3-11-2682/78 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ruth Plaks, Kaire Pikamäe ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

17. detsember 2014, Tallinn

Haldusasja number

3-11-2682

Haldusasi

AS Spacecom kaebus Eesti Vabariigi tekitatud varalise

kahju eest õiglase hüvitise ja viivise väljamõistmiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – AS Spacecom, volitatud esindaja v.adv

Rauno Ligi

Vastustaja – Justiitsministeerium, volitatud esindaja

Gunnar Vaikmaa

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 19.04.2013 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

AS Spacecom apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

09.12.2014

RESOLUTSIOON

1. Jätta AS Spacecom apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

19.04.2013 otsus haldusasjas nr 3-11-2682 muutmata.

2. Menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 16.01.2015, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

3-11-2682

2(12)

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS Eesti Raudtee (edaspidi ER) ja AS Spacecom sõlmisid 12.05.2004 infrastruktuuri

kasutamise lepingu nr 4V/333/2004, millega ER kohustus andma AS Spacecom kasutusse ER

majandamisel oleva raudteeinfrastruktuuri rongiliini eraldamise teel ja AS Spacecom kohustus

maksma ER-le muu hulgas infrastruktuuri kasutamise eest tasu Raudteeameti kinnitatud

infrastruktuuri kasutamise tasu metoodika alusel.

Tallinna Ringkonnakohtu 14.01.2011 otsusega tsiviilasjas nr 2-04-1159 mõisteti AS-lt

Spacecom välja ER kasuks 12.05.2004 lepingust tuleneva raudteeinfrastruktuuri kasutustasu

põhivõla katteks 7 637 223,60 eurot, viiviseid 6 878 598,64 eurot ning menetluskulude katteks

562 354,31 eurot. Ringkonnakohtu otsus jõustus Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 23.05.2011

määrusega nr 3-7-1-2-117, millega keelduti AS Spacecom kassatsioonkaebuse menetlusse

võtmisest.

2. AS Spacecom esitas 18.08.2011 Justiitsministeeriumile riigivastutuse seaduse (RVastS) §

17 lg 1 alusel taotluse Eesti Vabariigi tekitatud kahju hüvitamiseks. Taotluse kohaselt 1) jättis

Eesti Vabariik 01.05.2004 üle võtmata nõukogu 29.07.1991 direktiivi nr 91/440/EMÜ

ühenduse raudteede arendamise kohta art 6 lg 3 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu

26.02.2001 direktiivi nr 2001/14/EÜ raudteeinfrastruktuuri läbilaskevõimsuse jaotamise,

raudteeinfrastruktuuri kasutustasude kehtestamise ja ohutustunnistuste andmise kohta art 4 lg

2, mis võimaldas ER-l nõuda AS-lt Spacecom tasu õigusvastaselt; 2) Riigikohus jättis

tsiviilasja nr 2-04-1159 menetluse raames kohaldamata EL õiguse, sh ei küsinud Euroopa

Kohtult eelotsust; 3) Eesti Vabariik kehtestas/säilitas Eesti liitumisel Euroopa Liiduga

konkurentsi rikkuva regulatsiooni, mis võimaldas ER-l määrata infrastruktuuri kasutustasu EL

õigust rikkudes. Justiitsministeerium edastas taotluse p-de 1 ja 3 lahendamiseks Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeeriumile (MKM). 28.10.2011 teatas Justiitsministeerium AS-le

Spacecom, et jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata, kuivõrd puuduvad tõendid, et

kohtunik oleks tsiviilasja nr 2-04-1159 menetlemisel toime pannud kuritegusid ning seega

puudub võimaliku kahju hüvitamiseks seaduslik alus (RVastS § 15 lg 1). 07.11.2011

vastusega jättis MKM rahuldamata AS Spacecom taotluse punktid 1 ja 3, kuivõrd see oli

aegunud. MKM lisas, et ka juhul, kui taotlus oleks esitatud tähtaegselt, ei kuuluks see

rahuldamisele.

3. AS Spacecom esitas 17.11.2011 Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Vabariigi

tekitatud varalise kahju eest õiglase hüvitise väljamõistmiseks kohtu äranägemisel.

4. Tallinna Halduskohtu 19.04.2012 määrusega jäeti menetluse lõpetamise taotlus

rahuldamata osas, milles kaebaja taotles Eesti Vabariigi tekitatud kahju hüvitamist, mis

seisnes Riigikohtu poolt EL õiguse kohaldamata jätmises (p 1) ning jäeti tähtaja ennistamise

taotlus rahuldamata ja lõpetati menetlus osas, milles AS Spacecom taotles Eesti Vabariigi

poolt direktiivi 91/440/EMÜ art 6 lg 3 ja direktiivi 2001/14/EÜ art 4 lg 2 ülevõtmata jätmise

ning EL õigust rikkuva regulatsiooni säilitamisega seotud kahju hüvitamist (p 2). Tallinna

Halduskohtu 19.04.2012 määrus jõustus Riigikohtu halduskolleegiumi 12.12.2012 määrusega

nr 3-3-1-59-12.

5. AS Spacecom esitas kaebuse uue redaktsiooni, milles palus 1) tuvastada AS Spacecom

kahjunõude põhjendatus Eesti Vabariigi vastu põhjusel, et Riigikohus jättis tsiviilasja nr 2-04-

1159 menetluse raames kohaldamata Euroopa Liidu õiguse, sh ei küsinud Euroopa Kohtult

3-11-2682

3(12)

eelotsust; 2) mõista Eesti Vabariigilt AS Spacecom kasuks välja AS-le Spacecom tekitatud

kahju või kui kahju täpset suurust ei õnnestu kindlaks teha, siis õiglane hüvitis kohtu

äranägemisel ning 3) mõista Eesti Vabariigilt AS Spacecom kasuks välja viivis alates

18.08.2011 kuni kohtu poolt määratud hüvitise tasumiseni Eesti Vabariigi poolt vastavalt

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivise määrale, arvestatuna kohtu

poolt AS Spacecom kasuks määratud hüvitiselt.

AS Spacecom alustas 2004 tegutsemist raudteeveo-ettevõtjana. 2008 lõpetas AS Spacecom

oma tegevuse raudteeveo-ettevõtjana, sest Eesti Vabariik ei olnud selle ajani suutnud oma

seadusandlust ja regulatsioone kooskõlla viia EL-i raudteealaste direktiividega 91/440/EMÜ

ja 2001/14/EÜ. Direktiivi 91/440/EMÜ art 6 lg-test 1-3 ja direktiivi 2001/14/EÜ art 4 lg-st 2

ning art 14 lg-st 2 tuleneb raudteeturu avanemise üks aluspõhimõtteid. Nimelt peab

infrastruktuuri jaotamise ja kasutustasuga, sh kasutustasu suuruse määramisega, seotud

funktsioone täitma sõltumatu organ, kes ei tohi samal ajal olla raudtee-ettevõtja. Organ peab

mistahes raudtee-ettevõtjast olema sõltumatu nii organisatsiooniliselt, õigusliku vormi kui ka

otsustusfunktsioonide osas. ER oli samaaegselt nii raudteeinfrastruktuuri-ettevõte kui

raudteeveo-ettevõte. Riik oli teadlik, et tal tuleb kehtestada regulatsioon, mille kohaselt ER ei

tohi EL-i direktiividest tulenevalt infrastruktuuri kasutustasu (edaspidi IKT) määrata.

2004/2005 liiklusgraafikuperioodiks ei kehtestatud IKT arvestamise metoodikat ning

Raudteeinspektsioon ega mõni muu sõltumatu organ ei saanud direktiivi 91/440/EMÜ art 6 lg

3 ja direktiivi 2001/14/EÜ art 4 lg 2 tähenduses määrata 2004/2005 liiklusgraafikuperioodiks

IKT-d ega ka määranud seda.

Eesti Vabariik vastutab AS-le Spacecom tekitatud kahju eest, kuna Riigikohus jättis

tsiviilasjas nr 2-04-1159 EL-i õiguse kohaldamata, sh jättis Euroopa Kohtult küsimata

eelotsuse, kuigi EL-i õiguse asjassepuutuvus ja kohaldumine oli ilmselge. RVastS § 15 lg 1

tuleb jätta kohaldamata, sest selle üks tingimustest (kohtuniku poolne kuritegu) ilmselgelt

välistaks kahju hüvitise saamise või teeks selle ülemäära raskeks. Seetõttu tuleb riigivastutuse

asjades lähtuda Euroopa Kohtu praktikas väljakujunenud kahju hüvitamise tingimustest.

Euroopa Kohtu otsusest C-224/01 kohtuasjas Köbler tuleneb, et liikmesriik on kohustatud

hüvitama tema poolt ühenduse õiguse rikkumisega eraõiguslikule isikule põhjustatud kahju.

Viidatud otsus sätestab järgmised tingimused: 1) kahju on põhjustanud viimase astme kohus;

2) rikutud õigusnorm annab õigusi üksikisikutele; 3) rikkumine on piisavalt raske ning 4)

kohustuse rikkumise ja kahjustatud isikute kantud kahju vahel on otsene põhjuslik seos.

Kahju

on

põhjustanud

viimase

astme

siseriiklik

kohus.

AS

Spacecom

juhtis

kassatsioonkaebuses Riigikohtu tähelepanu vastuolule EL-i õigusega, sh viitas Euroopa

Komisjoni 09.10.2009 arvamusele. Viidatud Euroopa Komisjoni arvamuses on sedastatud, et

Eesti ei ole seoses esimese raudteepaketi rakendamisega täitnud direktiivi 91/440/EMÜ art 6

lg-st 3, direktiivi 2001/14/EÜ art 4 lg-st 2 ja direktiivi 91/440/EMÜ art 10 lg-st 7 tulenevaid

kohustusi. Kuigi Eesti riik on pärast 2004/2005 perioodi astunud samme, et direktiivide sätted

üle võtta (kasutustasu hakkas määrama Raudteeinspektsioon/Tehnilise Järelevalve Amet

(TJA); ER jagunes ja sellest eraldati AS EVR Infra ning AS EVR Cargo), siis on selge, et kui

ka pärast selliste sammude tegemist on vastav siseriiklik olukord jätkuvalt vastuolus EL-i

õigusega, siis oli olukord perioodil 2004/2005 ilmselgelt ja vaieldamatult vastuolus direktiivi

91/440/EMÜ art 6 lg-ga 3 ja direktiivi 2001/14/EÜ art 4 lg-ga 2. Ühtlasi esitas AS Spacecom

taotluse eelotsuse küsimiseks. Riigikohus keeldus AS Spacecom kassatsioonkaebust

menetlusse võtmast ilma mingisuguste sisuliste põhjendusteta, jättes sellega EL-i õiguse

kohaldamata ja tähelepanuta, sh ei küsinud Euroopa Kohtult eelotsust.

Rikutud norm annab õigusi üksikisikutele. Direktiivi 91/440/EMÜ art 6 lg-st 3 ja direktiivi

2001/14/EÜ art 4 lg-st 2 tulenevale liikmesriigi kohustusele tagada IKT määramine sõltumatu

3-11-2682

4(12)

organi poolt vastab isiku (raudteeveo-ettevõtja) õigus nõuda riigilt, et IKT määratakse

sõltumatu organi poolt, kes ei ole samal ajal ise raudteeveo-ettevõtja ega seotud teiste raudtee-

ettevõtjatega. AS-le Spacecom kui raudteeveo-ettevõtjale annavad viidatud normid õigusi.

Rikkumine on piisavalt raske ja Riigikohus eiras ilmselgelt kohaldatavat õigust. Ilmselge

rikkumise tuvastamisel tuleb arvesse võtta, kas rikutud norm oli piisavalt selge ja täpne, kas

asjassepuutuva normi osas oli olemas EL-i institutsiooni seisukoht ning kas kohus on küsinud

Euroopa Kohtult eelotsust (vt Euroopa Kohtu otsus C-173/03 kohtuasjas Mediterraneo ja

otsus C-224/01 kohtuasjas Köbler). Riigikohtu poolne EL-i õiguse kohaldamata jätmine, sh

eelotsuse küsimata jätmine, on ilmselge raske rikkumine Euroopa Kohtu kriteeriumite

tähenduses, sest hoolimata sellest, et Riigikohtu tähelepanu juhiti EL-i õiguse

asjassepuutuvusele ja Eesti Vabariigi vastu alustatud rikkumismenetlusele, eiras Riigikohus

EL-i õigust.

Riigikohtu rikkumise ja AS-le Spacecom tekkinud kahju vahel on otsene põhjuslik seos. AS

Spacecom hinnangul, kui IKT oleks määratud sõltumatu organi poolt vastavalt EL-i õigusele,

oleks perioodi 2004/2005 IKT jäänud suurusjärku ca 2,8-4,8 miljonit eurot, arvestades, et

2005/2006 perioodiks määratud IKT jäi enam-vähem samasse suurusjärku (perioodide

2004/2005 ja 2005/2006 veomahud ei erinenud oluliselt). Juhul, kui Riigikohus ei oleks EL-i

õigust rikkunud, vaid kohaldanud tsiviilasjas nr 2-04-1159 EL-i õigust, siis oleks AS

Spacecom pidanud ca 16,1 miljoni euro asemel tasuma ER-le ca 2,8-4,8 miljonit eurot.

6. Justiitsministeerium palus jätta kaebus rahuldamata.

Riigivastutuse eeldused on täitmata. Tsiviilasja nr 2-04-1159 lahendavad kohtud ei leidnud, et

riigile kohustusi seadvad direktiivid oleksid olnud antud asjas kohaldatavad, mistõttu puudus

kohtutel alus (ning Riigikohtul kohustus) küsida Euroopa Kohtult eelotsust. AS Spacecom ja

ER vaheline vaidlus kuulus lahendamisele pooltevahelises lepingus kokkulepitud tingimuste

kohaselt. Asja lahendava siseriikliku kohtu pädevuses on otsustada, kas kohtuotsuse

tegemiseks on vaja eelotsust. Kaebuses ei ole esitatud ja puuduvad mistahes asjaolud, mis

viitaksid sellele, et tsiviilasjas nr 2-04-1159 (Riigikohtu kohtuasi nr 3-7-1-2-117)

kassatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise otsustamisel oleksid Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi kohtunikud rikkunud kehtestatud korda ja jätnud kassatsioonkaebuse

sisuliselt läbi vaatamata ning tõstatatud asjakohased küsimused arvesse võtmata.

Riigivastutuse kohaldamiseks ei ole täidetud ka normi vahetu õigusmõju

ehk

otsekohaldatavuse eeldus. EL-i õiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamisel riigivastutuse

kohaldamiseks peab rikutud EL norm andma õigusi üksikisikutele. Direktiividel võib olla

vahetu õigusmõju vaid isikute ja liikmesriikide vahelistes suhtes ning sedagi juhul, kui riik on

jätnud direktiivi tähtajaks üle võtmata või ei ole üle võtnud korrektselt ning direktiivi säte on

tingimusteta ja piisavalt täpselt sõnastatud. Tsiviilasjas nr 2-04-1159 ei olnud kõnesolevad

direktiivid kohaldatavad. Lisaks on Eesti Vabariik kaebuses viidatud direktiivid korrektselt

üle võtnud. 2004/2005 liiklusgraafikuperioodi kohta kasutustasu arvutamine oli poolte vahel

sõlmitud lepingu, Raudteeameti metoodikaga, raudteeseaduse (RdtS) ja EL-i õigusnormidega

vastavuses, mistõttu puudub põhjuslik seos väidetava kahju ja direktiivide ülevõtmise vahel

ning ka kahju ise.

Arvestades Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikat, mille kohaselt ei saa direktiivi

kohaldada eraisikute vahelistes vaidlustes, pannes üksikisikule kohustusi või kasutades seda

üksikisiku vastu, puudub igasugune alus arvata, et Riigikohtu poolt tsiviilasjas nr 2-04-1159

eelotsuse küsimisel ja Euroopa Kohtult eelotsuse saamisel oleks kohtuasi lahenenud kaebaja

jaoks soodsamalt. Seega puudub põhjuslik seos Riigikohtu väidetava rikkumise ja kaebaja

väidetava kahju vahel.

3-11-2682

5(12)

7. Tallinna Halduskohtu 19.04.2013 otsusega jäeti AS Spacecom kaebus rahuldamata.

RVastS § 15 lg 1 tuleb jätta kohaldamata osas, milles see takistab Euroopa Kohtu lahendites

C-224/01: Köbler ja C-173/03: Mediterraneo väljendatud seisukohtade tõhusa õigusmõju

saavutamist. Kohtu hinnangul on nn Köbleri kahjunõue väga erandlik. Tuleb arvestada

õigusmõistmise funktsiooni eripära ja õiguskindluse nõuetega, mistõttu kohtulahendiga toime

pandud ühenduse õiguse rikkumine toob riigivastutuse kaasa ainult erandjuhul, kui kohtunik

eiras kohaldatavat õigust ilmselgelt ehk silmnähtavalt. Kaebaja märgib õigesti, et Eesti

Vabariik pidi tulenevalt direktiivi 91/440/EMÜ art 6 lg-st 3 ja direktiivi 2001/14/EÜ art 4 lg-st

2 hiljemalt 01.05.2004 kehtestama regulatsiooni, mille kohaselt ER, kes on samaaegselt nii

raudteeinfrastruktuuri-ettevõte kui ka raudteeveo-ettevõte, ei tohi infrastruktuuri kasutustasu

ise määrata. Samuti on kaebuses põhjendatult leitud, et kuni 29.05.2005 ühtegi metoodikat

RdtS § 63 lg 4 p 6 tähenduses ei kehtinud ning tegelikkuses Raudteeinspektsiooni peadirektor

ega mingi muu sõltumatu organ direktiivi 91/440/EMÜ art 6 lg 3 ja direktiivi 2001/14/EÜ art

4 lg 2 tähenduses IKT 2004/2005 liiklusgraafikuperioodiks määrata ei saanud ning ka ei

määranud. Tallinna Ringkonnakohtu otsuses nr 2-04-1159 tuvastati, et AS Spacecom ja ER

leppisid 2003. aastal toimunud konkursi raames tehtud tsiviilõiguslike tahteavalduste

vahetamise teel kokku 2004/2005 liiklusgraafikuperioodi IKT maksmise alused ja korra, mis

erines 2004. aastal kehtima hakanud seaduses ettenähtud korrast. Ringkonnakohus pidas

Euroopa Liidu õigust mittekohaldatavaks AS Spacecom ja ER vahelises õigussuhtes.

Kaebuses möönab AS Spacecom ka ise, et tegelikkuses Raudteeinspektsiooni peadirektor ega

mingi muu sõltumatu organ direktiivi 91/440/EMÜ art 6 lg 3 ja direktiivi 2001/14/EÜ art 4 lg

2 tähenduses IKT 2004/2005 liiklusgraafikuperioodiks tulenevalt 2004. aasta mais kehtinud

õiguslikust regulatsioonist määrata ei saanud ning ka ei määranud. Seega ei olnud Euroopa

Komisjoni arvamus tsiviilasjas asjassepuutuv (mis pealegi ei analüüsinud eraldi küsimust, mil

moel pidanuks liikmesriik direktiivide põhimõtted üle võtma koheselt pärast liitumist alanud

liiklusgraafikuperioodiks). Uus raudteeseadus pidi hakkama reguleerima etteulatuvalt alles

2005/2006 liiklusgraafikuperioodi ning puudus MKM-i määrusega kehtestatud metoodika.

Euroopa õiguses on tunnustatud põhimõte, et direktiivi vahetut kohaldatavust ei saa rakendada

üksikisiku kahjuks, sest vastasel juhul kaoks ära erinevus liikmesriigile suunatud direktiivi

ning

otsekohaldatava

määruse

vahel.

Praegusel

juhul

olnuks

tasu

määramine

Raudteeinspektsiooni poolt tema tahte vastaselt avalik-õiguslikule kohustusele allutamine.

Põhimõte, mille kohaselt peab IKT määrama sõltumatu organ, ei tulene vahetult liidu

esmasest õigusest. Tegemist on teisesest õigusest tuleneva regulatsiooniga. Seega ei ole

käesolev vaidlus võrreldav Euroopa Kohtu lahendiga kohtuasjas C-555/07: Kücükdeveci.

Kohtutel ei olnud alust jätta tsiviilasja nr 2-04-1159 lahendamisel kõrvale ER ja AS Spacecom

vahel sõlmitud tsiviilõiguslikku lepingut ja VÕS-st tulenevat kohustust täita teise isiku ees

endale võetud kohustused. Seadusandja ei olnud ette näinud regulatsiooni 2004/2005

liiklusgraafikuperioodiks sõltumatu organi poolt kasutustasu määramiseks ja seda poleks

saanud reaalselt teostada. Ka kooskõlalise tõlgendamise teel ning AS Spacecom ja ER vahel

sõlmitud lepinguid täiesti kõrvale jättes pole võimalik saavutada olukorda, kus

Raudteeinspektsiooni peadirektor pidanuks määrama kasutustasu, sest sellekohast MKM-i

meetodikat polnud kehtestatud. Ka praktiliselt ei ole võimalik, et sõltumatu organ oleks loetud

nädalate jooksul jõudnud teostada kõik vajalikud analüüsid kasutustasu määramiseks.

Eksitav on kaebaja väide, et kasutustasu suuruse määras ER. Lõppkokkuvõttes määras

tsiviilasjas nr 2-04-1159 tasu, mida kaebaja peab endale tekitatud kahjuks, eksperdi hinnangu

alusel sõltumatu kohus. AS Spacecom sõlmis teadlikult ja vabatahtlikult lepingu ER-ga, kuigi

tal oli võimalus jätta leping sõlmimata ning tugineda alates 31.03.2004 kehtinud RdtS § 59 lg-

le 2, mis oli kohaldatav ka 2004/2005 liiklusgraafikuperioodil. Pole õiguslikku alust väita, et

3-11-2682

6(12)

kaebaja oli ER-ga lepingu sõlmimisel sundseisus. Leping sõlmiti konkursi tulemusel, milles

AS Spacecom osales vabatahtlikult ja mille tingimusi ta ei olnud vaidlustanud.

Kohus jõudis eespool järeldusele, et suure tõenäosusega polnud EL õiguse kohaldamiseks

tsiviilasjas nr 2-04-1159 alust. Isegi kui pidada EL õiguse kohaldatavust AS Spacecom ja ER

vahelises õigussuhtes vaieldavaks, on olukord väga kaugel sellest, et liidu õiguse rikkumist

tsiviilkohtute poolt saab pidada ilmselgeks. Ainuüksi eelotsuse küsimise kohustuse täitmata

jätmine ei too automaatselt kaasa riigivastutust. Isegi kui pidada eelotsuse küsimata jätmist

vaieldavaks, ei väära see järeldust, et puudub kohtupoolne ilmselgelt vale EL-i õiguse

tõlgendamine. Eraõiguslik aktsiaselts (ER), mis oli vaidlusaluste sündmuste toimumise ajal ka

erainvestori kontrolli all (66,6% aktsiakapitalist), ei vastuta Eesti riigi poolt direktiivide

ülevõtmata jätmise eest. Kuna kahjunõude rahuldamise õiguslik alus puudub, siis ei ole

kahjunõude muude elementide tuvastamine enam vajalik.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

8. AS Spacecom palub apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 19.04.2013

otsus ning teha uus otsus, milles tuvastada vaheotsusega AS Spacecom kahjunõude

põhjendatus Eesti Vabariigi vastu põhjusel, et Riigikohus jättis tsiviilasja nr 2-04-1159

menetluse raames kohaldamata EL õiguse, sh ei küsinud eelotsust ning saata asi kahju ja

viiviste väljamõistmiseks tagasi halduskohtusse; alternatiivselt palutakse saata asi

halduskohtule uueks läbivaatamiseks.

Halduskohtu otsusest ei selgu, kas EL-i õigus tsiviilasjas kohaldus või mitte. Samas on

halduskohtu selline ebaselge seisukoht igal juhul ebaõige, sest EL-i õigus kohaldus tsiviilasjas

nr 2-04-1159 ning tsiviilkohtud olid kohustatud EL-i õigust kohaldama. Kõnesolevad

direktiivid olid tsiviilasjas otsekohalduvad, kuid sõltumata sellest, pidid tsiviilkohtud EL-i

õigust kohaldama läbi kooskõlalise tõlgendamise. Siseriiklikud kohtud olid tsiviilasjas nr 2-

04-1159 kohustatud siseriiklikke sätteid tõlgendama vastavalt EL-i direktiividele ning jõudma

järeldusele, et ER ei saanud ega tohtinud IKT-d ise määrata ning enda poolt määratud IKT-d

AS-lt Spacecom sisse nõuda, vaid IKT pidi määrama sõltumatu organ. Raudteeinspektsioon

oli olemas juba 2004. a kevadel ning tegeles mh IKT määramisega 2005/2006

liiklusgraafikuperioodiks. Seega tegelikkuses puudusid tsiviilkohtutel mis tahes takistused, et

tõlgendada siseriiklikku õigust kooskõlas EL-i õigusega ning et IKT määraks tsiviilasja nr 2-

04-1159 menetluse raames Raudteeinspektsioon.

Direktiividest tulenev põhimõte, mille kohaselt peab kasutustasu määrama sõltumatu organ,

tuleneb siiski EL-i esmasest õigusest. Seetõttu tulnuks tsiviilkohtutel sarnaselt Kücükdeveci

kohtuasjas esitatud Euroopa Kohtu seisukohale antud põhimõtet ka tsiviilasjas nr 2-04-1159

kohaldada, jättes vajadusel kohaldamata iga selle põhimõttega vastuolus oleva õigusnormi.

Tsiviilkohtud panid toime ilmselge rikkumise. Halduskohus on jätnud tähelepanuta kaebaja

väited, et kõnesolevate direktiivide sätted olid selged ja täpselt sõnastatud. EL-i direktiivide

sätted olid selged, sh oli sellest aru saanud ka riik ise, kes sedastas RdtS seletuskirjas üheselt,

et ER ei tohi sellises olukorras IKT-d määrata. Ebaõige on halduskohtu seisukoht, et Euroopa

Komisjoni arvamus ei olnud tsiviilasjas asjassepuutuv. Seejuures ei ole oluline, kui täpselt

konkreetses arvamuses analüüsiti seda, kuidas pidanuks liikmesriik direktiivide põhimõtted

üle võtma koheselt pärast liitumist alanud liiklusgraafikuperioodiks. Oluline on asjaolu, et

Eesti siseriiklik õigus ei vasta EL-i õigusele. Tsiviilkohtud eirasid täielikult Euroopa Kohtu

poolt kehtestatud praktikat, et liikmesriikide kõik kohtud on kohustatud kohaldama EL-i

õigust, sh direktiivide sätteid, kas siis vahetult või läbi kooskõlalise tõlgendamise. Riigikohtu

poolne EL-i õiguse kohaldamata jätmine on ilmselgelt raske rikkumine Euroopa Kohtu

3-11-2682

7(12)

kriteeriumite tähenduses, sest hoolimata sellest, et Riigikohtu tähelepanu juhiti EL-i õiguse

asjassepuutuvusele (vastavad normid on selged ja täpsed) ja Eesti Vabariigi vastu alustatud

rikkumismenetlusele (oli olemas EL-i institutsiooni seisukoht), eiras Riigikohus täielikult EL-i

õigust ja jättis EL-i õiguse kohaldamata, sh eelotsuse Euroopa Kohtult küsimata. Köbleri

lahendis tehtud Euroopa Kohtu järeldust ei saa mis tahes ulatuses samastada käesoleva

kaasusega ning käesoleva kaasuse asjaolusid tuleb vaadata iseseisvalt. Köbleri kaasuses

vaidluse all olevad EL-i õiguse sätted ei olnud piisavalt selgelt ja täpselt sõnastatud ning

seetõttu jõudis Euroopa Kohus seisukohale, et siseriiklik kohus ei pannud toime ilmselget

rikkumist. Käesoleval juhul on vaidlusaluste direktiivide sätted selgelt ja täpselt sõnastatud.

AS Spacecom kahjunõue on põhjendatud. Halduskohtu seisukoht, et lõppkokkuvõttes määras

IKT tasu eksperdi hinnangu alusel sõltumatu kohus, on vastuolus halduskohtu poolt

kohtuistungil märgituga, et tsiviilkohus tuimalt lähtus tehtud ekspertiisist ja jättis tegelikult

sisulise analüüsi tegemata. Sõltumatu organi (Raudteeinspektsiooni) poolt määratud IKT oleks

olnud 2004/2005 perioodil oluliselt väiksem, võrreldes ER poolt määratud IKT-ga. Nimelt

määras perioodide 2005/2006 ja 2006/2007 osas IKT suuruse Raudteeinspektsioon. Mõlemal

juhul vaidlustas ER määratud IKT, mistõttu on ilmne, et ER poolt määratud ja soovitud IKT

oli oluliselt suurem, kui see, millise oleks samadel asjaoludel määranud Raudteeinspektsioon.

9. Justiitsministeerium palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Halduskohus tuvastas, et isegi juhul, kui kohtupoolne rikkumine toimus, ei saanud see olla

ilmne, mistõttu ei pidanud kohus tuvastama kõikide eelduste olemasolu või puudumist

ammendavalt. Kahjunõue jääb rahuldamata ka siis, kui ei ole täidetud üksainus kohustuslikest

vastutuse eeldustes.

Justiitsiministeerium nõustub halduskohtu otsuses märgituga, et ka kooskõlalise tõlgendamise

teel poleks olnud võimalik saavutada olukorda, kus Raudteeinspektsiooni peadirektor

pidanuks määrama kasutustasu. Samas ei ole kaebaja selgitanud, mil viisil oleks kohus saanud

tsiviilasja nr 2-04-1159 menetluse raames sundida Raudteeinspektsiooni viima läbi

haldusmenetlust, arvutamaks välja kasutustasu tagantjärele 2004/2005 perioodiks. Seda enam,

et vastavat metoodikat ei olnud seadusega kehtestatud. Halduskohtu otsuses on põhjendatult

märgitud, et lõppkokkuvõttes määras tsiviilasjas nr 2-04-1159 IKT sõltumatu kohus eksperdi

hinnangu alusel.

Halduskohus on õigesti leidnud, et tasu määramine Raudteeinspektsiooni poolt oleks olnud

ER allutamine avalik-õiguslikule kohustusele tema tahte vastaselt. Puudub alus kohaldada

kohtuasjast Kücükdevec tulenevaid horisontaalse õigusmõju põhimõtteid, kuivõrd on ilmne, et

kõneksolev raudteeinfrastruktuuri kasutustasu määramisega seonduv ei tulene esmasest

õigusest vahetult. Põhimõtted, kelle poolt ja mil viisil peab raudteeinfrastruktuuri kasutustasu

määratama, tulenevad kaudselt EL-i esmasest õigusest. Seda tingituna asjaolust, et teisene

õigus tuleneb ja peabki EL aluspõhimõtetest tulenema ning olema nendega kooskõlas.

Isegi kui tsiviilkohtud oleksid toime pannud rikkumise, ei saanud rikkumine olla ilmselge,

kuivõrd vaidlusalused küsimused ei olnud EL-i õiguses üheselt lahendatud ning puudus ka

asjakohane Euroopa Kohtu praktika. Vastupidist ei ole AS Spacecom suutnud tõendada.

Ülejäänud AS Spacecom seisukohad ei oma apellatsioonimenetluses tähtsust, sh seisukohad

kahjunõude põhjendatusest. Kahju olemasolu ja ulatus on täielikult tõendamata, tõendatud ei

ole ka põhjuslik seos väidetava ilmselge rikkumise ja kahju vahel.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-11-2682

8(12)

10. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja see tuleb jätta

rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle

muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. Esmalt selgitab ringkonnakohus, et tsiviilkohtud

ei rikkunud EL-i õigust (I) ning seejärel, et kahju hüvitamiseks puudub alus (II). Viimaks

lahendab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse ja jagab menetluskulud (III).

I

11. Halduskohus on õigesti järeldanud, et tsiviilasja nr 2-04-1159 lahendamisel ei rikutud EL-i

õigust ilmselgelt. Kuigi halduskohus ei võtnud selget seisukohta, kas EL-i õiguse rikkumine

esines, ei muuda see halduskohtu lõppjäreldust ebaõigeks. Halduskohus on kohaselt

märkinud, et ka juhul, kui pidada EL-i õiguse kohaldatavust AS Spacecom ja ER vahelises

õigussuhtes vaieldavaks, ei saa sellisel juhul pidada EL-i õiguse rikkumist ilmselgeks.

12. Kuigi Euroopa Kohus on teinud otsuseid seoses direktiivi 91/440/EMÜ art 6 lg 3 ja

direktiivi 2001/14/EÜ art 4 lg 2 üle võtmisega liikmesriigi õigusesse, siis puudub sellekohane

otsus Eesti suhtes. AS Spacecom poolt tsiviilkohtutele esitatud Euroopa Komisjoni

põhjendatud arvamus ei ole asjakohane ega käsitletav ka kohtuasja Köbler punktis 55 viidatud

ühenduse institutsiooni seisukohana. Euroopa Komisjoni põhjendatud arvamuses (asi nr

2008/2087) on seoses IKT määramisega märgitud, et TJA kehtestab üksnes kasutustasud, kuid

arved esitab ER, mis on lubamatu, kuna tegemist ei ole üksnes tasude kogumisega direktiivi

91/440/EMÜ art 6 lg 3 kohaselt (lk 6; I kd, tl 87 pöördel). Samas on Euroopa Kohtu praktikas

see

komisjoni

väide

kummutatud

ning

loetud

lubatavaks

ka

mittesõltumatu

raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja poolt arvete esitamist. Nii on kohtuasjas komisjon vs. Ungari

sedastatud järgmist: „Tuleb märkida, et direktiivi 91/440 artikli 6 lõige 3 ja direktiivi 2001/14

artikli 4 lõige 2 lubavad raudtee-ettevõtjal tasusid koguda või sisse nõuda. Seda arvestades ei

saa välistada, et selline raudtee-ettevõtja on teadlik põhjendavatest asjaoludest, mille alusel ta

tasude kogumiseks arveid esitab. Nagu kohtujurist on oma ettepaneku punktis 85 välja toonud,

ei erine arvete mehaaniline koostamine valemi põhjal, mis sisaldab tasusid koguvale üksusele

ette antud andmeid, otsustavalt kolmandate isikute koostatud arvetes näidatud summade

sissenõudmisest.“ (Euroopa Kohtu 28.02.2013 otsus kohtuasjas C-473/10: komisjon vs.

Ungari, p 88).

13. Kõnesolevate direktiivide vastavaid sätteid ei saa pidada sedavõrd selgeks ja täpseks,

arvestades ulatuslikku Euroopa Kohtu kohtupraktikat (nt kohtuasjad C-483/10: komisjon vs.

Hispaania, C-412/11: komisjon vs. Luksemburg, C-627/10: komisjon vs. Sloveenia, C-545/10:

komisjon vs. Tšehhi ja C-473/10: komisjon vs. Ungari). Direktiivid 91/440/EMÜ ja

2001/14/EÜ ei sätesta üheselt selgelt, milline on liikmesriikide ja raudteeinfrastruktuuri-

ettevõtjate pädevus seonduvalt IKT määramise ja sissenõudmisega raudteeveo-ettevõtjatelt.

14. Direktiivi 2001/14/EÜ art 4 lõike 1 kohaselt kehtestavad liikmesriigid tasude kogumise

raamistiku, rikkumata seejuures raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja majandamise sõltumatust, mis

on ette nähtud direktiivi 91/440/EMÜ artikliga 4. Sama artikli lg 1 teise lõigu teise lause

kohaselt kehtestavad liikmesriigid nimetatud majandamise sõltumatuse nõuet silmas pidades

ka

konkreetsed

maksustamiseeskirjad

või

delegeerivad

vastavad

volitused

raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjale. IKT kindlaksmääramist ja kõnealuse tasu kogumist

korraldab raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja (direktiiv 2001/14/EÜ, art 4 lg 1 teise lõigu teine

lause). Euroopa Kohus on 11.07.2013 otsuses kohtuasjas C-545/10: komisjon vs. Tšehhi

Vabariik selgitanud, et direktiivi 2001/14/EÜ art 4 lg 1 kehtestab tasuskeemidega seoses

pädevuste jaotuse liikmesriikide ja infrastruktuuriettevõtja vahel – liikmesriikide ülesanne on

panna paika tasude kehtestamise raamistik, samas kui tasu kindlaksmääramine ja selle

kogumine jääb infrastruktuuriettevõtjale (p 34).

3-11-2682

9(12)

15. Olukorras, kus raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja sõltumatu ei ole, teostab tasude

kindlaksmääramist sõltumatu organ; tasude kogumisega võib tegelda ka mittesõltumatu

raudteeinfrastruktuuri-ettevõte (direktiiv 2001/14 art 4 lg 2). Euroopa Kohus on kohtuasjas

komisjon vs. Ungari selgitanud, et tasude kehtestamise süsteem peab jääma raudtee-

ettevõtjatest

sõltumatu

raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja

pädevusse

ning

tasude

kindlaksmääramine eeldab, et sellel ettevõtjal on teatud kaalutlusruum, mis võimaldab tal teha

vähemalt otsuseid, mis sisaldavad arvutuse aluseks olevate tegurite ja parameetrite valikuid

ning hinnanguid (p 79). „Direktiivi 2001/14 art 4 lõike 2 kohaselt, kui raudteeinfrastruktuuri-

ettevõtja ei ole õigusliku vormi poolest, organisatsiooniliselt või otsustusfunktsiooni osas

raudtee-ettevõtjatest sõltumatu, võib talle panna vaid tasude kogumise ülesande. Seda

ülesannet ei peeta seega olulisimaks, et tagada infrastruktuurile võrdne ja mittediskrimineeriv

juurdepääs. Tasude kogumise mõistet kui erandit üldisest sellise ettevõtja sõltumatuse nõudest

tuleb seega tõlgendada kitsalt /…/.“ (Euroopa Kohtu 28.02.2013 otsus kohtuasjas C-473/10:

komisjon vs. Ungari, p 82). Kohtujurist N. Jääskinen täpsustab oma 06.09.2012 ettepanekus

kohtuasjas C-473/10: komisjon vs. Ungari, et direktiivi 2001/14/EÜ art 4 lg-s 1 „on tegusõna

„kindlaks määrama“ kasutamisega loodud valdkond, milles on tasusid kehtestama pädev

üksnes infrastruktuuriettevõtja. Riigi suhtes on ülempiiriks kaalutlusõiguse nõue tasude

kehtestamisel võrreldes riigi kehtestatud eeskirjadega. Selle alampiir – millest allapoole jääb

„kogumine“ või „sissenõudmine“ – vastab mittesõltumatute ettevõtjate suhtes erinevusele tasu

objektiivsete andmete ja kriteeriumite alusel lihtsa väljaarvestamise ja otsuste vahel, mille

puhul on vaja teha valikuid ja anda hinnanguid niisugustes arvutustes kasutatavatele

teguritele.“ (p 82). Sarnaselt eeltoodule on Euroopa Kohus kohtuasjas komisjon vs. Hispaania

asunud seisukohale, et kogumise mõiste alla kuulub ka IKT arvestuste tegemine, mis on üks

IKT sissenõudmismenetluse etapp (Euroopa Kohtu 28.02.2013 otsus kohtuasjas C-483/10:

komisjon vs. Hispaania, p 42).

16. Eeltoodust nähtub, et ainuüksi asjaolu, et IKT arvestas välja ning arved esitas AS-le

Spacecom ER, ei tähenda EL-i õiguse rikkumist. Sellest tulenevalt ei oma tähtsust ka küsimus,

kas kohtuasjas C-555/07: Kücükdeveci väljendatud põhimõte direktiivi otsekohaldatavusest

eraõiguslike isikute vahelises õigussuhtes käesoleval juhul kohaldub. Lisaks ei oma asja

lahendamisel tähtsust kaebaja argumentatsioon seonduvalt Raudteeinspektsiooni olemasolust

juba 2004. aastal ning võimalusest määrata IKT. Samas märgib ringkonnakohus, et

tsiviilkohtumenetluses ei olnud menetlusosaliseks Raudteeinspektsioon, kellele oleks kohus

saanud panna kohustust määrata IKT liiklusgraafikuperioodiks 2004/2005. Samuti ei olnud

Raudteeinspektsioon ekspertarvamust andev organ, mistõttu puudus ka menetluslikult

võimalus IKT määramiseks tsiviilasjas nr 2-04-1159 Raudteeinspektsiooni poolt.

17. Kõnesolevate direktiividega oli vastuolus olukord, kus ER määras kindlaks IKT. Samas

olid AS Spacecom ja ER sõlminud infrastruktuuri kasutamise lepingu nr 4V7333/2004,

millega ER kohustus andma AS Spacecom kasutusse ER majandamisel oleva

raudteeinfrastruktuuri rongiliini eraldamise teel ja AS Spacecom kohustus maksma ER-le muu

hulgas infrastruktuuri kasutamise eest tasu Raudteeameti kinnitatud infrastruktuuri kasutamise

tasu metoodika alusel. Kaebaja ei ole väitnud, et leping oleks olnud tühine ning tsiviilkohtud

sellest lähtuda ei oleks tohtinud. Vastupidi, tsiviilasjas nr 2-04-1159 on AS Spacecom omaks

võtnud, et poolte vahelises lepingus on kokku lepitud Raudteeameti metoodika kohaldamises

(Tallinna Ringkonnakohtu 14.01.2011 otsus tsiviilasjas nr 2-04-1159, p 67). Seetõttu on

tsiviilkohtud õiguspäraselt võtnud tsiviilasja lahendamisel arvesse AS Spacecom ja ER vahel

sõlmitud lepingut. Pelgalt asjaolu, et IKT määras sõltumatu haldusorgani kehtestatud

metoodika (Raudteeameti peadirektori kohusetäitja 21.12.2000 käskkirjaga nr 227 kehtestatud

„Raudteeinfrastruktuuri kasutamise tasu arvestamise metoodika“) alusel mittesõltumatu

3-11-2682

10(12)

raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja, ei tähenda, et tsiviilkohtud oleks pidanud jätma tasu üldse

välja mõistmata.

18. Nii Eesti kui ka Euroopa Liidu õiguses on tunnustatud õiguse üldpõhimõttena

lepinguvabadust. „Lepinguvabadus kuulub ühenduse õiguse üldpõhimõtete hulka. Selles

kajastub isikute tegevusvabadus. Ka põhiõigustega kaitstud ettevõtlusvabadusega on see

lahutamatult seotud. Ühenduses, mis austab avatud turumajanduse ja vaba konkurentsi

põhimõtet, on lepinguvabaduse tagamine hädavajalik. /…/ Lepinguvabadus ei tähenda aga

mitte ainult vabadust sõlmida lepinguid (positiivne lepinguvabadus), vaid ka vabadust jätta

lepingud sõlmimata (negatiivne lepinguvabadus).“ (kohtujuristi Juliane Kokott 17.09.2009

ettepanek kohtuasjas C-441/07P: komisjon vs. Alrosa Company Ltd., p-d 225 ja 227).

Halduskohus on õigesti märkinud, et AS Spacecom sõlmis teadlikult ja vabatahtlikult lepingu

ER-ga, sh leppisid pooled kokku, kuidas IKT arvutatakse. Tsiviilkohtud on sellest lepingust

ka tsiviilasja lahendamisel lähtunud.

19. Tsiviilkohtutel ei oleks olnud võimalik ainult kõnesolevatele direktiivide sätetele

tuginedes tsiviilvaidlust lahendada, kuivõrd tegemist ei ole piisavalt täpsete ja selgete

normidega. Selge on küll asjaolu, et sõltumatu organ peab IKT määrama, kuid meetmete

valiku ja konkreetse tasuskeemi väljatöötamise õigus on direktiividega jäetud liikmesriikidele.

Seega oli liikmesriigil kaalutlusõigus, kuidas jaotada liikmesriigi ja infrastruktuuri-ettevõtja

vaheline pädevus. Samas on Euroopa Kohtu järjepideva kohtupraktika kohaselt ilmselgeks

rikkumiseks peetud asjaolu, et liikmesriik ei ole õigeaegselt direktiivi üle võtnud ning seda ka

juhul, kui liikmesriigil on direktiivist tulenevalt lai kaalutlusruum (vt Euroopa Kohtu

19.11.1991 otsus liidetud kohtuasjades C-6/90 ja C-9/90: Francovich ja Bonifaci, p 44;

08.10.1996 otsus liidetud kohtuasjades C-178/94, C-179/94 ja C-188/94: Dillenkofer, p 26).

Kuivõrd praegusel juhul ei ole menetluses kahjunõue seoses liikmesriigi poolt tähtaegselt

direktiivi üle võtmata jätmisega, siis ei peatu kohus sellel küsimusel pikemalt.

20. Tsiviilkohtud on tõlgendanud RdtS kooskõlas EL-i õigusega, kui küsisid ekspertarvamust.

Harju Maakohus on põhjendanud kooskõla EL-i õigusega oma 01.02.2010 otsuse tsiviilasjas

nr 2-04-1159 punktis 37. Nimetatud punktis selgitas maakohus, et ER-i poolt arvutatud

kasutustasu on vastavuses selle arvestamise ajal kehtinud EL-i õigusaktidega ning see asjaolu

on tõendatud tsiviilasjas nr 2-04-1159 01.07.2005 määratud raamatupidamise ekspertiisi läbi

viinud ekspertide arvamusega ning vastavalt sellele ka KPMG Eesti AS ja Deutsche

Eisenbahn-Consulting GmbH 07.06.2005 raportiga ER IKT arvestamise ning seadusandlusele

ja metoodikale vastavuse analüüsi tulemuste kohta, Ernst & Young Eesti AS 10.06.2005

raportiga „ER infrastruktuuri 2004 kasutustasuga seonduva kuluarvestuse süsteemi

vastavusaudit Raudtee Ameti peadirektori kt. 21.12.2000 käskkirja nr. 227 nõuetele ja

kasutustasu kontrollarvestus SPC 2004. aastaks määratud infrastruktuuri kasutustasu kohta“

koos lisaga 1 „Kommentaarid SPC poolt tellitud ja esitatud Rimess MRI OÜ raportile

infrastruktuuri kasutustasu osas“. Tallinna Ringkonnakohus on 04.01.2011 otsuse tsiviilasjas

nr 2-04-1159 punktis 78 kontrollinud maakohtu poolt ekspertiisi määramisega seonduvat ja

märkinud järgmist: „/…/ Kohus määras 01.07.2005 määrusega raamatupidamise ekspertiisi

teostamise, ekspertiisi teostavad eksperdid ning ekspertidele esitatavad küsimused. Kuivõrd

2004/2005 liiklusgraafikuperioodil reguleeris infrastruktuuri kasutustasu suuruse arvutamist

Raudteeameti metoodika, oli ekspertiisi määramise eesmärgiks Raudteeameti metoodika

alusel infrastruktuuri kasutustasu suuruse leidmine. Ekspertidele esitatud küsimused seisnesid

selles, et eksperdid leiaksid hageja raamatupidamisest konkreetsed arvnäitajad, mis on

vajalikud kasutustasu suuruse arvutamiseks. Kohus määras ekspertideks eriteadmisi omavad,

sõltumatud ning valdkonda tundvad asjatundjad.“

3-11-2682

11(12)

21. Lisaks on Harju Maakohus 01.02.2010 otsuse nr 2-04-1159 punktis 34 kontrollinud IKT

suurust ja märkinud järgmist: „Kohus leiab, et AS Eesti Raudtee auditeeritud

raamatupidamisaruannete, kasumiaruande ja bilansi prognooside ja kulujaotuse kohaselt oli

hageja 2004. aasta raudteeinfrastruktuuri põhiteenuse osutamise kogukulude prognoos

summas 1 128 974 400 krooni. Püsikulude osa suurus ühes kuus tuleb välja arvestada

vastavalt

Raudteeameti

metoodika

§-le

lg

järgmiselt:

/1

(raudteeinfrastruktuuri põhiteenuse osutamise kogukulude prognoos) :12 (kuude arv aastas)

x 30% : 8 655 924/12 (ühes kuus tellitud rongkilomeetritega kokku)/ x kostja tellitud

rongkilomeetrid kuus 82 628. Tellitud rongkilomeetrite kogusumma õigsust kinnitavad

eksperdid

oma

arvamuses

vastuseks

küsimusele

3.12.

Eeltoodust

tulenevalt

on

raudteeinfrastruktuuri kasutustasu püsikulude osa suuruseks ühes kuus 3.233.098,50 krooni.“

Seega on tsiviilkohtud, lähtudes kõnesolevates direktiivides sätestatud sõltumatuse nõudest,

hinnanud tsiviilasja nr 2-04-1159 lahendamisel IKT suurust, küsides erialaseid teadmisi

omavatelt isikutelt ekspertarvamust ning arvutanud tasu suuruse.

22. Olukord, kus kaebaja ei nõustu sisuliselt tsiviilasjas tehtud otsusega ning kasutustasu

suurusega, ei anna alust riigi vastutuse kohaldamiseks. Nimelt on Euroopa Kohus selgitanud

kohtuasjas Köbler, et „liikmesriigi vastutuse tuvastamise menetluse eesmärk ei ole sama ja

selle menetluse pooled ei ole tingimata samad kui seadusjõu omandanud lõpliku kohtulahendi

aluseks olnud kohtuasja pooled. Isik, kes on riigivastutuse tuvastamise menetluses hageja,

saavutab edukaks osutumise korral selle, et riigilt mõistetakse tema kasuks välja hüvitis

kantud kahju eest, ent kahju tekitanud lõpliku kohtulahendi seadusjõudu seetõttu tingimata

küsimuse alla ei seata. Ühenduse õiguskorrale omane riigivastutuse põhimõte nõuab igal juhul

kahju taolist hüvitamist, ent mitte kahju tekitanud kohtulahendi uut läbivaatamist.“ (Euroopa

Kohtu 30.09.2003 otsus kohtuasjas C-224/01: Köbler, p 39).

23. Kaebaja leiab, et halduskohtu seisukoht, et lõppkokkuvõttes määras IKT tasu eksperdi

hinnangu alusel sõltumatu kohus, on vastuolus halduskohtu poolt kohtuistungil märgituga.

HKMS § 197 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras halduskohtu otsuse

seaduslikkust ja põhjendatust. Kaebaja väide kohtuistungil märgitust ei muuda otsust

ebaõigeks. Ka halduskohus on 13.03.2013 istungil märkinud, et kohtu lõplik seisukoht selgub

alles avalikult teatavaks tehtud kohtuotsusest (kohtuistungi helisalvestis, kell 11:46:00-

11:46:11). Samas on halduskohus märkinud, et „probleem on vist selles, et tsiviilkohus

tuimalt lähtus tehtud ekspertiisist ja jättis sisuliselt analüüsi tegemata“ (13.03.2013

kohtuistungi helisalvestis, kell 12:00:15-12:00:22). Seega ei ole halduskohus tõsikindlalt seda

väitnud, vaid esitanud võimaliku selgituse probleemist. Samas see, et halduskohus on

kohtuistungil menetlusosalistega läbi arutanud olulised vaidlusalused küsimused ning

avaldanud võimalikke kohtu seisukohti, ei tähenda, et halduskohus on vastavas küsimuses

teinud lõpliku otsuse. Nii ei ole see ka käesoleval juhul, mistõttu ei ole tegemist vastuoluga.

II

24. Euroopa Kohus on sedastanud, et ühenduse õiguse ülimuse põhimõtte kohaselt on ühelt

poolt asutamislepingu sätete ja institutsioonide vahetult kohaldatavate meetmete ning teiselt

poolt liikmesriikide siseriikliku õiguse vastastikune seos selline, et kõnealused sätted ja

meetmed muudavad jõustudes automaatselt mittekohaldatavaks kõik nendega vastuolus

olevad siseriikliku õiguse sätted (Euroopa Kohtu 09.03.1978 otsus kohtuasjas 106/77:

Simmenthal, p 17; Riigikohtu 11.05.2006 arvamus nr 3-4-1-3-06, p 16). Sellest tulenevalt on

halduskohus põhjendatult lahendanud kaebaja kahju hüvitamise nõude, lähtudes Euroopa

Kohtu praktikas väljakujunenud kriteeriumitest.

3-11-2682

12(12)

25. Eelnevalt on ringkonnakohus leidnud, et tsiviilkohtud ei ole tsiviilasja nr 2-04-1159

lahendamisel ilmselgelt EL-i õigust rikkunud. Seonduvalt eelotsuse küsimata jätmisega

nõustub ringkonnakohus halduskohtu põhjendustega. Seetõttu on halduskohus õigesti jätnud

kahju hüvitamise nõude rahuldamata.

III

26. Eeltoodust tulenevalt jääb AS Spacecom apellatsioonkaebus rahuldamata.

27. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Arvestades, et apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad AS Spacecom menetluskulud

tema enda kanda. Justiitsministeerium ei ole kohtule esitanud menetluskulude taotlust,

mistõttu vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda

kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Ruth Plaks

/allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe