3-14-52269/13 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Einar Vene, Tiina Pappel

Määruse tegemise aeg ja koht

17.12.2014, Tartu

Haldusasja number

3-14-52269

Haldusasi

Aigar Kuke kaebus Tallinna Vangla tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 18.11.2014. a määrus

Menetluse alus

ringkonnakohtus

Aigar Kuke määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Aigar Kukk

Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta Aigar Kuke määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 18.11.2014.

a määrus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul

määruse kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 01.10.2014 saabus Tartu Halduskohtusse A. Kuke kaebus (tl 2-5) Tallinna Vangla

vastu, milles kaebaja märkis, et ta esitas Tallinna Vanglale 22.07.2014 kahju

hüvitamise taotluse seoses ebapiisava ruumiga ja Tallinna Vangla jättis tema taotluse

18.09.2014 rahuldamata. Kaebaja märkis, et ta viibis Tallinna Vanglas ajavahemikul

03.04.2012-04.06.2013 ja ta on seisukohal, et kogu Tallinna Vanglas viibitud aja

jooksul rikkus vangla tema suhtes Euroopa Inimõiguste konventsiooni artiklit 3.

Kaebaja leidis, et vangla rikkus seadust võimaldades umbes 6,5-7 m2 pinda kokku

viiele inimesele. Kaebaja märkis, et selle aja jooksul, kui ta viibis Tallinna Vanglas, ei

võimaldatud tal tegeleda kehakultuuriga. Kaebaja viitas, et kuivõrd tal olid juba

vabaduses viibides probleemid liigestega, siis seoses sellega, et nii väikeses ruumis

polnud kaebajal võimalik võimlemisharjutusi teha, ägenesid tal liigese- ning

seljavalud. Kaebaja leidis, et tema inimväärikust on rikutud, sest ta oli ametnike

meelevallas. Kaebaja selgitas, et kontaktisik juhtis tema tähelepanu Justiitsministri

30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 6 lg-le 6, kus oli

märgitud, et põrandapinda peab olema igale kinnipeetavale 2,5 m2. Tuginedes

kontaktisiku poolt märgitud seadusele, pidas ta tol hetkel kirjalikku pöördumist

ebaotstarbekaks. Hiljem leidis kaebaja Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahendi

Tunis vs Eesti, kus EIK tuvastas Tallinna Vangla tingimuste puhul konventsiooni artikli

3 rikkumise. Kaebaja palus kohtul välja mõista tema kasuks 10 eurot iga viibitud

päeva eest, s.o kokku 361 päeva eest 3610 eurot. Lisaks palus kaebaja vabastada ta

riigilõivu tasumisest, kuna ta on maksejõuetu.

2. Tartu Halduskohus 18.11.2014. a määrusega (tl 24-25p) tagastas kaebuse osas,

milles A. Kukk taotles mittevaralise kahju hüvitamist selle eest, et Tallinna Vangla ei

taganud piisavalt värsket õhku ega võimaldanud pesta sagedamini kui üks kord

nädalas; vabastas A. Kuke osaliselt riigilõivu tasumise kohustusest kaebuse

esitamisel ja kohustas teda tasuma riigilõiv summas 35 eurot; jättis kaebuse käiguta

ning andis A. Kukele riigilõivu tasumiseks ja kahjunõude täpsustamiseks 15 päeva

alates määruse kättesaamisest.

Halduskohus tagastas HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel kaebuse osas, milles kaebaja

taotles mittevaralise kahju hüvitamist selle eest, et Tallinna Vangla ei taganud

piisavalt värsket õhku ega võimaldanud pesta sagedamini kui üks kord nädalas.

Halduskohus märkis, et Riigikohtu halduskolleegiumi praktika kohaselt saab kohus

kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, milles

kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse. Seetõttu tuleb halduskohtul

kaebuse menetlusse võtmise otsustamisel kontrollida vanglale esitatud kahju

hüvitamise taotluse ning kohtule esitatud kahjunõude vastavust (17.10.2010. a otsus

asjas nr 33-1-41-10, p 12). Halduskohus selgitas, et Tallinna Vanglale esitatud kahju

hüvitamise taotluses heitis kaebaja ette seda, et tema isiklik ruum kambris oli liiga

väike, tal ei võimaldatud osaleda ühelgi spordiüritusel ega külastada spordisaali ning

kambris ega jalutusboksis ei olnud ruumipuuduse tõttu võimalik teha

võimlemisharjutusi. Halduskohtule esitatud kaebuses tõi kaebaja välja, et tema isiklik

ruum kambris oli liiga väike, tal ei võimaldatud tegeleda kehakultuuriga, kambris ega

jalutusboksis ei olnud ruumipuuduse tõttu võimalik teha võimlemisharjutusi, ei

tagatud piisavalt värsket õhku ning pesta sai üks kord nädalas. Halduskohus leidis, et

eeltoodust ilmneb, et kaebaja ei ole kohtueelses menetluses vaidlustanud seda, et

Tallinna Vangla ei taganud piisavalt värsket õhku ega võimaldanud pesta sagedamini

kui üks kord nädalas. Seega on kaebajal nende aspektide osas kohustuslik

kohtueelne menetlus läbimata (HKMS § 47 lg 1, vangistusseadus § 11 lg 8).

Halduskohus märkis, et kaebaja on ekslikult märkinud Tallinna Vanglas viibitud

päevade arvuks 361, kuigi tegelikult viibis kaebaja ajavahemikul 03.04.2012-

04.06.2013 Tallinna Vanglas 428 päeva. Seega leidis halduskohus, et kohtul tuleb

lähtuda sellest, et kaebaja taotleb kohtumenetluses talle tekitatud mittevaralise kahju

hüvitisena 4280 euro väljamõistmist Tallinna Vanglalt ning selliselt kahjunõudelt tuleb

kaebajal tasuda riigilõiv summas 128,40 eurot. Halduskohus märkis, et kaebaja

vanglasisese isikukonto väljavõttest nähtuvalt on kaebaja sissetulekud menetlusabi

taotluse esitamisele eelneval neljal kuul kokku 376,07 eurot ning HKMS § 112 lg 1 p-

s 1 nimetatud väljaminekuid, mida võiks sissetulekutest maha arvata, on olnud

summas 272,17 eurot, seega on A. Kuke kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek

51,95 eurot ((376,07-272,17)/4x2). Kohus asus seisukohale, et ehkki nõutav riigilõiv

128,40 eurot ületab selle summa, siis ei ole kohtu hinnangul kaebaja täielik

vabastamine riigilõivu tasumise kohustusest siiski põhjendatud. Halduskohtu arvates

oli asjakohane võtta HKMS § 112 lg 1 ps 1 sätestatud kahekordset keskmist ühe kuu

sissetulekut arvesse ka isiku maksevõime üldisel hindamisel. Halduskohus pidas

põhjendatuks vabastada kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest kaebuse esitamisel

93,40 euro ulatuses, arvestades rahaliste vahendite liikumist kaebaja vanglasisesel

isikukontol menetlusabi taotluse esitamisele eelnenud perioodil. Järelikult tuleb

kaebajal tasuda kaebuse esitamisel riigilõiv 35 eurot.

Lisaks palus halduskohus kaebajal täpsustada mittevaralise kahju hüvitamise nõuet.

Halduskohus selgitas, et kaebajal tuleb selgelt väljendada, milles seisneb talle

väärikuse alandamise tagajärjel tekitatud mittevaraline kahju. Veel palus halduskohus

kaebajal selgitada, miks peab kaebaja taotletava hüvitise suurust õiglaseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

3. A. Kukk esitas 24.11.2014 määruskaebuse (tl 31-35p), milles ta märkis, et ta

vaidlustab Tartu Halduskohtu 18.11.2014. a määruse resolutsiooni p 2. Kaebaja

märkis, et ta ei saa nõustuda kohtu seisukohaga, millega teda kohustati tasuma

riigilõivu summas 35 eurot. Kaebaja selgitas, et tal ei ole sellises ulatuses rahalisi

vahendeid, et tasuda kohtu poolt nõutud summa. Kaebaja põhiliseks

sissetulekuallikaks on töötasu, mis teeb peale mahaarvamisi 23,50 eurot, mis

tähendab, et nõutud riigilõivu tasuda ei ole võimalik. Kaebajale jäi arusaamatuks,

kust peaks ta võtma kohtu poolt nõutud summa. Kaebaja viitas, et Riigikohus on

korduvalt rõhutanud, et peale riigilõivu tasumist peab kinnipeetava isikuarvele jääma

mõistlik summa, mida võib vaja minna mõistlike kulutuste tegemiseks. Kaebaja palus

tühistada 18.11.2014. a määrus, rahuldada määruskaebus ning saata asi

halduskohtule edasise menetluse jätkamiseks.

4. Tartu Halduskohus 11.12.2014. a määrusega (tl 36-36p) võttis menetlusse A.

Kuke määruskaebuse Tartu Halduskohtu 18.11.2014. a määruse peale, jättis

määruskaebuse rahuldamata ning edastas määruskaebuse koos materjalidega Tartu

Ringkonnakohtule läbivaatamiseks ja lahendamiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.

6. Ringkonnakohus selgitab, et menetlusosalisele menetlusabi andmise tingimused

sätestab HKMS § 111. HKMS § 111 lg 1 kohaselt antakse menetlusabi taotlejale

menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu

menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või

osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on

edukas. Menetlusabi andmise piirangud on imperatiivselt sätestatud HKMS §-s 112

ning nende piirangute esinemisel on kohtul kohustus isikule menetlusabi mitte anda.

HKMS § 112 lg 1 p 1 kohaselt ei anta füüsilisele isikule menetlusabi, kui

menetluskulud ei ületa eeldatavasti menetlusabi taotleja kahekordset keskmist ühe

kuu sissetulekut, mis on arvutatud taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu keskmise

kuusissetuleku alusel ning millest on maha arvatud maksud, sundkindlustuse

maksed ja seadusest tulenevate ülalpidamiskohustuste täitmiseks ettenähtud

summa, samuti mõistlikud kulud eluasemele ja transpordile. Riigikohus on

selgitanud, et kinnipeetava sissetulekutena tuleb arvestada kõiki taotluse esitamisele

eelnenud neljal kuul kinnipeetava vanglasisesele isikuarvele toimunud laekumisi, s.h

nii regulaarseid (töötasu, toetused) kui ka ühekordseid laekumisi (nt lähedase

ühekordne kanne kinnipeetava kontole, kinnipeetava kasuks kohtus väljamõistetud

summad). Riigikohtu hinnangul on analoogia korras HKMS § 112 lg 1 p-s 1 nimetatud

mahaarvamistega võrdsustatavad kinnipeetava isikuarvele kantud summadest

seaduse alusel (VangS § 44) tehtavad rahaliste nõuete täitmiseks ja vabanemisfondi

hoiustamiseks kinni peetavad summad, ning kinnipeetavate poolt tehtavad kulutused

elektriseadmete kasutamisele on võrreldavad kulutustega eluasemele ja seega maha

arvatavad (12.03.2012. a määrus nr 371361-12, p 10). Muude kulutuste (kulutused

poest toidu või muude kaupade ostmisele jmt) mahaarvamist kinnipeetava

sissetulekust Riigikohus põhjendatuks ei ole pidanud.

7. Halduskohus on määruses õigesti viidanud RLS § 57¹ lg-le 2 ja märkinud, et kohtu

tehtud määruse peale määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõivu 128,40 eurot.

Toimikus olevast kaebaja vanglasisese isikukonto väljavõttest (tl 14-14p) nähtuvalt

olid kaebaja sissetulekud menetlusabi taotluse esitamisele eelneval neljal kuul

(28.05.201427.09.2014) kokku 376,07 eurot. HKMS § 112 lg 1 p-s 1 sätestatut

arvestades olid A. Kuke väljaminekud, mida saab sissetulekutest maha arvata, kokku

272,17. Eeltoodu pinnalt on A. Kuke kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek

((376,07272,17)/4×2) 51,95 eurot. Kokkuvõttes on Tartu Halduskohus 18.11.2014. a

määruses õigesti leidnud, et riigilõiv menetluskuluna ületab küll menetlusabi taotluse

lahendamisel arvestatavat kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, aga kaebaja

täielik vabastamine riigilõivu tasumise kohustusest ei ole siiski põhjendatud.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et kaebaja menetlusabi taotluse

esitamisele eelnenud majanduslikku seisundit arvestades on 35 euro suuruse

riigilõivu nõudmine mõistlik, st see ei koorma kaebajat ülemäära.

8. Ringkonnakohus selgitab, et kohtul on õigus HKMS § 110 lg 1 p 1 alusel

menetlusabina vabastada kaebaja ka ainult osaliselt riigilõivu tasumise kohustusest.

Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus käesolevas asjas menetlusabi andmise

otsustamisel õigesti juhindunud HKMSi vastavatest sätetest, millest lähtuvalt

rahuldas kaebaja taotluse riigilõivu tasumisest osaliselt.

9. Vastuseks määruskaebuses märgitule selgitab ringkonnakohus järgmist. Kaebaja

on viidanud Riigikohtu varasemale praktikale, mille kohaselt peale riigilõivu tasumist

peab kinnipeetava isikuarvele jääma mõistlik summa, mida võib vaja minna mõistlike

kulutuste tegemiseks. Ringkonnakohus selgitab, et Riigikohus on hilisemates

lahendites siiski leidnud, et isikukonto väljavõttest nähtuval kinnipeetava vabaks

kasutamiseks oleva raha jäägil taotluse esitamise hetkel ei ole enam määravat

tähendust ning samuti ei tule menetlusabi andmise otsustamisel enam arvesse võtta

asjaolu, et taotlejale peab pärast riigilõivu tasumist jääma mõistlikul määral raha

juhuks, kui tekib vajadus põhjendatud kulutuste tegemiseks (RKHK 12.03.2012. a

määrus nr 3-7-1-3-61-12).

10. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus A. Kuke määruskaebuse rahuldamata

ja Tartu Halduskohtu 18.11.2014. a määruse muutmata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

Einar Vene

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel