3-13-744/11 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Aili Maasik Määruse tegemise aeg ja koht 17.12.2014, Tallinn Haldusasja number 3-13-744 Haldusasi Unico Gold OÜ kaebus Maksuja Tolliameti 02.04.2013 korralduse nr 12.2-3/14309-1 tühistamiseks. Menetlusosalised Kaebaja — Unico Gold OÜ, esindaja v. adv. Mart Angerjärv vastustaja — Maksuja Tolliamet. Menetlustoiming Menetluse lõpetamine Resolutsioon

1. Rahuldada vastustaja taotlus ja lõpetada haldusasja nr 3-13-744 menetlus.

2. Rahuldada kaebaja menetluskulude väljamõistmise taotlus osaliselt ning mõista kaebaja menetluskulud vastustajalt välja summas 704.04 eurot.

3. Tagastada resolutsiooni punkti 1 jõustumisel kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv (15 eurot) Advokaadibüroo Angerjärv & Krautmann OÜ-le (konto nr 10220202012226)

4. Saata määrus menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Määruse peale saab esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.

1. Unico Gold OÜ esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse (tl 3–10) Maksuja Tolliameti (MTA) 02.04.2013 korralduse nr 12.2-3/14309-1 tühistamiseks.

2. Halduskohus peatas 03.05.2014 määrusega (tl 20–21) HKMS § 95 lõike 2 alusel haldusasja nr 3-13-744 menetluse kuni haldusasjade nr 3-12-2318 ja 3-13-293 lahendamiseni.

3. Riigikohtu halduskolleegium jättis 28.10.2014 otsusega haldusasjas nr 3-3-1-46-14 jõusse Tallinna Halduskohtu 14.06.2013 otsuse resolutsiooni haldusasjas nr 3-12-2318. Nimetatud otsusega tühistas halduskohus MTA 01.11.2012 korralduse nr 12.2-3/11448-1.

4. 30.10.2014 kohtunõudega (tl 24) palus kohus vastustajal teatada, kas MTA on viidatud Riigikohtu halduskolleegiumi 28.10.2014 otsusele tuginedes tunnistanud kehtetuks haldusakte, sh käesolevas haldusasjas kaevatava haldusakti, või kavatseb seda teha.

5. MTA esitas 28.11.2014 halduskohtule taotluse (tl 30) haldusasjas nr 3-13-744 menetluse lõpetamiseks HKMS § 152 lg 1 punkti 4 alusel. Taotluse kohaselt on MTA 31.10.2014 otsusega nr 12.2-3/14309-2 kehtetuks tunnistanud haldusasjas nr 3-13-744 vaidlustatud 02.04.2013 korralduse nr 12.2-3/14309-1.

6. Kohus uuendas 01.12.2014 määrusega (tl 33–34) asja nr 3-13-744 menetluse (resolutsiooni p 1) ning palus kaebajal esitada seisukoht haldusasja menetluse lõpetamise kohta ja dokumendid menetluskulude väljamõistmiseks (resolutsiooni p 2).

7. Kaebaja nõustus menetluse lõpetamisega HKMS § 152 lg 1 punkti 4 alusel (tl 40). Kaebaja palub mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja kantud menetluskulud summas 719.04 eurot, s.o õigusabikulu 689.04 eurot ja riigilõiv 30 eurot (tl 41). Kaebaja leiab, et kaebuse esitamine on otseses seoses haldusakti kehtetuks tunnistamisega. Maksuhaldur ei tunnista kehtetuks haldusakte, mille kehtivuse või õiguspärasuse üle vaidlus puudub.

8. Kohus küsis menetluskulude väljamõistmise taotlusele vastustaja seisukohta (tl 46). Vastustaja asus seisukohale, et menetluskulude väljamõistmise taotlus ei ole põhjendatud (tl 49). Kaebaja seisukoht, et antud juhul on kaebuse esitamine otseses seoses haldusakti kehtetuks tunnistamisega, ei tugine faktilistel asjaoludel ja on seetõttu põhjendamatu. Kaevatava korralduse kehtetuks tunnistamine ei ole tingitud kaebuse esitamisest. Kehtetuks tunnistamise otsuse järgi oli maksuhalduri eesmärk koguda informatsiooni võimalike maksukohustuste ja asjaolude kohta maksustamiseperioodil, mille deklareerimise tähtpäev ei olnud veel saabunud, ning kuna nimetatud periood on käesolevaks hetkeks möödunud, leidis maksuhaldur, et korraldus tuleb otstarbekuse kaalutlusel kehtetuks tunnistada. Kehtetuks tunnistamise otsus on kaebajale kätte toimetatud 03.11.2014. MTA-le ei ole teada, et kaebaja oleks selle otsuse vaidlustanud. Seega on kaebaja kehtetuks tunnistamise otsuse põhjendustega nõustunud. Menetluskulud tuleb HKMS § 108 lõike 6 alusel poolte endi kanda jätta.

9. HKMS § 152 lg 1 punkti 4 kohaselt lõpetab kohus haldusasja menetluse muuhulgas juhul, kui vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming sooritatud. Vastustaja on kaevatava korralduse 31.10.2014 otsusega nr 12.2-3/14309-2 tunnistanud kehtetuks (tl 32). Vastustaja on taotlenud haldusasja nr 3-13-744 menetluse lõpetamist. Seega lõpetab kohus käesoleva haldusasja menetluse HKMS § 152 lõike 1 punkti 4 alusel.

10. HKMS § 108 lõike 6 kohaselt kannab vastustaja menetluskulud, kui kohus lõpetab menetluse HKMS § 152 lg 1 punkti 4 alusel, välja arvatud juhul, kui kaebuses vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine või kaebuses nõutud haldusakti andmine või toimingu tegemine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest. Kaebaja leiab, et kaevatava haldusakti kehtetuks tunnistamise tingis kohtumenetlus, kuna ilma kohtumenetluseta maksuhaldur oma haldusakte kehtetuks ei tunnista. Vastustaja leiab, et kaevatav haldusakt tunnistati kehtetuks kohtuvaidlusest sõltumatuna, otstarbekuse kaalutlusel, kuna maksustamisperioodi deklareerimise tähtpäev on möödas.

Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja seisukoht, justkui ei tunnistaks maksuhaldur oma haldusakte kehtetuks kohtuvaidlustest eraldiseisvalt, on praegusel juhul põhistamata ja meelevaldne. Kohus nõustub kaebajaga selles, et kaevatud haldusakti kehtetuks tunnistamise tingis haldusaktist võrsunud kohtuvaidlus. Vastustaja viited sellele, et asjaolu, et kaebaja 31.10.2014 nr 12.2-3/14309-2 otsuse motiive ei vaidlustanud või nendega nõustus, muudab kaevatud haldusakti kehtetuks tunnistamise ajendit, on asjakohatud. Kohus ei pea ka usutavaks vastustaja väidet, et korraldus tunnistati kehtetuks üksnes põhjusel, et sellega ei olnud enam võimalik saavutada maksuhalduri eesmärke — koguda informatsiooni võimalike maksukohustuste ja asjaolude kohta maksustamiseperioodil, mille deklareerimise tähtpäev ei olnud veel saabunud, kuna nimetatud periood on käesolevaks hetkeks möödunud.

Kaebuse esemeks oli MTA 02.04.2014 korraldus, millega MTA alustas reaalajas üksikjuhtumi kontrolli kaebaja käibemaksu arvestamise ja deklareerimise õigsuse osas maksustamisperioodil 2013. aasta aprillikuu (tl 11–12). Kohtu andmetel möödus nimetatud maksustamisperioodi deklareerimise tähtpäev järgmise kalendrikuu 21. kuupäeval, s.o 2013. aasta maikuus (KMS § 27 lg 1). Vastustaja ei tunnistanud siiski kaevatud korraldust kehtetuks peale maksustamisperioodi deklareerimise tähtpäeva ligikaudu pooleteise aasta vältel, vaid vahetult (järgmisel päeval) peale 30.10.2014 kohtunõude esmakordset kättetoimetamist ning kolm päeva peale Riigikohtu 28.10.2014 otsust, millega jäeti jõusse asjas nr 3-12- 2318 tehtud halduskohtu otsuse resolutsioon.

Seega peab kohus vastustaja väiteid maksustamisperioodi tähtpäeva möödumise ajendil kaevatud korralduse kehtetuks tunnistamisest ebausutavaks. Muid põhjendusi vastustaja menetluskulude hüvitamise asjakohasuse osas toonud ei ole. Menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid (HKMS § 109 lg 1). Kaebaja on esitanud menetluskulude 719.04 euro vastustajalt väljamõistmise taotluse. Kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (HKMS § 109 lg 6). Kohtupraktikast tulenevalt tuleb kohtul põhjendada, miks ta leiab, et kantud menetluskulud ei ole taotletud ulatuses vajalikud ja põhjendatud (vt Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-62-11, p 7).

11. Kohtule esitatud arves nr 2061 (tl 42) ja kaasuse aruandes (tl 43) väljatoodu seondub täielikult käesoleva haldusasjaga. Samuti nähtub kaasuse aruandest, milleks õigusabi osutamisele kulunud aeg on kasutatud. Osutatud õigusabiteenusena on arvel nr 2061 kajastatud summa 719.04 eurot. Nimetatud summa katab kohtule esitatud kuludokumentides toodud arve (tl 42) alusel maksekorraldusel näidatud tasutud summa (tl 45), mistõttu tuleb menetluskulude nimekirjas näidatud kulud õigusabile lugeda kantuks.

12. Kohus peab õigusabile kulunud aega ja sellega seotud menetluskulude väljamõistmise taotluses toodud kulusid õigusabile asjakohasteks, vajalikeks ja põhjendatuteks. Vastustaja asjas kantud väljamõistetavate summade osas menetluskulude kohta vastuväiteid ei esitanud ning kohus ka ei näe, miks menetluskulude nimekirjas kajastatud menetluskulusid kaebaja kasuks vastustajalt välja mõistma ei peaks. Arvestades kaevatavast korraldusest tingitud kaebaja õiguste riive intensiivsust, oli kaebaja õiguste kaitseks tema poolt kvalifitseeritud õigusabiteenuse osutaja palkamine kohtu hinnangul põhjendatud.

13. Kaebaja on taotlenud mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja ka asjas tasutud riigilõiv summas 30 eurot. Maksekorraldusest nähtuvalt (tl 15) on riigilõiv tasutud kaebuse esitamiselt (15 eurot) ja esialgse õiguskaitse taotluse esitamiselt (15 eurot). Kohus peab põhjendatuks tasutud riigilõivust menetluskuluna mõista kaebaja kasuks vastustajalt välja üksnes esialgse õiguskaitse taotluse esitamiselt tasutud 15 eurot, kuna esialgse õiguskaitse taotluselt tasutud riigilõivu tagastamiseks puudub taotluse sisulise läbi vaatamise tõttu praegusel juhul alus (vt Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-9-11, p 10). Kaebuse esitamiselt tasutud riigilõivusumma 15 eurot tuleb selle tasujale HKMS § 104 lg 5 punkti 4 järgi tagastada.

14. Kohus rahuldab kaebaja menetluskulude väljamõistmise taotluse osaliselt. Kaebaja kasuks kuulub vastustajalt väljamõistmisele kulu õigusabiteenusele ja esialgse õiguskaitse taotluselt tasutud riigilõiv, kogusummas 704.04 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/

Aili Maasik Kohtunik