3-14-50078/42 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Ruth Plaks ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 18. detsember 2014, Tallinn Haldusasja number 3-14-50078 Haldusasi AD kaebus Politseija Piirivalveametilt 13 200 euro mittevaralise kahju väljamõistmiseks Menetlusosalised Kaebaja – AD Vastustaja – Politseija Piirivalveamet, volitatud esindaja Sandra Raudsepp Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 02.07.2014 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus AD ning Politseija Piirivalveameti apellatsioonkaebused Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON 1. Jätta Politseija Piirivalveameti apellatsioonkaebus rahuldamata. 2. Rahuldada AD apellatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tallinna Halduskohtu 02.07.2014 otsus haldusasjas nr 3-14-50078 ning teha asjas uus otsus. 3. Mõista Politseija Piirivalveametilt AD kasuks välja hüvitis 500 (viissada) eurot. Muus osas jätta kaebus rahuldamata. 4. Mõista Politseija Piirivalveametilt riigituludesse menetluskulu 30 (kolmkümmend) eurot.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 19.01.2015, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

3-14-50078 2(7) kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. AD viibis ajavahemikul 10.03.2011-06.06.2011 Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Rahumäe arestimaja viies erinevas kambris kokku 89 päeva: 6 päeva kambris I- 17, 45 päeva kambris I-19, 3 päeva kambris I-01, 18 päeva kambris I-08 ja 21 päeva kambris I-21. 2. AD esitas 14.01.2014 halduskohtule kaebuse, taotledes 13 200 eurot mittevaralise kahju väljamõistmist, millest 8800 eurot on tervisele tekitatud kahjude katteks ning 4400 eurot väärikuse alandamisega tekitatud kahjude katteks. Kaebuse põhjendused: 1) arestimajja saabudes anti kaebajale villane tolmune tekk, ebameeldivalt lõhnav padi, üks lina, üks padjapüür ja üks õhuke rätik. Hambapastat, seepi, hambaharja ega raseerimisvahendeid ei antud. Tekk oli nii tolmu täis, et selle all magades tekkisid pidevalt köha ja aevastushood; 2) kambri üldpindala oli umbes 11 m2 ning kambris oldi neljakesi. Kahekesi korraga kambris käima ei mahtunud, mistõttu tuli peaaegu kogu aeg naril lesida; 3) kambris põles pidevalt päevavalgustuli ja kuigi see lülitati ööseks nõrgemaks, ei lasknud see magada. Kambri akende ees olid läbipaistmatud klaasid. Aknad oli mõõdus 60x60 cm. Kambris oli veel sanitaarsõlm mõõtudega 1,24x1,24 m ning kaks kahekordset nari mõõtudega 0,7x2 m. Seega jäi kambris elamispinnaks umbes 9,46 m2 ja vaba põrandapinda oli umbes 6,66 m2; 4) kambri koristamiseks vajalikke puhastusvahendeid ei antud. Samuti polnud millegagi pesta sanitaarsõlme või olid jagatud vahendid vähetõhusad. Isiklike riiete pesemiseks ja korrastamiseks puudusid igasugused võimalused. Ainus moodus midagi pesta oli duši all käies. Dušši sai kasutada 15 minuti jooksul iga seitsme päeva tagant. Selle ajaga pidi jõudma ennast pesta ning ka aluspesu korda teha. Kui neli inimest korraga pesid, oli probleem äravooluga, mis ujutas üle nii pesukui ka eesruumi; 5) värskes õhus jalutamine toimus 1-2 korda nädalas. Mõnikord jäi jalutamine terveks nädalaks ära. Tihti valutas pea ning liigesed jäid kangeks. Mõnikord voodilt tõustes ning mõnikord ka niisama esines tasakaaluhäireid. Hiljem selgusid probleemid vererõhuga; 6) WC kasutamine oli problemaatiline, sest kambrikaaslasi häirisid hääled ja lõhnad. Lisaks olid kaebajal tihti probleemid kõhuga. WC poti ette ehitatud umbes 1,2 meetri kõrgune tellistest sein ei paku mingit privaatsust. Kogu aeg oli halva ootuse tunne, et mõni kambrikaaslane teeb jälle mingi kohatu märkuse või tekib tõsine tüli; 7) kaebaja paigutati ühte kambrisse suitsetajatega. Ventilatsioon kambris ei olnud hea, mistõttu kaebaja silmad kipitasid. Siin võis oma osa olla ka vanal tekil; 8) arestimajja saabudes kirjutas kaebaja avalduse, milles palus end mujale üle viia, kuid avaldusele ei vastatud. Samuti jäid vastuseta kaebaja suulised pöördumised; 9) kaebajat sunniti viibima tervist kahjustavates ning inimväärikust alandavates ja piinavates tingimustes, vaatamata sellele, et kaebaja palus end üle viia teise kinnipidamiskohta. Arestimaja administratsioon ei võtnud olukorra parandamiseks midagi ette.

