohtu 19.09.2006. a, 09.11.2006. a ja 11.01.2007. a kohtumäärustega jäeti kohtumäärus ja tõkend muutmata. Põhja Ringkonnaprokuratuuri 01.02.2007. a määrusega vabastati R.V. eelvangistusrežiimilt. Kaitsepolitseiameti 05.09.2006. a ja 25.10.2006. a määrustega piirati R.V. u õigust kirjavahetusele, kokkusaamistele, telefonikõnedele ja muudele sidepidamisvahenditele vabaduses viibivate isikutega. Põhja Ringkonnaprokuratuuri 01.02.2007. a, 06.02.2007. a, 29.03.2007. a ja 30.05.2007. a määruste alusel paigutati R.V. ümber Tallinna Vanglasse, kus ta eraldati kuni 01.07.2007 sama kriminaalasja kahtlustatavatest, kannatanutest ja tunnistajatest, keelati kuni 21.05.2007 lühija pikaajalised kokkusaamised, kirjavahetus ja telefoni kasutamine, lühiajaline väljasõit, lühiajaline väljaviimine ja vabastamine. Tallinna Ringkonnakohtu 05.05.2011. a kohtuotsusega nr 1-07-8640

2

mõisteti R.V. õigeks. Rahandusministeeriumi 20.09.2011. a kirjaga nr 4-4/11524 jäeti R.V. u taotlus alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks rahuldamata.

2. R.V. esitas Tartu Halduskohtule 28.10.2011 hiljem täiendatud kaebuse riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 1 lg 1 p 1, § 2 lg 1 ja § 4 lg 2 alusel kahju hüvitise väljamõistmiseks summas 13 958,30 eurot ajavahemiku 04.09.2006–21.05.2007 eest, kuna Tallinna Ringkonnakohtu 05.05.2011. a otsusega nr 1-07-8640 mõisteti kaebaja talle esitatud süüdistuses õigeks. Järelikult oli kaebajalt täiendav vabaduse võtmine alusetu.

3. Tartu Halduskohtu 10.05.2012. a otsusega jäeti R.V. u kaebus rahuldamata.

4. R.V. esitas Tartu Halduskohtu 10.05.2012. a otsusele apellatsioonkaebuse.

5. Tartu Ringkonnakohtu 21.06.2013. a otsusega rahuldati R.V. u apellatsioonkaebus, tühistati Tartu Halduskohtu 10.05.2012. a otsus ja saadeti asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu seisukohaga, et riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadus ei anna R.V. ule õigust kahjunõudega Rahandusministeeriumi poole pöörduda, kuna nimetatud seadus reguleerib kahju hüvitamist isikule, kelle vabadust ei olnud enne kahju tekitamist võetud. Ringkonnakohtu hinnangul oli halduskohus seega menetlusse kaasanud vale vastustaja. Otsuses leiti, et hindamaks, kas vahistamine ja täiendavate piirangute rakendamine annaksid alust kaebaja kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks riigivastutuse seaduse ja Eesti Vabariigi põhiseaduse alusel, pidanuks halduskohus kaasama menetlusse täiendavad vastustajad.

6. Tartu Halduskohtu 30.07.2013. a määrusega tunnistati antud haldusasjas vastustajateks Justiitsministeerium, prokuratuur ja Kaitsepolitseiamet.

7. Tartu Halduskohtu 03.12.2013. a määrusega lõpetati menetlus prokuratuuri ja Kaitsepolitseiameti väidetavalt tekitatud kahju osas, kuna R.V. oli juba nimetatud avaliku võimu kandjate vastu esitanud kaebuse sama nõudega samal alusel ja selle kohta on jõustunud kohtumäärus menetluse lõpetamise kohta.

8. Tartu Halduskohtu 27.03.2014. a otsusega jäeti R.V. u kaebus rahuldamata järgnevate põhjendustega: 8.1. Kuna kaebaja ei ole vaidlustanud määrust, millega lõpetati menetlus prokuratuuri ja Kaitsepolitseiameti tekitatud kahju osas, tuleb lahendada küsimus, kas Justiitsministeerium on kaebajale kahju tekitanud. 8.2. Kaebaja vahistamine on toimunud õiguspärase jõustunud kohtumääruse alusel. 8.3. Kaebaja sõnutsi ei saanud ta eelvangistusrežiimil viibides õppida, televiisorit vaadata, ringi liikuda ega spordiga tegeleda. Riigikohtu üldkogu on lahendites nr 3-3-1-69-09 ja nr 3-3-1-15-10 leidnud, et kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamine on oluline üldine huvi ning isikul on kohustus taluda nii tema suhtes tehtavaid kriminaalmenetluse toiminguid kui põhiõiguste piiranguid. Kriminaalasjas tehtud kohtuotsusega õigeksmõistmine ei tähenda, et vastav kriminaalmenetlus ja selle raames kohaldatud piirangud on olnud tingimata õigusvastased ning mitte igasugust ebamugavustunnet, mida vastaval isikul kriminaalmenetluse raames taluda tuleb, ei ole veel põhjust mõista tema põhiõiguste ja vabaduste rikkumisena. Vangistust kandva isiku vabadus on allutatud vangistusseaduse ja selle alusel vastu võetud õigusaktidega kehtestatud piirangutele ning tema õiguste maht ei ole sama vabaduses viibiva isiku omaga võrreldes. Vangistatud isiku vahi alla võtmine muudab küll tema seisundit, kuid rahas hüvitatava kahju tekkimise saavad vastavad piirangud kaasa tuua reeglina vaid siis, kui neid on kohaldatud õigusvastaselt ning nendega

3

kaasnev väärkohtlemine on piisavalt tõsine ja ületab nii kestvuselt kui intensiivsuselt mõistlikkuse piire. Vahistatule ei tulene õigusaktidest õigust nõuda kaebaja poolt eelnevalt loetletud tegevusi. 8.4. Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-69-09 leiti, et õiguspärase vahistamisega seoses on võimalik maksta rahalist hüvitist ainult siis, kui vahistamine riivas isiku põhiõigusi rohkem, kui seda õigustab talumiskohustus üldistes huvides. Vahistamise tulemusel ligi viieks kuuks teisele kinnipidamisrežiimile üleviimine ei ole ebamõistlikult pikk ja mahub taolise talumiskohustuse piiresse. Piiranguid, mis oleksid kaebaja põhiõigusi tavapärasest rohkem riivanud, ei ole kaebaja välja toonud. Käesoleval juhul ei ole asjakohane vastutaja viide Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-93-09, kuna see käsitleb õigusvastase kartserikaristusega tekitatud kahju hüvitamist ega ole seetõttu õiguspärase vahistamise puhul kohaldatav. 8.5. Kuigi käesoleval hetkel puudub õiguspärase kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist reguleeriv kord, ei ole eelnevast tulenevalt õiguspärase kohtumääruse alusel toimunud vahistamine kaasa toonud kaebaja põhiõiguste rahas hüvitatavat riivet. 8.6. Kaebuse täiendustes palus kaebaja Siseministeeriumi menetlusse kaasamist, väites, et taotleb kahju hüvitamist kõigi talle osaks saanud piirangutega. Kaebaja ei esitanud halduskohtule aga mingeid täiendavaid selgitusi arestimaja konkreetsetest tingimustest tulenevate lisapiirangute või nende mõju kohta oma õigustele ning kordas vaid seda, et ei saanud arestimajas viibides õppida, telekat vaadata, ringi liikuda, sportida.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

9. R.V. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub kohtuotsus tühistada ja kaebuse rahuldada. Kaebaja jääb oma varasemalt esitatud seisukohtade juurde. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 9.1. Halduskohus on vääralt kohaldanud Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 25. Halduskohus on jätnud arvestamata asjaolu, et vastustaja on kaebuse õigeks võtnud ning asunud sealjuures seisukohale, et kahjuhüvitise suuruseks on 600–900 eurot. Seetõttu on halduskohus rikkunud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 159 lg 1, mis sätestab, et kui vastustaja võtab kohtule esitatud avalduses kaebuse õiguseks, rahuldab kohus kaebuse. 9.2. Rikutud on PS § 20. Kaebajalt täiendav vabaduse võtmine oli sedavõrd intensiivne, et kohaseks hüvitiseks on rahaline kompensatsioon. Ebaõige on halduskohtu seisukoht, et piirangud ja täiendav vabaduse võtmine mahuvad talumiskohustuse piiresse. 9.3. Halduskohus on jätnud arvesse võtmata praeguses haldusasjas Tartu Ringkonnakohtu 21.06.2013. a otsuse p-s 14 esitatud seisukoha, et kehtiva riigivastutuse seaduse sätted kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud kahju hüvitamise osas on puudulikud, mistõttu tuleb halduskohtul asja uuel sisulisel läbivaatamisel ilmselt kaaluda kaebaja põhiõiguste piiramise kontekstis vastava regulatsiooni puudumise kooskõla põhiseadusega. Halduskohus oleks pidanud vastava regulatsiooni puudumise tunnistama põhiseadusega vastuolus olevaks ning juhinduma hüvitise väljamõistmisel PS §-st 25 ning kaebuse rahuldama. 9.4. Kaebajale ei ole tagatud tõhusat õiguste kaitset, kuna riik ei ole kaebaja põhiõiguste kaitseks kohast menetlust kehtestanud.

10. Justiitsministeeriumi vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Vastuse kohaselt: 10.1. Halduskohus ei ole PS § 25 vääralt kohaldanud, kuna nimetatud sätte alusel peab kahju olema tekkinud õigusvastaselt. Kaebaja vahistamine toimus õiguspäraselt. Halduskohtul ei ole õigust tunnistada kriminaalmenetluses kohaldatud kriminaalmenetluse tagamise vahendit tagantjärgi õigusvastaseks. 10.2. Justiitsministeerium on menetluse käigus tuginenud sellele, et ta on vastustajana valesti kindlaks tehtud ning on soovinud enda menetlusest kõrvaldamist tulenevalt Riigikohtu üldkogu 30.08.2011. a otsuses nr 3-3-1-15-10 esitatust. Justiitsministeerium on leidnud, et kaebaja nõue potentsiaalsete vastustajate – prokuratuuri ja Kaitsepolitseiameti – vastu on ülepaisutatud, ekslik

4

tähtaja osas ning tugineb väärale õiguslikule alusele. Kaebuse omaksvõtuna ei saa tõlgendada viidet Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-93-09. 10.3. Kaebaja väited tema vabadusõiguse väidetava rikkumise kohta on üldsõnalised ega tõenda konkreetse kahju tekkimist. Kahju näitamata ei ole kuidagi võimalik hinnata, et kaebajale hüvitise maksmata jätmine oleks ebaõiglane ja sellist hüvitist sätestava seaduse puudumine põhiseadusega vastuolus. 10.4. Õigeksmõistev kohtuotsus ei too kohe kaasa eelneva menetluse õigusvastasust ega hüvitise väljamõistmist. Kui vabaduse võtmise korral saab eeldada kahju tekkimist, siis käesoleval juhul kohaldati vahistamist isikule, kelle vabadus oli juba võetud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja halduskohtu otsus tühistada.

12. R.V. on halduskohtule esitanud kaebuse, milles ta on palunud mittevaralise kahju hüvitamist, kuna kriminaalasja kohtueelse menetlusega piirati täiendavalt tema vabadust ja sellest johtuvalt erinevaid õigusi. Nimelt vahistati R.V. Harju Maakohtu 06.09.2006. a määrusega (tl 7–8). Vahi alla võtmise taotluse oli esitanud prokurör. Kaebaja vabastati Põhja Ringprokuratuuri 01.02.2007. a määrusega eelvangistusrežiimilt ning viidi seejärel üle vangistusrežiimile (I kd tl 22 ja 22p). Põhja Ringkonnaprokuratuuri 01.02.2007. a ja 29.03.2007. a (tl 25 ja 28) määrustega keelati kaebajal lühija pikaajalised kokkusaamised, kirjavahetus ja telefoni kasutamine (v.a suhtlemine riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega, samuti kaitsjaga), lühiajaline väljasõit ja lühiajaline väljaviimine ning vabastamine kuni 01.06.2007. Lisaks piirati kaebaja eelnevalt nimetatud õigusi ka Kaitsepolitseiameti 05.09.2006. a ja 25.10.2006. a määrustega (I kd tl 23 ja 24). Tallinna Ringkonnakohtu 05.05.2011. a otsusega mõisteti kaebaja talle inkrimineeritud süütegudes õigeks.

13. R.V. u apellatsiooni menetleb ringkonnakohus juba teistkordselt. Tartu Ringkonnakohtu 21.06.2013. a otsusega rahuldati R.V. u apellatsioon ning saadeti asi halduskohtule tagasi, kuna ringkonnakohus leidis, et halduskohus oli menetlusse kaasanud vale vastustaja – Rahandusministeeriumi. Tartu Halduskohtu 20.07.2013. a määrusega tunnistati vastustajateks Justiitsministeerium, prokuratuur ja Kaitsepolitseiamet. Tartu Halduskohtu 03.12.2013. a määrusega lõpetati prokuratuuri ja Kaitsepolitseiameti väidetavalt tekitatud kahju osas R.V. u kaebuse menetlemine HKMS § 152 lg 1 p 1 alusel, kuna kaebaja oli varasemalt esitanud kaebuse sama nõudega samal alusel ning selle kohta on jõustunud kohtumäärus menetluse lõpetamise kohta (haldusasjad nr 3-12-1500 ja 3-12-1514).

14. Tartu Ringkonnakohus leiab, et halduskohus ei ole jätkuvalt kohtumenetlusse õiget vastustajat kaasanud ning on ekslikult menetlusest õige vastustaja – prokuratuuri – kõrvaldanud. Oma seisukohta põhjendab ringkonnakohus alljärgnevalt.

15. R.V. on eluaegne kinnipeetav, kelle suhtes kohaldati tõkendina vahistamist, s.t piirati täiendavalt tema vabadust koos sellest tulenevate täiendatavate piirangutega. Lisaks seati kaebajale nii Põhja Ringkonnaprokuratuuri kui ka Kaitsepolitsei määrustega lisapiiranguid. Riigikohus on 21.04.2008. a otsuse nr 3-3-1-84-07 p-s 15 leidnud, et „kinnipeetavalt ehk vanglas vangistust kandvalt süüdimõistetult on vabadus võetud jõustunud kohtuotsusega, millega isik tunnistatakse süüdi kuriteo toimepanemises. Seetõttu ei saa viimatinimetatud isikute suhtes olla vahistamise eesmärgiks vabaduse võtmine, vaid lisapiirangute kehtestamine […]. [T]õkendina kohaldatud vahistamise korral võidakse kinnipeetav viia küll üle eelvangistusrežiimile, kuid talle laienevad ka kinnipeetava kohta käivad vangistusseaduse sätted, sest vanglas vangistust kandva isiku suhtes vahistamise kohaldamine ei katkesta karistuse kandmist süüdimõistva kohtuotsuse alusel.“

5

Viidatud seisukohast tulenevalt saab vahistamise tagajärjel tekkinud mittevaralise kahju osas arvesse võtta eelvangistusja vangistusrežiimi erinevusest johtuvat õiguste riivet. Sealjuures tuleb tähelepanu pöörata ka sellele, et eelvangistusrežiimile üleviimisest tulenevad piiranguid tuleb eristada nendest, mida on võimalik isiku suhtes kohaldada kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 1431 lg 1 alusel kriminaalmenetluse läbiviimise tagamiseks.

16. Seega on oluline välja selgitada, kes on kaebajale tekitatud väidetava mittevaralise kahju osas õigeks vastustajaks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et vastustajaks praeguses haldusasja menetluses ei saa olla Kaitsepolitseiamet, sest kaebaja on Kaitsepolitseiameti vastu juba varasemalt esitanud kaebuse sama nõudega samal alusel ning selle osas on olemas jõustunud kohtumäärus (haldusasi nr 3-12-1500, vt I kd tl 172–173). Samas ei kehti see seisukoht prokuratuuri osas.

17. Haldusasjas nr 3-12-1514 esitas R.V. mittevaralise kahju hüvitamiseks nõude prokuratuuri vastu summas 3000 eurot. Tartu Halduskohtu 25.02.2013. a määrusega lõpetati nimetatud haldusasjas menetlus, kuna kaebetähtaeg ei kuulunud ennistamisele. Toona esitatud kaebuse kohaselt nõudis R.V. prokuratuurilt kahju hüvitamist, kuna Põhja Ringkonnaprokuratuuri määrustega piirati kaebaja õigust kokkusaamistele, kirjavahetusele ja telefoni kasutamisele. Siinses haldusasjas ei saa aga leida, et vahistamise tagajärjel vabaduse täiendavast võtmisest tulenev oleks hõlmatud haldusasjaga nr 3-12-1514 (vt Tartu Halduskohtu 25.02.2013. a määrus menetluse lõpetamise kohta haldusasjas nr 3-12-1514, I kd tl 181–182). Nagu eelnevalt mainitud, tuleb eristada vahistamise tagajärjel vabaduse võtmist ja sellest tulenevaid piiranguid ning kriminaalmenetluse seadustiku alusel lisapiirangute kehtestamise võimalust. Kuigi kaebaja ei saa nõuda enam mittevaralise kahju hüvitamist Põhja Ringkonnaprokuratuuri seatud keeldude eest, millega talle ei võimaldatud kokkusaamisi, kirjavahetust ja telefonikõnesid, sest Tartu Halduskohtu 25.02.2013. a määrusega haldusasjas nr 3-12-1514 lõpetati menetlus nimetatud nõude osas, ei takista see läbi vaatamast kaebaja hüvitamisnõuet, mis puudutab kaebajale väidetavalt tekkinud kahju vangistusrežiimilt eelvangistusrežiimile ülemineku tõttu. Seega on oluline kindlaks teha, millise õigusliku muudatuse kaebaja õigustele tõi kaasa vangistusrežiimilt eelvangistusrežiimile üleminek. Järelikult on oluline välja selgitada, millise avaliku võimu kandja initsiatiivil toimus kaebaja eelvangistusrežiimile viimine.

18. R.V. vahistati Harju Maakohtu eeluurimiskohtuniku 06.09.2006. a määrusega. Määrusest nähtuvalt esitas vahi alla võtmise taotluse prokurör. Riigikohtu üldkogu on 30.08.2011. a otsuses nr 3-3-1-15-10 p-s 47 asunud seisukohale, et kuigi isik kõrvaldati ametist eeluurimiskohtuniku määruse alusel, puudus eeluurimiskohtunikul kohtueelses kriminaalmenetluses võimalus omal algatusel kontrollida ametikohalt kõrvaldamise jätkuva kohaldamise põhjendatust. „Eeluurimiskohtunik otsustab ametikohalt kõrvaldamise aluseks olevate asjaolude esinemise või puudumise üle hetkel, mil prokuratuur selle kriminaalmenetluse tagamise vahendi kohaldamist taotleb. Ametikohalt kõrvaldamise lõpetamine ja seega kohaldamise kestus on jäetud prokuratuuri otsustada. KrMS § 30 lg 1 kohaselt juhib prokuratuur kohtueelset menetlust, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse.“ Esitatud seisukoht on kohaldatav analoogia korras ka antud juhtumile. Vahistamise määrusest nähtub, et eeluurimiskohtunik ei ole sisuliselt kõrvale kaldunud prokuröri esitatud avaldusest ning on taotluse rahuldamisel püsinud prokuröri esitatud taotluse piirides. Seega ei ole õige halduskohtu seisukoht, et vahi alla võtmisega vabadusõiguse piiramise osas on vastustajaks Justiitsministeerium, kuna vahi alla võtmise osas tuli initsiatiiv prokurörilt ning eeluurimiskohtunik lihtsalt sanktsioneeris vastava taotluse, väljumata sealjuures taotluse piiridest. Siinjuures tuleb tähelepanu pöörata ka sellele, et Põhja Ringkonnaprokuratuuri 01.02.2007. a määrusega (I kd tl 22 ja 22p) vabastati R.V. eelvangistusrežiimilt. Järelikult oli kaebaja režiimi (eelvangistus või vangistus) valikul kriminaalasja kohtueelse menetluse käigus

6

otsustusvõim prokuratuuril, mitte kohtul. Eelnevast tulenevalt ei saa kohut pidada kaebajale kahju tekitajaks, mistõttu ei saa Justiitsministeeriumi vastustajaks lugeda.

19. Kuna ringkonnakohus ei lahenda asja sisuliselt, jätab ta seisukoha võtmata apellatsioonis esitatud väidete osas.

20. Asja uuel läbivaatamisel tuleb halduskohtul analüüsida, kas kaebaja vangistusrežiimilt eelvangistusrežiimile üleviimine võis kaebajale tekitada hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju. Kuna avaliku võimu kandja tekitatud kahju hüvitamist reguleerivates õigusaktides ei ole sätestatud õiguslikku alust juhuks, kui mittevaraline kahju on tekkinud kriminaalasja kohtueelse menetluse käigus isikult täiendava vabaduse võtmisega olukorras, kus isik on juba kinnipeetava staatuses, tuleb halduskohtul võtta seisukoht, kas ja mis alusel peaks väidetav mittevaraline kahju kuuluma hüvitamisele. Vajadusel tuleb halduskohtul otsustada ka põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamise üle, kui leitakse, et vastava õigusliku aluse puudumine on põhiseaduse ja kehtiva õigusega vastuolus.

21. Eeltoodud põhjendustel rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse, tühistab Tartu Halduskohtu 27.03.2014. a otsuse ning saadab asja uueks läbivaatamiseks Tartu Halduskohtule. Apellatsioonkaebuse esitamisel Tartu Halduskohtu 27.03.2014. a otsusele oli kaebaja riigilõivu tasumisest vabastatud.

/allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk