2-12-27843/61 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja

Otsuse tegemise aeg ja koht

19. detsember 2014, Tartu

Tsiviilasja number

2-12-27843

Tsiviilasi

CC hagi Eesti Vabariigi (Keskkonnaministeeriumi kaudu)

vastu tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

858,96 eurot ja 368,10 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 10. juuni 2014 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Eesti Vabariigi (Keskkonnaministeeriumi kaudu) ja CC

apellatsioonkaebused

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): Eesti Vabariik (Keskkonnaministeeriumi

kaudu), esindaja Mare Hiiesalu

Apellant (hageja): CC (ik: XXXXXXXX), esindaja Mihkel

Nukka

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 10. juuni 2014 otsus osas, millega maakohus rahuldas hagi

70% ulatuses ning vähendas Eesti Vabariigilt CC kasuks väljamõistetavat kahjuhüvitist

30% võrra ja jättis menetluskuludest 30% CC kanda.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada CC hagi Eesti Vabariigi vastu

täielikult ning mõista Eesti Vabariigilt CC kasuks välja tervise kahjustamisega tekitatud

kahju hüvitis 31.05.2014 seisuga 3997,06 eurot ja alates 01.06.2014 igakuiselt 136,34 eurot

ning jätta menetluskulud maakohtus Eesti Vabariigi kanda.

3. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt:

3.1. Rahuldada CC hagi Eesti Vabariigi vastu täielikult ning mõista Eesti Vabariigilt CC

kasuks välja tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitis 31.05.2014 seisuga 3997 (kolm

tuhat üheksasada üheksakümmend seitse) eurot 6 senti ja alates 01.06.2014 igakuiselt 136

(ükssada kolmkümmend kuus) eurot 34 senti.

3.2. Igakuine hüvitis kuulub indekseerimisele igal aastal Vabariigi Valitsuse poolt

kinnitatava pensioniindeksiga. Hüvitis kuulub ümvberarvestamisele vastavalt CCle

seoses kutsehaigusega makstava töövõimetuspensioni ja/või kutsehaigusest tingitud

püsiva töövõimekaotuse protsendi muudatusele.

4. Rahuldada CC apellatsioonkaebus, Eesti Vabariigi apellatsioonkaebus jätta

rahuldamata.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. CC esitas 13.07.2012 maakohtule Eesti Vabariigi (Keskkonnaministeeriumi kaudu) vastu

hagi tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamiseks, paludes mõista kostjalt välja hageja

kasuks ühekordne hüvitis ajavahemiku oktoober 2011 kuni 30.04.2014 eest 3860,74 eurot ja

alates 01.05.2014 igakuine hüvitis 136,34 eurot, kohustades kostjat igakuist hüvitist

indekseerima iga-aastaselt alates aprillist Vabariigi Valitsuse kinnitatud pensioniindeksiga ning

vastavalt muutma, kui muutub hageja kutsealase püsiva töövõimekaotuse protsent või

töövõimetuspension.

Hagiavalduse kohaselt diagnoositi hagejal 08.09.2011 kutsehaigusena ülekoormushaigus

(õlavöötme, käte müofastsiaalsed valud, krooniline rotaatormanseti kahjustus ja dorsalgia).

Kutsehaiguse põhjustanud ohuteguriteks olid füüsiline töö välitingimustes, koormus,

sundasendid kätele-õlavöötmele, seljale ja jalgadele, kokkupuude vibratsiooni ja müraga ning

kõrge traumaoht. Kutsehaiguse väljakujunemise ajaks oli 1978–2011. Hageja töötas

08.09.1978–15.05.1980 ja 11.08.1982–24.10.1986 XXX Kolhoosis, 10.11.1986–31.03.1992

XXX KEK-is; 01.04.1992–05.11.1993 AS-s XXX ja 17.11.1993–20.09.2011 Riigimetsa

Majandamise Keskuses (RMK). RMK vabastas hageja töölt töölepingu seaduse (TLS) § 88 lg 1

p 1 alusel seoses töövõime vähenemisega terviseseisundi tõttu. Likvideeritud XXX Kolhoosi ja

XXX KEK-i eest on vastutus üle läinud Eesti Vabariigile, mis Sotsiaalkindlustusameti (SKA)

kaudu hüvitab kahju 41,88% ulatuses. Kostja juures töötatud ajale vastab 58,12%. Vastavalt

10.10.2011 arstliku ekspertiisi otsusele nr 789864 on kutsehaigus põhjustanud hagejal

kutsealase töövõime kaotuse 40%. Hagejal on kutsehaiguse tõttu töövõime kaotamisest

tekkinud kahju, mis seisneb saamata jäänud töötasus ja asjaolus, et hageja ei saa oma endisel

ametikohal jätkata. Kaotatud töötasu suuruse arvestamisel võttis hageja aluseks oma

12 kalendrikuu töötasud, indekseerides igakuist hüvitist töötervishoiu ja tööohutuse

seaduse (TTOS) § 312 alusel pensioniindeksiga, millest lähtub ka Eesti Vabariik SKA kaudu

kahjuhüvitiste maksmisel.

Hageja leidis, et RMK rikkus õigusvastaselt tervisekaitsenorme, mille eesmärk on kaitsta

töötaja tervist raskuste teisaldamisega seotud riskide eest (TTOS § 9 lg-d 3 ja 31). Hageja pidi

pidevalt teisaldama üle 20 kg kaaluvaid raskusi. Tööandja ei viinud läbi nõuetekohaseid

riskihindamisi ega juhendamisi seoses raskuste teisaldamisega, rikkudes TTOS § 13 lg 1 p-i 3,

sotsiaalministri 27.02.2001 määrust nr 26 „Raskuste käsitsi teisaldamise töötervishoiu ja

tööohutuse nõuded” ning Vabariigi Valitsuse 19.10.1993 määrusega nr 321 kinnitatud

„Raskuste käsitsi teisaldamise korda“.

RMK rikkus tervisekaitsenorme, mille eesmärk oli tagada hageja piisav teadlikkus, kuidas

tervisele ohutult tööülesandeid täita. Tööandja ei viinud läbi hageja tervisekaitsealast

juhendamist, rikkudes TTOS § 13 lg 1 p-i 13, sotsiaalministri 14.12.2000 määrust nr 80

„Töötervishoiu- ja tööohutusalase väljaõppe ja täiendõppe kord“ ning Eesti Vabariigi töökaitse

seaduse (TKS) § 5 lg 2 p-i 2 ja § 17 lg-t 5.

RMK rikkus tervisekaitsenorme, mille eesmärk oli maandada terviseriske, mis on seotud müra

ja vibratsiooniga. Tööandja ei viinud läbi nõuetekohast töökeskkonna sisekontrolli, rikkudes

TTOS § 13 lg 1 punkte 1 ja 2, ega müra ja vibratsiooni mõõtmisi, rikkudes Vabariigi Valitsuse

12.04.2007 määrust nr 109 „Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded vibratsioonist mõjutatud

töökeskkonnale, töökeskkonna vibratsiooni piirnormid ja vibratsiooni mõõtmise kord”,

Vabariigi Valitsuse 25.01.2002 määrust nr 54 „Töökeskkonna füüsikaliste ohutegurite

piirnormid ja ohutegurite parameetrite mõõtmise kord” ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu

22.01.1973 määrust nr 34 „Vibratsiooniohtlike kutsealade töötajate töörežiim”. Samuti rikkus

tööandja

TTOS § 3

lg-t 5

ja

Vabariigi

Valitsuse

11.01.2000

määrust

nr 12

„Isikukaitsevahendite valimise ja kasutamise kord”, kuna ei väljastanud hagejale

vibratsioonikindaid.

RMK tegevusetus põhjustas hagejale ülalnimetatud tervisekahjustused. Tööandja tekitas

hagejale kahju vähemalt hooletusega. Tööandja pidi olema teadlik, et metsatööd tingimustes,

kus pole järgitud tööohutusnõudeid, tekitavad töötajale taolisi tervisekahjustusi.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväidete kohaselt on hageja kahjuhüvitise arvestus

ekslik. Arusaamatuks jääb, kust on hageja võtnud töövõimetuspensioni summad, mis kuuluvad

hüvitisest mahaarvestamisele. Hageja on keskmise sissetuleku summad korrigeerinud iga aasta

1. aprillil pensioniindeksiga, mitte aga 1. märtsil tarbijahinnaindeksiga, nagu näeb ette

Vabariigi Valitsuse 10.06.1992 määrus nr 172 „Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide

töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud

kahju hüvitamise ajutise korra kohta” (Ajutine kord). Kuna väidetav kahju tekitamise aeg ulatub

8,5 aastaga võlaõigusseaduse (VÕS) eelsesse perioodi, siis selles osas tuleb kohaldada Ajutise

korra sätteid. Hageja väited tööandja rikkumiste kohta on alusetud. Tööandja hoolsat käitumist

tervist mittekahjustava töökeskkonna loomisel tõendavad põhjalikult läbiviidud riskianalüüsid,

pidev töökeskkonna sisekontroll ja tegevuskavade koostamine terviseriskide vähendamiseks,

arvukad ohutusjuhendid ja töösisekorraeeskirjad, töötajate põhjalik tööohutuse ja töötervishoiu

alane juhendamine, süstemaatilise tervisekontrolli korraldamine ning töötajate varustamine

isikukaitsevahenditega. Hageja ei ole tõendanud, et tööandja käitumine oli õigusvastane. Lisaks

puudub põhjuslik seos tööandja väidetava õigusvastase käitumise ja hageja sissetuleku kaotuse

vahel. Hageja sissetuleku kaotuse põhjuseks on üldhaigestumisest tulenev töövõimetus. Kostja

ei ole süüdi hageja kutsehaigestumises, sest tööandja on käitunud nii, nagu keskmiselt mõistlik

tööandja pidi seda tegema. Hageja ilmutas ise äärmist hoolimatust oma tervise suhtes ja varjas

oma halvenenud tervist tööandja eest.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 10. juuni 2014 otsusega hagi osaliselt, s.o 70% ulatuses, ning

mõistis välja Eesti Vabariigilt CC kasuks tervise kahjustamisega tekitatud kahju katteks seisuga

31. mai 2014 ühekordselt 2797,94 eurot ja alates 1. juunist 2014 igakuiselt 95,44 eurot.

Igakuine hüvitis kuulub indekseerimisele igal aastal Vabariigi Valitsuse poolt kinnitatava

pensioniindeksiga. Hüvitis kuulub ümberarvestamisele vastavalt CC töövõimetuspensioni

ja/või püsiva töövõimekaotuse protsendi muudatustele.

Maakohus jättis TsMS § 163 lg 1; § 179 ja § 190 lg-te 3, 4 alusel kõigist hageja

menetluskuludest ja tasumata eksperditasust 70% kostja kanda ning kõigist kostja

menetluskuludest ja tasumata eksperditasust 30% hageja kanda ning mõistis välja hagejalt

486 eurot eksperditasu katteks riigituludesse. Menetluskulu tasumisega viivitamise korral tuleb

tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni

kohase täitmiseni.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt toimus hageja kutsehaigestumine ajavahemikul 1978–2011.

Seega kuuluvad asjas kohaldamisele lisaks võlaõigusseadusele ka enne 01.07.2002 kehtinud

õigusnormid. Deliktilise vastutuse eeldused nii Eesti NSV tsiviilkoodeksi (TsK) kui

VÕS kohaselt on sarnased (kannatanul kahju olemasolu, põhjuslik seos tekkinud kahju ja

kahjutekitanu teo vahel, kahjutekitanu tegu peab olema õigusvastane ja kahjutekitanu peab

olema kahju tekitamises süüdi. Kahjutekitanu süüd eeldatakse).