3-14-50078 3(7) 3. Politseija Piirivalveamet (PPA) palus jätta kaebus rahuldamata, esitades kaebusele alljärgnevad vastuväited: 1) kaebaja arestimajas viibimise ajal kehtinud siseministri 01.12.2000 määrusega nr 71 kehtestatud „Arestimaja sisekorraeeskirja“ § 9 lg 3 nägi kinnipeetule kambris ette vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Viies kambris, kus kaebaja viibis, jäi juhul, kui kambrisse oli paigutatud neli isikut, iga kinnipeetava kohta ettenähtust rohkem põrandapinda (vahemikus 2,725 m2 – 4 m2); 2) vangistusseaduse (VangS) § 45 lg 1 kohaselt ei pea ruumi piisav valgustatus olema tagatud vaid akna abil. Loomuliku valguse puudujääki on võimalik kompenseerida kunstliku valgusega. VangS § 90 lg 4 ja § 156 lg 2 kohaselt peab olema tagatud vahistatu pidev visuaalne või elektrooniline jälgimine. Selle tingimuse täitmine eeldab kambri pidevat valgustamist selliselt, et igal ajal oleks võimalik kontrollida seal toimuvat. Kambri valgustust vähendatakse öiseks ajaks vastavalt võimalusele; 3) igas kambris on sisseehitatud sanitaarsõlm, mis koosneb tualettpotist ja kraanikausist. Selle puhtuse hoidmiseks antakse kinnipeetavatele vastavaid puhastusvahendeid. Arusaamatud on kaebaja väited seoses probleemidega pesemisel. Kaebuses on selgitatud, et dušši lubati kasutada iga nädal ning kaebuse pinnalt võib järeldada, et kaebaja peab sellist sagedust piisavaks. Väited probleemide kohta äravooluga ei ole tõendatud; 4) põhjendamatu on väide, et kaebaja sai värskes õhus jalutada 1-2 korda nädalas. Arestimaja sisekorraeeskirja § 31 p 4 kohaselt on isikul õigus viibida soovi korral vähemalt üks tund päevas vabas õhus. Selleks on vajalik soovi avaldamine. Kinnipeetavaid ei saa sundida seda õigust kasutama; 5) alusetud on väited, et kaebajale ei võimaldatud piisaval määral meditsiinilist abi. Kinnipeetu ravikaardilt nähtub, et kaebaja on meditsiinitöötaja teenuseid kasutanud 14 korral, mille käigus on talle korduvalt väljastatud erinevaid ravimeid. Liialdatud on kaebaja väited, et arestimajas viibimise jooksul on tal tekkinud tasakaaluhäired ja probleemid vererõhuga. Esmase tervisekontrolli kaardilt on näha, et arestimajja saabudes on kaebajal juba 2-3 aastat esinenud vererõhu probleemid; 6) arestikambrid on loodud eelkõige selleks, et tagada järelevalve kinni peetud isikute üle ning kambrite sarnasus eluruumidele tähendab eelkõige seda, et isiku viibimine kinnipidamisasutuses oleks elamisväärne. Millistele nõuetele peab vastama WC, ei ole arestimaja sisekorraeeskirjas sätestatud, kuid VangS § 90 lg 1 ja § 156 lg 2 kohaselt tuleb tagada vahistatu pidev visuaalne või elektrooniline jälgimine. Riigikohus on 17.11.2008 otsuses nr 3-3-1-54-08 lugenud jälgimise nõude proportsionaalseks; 7) kaebaja eksitab kohut, väites, et ta ei suitseta. Arestimajas viibimise ajal on kaebajale korduvalt saadetud pakke. Kaheteistkümnel korral on paki sisuks muu hulgas olnud tubakatooted ja tikud. Sellest võib järeldada, et kaebaja näol on tegemist suitsetava isikuga. 4. Tallinna Halduskohtu 02.07.2014 otsusega rahuldati AD kaebus osaliselt ning mõisteti PPA-lt kaebaja kasuks mittevaralise kahju hüvitisena välja 50 eurot. Kohtuotsuse põhjendused: 1) kaebaja arestimajas viibimise ajal kehtinud arestimaja sisekorraeeskirja § 9 lg 3 kohaselt oli kinnipeetule kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Euroopa Inimõiguse Kohus on korduvalt leidnud, et kinnipeetavale alla 3 m2 põrandapinna tagamine kujutab endast inimväärikust alandavat kohtlemist. PPA on kohut teavitanud, et tagasiulatuvalt ei ole võimalik kindlaks teha konkreetsetes kambrites konkreetsel ajal viibinud kinnipeetavate arvu. Seega tuleb arvestada, et kaebajaga viibis samal ajal kambris ettenähtud maksimumarv kinnipeetavaid. WC pinda ei saa põrandapinna miinimumnõude täitmise hindamisel arvesse võtta, kuna see ei ole kasutatav eluruumina. Vastustaja ei ole

