1-14-8470/23 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 18.detsember 2014.a. , Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number

1- -8470 14 Kohtukoosseis Julia Katškovskaja, Andres Parmas, Orvi Tali Kriminaalasi A.H süüdistuses KarS § 320 lg 1 järgi üldmenetluses

Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu otsus 10.novembrist 2014.a. Apellatsiooni esitaja Süüdistatava kaitsja adv. Heiki Kuningas Süüdistatav A.H (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses) Kaitsja Prokurör Advokaat Heiki Kuningas Rainer Amur

RESOLUTSIOON

Harju Maakohtu otsus 1

0.novembrist 2014.a. A.H suhtes jätta muutmata. Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada

kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu

30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse

poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist

kaitsja või advokaadi vahendusel. Menetluskulude peale

2

võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Harju Maakohus otsustas 10.novembri 2014.a. tunnistada süüdi A.H KarS § 320 lg 1 järgi ja karistada teda rahalise karistusega 200 päevamäära ulatuses, võttes arvesse keskmise päevamäära suuruseks 9,26 eurot, s.o summas 1852 eurot.

A.H mõisteti süüdi selles, et tema olles eelnevalt kahel korral hoiatatud teadvalt valeütluste andmise eest ning olles andnud selle kinnituseks allkirjad, andis

- 6.11.2013 Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituses tunnistajana ülekuulamisel kriminaalasjas nr

xxxxxxxxxxxxx -l ja ma ei ole kunagi ütlusi, et „ta ei tea, milline sõiduk on KK

koos -

KK ga tema sõidukiga sõitnud ega tema sõidukit juhtinud. Ma ei oska hetkel öelda, kus ma 30.12.2012 olin ja millega tegelesin. Pirita, Mähe ja Viimsi rajoonid on mulle tuttavad kohad, kuid Aianduse tee asukohta ma ei tea, samuti

ei tea ma elukohta.

KK KK on mulle rääkinud oma liiklusalastest probleemidest

ja arvan, et ta rääkis minu peale sellel põhjusel, et mul ei ole kunagi olnud

liiklusrikkumisi (ei väärega kuritegusid). Minuga

KK ühendust ei võtnud, et ma

mõne tema rikkumise enda peale võtaksin. Mina ei tea tema 30.12.2012 liiklusrikkumise kohta midagi öelda. Tean, et ta oli politsei poolt kinni peetud,

kuid ma ei teadnud mille pärast ja ei rääkinud mulle ka hiljem, m KK ille eest ta kinni peeti“.

- kuid samas kriminaalasjas Harju Maakohtus tunnistajana ülekuulamisel andis

ta 12.03.2014 ütlusi, et „30.12.2012 olid koos K- , see oli Jasmiini teel ja me ga

olime autoga. K oli väsinud, siis läksin ma ise rooli. Jasmiini teelt pöörasime Mugula tee peale ja siis teeolude tõttu ma jäin lumehange kinni. Ta sõitis valge Corollaga üheksa kümne ajal õhtul. Libe oli ja jäi kinni, siis me otsustasime K- ga koos, et K jääb sinna ja mina lähen abi järgi. Proovisin ka hangest välja sõita, aga ei õnnestunud. Auto natukene liikus aga välja ei tulnud. Võtmeid kaasa ei võtnud, jätsin sinna, kuna pole minu auto. Läksin abi järgi, aga abi ei saanud. Siis ma jõudsin koju ja võtsin labida, siis tulin tagasi, et ma ei tea kaua võis mul minna aga ei olnud enam autot ega K. Autost välja minnes kedagi ei näinud. Kedagi ei näinud aknast vaatamas. Kedagi ei olnud tänaval. Tegelikult juhtisin

autot mina. Hakkasime liikuma Jasmiini teelt, kust pöörasime Mugula teele.

Palju ei sõitnud u 200 300 meetrit. Eesmärk oli auto ära - K juurde parklasse

viimine ja edasi jalgsi liikumine. K tunnen kümme aastat. Elame ühes piirkonnas“, mis on omavahel olulises vastuolus. Seega on A.H vähemalt

ühel korral s.o kas tunnistajana politseis või kohtus andnud teadvalt valed ütlused.

APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

Süüdistatava kaitsja adv. H.Kuningas taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue

otsusega A.H õigeksmõistmist. Alternatiivse taotlusena on esitatud taotlust

kergendada süüdistatavale mõis lise karistuse määra miinimumi lähedaseni tetud raha e. 50 päevamäärani .

Apellatsioonis tsiteerib kaitsja Riigikohtu 20.10.2005. a otsust asjas nr 3-1-1- -05, 95

milles käsitletakse keeluja koosseisueksimusega seonduvat. Arutataval juhul on

3

apellandi hinnangul vaidlust tekitavaks probleemiks asjaolu, kuidas pidi süüdistatav

tunnistajana ülekuulamisel aru saama KrMS § 71 lg 2 p s 1 sätestatud õiguses - t keelduda ütluste andmisest. Süüdistatav selgitas, et sai sellest õigusest aru nii, et ta

ei pea enda kohta ütlusi andma. Süüdistatav ei saanud aru, et normi mõtteks on

ütluste andmisest keeldumise absoluutse keeldumise õigus. See tähendab, et süüdistatav mõistis menetlusnormi sisu teisti kui norm seda ette nägi. Vastavalt oma

arusaamisele süüdistatav ka käitus ning vältis enda seostamist talle esitatud küsimustega. Süüdistatav selgitas, et tal puudus juhtimisõigus ja sel põhjusel ta enda kohta ütlusi ei andnud.

Maakohtu etteheide, et süüdistatav ei palunud menetlejal selgitada KrMS § 71 lg 2 p 1 sisu ei ole põhjendatud. Inimene palub selgitust juhul kui ta millestki aru ei saa ja tal on küsimusi. Kriminaalmenetlusõigus ei näe tunnistajale ette kohustust selgitada menetlejale kuidas ta õigusnormi mõistab või esitada õigusnormi kohta küsimusi. Kui tunnistajal on küsimusi, siis ta need esitab. See kuidas tunnistaja tõlgendab õigusnormi on tema sisemise arusaamise küsimus. Kui tunnistaja mõistab õigusnormi teisiti kui seadusandja seda soovib, siis on see seaduse teksti ebaselgus. Süüdistatav osales

kriminaalmenetluses esmakordselt, mistõttu tema õigusnormist arusaamine ei ole sellisel tasemel nagu isikul, kes on sellise menetlusega kokku puutunud.

KrMS § 68 lg 1 kohaselt selgitab menetleja tunnistajale tema õigused ja kohustused.

Samas ei näe see norm ette menetleja kohustust tunnistajalt üle küsida kas ta saab aru ütluste andmise keeldumise mõttest. Kui tunnistajal ei ole küsimusi, siis ta neid ei

esita. Samas on see menetleja kohustus välja selgitada kuidas tunnistaja oma õigustest aru saab. Kui menetleja neid asjaolusid välja ei selgita, siis võib tunnistaja õigusnormi sisu ebaõigesti mõista ning sellist vääriti mõistmist ei saa tunnistajale ette heita. Süüdistatav osaleb kriminaalmenetluses esmakordselt, mistõttu ei saa talle ette heita tema arusaamist õigusnormist teisiti kui normi mõte seda eeldab.

Maakohtu otsuse kohaselt oli süüdistatav tunnistajana ülekuulamisel teadlik K liiklusalastest probleemidest ka 30.12.2012. Süüdistatava ütluste kohaselt ei olnud ta

tunnistajana ülekuulamisel teadlik kahtlustusest, milline oli K- esitatud. Tunnistajana le

ülekuulamise protokollis mainib süüdistatav liiklusalaseid probleeme. Ülekuu K lamise

protokollist on arusaadav, et selles mainitakse probleeme mis süüdistatavale teada olid. Analüüsides tunnistajana ülekuulamise protokolli ei nähtu sellest, et tunnistajale

oleks lahti räägitud 30.12.2012 toimunu sisu ja . Ülekuulamise K- esitatud kahtlustus le protokoll mainib 30.12.2012 kuupäeva. Tunnistaja teadis sellest nii palju, et ta oli auto roolis ja sel põhjusel ennast selle juhtumiga ei sidunud. Süüdistatav selgitas kohtus, et

talle polnud tunnistajana ülekuulamisel teada kahtlustused, millised olid K- esitatud. le

Süüdistatav lahkus autost kui roolis polnud ja ei osanud seetõttu liiklusalaseid K

probleeme 30.12.2012 kuupäevaga siduda. Seetõttu ei hõlmanud K liiklusalased

probleemid 30.12.2012 juhtumit. Maakohtu poolt antud hinnang ei ole kooskõlas tunnistaja ülekuulamise protokolli sisuga ja seetõttu on maakohtu hinnang vastuolus

KrMS § 62 lg 2 nõudega.

Süüdistatav selgitas, et peale tunnistajana ütluste andmist tundis süüdistatav huvi, miks teda üle kuulati ja alles siis sai teada, milles on probleem, s.o. K kahtlustati auto

juhtimises 30.12.2012. Alles siis sai süüdistatav teada miks teda tunnistajana üle kuulati. Olles teadlik K kahtlustuse sisust otsustas süüdistatav ennast süüstavaid ütlusi anda. Süüdistatav ei soovinud, et K saaks karistada teo eest, mida ta toime pannud ei

4

ole. Sel põhjusel pöördus süüdistatav prokuratuuri, et seal uued ütlused anda ja olukorda selgitada. Prokuratuur süüdistatava avaldusele ei reageerinud ning seetõttu jäi üle ütlused anda kohtus.

Antud juhul on oluline, et valeütlusena ei saa käsitleda ütlustest andmisest keeldumist ja hilisemat ennast süüstavate ütluste andmist. Ennast süüstavate ütluste andmine on

õigus mitte aga kohustus. Kui tunnistaja eeluurimisel kasutab õigust ütlusi mitte anda, kuid kohtus peab seda siiski vajalikuks, siis ei saa tunnistajat süüdistada valeütluste andmises.

Samasugune olukord on ka praegusel juhul. Süüdistatav sai aru ja kujutas oma

arusaamisest tulenevalt ette, et tal on õigus mitte anda ütlusi enda kohta, kuid mitte

täielikult ütlusest keelduda. Tunnistajana välistas süüdistatav seega enda isiku. See tähendab, et süüdistatav sai tunnistajana oma õigustest aru nii, et ta võib ütlusi enda kohta ja enda vastu mitte anda ja võib ütlusi enda kohta ja enda vastu anda.

Selline olukord on samane KrMS § 39 lg s 1 sätestatuga. Nagu ülal juba öeldud, on - KarS § 39 kohaldamiseks vaja tuvastada, kas isik saab aru, et mingisugune käitumine on keelatud ning välistab isiku süü vältimatu keelueksimuse korral. Arutataval juhul on

tuvastatud, et süüdistatav sai KrMS § 71 lg 2 p s 1 sätestatud õigusest aru nii, et - tunnistajal on õigus ennast süüstavaid ütlusi mitte anda kuid mitte keelduda täielikult

ütluste andmisest. Sellega seoses ei saanud süüdistatav aru mida tähendavad valeütlused juhul kui tunnistaja kasutab õigust mitte anda enda vastu ütlusi. Antud juhul pole tuvastatud ja esile toodud ühtegi mõjuvat asjaolu, miks oleks süüdistatav pidanud tunnistaja õigustest teisiti aru saama.

Maakohus on antud juhul vääralt kohaldanud KrMS § 39 lg. 1 sätteid. Samuti on

maakohus vääralt tõlgendanud valeütluste mõistet KrMS § 71 lg. 2 p. 1 mõttest tulenevalt. Ennast süüstavatest ütlustest keeldumine ja hilisem samasuguste ütluste andmine ei ole käsitletav valeütlustena, sest KrMS § 71 lg. 2 käsitleb tunnistaja õigusi, mitte aga kohustusi.

Mõistetud karistuseks on rahaline karistus 200 päevamäära, mis on peaaegu sanktsiooni keskmine määr. KarS § 39 lg 2 sätestab, kui eksimus on teo toimepanijale

välditav, võib kohus kohaldada käesoleva seadustiku § s 60 sätestatut. KarS § 60 lg 1 - kohaselt võib karistusseadustiku üldosas nimetatud juhtudel kohus kergendada isiku

karistust KarS § 60 lg tes 2 kuni 4 sätestatud korras. -

Kui kohus peaks leidma, et ei ole kohaldatav KarS § 39 lg 1 normistik, siis tuleks arvestada kuriteo toimepanemise asjaolusid. Maakohus ei ole kahtluse alla seadnud süüdistatava ütluste usaldusväärsust, millest tulenevalt on need tõesed ja usutavad.

Süüdistatava ütlustest järeldub ka tema käitumise ajend. Eelkõige oli see väär

arusaam menetlusnormi mõttest ning teadmatus kuriteost, millega seoses

ülekuulamine toimus. Süüdistatava käitumine ei viita kavatsusele ja ka otsesele

tahtlusele valeütlusi anda. Süüdistatava valiku tingis soovimatus tunnistajana ülekuulamisel enda vastu süüstavaid ütlusi mitte anda.

Maakohus on jätnud KarS § 39 lg 2 sätted kohaldamata. Isegi juhul kui ei peaks üldse

kohalduma KarS § 39 normistikku ei ole karistus kuriteo tehioludest tulenevalt

süüdistatava süü suurusele vastav. Süüdistatav osales tunnistajana esmakordselt

5

kriminaalmenetluses omamata konkreetseid teadmisi menetlusnormistikust ning

käitus vastavalt oma arusaamisele. Süüdistatava käitumises ei avaldu tahe kriminaalmenetlust takistada.

Maakohtu otsuses on karistuse mõistmisel lähtutud varalise kahju puudumisest,

püüdest läbi uute ütluste parandada tehtud viga ja vähendada oma väärkäitumise võimalikke tagajärgi. Maakohus leiab, et süüdistatava süü ei ole suur. Ometigi peab maakohus vastavaks karistust selle keskmisele määrale lähedases määras.

Maakohtu motiividest ei selgu, miks peab karistus olema 200 päevamäära. Kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema jälgitav. Samas on karistuse määr vastuolus

maakohtu tuvastatud asjaoludega. Maakohus leidis, et uute ütlustega parandas süüdistatav oma tehtud viga. See tähendab, et süüdistatav asus oma tegu heastama. Juba see asjaolu välistab karistuse määras nagu maakohus kohaldas. Samuti jääb

ebaselgeks, miks peab karistus olema nii suur kui isik on varem karistamata.

Arvestatud ei ole siinjuures kuritegu, millega seoses süüdistatav ütlusi andis. Süüdistatav andis tunnistajana ütlusi kriminaalasjas milline oli algatatud KarS § 329 tunnustel. KarS § 329 ei ole olemuselt suure ohtlikkusega. Seetõttu ei ole maakohtu

määratud karistus proportsionaalne ja vastavuses süüdistatava isikuga, tema süü

suuruse ning teo tehioludega. Kohaldada tuleks miinimumile lähedast määra, s.o karistust mitte üle 50 päevamäära.

Karistuse mõistmise seisukohast on oluline arvestada ka süüdistatava sissetulekut. Karistuse mõistmisel arvestati süüdistatava eelmise aasta sissetulekut ja selle alusel

kujunenud keskmist päevamäära. Käesoleval ajal on päevamäär oluliselt madalam, sest süüdistatava sissetulek töötasuna on 355 eurot kuus. See nähtub juurde lisatud tööandja õiendist. Lähtudes süüdistatava töötasust käesoleval ajal ning kohtuotsusega

mõistetud karistusest 200 päevamäära oleks karistus oluliselt väiksem. Ei ole

väheoluline karistuse lõplik suurus väljendatuna rahasummas, mis kuulub

väljamaksmisele. Karistuse määr ja suurus peavad vastama süüdlase isikule, teo raskusele. Apellandi arvates oleks õiglane kui karistus vastaks süüdlase sissetulekule.

Ülaltoodust tulenevalt vastaks karistus 50 päevamäära ulatuses nii teo raskusele, süüdlase isikule kui ka süüdlase materiaalsele seisundile.

Tallinna Ringkonnakohtu 28. novembri 2014. a määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega 9. detsembrini 2014.

Määratud tähtajaks esitas oma seisukoha prokurör, kes vaidleb apellatsioonile vastu.

Prokuröri hinnangul ei olnud A.H ütlusi andes keelueksimuses KarS § 39 lg 1 mõttes. A.H kutsuti tunnistajana ütlusi andma, talle tutvustati tema õigusi, millele ta alla kirjutas ja kinnitas, et on nendest aru saanud. Seega A.H teadis, et ta ei

tohi anda ütlusi, mis ei vasta tõele, kuid ta andis need sellegipoolest. Kohtuistungil kirjeldas ta sündmust erinevalt kui tunnistajana kohtueelses menetluses. Seega on A.H vähemalt ühel korral valetanud. Kuna A.H teadis, et valeütlusi anda ei tohi, siis ta ei olnud ka keelueksimuses. Kaitsja poolt viidatud Riigikohtu lahendi nr 3 1 1- 143-05 valguses peab küsima, kas A.H sai aru, et ütluste andmine, mis ei vasta

tõele, on keelatud. Arvestades, et A.H hoiatati valeütluste andmise eest enne

6

ülekuulamist, siis pidi ta aru saama, et valeütlusi anda ei tohi. See aga välistabki KarS § 39 lg 1 kohaldamise. Seega leiab prokurör, et maakohtu kohtuotsus on seaduslik, selle lugejale jälgitav ning palub jätta maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, esitatud apellatsiooniga ning kirjalike seisukohtadega leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ning põhjendatud ja selle tühistamiseks puuduvad alused.

Vaidlus käib käeoleval juhul selle üle, kas süüdistatava A.H poolt teises

kriminaalasjas kohtueelsel uurimisel tunnistajana antud ütluseid, milliseid ta andis süüdistuses märgitud ajal ja kohas ning milliste sisu on samuti põhjalikult tsiteeritud

süüdistuses, on võimalik kasutada tõendina tema vastu käesolevas kriminaalasjas. Süüdistatav ei eita nende ütluste andmist, kuid väidab, et ta ei saanud aru, et tal on tunnistajana võimalik ka keelduda ütluste andmisest, kui need on teda süüstavad, et

menetleja seda temale ei selgitanud ja tegelikult ta tegutses keelueksimuses. Kohtukolleegium leiab, et sama küsimust on juba vaaginud maakohus oma otsuses ning põhjendatult leidnud, et keelueksimust antud juhul ei esine ja nõustudes täielikult maakohtu otsuses toodud põhjendustega ning prokuröri kirjaliku seisukohaga ja ei pea neid vajalikuks üle korrata. Märkimist väärivad aga kohtukolleegiumi arvates järgmised

olulised momendid. On tõsi, et Riigikohus on oma otsuses 3-1-1- -02 selgitanud 25

üheselt oma seisukohta alljärgnevas. Nimelt pidas Riigikohtu kriminaalkolleegium

vajalikuks rõhutada, et kriminaalasja menetlemisel on lubamatu suhtuda

menetlusosaliste õiguste selgitamisse formaalselt. Õiguste selgitamine tunnistajale KrMK § 132 lg 2 mõttes tähendab vastavate menetlusõiguse sätete suulist avaldamist

ning nende sätete sisu lahtimõtestamist uurija poolt. Õiguste selgitamiseks ei saa lugeda üksnes allkirja võtmist kriminaalmenetluskoodeksi paragrahvide loetelule ega

ka mitte ülekuulatavale võimaluse andmist lugeda iseseisvalt menetluskoodeksi

vastavaid paragrahve. Kokkuvõtvalt võib Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates

nentida, et kuna 23. märtsil 2001. a asetleidnud ülekuulamisel ei selgitatud talle LM

tema õigusi ja kohustusi viisil nagu seda eeldab KrMK § 132 lg s 2 sätestatu, leidis - sellel ülekuulamisel aset kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine AKKS § 39 lg 4 mõttes.

Selle ajaga, millest pärineb eeltsiteeritud Riigikohtu seisukoht, on aga kriminaalmenetlusõiguses palju muutunud. Vastu on võetud uus seadustik ning mis olulisem, on välja töötatud ametlik ja ühtne justiitsministri määrusega kinnitatud tunnistaja

ülekuulamise protokolli vorm (Justiitsministri 16. juuli 2008. a määrus nr 39 „Kriminaalasja kohtueelse menetluse dokumentide näidisvormide kehtestamine” Lisa 69. Kinnitatud justiitsministri 13.02.2013 määrusega nr 4), kus on pikalt ja põhjalikult

lahti kirjutatud tunnistaja kohustused ja õigused. Neid lugedes on igale keskmisele inimesele selge, kui tal on lugemisoskus ja nägemisvõime, mida ta ei tohi teha ja mida tohib ning millal tohib. Ülekuulamisprotokollis on p 2 all aga kirjas ka see, et tunnistajale

on tutvustatud tema õigusi ja kohustusi, mis tulenevad KrMS §-dest 66-74, ning

selgitatud nende sisu. Selle protseduurireegli toimumist kinnitab tunnistaja oma allkirjaga ja seda on teinud ka A.H. Seda, et tunnistajale on selgitatud õiguste ja

kohustuste sisu, ei ole võimalik tõendada muul viisil kui tunnistaja allkirjaga. Helisalvestamise kohustust sellel toimingul ei ole. Kui tunnistaja on allkirja andnud ning

7

kui puuduvad tõendid, et allkiri temalt välja peteti või teda selleks vägivalla ähvardusel sunniti, ei saa eitada fakti, et isik on teadlik oma õiguste ja kohustuste sisust.

Omalt poolt märgib kohtukolleegium veel järgmist. Arutataval juhul on tõesti süüdistuse

sisu selles, et isik on tunnistajana andnud kahel korral teises kriminaalasjas (n.ö

põhiasjas) kuriteo tõendamiseseme asjaolude suhtes diametraalselt erinevaid ütlusi

ning arusaamast, et kahte tõde ei saa olla, tuleneb ka adekvaatne seisukoht, et

järelikult on ühel korral isik valetanud. See seisukoht on kooskõlas ka Riigikohtu

otsuses 3-1-1-130-13 väljaöeldud seisukohaga. Samas aga on kohtukolleegiumi

hinnangul kaitsetaktika rajatud väärale arusaamale, et olukorras, kui elimineerida vaidlusalused kohtueelses menetluses A.H poolt tunnistajana antud ütlused, oleks tema vastutus valeütluste eest välistatud. Sellisel juhul oleks küll süüdistuse sisu olnud

teine ja süüdistuse poolt esitatud tõendite kogum mõnevõrra erinev e. tõendina oleks

tulnud hinnata ka KK suhtes tehtud süüdimõistvat kohtuotsust, kuid kuriteokoosseis A.H käitumises oleks ka sellisel juhul olnud tuvastatav. Ehk siis olukorras, kus isik kutsutakse tunnistajana kohtusse ja ta ei ole eelnevalt andnud üldse ütlusi ning kohtus annab ta ütlusi, mis tõendamiseseme asjaolude osas on vastuolus ning diametraalselt erinevad teiste põhiasjas tehtud kohtuotsuse aluseks olevate tõenditega, võib samuti olla hinnatav valeütluste andmisena, kui see ei ole tingitud näiteks eksimisest. Sellistele tehioludele rajaneb näiteks süüdimõistev kohtuotsus kriminaalasjas, milles

on ka Riigikohus oma seisukoha öelnud. Riigikohtu otsuses 3 1 1-100-07 on

muuhulgas selgitatud, et ühe kriminaalasja menetlusdokumentide, sh süüdistusakti, kohtuotsuse ja kohtuistungi protokolli kasutamine tõendina teises kriminaalasjas ei ole

välistatud. Kriminaalmenetluse koodeksi kehtivuse ajal tehtud Riigikohtu üldkogu

otsuses kriminaalasjas nr 3-1-2-1-00 (RT III 2000, 16,169) ja Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1- -00 p-s 7.3 (RT III 2000, 20, 81 225) asuti seisukohale, et kohtuotsus kriminaalasjas, aga näiteks ka selle kohtuotsuse tegemisele eelnenud kohtuistungi protokoll, on käsitatavad "muu dokumendina" KrMK § 48 lg 2 mõttes. Nende dokumentidega saab põhimõtteliselt tuvastada üksnes mingite

ütluste lahknemist nendest tõenditest, millele tuginevalt loeti kohtuotsusega tuvastatuks kuriteosündmuse toimumine, mitte aga kellegi poolt teadvalt vale ütluse

andmist. Teadvalt vale ütluse andmise tuvastamine peab olema iseseisva kriminaalmenetluse esemeks. Seega võib kohtuotsust ja kohtuistungi protokolli KarS

§ 320 järgi alustatud kriminaalmenetluses kasutada tõendina tuvastamaks süüdistatava ütluste erinevust tõenditest, millele kohus on tuginenud otsuse tegemisel. Kolleegium leiab, et need seisukohad kehtivad jätkuvalt ka pärast kriminaalmenetluse

seadustiku jõustumist ja ühe kriminaalasja menetlusdokumente, sh süüdistusakti,

kohtuotsust ja kohtuistungi protokolli võib kasutada teises kriminaalasjas tõendina - muu dokumendina - KrMS § 63 lg 1 tähenduses. Sealjuures tuleb KarS § 320 lg 1 järgi

esitatud süüdistuse kohtulikul arutamisel tuvastada, et isik oli tunnistaja kriminaalmenetluses, teda on vastutusest hoiatatud ja ta andis ütlusi tõendamiseseme

seisukohalt oluliste asjaolude kohta. Kohtud tuvastasid TT SS- süüdistusasjas, et i

kriminaalasjas oli TT -de 318 ja tunnistajana hoiatatud võimalikust vastutusest KarS § 320 järgi. TT andis ütlusi tõendamiseseme seisukohalt oluliste asjaolude kohta ja tema

ütlused erinesid teistest kohtu poolt usaldusväärseteks tunnistatud tõenditest. Tuvastatud on ka teadvalt vale ütluse andmise aeg ja koht, milleks on kohtulik

arutamine Tartu Maakohtus 3. juulil 2006. a. valetas teadlikult vaidlusaluste TT

asjaolude suhtes, s.t ta ei eksinud ega unustanud vms. Seejuures tuginesid kohtud

käesoleva otsuse p s 1.1 märgitud kirjalikele tõendi. -

8

Samamoodi ülemäärast rõhku on kaitsepool käesolevas kriminaalasjas omistanud

sellele, et süüdistatav teatas juba kohtueelse menetluse käigus prokuratuurile oma

soovist eelnevalt antud ütlusi muuta. Prokuratuur süüdistatava avaldusele ei

reageerinud ning seetõttu jäi üle ütlused anda kohtus. Ka selle väite osas peab kohtukolleegium vajalikuks selgitada, et asjaolu, kas A.H kuulati uuesti kohtueelses menetluses üle või mitte ei oma samuti määravat tähtsust süüküsimuse lahendamisel. Kui ta oleks üle kuulatud kohtueelses menetluses uuesti, siis see ei välistaks samuti tuvastatud tehiolude valguses tema vastutust KarS § 320 lg 1 järgi. Sel juhul sedastaks kohus, et, et A.H on kahel korral menetlejale andnud tõele mittevastavaid ütlusi

ning hinnates need valeütlusteks, olnuks see pigem süüd suurendav faktor. Selles valguses jääb küll arusaamatuks maakohtu seisukoht, et süüdistatava soov anda juba

kohtueelses menetluses eelnevalt antud ütlustega erinevaid ütlusi on hinnatav

kuidagimoodi „oma vea parandamisega“ ning omab seejuures ka karistust

kergendavat mõju, kuid nii see on otsuses kirjas ja kuna seda on arvestatud pigem süüdistatava kasuks, siis sellisel kujul see ka otsusesse jääb. Teiseks, mitte kuskilt ei tulene arusaama, et ütlused või ühed/mõned neist, milliseid tuleb hinnata ja milliste alusel otsustada, kas tegemist on valeütlustega või mitte, peavad olema antud kohtus.

Kui isik on andnud tunnistajana kriminaalmenetluses kohtueelse menetluse käigus mitu korda ütlusi, mis on diametraalselt erinevad selle kriminaalasja tõendamiseseme asjaolude osas või on ta andnud üks kord ütlusi, mis lahknevad nendest tõenditest,

millele tuginevalt loeti kas kohtuotsusega või kriminaalasja lõpetamise määrusega

tuvastatuks kuriteosündmuse toimumine, on samuti võimalik hinnata ütlusi valeütlustena. Vastasel juhul välistaks valeütluste andmises süüdimõistmise asjaolu,

et põhiasjas on menetlus päädinud lihtmenetluses tehtud kohtuotsusega (lühimenetlus, kokkuleppemenetlus), kus kohtus tunnistajaid üle ei kuulata. Ka tunneb

kohtupraktika kaasusi, kus kriminaalmenetlus on põhiasjas lõpetatud seoses isiku

surmaga, kuid selles asjas tunnistajana valeütlusi andnud isik – samamoodi sõidukit

juhtinud isiku osas – on võetud kriminaalvastutusele KarS § 320 alusel (Tallinna

Ringkonnakohtu 16. veebruari 2009. a otsus kriminaalasjas 1- -7286,). 08

Kokkuvõtteks eelnevale tahab kohtukolleegium rõhutada seda, et need asjaolud, millised on saanud käesolevas kriminaalmenetluses vaidlusesemeks süüdistatava süü osas, ei välista süüdistatava süüd ning ei saa kaasa tuua maakohtu otsuse tühistamist.

Süüdistatavale on maakohtu poolt mõistetud karistus KarS § 320 lg 1 sanktsioonis

ettenähtud kergema karistusliigiga – rahalise karistusega – ning karistus on mõistetud alla sanktsiooni keskmise määra. Seega on kohus arvestanud juba kõiki KarS §-s 56 sätestatud asjaolusid ja seda süüdistatava kasuks. Selliseid asjaolusid, mis annaks

põhjendatud aluse maakohtu poolt mõistetud karistuse kergendamiseks, ei ole kohtukolleegium tuvastanud.

Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS § s 338 ettenähtud kohtuotsuse -

tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p st 1, § 344 - -345 lg-test 1 ja 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse 10. novembri 2014. a A.H suhtes muutmata.

Julia Katškovskaja Andres Parmas Orvi Tali