Kahju ja selle suurus

SKA Lõuna Pensioniameti otsustega on hagejal kestusega 21.09.2011 kuni 30.09.2016 tehtud

kindlaks osaline töövõimetus, sh 50% ulatuses on hageja töövõimetu üldhaigestumise tõttu ja

40% ulatuses kutsehaiguse tõttu, kogu püsiva töövõime kaotus on 60%. Hagejaga lõpetati

tööleping TLS § 88 lg 1 p 1 alusel tööandja poolt töölepingu erakorralise ülesütlemisega seoses

hageja töövõime vähenemisega terviseseisundi tõttu. Hagejal on tekkinud kahju, mis väljendub

sissetuleku osalises kaotuses. Hageja võeti alates 09.01.2012 töötuna arvele. Hageja on olulisel

määral töövõimetu, mistõttu on eluliselt usutav, et hagejal, arvestades ka Kagu-Eesti piirkonna

tööturu olukorda, on raske kui mitte võimatu leida jõukohast tööd. Seoses kutsehaiguse tõttu

töövõimest osa kaotamisega on eelduslikult vähenenud samas ulatuses ka hageja võime saada

sissetulekut. Eksperdiarvamuse kohaselt on hagejal südame-veresoonkonna probleemid alates

1990-ndate aastate lõpust, kuulmislangus diagnoositi 2005. a. Hageja 60%-line töövõimekaotus

üldhaigestumise tõttu tehti kindlaks 2011 kevadel, s.o enam kui aasta enne hagejal kutsehaiguse

ja sellest tingitud osalise töövõimekaotuse kindlakstegemist, kuid hageja töötas RMK-s edasi.

RMK vabastas hageja töölt alles pärast kutsehaiguse ja sellest tingitud osalise töövõimekaotuse

kindlakstegemist. Sündmuste selline ajaline kulg ei võimalda tõsikindlalt väita, et hageja ei

töötaks ka oma üldhaigestumise tõttu. Ka ei ole üldhaigestumisest tingitud hageja

töövõimekaotuse ulatus sedavõrd suur (näiteks 90% või 100%), et oleks eluliselt usutav hageja

võimatus üldhaiguste tõttu edasi töötada. Eeltoodu alusel ning juhindudes Riigikohtu

seisukohtadest tsiviilasjades nr 3-2-1-68-10 ja 3-2-1-68-11 maakohus leidis, et hageja on

kaotanud sissetuleku ja saanud seeläbi kahju just kutsehaigestumise tõttu.

Hageja tugineb kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel SKA arvestustele, mis on aluseks

hagejale kahjuhüvitise maksmisel SKA poolt. Hageja keskmise sissetuleku suurust tõendab

SKA Lõuna Pensioniameti 29.11.2011 otsus nr 508/1. Kostja ei ole otsuses toodud

palgaandmeid kahtluse alla seadnud. Nimetatud otsusest nähtuvalt kohaldab riik

kutsehaigusega põhjustatud tervisekaotuse hüvitiste arvestamisel jätkuvalt Ajutise korra, mis

kaotas kehtivuse alates VÕS jõustumisest 01.07.2002, põhimõtteid. Praeguses asjas on väidetav

kahju põhjustanud tegevus toimunud nii enne kui pärast 1. juulit 2002, mistõttu Ajutise korra

sätete kohaldamine ei ole iseenesest välistatud (3-2-1-117-08, p 13). Kohus leidis, et hageja

keskmise sissetuleku leidmisel on võimalik lähtuda Ajutise korra sätetest.

Põhjendatud ei ole kostja etteheide, et hageja pole usaldusväärselt tõendanud oma

töövõimetuspensioni suurust. Hageja töövõimetuspensioni suuruse kohta leiduvad andmed

SKA Lõuna Pensioniameti 29.11.2011 otsuses nr XXX/X, SKA Lõuna Pensioniameti Tartu

büroo 23.10.2012 otsuses nr XXX/X, SKA Tartu büroo 2013 mai tõendis ja SKA Tartu büroo

12.03.2013 vastuses teabenõudele. Kuna hageja üldine töövõimekaotus on suurem kui

kutsehaigusest tingitud töövõimekaotus, ei saa kogu töövõimetuspensioni kahjust maha

arvestada, vaid üksnes osa, mis vastab kutsehaigusest tingitud töövõimekaotuse ulatusele.

Kohtul puudub alus kahelda hagejale nii töövõimetuspensioni kui likvideeritud ettevõtete eest

hüvitist maksva SKA arvestuste õigsuses. Kohtu käsutuses puudub tõend hagejale praegusel

ajal

makstava

töövõimetuspensioni

suuruse

kohta.

Riikliku

pensionikindlustuse

seaduse (RPKS) § 26 lg-st 1 tulenevalt võib eeldada, et SKA Tartu büroo 2013 mai tõendis

toodud töövõimetuspensioni suurus 2013 mais oli sama kuni 2014. a 1. aprillini. Vabariigi

Valitsuse 13.03.2014 määruse nr 36 „Riikliku pensioni 2014. aasta indeksi väärtuse

kinnitamine“ § 1 järgi indekseeritakse alates 01.04.2014 pensionit indeksiga 1,058. Eeltoodust

on tuletatav ka hagejale praegusel ajal makstava pensioni suurus.

Tagamaks kahju hüvitamise eesmärki, on perioodiliste rahaliste maksete indekseerimine

vajalik. Kuna hüvitis võib muutuda töövõimetuspensioni suuruse muutumisel, siis tagab

hüvitise indekseerimine TTOS § 312 alusel VÕS §-s 127 sätestatud kahju hüvitamise eesmärgi.

Selliselt on tagatud ka hageja võrdne kohtlemine isikutega, kes saavad tervisekahju hüvitist

riigilt. Eeltoodust tulenevalt saab hüvitise leidmisel lähtuda SKA arvestustest, mis on tehtud

kooskõlas TTOS §-ga 312 (viimati on arvestus tehtud SKA Tartu büroo 2013 mai tõendis).

Hageja kutsehaigestumine toimus ajavahemikul 1978–2011. Kostja osavastutuse määr

tulenevalt erinevate tööandjate juures töötatud ajast on 58,12%.

Lähtudes eeltoodust on kahju ajavahemiku 2011 oktoober kuni 2013 mai (kaasa arvatud) eest

3997,06 eurot ja alates 01.06.2014 igakuiselt 136,34 eurot.

Õigusvastasus ja põhjuslik seos

SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla kutsehaiguste ja töötervishoiu keskuse 12.09.2011 ja

28.09.2012 teatisi ning eksperdiarvamust kogumis hinnates luges kohus tõendatuks, et hageja

kutsehaigestumise põhjustanud ohuteguriteks olid füüsiline töö käte-õlavöötme, selja ja jalgade

sundasenditega, ebasoodne mikrokliima ning vibratsioon. Hageja vande alla antud seletust,

tunnistaja KK ütlusi ja RMK 27.09.2011 koostatud hageja kutsehaigestumise raportis toodut

kogumis hinnates luges kohus tõendatuks, et kutsehaigestumise põhjustanud ohutegurid

esinesid ka hageja töötamisel RMK-s. Seega on hagejal kindlaks tehtud tervisekahjustuse ja

tema töökeskkonnas valitsenud ohutegurite vahel loogiline seos.

Pooltel

oli

vaidlus

hageja

esitatud

Tööinspektsiooni

kolme

kutsehaigestumise

uurimiskokkuvõtte ilma töötaja isikuandmeteta väljavõtte tõendina vastuvõtmise ja tõendusliku

väärtuse osas. Väljavõtted on koostatud RMK pikaajalise tööstaažiga raietööliste kohta, kes on

töötanud mujal maakondades. Kuna on eluliselt usutav, et raietööliste tööülesanded ja

töötingimused RMK erinevates piirkondades olid sarnased, tõendavad väljavõtted kaudselt ka

seda, milliseid tööülesandeid pidi täitma ning millistes tingimustes töötama hageja. Kohus luges

tõendatuks, et kutsehaigestumise põhjustanud ohutegurid esinesid ka hageja töötamise ajal

RMK-s. Väljavõtetes toodu üksnes suurendab sellise järelduse usaldusväärsust.

Tööandja vastutab kutsehaigusest tingitud kahju eest, kui ta ei tõenda, et töötajale olid tagatud

töökaitsenormidele vastav töökeskkond ja töötingimused.

Hageja on tööandjale ette heitnud, et hageja pidi tõstma ülemääraseid raskusi. Tunnistaja KK

arvates ei olnud raietöölisel vaja tõsta üle 30 kg raskusi, samas tunnistaja möönis, et ta raskusi

kaalunud ei ole. On eluliselt usutav, et metsas materjali kaalu keegi täpselt välja ei selgitanud

ja materjali võis olla nii kergema- kui raskemakaalulist. Sellises olukorras ei saa välistada, et

hageja tõstis ka raskusi, mis ületasid Vabariigi Valitsuse 19.10.1993 määruse nr 321 „Raskuste

käsitsi teisaldamise korra kohta“ lisas ettenähtud piirnorme. Üldiselt teadaolevalt on märg puit

raske isegi juhul, kui selle mõõtmed ei ole eriti suured. Hageja töötas üksinda, mistõttu pidi ta

kõik raskused teisaldama üksinda. Kuna kohtu arvates tuli hagejal teisaldada raskuste käsitsi

teisaldamise korra lisas märgitud piirnorme ületavaid raskusi, on kostja rikkunud raskuste

käsitsi teisaldamise korra III peatüki p-i 2 ning TKS § 5 lg 2 p-i 1 ja TTOS § 9 lg-t 3. Kuna

kutsehaiguse põhjustanud tööohuteguriks oli muuhulgas füüsilise tööga kaasnev koormus, on

hagejal tervisekahjustuse teke põhjuslikus seoses tööandja rikkumisega.

Hageja on tööandjale ette heitnud töökeskkonna sisekontrolli ja riskianalüüsi nõuetekohast

läbiviimata jätmist seoses raskuste teisaldamisega. Kostja esitatud töökeskkonna sisekontrolli

korraldus 2004, tegevuskavad terviseriski vältimiseks ja vähendamiseks, juhend riski

hindamise kohta töökohal ning riskianalüüsid tõendavad, et RMK on aastatel 2001–2007

võtnud tarvitusele abinõusid töökeskkonna ohutumaks muutmiseks ja riskide hindamiseks, kuid

oluline on, kas tööandja on mõnda riski põhjendamatult alahinnanud. 27.11.2001 raietöölise

töökoha riskianalüüsist, 06.02.2006 raietöölise töökoha riskianalüüsist ning 14.11.2007

metsaraie, võsa langetamise ja metsa külvi ja istutustööde riskianalüüsidest ei nähtu, kuidas on

tööandja lõppjäreldusele, s.o riskihindeni jõudnud. Sotsiaalministri 27.02.2001 määruse nr 26

lisa näeb ette, et tuleb anda pallides hinnang teisaldustöö kestusele, teisaldatava raskuse

massile, kehaasendile ja töökeskkonnale. Alles peale vastavate pallide tabelisse kandmist saab

teha arvutuse riskihinde leidmiseks. Kohus leidis, et tööandja on hageja töökeskkonna riski

seoses raskuste teisaldamisega alahinnanud. Sellisele järeldusele on jõudnud ka Kutsehaiguste

ja töötervishoiu keskuses hageja kutsehaiguse diagnoosinud arst TT, kes on leidnud, et riskitase

pidanuks olema 4 ehk koormus liiga suur, füüsiline ülekoormus on ilmne. TT arvamus ei ole

vormistatud otsustuse ega järeldusena, mistõttu ei saa seda asjas iseenesest tõendina arvestada.

Samas TT riskihinde arvutuskäik on õige ja kooskõlas olukorraga hageja töökeskkonnas. Ka

kohus leidis, et hageja pidi raietöölisena tööpäeva kestel raskusi teisaldama vähemalt 1-3 tundi,

mistõttu teisaldustöö kestusele tuleb hinnanguks anda 4 palli. Hageja seletuse kohaselt kestis

saagimise töö 35-40 minutit. Kuigi osa tööajast kulus kahtlemata ka sae kütusega täitmisele,

sae korrastamisele, puhkepauside pidamisele, on ilmselge, et märkimisväärse osa tööpäevast

hageja teisaldas lõigatud materjali. Nagu kohus tuvastas, ei olnud välistatud ka üle 30 kg või

üle 50 kg raskuste teisaldamine. Isegi kui lähtuda tunnistaja KK ütlustest, et hageja ei pidanud

teisaldama üle 30 kg raskusi, tuleb teisaldatava raskuse massile anda hinnanguks 4 palli. Puude

langetamine mootorsaega eeldas sae käeshoidmist. Hageja kinnitusel kaalus saag 6,5-7 kg.

Arvestades, et hageja pidi mootorsaega töötades olema põlvili või kükakil, võib kehaasendi

hinnanguks anda 8 palli. Reeglina ei ole metsas maapind tasane. Seega töökeskkonnale võib

hinnanguks anda 1 palli. Eeltoodust tulenevalt tuleb raietöölise riskihindeks (4+8+1)×4, s.o 52

ning tööandja on raietöölise töökoha riskianalüüsis füüsilise töö raskusega seonduvaid riske

ilmselgelt alahinnanud. Seetõttu ei ole riskianalüüsid vähemalt raietöölise töökoha osas

vastavuses TTOS § 13 lg 1 p-ga 3, mille mõtteks on hinnata riske tegelikkusele vastavatena.

Asjaoluga, et tööandja alahindas hageja töös ettetulevaid riske, on seletatav, et tööandja laskis

hagejal teha ülejõu käivat tööd nii pikka aega. Seega puudused riskianalüüside koostamisel on

üheks põhjuseks hagejal kutsehaigusest põhjustatud tervisekahjustuse tekkimisel.

Tööandjale on raskuste teisaldamisega seonduvad rikkumised eriti etteheidetavad olukorras,

kus AS Medicover 22.12.2003 tervisekontrolli otsuse kohaselt oli hagejale sobiv kergem

füüsiline töö, kohustati hageja füüsilist tööd kergendama ja keelati hagejal teisaldada üle 12 kg

kaaluvaid raskusi. Ka SA TÜK töötervishoiu ja terviseuuringute keskuse 14.04.2008

tervisekontrolli otsusega on tervishoiuarst kohustanud vältima hagejal suuremate raskuste

tõstmist sisaldavate tööülesannete täitmist. Vaatamata tervisekontrolli otsuste ettekirjutustele

RMK hageja töös midagi ei muutnud. Kuna hageja tööandjalt enda teisele tööle üleviimist või

töötingimuste kergendamist ei nõudnud, ei saa tööandjale ette heita TTOS § 13 lg 1 p 10

rikkumist, ent olukorras, kus hageja pidi vähemalt raietöölisena töötades igapäevaselt

teisaldama piirnorme ületavaid raskusi või oli tema koormus raskuste käsitsi teisaldamise

töötervishoiu ja tööohutuse nõuete mõttes liiga suur, pidanuks tööandja ka ilma töötaja

nõudmiseta võtma tarvitusele abinõud terviseriskide vähendamiseks.

Hageja on tööandjale ette heitnud, et tööandja ei juhendanud hagejat tööohutuse ja töötervishoiu

alaselt. Kohus leidis, et võimalikud puudused hageja juhendamisel ei ole põhjuslikus seoses

hagejal tervisekahjustuse tekkimisega. Hageja tööülesanded ei olnud sedavõrd keerukad, et

oleks eeldanud detailset tööergonoomilist juhendamist. Hageja oli juba enne RMK-sse tööle

asumist töötanud mitu aastat raietöölisena. Seega võib eeldada, et hagejale olid vajalikud

töövõtted teada. Et ülemääraste raskuste tõstmine võib tervisele kahjulikult mõjuda, on

arusaadav igale normaalse elukogemusega inimesele isegi vastavasisulist koolitust saamata.

Hageja seletuse kohaselt sai ta peale töötervishoiuarsti ettekirjutust mitte tõsta üle 12 kilo aru,

et kui ta tõstab üle 12 kilo, kahjustab ta oma tervist, kuid ta tõstis ikka 75 kilo, sest tööd ei

olnud. Sellist suhtumist oma tervisesse arvestades on vähetõenäoline, et hageja oleks oma tööd

teisiti teinud vaatamata mistahes tervisekaitsealasele juhendamisele.

Hageja on tööandjale ette heitnud vibratsiooni mõõdistamiste tegemata jätmist. Tunnistaja KK

kirjeldatud traktorite tehnilist kontrolli ei saa pidada Eesti Vabariigi peasanitaararsti ja Eesti

Vabariigi tööinspektori 31.08.1992 käskkirjaga kinnitatud „Töökeskkonna ohtlike ja kahjulike

mõjurite

mõõtmise

organiseerimise

ja

töötingimuste

tervisekahjulikkusest

tingitud

ravikindlustuse maksemäära reguleerimise juhendis“ ettenähtud töökeskkonna ohtlike ja

kahjulike mõjurite kontrolliks. Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et saagide Stihl ja

Husqvarna ohutust tuleb nende tootjat arvestades eeldada, mistõttu ei olnud vajadust

vibratsiooni olemasolu ja taset kontrollida. Olukorras, kus vibratsiooni taset hageja

töökeskkonnas ei kontrollitud, ei saa olla kindel, et see vastas normidele. Kuna töökeskkonna

vibratsiooni ei kontrollitud, on tööandja rikkunud TKS § 7 lg 4 ja alates 29.07.1999 ka

TTOS § 3 lg 3 sätteid ning rääkida ei saa ka sellest, et tööandja oleks täitnud TTOS § 6 lg-st 2

tulenevat kohustust füüsikalistest ohuteguritest tulenevate terviseriskide maandamiseks. Kuna

kutsehaiguse põhjustanud ohuteguriks oli muuhulgas vibratsioon, on hagejal tervisekahjustuse

teke põhjuslikus seoses tööandja rikkumisega.

Hageja vande all antud seletus ja tunnistaja KK ütlused tõendavad, et hagejale spetsiaalseid

vibratsioonivastaseid kindaid ei väljastatud. Isegi kui Eesti NSV Ministrite Nõukogu

22.01.1973 määrus nr 34 selle Eesti Vabariigis kohaldatavuse kaheldavuse tõttu kõrvale jätta,

ei tähenda see, et alates Eesti Vabariigi taaskehtestamisest polnuks tööandjal üldse vaja töötajat

varustada vibratsiooni vähendavate kaitsevahenditega. Selline kohustus tulenes juba TKS § 5

lg 2 p-st 1 tulenevast üldisest kohustusest tagada töö korraldamisel ohutud ja tervislikud

töötingimused, samuti TKS § 5 lg 2 p-st 3 tulenevast kohustusest anda töötajale ettenähtud

kaitserõivad, -jalatsid ja muud kaitsevahendid. Isikukaitsevahenditega seonduvat on täpsemalt

reguleeritud alles Vabariigi Valitsuse 11.01.2000 määrusega nr 12. Tavalised töökindad ei ole

vaadeldavad isikukaitsevahendina vibratsiooni kahjuliku mõju eest viidatud määruse § 3 lg-st 1

tulenevalt. Määruse sätted isikukaitsevahendite vajalikkuse osas ei ole järjekindlad, kuid

vaatamata sellele kohus leidis, et olukorras, kus kostja hageja töökeskkonnas vibratsiooni taset

kindlaks ei teinud, ei saanud eeldada, et tavaliste töökinnaste kasutamine oleks vibratsioonist

tuleneva kahjuliku mõju ära hoidnud või seda küllaldaselt vähendanud.

Seega on tööandja rikkunud tööohutusnorme sellega, et ei kontrollinud hageja töökeskkonna

vibratsioonitaset ega maandanud piisavalt vibratsioonist tulenevaid terviseriske, alahindas

raskuste teisaldamisest tulenevaid riske ja ei korraldanud hageja tööd selliselt, et oleks välditud

piirnorme ületavate raskuste teisaldamine. Hageja töötamise aeg RMK-s ja tema õiguseellase

juures oli sedavõrd pikk (18 aastat), et nimetatud rikkumised olid hageja kutsehaiguse

väljakujunemise seisukohalt olulise tähtsusega.

Tööandja süü

Alates 2000-ndatest aastatest on RMK-s võetud tarvitusele meetmeid, et maandada

töökeskkonna ohuteguritest tulenevaid riske. See on seletatav ka seadusandluse arengu ja

tööandjate teadlikkuse kasvuga. Samas 1990-ndatel aastatel RMK sellesisulise tegevuse kohta

on tõendid napid – esitatud on üks tõend hageja instrueerimise kohta 1993 sügisel metsaraie ja

ohutustehnika juhenditest. On mõistetav, et peale Eesti Vabariigi taaskehtestamist valitsenud

majandusoludes ei olnud võimalik tööohutusele ja töötervishoiule pöörata sedavõrd suurt

tähelepanu nagu praegu, kuid see ei vabasta tööandjat süüst, kuna ka vaatamata 2000-ndatel

aastatel tarvitusele võetud abinõudele ei olnud RMK-s välistatud tööohutuse ja töötervishoiu

nõuete rikkumised.

Töötaja süü

Kostja väide, et hageja oli ise oma tervise suhtes hoolimatu ja varjas halvenenud tervist tööandja

eest, annab alust kaaluda TsK §-s 462 või VÕS §-s 139 sätestatu kohaldamist. Töötaja poolt

oma terviseprobleemide varjamine tööandja eest ja sellise töö jätkamine, millega töötaja

teadlikult suurendab oma terviseprobleeme, on vaadeldav TKS § 5 lg 3 p 4 või TTOS § 14 lg 1

p 6 rikkumisena töötaja poolt. Kutsehaiguste ja töötervishoiu keskuse haigusloo nr XXX/2005

epikriisis on märgitud ja ka ekspert on oma arvamuses rõhutanud, et juba 2002. a oli perearstil

plaanis suunata hageja kutsehaiguse kahtlusel Kutsehaiguste ja töötervishoiu keskusse, kuid

patsient ei pidanud seda vajalikuks. Kuigi hageja on seda eitanud, puudub kohtul alus kahelda

hageja ravidokumentatsioonis olevate andmete õigsuses. AS Medicover 22.12.2003

tervisekontrolli

otsuse,

eksperdiarvamuse,

haigusloo

nr XXX/2005

epikriisi,

SA TÜK töötervishoiu ja terviseuuringute keskuse 14.04.2008 tervisekontrolli otsuse ning

tunnistaja KK ütlustega on tõendatud, et hageja vaatamata halvenevale tervisele üritas alates

2002. aastast siiski samal ametikohal aastaid edasi töötada ja valikuvõimalusel eelistas teha

isegi raskemat tööd (raietöölise tööd võsalõikuse asemel). Selline käitumine viitab hageja

soovimatusele kaotada töökohta ja sissetulekut, mis on inimlikult mõistetav, kuid ei välista

VÕS § 139 sätete kohaldamist, kui asuda seisukohale, et hageja kahjustas oma tervist tahtlikult

või oli raskelt hooletu. Hageja, olles teadlik enda tervisehäiretest ning vajadusest vältida rasket

füüsilist tööd, jätkas selliste ohuteguritega kokku puutudes töötamist ja raskuste tõstmist, seda

vaatamata asjaoludele, et juba 2003. a tegi töötervishoiuarst hagejale ettekirjutuse mitte

teisaldada üle 12 kg kaaluvaid raskusi ning 2005. a tehti ettekirjutus, mille järgi ei sobi hagejale

raske füüsiline töö ja kokkupuude vibratsiooniga. Selliselt käitudes suurendas hageja teadlikult

oma terviseprobleeme. Hageja ei nõudnud kordagi tööandjalt tervisekontrolli otsuste alusel

enda teisele tööle üleviimist või töötingimuste kergendamist. Kohtu arvates saab rasket füüsilist

tööd keelavate ettekirjutuste mitmel korral eiramist hageja poolt lugeda raskeks hooletuseks,

mis annab alust kahjuhüvitist VÕS § 139 lg-te 1 ja 3 alusel vähendada. Olukorras, kus hagejal

vaatamata varasematele ettekirjutustele tööd kergendada, lubati tervisekontrollide tulemusena

korduvalt (29.12.2004, 14.03.2006, 15.03.2010 tervisekontrolli otsused) siiski ka samal

ametikohal edasi töötada, ei saa kahjuhüvitist vähendada märkimisväärses ulatuses. Kohus

pidas põhjendatuks teha seda 30% ulatuses, mõistes kostjalt kahju välja 70% ulatuses taotletust.

Seega 31.05.2013 seisuga tekkinud kahjust 3997,06 eurot mõistis kohus kostjalt hageja kasuks

TsK § 464 ning VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 2 alusel ühekordselt välja 2797,94 eurot ja alates

01.06.2014 igakuiselt 95,44 eurot.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Eesti Vabariik (Keskkonnaministeeriumi kaudu) esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb

Tartu Maakohtu 10. juuni 2014 otsuse tühistamist osaliselt ning uue otsuse tegemist, millega

jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) leidis kohus hüvitise suuruse TTOS § 312 alusel pensioniindeksi abil, mitte aga kooskõlas

kahju hüvitamise eesmärgiga, s.o asetada hageja olukorda, milles ta oleks olnud, kui poleks

kutsehaigestumist. Sel juhul oleks hageja edasi töötanud raietöölisena RMK Kagu regioonis ja

tema sissetulek sõltuks kohapealsetest palgatingimustest. RPKS § 26 lg-st 1 tulenevalt kajastab

pensioniindeks Eesti Vabariigi keskmist muutust nii hinnatõusu kui ka palgamaksete osas, kuid

ei peegelda RMK raietööliste sissetulekute dünaamikat. Kui kutsehaige hüvitis sõltub

pensioniindeksist (või tarbijahinnaindeksist), siis on lisaks tegemist tema endiste kolleegide

ebavõrdse kohtlemisega, sest nende töötasu ei kasva iga aasta 1. aprillil. Kohus rikkus

pensioniindeksi kohaldamisega ka seadusandja tahet. TTOS §-s 312 on kirjas, et

pensioniindeksiga indekseeritakse üksnes neid kahjuhüvitisi, mida makstakse kannatanutele

SKA poolt nende tööandjate eest, kes on likvideeritud ilma õigusjärglaseta. TTOS § 312

kohaldamine tuli kostjale üllatusena, sest kohtunik ei osutanud võimalusele, et ta võib kasutada

pensioniindeksit. Kuna kohus kohaldas õigusnormi, mis kohaldamisele ei kuulu, on ebaõiged

enamik kohtu hüvitise arvutustest. Nõustuda saab üksnes sellega, et hageja keskmine palk, mis

võeti SKA poolt aluseks hüvitise esmasel määramisel 2011 sügisel, oli 826,78 eurot. See

summa on välja arvutatud kooskõlas Ajutise korra ja Ajutise juhendiga. Kohus on suurendanud

hageja keskmist sissetulekut ajavahemikus 2011–2014 ehk kolme ja poole aastaga 132,11 euro

võrra ehk 16%. Selline järsk palgakasv on mõeldamatu nii RMK-s kui Eestis tervikuna. Kostja

palub võtta täiendava tõendina vastu RMK vanemraamatupidaja 04.07.2014 tõend Kagu

regiooni raietööliste keskmise töötasu muutumise kohta. RMK Kagu regiooni raietööliste

keskmine sissetulek ajavahemikus 2011–2014 vähenes 68,26 euro ehk 6,62% võrra;

2) jääb arusaamatuks, kuidas on kohus leidnud töövõimetuspensioni osa suuruse, mis kuulub

hüvitatavast summast mahaarvestamisele. Perioodi aprilli 2012–märts 2013 kohta on otsuse

19. leheküljel asuva tabeli 4. veerus „Töövõimetuspension” märgitud mahaarvestatavaks

summaks 134,10 eurot. See summa tugineb SKA Lõuna Pensioniameti Tartu büroo 23.10.2012

otsuse nr XXX/2 lisale seisuga 28.09.2012. SKA Tartu büroo 12.03.2013 vastusest

teabenõudele ilmneb, et kõnealusel perioodil oli hagejale makstava töövõimetuspensioni

kogusumma 165,50 eurot kuus. Järelikult SKA arvestuste kohaselt moodustab kutsehaigusest

tingitud

töövõimekaotuse

astmele

vastav

töövõimetuspensioni

osa

81,03%

kogu

töövõimetuspensionist (134,10/165,50=0,81027). Samas on SKA Tartu büroo 12.03.2013

vastuses

teabenõudele

kirjas,

et

perioodil

01.05.2011–31.03.2012

oli

hageja

töövõimetuspensioni kogusumma 156,89 eurot. Kohtuotsuses on perioodil oktoober 2011–

märts 2012 mahaarvestatavaks pensionisummaks märgitud 128,45 eurot. 128,45/156,89 =

0,81872 ehk 81,87% kogu töövõimetuspensionist. Kuna kutsehaigusest tingitud püsiva

töövõimetuse ulatus on kogu aeg olnud ühesugune (40%), siis peaks ka mahaarvamise protsent

olema ühesugune. Täiesti kontrollimatuks jäävad aga töövõimetuspensioni summad perioodil

aprill 2013–mai 2014, sest puudub dokument, mis tõendaks hageja töövõimetuspensioni

suurust sellel perioodil;

3) tuvastas kohus ebaõigesti põhjusliku seose kutsehaiguse ning sellest tingitud püsiva

töövõimetuse ja hageja sissetuleku vähenemise vahel. Kutsehaigus põhjustab hagejal püsivat

töövõimetust 40% ja üldhaigestumine 50%, püsiva töövõimetuse koguulatus on 60%. Kuna

üldhaigestumisest tulenev töövõimetus on suurem kui kutsehaigestumisest tulenev

töövõimetus, siis sõltumata kutsehaigusest kaotab hageja oma sissetulekust 50%. Põhjusliku

seose uurimiseks tuleb kasutada conditio sine qua non testi ning elimineerimise meetodit

(3-2-1-53-06). Kui jätta mõtteliselt kõrvale kutsehaigusest tulenev töövõimetus, on selge, et

sissetuleku vähenemine saabub ikkagi, sest seda tingib üldhaigestumisest (südamekahjustusega

kõrgvererõhutõbi koos kodade virvenduse hoogudega) tulenev 50%-line töövõimetus. Sellise

üldhaigusega ei saaks hageja töötada ka siis, kui ta poleks kutsehaige. Ka ekspertarst on

ekspertiisiaktis asunud seisukohale, et tõsine üldhaigestumine takistab hagejal töötamist

endistel tingimustel. Hagejal tuvastati üldhaigestumisest tulenev püsiv töövõimetus 26.04.2011

ja kutsehaigusest tingitud püsiv töövõimetus 29.09.2011. RMK lõpetas hagejaga töösuhte

26.09.2011. Kohus on oluliselt moonutanud hageja üldhaigestumise ja edasitöötamise asjaolu,

kirjutades, et hageja töötas pärast üldhaigestumisest tuleneva töövõimetuse tuvastamist veel üle

aasta RMK-s. Tegelikult kestis töösuhe edasi viis kuud, kusjuures viimasel kolmel kuul hageja

tööd enam ei teinud. Maakohus on ignoreerinud Riigikohtu juhist tsiviilasjas nr 3-2-1-68-11

(p 12), kus selgitatakse, millistel asjaoludel kostja vabaneb vastutusest. Praegusel juhul

esinevad kõik Riigikohtu lahendis märgitud asjaolud. Esiteks ei suurendanud kutsehaigus

hageja töövõimetuse määra üldhaigestumise tagajärjel. Teiseks, kuna üldhaigestumisest tulenev

püsiv töövõimetus on suurem kutsehaiguse püsivast töövõimetusest, siis on ilmne, et hageja

kaotab üldhaigestumise tagajärjel oma sissetulekust isegi rohkem (50%), kui ta väidetavalt

kaotab kutsehaiguse tagajärjel (40%);

4) ei ole ükski kohtu poolt tööandjale süüks pandud tööohutuse ja töötervishoiu alase

õigusnormi rikkumine veenvate tõenditega kinnitust leidnud. Kohtuotsus on erapoolik. Kohus

on abiks võtnud isegi anonüümsete raietööliste kutsehaigestumiste kohta koostatud

Tööinspektsiooni uurimiskokkuvõtete koopiad, mida on muudetud ning mida ei saa käsitleda

tõenditena, sest need ei ole koostatud hageja ja tema töötingimuste kohta Ilumetsa metskonnas.

Ükski tõend ei kinnita kohtu arvamust, et hagejal tuli teisaldada üle 50 kg kaaluvaid puid.

Tunnistaja KK arvates ei olnud raietöölisel vaja tõsta üle 30 kg kaaluvaid raskusi. Kuna

tööandja ei rikkunud raskuste käsitsi teisaldamise korra III peatüki p 2 ja määruse lisa sätteid,

siis ei rikutud ka TKS § 5 lg 2 p-i 1 ja TTOS § 9 lg-t 3.

Riskianalüüsides on töökeskkonna ohutegureid hinnatud objektiivselt. Eestis ei ole kehtestatud

kindlat riskianalüüsi metoodikat. Töötervishoiuarst TT ei tutvunud hageja töökeskkonnaga

kohapeal ja tema käsutuses ei olnud ka küllaldaselt kirjalikku andmestikku, et hinnata, kas

riskianalüüs vastab tegelikkusele või mitte. Riskianalüüsides riskide alahindamist oleks

võimalik tõendada üksnes XXX metskonnas läbiviidava ekspertiisiga.

Vibratsiooni mõõtmiseks puudus vajadus, sest tööandja varustas töölised nüüdisaegsete

töövahenditega (Husqvarna ja Stihl saagidega), mille puhul tootja on garanteerinud tervist

mittekahjustava vibratsioonitaseme. Korraldatud oli selline töövahendite hoolduse süsteem, et

kui töötaja märkas töövahendi juures midagi ebatavalist, oli võimalus kohe pöörduda töökotta.

Vibratsioonivastaste kinnaste nõudel puudub õiguslik alus. VV 11.01.2000 määruse nr 12 lisa 3

ei näe ette vibratsioonikinnaste kasutamist metsaraietöödel. Erikinnaste järgi puudus vajadus

ka seetõttu, et saagide Husqvarna ja Stihl tootjad on taganud tervisele ohutu vibratsioonitaseme;

5) jättis kohus sisuliselt lahendamata süü küsimuse. Maakohus ei juhindunud Riigikohtu

asjakohastest seisukohtadest. Tööandja ei ole käitunud süüliselt, sest ta on töökeskkonna

kujundamisel toiminud hoolsusega, mis vastab vähemalt Eesti keskmise mõistliku

metsamajandusettevõtte hoolsusele. Kohus jättis analüüsimata kostja esitatud sellekohased

dokumentaalsed tõendid. Kohtuotsusest ei selgu, millistele tõenditele tuginedes jõudis kohus

seisukohale süü olemasolust. Lisaks on kohtu käsitlus vastuoluline ja ebaselge:

- kõigepealt kohus tunnistab, et praegusel sajandil on RMK tegutsenud piisava hoolsusega, kuid

paar rida allpool esitatakse paljasõnaline arvamus, et välistatud pole mõningad rikkumised;

seejuures jäetakse märkimata, kas need on olnud süülised;

- kohus möönab, et Eesti Vabariigi taaskehtestamise esimesel kümnendil ei olnud töökeskkonna

tervislikkuse tagamisel kasutada selliseid võimalusi nagu on nüüd, kuid jätab analüüsimata, kas

tööandja hoolsus 90-ndatel aastatel oli objektiivseid tingimusi arvestades keskmiselt mõistlikul

tasemel või mitte. Kohus ei ole suutnud eristada, mis sai olla keskmiselt mõistlik hoolsus

90-ndate aastate tingimustes ja mis on piisav hoolsus 21. sajandi alguses;

6) on kohtu seisukoht hageja suhtes erapoolikult leebe. Juba 2002. a ehk üheksa aastat enne

kutsehaiguse diagnoosimist oli hageja tervis selline, et perearst pidas vajalikuks suunata ta

kutsehaiguse kahtlusega Kutsehaiguste ja töötervishoiu keskusesse, kuid hageja keeldus. Ta

jätkas endist tööd, valides tulusamaid ja raskemaid lõike. Võib eeldada, et 2002. a oli

kutsehaiguse kujunemise protsess sellises staadiumis, et pädeva ravi korral oleks haigestumise

areng peatatud. Seetõttu oleks põhjendatud vähendada kahjuhüvitist 100%;

7) ei ole kohtuotsuse resolutsiooni p 1.4 teise lause lõpuosa üheselt mõistetav, kuna selgusetuks

jääb, millist püsiva töövõimekaotuse (PTK) protsenti kohus silmas peab (kas kutsehaigusest

tingitud PTK%, üldhaigestumisest tingitud PTK% või kogu PTK%). Kõigi kolme

PTK protsendi muutumisel võib olla mõju hüvitise suurusele, seetõttu ei saa teha üheselt

järeldust, et kohus on silmas pidanud kutsehaigusest tingitud PTK protsenti.

5. CC esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 10. juuni 2014 otsuse

tühistamist osas, milles kohus jättis hagi 30% ulatuses rahuldamata, ja uue otsuse tegemist,

millega rahuldada hagi täies ulatuses ning mõista Eesti Vabariigilt välja CC kasuks 31.

mai 2014 seisuga ühekordne hüvitis 3997,06 eurot ja alates 1. juunist 2014 igakuine hüvitis

136,34 eurot ning jätta menetluskulud kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) kohaldas kohus ebaõigesti VÕS § 139 lg-t 3. Kahjuhüvitist ei saa vähendada, kuna hageja ei

ole käitunud raskelt hooletult. Käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine saaks

kõne alla tulla juhul, kui tööandja oleks teinud hagejale ettekirjutuse ja hageja oleks jätnud selle

järgimata või jätnud töötervishoiuarstile esitamata õiged andmed. Sellised asjaolud puuduvad.

Lähtudes TTOS § 13 lg 1 p-st 7 ning sotsiaalministri 24.04.2003 määruse nr 74 „Töötajate

tervisekontrolli kord” (määrus nr 74) § 5 lg-test 2 ja 3 tuli hagejal avaldada andmed oma tervise

kohta töötervishoiuarstile. RMK korraldas esimese tervisekontrolli 2003. a, s.o enam kui

10 aastat pärast hageja RMK-s tööle asumist. Kuna tööandja ei korraldanud tervisekontrolli

enne kui hageja tööle asus, siis tekitas tööandja oma õigusvastase käitumisega olukorra, kus

polnud teada, kas hageja sobib tervise poolest RMK-s töötama. Kuna hagejal puuduvad

töötervishoiualased eriteadmised, siis ei saa talle ette heita enda tervisliku seisundi varjamist,

kui tööandja on rikkunud nõuetekohase ja õigeaegse tervisekontrolli teostamise kohustust;

2) olid tervisekontrolli aluseks riskianalüüsi tulemused (määruse nr 74 § 2 lg 4 p 2). Vale

riskianalüüsi alusel ei saanudki töötervishoiuarstid jõuda tervisekontrollide käigus õigetele

järeldustele. Seega tõi kutsehaiguse mitteõigeaegse avastamise kaasa tööandja poolt

tööohutusnormide täitmata jätmine;

3) kuna hagejale ei väljastatud 2002. a suunamiskirja Kutsehaiguste ja töötervishoiu

keskusesse, siis leidis kohus ebaõigesti, et hageja on hoidnud kõrvale eriarstide poole

pöördumisest. Esimene tervisekontroll toimus 22.12.2003. Töötervishoiuarstid ei tuvastanud

ühegi tervisekontrolli käigus hagejal kutsehaigust. Seega ei oma rolli asjaolu, kas hageja

pöördus perearsti väidetava plaani kohaselt Kutsehaiguste ja töötervishoiu keskusesse või mitte.

Tagantjärgi on võimatu tuvastada, kas hageja kutsehaigus oli 2003. aastaks välja kujunenud või

mitte. See teadmatus on tingitud tööandja õigusvastasest tegevusetusest, mis seisnes

nõuetekohase riskianalüüsi ja mõõdistuste tegemata jätmises ning ebaõigete tervisekontrolli

alusdokumentide esitamises tervisekontrolli teostajale;

4) nägi hageja 2003. a tervisekontrolli otsust esmakordselt siis, kui see tsiviilasja juurde võeti.

Tervisekontrolli otsuses märgitut ei saa käsitada ettekirjutusena töötajale. Määruse nr 74 § 5

lg 7 järgi on tegemist ettekirjutusega tööandjale. Kuna tööandja ei võtnud midagi ette hageja

töötingimuste ja -korraldusega pärast nimetatud tervisekontrolli otsuse saamist, siis tõi tööandja

õigusvastane käitumine kaasa hagejal kutsehaiguse väljakujunemise. Hageja ei saa ühepoolselt

enda töökorraldust muuta, kuna hageja ei ole töötervishoiu valdkonnas eriteadmisi omav isik;

5) asjaolu, et 2009. aastast oli võimalik teha puude langetamise asemel võsalõikust, ei tähenda,

et tööandja suunas hageja võsalõikusele ümber. Lisaks tuvastas kohus, et võsalõikamistööl

puutus hageja kokku samalaadsete ohuteguritega, mis esinesid raietööl. Seega ei saa seda

asjaolu töötaja raske hooletuse hindamisel arvestada.

6. CC vaidleb Eesti Vabariigi apellatsioonkaebusele vastu. Hageja teeb ettepaneku sõnastada

maakohtu

otsuse

resolutsiooni

p 1.4

teine

lause

järgmiselt:

„Hüvitis kuulub

ümberarvestamisele vastavalt CCle seoses kutsehaigusega makstava töövõimetuspensioni

ja/või kutsehaigusest tingitud püsiva töövõimekaotuse protsendi muudatustele.”

Vastuväidete kohaselt:

1) indekseeris kohus õigesti kahjuhüvitise pensioniindeksiga. Nii on tagatud kannatanute,

kellele maksab hüvitist riik, võrdne kohtlemine. Hageja ei ole kohustatud töötama RMK-s.

Seega on põhjendamatu siduda hüvitise indekseerimine RMK raietööliste keskmise töötasu

muutusega. Kui pensioniindeksit ei saa kohaldada, siis on põhjendatud kohaldada indeksit,

mille Statistikaamet avaldab iga-aastaselt metsamajanduse keskmiste töötasude muutumise

kohta (üldine töötasude muutumise statistika üksnes raietööliste kohta puudub).

Veebikeskkonnas www.stat.ee esitatud andmetele keskmise brutopalga juurdekasvutempo

kohta valdkonnas „Põllumajandus, metsamajandus ja kalapüük” tuginedes peaks hageja

indekseeritud töötasu olema veel suurem kui pensioniindeksiga indekseerimise tulemusena. Sel

juhul oleks palgakasv aastas 207,08 eurot (pensioniindeksiga indekseerides 132,11 eurot);

2) võttis kohus kahjuhüvitise arvutamisel aluseks õiged töövõimetuspensioni suurused.

Asjaolu, et kutsealase püsiva töövõimekaotuse eest makstava töövõimetuspensioni suurus ei

suhestu ajas võrdselt kostja märgitud summadega, ei oma asja lahendamisel tähtsust. Selguse

huvides esitab hageja kokkuvõtliku tõendi (SKA 04.08.2014 tõend), kuidas on muutunud

hagejale kutsehaigusega seonduvalt makstud töövõimetuspensioni suurus;

3) lõpetas tööandja erakorraliselt terviseseisundi alusel hagejaga töölepingu 30.09.2011 ehk

vahetult pärast kutsehaiguse diagnoosimist, seega saab sissetuleku vähenemisega olla

põhjuslikus seoses üksnes kutsehaiguse diagnoosimine, mitte üldhaigestumine. Ei ole

tõenäoline, et tööleping lõpetati seoses üldhaigestumisega, kui üldhaigestumisest tingitud püsiv

töövõimekaotus oli hagejal tuvastatud oluliselt varem kui kutsehaigus;

4) oli hageja kutsehaiguse põhjuseks kokkupuude vibratsiooni ja müraga, füüsiline töö

välitingimustes, koormus, sundasendid kätele-õlavöötmele, seljale ja jalgadele ning kõrgem

traumaoht.

Samad

asjaolud

on

tööandja

kutsehaigestumise

raportis

määranud

kutsehaigestumise põhjustanud ohuteguriteks. Tuginedes eeltoodule on tööandja tunnistanud

enda töökeskkonnas hagejale kutsehaiguse põhjustanud ohutegurite esinemist ja nende

esinemisega kaasnevat seost kutsehaiguse väljakujunemisel. Põhjusliku seose tuvastamisel

tuleb analüüsida, kas tööandja õigusvastane käitumine, mis seisneb tööohutusnormide

mittejärgimises, saab olla loetletud ohutegurite poolt tekitatava tervistkahjustava mõju

suurendamise teguriks. Kohus leidis õigesti, et õigusvastase käitumise ja tekkinud kahju vahel

on põhjuslik seos. 10.02.2014 ekspertiisiakt kinnitab samuti põhjuslikku seost tööandja

käitumise ja tekkinud kahju vahel. Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-68-11 (p 12) esitatud põhimõtet

ei saa praeguses asjas kohaldada, kuna üldhaigestumine ei toonud kaasa vastunäidustusi RMK-s

töötamiseks ega ka töösuhte lõpetamist ja hagejal sissetuleku vähenemist;

5) leidis kohus tõenditele tuginedes, et tööandja on käitunud hagejale töötingimuste tagamisel

õigusvastaselt. Kohus võttis põhjendatult toimikusse Tööinspektsiooni uurimiskokkuvõtted,

millelt on kustutatud isikuandmed. Hageja kutsehaigusjuhtumi kohta jäeti uurimine läbi

viimata, kuna RMK Kagu regioonis on raietöölistel korduvalt esinenud kutsehaigusjuhtumeid.

Hageja menetluslik positsioon ei peaks tööandja õigusvastase käitumise tõendamisel

halvenema seetõttu, et Tööinspektsioon otsustas kutsehaigestumise uurimise jätta tegemata. On

tõenäoline, et samas piirkonnas samal töökohal ja sama tööandja juures on ühesugused

töötingimused. Lisaks ei saa kostja apellatsioonkaebuses tugineda väidetele tõendite

vastuvõtmise ja uurimise kohta, kuna kostja ei esitanud selles osas vastuväidet kohtu

tegevusele. Põhjendamatu on kostja väide, et dr TT arvamus ei ole asja lahendamisel arvestatav.

Dr KK on Kutsehaiguste ja töötervishoiu keskuse vanemarst, kes otsustas hageja kutsehaiguse.

Kohus nõudis Kutsehaiguste ja töötervishoiu keskusest välja kutsehaiguse toimiku, millest

nähtuvalt on tööandja esindaja andnud seletusi hageja töötingimuste kohta ja toimikusse on

võetud kõik tööandja esitatud töökeskkonnaalased dokumendid.

Sõltumata metoodikast peab riskianalüüs olema asjakohane ja kandma seadusega kooskõlas

töötaja tervise kaitsmise eesmärki. Kuna tööandja alahindas enamikku riskidest, siis ei

rakendatud ka vajalikke abinõusid riskide kõrvaldamiseks või vähendamiseks. Hageja

töövahenditeks olid võsalõikaja ja mootorsaag, samuti töötas hageja traktoriga Belarus. Kõik

nimetatud

masinad

tekitavad

märkimisväärselt

vibratsiooni.

Sõltumata

töövahendi

kaasaegsusest tuleb juhul, kui see tekitab vibratsiooni, teostada seaduses ettenähtud mõõtmisi.

Tuvastamaks, kas vibratsioonitase on tervisele ohutu, on vajalikud tehnilised ja

töötervishoiualased eriteadmised. Töötajalt ei saa neid eriteadmisi eeldada. Tööandja selgituste

kohaselt tuli töökotta pöörduda siis, kui masinaga ei olnud võimalik tööd teha. Tööandja ei

väljastanud hagejale ka vibratsioonikindad (Eesti NSV Ministrite Nõukogu 22.01.1973

määruse nr 34 p 21; Vabariigi Valitsuse 11.01.2000 määruse nr 12 § 3 koosmõjus lisaga 2).

Riigikohus on asunud seisukohale (3-2-1-68-11, p 10), et juhul, kui töötajal on tekkinud

kutsehaigus ja kui ta on tõendanud põhjusliku seose tööandja tegevuse (sh tegevusetuse) ja talle

kutsehaigusega tekkinud kahju vahel, peab tööandja vastutusest vabanemiseks tõendama, et

tema on tööohutuse nõudeid täitnud. Tööandja pole esitanud tõendeid selle kohta, et ta on

teostanud vajalikud mõõtmised, viinud läbi nõuetekohased riskianalüüsid, juhendamised ja

tervisekontrollid ning väljastanud ettenähtud isikukaitsevahendid;

6) tuleb VÕS § 1050 lg 1 järgi kostja süüd eeldada. Kuna tööandja ei tõendanud, et ta pole süüdi

õigusvastases käitumises, siis tegi kohus õigesti järelduse tööandja süü olemasolu kohta;

7) ei ole hageja soovinud oma tervist kahjustada ja on teinud inimlikult mõistliku, et tervise

eest hoolt kanda. Isegi kui hageja peaks olema süüdi endale kahju põhjustamises, siis ei ole

tegemist raske hooletusega, mistõttu hüvitise vähendamiseks puudub VÕS § 139 lg 3 järgi alus.

7. Eesti Vabariik (Keskkonnaministeeriumi kaudu) vaidleb CC apellatsioonkaebusele vastu.

Vastuväidete kohaselt:

1) saab hüvitist vähendada VÕS § 139 lg 3 alusel ja lisaks tuleb kohaldada TsK § 462 lg-t 1,

sest väidetav kahju tekkimise periood hõlmab ka VÕS eelset aega. Kuna hageja käitumine oma

tervise suhtes oli erakordselt hoolimatu, tuleb hüvitist vähendada 100%;

2) hilinemist tervisekontrolli teostamisel ei olnud. TTOS jõustus 1999. a lõpus ja TTOS § 13

lg 1 p 7 alusel kehtestatud sotsiaalministri määrus nr 74 01.07.2003. Esimene tervisekontroll

toimus 2003. a. Väite, et tööandja viivitas tervisekontrolliga, esitas hageja esmakordselt

apellatsioonkaebuses;

3) paneb TTOS § 14 lg 1 p 6 töötajale kohustuse teatada tööandjale tööülesande täitmist

takistavast tervisehäirest, mitte ei nõua delikaatsete andmete avaldamist. Kohus leidis õigesti,

et hageja eiras kohustust teatada tööandjale tööülesande täitmist takistavast tervisehäirest;

4) fakt, et juba 2002. a oli hageja tervis selline, et perearst pidas vajalikuks suunata ta

kutsehaiguse kahtlusega Kutsehaiguste ja töötervishoiu keskusesse, kuid hageja keeldus, on

kirjas hageja haigusloo nr XXX/2005 epikriisis ning on kirja pandud Kutsehaiguste ja

töötervishoiu keskuses töötervishoiuarsti poolt hageja sõnade järgi. Hageja ei ole väitnud, et

epikriis oleks valesti koostatud või et töötervishoiuarst sai temast valesti aru. Tegemist on

arstiabist keeldumise ennekuulmatu juhtumiga, mis tõstab hageja süü väga kõrgele astmele.

8. Eesti Vabariik (Keskkonnaministeeriumi kaudu) esitas 26.11.2014 ringkonnakohtule

täiendava seisukoha, mille kohaselt:

1) tuleb asja lahendamisel juhinduda Riigikohtu seisukohtadest 06.11.2014 otsuses tsiviilasjas

nr 3-2-1-106-14 ja juhul, kui hagi kuuluks rahuldamisele, tuleks igakuist hüvitist indekseerida

RMK Kagu regiooni raietööliste keskmise palga dünaamikaga;

2) on hageja SKA 04.08.2014 tõendi esitamisega püüdnud luua tõenduslikku alust kohtuotsuse

19. leheküljel asuva tabeli 4. veerus asuvatele summadele alates aprillist 2013, kuid esitatud

andmed ei ole kontrollitavad, sest tõendis pole esitatud töövõimetuspensioni kogusuurust

kõnealusel perioodil. Hageja pole suutnud tõendada, milline on see täpne osa (%)

töövõimetuspensionist, mis kuulub mahaarvestamisele hüvitatavast summast. Seeläbi on

võimatu teha õigeid arvestusi, kui suur oleks hüvitis, kui kostja vastutaks tekkinud kahju eest.

9. CC esitas 28.11.2014 ringkonnakohtule avalduse saamata jäänud tulu indekseerimiseks

alternatiivse indeksiga, milles palub mõista Eesti Vabariigilt CCle välja 30.11.2014 seisuga

ühekordne saamata jäänud tulu hüvitis 6221,09 eurot ja alates 01.12.2014 igakuine hüvitis

173,75 eurot, määrates otsuses kindlaks, et igakuine hüvitis kuulub indekseerimisele igal aastal

Statistikaameti (www.stat.ee) poolt avaldatava brutopalga juurdekasvutempoga tegevusalal

„Metsamajandus ja metsavarumine”.

Seisukoha kohaselt:

1) asus Riigikohus 06.11.2014 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-106-14 seisukohale, et kutsehaiguse

eest makstava hüvitise indekseerimiseks võib olla sobivaks indeksiks nt üldise keskmise

brutopalga või kahju kannatanud isikuga samal tegevusalal töötavate isikute keskmise

brutopalga muutust kajastav näitaja. Hageja töötas kostja juures raietöölisena, mis

kvalifitseerub metsamajanduse sektori alla. Statistikaamet avaldab iga-aastaselt keskmise

brutopalga juurdekasvutempo ka EMTAK 2008, 2-kohalise koodi järgi. Töötasu muutuste

indekseid avaldatakse ka tegevusalal „Metsamajandus ja metsavarumine”. Vastavalt sellele on

formuleeritud hageja taotlus ringkonnakohtule saamata jäänud tulu suuruse kohta. Hüvitise

suurus on saadud viisil, et kogu saamata jäänud tulust arvestatakse maha töövõimetuspensioni

suurus ja saadud tulemusest arvestatakse kostja osavastutus 58,12%;

2) ei ole kostja esitanud hüvitise arvestust, mis tema hinnangul on õige. Seetõttu ei ole võimalik

kontrollida kostja käsitust sh selle kohta, miks tuleb töövõimetuspensionist arvestada

mingisugune protsent. Hageja hinnangul ei ole töövõimetuspensionist protsendi arvestamine

kahju suuruse tuvastamisel põhjendatud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

CC vaidlustas maakohtu otsuse hagi VÕS § 139 lg-te 1 ja 3 alusel 30% ulatuses rahuldamata

jätmise ning menetluskulude jaotuse osas.

Seetõttu jätab ringkonnakohus tähelepanuta CC 28.11.2014 menetlusdokumendis esitatud

taotluse kahju indekseerimiseks alternatiivse indeksiga ning sellest tulenevalt täiendava

kahjusumma väljamõistmiseks.

11. Ringkonnakohus leiab, et CC apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Maakohtu vaidlustatud

otsus tuleb tühistada osas, millega maakohus vähendas Eesti Vabariigilt väljamõistetavat

kahjuhüvitist 30% võrra ning jättis Eesti Vabariigi menetluskuludest 30% CC kanda.

Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab CC hagi Eesti Vabariigi

vastu täielikult ning mõistab Eesti Vabariigilt CC kasuks välja tervise kahjustamisega tekitatud

kahju hüvitise 31.05.2014 seisuga 3997,06 eurot ning alates 01.06.2014 igakuiselt 136,34 eurot.

Igakuine hüvitis kuulub ümberarvestamisele vastavalt CCle seoses kutsehaigusega

makstava töövõimetuspensioni ja/või kutsehaigusest tingitud püsiva töövõimekaotuse

protsendi muudatusele.

Menetluskulud maakohtus tuleb jätta TsMS § 162 lg 1 alusel Eesti Vabariigi kanda.

12. Maakohus on nõustunud kostja seisukohaga, et hageja on olnud oma tervise suhtes

hoolimatu ning varjanud oma halvenenud terviseseisundit kostja eest. Kohtuotsuse

põhjendustest nähtuvalt on hageja sellise tegevusega olnud raskelt hooletu (raskelt

ettevaatamatu).

Ringkonnakohus maakohtu sellise seisukohaga ei nõustu.

VÕS § 139 lg-te 1 ja 3 kohaldamine eeldab, et kahjustatud isikule (hagejale) etteheidetav tegu

on põhjuslikus seoses kahju tekkimisega ning lisaks peab kahjustatud isik olema tegutsenud

raskelt hooletult.

Peamine etteheide hageja käitumisele seisneb selles, et nähtuvalt SA PERH Kutsehaiguste ja

töötervishoiu keskuse 2005. a epikriisist (I kd, t.l 230) oli juba 2002. a perearstil plaanis suunata

hageja kutsehaiguse kahtlusel Kutsehaiguste ja töötervishoiu keskusesse, kuid hageja ise ei

pidanud seda vajalikuks.

Esmalt peab ringkonnakohus vajalikuks rõhutada, et ka 2005. a epikriisist nähtuvalt ei

tuvastanud töötervishoiuarstid hagejal kutsehaigust, vaid suunasid hageja üldhaigestumisega

VEK-i.

Lisaks nähtub asja materjalidest, et hageja viibis tervisekontrollis 2000. a (I kd, t.l 166) ning

AS Räpina Haigla tõendi kohaselt ei ole hagejal vastunäidustusi töötamiseks vibratsioonis ja

müras. Tõendist ei nähtu, et arst oleks võtnud seisukoha muude ohutegurite kohta, kuigi kostja

koostatud kutsehaiguste raportist nähtuvalt puutus hageja kokku ka füüsikaliste ohuteguritega.

Asja materjalidest ei nähtu, kas kostja teavitas AS-i Räpina Haigla kõikidest ohuteguritest,

millega hageja tööprotsessi käigus kokku puutus.

Medicoveri tõendist (I kd, t.l 167-169) nähtuvalt viibis hageja tervisekontrollis 2001. a

oktoobris. Tõendist nähtuvalt oli kostjale tehtud soovitus suunata hageja täiendavateks

uuringuteks perearsti või erialaarstide juurde ravile. Hageja taasläbivaatamise tähtajaks on

märgitud 05.12.2001. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks suunanud hageja vastavalt

tervisekontrolli aktile perearsti või erialaarsti juurde ravile. Samuti ei nähtu asja materjalidest,

et kostja oleks suunanud hageja töötervishoiu arsti juurde taasläbivaatuseks 05.12.2001.

AS Medicover Eesti 2002. a läbivaatuse aktist (I kd, t.l 171-174) nähtub, et hageja on suunatud

täiendavatele

terviseuuringutele

ning

kostjale

on

tehtud

ettepanek

hageja

töösobivuse/võimalike tööpiirangute määramiseks tulla peale erialaarsti konsultatsiooni

töötervishoiuarsti juurde. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks töötervishoiuarsti

ettepanekud täitnud.

Seega Medicoveri tõendist nähtuvalt oli kostja vähemalt 2001. a oktoobris teadlik hageja

töökeskkonnast tingitud tervislikust seisundist ning põhjendamatu on maakohtu seisukoht, et

kuna hageja ei pidanud 2002. a kutsehaiguse kahtluse korral vajalikuks enda suunamist

Kutsehaiguste ja töötervishoiu keskusesse, siis hageja varjas sellega kostja ees enda

terviseseisundit. Kuna hagejal ei tuvastatud kutsehaigust ka 2005. a, siis ei saa ka väita, et

hageja nõustumisel 2002. a Kutsehaiguste ja töötervishoiu Kliinikusse suunamisega oleks

kutsehaigus avastatud.

AS Medicover Eesti 2003. a otsusega (I kd, t.l 175), SA Pärnu Haigla tervisekontrolli 2004. a

otsusega (I kd, t.l 176) ja SA TÜ Kliinikumi Töötervishoiu ja terviseuuringute keskuse 2008. a

otsusega (I kd, t.l 177) tehti kostjale mitmeid ettepanekuid hageja töökorralduse või

töökeskkonna muutmiseks. Maakohus on heitnud hagejale ette, et vaatamata ettekirjutustele

jätkas hageja senise töö tegemist ning suurendas sellise tegevusega enda terviseprobleeme.

Ringkonnakohus peab siinjuures vajalikuks rõhutada, et Sotsiaalministri 24.04.2003 määrusega

nr 74 kehtestatud Töötajate tervisekontrolli korra § 5 lg 7 kohaselt esitab töötervishoiuarst

tervisekontrolli otsuse tööandjale, milles esitab ettepanekud töötaja töökeskkonna või

töökorralduse muutmiseks. Seega on tervisekontrolli otsustes tehtud ettepanekud täitmiseks

tööandjale ning ettepanekute täitmise eest vastutab tööandja. Maakohtu tuginemine TTOS § 14

lg 1 p-le 6 ei ole asjakohane, kuna hageja tervislikust seisundist oli kostja tööandjana teadlik.

TTOS § 13 lg 1 p 10 kohaselt on tööandja kohustuseks viima töötaja tema nõudmisel ja arsti

otsuse alusel ajutiselt või alaliselt teisele tööle või kergendama ajutiselt tema töötingimusi.

Nimetatud säte reguleerib tööandja kohustusi ning juhul, kui tööandjal puudus võimalus viia

hagejat üle teisele tööle või kergendada hageja töötingimusi, oli kostjal võimalus töösuhe

lõpetada TLS-s ettenähtud korras. Hageja nõustumine senistel töötingimustel töötamise

jätkumisega ei vabasta tööandjat seaduses sätestatud kohustuste täitmisest. TTOS § 14 lg 4

kohaselt töötaja töötervishoiu- ja tööohutusalased kohustused ei vabasta tööandjat asjaomasest

vastutusest.

Määruse nr 74 § 2 lg 4 p-de 2 ja 4 alusel esitab tööandja tervisekontrolli tegijale töökeskkonna

riskianalüüsi tulemused, millest peavad selguma töökeskkonna ohutegurid, millega töötaja oma

töökohal kokku puutub ja mis võivad põhjustada töötajale tööga seotud haigestumist ning nende

ohutegurite mõju ja kestus töötajale tööpäeva või töönädala jooksul, samuti varasemate

tervisekontrollide otsuste koopiad. 2003. a, 2004. a ja 2008. a (I kd, t.l 175-177) otsustest ei

nähtu, et kostja oleks tervisekontrolli tegijale esitanud määruse nr 74 lg 4 p-des 2 ja 4 nimetatud

dokumendid. Ringkonnakohus märgib, et juhul, kui kostja oleks eelmärgitud kohustuse täitnud,

oleks töötervishoiuarstile olnud teada hageja varasem tervislik seisund ning töökeskkonna

ohutegurid ja nende mõju kestus. Sellisel juhul oleks töötervishoiuarst saanud hinnata hageja

tervislikku seisundit igakülgselt ja objektiivselt ning saanud teha tööandjale täielikumaid

ettepanekuid hageja töökeskkonna ja töökorralduse muutmiseks.

Eelnevast tulenevalt ei ole kostja poolt hagejale etteheidetavad teod (millega maakohus

nõustus) põhjuslikus seoses hagejal tekkinud kahjuga ning seetõttu on maakohus kohaldanud

ebaõigesti VÕS § 139 lg-t 1. Seetõttu puudub vajadus ka hinnata, kas kostja poolt hagejale

etteheidetav tegevus on kvalifitseeritav raske hooletusena või mitte.

Ringkonnakohus peab siiski vajalikuks märkida, et hageja poolt pärast tervisekontrollide

otsuste tulemuste teadasaamist senise töö jätkamine olukorras, kus kostja ei nõudnud hagejalt

otsustes märgitud ettekirjutiste täitmist, ei ole kvalifitseeritav raske hooletusena VÕS § 104

lg 4 tähenduses.

Seetõttu tuleb CC apellatsioonkaebus rahuldada.

13. Muus osas on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud. Maakohus on andnud hinnangu

kõikidele esitatud tõenditele, kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning

põhjendatult rahuldanud hagi.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendsutega ning TsMS § 654 lg 6 alusel ei

pea vajalikuks neid kõiki käesolevas otsuses korrata.

14. Vastuseks Eesti Vabariigi apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele märgib

ringkonnakohus, et ükski nendest ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

14.1. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et kostjalt väljamõistetud hüvitis

tuleb indekseerida kooskõlas riikliku pensionikindlustuse seaduse § 26 lg-tes 1 ja 6 sätestatuga.

Maakohus on õigesti asunud seisukohale, et hüvitise indekseerimine sarnaselt riiklike

pensionide indekseerimisega tagab VÕS § 127 lg-s 1 ettenähtud kahju hüvitamise eesmärgi

ning võrdse kohtlemise isikutega, kellele hüvitab tervisekahju sotsiaalkindlustusamet.

Apellatsioonkaebuses esitatud vastupidine seisukoht ei ole põhjendatud.

Ringkonnakohus rahuldab TsMS § 652 lg 3 p 2 alusel apellatsioonkaebustes esitatud taotlused

ning võtab tõendina asja materjalide juurde Eesti Vabariigi poolt esitatud RMK Kagu regiooni

raietöölise keskmise kuutöötasu tõendi aastatel 2011-2014 ning CC apellatsioonkaebuses

märgitud asjaolu, s.o Statistikaameti andmed keskmise brutopalga kohta põllumajanduse,

metsamajanduse ja kalapüügi valdkonnas aastatel 2010-2013.

Riigikohus on 06.11.2014 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-106-14 käsitlenud kutsehaigusega

tekitatud varalise kahju hüvitise indekseerimise temaatikat ning leidnud, et hüvitise

indekseerimine tarbijahinnaindeksiga ei ole põhjendatud. Samas on Riigikohus asunud

seisukohale, et hüvitist saab indekseerida sellise indeksiga, mis kajastab kahjustatud isiku

kaotatud sissetuleku võimalikku muutumist ajas ning selliseks indeksiks võib olla nt üldise

keskmise brutopalga või kannatanud isikuga samal tegevusalal töötavate isikute keskmise

brutopalga muutust kajastav indeks.

Ringkonnakohus leiab, et Eesti Vabariigi poolt esitatud RMK Kagu regiooni raietöölise

keskmise palga muutumist kajastav tõend (III kd, t.l 46) ei ole asjakohane ning selle alusel

hageja hüvitise indekseerimine oleks vastuolus eelviidatud Riigikohtu otsuses väljendatud

seisukohaga. Riigikohtu eelviidatud lahendis on peetud silmas kannatanud isikuga samal

tegevusalal töötavate isikute keskmise brutopalga muutust kogu riigis tervikuna ning sellisel

juhul oleks ka keskmise brutopalga muutus kontrollitav. Ka muudel juhtudel (nt riiklike

pensionide, sotsiaalkindlustusameti poolt makstavate hüvitiste) indeksi kindlakstegemisel

lähtutakse riigi keskmise palga, sotsiaalmaksu jms andmetest ning põhjendatud ei ole seisukoht,

et hagejale hüvitise indekseerimisel tuleks lähtuda regiooni või maakonna keskmise brutopalga

andmetest. Välistada ei saa võimalust, et kutsehaiguse mittetuvastamisel oleks hageja võinud

töötada samal erialal teiste tööandjate juures samas regioonis või mujal Eestis. Seetõttu puudub

alus Eesti Vabariigi esitatud tõendi alusel maakohtu poolt indekseeritud hüvitist muuta.

Eelnevat kinnitab ka CC esitatud Statistikaameti andmed, mille kohaselt metsamajanduse

valdkonnas keskmine brutokuupalk aastatel 2010-2013 ei vähenenud ning hageja indekseeritud

töötasu olema veelgi suurem.

Apellandi väide, et maakohtu poolt riikliku pensioniindeksi kohaldamine tuli talle üllatusena,

ei ole tõene. Hageja on nimetatud indeksi kohaldamisele tuginenud alates hagiavalduse

tervikteksti esitamisest 11.06.2013 ning apellandil oli maakohtu menetluses võimalus selle

kohta oma seisukohta avaldada.

Ringkonnakohus peab vajalikuks siinkohal rõhutada, et VÕS § 136 lg 4 ja TsMS § 459 lg 1

alusel on pooltel võimalik esitada uuesti hagi, kui hüvitise suurust mõjutavad asjaolud on pärast

kohtuotsuse jõustumist muutunud.

14.2. Põhjendatud ei ole apellandi väide, et maakohus on võtnud kahjuhüvitise arvutamisel

aluseks ebaõiged töövõimetuspensioni suurused.

TsMS § 652 lg 3 p 2 alusel rahuldab ringkonnakohus CC taotluse ja võtab asja materjalide

juurde Sotsiaalkindlustusameti 04.08.2014 tõendi nr 11-5/10002:2 CC kutsealase töövõime

kaotuse protsendile vastava töövõimetuspensioni suuruse kohta.

Maakohus on lähtunud õigest eeldusest, et kuna hageja üldine töövõimekaotus on suurem kui

kutsehaigusest tingitud töövõimetus, siis tuleb kahjuhüvitisest maha arvestada see osa

töövõimetuspensionist, mis vastab hageja kutsehaigusest tingitud töövõimekaotuse osale.

Maakohtu nimetatud järelduse õigsust kinnitab ka asjaolu, et sotsiaalkindlustusameti poolt

hagejale TTOS § 314 alusel makstava hüvitise suuruse arvestamisel on lähtutud samast

kutsehaigusest tingitud töövõimekaotuse osa proportsioonist.

Sotsiaalkindlustusameti 04.08.2014 tõend on kooskõlas maakohtu poolt uuritud tõenditega ning

sarnaselt maakohtuga puudub ringkonnakohtul alus kahelda nende tõendite usaldusväärsusel.

14.3. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et hagejal kutsehaigusest põhjustatud

kahju on põhjuslikus seoses kostja õigusvastase käitumisega.

SKA Lõuna Pensioniameti 10.10.2011 otsuse (I kd, t.l 29-31) ja 10.09.2013 otsuse (II kd, t.l

196-197) kohaselt on hageja töövõimetu üldhaigestumise tõttu 50% ulatuses, kutsehaiguse tõttu

40% ulatuses ning kogu püsiva töövõime kaotus on 60%.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kuigi hageja üldhaigestumisest tingitud

töövõime kaotus on 50%, ei tähenda see seda, et üldhaigestumisest tingitud töövõime kaotuse

tõttu ei saaks ei saaks hageja töötada ka siis, kui ta poleks kutsehaige. Apellandi vastupidine

seisukoht on ebaõige.

Maakohus on õigesti märkinud, et hagejale määrati töövõimetuspension seoses 60%-lise

töövõimekaotusega 26.04.2011 ning hageja töötas kostja juures samadel tingimustel edasi.

Hagejaga lõpetati tööleping TLS § 88 lg 1 p 1 alusel vahetult pärast kutsehaiguse diagnoosimist

30.09.2011. Samuti on maakohtu seisukoht kostja vastutuse osas kooskõlas Riigikohtu

06.10.2010 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-68-10 ja 07.12.2011 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-68-11

väljendatud seisukohtadega.

Eksperdiarvamuse kohaselt on hagejal südameveresoonkonna probleemid esinenud juba 1990-

ndate aastate lõpust ning kuulmislangus on diagnoositud 2005. a. Nimetatud terviseprobleemid

ei takistanud hagejal kostja juures töötamast. Ekspert on lisaks leidnud, et nimetatud

haigusseisundid mõjutavad hageja püsiva töövõime kaotust ja ta ei saa töötada metsatöölisena

endistel tingimustel, kuid kutsehaiguse tõttu ei tohi ta teha rasket füüsilist tööd ja

vastunäidustatud on koormus kätele, seljale, kokkupuude vibratsiooniga. Soovitav on

kompleksne taastusravi, sanatoorne ravi, medikamentoosne ravi. Koos üldhaigestumisega ja

kutsehaigusega on püsiva töövõimekaotuse ulatuseks 60%.

Kuna apellant ei ole tõendanud, et hageja oleks üldhaigestumise tagajärjel töövõime kaotuse

tõttu kaotanud oma sissetuleku sama suures ulatuses, nagu ta on kaotanud kutsehaiguse tõttu,

siis puudub alus kostja vastutusest vabastamiseks.

14.4. Riigikohus on 07.12.2011 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-68-11 asunud seisukohale, et kui

töötajal on tekkinud kutsehaigus ja ta on tõendanud põhjusliku seose tööandja tegevuse (sh

tegevusetuse) ja talle kutsehaigusega tekkinud kahju vahel, peab tööandja vastutuseks

vabanemiseks tõendama, et tema on tööohutuse nõudeid täitnud.

Maakohus on kostja õigusvastase tegevuse kindlakstegemisel nimetatud Riigikohtu seisukohast

juhindunud ning õigesti tuvastanud kostja õigusvastase tegevuse. Ringkonnakohus nõustub

maakohtu sellekohaste põhjendustega (kohtuotsuse lk 19-31). Apellatsioonkaebuses esitatud

väited ei anna alust asuda teistsugusele seiskohale.

14.4.1. Maakohus on muu hulgas viidanud hageja esitatud Tööinspektsiooni kolme

kutsehaigestumise uurimiskokkuvõtte väljavõttele (ilma töötaja isikuandmeteta, II kd, t.l 12-

21), kuid samas märkinud, et kutsehaigestumist põhjustanud ohutegurite esinemise hageja

suhtes on tõendatud ka ilma neid uurimiskokkuvõtteid arvestamata. Seetõttu on eksitav

apellandi väide, et maakohus on tuvastanud hageja õigusvastase tegevuse ebausaldusväärse

tõendi alusel.

14.4.2. Maakohus on tõendeid õigesti hinnanud ja põhjendatult tuvastanud, et kostja rikkus

Vabariigi Valitsuse 19.10.1993 määrusega nr 321 kinnitatud Raskuste käsitsi teisaldamise korra

III ptk p 2 nõudeid. Muu hulgas on maakohus tuginenud hageja vande all antud seletusele (II

kd, t.l 64), millest nähtuvalt oli ta kohustatud metsas tõstma kuni 75 kg kaaluvaid raskusi.

Apellant on hageja vande all antud seletust ebaõigesti tsiteerinud.

Asjas kogutud tõenditega on kooskõlas maakohtu järeldus, et raietöölise töökoha riskianalüüsi

tegemisel on kostja füüsilise töö raskusega seonduvaid riske ilmselgelt alahinnanud ja seepärast

ei ole raietöölise töökoha riskianalüüs vastavuses TTOS § 13 lg 1 p-s 3 sätestatuga, mille

kohaselt tuleb riske hinnata tegelikkusele vastavatena. Iseenesest õige on apellandi see väide,

et Eesti Vabariigis ei ole kehtestatud ühtset riskianalüüsi metoodikat, kuid sellele vaatamata ei

saa tugineda sellisele riskianalüüsile, milles on riske ilmselgelt alahinnatud. Maakohus ei ole

töötervishoiuarsti TT hinnangut (I kd, t.l 214-216) tõendina arvestanud (vt kohtuotsuse lk 25).

Seetõttu on põhjendamatu apellandi etteheide maakohtule nimetatud tõendiga arvestamise

kohta. Maakohus on üksnes märkinud, et töötervishoiuarsti TT hinnang on kooskõlas tegeliku

olukorraga hageja töökeskkonnas.

14.4.3. Põhjendatud on maakohtu järeldus, et üheks hageja kutsehaigust põhjustanud

ohuteguriks oli vibratsioon ning kuna kostja ei ole vibratsiooni taset hageja töökeskkonnas

kontrollinud, siis on kostja rikkunud TKS § 7 lg 4 ja TTOS § 3 lg 3 sätteid. Samuti ei ole kostja

tõendanud, et ta oleks rakendanud küllaldasi abinõusid füüsikalistest ohuteguritest tuleneva

terviseriski vältimiseks ja maandamiseks (TTOS § 6 lg 2). Apellandi väide, et ta ei pidanudki

kaasaegsete mootorsaagide vibratsioonitaset mõõtma, ei ole põhjendatud. Ringkonnakohus

märgib, et ka kaasaegse mootorsaega pikaajaline töötamine võib kujutada endast ohutegurit

ning tööandja kohustuseks on kindlaks teha vibratsiooni piirnormid tööpäeva kestel. Lisaks on

Vabariigi Valitsuse 25.01.2002 määrusega nr 54 kehtestatud „Töökeskkonna füüsikaliste

ohutegurite piirnormid ja ohutegurite mõõtmise korra“ § 9 p-s 6 sätestatud, et tööandja on

kohustatud andma vibroseadmega töötajale vibratsiooni vähendavad kindad ja jalanõud.

Maakohus on õigesti leidnud, et Vabariigi Valitsuse 11.01.2000 määrusega nr 12 kehtestatud

„Isikukaitsevahendite valimise ja kasutamise korra“ § 1 lg 3 p 1 järgi ei käsitleta

isikukaitsevahendina tavalisi töö- ja vormiriideid. Sama korra § 3 kohaselt tööandja peab enne

isikukaitsevahendite valimist tegema töökeskkonna riskianalüüsi, et selgitada need ohutegurid,

mille mõju ei saa vältida või vähendada muu moel kui isikukaitsevahendit kasutades. Ekspert

on leidnud arvamuse p-s 15, et eeldatavasti kaitsevad töötaja tervist vibratsiooni vastu kõige

paremine vibratsiooni leevendavad kindad. Eelviidatud korra lisas 3 märgitud tööde ja

tegevusalade loetelu, mille puhul võib olla vajalik kasutada isikukaitsevahendit, ei ole

ammendav. Apellandi tuginemine korra lisas 3 märgitud loetelule ei tee seega olematuks

maakohtu poolt tuvastatud sellekohast kostja rikkumist. Lisaks on apellant jätnud tähelepanuta,

et lisaks mootorsaagidele põhjustasid vibratsiooni ka traktorid T40 ja MTZ82, millega hageja

töötas aastatel 1994-1998.

15. VÕS § 1050 lg 1 järgi vabaneb kahju tekitaja vastutusest, kui ta tõendab, et ei ole kahju

tekitamises süüdi.

Nimetatud sättest tulenevalt ei vastuta kahju tekitaja kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ta

ei ole rikkunud käibes vajalikku hoolsust. Maakohus on õigesti tuvastanud, et kostja poolt

töötervishoiu- ja tööohutuse normide rikkumised on toime pandud hooletusest ning tõendamata

on apellandi väide, et ta ei ole süüdi kahju tekitamises.

16. Seoses Eesti Vabariigi apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud

ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel Eesti Vabariigi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kersti Kerstna-Vaks

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi

/allkirjastatud digitaalselt/

Üllar Roostoja