3-14-50078 4(7) vastu vaielnud kaebaja väitele, et sanitaarsõlme pindalaks oli 1,54 m2. Eelnevat silmas pidades oli kaebajal tagatud põrandapinda kambris I-17 2,87 m2, kambris nr I-19 2,34 m2, kambris I-01 3,23 m2, kambris I-08 3,23 m2 ning kambris I-21 3,02 m2. Kambris I-17 viibis kaebaja kokku 6 ööpäeva ning kambris I-19 45 ööpäeva. Isiku viibimine kokku 50 ööpäeva kambrites, kus oli ühe kinnipeetava kohta põrandapinda alla 3 m2, ületas kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme ning oli inimväärikust alandav; 2) arestimaja sisekorraeeskirja § 31 p 4 kohaselt oli kinnipeetul õigus viibida soovi korral vähemalt üks tund päevas valve all vabas õhus. Eelnimetatud võimaluse saamiseks piisab kinnipeetava suulisest sooviavaldusest. Kaebaja väidab, et ta pöördus mitmeid kordi arestimaja töötajate poole sooviga minna värske õhu kätte, kuid neid pöördumisi ignoreeriti. Kaebaja suulised pöördumised oleksid pidanud olema arestimaja sisekorraeeskirja § 54 lg 5 kohaselt fikseeritud. Vastustaja väitel puuduvad arestimajal andmed selle kohta, et kaebaja oleks avaldanud soovi viibida vabas õhus. Kuna kaebaja ei ole soovi avaldamist tõendanud, tuleb kaebaja väiteid pidada paljasõnalisteks; 3) arestimajas on lubatud kinnipeetava pidev järelevalve. Julgeolekukaalutlustest lähtudes ei ole võimalik kinnipeetule tagada WC kasutamist täielikus privaatsuses. Kaebaja privaatsuse rikkumine kambris WC kasutamisel ei ületanud kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatut taset; 4) kambrid vastasid VangS § 45 lg-s 1 sätestatud nõuetele, mille kohaselt peavad kambris olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustavad ruumi piisava valgustuse. Kuna tagatud pidi olema vahistatu pidev visuaalne või elektrooniline jälgimine, ei olnud valgustuse täielik väljalülitamine ööseks võimalik. Valgustuse vähendamine tagab kinnipeetava jälgimise ning samuti ka võimalikult loomulikud magamistingimused; 5) vaidlust ei ole selles, et kaebajale võimaldati duši kasutamist üks kord nädalas. Kaebajal oli sel ajal võimalik pesta ka oma isiklikke riideid. Seega oli kaebajale tagatud võimalus oma riideid pesta ja hooldada; 6) kaebajal oli võimalik tolmune tekk välja vahetada. Samuti nägi arestimaja sisekorraeeskirja § 27 lg 3 ette voodipesu vahetamist 1 kord nädalas. Kaebaja ei ole väitnud, et ta esitas taotluse tolmuse teki ja ebameeldivalt lõhnava padja väljavahetamiseks. Üksnes asjaolu, et kaebajale väljastati 1 lina, 1 padjapüür ja 1 õhuke rätik, ei alanda kaebaja väärikust. Vaidlust ei ole ka selles, et vastustaja andis kambri puhastamiseks puhastusvahendeid. Kohtul puudub pädevus hindamaks, kas arestimaja poolt hangitud puhastusvahendid olid piisavalt tõhusad. Vastustaja on täitnud seadusest tulenevad kohustused ning kaebajal oli seega võimalik täita arestimaja sisekorraeeskirja § 32 lg 1 p-st 6 tulenevat kambri korrashoiu kohustust; 7) mittesuitsetajate paigutamine ühte kambrisse koos suitsetajatega on õigusvastane. Kohtule esitatud kaebajale saadetud pakkide õiendi kohaselt on kaebajale 12 korral 13-st saadetud muu hulgas suitse. Ka on vastustaja esitanud väljavõtte kaebaja kinnitusest, et ta on suitsetaja ega soovi suitsetamisest loobuda. Seega on kaebaja väited mittesuitsetajaks olemise kohta ebausutavad ning vastuolus esitatud tõenditega. Arestimaja sisekorraeeskirja § 32 lg 2 p 7 kohaselt oli keelatud isiklikku eset või ainet (sh ka sigarette) müüa, kinkida, üle anda või vahetada. Seega pidi kaebaja saadud suitsud ise ära kasutama; 8) tõendatud ei ole, et tasakaaluhäired ning vererõhuprobleemid tekkisid kaebajal arestimajas viibimise tulemusena. Kaebaja esmase tervisekontrolli kaardi kohaselt on kaebajal 2-3 aastat esinenud kõrgvererõhutõbi ning kodus kaebaja vererõhutablette ei tarvita. Kaebaja ei ole välja toonud asjaolusid, mille alusel oleks võimalik tuvastada tervisehäirete süvenemist just arestimajas viibimise ajal; 9) arvestades, et õigusvastane oli üksnes kaebaja viibimine 50 päeva jooksul kambrites, millel oli ühe kambris viibiva isiku kohta põrandapinda alla 3 m2, on kohaseks hüvitiseks 1 euro ööpäeva kohta, s.o kokku 50 eurot. Rahalise hüvitise määramisel tuleb arvestada

3-14-50078 5(7) ka seda, et kaebaja sattus arestimajja enda õigusvastase käitumise tulemusena ning arestimajas viibitud ajalise perioodi pikkus sõltus samuti kaebaja poolt toime pandud süülistest tegudest.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 5. AD palub apellatsioonkaebuses halduskohtu 02.07.2014 otsus tühistada ning teha uus otsus, millega mõista PPA-lt välja inimväärikuse alandamisega tekitatud mittevaraline kahju 13 200 eurot. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) halduskohtu otsus ei ole objektiivne. Otsusega välja mõistetud hüvitis ei ole tekitatud kahjuga proportsionaalne. Kambrite põrandapinna arvestamisel on halduskohus lähtunud vastustaja teadvalt eksitavatest väidetest. Kuna kambris peab olema iga kinnipeetava kohta vabaks liikumiseks 2,5 m2 põrandapinda, tuli lisaks sanitaarsõlmele kambri üldpinnast maha arvata ka fikseeritud konstruktsioonide alune pind (voodid ja laud). Selle tulemusena oli kinnipeetava kohta vaba põrandapinda vaid 1,38 m2 – 2,07 m2. Seega oli täitmata nii arestimaja sisekorraeeskirja nõue, Euroopa Inimõiguste Kohtu poolt nõutud 3 m2-st rääkimata; 2) eluruumidele esitatavate nõuete kohaselt peab ruumis olema tagatud loomulik valgus ning akende minimaalseks pinnaks on 1/8 ruumi üldpindalast. Samuti peab akende kaudu toimuma ruumi õhutus. Halduskohus on ekslikult leidnud, et aken ja päevalamp tagavad ruumis piisava valgustatuse. Nõuetele ei vastanud akende pindalad ja läbipaistvus. Ebaõige on vastustaja väide, et valguse vähendamine öösel takistaks kinnipeetavate jälgimist. VangS § 156 nõuab visuaalset või elektroonilist jälgimist. Arestikambrite seintel on mikrofonid/valjuhääldid. Samuti pole vajalik valguse kustutamine, vaid tunduv vähendamine; 3) WC kasutamisel igasuguse privaatsuse puudumise põhjendamine pideva jälgimise vajadusega, on ilmselgelt otsitud põhjendus projekteerijate mõtlematuse õigustamiseks. Euroopa Nõukogu juures asuva Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) 09.11.2012 raporti p-d 29 ja 34 nõuavad sõnaselgelt mitme kinnipeetavaga kambrites WC-de eraldamist muust ruumist. Samad nõuded on väljendatud ka CPT varasemates raportites; 4) seoses igapäevaste jalutuskäikudega ei pea kaebaja tõendama sooviavalduse esitamise fakti. Kaebajal ei ole võimalik seda tõendada. CPT 2012. a raportis on märgitud, et tavaliselt tagatakse vabas õhus viibimist vaid ülepäeva ja mitte rohkem kui 30-40 minutit (p 25). Eeltoodu annab piisava aluse eeldada, et jalutuskäikudele ei viida kinnipeetavaid iga kord, kui soovi avaldatakse; 5) duši kasutamist võimaldati kaebajale üks kord nädalas 15 minuti vältel. Väide, et see aeg on piisav riiete pesuks ja enese eest hoolitsemiseks, on vale. Duši kasutamise sageduse ja vältuse piiramine põhjustas kaebajale suuremat stressi, kui see, mis vangistusega paratamatult kaasneb; 6) halduskohus ei ole põhjendanud, miks on kohaseks hüvitiseks 1 euro päevas. Argument, et kaebaja on arestimajja sattunud oma süül, ei ole asjakohane. Süüliste tegude toimepanek ei too endaga kaasa inimõigustest ja põhivabadustest ilmajätmist. Samuti ei olene arestimajas veedetud ajaline periood süüteo olemusest, vaid politsei soovist kaebajat alandada ja hirmutada. 6. PPA palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja jääb varem avaldatud seisukohtade juurde, tuues täiendavalt välja järgmist:

3-14-50078 6(7) 1) seisukoht, et aken peab tagama ka ruumi õhutamise, on alusetu. VangS § 45 lg 1 viitab küll Vabariigi Valitsuse 29.01.1999 määrusele nr 38, mis näeb ette nõuded eluruumidele, kuid sätestab samas erisuse nõuete p-st 5. VangS § 45 lg 1 ei nõua, et kambri aken peab olema avatav. Samuti on alusetu kaebaja väide, et kambri valgustatus peaks olema tagatud vaid aknaga. Arestimajas on kambrite valgustamisel kaks režiimi – öörežiim ja päevarežiim. Öörežiimi puhul vähendatakse kambrite valgustust selliselt, et oleks võimalik iga kambri visuaalne jälgimine elektroonselt. Ebamõistlik on kaebaja väide, et jälgimist tuleks teostada kambris olevate mikrofonide/valjuhääldite kaudu. Videokaamerate kaudu on jälgimine tagatud parimal võimalikul viisil ning ainult mikrofonide kasutamine ei oleks piisav; 2) paljasõnaline on kaebaja väide, et kord nädalas duši kasutamise võimaldamine tekitas talle stressi. Kinnipidamiskamber on varustatud sanitaarsõlmega. Seega olid kaebajale tagatud võimalused oma riiete puhtuse ning isikliku hügieeni tagamiseks; 3) arestimajja saabudes kannatas kaebaja erinevate terviserikete all. Seega ei saa järeldada, et sagedased meditsiinitöötaja poole pöördumised olid tingitud arestimaja ebasobivatest tingimustest, 7. PPA palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada osas, milles mõisteti kaebaja kasuks välja 50 eurot. Halduskohus ei nõudnud vastustajalt välja täiendavaid tõendeid selle kohta, kui palju isikuid kaebajaga faktiliselt ühes kambris viibis, vaid lähtus eeldusest, et igas kambris viibis maksimaalne arv kinnipeetavaid. Sellega on kohus rikkunud uurimispõhimõtet. Kambrites ei viibinud ühelgi korral maksimum arv inimesi. 8. AD palub jätta PPA apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebaja ei ole üheski dokumendis tuginenud sellele, et kogu tema rahaline nõue põhineb ülerahvastatud kambrites viibimisel. Samuti ei ole kaebaja väitnud, et 100% ajast olid kambrid ülerahvastatud. Samas ainsad päevad, mil kaebaja viibis alarahvastatud kambris, olid 11.-14.03 (K-17) ja 28.-30.04 (K-1). Ülejäänud 82 päeva jooksul olid kambrid ülerahvastatud, arvestades Euroopa Inimõiguste Kohtu nõutavat 3 m2 miinimumi.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 9. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega järgmistes küsimustes: aken ja kambri valgustatus, tolmune tekk ja ebameeldiva lõhnaga padi, puhastusvahendite tagamine, suitsetajatega ühte kambrisse paigutamine, duši kasutamine, terviseprobleemide mitteseotus arestimajas viibimisega. HKMS § 201 lg-le 4 tuginedes ei pea ringkonnakohus vajalikuks vastavaid põhjendusi korrata. Kaebaja apellatsioonkaebuses ei ole esitatud väiteid, mis nõuaksid täiendavat hindamist. 10. Seoses kambrite suurusega leiab ringkonnakohus, et kambrite ülerahvastatus (arvestades 3 m2 nõuet) ei ole tõendatud. Halduskohus lähtus eeldusest, et kambrites viibis maksimum arv isikuid, jättes eelnevalt vastustaja käest asjakohased andmed välja nõudmata. Apellatsioonimenetluses esitatud tabelitest nähtub, et kambrites I-19 ja I-17, mille osas halduskohus ülerahvastatuse tuvastas, ei viibinud korraga 4 kinnipeetavat ühelgi päeval. Kolme kinnipeetava korraga kambrites viibimise ajal oli põrandapinda ühe isiku kohta vastavalt 3,8 m2 ja 3,12 m2. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et põrandapinnast oleks tulnud maha arvata mööblialune pind. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt aktsepteeritakse kinnipeetava isiku isikliku ruumina kambri pindala ning seal viibivate kinnipeetavate arvu jagatist (Jirsak vs Tšehhi), kusjuures on kohus osutanud kambri mööbli alla jäävale põrandapinnale üksnes

3-14-50078 7(7) olukordades, kus kinnipeetava isiklik ruum kambris oli alla 3 m2, sisaldades ka mööblit, mis täiendavalt vähendas isiklikku ruumi, et rõhutada konventsiooni artikkel 3 rikkumist. 11. Seoses privaatsuse mittetagamisega WC kasutamisel on halduskohus viidanud Riigikohtu 17.08.2008 otsusele nr 3-3-1-54-08, mille p-s 16 on leitud, et kinnipeetava õigusi ei ole rikutud. VangS § 156 lg 2 sätestab tõesti, et kambris peab olema pidev visuaalne või elektrooniline jälgimine. Eeltoodu ei tähenda aga, et WC eraldamine viisil, kus poti ette on ehitatud väike umbes 1,2 m kõrgune sein, oleks igal juhul õiguspärane. Olukorras, kus isik viibib kambris üksi, ei kujutaks selline lahendis endast tõenäoliselt ebaproportsionaalselt riivet. Käesoleval juhul tuleb aga arvestada sellega, et üksi oli kaebaja vaid 3 päeval, tihti oli kambris aga 3 ja 4 inimest ja WC oli muust kambrist vaevu eraldatud. Sellistes tingimustes WC kasutamine ja teiste kambrikaaslaste poolt WC kasutamise talumine võis olla äärmiselt ebameeldiv ja alandav ning ületas kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. 12. Kaebaja leiab veel, et talle ei olnud tagatud võimalus iga päev värskes õhus jalutada. Vastustaja väidab vastu, et kaebaja ei avaldanud selleks soovi. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et soovi jalutada ei pea kinnipeetav avaldama kirjalikult. Samas ei ole võimalik suuliste sooviavalduste esitamist tõendada. Ainuüksi asjaolu, et arestimaja sisekorraeeskirja kohaselt oleks tulnud kaebaja suulised pöördumised fikseerida ning vastustajal pöördumiste kohta andmeid ei ole, ei tähenda, et kaebaja vastavaid sooviavaldusi ei esitanud. Kaebaja poolt viidatud CPT 2012. a raporti p-st 35 nähtub, et kinnipeetavatel võimaldati vabas õhus viibimist vaid ülepäeviti ning korraga 30-40 minutit. Arvestades, et raportis viidatud muud puudused (nt WC kasutusel privaatsuse puudumine) esinevad ka käesoleval ajal, võib usutavaks lugeda kaebaja väite, et vabas õhus viibimist ettenähtud mahus ei võimaldatud. 13. Eelnevat silmas pidades peab ringkonnakohus põhjendatuks mõista kaebajale välja hüvitis 500 eurot. Ringkonnakohus arvestab hüvitise määramisel, et WC kasutamine toimus muust eluruumist sisuliselt eraldamata, seejuures ei olnud võimalik kambrit õhutada, kuna aknaid ei saanud avada. Kaebajal ei võimaldatud ettenähtud mahus vabas õhus liikuda. Ringkonnakohus rahuldab kaebaja apellatsioonkaebuse osaliselt ning tühistab halduskohtu otsuse. Vastustaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. HKMS § 118 lg 2 alusel tuleb vastustajalt mõista riigi tuludesse menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud. Kaebaja oleks pidanud kaebuse ja apellatsioonkaebuse esitamisel tasuma riigilõivu 396 eurot, s.o kokku 792 eurot. Kaebus rahuldatakse 3,8% ulatuses. Seega tuleb PPA-lt välja mõista 30 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe

/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks

/allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets