4-14-5894/27 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

17. detsember 2014, Tartu Väärteoasja number 4-14-5894 Kohtukoosseis Paavo Randma, Aarne Sarjas, Mati Kartau Kohtuistungi sekretär Tõlk Liina Tulit Anna Jänes Väärteoasi Jevgeni Samoilovi süüdistuses LS § 227 lg 4 järgi Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Narva kohtumaja) 20. juuli 2014 otsus Kaebuse esitaja Menetlusalune isik Jevgeni Samoilov (isikukood: XXX, elukoht: XXX; töökoht: XXX OÜ, objektijuht) Istungil osalenud isikud Menetlusalune isik Jevgeni Samoilov ja tema kaitsja advokaat Kristi Haas

RESOLUTSIOON

1. Maakohtu otsus jätta muutmata. 2. Apellatsioon jätta rahuldamata. 3. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Advokaadibüroo Sirje Must kaudu 120 eurot (sealhulgas käibemaks 20 eurot) advokaat Kristi Haasale tema poolt Jevgeni Samoilovile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. 4. KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel mõista Jevgeni Samoilovilt välja menetluskulud, s.o kaitsja tasu advokaat Kristi Haasa poolt osutatud õigusabi eest 120 eurot riigituludesse. 5. Jevgeni Samoilovil tasuda väljamõistetud summa kuue kuu jooksul kolme osamaksena Maksuja Tolliameti arveldusarvele SEB a/a EE351010052031000004, Danske Bank AS Eesti filiaal a/a EE873300333499990003, Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaal a/a EE401700017002872300 või Swedbank a/a EE502200221014193355. Maksekorraldusse märkida viitenumber 99914700043613 ja selgitus: „Jevgeni Samoilov, 4-14-5894, menetluskulud“.

Rahaliste nõuete tähtaegselt tasumata jätmisel suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal.

Esimese astme kohtu otsuse sisu

1. Viru Maakohus 20.07.2014 otsusega tunnistas Jevgeni Samoilovi süüdi LS § 227 lg 4 järgi ning mõistis talle karistuseks 5 päeva aresti. Karistuse alguseks luges kohus 19.07.2014. Lisakaristusena kohaldas maakohus LS § 227 lg 5 p 3 alusel sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist tähtajaga 6 kuud.

1.1 Maakohus arutas väärteoprotokolli kohaselt J. Samoilovile ette heidetavat tegu selles, et tema 19.07.2014 kella 18.50 paiku Vaivara vallas Ida-Viru maakonnas Narva - Narva-Jõesuu

– Hiiemetsa maantee 7,5-ndal kilomeetril juhtis mootorsõidukit liiklusmärgi nr 351 mõjupiirkonnas kiirusega 140+/-8 km/h (lubatud kiirus oli 70 km/h), millega ületas lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 62 km/h võrra. Menetleja hinnangul rikkus J. Samoilov sellega LS § 50 lg 5 p 3 nõudeid, pannes toime LS § 227 lg 4 järgi kvalifitseeritava väärteo. Ida prefektuur saatis 20.07.2014 määrusega väärteoasja maakohtule arutamiseks, kuna leidis, et vaja on otsustada aresti mõistmine.

1.2 Maakohus, kuulanud ära menetlusaluse isiku ja kohtuvälise menetleja esindaja, uurinud väärteoasja materjale ning hinnanud tõendeid kogumis, jõudis järeldusele, et LS § 227 lg 4 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemine J. Samoilovi poolt on leidnud tõendamist. Kohtuotsuse motiivid olid kokkuvõtlikult alljärgmised.

1.2.1 Maakohus luges J. Samoilovi süü tõendatuks väärteoprotokolliga, kiirusmõõteseadme kasutamise protokolliga ning politseiametnike A.M. i ja S.S. ütlustega. Tunnistajate kohtuotsuses kirjeldatud ütlustest nähtuvalt on nad kindlad, et mõõtsid just J. Samoilovi juhitud mootorratta kiirust, s.o mingeid teisi sõidukeid teel sel ajal ei liigelnud. Kiiruse fikseerimise järel tulid veel kaks mootorratturit. Alguses oli J. Samoilov rikkumisega nõus, kuid protokolli koostamise ajaks politseis ta kiiruse ületamist juba eitas. Tunnistajate ütlused hindas kohus usaldusväärseteks.

1.2.2 Menetlusaluse isiku enda ütlusi, mille kohaselt tema kiirust ei ületanud ja politsei võis mõõta hoopis mingi teise mootorsõiduki kiirust, pidas kohus paljasõnaliseks ja antuks eesmärgiga vabaneda vastutusest toimepandud raske liiklussüüteo eest. Selline väide on ümber lükatud tunnistajate A.M. i ja S.S. ütlustega ning kiirusemõõteseadme kasutamise protokolliga. Viimasest nähtub, et 19.07.2014 kell 18.50 juhtis J. Samoilov mootorratast kiirusega, mis ületas antud teelõigul lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 62 km/h võrra, sõites kiirusega vähemalt 132 km/h.

1.2.3 Eeltoodud asjaoludel asus maakohus seisukohale, et J. Samoilov, olles rikkunud LS § 50 lg 5 p 3 sätteid, pani toime LS § 227 lg-s 4 ettenähtud väärteo, kuna ta ületas lubatud kiirust vähemalt 62 km/t võrra. Vastavalt LS § 50 lg 5 p-le 3 ei tohi juht sõita kiiremini liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest. Väärtegu oli kohtu hinnangul toime pandud otsese tahtlusega, kuna menetlusalune isik teadis, et ta ületab lubatud kiirust ning tahtis seda. Tema tegevuses ilmnevad nii objektiivsed kui subjektiivsed ettenähtud väärteo tunnused. Õigusvastutust välistavad asjaolud puuduvad.

1.3 Menetlusalusele isikule karistuse mõistmisel leidis maakohus, et kuna J. Samoilovi näol on tegemist isikuga, kes on juba teist korda lühikese aja jooksul jämedalt rikkunud liiklusseaduses sätestatut, ei piisa põhikaristusest selleks, et aidata isikul paremini kohaneda ühiskonnas heakskiidetud liiklusreeglistiku täitmisega ja teda distsiplineerida. Ülaltoodu alusel kohaldas kohus tema suhtes ka lisakaristust. LS § 224 lg 5 p 3 alusel kohus või kohtuväline menetleja võib kohaldada LS § 227 lg-s 4 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kuuest kuust kuni kaheteistkümne kuuni. Maakohus pidas võimalikuks määrata J. Samoilovile minimaalne lisakaristus, st mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 6 kuuks.

Apellatsioonis esitatud taotluste sisu

3. Maakohtu otsuse vaidlustas apellatsiooni korras J. Samoilov, kes palub otsuse tühistamist ja väärteoasja saatmist uueks läbivaatamiseks samale maakohtule materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja menetlusnormide rikkumise tõttu. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised.

3.1 Tuginedes VTMS § 139 lg 2 p-le 3 taotleb apellant kuulata üle I.P. i ja K.T. , kelle ütlused on asjas olulise tähtsusega, s.o 19.07.2014 sõitsid nad maanteel kolmekesi koos ja nimetatud isikud võivad kinnitada, et kiirust tema ei ületanud. Kuna maakohus määras apellandi arestimise kohtuistungil, siis ei olnud tal võimalik esitada tõendeid varem.

I.P. i ütluse kohaselt sõitis tema 19.07.2014 kella 18.50 paiku mootorrattal Kawasaki zx10r Narva suunas. Nad sõitsid grupis kolmekesi, kiirus ei ületanud 80 km/h. Vastu liikunud politseiauto andis peatumiseks märguande, aga jäi segaseks, kellele või mida politseinikud üldse teha tahtsid. Tema kõrval sõitnud K.T. osutas küsivalt käega enda peale, et olukorras selgust saada. Juht vehkis segaselt kätega ja oli näha, et ta karjus midagi, tema näost oli näha agressiooni. I.P. järeldas, et politseinik tahab kuhugi pöörata või ringi keerata. Nad jäid igaks juhuks kõik seisma, et ametnikke mitte takistada. Võibolla olid politseinikud teel röövi peatama või siis hoopis kellegi elu päästma. Kui nemad olid seisma jäänud, peatus operatiivsõiduk ja politseinik pöördus nendega koos sõitnud J. Samoilovi poole, kelle kutsus autosse istuma. Pärast autos istumist kästi jaoskonda sõita. Enne veel üritasid nad pärida, et miks J. Samoilov kinni peeti, aga politseinik ei vastanud midagi, vaid käskis liikuma hakata. Olukord jäi väga segaseks. J. Samoilov viidi jaoskonda ja alles uuel nädalal vabastati. K.T. on andnud samaseid ütlusi. I.P. i ja K.T. ütlused tõendavad, et mootorratta kiirus oli maksimaalselt 80 km/h.

3.2

J. Samoilov leiab ka, et kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll tuleb tühistada ja seda järgmistel põhjustel.

3.2.1 Politseinik märkis protokolli, et juhti on kiirusmõõtja näiduga tutvustatud, kuid ei selgitanud, mida tähendavad numbrid elektroonilisel tablool. Apellant on arvamusel, et kasutatud kiirusemõõtur ei vastanud mõõteseaduse (edasiselt MõõteS) nõuetele kehtestatud täpsusklassi ja veapiiri osas. Politseinikud ei veendunud enne mõõtmist mõõteseadme korrasolekus ega kiirusemõõteseadme näidu stabiilsuses. Politseinik jättis kohaldamata MõõteS §-s 5 sätestatud mõõtetulemuse jälgitavuse tõendamise nõude. MõõteS § 7 lg 4 kohaselt on keelatud kasutada metroloogilist kontrolli mitteläbinud mõõtevahendit, mis on kantud metroloogilise kontrolli nimistusse. Sama paragrahvi lg 3 alusel majandusja kommunikatsiooniministri poolt 01.09.2014 kinnitatud määruse nr 104 "Kohustuslikule metroloogilisele kontrollile kuuluvate mõõtevahendite nimistu, mõõtevahendite olulised ja erinõuded, sealhulgas täpsusnõuded, ning mõõtevahendite taatluskehtivusajad" lisad nimetavad selliste mõõtevahendite hulgas ka liiklusjärelevalves kasutatavat kiirusmõõturit. Seega on Mõõteseaduse § 7 lg 4 kohaselt lubatud liiklusjärelevalves kasutada üksnes sellist kiirusmõõturit, mis on läbinud metroloogilise kontrolli. Sellise kontrolli läbimisest annavad kiirusemõõturite puhul tunnistust kehtiv tüübikinnitustunnistus ja taatlusmärgis või -märgised. Kehtiv tüübikinnitustunnistus tagab pädeva otsustuse selle kohta, et vaadeldavat tüüpi mõõtevahend vastab õigusaktidega kehtestatud nõuetele ning on kasutatav õiguslikult reguleeritud toimingutes, võimaldades taatluskehtivusaja jooksul saada usaldatavaid mõõtetulemusi, taatlusmärgis aga selle, et pädev taatluslabor on kontrollinud konkreetse mõõtevahendi vastavust kehtestatud nõuetele.

3.2.2 Menetluse käigus apellant palus esitada kiirusemõõturi seadme kalibreerimise akti, kiirusemõõturi seadme erialase kompetentsuse kinnitamise tunnistuse koopia, kiirusemõõturi taatlemistunnistuse koopia ja kiirusemõõturi tüübikinnitustunnistuse koopia. Taotletud dokumente talle ei esitatud.

3.2.3 J. Samoilov leiab, et kuivõrd väärteo toimepanek ei ole tõendatud videosalvestusega ja tunnistajate A.M. i ja S.S. ütlused on paljasõnalised ning äärmiselt ebaobjektiivsed, siis tuleb kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll lugeda kehtetuks.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

4. Ringkonnakohus, tutvunud J. Samoilovi apellatsiooni, vaidlustatud kohtuotsuse ja väärteoasja materjalidega ning kohtuistungil ära kuulanud nii apellandi kui tema kaitsja, on seisukohal, et Viru Maakohtu 20.07.2014 otsus J. Samoilovi süüditunnistamises LS § 227 lg 4 järgi on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks või väärteoasja esimesse kohtuastmesse tagasi saatmiseks puudub alus. Apellatsioon jääb täielikult tagajärjetuks. Oma seisukohta põhjendab apellatsioonikohus järgmiselt.

5.

J. Samoilov on nii esitatud apellatsioonis kui ringkonnakohtu istungil antud ütlustes vaidlustanud oma süü tõendatust temale LS § 227 lg 4 järgi omistatud rikkumise toimepanemises. Apellandi väitel oli tema juhitud mootorratta Aprilia kiiruseks politseiametnike poolt kiiruse mõõtmise hetkel vaid 75-80 km/h. Oma kaitseteesi tõendamiseks nimetas J. Samoilov apellatsioonis kahe sõbra nimed, kellega ta rikkumise tuvastamise ajal väidetavalt koos sõitis. Esitades apellatsiooni lisana mainitud isikute, s.o I.P. i ja K.T. , kirjalikud tunnistused, taotles J. Samoilov ka nende kohtuistungile kutsumist. Apellatsioonikohus jättis apellandi nõudmise rahuldamata.

5.1 VTMS § 139 lg 2 p 1-3 kohaselt võib apellant apellatsioonis tugineda maakohtus uuritud tõenditele (p 1), tõenditele, mille uurimiseks esitatud taotlus on jäetud maakohtus rahuldamata (p 2) või ka maakohtule esitamata tõenditele, kui põhjendatakse, et neid ei olnud võimalik varem esitada (p 3). Ringkonnakohus leiab, et kirjeldatud seadusesäte sunnib menetlusosalisi esitama oma tõendid maksimaalselt maakohtule ja selle tegemata jätmisel võib neile apellatsioonis tugineda vaid siis, kui neid tõendeid maakohtus esitada või neile isegi viidata ei olnud võimalik. Sama seisukoht nähtub Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23.11.2004 otsusest nr 3-1-1-115-04, kus kassatsioonikohus on leidnud, et apellatsioonimenetlus ei ole pelgalt sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires. Seetõttu peaks uute faktiliste asjaolude tuvastamine ringkonnakohtus kujunema erandlikuks ja seda eelkõige juhtudel, kui peale esimese astme kohtuotsuse tegemist on asjas ilmnenud täiendavaid tõendeid.

5.2 Ringkonnakohus, tutvunud Tartu Maakohtu 20.07.2014 kohtuistungi protokolliga (tl 11-12), tõdeb, et apellatsioonis esitatud kaitseteesi väidetavate tunnistajate olemasolust

J. Samoilov istungil esitanud ei ole. Menetlusalune isik on piirdunud üksnes oma süü eitamisega ja arvanud, et politseiametnikud mõõtsid ekslikult kellegi teise kiirust. Veelgi enam, ka väärteoprotokolli nr AB1349776 (tl 2) koostamisel 19.07.2014 ja selle juures ütluste andmisel ei ole J. Samoilov kaasmootorratturite kui võimalike tunnistajate kohta midagi avaldanud, eitades vaid kiiruse ületamist. Tema jaoks niivõrd oluliste tunnistajate mainimata jätmist on

J. Samoilov põhjendanud asjaoluga, et kohtuprotsess maakohtus toimus temale süüks arvatavast rikkumisest juba järgmisel päeval, mistõttu ta ei jõudnud seda kaitseväidet esitada.

5.3 Apellatsioonikohus leiab, et väljaselgitatud olukorras, kus menetlusalusel isikul on olnud võimalik kaitseväiteid esitada ja tunnistajate ülekuulamist taotleda või vähemalt neile viidata juba kahel korral, ei olnud põhjendatud tema taotluse rahuldamine I.P. i ja K.T. väljakutsumiseks ringkonnakohtus toimunud istungile. Samal põhjusel jätab kriminaalkolleegium tõendikogumisse kaasamata apellatsiooni lisana esitatud I.P. i ja K.T. kirjalikud tunnistused. Kindlasti ei saa isiku sellist minetust selgitada ja/või vabandada asjaoluga, et kohtuistung toimus rikkumisest arvates juba järgmisel päeval. Ringkonnakohus ei taha küll eitada väärteomenetluse läbiviimisega seoses menetlusalusel isikul tekkida võivat närvipinget, kuid nii oluliste tõendiallikate mainimata jätmist kahel talle selleks antud võimalusel ringkonnakohus usutavaks ei pea.

5.4 Kriminaalkolleegium, põhjendanud eelolevalt täiendavate tõendite väärteoasja juurde võtmata jätmise, rajab oma seisukoha väärteotoimikus juba sisalduvatele ning maakohtu poolt eelnevalt uuritud tõenditele.

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu seisukohad J. Samoilovi süüküsimuse lahendamisel talle LS § 227 lg 4 järgi omistatud rikkumises on selged, ammendavad ning vastuoludeta. Maakohus on küllaldase põhjalikkusega ja arusaadavalt käsitlenud kõiki väärteoasjas kogutud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe omavahelisse konteksti ning põhjendatult jõudnud järeldusele, et kinnitust on leidnud väärteoprotokolli versioon toimunust, s.o LS § 227 lg 4 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemine J. Samoilovi poolt. Apellatsioonikohus nõustub maakohtu sellekohase sedastusega ja apellatsiooni väited esimese kohtuastme poolt tuvastatud asjaolude ümberhindamiseks alust ei anna. Vastavalt VTMS § 152 lg 4 p-le 1 ei pea kriminaalkolleegium vajalikuks kohtuotsuses toodud põhjendusi käesolevas lahendis korrata ja piirdub vaid omapoolsete seisukohtade lisamisega apellandi küsimustele vastates.

6.1

J. Samoilov, väites tema juhitud mootorratta Aprilia sõidukiiruseks mõõtmise hetkel olnud 75-80 km/h, arvab, et politseiametnikud fikseerisid hoopis mõne teise mootorsõiduki kiiruse. Ringkonnakohus, hinnates apellandi kaitseteesi väärteotoimikus sisalduvate tõendite kogumis, sellist võimalust mõeldavaks ei pea.

6.1.1 J. Samoilovile omistatava sõidukiiruse fikseerisid 19.07.2014 kell 18.50 politseiametnikud A.M. i ja S.S. . Mõlemad ametnikud on ütlusi andnud nii 19.07.2014 J. Samoilovile väärteoprotokolli koostamisega kaasnevalt kui maakohtus 20.07.2014 toimunud istungil. Tunnistajate ütlused on ühetaolised, vastuoludeta ja aset leidnud sündmuse taustal ka loogilistena hinnatavad. A.M. i ja S.S. ütlustest nähtuvalt puudub igasugune võimalus väiteks, et mõõdeti mõne muu ja mitte J. Samoilovi juhitud mootorsõiduki kiirust. Tunnistajate kinnitusel mõõtmise ajal mingeidki segavaid faktoreid nad ei täheldanud, s.o teisi sõidukteid teel ei olnud ja alles mootorratta Aprilia kiiruse fikseerimise järel lähenesid neile veel kaks mootorratturit. Ka kiirusemõõteseadme kasutamise protokollist (tl 6) nähtuvalt toimus mõõtmine hea nähtavuse tingimustes ja valgel ajal ning segavaid tegureid seejuures ei esinenud. Nimetatud protokollist nähtuvalt mõõdeti 19.07.2014 kell 18.50 J. Samoilovi juhitud mootorratta kiiruseks 140+/- 8 km/h teelõigul, millel oli piirkiirus 70 km/h. Lisaks selgub mõlema politseiametniku ütlustest, et kui rikkumise järgselt J. Samoilov tunnistas kiiruse ületamist ja palus võimalust asja teistsuguseks lahendamiseks, siis tunni aja pärast politseijaoskonnas protokolli koostamisel ta süüteo toimepanemist enam omaks ei võtnud.

6.2 Ringkonnakohus, hinnates tõendeid kogumis, ei näe mingitki põhjust oma ametikohuseid täitnud politseiametnike tunnistustes ja kiirusemõõteseadme kasutamise protokollis kajastatus kahtlemiseks. J. Samoilovi enda süüd eitavad ütlused on usaldusväärsete tõenditega ümber lükatud ja käsitletavad paljasõnalistena. Samuti ei ole ka menetlusalune isik ise viidanud ühelegi n-ö väidetavale mootorsõidukile, mis temaga samaaegselt politsei vaatevälja oleks võinud sattuda.

7. Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonis on J. Samoilov kahtluse alla seadnud ka kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli (tl 6) õigsuse. Samuti on apellant väitnud, et vaatamata tema soovile tutvuda kiirusemõõturi usaldusväärsust kinnitavate erinevate dokumentidega, tema vastavat taotlust menetluse käigus ei rahuldatud ja nõutud dokumente talle ei esitatud. Apellatsioonist selguvalt näeb J. Samoilov märgitus menetlusõiguse olulist rikkumist, mis tingib väärteoasja tagasisaatmist esimesse kohtuastmesse.

7.1 Ringkonnakohus selgitab esmalt järgmist. MõõteS § 5 lg 1 sätestab, et mõõtetulemuste jälgitavus on tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab mõõtevahendit, mille taatluskohustus on täidetud või mis on jälgitavalt kalibreeritud, või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. MõõteS § 5 lg 1 teises lauses tehakse eeltoodud nõuetest erand ja nähakse ette, et kui mõõtevahend on kantud MõõteS § 7 lg 3 alusel kehtestatud metroloogilise kontrolli nimistusse ning nõuded mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuste töötlemisele tulenevad eriseadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktist, piisab mõõtetulemuste jälgitavuse tõendamiseks taatluskohustuse läbinud mõõtevahendi kasutamisest. Vastavalt majandusja kommunikatsiooniministri 12.12.2006 määruse nr 104 lisale 1 tuleb liiklusjärelevalveks kasutatavad kiirusmõõturid kohustuslikult metroloogiliselt kontrollida ja nende siseriiklikku tüübikinnitust omavate mõõtevahendite puhul on kohustuslik esmataatluse läbimine. Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele on vastavalt LS § 199 lg-le 6 kehtestatud Vabariigi Valitsuse 16.06.2011 määrusega nr 78 (vt Riigikohtu 03.05.2013 otsus asjas nr 3-1-1-48-13).

7.2 Eelkirjeldatu näitab, et käesolevas väärteoasjas on tähelepanu väärivaks küsimus, kas 19.07.2014 liiklusjärelevalves kasutatud mõõtevahend Stalker II MDR nr AS008377 oli väärteo toimepanemise ajal taadeldud. Maakohus nimetatud asjaolu ei kontrollinud. Samas ei ole mainitud tegemata jätmine käsitletav menetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 tähenduses, mis tooks kaasa maakohtu otsuse tühistamise ja väärteoasja maakohtule uueks arutamiseks saatmise. Nimelt on Riigikohtu kriminaalkolleegium praktikas asunud seisukohale, et kohtuvälisel menetlejal tuleb kiiruse mõõtmise tulemuse jälgitavus tõendada vajaduse korral. Teisisõnu, maakohtul lasub kohustus uurida asjassepuutuvaid dokumente vahetult olukorras, kus menetlusalune isik või tema kaitsja vaidlustab kiirusmõõtevahendi näidu õigsust või mõõtevahendi kasutamise õiguspärasust kohtumenetluses (Riigikohtu 15.03.2012 ja 03.05.2013 otsused asjades vastavalt nr 3-1-1-17-12 ning nr 3-1-1-48-13). Väärteotoimikus sisalduvatest materjalidest ei nähtu, et J. Samoilov oleks menetluse käigus, s.o enne Tartu Ringkonnakohtule esitatud apellatsiooni vastavat taotlust esitanud ja kiirusemõõteseadme töökorras olekut või selle näidu õigsust kahtluse alla seadnud. Seega ei saa maakohtule ette heita J. Samoilovi nimetatud tõendite välja nõudmata ja vahetult uurimata jätmist. Kuivõrd kõnealune kahtlus on esile kerkinud alles apellatsioonimenetluses, tegi ringkonnakohus 12.11.2014 määrusega kohtuvälisele menetlejale kohustuseks esitada väärteoasjas nr 2330,14,004500 kasutatud kiirusemõõteseadme Stalker II MDR nr AS008377 taatlusja tüübikinnitustunnistused. Määratud ajaks vajalikud dokumendid ka esitati.

7.3 Ringkonnakohus, tutvunud kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli ning välja nõutud taatlusja tüübikinnitustunnistustega, leiab, et mõõtetulemuse jälgitavus on käesolevas väärteokaasuses tõendatud usaldusväärselt. Kiirusemõõteseadme kasutamise protokollist nähtuvalt kasutati J. Samoilovi juhitud mootorratta liikumiskiiruse mõõtmisel liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadet Stalker II MDR nr AS008377. Seadet testiti 19.07.2014 kell 18.40, mil see oli töökorras. Kiirust mõõdeti asulavälisel teel, hea nähtavuse ja sademeteta ilmastiku tingimustes, valgel ajal ja kattega teel. Teel oli sõiduridasid 2 ning patrullauto liikus esimesel sõidurajal kiirusega 70 km/h. Mõõterežiimiks valiti vastutuleva objekti kiiruse mõõtmine liikuvast sõidukist. Seadme lugemiks märgiti 140+/-8 km/h teelõigul, millel lubatud sõidukiiruseks oli 70 km/h. Järeldusena selgub, et mootorsõiduk Aprilia RSV1000R ületas sõidukiirust mitte vähem kui 62 km/h. Protokollist nähtuvalt on täidetud ka mootorsõiduki juhile kiirusemõõteseadme näidu tutvustamise kohustus, mistõttu jääb ringkonnakohtule arusaamatuks apellatsiooni märge, et J. Samoilovile ei selgitatud elektroonilisel tablool nähtud numbrite tähendust. Isegi juhul, kui menetlusalusel isikul tekkisid seadme näiduga tutvumisel mingisugused küsimused, oli tal võimalik nendega vahetult pöörduda politseiametnike poole.

7.3.1 AS Metrosert väljastatud mõõtevahendi taatlustunnistuse nr TTRSS-13/00258 (tl 58) kohaselt oli 19.07.2014 J. Samoilovi juhitud mootorsõiduki kiiruse mõõtmisel kasutatud seade Stalker II MDR nr AS008377 taadeldud 06.12.2013. J. Samoilov, tutvudes nimetatud tunnistusega enne apellatsioonikohtu istungit, tõstatas küsimuse taatluskehtivusajast. Ringkonnakohus selgitab, et MõõteS § 7 lg 3 kohaselt sätestatakse mõõtevahendite taatluskehtivusajad majandusja kommunikatsiooniministri määrusega Kohustuslikule metroloogilisele kontrollile kuuluvate mõõtevahendite nimistu, mõõtevahendite olulised ja erinõuded, sealhulgas täpsusnõuded, ning mõõtevahendite taatluskehtivusajad. Selle lisa 2 kohaselt on liiklusjärelevalves kasutatavate kiirusmõõturite taatluskehtivusajaks 1 aasta (RT I, 29.08.2014). Seega omas 19.07.2014 ametnike A. Marozovi ja S.S. poolt mõõtemiseks kasutatud seade kehtivat taatlust ning apellandi kahtlused vastavas osas on alusetud.

7.3.2 Tulenevalt J. Samoilovi taotletust esitas kohtuväline menetleja ringkonnakohtule ka mõõtevahendi siseriikliku tüübikinnitustunnistuse nr TJI 5.3-1/12.04.07, millest selguvalt on mõõtevahend Stalker II MDR läbinud legaalmetroloogilise ekspertiisi ning vastavuses Eesti õigusaktide ning OIML R91 nõuetega. Tüübikinnitustunnistus kehtib kuni 28.12.2016. MõõteS § 2 lg 1 p 33 kohaselt on tüübikinnitus pädev otsustus selle kohta, et vaadeldavat tüüpi mõõtevahend vastab õigusaktidega kehtestatud nõuetele ning on kasutatav õiguslikult reguleeritud toimingutes, võimaldades teatud ajavahemiku (taatluskehtivusaja) jooksul saada usaldatavaid mõõtetulemusi.

7.4 Ringkonnakohus, mõõtetulemuse jälgitavust kinnitavate dokumentidega tutvumise järel, 19.07.2014 J. Samoilovi mootorratta sõidukiiruse mõõtmisel kasutatud mõõteseadme näidu õigsuses kahtlemiseks mingitki alust ei näe. Tõendid kinnitavad, et apellant sõitis teelõigul, millel lubatud kiiruseks oli 70 km/h, kiirusega 140+/- 8 km/h, millega ületas lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 62 km/h. Nimetatud rikkumisega pani J. Samoilov toime LS § 227 lg 4 järgi kvalifitseeritava väärteo ja kahtlused tema süüküsimuses on leidnud ümber lükkamist.

8. Tartu Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonis J. Samoilov temale maakohtu poolt mõistetud karistust ei vaidlustanud. Tartu Ringkonnakohtu 10.12.2014 kohtuistungil avaldas apellant aga rahulolematust ka temalt juhtimisõiguse äravõtmise osas, mistõttu hindab apellatsioonikohus maakohtu argumente ja seisukohta ka nimetatud osas.

8.1 Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-122-13 selgitanud, et lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada selle kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumusvõi juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega.

8.2 Eelmärgitut silmas pidades peab apellatsioonikohus maakohtu otsust J. Samoilovile lisakaristuse kohaldamise ja selle määra osas täielikult seaduslikuks ning põhjendatuks. Selle vajalikkuse tingivad esmalt asjaolu, et lubatud sõidukiirust ületas menetlusalune isik suures ulatuses ja teiseks oli võrdlemisi lühikese ajaperioodi jooksul tegemist juba teise samalaadse rikkumisega. Nimelt on käesolevas otsuses eespool tõendamist leidnud, et J. Samoilov ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 62 km/t võrra, pannes sellega toime lubatud sõidukiiruse ületamise enamohtliku koosseisu LS § 227 lg 4 järgi. Samuti nähtub väärteoasja materjalidest, et Politseija Piirivalveameti Ida prefektuuri 21.05.2014 otsusega tunnistati sama isik süüdi LS § 227 lg 3 järgi 22.04.2014 lubatud sõidukiiruse ületamises mitte vähem kui 57 km/h võrra. Kohtuväline menetleja mõistis rikkumise eest karistuseks rahatrahvi 130 trahviühiku ulatuses ja lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise 1 kuuks. Nimetatud otsuse vaidlustas J. Samoilov maakohtus. Maakohus 02.12.2014 otsusega tühistas kaevatud otsuse põhikaristuse suuruse osas. Kohtuotsus ei ole veel jõustunud.

8.3 Kirjeldatud asjaoludel leiab apellatsioonikohus, et alles hiljuti J. Samoilovile mõistetud karistus, sh juhtimiskeeld, ei ole menetlusalusele isikule piisavat mõju avaldanud hoidmaks teda eemal analoogsete tegude toimepanemisest. Lubatud sõidukiiruse ületamine nii suures määras ja vaid mõne kuu möödumisel eelmisest rikkumisest näitab J. Samoilovi ükskõikset suhtumist õiguskorda ja sellega kaasneda võivasse karistusse. Asjaolu, et menetlusalune isik vajab juhtimisõigust seoses tööülesannete täitmisega, ei oma sellist kaalu, mis tingiks maakohtu määratud lisakaristuse tühistamise. J. Samoilovi puhul ei saa enam rääkida rikkumise juhuslikkusest ning temale lisakaristuse kohaldamine juhtimisõiguse äravõtmise näol on nii üldkui eripreventiivseid eesmärke silmas pidades kohane ning vajalik karistus. Teiseks juhib apellatsioonikohus tähelepanu asjaolule, et maakohus on lisakaristust kohaldanud niigi LS § 227 lg 5 p-s 3 sätestatud minimaalses määras.

9. Eeltoodud asjaoludel ja juhindudes VTMS 147 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

10.

J. Samoilovi kaitsja esitas taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal e-toimikus olevate materjalidega tutvumisele 1 pooltund, kohtutoimiku materjalidega kohapeal tutvumisele 2 pooltundi, kaitsealusega kohtumisele 1 pooltund ja kohtuistungil osalemisele 1 pooltund, mille eest ta taotleb tasu summas 120 eurot (sh käibemaks 20 eurot). Ringkonnakohus leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1, § 22 lg-st 7, § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15.12.2009 otsuse (muudetud 30.09.2014 otsusega) punktidest 1 ja 32-36 juhindudes rahuldada. KrMS § 175 lg 1 p 4 ja § 187 lg 2 alusel tuleb J. Samoilovil hüvitada advokaat K. Haasa küsitud kaitsjatasu 120 eurot. Lähtuvalt Tartu Ringkonnakohtu 26.11.2014 määrusest tuleb J. Samoilovil hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulu 120 eurot kuue kuu jooksul kolme osamaksena.

/allkirjastatud digitaalselt/

Paavo Randma /allkirjastatud digitaalselt/

Aarne Sarjas /allkirjastatud digitaalselt/

Mati Kartau