3-14-50188/42 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Ruth Plaks ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 18. detsember 2014, Tallinn Haldusasja number 3-14-50188 Haldusasi IA kaebus Tallinna Vangla 13.02.2014 vaideotsuse nr 5- 15/14/1227-2 tühistamiseks, vastustaja kohustamiseks võimaldada kaebajal iga päev spordirajatisi kasutada ja mittevaralise kahju 94,16 euro hüvitamiseks Menetlusosalised Kaebaja – IA Vastustaja – Tallinna Vangla Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 27.06.2014 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus IA apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON Jätta IA apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 27.06.2014 otsus haldusasjas nr 3-14-50188 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 19.01.2015, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-14-50188 2(5)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Kinnipeetav IA esitas 11.10.2013 Tallinna Vanglale taotluse rippkangi paigaldamiseks. Taotluse põhjenduste kohaselt on kaebajale määratud taastusravi, kuid ta ei ole nõus alternatiivse võimlemiskavaga, vaid soovib kasutada rippkangi. Vastustaja tagastas kaebaja taotluse 09.01.2014 vastusega nr 5-15/13/36805-3, sest kaebajal ei ole subjektiivset õigust nõuda rippkangi paigaldamist. Kinnipeetaval ei ole õigust valida omal soovil kehakultuuri liiki, kehakultuuriga tegelemiseks sobivaid aegu või kohti. Kehakultuuriga tegelemise õiguse realiseerimise viis sõltub vangla võimalustest ning julgeoleku tagamise vajadusest. Kaebajale on tagatud spordisaali kasutamine. Seega on talle tagatud vangistusseaduse (VangS) § 55 lg-st 1 tulenev õigus kehakultuuriga tegeleda ja oma tervise eest hoolitseda. Kaebaja esitas 13.01.2014 vaide, milles taotles 09.01.2014 vastuse tühistamist ja kaebajale võimaluse andmist kasutada spordirajatisi igapäevaselt taastusravi läbiviimiseks. Tallinna Vangla direktor jättis 13.02.2014 vaideotsusega nr 5-15/14/1227-2 vaide rahuldamata. Vaideotsuse põhjenduste kohaselt tagatakse kinnipeetavale VangS § 55 lg 1 kohaselt võimalus kehakultuuriga tegeleda, kuid seda, millises mahus ja millistes tingimustes kinnipeetavatele kehakultuuriga tegelemise võimalus tuleks tagada, VangS ei täpsusta. Kehakultuuriga tegelemise võimaldamise korraldamine on jäetud vangla otsustada. Kaebaja elektroonilise tervisekaardi andmetel on perearst näidanud kaebajale ette võimlemisharjutused, mis ei nõua erivahendite olemasolu. Tervisekaardist ei nähtu, et arst oleks kaebajale rippumist soovitanud. Seega ei ole rippkang kaebajale näidustatud meditsiiniline abivahend. Kaebaja saab teha võimlemisharjutusi, mida perearst on talle näidanud, lisaks saab ta kasutada spordisaali. Tallinna Vangla kodukorra kohaselt toimub spordisaali kasutamine sektsioonide kaupa graafiku järgi. Kaebaja kannab vanglakaristust kinnises vanglas ja on allutatud vangla režiimile ning tal ei ole võimalust endale kinnipidamistingimusi valida. Kehtiv õigus ei näe ette, et vangla spordivahendite loetellu peaks kuuluma rippkang, samuti ei ole see kehakultuuriga tegelemiseks hädavajalik ese. Kuna kaebajal ei ole õigust valida omal soovil kehakultuuri liiki, millega vanglas tegeleda, siis puudub tal ka subjektiivne õigus nõuda vanglasse rippkangi paigaldamist. Kaebaja esitas 15.11.2013 vastustajale kahju hüvitamise taotluse 94,16 euro saamiseks. Riigikohtu lahenditest haldusasjades nr 3-3-1-95-08 ja 3-3-1-5-10 tuleb vanglale kohustus paigaldada rippkang. Kuna kaebaja ei ole juba pikka aega saanud rippkangi kasutada, on talle tekkinud mittevaraline kahju füüsiliste kannatuste tõttu. Kaebaja kannatab kaelalihaste valude käes. Tallinna Vangla direktor jättis 23.01.2014 vastusega nr 5-18/13/36998-2 kaebaja taotluse rahuldamata. Vastustajal ei ole kohustust tagada kaebajale rippkangi kasutamist. Vastustaja tegevus on olnud õiguspärane ja kahju hüvitamise eeldus on täitmata. Vastustaja on taganud kaebajale ka meditsiinilise teenindamise ja selgitanud, kuidas valu vältida. Kaebaja ei ole tõendanud, et talle on reaalselt kahju tekitatud. Ei ole leidnud kinnitust, et kaebajale oleks tekitatud alandust, hirmu, nördimust, muret, kaotusvalu, samuti ei ole vastustaja süül kahjustatud kaebaja tervist. Seega puuduvad alused mittevaralise kahju hüvitamiseks. 2. IA esitas 17.02.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse vastustaja 13.02.2014 vaideotsuse nr 5-15/14/1227-2 tühistamiseks, vastustaja kohustamiseks võimaldada kaebajal iga päev spordirajatisi kasutada ja mittevaralise kahju 94,16 euro hüvitamiseks. Kaebuse põhjenduste kohaselt tuleb Tallinna Vanglas taastada olukord, kus kõik huvitatud kinnipeetavad

3-14-50188 3(5) (spordihuvilised, taastusravi näidustusega isikud) saaksid igapäevaselt kasutada jalutuskäigu ajal spordirajatisi. 3. Tallinna Vangla palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes haldusja vaidemenetluses avaldatud seisukohtade juurde. 4. Tallinna Halduskohtu 27.06.2014 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kuigi kaebaja on nii vaides kui kaebuses esitanud taotluse kohustada vanglat lubama kaebajal iga päev spordirajatisi kasutada, nähtub haldusmenetluse materjalidest, et kaebaja eesmärk oli saavutada rippkangi (kang rippest kätekõverduste tegemiseks) paigaldamine ja igapäevase kasutamise võimaldamine. VangS § 55 lg 1 järgi tagatakse kinnipeetavale võimalus kehakultuuriga tegelemiseks. Tallinna Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga kinnitatud „Tallinna Vangla kodukord“ näeb ette, et vangla võimaldab kinnipeetaval osaleda spordiüritustel (p 18.1.1). Spordisaali kasutamine toimub sektsioonide kaupa graafiku alusel (p 18.1.2). Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusega nr Rec(2006)2 kinnitatud „Euroopa vanglareeglistiku“ p 27.3 kohaselt moodustab õigesti organiseeritud tegevus füüsilise vormi edendamiseks ning küllaldaste sportimisja meelelahutusvõimaluste tagamiseks vanglarežiimi lahutamatu osa. Sellise tegevuse soodustamiseks tuleb vanglaasutustel muretseda asjakohased seadmed ja varustus (p 27.4). Igale vangile tuleb võimaldada iga päev vähemalt üks tund sportimist/liigutamist värskes õhus, kui ilm seda lubab (p 27.1). Halva ilma korral tuleb vangile võimaldada sportimist muudes tingimustes (p 27.2). Viidatud normid näevad küll ette vangla kohustuse võimaldada kinnipeetaval sportida, kuid ei näe ette, milliste spordirajatiste või –vahendite kasutamist peab vangla kinnipeetavatele tagama. Ükski õigusakt ei näe ette vanglates asuvate spordisaalide või –väljakute kohustuslikku varustust. Kehakultuuriga tegelemiseks spordivahendite ja –rajatiste võimaldamine sõltub vangla võimalustest ning julgeoleku tagamise vajadusest. Spordiinventari soetamine toimub riigi poolt selleks eraldatud vahendite arvel. Väljakujunenud kohtupraktika (vt Tallinna Ringkonnakohtu 15.10.2012 määrust haldusasjas nr 3-12-1871 ja selles viidatud kohtulahendeid) kohaselt tuleneb VangS § 55 lg-st 1 kinnipeetavale üksnes üldine õigus sellele, et tal võimaldataks tegeleda kehakultuuriga, kuid vanglal puudub kohustus tagada igale kinnipeetavale subjektiivselt meeldiva spordiala harrastamise võimalus kinnipeetava poolt soovitud viisil või mahus. Kaebaja ei eita, et talle on tagatud kehakultuuriga tegelemise võimalus spordisaalis (vastavalt 27.02.2014 kinnitatud Tallinna Vangla spordisaali kasutamise graafikule kord nädalas korraga 1,5 tundi). Ka CPT (Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee) standard (CPT üldaruannete põhilised osatekstid) II osa p-d 47 ja 48 üksnes soovitavad kinnipeetavate heaolu tagamiseks võimaldada neil osaleda erinevates tegevustes (töö, haridus, sport) ning viibida igapäevaselt väljaspool kambrit ja sportida vabas õhus, kuid ei näe ette, et kinnipeetavatel oleks õigus konkreetsete spordivahendite või –rajatiste kasutamisele. Sellist õigust ei tule kinnipeetavatele ka piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa konventsioonist. Kaebaja leiab ekslikult, et varem Tallinna Vanglas olnud rippkangi taastamise kohustus tuleb raportist Eesti valitsusele CPT Eesti külastuse kohta, mis toimus 30.05.-06.06.2012. Nimetatud raportiga kutsus CPT Eesti valitsust üles tagama, et kinnipidamisalad, nendega seotud sanitaar/pesemiskohad ja vabaõhutegevuste alad hoitaks rahuldavalt remondituna ja hügieenilistena ning vajadusel taastataks see seisund (p 53). Seega soovitati sellega hoida nimetatud alad remondituna ja hügieenilisena, mitte ei kohustatud taastama varem olemasolnud spordirajatisi ja –vahendeid. Raportiga Eesti valitsusele CPT Eesti külastuse kohta, mis toimus

3-14-50188 4(5) 23.-30.09.2013, tehti soovitus laiendada õuerajatisi selliselt, et need oleksid küllalt avarad vangidele füüsilise koormuse võimaldamiseks (p 56), kuid ka see soovitus ei näe ette konkreetsete spordirajatiste kasutamist. Ekslik on kaebaja arvamus, et rippkangi olemasolu kohustus on nähtud ette Riigikohtu 05.02.2009 määruses haldusasjas nr 3-3-1-95-08 ja 07.04.2010 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-5- 10. Viidatud lahendites oli vaidlus selle üle, kui tihti tuleb tugevdatud järelevalvega osakonnas viibival kinnipeetaval võimaldada spordiväljakut kasutada. Viidatud lahenditest nähtub, et Viru Vangla oli paigaldanud päevaruumi, kus tugevdatud järelevalvega kinnipeetavatel oli võimalik sportida, kaks trenažööri ja rippkangi. Riigikohus ei ole aga neis lahendites leidnud, et rippkang kuulub kohustusliku spordiinventari hulka, mille vangla peab kinnipeetavatele tagama. Kaebajal saab olla õigus nõuda vastustajalt rippkangi paigaldamist vaid juhul, kui selle kasutamine on vajalik tema tervise huvides. Tallinna Vangla meditsiiniosakonna juhataja vastusest kohtu järelepärimisele ja sellele lisatud dokumentidest nähtub, et kaebajal on diagnoositud lülisamba skoliootiline hoiak, kuid kaebajale ei ole ette nähtud spetsiaalsete spordivahendite, sh rippkangi kasutamist. Kaebajale on soovitatud vältida sundasendit, võimelda ja liikuda. Taastusraviarst on õpetanud talle ülaselja valude leevendamiseks vajalikke füüsilisi korrigeerivaid ja lihaseid lõdvestavaid harjutusi, mida kaebaja peab tegema iseseisvalt etteantud skeemi kohaselt. Taastusraviarsti soovitatud harjutusi on meditsiiniosakonna juhataja selgituse kohaselt võimalik teha vastavuses vangla võimaluste ja kambri suurusega. Seega puudub kaebajal ka meditsiiniline vajadus rippkangi kasutamiseks. Puudub alus kahelda Tallinna Vangla meditsiinitöötajate pädevuses või erapooletuses sellise otsuse tegemisel. Tallinna Vangla meditsiinitöötajad on ravinud mitmeid kaebaja terviseprobleeme ja teinud mitmeid uuringuid, seega on nad kaebaja tervisliku seisundiga kõige paremini kursis. Kui kaebaja soovib vaidlustada talle pandud diagnoosi või ravi asjakohasust, peab ta pöörduma vastava hagiga maakohtu poole, sest selline vaidlus on eraõiguslik (Riigikohtu erikogu 28.08.2012 määrus asjas nr 3-3-4-1-12, p 9). Eeltoodust järelduvalt puudub kaebajal subjektiivne õigus nõuda endale meelepäraste spordivahendite ja -rajatiste (sh rippkangi) kasutamist ja vastustajal puudub kohustus võimaldada kaebajal rippkangi kasutada. Sellest tulenevalt jättis vastustaja põhjendatult kaebaja vaide rahuldamata ning kaebaja tühistamisja kohustamisnõuded tuleb jätta rahuldamata. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 järgi võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kuna vastustaja tegevus ei olnud õigusvastane, puudub alus kaebajale kahjuhüvitist välja mõista. RVastS § 16 lg 1 järgi võib isik nõuda õiguspärase, kuid tema põhiõigusi või -vabadusi erakordselt piirava haldusakti või halduse toiminguga tekitatud varalise kahju hüvitamist õiglases ulatuses. Praeguses asjas ei ole kaebaja põhiõigusi või – vabadusi erakordselt piiratud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-14-50188 5(5) 5. IA palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 27.06.2014 otsus tühistada ning saata asi halduskohtule uue otsuse tegemiseks. Apellatsioonkaebuses leitakse, et kaebaja nõue on rahvusvahelisi õigusakte arvestades põhjendatud. Halduskohtul olid olemas kõik vajalikud tõendid, et teha õige otsus. Halduskohus lükkas põhjendamatult tagasi kaebaja taotluse teha rippkangi vajaduse kohta ekspertiis. Tallinna Vangla arstid ei ole sõltumatud. Tõendatud ei ole, et rippkang on ohuks vangla julgeolekule. Kinnipeetavaid koheldakse ebavõrdselt, sest Tartu ja Viru Vangla kinnipeetavatega võrreldes on Tallinna Vangla kinnipeetavate kasutuses palju vähem spordiinventari. Spordiseadmed peavad olema kinnipeetavatele kättesaadavad arsti soovitustest sõltumata. Sportimiseks ei saa pidada jalutushoovis jalutamist koos suitsetajatega. Kaebaja viibib juba 4,5 aastat Tallinna Vanglas ilma spordirajatisteta. 6. Tallinna Vangla palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega. Vastustes rõhutati, et arst ei ole näidustanud kaebajale rippkangi kasutamist, vaid on korduvalt selgitanud, et kaebajal tuleb vältida sundasendit, võimelda ja liikuda. Kinnipeetavate ebavõrdset kohtlemist antud juhul ei toimu, sest kinnipidamistingimused Eesti erinevates vanglates võivad üksteisesest erineda (Riigikohtu 26.05.2008 otsus nr 3-3-1-20-08).

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja see tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning HKMS § 201 lg-le 4 tuginedes ei korda neid. 8. Ringkonnakohus juhib kaebaja tähelepanu asjaolule, et VangS § 11 lg-d 5 ja 8 näevad kinnipeetavate kaebustele ette kohustusliku kohtueelse menetluse. Seega ei saa kohtumenetluses vaielda küsimuste üle, mida kohtueelses menetluses ei tõstatatud. Seega taandub vaidlus antud juhul küsimusele, kas vangla peab tagama kaebajale igapäevaselt rippkangi kasutamise. Kaebaja väited selle kohta, et Tartu ja Viru Vanglatel on parem spordiinventariga varustatus ning jalutusboksis jalutamist ei saa pidada sportimiseks, ei ole asjassepuutuvad. Asjassepuutuv ei ole ka vaidlus selle üle, kas rippkang kujutab endast ohtu vangla julgeolekule. Halduskohus on õigesti leidnud, et kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda konkreetse spordiinventari olemasolu. Rippkangi nõue oleks põhjendatud vaid eeldusel, et see on kaebajale vajalik tervislikel näidustustel. Arst ei ole antud juhul leidnud, et kaebaja terviseprobleemide leevendamiseks on vajalik rippkangi kasutamine. Asjaolu, et kangil rippumine võib seljavaevusi leevendada, ei tähenda, et see on ainus moodus taastusraviks. Arst on näidanud kaebajale ette harjutusi, mida ta saab teha ilma erivahendita. Paljasõnaline on kaebaja väide, et vangla arstid ei ole sõltumatud. Iga arst vastutab tema poolt osutatud ravi kvaliteedi eest. Käesoleval juhul ei ole viiteid sellele, et vangla oleks kuidagi sekkunud raviprotsessi ning nt keelanud arstil näha ravina ette kangil rippumise.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe

/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks

/allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets