3-14-50369/19 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Oliver Kask ja Viive Ligi Otsuse tegemise aeg ja koht

18. detsember 2014, Tallinn Haldusasja number 3-14-50369 Haldusasi EK kaebus konsulaarülesannete mittenõuetekohase täitmisega tekitatud 1517,87 euro suuruse kahju hüvitamise nõudes Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 10. juuni 2014. a otsus Menetlusosalised Kaebaja – EK Vastustaja – Välisministeerium, esindaja Marge Maspanov Menetluse alus ringkonnakohtus EK apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta EK apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 10. juuni 2014. a otsus haldusasjas nr 3-14-50369 muutmata. 2. Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 19. jaanuaril 2015 (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

3-14-50369 2(6) menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. EK pöördus 27.09.2013 Indoneesias Bali saarel tegutseva Eesti aukonsuli poole tagasipöördumistunnistuse saamiseks seoses asjaoluga, et tema Eesti kodaniku pass oli 26.09.2013 varastatud. Pärast tagasipöördumistunnistuse saamist soetas EK 02.10.2013 kuupäevaga lennupileti Eestisse, kuid Denpasari lennujaamas teda lennukile ei lubatud, sest ajutisel reisidokumendil puudus vajalik väljasõidutempel. EK soetas järgmiseks päevaks (03.10.2013) uue lennupileti, millega tal õnnestus pöörduda tagasi Eestisse.

2. EK esitas 16.01.2014 Välisministeeriumile taotluse konsulaarülesannete mittenõuetekohase täitmisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Välisministeerium jättis 05.03.2014 kirjaga nr 13.2-1/468 taotluse rahuldamata, leides, et ajal, mil aukonsul tagasipöördumistunnistuse väljastas, ei olnud Indoneesia ametivõimud teatanud Eesti ametivõimudele väljasõidutempli vajalikkusest ning isikutel, kes olid saanud Indoneesias tegutseva aukonsuli väljastatud tagasipöördumistunnistused 2013. a jaanuaris ja mais, Indoneesiast lahkumisega probleeme ei esinenud.

3. EK esitas 26.03.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse Indoneesias tegutseva Eesti aukonsuli poolt konsulaarülesannete mittenõuetekohase täitmisega tekitatud 1517,87 euro suuruse varalise kahju hüvitamiseks. Taotletav kahjusumma vastab 03.10.2013 kuupäevaks ostetud uue lennupileti hinnale. Kui Eesti konsulaaresindaja oleks oma ülesandeid nõuetekohaselt täitnud, siis oleks ta saanud Tallinnasse lennata 02.10.2013 kuupäevaks ostetud piletiga ega pidanuks kandma uue pileti soetamise kulu. Kahju hüvitamisest keeldumist ei saa õigustada paljasõnalise väitega, et Indoneesia võimud ei teavitanud Eesti ametivõime immigratsioonireeglite muutusest. Avaliku võimu kandjail on haldusmenetluse seadusest, konsulaarseadusest ja riigivastutuse seadusest tulenevalt kohustus astuda samme ning olla õigeaegselt informeeritud kõigist immigratsioonireeglite muudatustest, mis on neile pandud kohustuste korrektseks täitmiseks vajalikud. Avaliku võimu kandja peab vältima hädasolijale täiendava kahju tekitamist ning tagasipöördumistunnistuse saanud isikule ei saa panna vastutust haldusorgani ülesannete mittekohase täitmise eest. Isikul on õigus eeldada, et avalik võim täidab oma ülesandeid õiguspäraselt või hüvitab oma õigusvastase tegevusega tekitatud kahju.

4. Välisministeerium vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Tõendamata on kaebaja väide, et tal ei õnnestunud 02.10.2013 lennukile minna tagasipöördumistunnistusel väljasõidutempli puudumise tõttu. Igal juhul oli tagasipöördumistunnistusele vastava templi lisamine Indoneesia ametivõimude, mitte Eesti aukonsuli pädevuses. Aukonsuli poolt kaebajale väljastatud tagasipöördumistunnistus vastas Vabariigi Valitsuse 26.11.2002 määrusega nr 359 kehtestatud nõuetele ning isikut tõendavate dokumentide seaduse § 9 lg 2 kohaselt ei saanud sinna kanda andmeid, mille kandmist õigusaktid ette ei näe. Kaebajale osutatud konsulaarteenus oli nõuetekohane. Riiki sisenemise ja sealt lahkumise korra kehtestab iga riik ise ning vastavad protseduurid viivad läbi selle riigi ametivõimud. Välismaalane, kes satub kaebajaga sarnasesse olukorda Eestis, peab samuti taotlema oma kodakondsusriigi välisesinduselt tagasipöördumist lubava dokumendi ning Eesti ametivõimud vormistavad talle lahkumisettekirjutuse, mille vormistamisega seoses ei pruugi välismaalane jõuda lennule, mille pileti on ta varasemalt ostnud. Kaebajal oli endal kohustus selgitada välja, millised nõuded on Indoneesia Vabariik riigist lahkumiseks kehtestanud.

3-14-50369 3(6) Kaebaja esitatud piletiväljatrükid on kahju suuruse tõendamiseks ebapiisavad ning pileti kohaselt hõlmas 1517,87 euro suurune hind nii lendu Balilt Tallinna (03.10.2013) kui ka tagasilendu Tallinnast Balile (11.10.2013). EK-l varasemalt Eestist Indoneesiasse ostetud 09.10.2013 väljumisega lennupiletite kasutamata jätmist ja uute 11.10.2013 väljumisega lennupiletite ostmist ei saa seostada vaidlusaluse kahju tekkimisega.

5. Tallinna Halduskohus jättis 10.06.2014 otsusega EK kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Eesti konsulaaresindaja õigusvastane tegevus kaebajale konsulaarteenuste osutamisel on tõendamata. See, et kaebaja ei saanud 02.10.2013 väljumisega lennupiletiga Balilt Tallinnasse ning pidi ostma uue pileti, ei ole tingitud temale osutatud konsulaarteenusega seotud asjaoludest. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-st 1, § 8 lg-st 1 ja § 13 lg-st 1 tulenevalt on kahju hüvitamise eeldusteks kahju tekkimine, avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus, nendevaheline põhjuslik seos ning kahju hüvitamist välistavate asjaolude puudumine. Vaidlust ei ole selles, et EK pöördus Indoneesias tegutseva Eesti aukonsuli poole ja talle väljastati Vabariigi Valitsuse 26.11.2002 määruse nr 359 „Tagasipöördumistunnistuse vorm, tehniline kirjeldus ja tagasipöördumistunnistusele kantavate andmete loetelu“ kohane tagasipöördumistunnistus. Kaebaja on heitnud ette väljasõidutempli puudumist, kuid selle tagasipöördumistunnistusele kandmist eelnimetatud õigusakt ette ei näe. Sellist templit ei pidanud Eesti aukonsul dokumendile lisama ega saanudki seda teha, sest tegemist on Indoneesia ametivõimude poolt välismaalase dokumenti tehtava kandega (n-ö väljasõiduviisaga). Sellise kande tegemise eest ei saa vastutada Eesti konsulaarteenuse osutaja. Kaebajale osutatud konsulaarteenuseks oli antud juhul tagasipöördumistunnistuse väljastamine vastavalt konsulaarseaduse (KonS) §-le 62. Eeskätt tagasipöördumistunnistuse väljastamisega täidab konsulaarametnik või aukonsul KonS § 52 lg-s 1 sätestatud kohustust nõustada ja abistada konsulaarpiirkonnas viibivat hädasolijat Eestisse tagasipöördumisel. Nimetatud sättest ei tulene aukonsulile kohustust korraldada hädasolija Eestisse tagasipöördumist viimase eest.

Aukonsuli assistendi poolt kaebajale antud teave, et talle väljastatud tagasipöördumistunnistusega on tal võimalik Eestisse naasta, ei olnud vale. Kaebaja ei ole väitnud, et ta oleks taotlenud konsulaarabi Indoneesia ametivõimudega suhtlemiseks või asjaajamiseks. Eesti kodanikuna sai kaebaja Indoneesias viibida viisa alusel, mis oli eelduslikult kantud temalt varastatud passi. Viisa näol on tegemist välisriigi ametivõimude poolt koostatud dokumendiga, mille kaotamise või kasutuskõlbmatuks muutumise korral peaks isik pöörduma viisa väljastanud riigi ametivõimude poole, paludes selleks vajaduse korral konsulaarabi oma kodakondsusriigi konsulaaresindajalt. Iga riik kehtestab välismaalaste riiki sisenemise, riigis viibimise ja sealt lahkumise eeskirjad ise. Välisriigis viisa alusel viibiv isik ei saa eeldada, et viisa kasutuskõlbmatuks muutumisel on tal jätkuvalt võimalik riigis viibida või sealt lahkuda, ilma et asukohariigi ametivõimud välismaalase riigis viibimise seaduslikkust mingisuguse täiendava haldusmeetmega kinnitaksid. Eesti konsulaaresindaja ülesandeks oli anda kaebajale dokument, mis kinnitas tema õigust pöörduda tagasi Eestisse. Konsulaaresindaja ei saanud otsustada selle üle, kas kaebajal on üksnes tagasipöördumistunnistuse alusel ja ilma mistahes täiendavat asukohariigi haldusmenetlust läbimata võimalik Indoneesiast lahkuda. Kaebaja ei ole Indoneesiast Eestisse tagasipöördumise asjaolusid kaebuses üksikasjalikult esile toonud, ent kaebusest ka ei nähtu, et selleks pidanuks Eesti konsulaaresindaja tegema mingeid täiendavad toimingud. Seega ei ole alust väita, et konsulaaresindaja täitis oma ülesandeid mittenõuetekohaselt.

Teadmata on, kas või millises ulatuses küsis kaebaja konsulaaresindajalt nõu seoses vajadusega pöörduda täiendavalt asukohariigi ametivõimude poole ning kas või millist teavet Eesti konsulaaresindaja kaebajale Indoneesiast lahkumise tingimuste ja korra kohta täpselt andis. Kaebaja on väitnud üksnes seda, et aukonsuli assistent kinnitas, et tagasipöördumistunnistusega

3-14-50369 4(6) saab ta Eestisse tagasi pöörduda. KonS § 52 lg-s 1 sätestatud abistamisja nõustamiskohustus ei tähenda, et konsulaaresindaja võtaks vastutuse isiku Eestisse tagasipöördumise ja asukohariigi ametivõimudega suhtlemise korraldamise eest. Kahju hüvitamisest saaks rääkida vaid juhul, kui oleks tõendatud, et konsulaaresindaja on andnud isikule üheselt ebaõiget teavet, millele isik võis mõistlikult käitudes tugineda ilma seda täiendavalt kontrollimata. Antud juhul pöördus kaebaja konsulaaresindaja poole tagasipöördumistunnistuse saamiseks ning nõuetekohane dokument talle ka väljastati. Kaebajal oli võimalik enne lennupileti ostmist uurida Indoneesia korrakaitseorganitelt, kas tema Indoneesiast lahkumise nõuded on täidetud, taotledes vajaduse korral asjaajamiseks konsulaaresindaja abi. Isegi kui kaebajale võis jääda konsulaaresindajaga suhtlemisest mulje, et ühtegi täiendavat toimingut Indoneesiast lahkumiseks teha ei tule, oleks ta saanud selle asukohariigi ametivõimudelt üle kontrollida.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. EK palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Apellant täitis Indoneesias Denpasaris asuva Eesti aukonsuli assistendi juhiste järgi avalduse tagasipöördumistunnistuse saamiseks, et taotleda Eestis uue passi väljastamist. Konsulaarametnik selgitas apellandile, et ta saab selle dokumendiga Indoneesiast probleemideta lahkuda, mida EK ka uskus, eeldades konsulaarasutuse poolt oma ülesannete asjatundlikku täitmist. Pärast seda, kui apellanti siiski lennukile ei lubatud, tunnistas aukonsuli assistent, et ta ei olnud väljumistempli vajadusest teadlik. Apellandile tekitatud kahju tuleb hüvitada, sest kahju tekkimist olnuks avalike ülesannete hoolsal täitmisel võimalik vältida. Mittenõuetekohase dokumendi väljastamist ei saa õigustada asjaoluga, et Indoneesia ametivõimud ei teavitanud väidetavalt Eesti ametivõime immigratsioonireeglite väidetavast muutusest. Konsulaarasutusel on kohustus olla reaalajas kursis kõigi oluliste muudatustega, mis puudutavad asukohariigi väljasõidunõudeid, ning isikul on õigus eeldada, et avalik võim täidab oma ülesandeid. Vastustaja viide Vabariigi Valitsuse 26.11.2002 määrusele nr 359 kinnitab, et asjaomased regulatsioonid on muutunud vajadustega kooskõlla viimata.

7. Välisministeerium vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Apellatsioonkaebus ei sisalda ühtegi HKMS § 180 lg-s 1 sätestatud apellatsioonkaebuse esitamise alust. Apellandile osutatud konsulaarteenus oli nõuetekohane ja EK kahju hüvitamise nõue on alusetu. Kuna apellatsioonkaebuses on sisuliselt üksnes korratud halduskohtule esitatud kaebuse väiteid, jääb vastustaja halduskohtule 21.04.2014 esitatud vastuväidete juurde ega korda neid.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. HKMS § 201 lg 4 alusel märgib ringkonnakohus, et nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata.

9. KonS §-st 81 tulenevalt kohaldatakse konsulaarametniku ja aukonsuli ametikohustuste täitmisel tekkinud kahju suhtes riigivastutuse seadust ning taotlus vastava kahju hüvitamiseks esitatakse Välisministeeriumile. Käesoleval juhul on EK 16.01.2014 pöördumises (tl 7-10) taotlenud Indoneesias tegutseva Eesti aukonsuli poolt konsulaarülesannete mittenõuetekohase täitmisega temale tekitatud 1517,87 euro suuruse varalise kahju hüvitamist, mille

3-14-50369 5(6) Välisministeerium jättis 05.03.2014 vastusega (tl 12-13) rahuldamata. Halduskohus on asjakohaselt märkinud, et sellise kahjunõude rahuldamiseks tuleb tuvastada kahju tekkimine, avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus, nendevaheline põhjuslik seos ning kahju hüvitamist välistavate asjaolude puudumine (RVastS § 7 lg 1, § 8 lg 1 ja § 13 lg 1). Halduskohus asus seisukohale, et praegusel juhul puudub juba kahju hüvitamise esmane eeldus ehk avaliku võimu kandja õigusvastane käitumine. Ringkonnakohus nõustub selle hinnanguga.

10. Konsulaarabi andmist reguleerib konsulaarseaduse 5. peatükk (§-d 52-66). KonS § 52 lg

1 kohaselt konsulaarametnik või aukonsul nõustab ja abistab konsulaarpiirkonnas viibivat hädasolijat muu hulgas Eestisse tagasipöördumisel. Hädasolijaks loetakse KonS § 52 lg 2 järgi Eesti kodanik või välismaalane (v.a asukohariigi kodanik või selle residendiks olev välismaalane), kes on sattunud ajutisse hädaolukorda õnnetusjuhtumi, haiguse, kuriteo ohvriks langemise või muu asjaolu tõttu ega ole ise võimeline olukorrast välja tulema. KonS § 62 sätestab, et konsulaarametnik või aukonsul annab Eesti kodanikule tagasipöördumistunnistuse isikut tõendavate dokumentide seaduse (ITDS) kohaselt. ITDS § 35 lg 1 kohaselt antakse tagasipöördumistunnistus välisriigis viibivale Eesti kodanikule, kelle reisidokument on muutunud kasutamiskõlbmatuks, hävinud või kaotsi läinud. ITDS § 15 lg 5 p-st 1 tulenevalt annab tagasipöördumistunnistuse välja Välisministeerium. ITDS § 9 lg 1 alusel on Vabariigi Valitsuse 26.11.2002 määrusega nr 359 kehtestatud tagasipöördumistunnistuse vorm, tehniline kirjeldus ja tagasipöördumistunnistusele kantavate andmete loetelu.

Käesoleval juhul pöördus Eesti kodanik EK 27.09.2013 seoses tema reisidokumendi vargusega Indoneesias Denpasaris asuva Eesti aukonsuli poole tagasipöördumistunnistuse saamiseks ning õigusaktide nõuetele vastav ajutine reisidokument temale aukonsuli poolt ka väljastati. Sisulist vaidlust ei ole selle üle, et EK Indoneesiast lahkumise takistuseks ei olnud asjaolu, et temale väljastatud tagasipöördumistunnistus oleks olnud ebakorrektne või muul põhjusel Indoneesia ametivõimude jaoks kõlbmatu dokument. Seega on konsulaarametnik iseenesest täitnud KonS § 52 lg-st 1 ja §-st 62 tulenevat kohustust abistada Eesti kodanikku tema Eestisse tagasipöördumisel.

11. EK on pidanud õigusvastaseks asjaolu, et aukonsuli assistent ei selgitanud talle, et Indoneesiast lahkumiseks (s.o riigist väljuvale lennule pääsemiseks) on tal täiendavalt vaja tagasipöördumistunnistusele saada väljumistempel asukohariigi ametivõimudelt. Välisministeeriumi 05.03.2014 vastusest EK 16.01.2014 taotlusele nähtub, et Denpasaris resideeruv aukonsul on pärast probleemide ilmnemist teinud järelepärimise Indoneesia immigratsiooniametile, kes kinnitas, et väljasõidutempli olemasolu muudeti kohustuslikuks 2013. aasta alguses. Samas on vastustaja rõhutanud, et Indoneesia ametivõimud ei ole tavapäraste diplomaatiliste kanalite kaudu sellisest muudatusest Eesti ametivõime seniajani teavitanud.

Halduskohus on õigesti märkinud, et KonS § 52 lg-st 1 ei tulene aukonsulile kohustust korraldada hädasolija Eestisse tagasipöördumist viimase eest. Samuti oli õige apellandile väljastatud teave, et tal on võimalik tagasipöördumistunnistuse alusel Eestisse naasta. Eesti kodanikul on Indoneesia Vabariigi külastamiseks vajalik viisa. Viisa on välismaalasele antav luba siseneda välisriigi territooriumile ja viibida seal ajutiselt vastavalt viisaga määratud tingimustele ning viisa andmine vormistatakse tavapäraselt viisakleebise või viisatempli kandmisega välismaalase reisidokumenti (vrd välismaalaste seaduse § 56 ja § 98 lg 1). Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et mõistlik isik ei saa eeldada, et olukorras, kus ta jääb välisriigis viibimise ajal ilma oma reisidokumendist, millesse tehtud kanne (s.o viisakleebis või -tempel) kinnitab tema vastavasse välisriiki sisenemise ja seal viibimise seaduslikkust, on tal ilma asukohariigi pädeva ametiasutuse poole pöördumata võimalik

3-14-50369 6(6) välisriigist igasuguste takistusteta lahkuda. Eesti konsulaaresindajal puudub pädevus kinnitada isiku välisriigis viibimise seaduslikkust, selleks tuleb isikul igal juhul pöörduda asukohariigi ametivõimude poole ja seda koheselt pärast reisidokumendi kaotsiminekut või varastamist. Puuduvad väited ja andmed, et EK oleks palunud konsulaaresindajalt abi suhtlemiseks Indoneesia ametiasutustega ning aukonsul ei pidanud sellekohast abi talle osutama ka omal initsiatiivil.

12. Ringkonnakohus leiab, et isegi juhul, kui aukonsuli assistent tõepoolest kinnitas EK-le, et tagasipöördumistunnistusele lisaks ei ole tal tarvis väljasõiduviisat vmt, mis osutus tegelikkuses ekslikuks, ei saa sellist konsulaarametniku tegevust pidada õigusvastaseks, sest puuduvad andmed, et Indoneesia ametivõimud oleksid Eesti konsulaaresindust immigratsioonireeglite muudatustest teavitanud või konsulaartöötaja pidanuks sellest olema muul viisil teada saanud. Kuivõrd välisriigist lahkumise tingimuste üle ei saa otsustada Eesti konsulaaresindaja, vaid üksnes asukohariigi ametivõimud ja vastavaid tingimusi võidakse igal ajal muuta, pidanuks apellant riigist lahkumise tingimusi enne lennule minekut täiendavalt kontrollima.

13. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb EK apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 10.06.2014 otsus muutmata.

14. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et käesolevas asjas on EK tasunud kaebuse ja apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu kokku 91,08 eurot (tl 14; tl 57). Õigusabikulude kandmise kohta kaebaja esimese ega teise astme kohtule andmeid esitanud ei ole. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja muutmata halduskohtu otsuse, millega jäeti EK kaebus tervikuna rahuldamata, jäävad apellandi menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Välisministeerium ei ole esimese ega teise astme kohtus menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Oliver Kask /allkirjastatud digitaalselt/

Viive Ligi /allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets