3-12-2696/52 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Aili Maasik Otsuse tegemise aeg ja koht

16. detsember 2014.a Tallinn Haldusasja number 3-12-2696 Haldusasi Koigi valla kaebus Järva maavanema 30.11.2012 korralduse nr 423 „Jõgeva, Järva ja Tartu maakonnaplaneeringuid täpsustava teemaplaneeringu „Põhimaantee nr 2(E623) Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa trassi asukoha täpsustamine km 92.0–183.0“ kehtestamine“ osaliseks tühistamiseks. Menetlusosalised Kaebaja — Koigi vald, seaduslik esindaja Kristjan Kõljalg, volitatud esindajad vandeadvokaat Allar Jõks ja advokaat Veiko Vaske. Vastustaja – Järva Maavalitsus, volitatud esindajad vandeadvokaadid Triin Biesinger-Jussmann ja Veiko Viisileht.

Asja läbivaatamise kuupäev 30.10.2014.a Resolutsioon

1. Rahuldada kaebus osaliselt ja tühistada Järva Maavanema 30.11.2012 korraldus nr 423 osas, milles see kehtestab Koigi valla suhtes Jõgeva, Järva ja Tartu maakonnaplaneeringuid täpsustava teemaplaneeringu „Põhimaantee nr 2(E623) Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa trassi asukoha täpsustamine km 92.0–183.0“ punktis 2.1.1 kohaliku omavalitsuse kohustuse küsida Maanteeametilt tingimused enne planeeringu algatamist.

Muus osas jätta kaebus rahuldamata.

2. Mõista vastustajalt Järva Maavalitsuselt kaebaja Koigi Valla kasuks välja menetluskulud 265,81 eurot.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest 16.12.2014, esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Järva maavanema 27.04.2009 korraldusega nr 275 „Järva maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu ja selle keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamine“ (I kd tl 183) algatati Järva maakonnaplaneeringut täpsustava teemaplaneeringu „Põhimaantee nr 2 (E263) Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa trassi asukoha täpsustamine km 92,0-183,0“ ja selle keskkonnamõju strateegiline hindamine (edaspidi ka KSH).

2. Koigi Vallavolikogu 02.07.2010 otsusega nr 36 toetas Koigi Vallavolikogu ühehäälselt trassi asukoha osas Koigi valla territooriumi puudutavas lõigus varianti nr 3 (I kd tl 186).

3. Järva maavanema 07.07.2011 korraldusega nr 368 võeti teemaplaneering vastu ning määrati koos KSH aruandega avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu ajad (I kd tl 187-188).

4. Keskkonnaamet kiitis 23.02.2012 kirjaga nr 6-8/11/30426-8 heaks Järva, Jõgeva ja Tartu maakonnaplaneeringute teemaplaneeringu „Põhimaantee nr 2 (E263) Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa trassi asukoha täpsustamise km 92,0-183,9“ KSH aruande (I kd tl 187-189).

5. Siseministeeriumi (Regionaalminister) 26.07.2012 kirjaga nr 13-2/1-7 Järva Maavalitsusele anti PlanS § 23 lg 6 kohaselt heakskiit Järvamaa ja Tartumaa maakonnaplaneeringuid täpsustavale teemaplaneeringule „Põhimaantee nr 2 (E263) Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa trassi asukoha täpsustamine km 92,0-183,0“ ning tagastati see maavanemale Järva maakonna osas kehtestamiseks (I kd tl 193-196).

6. Järva maavanema 30.11.2012 korraldusega nr 423 ( I kd tl -11) kehtestati Jõgeva, Järva ja Tartu maakonnaplaneeringuid täpsustav teemaplaneering „Põhimaantee nr 2(E623) Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa trassi asukoha täpsustamine km 92.0–183.0“ (edaspidi Teemaplaneering) Korralduses märgitu kohaselt määratakse korraldusega Tallinn-Tartu maantee I klassi maanteele esitatavatele nõuetele vastavusse viimiseks tarvilik maksimaalne maa-ala kilomeetritel 92-183.

7. Koigi vald esitas 28.12.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse (I kd tl 3–6), milles palub tühistada Järva maavanema 30.11.2012 korraldusega nr 423 kehtestatud Jõgeva, Järva ja Tartu maakonnaplaneeringuid täpsustav teemaplaneering „Põhimaantee nr 2(E623) Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa trassi asukoha täpsustamine km 92.0–183.0“.

Kohus tagastas kaebuse 02.05.2013 määrusega HKMS § 121 lg 2 punktide 1 ja 2 alusel põhjusel, et kaebajal puudub kaebeõigus ning ta ei saavutaks kaebusega ka soovitud eesmärki (I kd tl 22-26). Tallinna Ringkonnakohtu 12.06.2013 määrusega jäeti rahuldamata Koigi valla määruskaebus ja Tallinna Halduskohtu 02.05.2013 määrus muutmata (I kd tl 46-48). Riigikohtu 27.11.2013 kohtumäärusega asjas nr 3-3-1-62-13 rahuldati Koigi valla määruskaebus, tühistati Tallinna Halduskohtu 02.05.2013 ja Tallinna Ringkonnakohtu 12.06.2013 määrused haldusasjas osas, mis puudutab Järva maavanema 30.12.2012 korralduse nr 423 vaidlustamist Koigi valla omandiõiguse väidetava rikkumise alusel ning saadeti asi selles osas halduskohtule kaebuse menetlusse võtmise uueks otsustamiseks. Muus osas jäeti halduskohtu ja ringkonnakohtu määrused muutmata.

Koigi vald esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse tervikteksti ja täpsustas kaebuse taotlusi (I kd tl 96–98, 114), milles palub tühistada Järva maavanema 30.11.2012 korraldusega nr 423 kehtestatud Jõgeva, Järva ja Tartu maakonnaplaneeringuid täpsustav teemaplaneering „Põhimaantee nr 2(E623) Tallinn-Tartu-Võru- Luhamaa trassi asukoha täpsustamine km 92.0–183.0“ osas, milles see kehtestab Koigi valla suhtes punktis

2.1.1 piirangu ehitada kavandatava tee ja teekaitsevööndi alas hooneid või rajatisi ning rajada istandikke üksnes Maanteeameti nõusolekul ning kohaliku omavalitsuse kohustuse küsida Maanteeametilt tingimused enne planeeringu algatamist või projekteerimistingimuste väljastamist ja punktis 2.1.2 piirangu, mille kohaselt võib trassikoridoris toimuda planeerimisja ehitustegevus üksnes Maanteeameti nõusolekul.

Kohus võttis kaebuse 21.04.2014 määrusega menetlusse (I kd tl 153-155).

KAEBAJA SEISUKOHAD

8. Kehtestatud piiranguteks ei tulene alust ühestki seadusest ehk piirangud on formaalselt õigusvastased. Põhiseadus välistab võimaluse kehtestada põhiõiguste ja vabaduste piiranguid seadusest allpoolseisvate õigusaktidega.

Teeseaduse (TeeS) § 13 näeb ette teekaitsevööndi, mille eesmärgiks on tee kaitse, teehoiu korraldamine, liiklusohutuse tagamine ning teelt lähtuvate ohtlike mõjude vähendamine. Tegevused, mis on loetletud TeeS § 32 lg 3 alusel kehtestatud Teede-ja Sideministri 28.09.1999 määruses nr 59, on tee kaitsevööndis ilma tee omaniku nõusolekuta keelatud. Samas ei tulene õigusaktidest isegi tee kaitsevööndis Maanteeameti diskretsiooni, milliseid tegevusi lubada, milliseid keelata, vaid tegevused, mida keelata saab, on selgelt loetletud seaduse alusel antud ministri määruses (näiteks § 28 kohaselt nähtavust piiravate hoonete ja kiirendusradade, müügipunktide või teeninduskohtade ehitamine, mitte igasugune ehitustegevus). Korraldusega kehtestatud planeeringust tulenevateks piiranguteks puudub aga õiguslik alus nii teekaitsevööndi piires kui sellest väljapoole jäävas trassikoridoris. Seadusest tuleneva volituse puudumisel ei ole täitevvõimul seega õiguslikku alust põhiõiguste, sh omandiõiguse piiranguid kehtestada. Nii ei saanud vastustaja ka korraldusega kehtestada piiranguid, mis seavad kavandatava tee ja teekaitsevööndi alas planeerimis-ja ehitustegevuse täielikult sõltuvusse Maanteeameti nõusolekust.

9. Samuti on korraldusega kehtestatud piirangud ilmselgelt ebaproportsionaalsed ja seetõttu materiaalselt õigusvastased. Korraldusega tekitatud omandiõiguse piirangute legitiimseks eesmärgiks saab olla korraldusega kehtestatud planeeringu eesmärkide saavutamine, st maantee rajamise võimaluse säilimine ettenähtud trassikoridoris. Kaebaja möönab, et piirangud ehitus-ja planeerimistegevusele, mis takistavad tulevast tee ehitust häirivate ehitiste püstitamist, soodustavad eesmärgi saavutamist, mistõttu abinõu võib pidada sobivaks. Samas ei saa kaebaja hinnangul kuidagi nõustuda sellega, et kohaldatud abinõu oleks kindlasti vajalik ja mõõdukas, kuna sama eesmärki on võimalik saavutada muude, maaomanikku vähem koormavate ja vähemintensiivsete abinõudega. Seetõttu võiks maksimaalselt pidada vajalikuks kitsalt sellise tegevuse piiramist, mis ohustaks maantee rajamist või tulevast liiklusohutust. Taotletava eesmärgiga ei ole põhjendatav ehitus-ja planeerimistegevuse kui sellise sõltuvusse seadmine Maanteeameti nõusolekust, vaid samaväärse tulemuse annaks näiteks planeeringute kehtestamise ja ehituslubade väljaandmise kooskõlastamine lähtuvalt teemaplaneeringu elluviimiseks vajalikest nõuetest.

Samuti piiraks kinnistuomanike omandiõigust sisuliselt vähem ka selge loetelu keelatud maakasutuse viisidest, mis annaks maaomanikule KASVS § 3 lg 2 alusel õiguse nõuda kinnisasja võõrandamist riigi poolt õiglase ja kohese tasu eest, kui kehtestatud avalik-õiguslikud kitsendused ei võimalda kinnisasja kasutamist vastavalt senisele sihtotstarbele.

10. Kaebajale kuulub kavandatava tee teekaitsevööndi alas ja trassi koridoris Koigi Põhikooli kinnistu aadressiga Järvamaa, Koigi vald, Koigi küla, Mõisavahe tee 11. Korraldus rikub kaebaja maaomaniku subjektiivseid õigusi, sh omandiõigust. Korraldusega kehtestatud teemaplaneeringu seletuskirja lehekülgedel 10 ja 11 kajastatud kitsendused omandiõigusele on seadusliku aluseta ja ebaproportsionaalsed. Olukorras, kus korraldusega on igasugune ehitus-ja planeerimistegevus seatud sõltuvusse Maanteeameti nõusolekust, on omandi kasutamise piirangute ulatus ja tähtaeg määratlematu ja maaomanikul puudub õiguskindlus oma omandi kasutamise võimaluste osas. Määramatus omandi kasutamise võimaluste osas vähendab lisaks oluliselt maatüki turuväärtust, kuna võimalikul omandajal või rentnikul puudub kindlus, et tal on võimalik maatükki soovitud viisil kasutada, saada kasutamisest rahalist tulu või muid kasutushüvesid.

Kaebajale kuuluval planeeringualasse jääval kinnistul asub muu hulgas Koigi mõisa park ning sinna on projekteerimisel ja tulevikus rajamisel rekreatsiooniala, mille sihipäraseks toimimiseks on vaja tagada eelnimetatud tegevusi soodustav keskkond. Kaebajal on soov alustada pargi projekteerimisega, grillimisalade, teede võrgu, ehitiste ja valgustuse rajamisega. Samuti tekitab korraldusega kehtestatud teemaplaneeringu alusel rajatav maantee liiklustiheduse kasvuperspektiivi arvestades olulisel määral müra ja vibratsiooni, mille vähendamiseks on vaja rakendada erinevaid meetmeid. Üheks efektiivseks müra summutajaks on näiteks kõrghaljastus, mille kasvamine võtab aastaid ja seetõttu on vaja selle rajamisega alustada ennetavalt.

Planeeritav tee möödub kaebajale kuuluvast kinnistust kaugemalt kui olemasolev tee ning puutub kinnistuga üksnes kinnistu ühes nurgas. Planeeringuga kehtestatud trassikoridor, ulatub 250 meetrit kummalegi poole planeeritava tee teekaitsevööndit ja on kokku laiusega 650 meetrit, mis on kordades laiem tulevase maantee TeeS § 13 lg-st 2 tulenevast kuni 50-meetrisest kaitsevööndist kummalgi poolt äärmise sõiduraja telgjoont. Sisuliselt on kaebaja kinnistul toimuva tegevuse mõju planeeritavale teele võrreldes olemasoleva teega märksa väiksem, kuid sellest tulenevad piirangud palju ulatuslikumad. Kui olemasoleva tee kaitsevööndisse jääb üksnes suhteliselt väheoluline osa kaebaja kinnistust ja planeeritava tee kaitsevööndisse jääks veelgi väiksem osa, siis planeeritava tee trassikoridori piiranguvööndisse jääb ligi pool kinnistust.

Vaidlusaluse teemaplaneeringu seletuskirja leheküljel 22 on sealjuures selgelt märgitud, et Koigi mõisa park ja allee, mis kaebaja kinnistul asuvad, jäävad tee ehitamiseks vajalikust alast väljapoole. Kuivõrd park ja allee on mälestistena muinsuskaitse all, ei ole ka mõeldav projekteerimise käigus planeeritava tee asukoha liikumine kaebaja kinnistu piiridesse, millise võimaluse kaitsmise eesmärki trassikoridor võiks kanda. Sellest lähtudes on ilmselgelt mittevajalik ja täiesti põhjendamatu kehtestada piiranguid, mis oluliselt kitsendavad kaebaja õigust kasutada oma omandit, mis planeeringu järgi jääb tee ehitamiseks vajalikust alast väljapoole, mille vastav staatus ei saa muutuda ja mis järelikult ei oma puutumust planeeringu eesmärkide saavutamisega. Olukorras, kus nii planeerimis-kui ehitustegevust on Maanteeametil võimalik määratlemata tingimustel keelata, ei ole kaebajal võimalik planeeringualasse jääva kinnistu tulevasi kasutusomadusi senisel tasemel säilitada isegi olukorras, kus hetkel kinnistu senist kasutusotstarvet piiratud ei ole.

11. Korraldusega kehtestatud piirangud riivavad kohaliku omavalitsuse seadusest tulenevat pädevust. Planeerimisseaduse (PlanS) § 10 lg-te 4 ja 5 kohaselt on üld-ja detailplaneeringute algatamise ja koostamise korraldamise pädevus kohalikul omavalitsusel. Põhimõte, mille kohaselt madalama taseme planeering peab olema kooskõlas kõrgema taseme planeeringuga ja viima ellu selle eesmärke, tähendab kohustust tagada sisuline kooskõla. See põhimõte tuleneb ka PlanS § 291 lg-st 5, mille kohaselt kantakse pärast joonehitise asukohavaliku maakonnaplaneeringu kehtestamist üldplaneeringusse joonehitise asukoht ja üldised maaja veealade kasutamistingimused. Seadusest ei tulene aga riigi pädevust piirata teemaplaneeringuga universaalselt kohaliku omavalitsuse seadusest tulenevat pädevust algatada ja korraldada planeeringute koostamist. Korraldusega ilma seadusest tuleneva aluseta kehtestatud piirang, mille kohaselt planeerimistegevus trassi koridoris võib toimuda üksnes Maanteeameti nõusolekul, on kohaliku omavalitsuse seadusest tuleneva planeerimispädevusega vastuolus ja takistab kaebajal oma seadusest tulenevate ülesannete täitmist.

Maavanema pädevus vaidlusaluse planeeringuga kohaliku omavalitsuse planeerimispädevust piirata ei saa tuleneda ka PlanS §-st 462, mille kohaselt enne 01.03.2013 kehtestatud joonehitise teemaplaneeringud jõustusid sellel kuupäeval seaduse alusel sõltumata nende üldplaneeringusse kandmisest. Antud normi selline tõlgendus, mis võimaldaks maavanemal vastuolus PlanS § 7 lg-st 5 tuleneva kooskõlastamisekohustuse ja juba viidatud § 10 lg-tega 4 ja 5 kehtestada kohalikule omavalitsusele planeeringuga mis tahes piiranguid, oleks põhiseadusega vastuolus.

12. Kaebaja on eeltoodust tulenevalt seisukohal, et Järva maavanema 30.11.2012 korraldusega nr 423 kehtestatud teemaplaneeringust tulenevad piirangud planeerimis-ja ehitustegevusele on nii formaalselt kui materiaalselt õigusvastased, rikuvad kaebaja omandiõigust ja kohaliku omavalitsuse seadusest tulenevat planeerimispädevust ning takistavad kaebajal seadusega kohaliku omavalitsuse üksusele pandud ülesannete täitmist. Korraldus tuleb seetõttu tühistada.

Kaebaja 13.10.2014 täiendavates seisukohtades (II kd tl 103-105 leiab kaebaja täiendavalt järgmist:

13. Kaebuse sisuks on väide, et õigusaktidest ei tulene vastustaja pädevust seada kaebaja tegevus oma kinnistul sõltuvusse Maanteeameti suvast. Vaidlusaluse teemaplaneeringu kohaselt on välistatud igasugune planeerimis-ja ehitustegevus ilma Maanteeameti loata. Sealjuures ei ole kehtestatud diskretsiooni piire, millest peaks Maanteeamet loa andmisel või andmata jätmisel juhinduma. Taoline regulatsioon on vastuolus planeerimisseaduse mõttega, milleks ei ole ega saa olla maakasutuse sõltuvusse seadmine avaliku võimu suvast, vaid üksnes põhjendatud ja proportsionaalse sisu ning ulatusega piirangute kehtestamine lähtuvalt avalikust huvist.

14. Kaebuse esemeks on planeeringu seletuskirja punktides 2.1.1 ja 2.1.2 kehtestatud piirangud, mis on kaebaja hinnangul õigusvastased seadusliku aluse puudumise tõttu. Seega on tegemist eelkõige õigusliku vaidlusega. Vastustaja poolt esitatud tõendid ja asjaolud, sh asjaolu, kas kaebaja planeerimismenetluses esitatud seisukohtadega on riik kui planeeringu kehtestanud subjekt nõustunud või mitte ei puuduta käesolevat kohtuvaidlust ning nende valguses ei saa muutuda kaebuse alus, ese ega motiivid.

15. Vastustaja seisukoht, et vaidluseseme hulka ei kuulu vaidlusaluse planeeringuga kehtestatud maantee trassikoridori asukoht, on osaliselt eksitav. Esiteks kaebaja õiguste piiramise ebaproportsionaalsus tuleneb sellest, et vaidlusalune planeering kehtestab võrreldes varasemaga ulatuslikumad piirangud. Seega on planeeringuga valitud teetrassi asukoht üks asjaoludest, mis toovad kogumis kaasa kaebaja õiguste rikkumise. Teiseks saab trassikoridori asukoha õiguspärasus ja võimalikkus käesolevast vaidlusest oleneda sellest tulenevalt, kas vastustaja, juhul kui kohus kaebuse rahuldab, näeb võimalust kehtestada planeering antud osas uuesti põhjendatud ja proportsionaalsete piirangutega, jäädes samas sama trassi koridori valiku juurde.

16. Kuigi kaebaja kaebeõigust on Riigikohus oma määruses tõepoolest sisustanud üksnes omandiõiguse kaitse kaudu, on kaebaja seisukohal, et Riigikohus on sealjuures jätnud kaebaja argumendid seoses kohaliku omavalitsuse autonoomia riivega käsitlemata ning seetõttu ei saa lugeda Riigikohtu sisuliseks seisukohaks, et sellel alusel ei ole kaebajal kaebeõigust oma subjektiivsete õiguste kaitseks.

17. Vastustaja väide, et tulenevalt teeseaduse ja planeerimisseaduse nõuetest on osaliselt teekaitsevööndis paikneva kinnistu planeerimismenetluses nagunii ette nähtud Maanteeametiga kooskõlastamise kohustus, on iseenesest tõene, kuid eirab kaebuse aluseks olevat fakti, et võrreldes enne planeeringu kehtestamist kehtinud olukorraga on planeeringujärgsed piirangud märksa ulatuslikumad. Ala, mida piirang hõlmab, on laiem. Tee kaitsevöönd hõlmab praegu vaid väikese osa kinnistust, kuid uus trassi koridor juba ligi poole. Kaebaja soovitav potentsiaalne detailplaneering ei pea sealjuures hõlmama kogu kinnistut, vaid võib hõlmata ainult tee kaitsevööndist väljapoole jäävat osa ning seetõttu on senise piirangu mõju väike. Vaidlusalune planeering, mis annab Maanteeametile sisuliselt blankovolituse lubada või keelata planeerimis-ja ehitustegevust kogu trassi koridori alas, seab aga ohtu kinnistu sihipärase kasutamise võimaluse.

18. Väär on vastustaja käsitlus tee sanitaarkaitsevööndi õiguslikust tähendusest. Esiteks ei sisalda kehtiv õigus meile teadaolevalt sellist terminit, kuna vastav Teede-ja Sideministri 28.09.1999 määruse nr 55 lisa on alates 15.08.2014 kehtetu ning asendatud uue lisaga, mis sanitaarkaitsevööndi mõistet ei kasuta ega defineeri ka muud analoogset vööndit. Teiseks reguleeris ka ministri määrus varem sanitaarkaitsevööndit üksnes soovituslikuna ja teede projekteerimise kontekstis, st vööndi olemasolu või ulatumine kinnistule ei loonud kinnistu omanikule subjektiivseid õigusi ega juriidilisi kohustusi. Kolmandaks ei olnud sanitaarkaitsevööndi eesmärk seotud Maanteeameti põhitegevusega, vaid vöönd määratles terviseriskide intensiivsust tulenevalt maantee lähedusest, millest lähtuvalt planeerimis-ja ehitustegevuse lubamise või kooskõlastamine ei oleks olemuslikult Maanteeameti pädevuses, kellele teemaplaneeringu alusel on aga antud pädevus otsustada kogu

planeerimis-ja ehitustegevuse üle trassi koridoris. Neljandaks sätestas kõnealune lisa, et näiteks kaitseehitise

või istandiku olemasolu või kavandamise korral on võimalik vööndi ulatust ka vähendada, mistõttu

käesoleval juhul oleks võimalik sanitaarkaitse vööndit oluliselt piirata eeldusel, et kinnistu piirile on võimalik

rajada kõrghaljastus.

19. Kavandatava maantee trassi koridori tegelik eesmärk on võimaldada vajadusel tee projekteerimise käigus tee täpset asukohta korrigeerida. Väljapoole tee kaitsevööndit jääval trassi koridori osal puudub pärast tee valmimist õiguslik tähendus. Samas on vaidlusalusest planeeringust nähtuvalt selge, et kaebajale kuuluva kinnistu piirkonnas ei saa tee asukoht sisuliselt nihkuda kaebaja kinnistule lähemale ehk lõplik tee kaitsevöönd ei saa ulatuda kaugemale planeeringus märgitust. Nagu ka vastustaja on välja toonud, tuleb planeeringu kohaselt säilitada Koigi mõisa park ja allee olemasolevas mahus. Trassi koridoris kehtestatud piirang ei lähtu kaebaja kinnistut puudutavas osas seega trassi koridori kaitseobjektist ja piirangute kehtestamiseks puudub alus. Järelikult on trassi koridoris kehtestatud piirangute näol tegu sisult täiesti uute ja põhjendamatute omandiõiguse kitsendustega kaebaja kinnistul.

Ka on piirang intensiivsem, kuna erinevalt seadusest tulenevast piiritletud ja menetlusnormidega tagatud omandiõiguse kitsendusest on planeeringuga kogu planeerimis-ja ehitustegevus umbes poolel osal kaebaja kinnistust seatud sõltuvusse riigi suvast.

20. Ekslik on vastustaja seisukoht, et olenemata piiranguvööndi ulatusest kaebaja kinnistu õiguslik režiim TeeS ja PlanS alusel ei muutu. Senine õiguslik olukord kohustab kaebajat tulenevalt TeeS § 35 lg 1 punktist

1 arvestama Maanteeameti kui riigimaantee omaniku nõusolekuga hoonete, rajatiste ja istandike rajamisel maantee kaitsevööndis. Sealjuures on sama punkti teisest lausest tulenevalt lubatud ehitada tee kaitsevööndisse detailplaneeringu koostamise kohustusega alal hooneid, kui see on lubatud kohaliku omavalitsuse kehtestatud detailplaneeringus. Väljaspool tee kaitsevööndit osaleb Maanteeamet planeeringute menetlemisel võimaliku kooskõlastajana PlanS § 17 lg 2 p 3 alusel. Kooskõlastuse mitteandmine on sealjuures planeeringu kehtestajale sama paragrahvi lg 4 kohaselt siduv üksnes siis, kui see tugineb vastuolule õigusnormi või kehtiva planeeringuga. Otstarbekuse kaalutlusel andmata jääv kooskõlastus samas ei ole kohalikule omavalitsusele detailplaneeringu menetluses siduva tähendusega. Kooskõlastusmenetluse sellist tähendust on kinnitanud ka Riigikohus näiteks 15.04.2010 määruse nr 3-3-1-1-10 põhjendustes.

TeeS § 36 lg 1 p 1 teises lauses sätestatust tulenevalt võib tee kaitsevööndis hooneid ehitada kehtestatud detailplaneeringu alusel. Kuigi vastustaja on väitnud, et selleks peaks vastav detailplaneering olema juba kehtestatud, ei tulene seaduse tekstist ega mõttest, millal tuleb viidatud detailplaneering kehtestada, vaid õigus lähtuda detailplaneeringust on universaalne. Eelduse, et detailplaneering peaks olema kehtestatud

eelnevalt, välistab juba see, et seadusest ei ole võimalik tuvastada, millal või millele eelnevalt peaks sel juhul

detailplaneering kehtestatud olema. Planeerimisseaduse kohaselt tuleb detailplaneering kehtestada aga vastavalt vajadusele hoone püstitamise, laiendamise või maa-ala kruntideks jaotamise eeldusena. Antud säte lähtub põhimõttest, et ehitada tohib konkreetses asukohas kõige detailsema taseme planeeringust lähtuvalt. Detailplaneeringu koostamise kohustusega alal on selleks detailplaneering, mille kehtestamine on sealjuures seadusega antud kohaliku omavalitsuse ainupädevusse. Järelikult tuleneb TeeS § 36 lg 1 p 1 teises lausest, et detailplaneeringu kohustusega aladel ehk eelduslikult enamasti tiheasustusega aladel ei ole tee omanikul hoonete ehitamise osas sama punkti esimesest lausest tulenevat vetoõigust, vaid tee omanik osaleb detailplaneeringu menetluses naaberkinnisasja omanikuna PlanS § 16 lg 1 p 5 mõttes ja asjaomase riigiasutusena § 17 lg 2 p 3 mõttes ning tema seisukohti tuleb planeeringu kehtestajal kaaluda koos muude huvidega. Vaidlusalune teemaplaneering seab aga igasuguse planeerimis-ja ehitustegevuse tee kaitsevööndis ning lisaks terves trassi koridoris sõltuvusse Maanteeameti loast, mistõttu on planeeringust tulenev kaebaja omandiõiguse piirang intensiivsem kui seni.

21. Eksitav on vastustaja menetlusdokumendi punktis 3.2.4 esitatud väide, et riive ulatus konkreetsetele kinnisasjadele selgub tee-ehitusprojekti koostamise käigus. Kehtestatud teemaplaneeringuga on loodud konkreetsed piirangud kaebaja kinnistu kasutamisele ja kuivõrd planeeritava tee-ehituse ajakava ei ole fikseeritud, on piirangute tähtaeg objektiivselt teadmata ning võib praktikas ulatuda halvemal juhul kümnete aastateni.

22. Planeerimisseadusest tuleneb maavanema pädevus määrata maakonnaplaneeringuga teede paigutus ja kehtestada joonehitise trassi koridor. Seadusest ei tulene aga maavanema pädevust kehtestada koos trassi koridori asukohaga ka määratlematu ulatusega piiranguid omandiõigusele. Seadusest tulenev pädevus maaja veealade üldiste kasutamistingimuste kehtestamiseks ei saa tähendada pädevust omistada riigile määratlemata kaalutlusruumiga õigust planeerimis-ja ehitustegevuse lubamiseks või keelamiseks.

Maavanema pädevus joonehitise trassi asukohavalikul ei lahkne seaduse alusel oma sisu poolest maavanema üldpädevusest maakonnaplaneeringu kehtestamisel PlanS § mõttes. Pädevus määratleda maakonnaplaneeringus maaja veealade üldised kasutamistingimused tuleneb § 7 lg 3 punktist 8. Maaja veealade üldiste kasutamis-ja ehitustingimuste määramine on samas § 8 lg 3 p 3 kohaselt aga üldplaneeringu ülesanne ja seega kohaliku omavalitsuse pädevuses. Detailplaneeringu koostamise kohustusega alal on ehitusõiguse ja hoonestusala määramine kohaliku omavalitsuse pädevuses lisaks üldplaneeringule ka detailplaneeringu kaudu vastavalt PlanS § 9 lg 2 punktidele 2 ja 3. Ühtlasi sätestab ka PlanS § 3 lg 3 sõnaselgelt, et kinnisomandile võib planeeringu alusel seada seadusest tulenevaid maakasutus-ja ehitustingimusi ning kitsendusi üksnes kas detailplaneeringu või üldplaneeringu alusel, mille mõlema kehtestajaks on kohalik omavalitsus.

Riigi, keda maakonnaplaneeringu kehtestamisel esindab maavanem, pädevus ehitustingimuste määramise protsessis on seevastu seadusega piiritletud planeeringu kooskõlastamise ja järelevalve ning tee kaitsevööndi piires ka teeseadusest tulenevate erinormide ulatuses. Seaduse alusel kohaliku omavalitsuse otsustuspädevusse kuuluvas küsimuses maakonnaplaneeringuga riigi pädevuse laiendamiseks õiguslik alus puudub ja selle kaudu kinnistuomaniku omandiõiguse piiramine on järelikult õigusvastane.

Isegi, kui jaatada maavanema pädevust joonehitise planeeringus ka ehitustingimusi määrata, ei vastaks käesoleval juhul kehtestatud tingimus, mis seisneb Maanteeametile määratlemata kaalutlusruumiga otsustusõiguse andmises, seadusele. Eelkõige oleks selline pädevuse omistamine vastuolus HMS § 3 lõikes

1 sätestatud keeluga piirata isiku õigusi ilma seadusliku aluseta. Vaidlusaluses planeeringus nimetatud Maanteeameti pädevuse puhul puudub sealjuures seaduslik alus nii maavanemal selle andmiseks kui ka Maanteeametil sellise pädevuse saamiseks ja rakendamiseks.

23. Maavanema poolt planeeringus määratavad maa-ala üldised kasutamistingimused saavad tuleneda objektiivsest vajadusest ja avalikust huvist, mis tähendab, et üldiste kasutamistingimuste tagamiseks vajalikke piiranguid peab olema võimalik kirjeldada. Ilma selleta ei ole võimalik puudutatud isikute subjektiivsete õiguste riive proportsionaalsust hinnata. Vaidlusaluses planeeringus piiranguid ja nende aluseid sisuliselt kirjeldatud ei ole, vaid on delegeeritud ilma õigusliku aluseta Maanteeametile piiramatu diskretsioon piirangute kehtestamiseks. Selline lahendus ei ole ühelgi tingimusel seaduse reservatsiooni printsiibiga kooskõlas.

24. Võimalus, et Maanteeamet talle omistatud määratlemata kaalutlusruumi piires langetab kaebajale soodsa otsuse ning et kaebaja peab arvestama planeerimis-ja ehitustegevuses muude seaduslike piirangutega, ei mõjuta asjaolu, et vaidlusaluse planeeringuga kehtestatud piiranguks puudub seadusest tulenev alus. Lisaks eksitab vastustaja korduvalt kohut, kirjeldades kaebaja kohustust kooskõlastada seaduse alusel planeeringud Maanteeametiga. Käesoleva kohtuvaidluse põhjuseks ongi see, et seadusest tulenevat kooskõlastuspädevust on planeeringuga olemuslikult laiendatud ilma selge kaalutlusruumita loapädevuseks.

25. Vastustaja esitatud väide, et kaebajal on võimalik kaitsta oma õigusi siis, kui Maanteeamet reaalselt keeldub planeerimis-või ehitustegevuse lubamisest, ei välista kuidagi kaebaja kaebeõigust käesolevas olukorras. Kaebaja õiguste efektiivne kaitse ongi võimalik eelkõige praegu. Hüpoteetilises olukorras, kus kaebaja küsib Maanteeametilt luba planeerimistegevuseks oma kinnistul ja Maanteeamet sellest keeldub, võib kaebaja subjektiivsete õiguste kaitse osutuda võimatuks, sest planeering ei näe ette tingimusi, millest lähtudes peaks Maanteeamet oma nõusoleku andma. Kuna kehtestatud piirang Maanteeametile omistatud pädevuse näol ei tulene seadusest ega ole kehtestatud seaduse alusel, oleks kaebajal võimaliku vaidluse korral pädevuse ulatuse üle ebamõistlikult keeruline põhistada piirangu rakendamise õigusvastasust.

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

26. Vastustaja palub kaebuse rahuldamata jätta.

27. Kaebaja on ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses välja toonud, et kaebus on muuhulgas esitatud seonduvalt kaebaja omandiõiguse riivega kaebajale kuuluva kinnistu osas. Riigikohtu 27.11.2013 määrusest nähtuvalt on Riigikohus tühistanud halduskohtu ja ringkonnakohtu määrused üksnes osas, mis puudutab korralduse vaidlustamist Koigi valla omandiõiguse väidetava rikkumise alusel. Vaid selles osas on saadetud asi halduskohtusse tagasi. Seega saab Koigi valla kaebust käsitleda üksnes Koigi valla subjektiivsete õiguste ja kitsamalt just omandiõiguse kaitseks HKMS § 44 lg 4 alusel esitatud kaebusena. Kuigi kaebaja on kaebuse tervikteksti p-s 4 käsitlenud ka kohaliku omavalitsuse autonoomia riivet, tuleb need väited jätta tähelepanuta, kuna need ei johtu omandiõiguse riivest, millega Riigikohtu määruse kohaselt on kaebeõigus piiratud.

28. Kaebaja omandiõigust ei ole Teemaplaneeringu kehtestamisega rikutud, kuna kaebajale ei tulene Teemaplaneeringust selliseid piiranguid, mis võrreldes varasemaga halvendaks kaebaja kui kinnistu omaniku olukorda. Ka enne Teemaplaneeringu kehtestamist oli kaebajal ehitusja planeerimistegevuse läbiviimiseks oma kinnistul vajalik saada kooskõlastus Maanteeametilt.

29. Kaebaja kaks esimest nõuet seonduvad tee ja teekaitsevööndi ala piirangutega (Teemaplaneeringu alap 2.1.1). Kaebaja ei eita, et juba enne Teemaplaneeringu kehtestamist kuulub kaebaja kinnistu olemasoleva tee kaitsevööndisse. Seega pidi kaebaja juba enne Teemaplaneeringu kehtestamist arvestama sellega, et tema kinnistu on olemasoleva tee kaitsevööndis ning sellega kaasnevad erinevatest õigusaktidest tulenevad kitsendused, mh kooskõlastamiskohustus Maanteeametiga.

Tee kaitsevööndi õiguslik režiim tuleneb TeeS §-dest 13 ja 36. TeeS § 13 lg 1 näeb ette, et tee kaitseks, teehoiu korraldamiseks, liiklusohutuse tagamiseks ning teelt lähtuvate keskkonnakahjulike ja inimesele ohtlike mõjude vähendamiseks rajatakse tee äärde kaitsevöönd. TeeS § 13 lg-st 2 tulenevalt on teekaitsevööndi laiuseks mõlemal pool sõiduraja telge ja mitme sõiduraja korral mõlemal pool äärmise sõiduraja telge 50 m. TeeS § 36 lg 1 annab loetelu tegevustest, mis on teel ja tee kaitsevööndis tee omaniku nõusolekuta keelatud. Tulenevalt TeeS § 36 lg 1 p-st 1 on teel ja tee kaitsevööndis tee omaniku nõusolekuta keelatud ehitada hooneid või rajatisi ning rajada istandikke. Riigimaanteede omanik on Maanteeamet.

TeeS § 32 lg 3 alusel kehtestatud Teedeja Sideministri 28.09.1999 määrus nr 59 „Tee ja tee kaitsevööndi kasutamise ja kaitsmise nõuded“ (edaspidi ka Määrus nr 59) täpsustab p-s 28 tegevusi, milleks on vajalik tee omaniku nõusolek, veelgi. Määruse nr 59 p 32 sätestab riigi põhimaanteel kavandatavate tööde kooskõlastamise kohustuse Maanteeametiga ja p 37 sätestab mh, et tee kaitsevööndis tehtavateks töödeks tuleb saada maa omaniku luba ja tee omaniku kooskõlastus. Lisaks ei kehti kaebaja kinnistu osas TeeS § 36 lg 1 p-s 1 silmas peetud detailplaneeringut, mis oleks juba kehtestatud ning mis lubaks ehitada olemasoleva tee kaitsevööndisse kaebuses mainitud rajatisi ja ehitisi.

Seega ei ole otse TeeS-st tulenevalt võimalik tee kaitsevööndis teostada kaebaja viidatud tegevusi ilma Maanteeameti nõusolekuta ja seda nii Teemaplaneeringu kehtestamise eelselt kui ka selle järgselt.

Kuna kaebaja linnistu asus ka enne Teemaplaneeringu kehtestamist tee kaitsevööndis, siis kehtivad kõik eeltoodud piirangud ka kinnistu suhtes. Seetõttu oleks ka Teemaplaneeringu kehtestamisele eelnevalt Koigi vald pidanud oma kinnistul hoonete, ehitiste või istandike rajamiseks saama selleks eelneva nõusoleku Maanteeametilt ning kaebajal ei saanud olla juba enne Teemaplaneeringu kehtestamist mingit ootust, et ta võiks oma kinnistu osas kavandada ehitusvõi planeerimisalast tegevust Maanteeameti nõusolekuta. Ka tuleb rõhutada, et nagu kaebaja ka ise märgib, väheneb teekaitsevööndi ala Teemaplaneeringu kohaselt võrreldes praegusega veelgi ning seetõttu ei ole kohane rääkida omandiõiguse intensiivsest rikkumisest seonduvalt Teemaplaneeringuga.

30. Kaebaja kolmas nõue puudutab trassi koridoris toimuva ehitusja planeerimistegevuse Maanteeametiga kooskõlastamise kohustust (Teemaplaneeringu seletuskirja p 2.1.2). Ainuüksi seetõttu, et kaebaja kinnistu asub osaliselt tee kaitsevööndis, on kinnistu suhtes niikuinii ette nähtud Maanteeametiga kooskõlastamise kohustus.

30.1 Ka trassi koridoriga seotud kooskõlastamiskohustus ei halvenda võrreldes Teemaplaneeringu kehtestamise eelse ajaga kaebaja olukorda. Teemaplaneeringust nähtuvalt on trassi koridori ala kokku 650 m, millest tee ja tee kaitsevööndi ala on kokku 150 m ning sellest mõlemale poole jääb trassi koridori ala. Teemaplaneeringu lk 9 määratleb, et trassi koridor kujutab endast maantee ja selle teenindamiseks vajalike rajatiste ehitamise ning võimalike negatiivsete (loodus)keskkonnamõjude leevendamise maa-ala. Planeeringu seletuskirjas on p-de 2.1.1 ja 2.1.2 all toodud, et „Trassi koridoris on liiklusega kaasnev mõju inimese tervisele ohtlik, mistõttu on trassi koridori alas eelistatud tootmisja ärimaa arendamine, mis ei tingi inimese pikaajalist viibimist nimetatud alas. Trassi koridoris toimuv planeerimisja ehitustegevus võib toimuda üksnes Maanteeameti nõusolekul.“

30.2 Nõustuda ei saa kaebuse väitega, et sellisel trassi koridoris piirangute kehtestamisel puudub õiguslik

alus. PlanS § 291 lg 2 nimetab seaduse tasandil „trassi koridori“ õigusliku režiimi, sätestades, et joonehitise

trassi koridori asukoht määratakse üldjuhul maakonnaplaneeringuga. Seega tuleneb otse seadusest volitusnorm maakonnaplaneeringuga trassi koridori asukoha määramiseks.

30.3 Seejuures on üldnormi tasandil Teedeja Sideministri 28.09.1999 määrusega nr 55 (edaspidi ka Määrus nr 55) reguleeritud sanitaarkaitsevöönd, mis on oma sisult ja eesmärgilt sarnane trassi koridorile, seda arvestusega, et trassi koridor on tulevase tee paiknemise ja sellega seotud kaitsevööndi ala, ent sanitaarkaitsevöönd on juba olemasoleva või juba projekteeritud tee kaitsevöönd. Kuna aga joonehitise asukoha planeerimisel tuleb arvestada mitte ainult tee kaitsevööndiga, vaid ka sanitaarkaitsevööndiga, on ilmne, et trassi koridor peab oma laiuses arvestama lisaks teele ja tee kaitsevööndile ka sanitaarkaitsevööndi alaga. Seega saab ja tuleb trassi koridori käsitleda sanitaarkaitsevööndi regulatsiooni valguses. Määruse nr

55 lisa 1 kohaselt on kiirtee ja I klassi maantee sanitaarkaitse vöönd 300 m sõidutee servast. Seejuures määratleb Määrus nr 55 sanitaarkaitse ala kui ala, kus õhusaaste ületab perioodiliselt lubatud piirkontsentratsiooni, pinnase saastamine võib arvestusliku perioodi lõpuks saavutada lubatud piirkontsentratsiooni. Maastik on tunduvalt muutunud. Inimese elamine ja puhkamine on tervisele ohtlik. Tootmisobjektid kooskõlas sanitaarnormidega. Lubatud osaliselt põllundus (v.a viljaja marjaistandikud, juurviljade kasvatamine). Võrreldes eelnevat ülalviidatud Teemaplaneeringu p-des 2.1.1 ja 2.1.2 tooduga

(trassi koridoris on liiklusega kaasnev mõju inimese tervisele ohtlik), on ilmne, et tee ja teekaitsevööndi alast

väljapoole jääva trassi koridori ala all on silmas peetud Määruses nr 55 sätestatud sanitaarkaitsevööndi ala.

30.4 Kinnistu osas ei muutu kaebaja jaoks õiguslik olukord seonduvalt trassi koridori regulatsiooniga ja sellega seotud kohustusega edasine planeerimisja ehitustegevus kooskõlastada Maanteeametiga. Koigi valla kehtiv üldplaneering (so Koigi valla üldplaneering aastani 2015 näeb ette Koigi valla alale jääva Tallinn- Tartu-Võru-Luhamaa maantee teekaitsevööndi ulatuse 50 m ja sanitaarkaitsevööndi ulatuse 300 m. Ka on üldplaneeringu seletuskirja lk-l 33 märgitud, et „Planeeringus on arvestatud riigimaanteede kaitsevöönditega ning sanitaarkaitsevöönditega“ ning lk-l 44 välja toodud Koigi külaga seonduvalt, et „Arvestatud on riigimaantee teekaitsevööndiga ja sanitaarkaitsevööndiga.“ Üldplaneeringus on sanitaarkaitsevööndiga seotud küsimusi vaidlusaluse kinnistuga seonduvalt käsitletud lk-del 20, 33-34, 45-48. Üldplaneeringu lk-l

63 on välja toodud, et Tallinn-Tartu-Luhamaa maantee rekonstrueerimine Koigi valla osas toimub Maanteeameti poolt koostöös vallavalitsusega. Eeltoodust johtuvalt on olemasoleva tee puhul arvestatud nii teekaitsevööndiga kui ka sanitaarkaitsevööndiga. Kuna kaebaja enda kinnitusel jääb tulevase tee teekaitsevööndisse veel väiksem osa kaebaja kinnistust kui olemasoleva tee puhul, siis ei saa ka trassi koridori ala kaugemale ulatuda kui senine sanitaarkaitseala ning seega ei saa Teemaplaneeringuga omandiõiguse riive suureneda.

30.5 Lisaks nähtub Koigi valla üldplaneeringu seletuskirja lk-lt 45 selgelt, et Koigi küla (kus asub ka kaebaja kinnistu) on määratletud kui planeeringukohustusega ala ehk sellel alal on edasise ehitustegevuse aluseks kehtestatud detailplaneering. See tähendab aga seda, et nii nagu olemasoleva maantee puhul, on ka tulevase maantee puhul otse seadusest tulenevalt kohustus igasugune planeerimistegevus kooskõlastada Maanteeametiga ning seda sõltumata sellest, kas vastav märge on planeeringusse endasse tehtud või mitte. Nimelt, PlanS § 17 lg 2 p 3 kohaselt tuleb detailplaneering kooskõlastada asjaomase riigiasutusega /../ kui planeeritaval maa-alal asub riikliku kaitse alla võetud maa-ala või selle kaitsevöönd /…/ või kui planeeritavale maa-alale või selle lähiümbrusesse jääb olemasolev või kavandatav keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) § 6 lõikes 1 nimetatud olulise keskkonnamõjuga tegevuse asukoht või kui planeeritaval maa-alal asub maaparandussüsteem. KeHJS § 6 lg 1 p 13 kohaselt on olulise keskkonnamõjuga tegevuseks ka kiirtee, üle kümne kilomeetri pikkuse nelja sõidurajaga tee

püstitamine või ühe või kahe sõidurajaga tee ehitamine vähemalt nelja sõidurajaga teeks. Vaidlust ei saa olla,

et kaebaja kinnistu asub olemasoleva tee teekaitsevööndis ja kinnistu jääb planeeritava neljarealise maantee ala vahetusse lähiümbrusesse ning sellest johtuvalt tuleb selle kinnistuga seonduv planeerimistegevus kooskõlastada Maanteeametiga.

31. Vastustaja rõhutab, et Teemaplaneeringu eesmärgiks ei ole sätestada kinnisomandi kitsendusi, vaid määrata kindlaks neljarealise maantee ja teerajatiste rajamiseks vajaliku reserveeritava maa-ala asukoht ning selle ala suurus. Tee ehitamisest tuleneva riive ulatus konkreetsetele kinnisasjadele selgub tee-ehitusprojekti koostamise käigus. Eelnev on välja toodud ka Teemaplaneeringu p-s 2.1.1 lk-l 10, millest nähtuvalt tuleb tee täpne asukoht, tehnilised näitajad ja sellest tulenevad piirangud (kaitsevööndi ulatus, sanitaarkaitsevööndi ulatus, omandatava maa ulatus) täpsustada tee-ehitusprojekti koostamise käigus. Täpne tee asukoht ja lõplik maa-ala suurus määratakse seega tee-ehitusprojektis, mille koostamine toimub otse teemaplaneeringu alusel (PlanS § 291 lg 6).

32. Kaebuses ei ole vaidlusalune Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa trassi asukoht. Käesoleval juhul määrati trassi koridori asukoht kindlaks pärast erinevate variantide kaalumist ning Teemaplaneeringu seletuskirjast (lk 19) nähtuvalt oli oluliseks muuhulgas just Paide Vallavolikogu ja Koigi Vallavolikogu otsused variandi 3 toetamise osas. Teemaplaneeringu koostamisel leiti parim tasakaalustatud lahendus olemasolevaid majapidamisi vähimat häirimist, liiklustehnilise lahenduse kvaliteeti ning keskkonnakaitselisi piiranguid pariteetselt arvestades. Teemaplaneeringu kehtestamist ei saa eeltoodu valguses vaadelda omandiõiguse kitsendusena, parem ja ohutum tee teenib nii avalikke huve kui ka teeäärsete maaomanike huve.

33. Lisaks on Teemaplaneeringu seletuskirja p-s 2.2.6 välja toodud, et nii Koigi mõisa park kui ka Koigi mõisa allee jäävad tee ehitamiseks vajalikust alast väljapoole ning tee ja sellega seonduvate rajatiste teeehitusprojekti koostamisel tuleb tagada allee säilimine olemasolevas mahus. Arvestades ka seda, et Koigi mõisa ja selle juurde kuuluva pargi osas kehtivad muinsuskaitseseadusest tulenevad piirangud (mis tähendab edasise tegevuse kooskõlastamise kohustust Muinsuskaitseametiga) ning ka parkide osas kehtivad looduskaitseseadusest tulenevad piirangud, ei saa pidada tõenäoliseks, et kinnistule rajatakse kaebuses märgitud rekreatsiooniala (grillimisalade, ehitiste ja valgustuse ning teedevõrguga). Isegi kui seda soovitaks reaalselt teha, eelneb sellisele tegevusele planeerimismenetlus ning see tuleb niikuinii kooskõlastada eelnevalt nii Muinsuskaitseametiga, Keskkonnaametiga kui ka Maanteeametiga.

34. Eeltoodust johtuvalt puudub kaebajal selline omandiõiguse riive, mis oleks seotud just Teemaplaneeringu kehtestamisega ning mis halvendaks kaebaja kui kinnistu omaniku olukorda võrreldes varasemaga.

35. Kaebaja vaidlustab Maanteeametiga kooskõlastamise kohustust, samastades seda kohustust kaebusest nähtuvalt Maanteeameti poolse automaatse keeldumisega. Isegi kui Teemaplaneeringu seletuskirja p-des

2.1.1 ja 2.1.2 sätestatud Maanteeametiga kooskõlastamise kohustus oleks käsitletav omandiõiguse piiranguna (kuigi antud juhul Teemaplaneeringuga kaebaja positsioon ei halvenenud), siis tugineb see piirang järgmistele õiguslikele alustele nende koosmõjus:

35.1 PlanS § 291 lg 2 ja lg 5, PlanS § 7 lg 3 p 8 ja 10. Nimetatud sätted annavad Maavanemale selge aluse maantee trassi koridori määramiseks maakonnaplaneeringuga. PlanS § 291 lg 5 kohaselt kantakse pärast joonehitise asukohavaliku maakonnaplaneeringu kehtestamist joonehitise asukoht ja maakonnaplaneeringuga kindlaks määratud maaja veealade üldised kasutamistingimused vastavasse varem kehtestatud üldplaneeringusse 30 päeva jooksul maakonnaplaneeringu kehtestamisest arvates (planeeringu kehtestamisel oli säte sõnastatud selliselt: (5) Pärast joonehitise asukohavaliku maakonnaplaneeringu kehtestamist kantakse joonehitise asukoht vastavasse varem kehtestatud üldplaneeringusse). Planeerimisseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirjast nähtuvalt on seadusandja mõtteks, et lisaks asukohale määratakse maakonnaplaneeringuga kindlaks ka joonehitisega seotud maa-alade üldised kasutamistingimused. Eeltoodu tuleneb ka PlanS §-st 7 lg 3 p 8, mis sätestab, et maakonnaplaneeringuga määratletakse maa-alade üldised kasutamistingimused. See, et edasine ehitusja planeerimistegevus tuleb trassi koridoris kooskõlastada Maanteeametiga, kujutab endast sealjuures üldisi kasutamistingimusi, mis on eelnevast tulenevalt vajalik sätestada justnimelt maakonnaplaneeringus (ehk antud juhul Teemaplaneeringuga).

35.2 Tee kaitsevööndi ja sellest tulenevad automaatsed piirangud kehtestab TeeS § 13 ja § 36, mis sätestab loetelu tee ja tee kaitsevööndi tee omaniku (antud juhul Maanteeamet) nõusolekuta keelatud tegevustest, sh hoonete ehitamine ja rajatiste ning istandike rajamine. Antud nõudeid täpsustab ülalviidatud Määrus nr 59, mille p 28 sätestab samuti loetelu tee omaniku nõusolekuta keelatud tegevustest ning p 32 sätestab riigi põhimaanteel kavandatavate tööde kooskõlastamise kohustuse Maanteeametiga. Käsitletava määruse P 37 sätestab mh, et tee kaitsevööndis tehtavateks töödeks tuleb saada maa omaniku luba ja tee omaniku kooskõlastus.

35.3 Sanitaarkaitsevööndi ulatust ja sisu reguleerib juba ülal käsitletud Määrus nr 55. Määruse nr 55 mõttega

on igati kooskõlas sanitaarkaitsevööndis planeeritava tegevuse kooskõlastamine Maanteeametiga.

35.4 Kinnistu asub detailplaneeringu kohustusega alal ning edasise planeerimisja ehitustegevuse aluseks on seega detailplaneering. PlanS § 17 lg 2 p 3 kohaselt tuleb detailplaneering kooskõlastada asjaomase riigiasutusega /../ kui planeeritaval maa-alal asub riikliku kaitse alla võetud maa-ala või selle kaitsevöönd /…/ või kui planeeritavale maa-alale või selle lähiümbrusesse jääb olemasolev või kavandatav KeHJS § 6 lõikes 1 nimetatud olulise keskkonnamõjuga tegevuse asukoht või kui planeeritaval maa-alal asub maaparandussüsteem. KeHJS § 6 lg 1 p 13 kohaselt on olulise keskkonnamõjuga tegevuseks ka kiirtee, üle kümne kilomeetri pikkuse nelja sõidurajaga tee püstitamine või ühe või kahe sõidurajaga tee ehitamine vähemalt nelja sõidurajaga teeks. Seega on igal juhul vajalik planeeritava tee trassi koridori või ka planeeritava tee vahetusse lähedusse jääval alal (sh kaebaja kinnistul) toimuva planeerimistegevuse puhul Maanteeameti nõusolekut.

35.5 Kohtupraktikas on tunnustatud üldplaneeringuga sanitaarkaitsevööndi kehtestamist seadusest alamalseisvate määruste alusel ja selle õiguslikku siduvust ka pärast seaduse muutumist (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 29.05.2009 otsus haldusasjas nr 3-08-1084). Kuna maakonnaplaneering asendab maanteetrassi puhul üldplaneeringut (täpsemalt, maakonnaplaneeringuga kehtestatu kantakse üldplaneeringusse), siis kehtib sama ka maakonnaplaneeringu kohta. Ka on tavapärane praktika ja Maanteeameti kui riigimaanteede omaniku nõue nii üldplaneeringute kui ka maakonnaplaneeringute kehtestamisel, et nii tee kaitsevöönd kui ka sanitaarkaitsevöönd kantakse piirangualana planeeringule. Seda on tehtud ka Koigi valla enda üldplaneeringus.

35.6 Eelnevast tulenevalt on Teemaplaneeringu seletuskirja p-des 2.1.1 ja 2.1.2 sätestatud tingimused, mille kohaselt on edaspidise ehitusja planeerimistegevuse ning ka istandike rajamise läbiviimisel teekaitsevööndis ja trassi koridoris, samuti enne planeeringu algatamist või projekteerimistingimuste väljastamist vajalik Maanteeameti nõusolek, igati õiguspärased.

36. Teemaplaneeringus ette nähtud vaidlusalused kooskõlastamisnõuded ei ole ebaproportsionaalsed. Esiteks, kaebaja kinnistu asub olemasoleva tee kaitsevööndis ja sanitaarkaitsevööndis, samuti planeeritava neljarealise maantee vahetus naabruses, millise lahendusvariandiga on kaebaja ise nõustunud, mistõttu peab kaebaja ülaltoodud õigusaktidest johtuvalt niikuinii arvestama edasise planeerimisja ehitustegevuse Maanteeametiga kooskõlastamise kohustusega ja seda sõltumata sellest, kas Teemaplaneeringus on vastav kohustus märgitud või mitte. Kaebaja ei saa halduse üksikakti (so vaidlusalune korraldus) vaidlustamisega vaidlustada otse õigustloovatest aktidest tulenevate kohustuste kehtivust.

Teiseks, kaebaja on lähtunud väärast eeldusest, justkui oleks Maanteeametilt nõusoleku küsimise kohustus samastatav Maanteeameti poolse automaatse keeldumisega vaidlusalusel kinnistul ehitusja planeerimistegevust ellu viia. Maanteeametiga tegevuse kooskõlastamise kohustus ei ole samastatav võimatusega kinnistut sihtotstarbeliselt kasutada, kuna kooskõlastamise kohustus ei takista ega riiva kuidagi a priori kinnistu sihtotstarbelist kasutamist ega ka käsutamist. Kooskõlastuskohustus ei kujuta endast iseenesest takistust kaebaja omandiõiguse teostamisele, vaid tegemist on täiendava kontrollmehhanismiga, mis on mõeldud tagamaks avalikku ja Maanteeameti poolt kaitstavasse huvisfääri jääva maa-ala õiguspärast ja avalikele huvidele vastavat kasutamist. Hüpoteetiline olukord, kus Maanteeamet võiks keelduda mingit tegevust kooskõlastamast, ei riiva kinnistu omaniku õigusi kaebuse esitamise hetkel ega anna alust Teemaplaneeringu osaliseks kehtetuks tunnistamiseks. Juhul kui kaebajal tekib tulevikus tõepoolest olukord, kus ta taotleb Maanteeametilt nõusolekut ja Maanteeamet (põhjendamatult) keeldub, on tegemist hoopis teistsuguse faktilise olukorraga ning kui kaebaja õigused on seeläbi riivatud, on kaebajal võimalik vastavat toimingut või haldusakti vaidlustada. Eelnevast tulenevalt ei saa kindlasti väita, et kooskõlastuskohustuse sätestamine Teemaplaneeringusse muudaks määramata ajaks võimatuks kaebaja omandi kasutamise.

37. Kaebaja ei saa ka kuidagi eeldada või tuletada Maanteeameti poolse nõusoleku küsimise kohustusest kinnistu turuväärtuse vähendamist. Antud juhul tuleb arvestada, et kaebaja kinnistu näol on tegemist 100%- liselt ühiskondlike ehitiste maaga, mille suhtes kehtivad niikuinii looduskaitselised ja muinsuskaitselised piirangud. Kinnistul asuv Koigi mõisa park on kuulutatud Kultuuriministri 11.02.1998 määrusega

kultuurimälestiseks. Seetõttu on kaebajal nii või teisiti vajalik küsida kinnistul ehitusja planeerimistegevuse

läbiviimisel nõusolekuid ka Muinsuskaitseametilt ja Keskkonnaametilt.

38. Kaebuse tekstist nähtuvalt on kaebajal väidetavalt soov alustada pargi projekteerimisega, grillimisalade, teedevõrgu, ehitiste ja valgustuse rajamisega. Viidatud väited on aga paljasõnalised ning kaebaja ei ole välja toonud mingisuguseid tõendeid, mis kinnitaksid kaebaja vastavasisulisi plaane. Arvestades looduskaitselisi ja muinsuskaitselisi piiranguid ei saa selliste plaanide realiseerimist pidada ka usutavaks.

39. Teemaplaneeringus on läbivalt arvestatud, et rajatav tee toob endaga olulisel määral kaasa müra ning vibratsiooni, mille vähendamiseks võetakse konkreetseid meetmeid tee-ehitusprojekti koostamise etapis. Ka Siseministeeriumi 26.07.2012 kirjas on märgitud: „Maakonnaplaneeringu koostamise ja avalikustamise käigus esitatud ettepanekuid, mis puudutavad müratõkete rajamist, ei ole võimalik ega ka otstarbekas lahendada maakonnaplaneeringu koostamise käigus, kuid neid tuleb arvestada teeprojekti koostamisel.“ Samuti on Tallinna Halduskohus oma 02.05.2013 määruse punktis 2.3 käesolevas asjas õigesti selgitanud, miks on maantee negatiivsete mõjude vähendamiseks konkreetsete meetmete (kõrghaljastuse) ettenägemine maakonnaplaneeringuga välistatud.

40. Kaebaja leiab, et kooskõlastuse küsimise kohustusega samaväärse tulemuse annaks näiteks planeeringute kehtestamise ja ehituslubade väljaandmise kooskõlastamine lähtuvalt teemaplaneeringu elluviimiseks vajalikest nõuetest. Vastustaja on seisukohal, et eelnev kooskõlastuskohustus on efektiivseim ning sealjuures ka mõõdukas abinõu kindlustamaks, et kinnistul viiakse läbi planeeritava maantee rajamise seisukohalt sobivad tegevused. Kooskõlastuse küsimisega planeerimisja ehitustegevuse läbiviimisel määratakse lubatud tegevused kinnistul kindlaks juba varasemas etapis, mis aitab ära hoida olukorda, kus läbi viidud ajaja ressursimahukas planeerimistegevus võib osutuda kasutuks, kui seda hilisemalt ei kooskõlastata. Seega on eelnev kooskõlastuskohustus, nagu Teemaplaneering seda ka ette näeb, ka kaebaja kinnistu omanikule lõppkokkuvõttes vähem koormavam ning igati sobiv meede.

41. Kaebaja leiab, et kinnistuomanike omandiõigust piiraks sisuliselt vähem ka selge loetelu keelatud maakasutuse viisidest, mis annaks maaomanikule KASVS § 3 lg 2 alusel õiguse nõuda kinnisasja võõrandamist riigi poolt õiglase ja kohese tasu eest, kui kehtestatud avalik-õiguslikud kitsendused ei võimalda kinnisasja kasutamist vastavalt senisele sihtotstarbele. Vastustaja kaebaja seisukohaga ei nõustu ning leiab, et kinnistul lubatavate tegevuste määramisel tuleks eelkõige lähtuda eesmärgist, et planeeringu kehtestamise järel oleks kinnistu omanikul kinnistul tegevuste läbi viimine võimalikult suures ulatuses siiski võimalik. Keelatud tegevuste loetelu näol oleks tegemist kindlapiiriliste tingimustega, kus puuduks kaalutlusruum ning mille kehtestamine ei oleks ka mõistlik, kuna teekaitsevööndis ja trassi koridoris lubatavate tegevuste hindamine peaks toimuma igal üksikjuhtumil eraldi. Sealjuures on kooskõlastuskohustus märksa paindlikum ja kinnistuomanike õigusi oluliselt vähem piirav meede, kuna võimaldab arvesse võtta konkreetse kinnistuga seotud asjaolusid ja kinnistu omaniku soove. Seega on kooskõlastuskohustus igati sobivaks meetmeks, tagamaks teekaitsevööndis ja trassi koridoris sobivate tegevuste läbiviimist.

42. Vaidlusalused piirangud ei riiva kohaliku omavalitsuse autonoomiat. Vastustaja nõustub täielikult Tallinna Halduskohtu 02.05.2013 määruses ja Tallinna Ringkonnakohtu 12.06.2013 määruses tooduga, et PlanS § 7 lg 3 p 10 näeb maakonnaplaneeringu ülesandena ette teekoridoride paigutuse määramise, mistõttu ei ole tegemist küsimusega, mida saab otsustada valla üldplaneeringuga ja mis oleks kaitstud kohaliku omavalitsuse autonoomiaga. Riigikohus ei ole eeltoodu osas ka viidatud kohtumääruseid tühistanud ja see tähendab seda, et selles osas on ringkonnakohtu määrus jõustunud ega kuulu ümbervaatamisele.

Vastustaja 24.10.2014 vastuses (II kd tl 111-114) on vastustaja märkinud täiendavalt järgmist:

43. Vastustaja leiab, et kuna Koigi vald on vaidlusaluse trassi koridori asukoha Teemaplaneeringu menetluses ühemõtteliselt kooskõlastanud, ei ole tal võimalik käesolevas kohtuvaidluses esitada vastuväiteid või teha vastustajale etteheiteid trassi koridori asukoha pinnalt. Vaidluse all saab olla seega üksnes see, kas planeeritava maantee teekaitsevööndis ja trassi koridoris edasise ehitusja planeerimistegevuse sõltuvusse seadmine Maanteeameti nõusolekust on õiguspärane või mitte.

44. Vastustaja poolt 16.06.14 vastusele lisatud tõendid on asjakohased. Nimetatud tõendid annavad ülevaate nii Teemaplaneeringu kui ka sellega seotud KMH menetlusest, samuti aitavad nimetatud materjalid hinnata kaebaja väidet, kas Teemaplaneeringu kehtestamisega on kaebaja õiguslik olukord seoses Maanteeameti kooskõlastamiskohustusega tõepoolest kaebaja jaoks koormavamaks muutunud. Kui kohtu jaoks on ilmne, et juba varasematest õigusaktidest (TeeS, üldplaneering) tulenes kaebajale niikuinii kohustus vaidlusalusel alal (so kinnistu osal, mis jääb Teemaplaneeringu järgselt teekaitsevööndisse ja trassi koridori) tegevus Maanteeametiga kooskõlastada, siis puudub kaebajal vaidlusalusest Teemaplaneeringust johtuv õiguste riive. Õiguste riive puudumisel tuleb kaebus jätta rahuldamata ning puudub tarvidus hinnata teisi kaebaja väiteid, sh seda, kas Maanteeametiga kooskõlastamiskohustuse ettenägemine on õiguspärane ja lubatav või mitte.

45. Kaebaja väited seoses suvaõigusega kasutamisega on ainetud. Ka TeeS § 36, mis sätestab kohustuse teel ja teekaitsevööndis ehitustegevus tee omanikuga kooskõlastada, ei ole kehtestatud diskretsiooni piire. Samuti ei ole diskretsiooni piire kehtestatud PlanS §-s 17. Ainuüksi seetõttu ei saa olla kohane kaebaja etteheide, et Teemaplaneeringus ei ole kehtestatud diskretsiooni piire. Diskretsiooni piirid on sätestatud HMS §-s 4, mille teise lõike kohaselt tuleb teostada kaalutlusõigust kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Maanteeamet kui haldusorgan peab oma nõusoleku andmisel HMS §-st 4 kinni pidama ega saa diskretsiooniõigust teostada suvaliselt. Sel põhjusel on ilmselgelt liialdatud ja otsitud kaebaja väited, et Teemaplaneeringuga on seadusest tulenevat kooskõlastamispädevust laiendatud kaalutlusruumita loapädevuseks.

46. Kaebaja kaks nõuet kolmest ei puuduta mitte trassi koridori, vaid just teekaitsevööndi ala, mille osas on kaebaja möönnud, et pärast Teemaplaneeringu kehtestamist ulatub see ala võrreldes varasemaga veel vähem kaebaja kinnistule. Seega ei saa olla vaidlust, et teekaitsevööndit puudutavate piirangute territoriaalne ulatus väheneb, mitte ei suurene , ning ainuüksi seetõttu on kaebaja kaks esimest nõuet alusetud. Lisaks ei saa TeeS § 36 lg 1 p 1 valguses olla mingit kahtlust Maanteeametiga kooskõlastmise kohustuste olemasolus.

47. Kaebaja tõlgendab TeeS §-st 36 lg 1 p 1 tulenevat nõusoleku küsimise kohustust täiesti meelevaldselt ja otsitult, leides, et detailplaneeringu kohustusega aladel ei peagi tee omanikult nõusolekut küsima.

TeeS viidatud säte sätestab: teel ja tee kaitsevööndis on tee omaniku nõusolekuta keelatud: 1) ehitada hooneid või rajatisi ning rajada istandikke. Detailplaneeringu koostamise kohustusega aladel võib hooneid ehitada teekaitsevööndisse juhul, kui see on lubatud kohaliku omavalitsuse kehtestatud detailplaneeringus. Nimetatud sätet on eesmärgipäraselt, samuti seaduseelnõud (501 SE I) arvestades võimalik tõlgendada ainult sellisel viisil, et tee omaniku nõusolek on vajalik hoonete ja rajatiste ehitamiseks ning istandike rajamiseks, va juhul, kui juba on kehtestatud detailplaneering, mis on kooskõlastatud Maanteeametiga. Pelgalt asjaolu, et tegemist on detailplaneeringu kohustusega alaga, ei saa kaotada nõuet, et tee omanik peab viidatud sättes toodud tegevusega nõus olema. Lisaks ei saa ka normi sõnastust arvestades olla mingit vaidlust, et rajatiste

ja istandike rajamiseks on vaja igal juhul nõusolekut, sest viidatud puntki teine lause räägib pelgalt hoonetest.

Kui aga lähtuda kaebaja käsitlusest, et teine lause vabastab hoonete ehitamise eelnevast nõusoleku küsimise kohustusest, siis jõuaks absurdse ja seaduse mõttega üheselt vastuolus oleva tõlgenduseni, et rajatiste ja istandike rajamiseks on alati vaja tee omaniku nõusolekut, ent mõjult palju suurema objekti – hoone – ehitamiseks ei ole eelnevat nõusolekut vaja. Eeltoodud asjaoludel peab teel ja teekaitsevööndis toimuva ehitustegevusega ning sellele eelneva planeerimistegevusega alati tee omanik (antud juhul Maanteeamet) nõus olema.

48. Mis puudutab trassi koridori ulatust, siis Koigi valla üldplaneeringu kohaselt on ette nähtud olemasoleva tee teekaitsevöönd 50 m ning sanitaarkaitsevöönd 300 m ning lisaks on üldplaneeringu seletuskirjas selgelt välja toodud, et maantee rekonstrueerimine Koigi valla osas toimub Maanteeameti poolt koostöös vallavalitsusega. Vastustaja esitatud plaanilt nähtub üheselt, et senine sanitaarkaitsevöönd ulatub kaugemale kui trassi koridor, samuti ulatub olemasoleva maantee kaitsevöönd kaugemale kui planeeritava maantee kaitsevöönd. Seega ei saa mingit vaidlust olla, et planeeritavad piirangualad ei ulatu kaugemale kui senised ning puudub kaebaja õiguste kitsendamine.

49. Asjaolu, et Teede-ja Sideministri 28.09.1999 määruse nr 55 lisa, milles oli reguleeritud sanitaarkaitsevööndi sisu ja tähendust, on alates 15.08.2014 kehtetuks tunnistatud, ei saa omada mitte mingisugust asjassepuutuvust käesolevas vaidluses. Esiteks puudub sellel määruse muudatusel tagasiulatuv jõud ning vaidlust ei saa olla, et Teemaplaneeringu kehtestamise ajal vaidlusalune määruse lisa kehtis. Teiseks ei saa nimetatud määruse muutumine omada mingit automaatset õiguslikku mõju ka üldplaneeringuga ette nähtud sanitaarkaitsevööndile, sest vaidlust ei saa olla, et üldplaneeringu kehtestamise ajal sanitaarkaitsevööndite regulatsioon kehtis. Nii nagu sedastab Tallinna Ringkonnakohus 29.05.2009 otsuses haldusasjas 3-08-2009 p-s 11, ei kao sanitaarkaitsevööndit ette nägeva määruse kehtetuks tunnistamisel üldplaneeringus sätestatud sanitaarkaitsevööndi regulatiivsus, kuna üldplaneering on iseseisev õigusakt ning selles sätestatu ei muutu üldnormi muutumisel automaatselt kehtetuks. Käesoleva vaidluse lahendamisel ning kaebaja õiguste riive hindamisel on oluline see, milline oli seis kinnistu osas Teemaplaneeringu kehtestamisel ja kaebuse esitamisel ning hinnata tuleb, kas just nimetatud hetkel leidis aset piirangute karmistumine kaebaja kinnistu suhtes. Nagu ülal märgitud, nägi üldplaneering võrreldes Teemaplaneeringuga ette ulatuslikuma piiranguala.

50. Seonduvalt piiranguala eesmärkidega märgib vastustaja, et maantee sanitaarkaitsevööndi kehtestamise eesmärgiks oli lisaks ülalviidatud määruse nr 55 lisas sätestatule kindlasti just maanteega piirnevate isikute informeerimine tulevikus ehitatavast I klassi maanteest ning sellega seonduvatest mõjudest ümbritsevale alale. Ühelegi sanitaarkaitsevööndis paikneva kinnistu omanikule ei saa üldplaneeringu ega ka PlanS § 17 alusel tulla üllatusena, et planeeringuja ehitustegevus tuleb kooskõlastada Maanteeametiga.

51. Trassi koridori osas PlanS § 291 lg 5 sätestab ühemõtteliselt, et pärast maakonnaplaneeringu kehtestamist kantakse „joonehitise asukoht ja maakonnaplaneeringuga kindlaks määratud maaja veealade üldised kasutamistingimused“ varem kehtestatud üldplaneeringusse. Sellega on ümber lükatud kaebaja väited, et maakasutusja ehitustingimusi on võimalik PlanS-i kohaselt seada vaid üldplaneeringu ja detailplaneeringu alusel. Joonehitise eriregulatsioonis on vastav kasutamistingimuste kehtestamise pädevus üle antud maakonnaplaneeringu kehtestajale ning seeläbi, et maakonnaplaneering kantakse üldplaneeringusse, on tagatud tingimuste nähtumine ka üldplaneeringust endast. Ei saa vaidlust olla, et joonehitise trassi koridoris (millist mõistet PlanS § 291 lg 2 otsesõnu kasutab) maantee omanikult nõusoleku küsimise kohustuse ettenägemine kujutab endast viidatud sätete tähenduses maa-ala kasutamistingimust.

52. Vastustaja hinnangul on paljasõnalised, tõendamata ja ainetud kaebaja väited, et Maanteeametilt nõusoleku küsimise kohustus seab ohtu kinnistu sihipärase kasutamise võimaluse. Tegemist on 100%-liselt ühiskondlike ehitiste maaga, mille suhtes kehtivad niikuinii looduskaitselised ja muinsuskaitselased piirangud. Vaidlusaluse planeeritava riigimaantee puhul on tegemist riiklikult tähtsa projektiga ning selle taga seisvate avalike huvidega vaidlusalune riigimaantee esimesel võimalusel välja ehitada Vaidlusalused piirangud ei välista a priori trassi koridoris ega ka teekaitsevööndis ehitustegevust (ehitustegevuse eelnev kooskõlastamiskohustus ei ole samastatav ehitustegevuse välistamisega). Arvestades kinnistu faktilist ja õiguslikku olukorda, samuti asjaolu, et Koigi vald peab lähtuma avalikest huvidest, ei ole kuidagi usutav ega tõsiseltvõetav, et Koigi valla tegelikuks sooviks on just trassi koridori ka reaalselt midagi ehitada. Vastustaja rõhutab, et Teemaplaneering ei mõjuta kaebaja võimalusi oma kinnistul ehitusja planeerimistegevust ellu viia väljaspool trassi koridori. Ja kui vastav soov oleks, ei välista Teemaplaneering planeerimisja ehitustegevust (selle võib küll välistada kinnistu sihtotstarve ja muudest õigusaktidest tulenevad piirangud), kuid selliseks tegevuseks tuleb eelnevalt Maanteeameti nõusolek küsida. Maanteeamet peab vastavaks tegevuseks nõusoleku andmise kaalumisel lähtuma HMS § 4 sätestatust. Eeltoodust johtuvalt on ilmselgelt utreeritud ka kaebaja väited, et Teemaplaneeringu kohaselt on Maanteeametile antud otsustada kogu planeerimisja ehitustegevuse üle trassi koridoris.

53. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et kõik kaebaja vastuväited seonduvalt piirangute ebaproportsionaalsusega on alusetud. Proportsionaalsuse hindamisele ei saa alluda otsesõnu seadusest (TeeS) tulenevad kooskõlastamiskohustused tee ja teekaitsevööndi osas. Kui kaebaja sooviks neid vaidlustada, tuleks TeeS § 36 lg 1 p 1 põhiseaduse vastaseks tunnistada. Lisaks on proportsionaalne ka teekaitsevööndist edasiulatuvas trassi koridori osas sätestatud kooskõlastamiskohustus, kuna kinnistu teatud osa trassi koridorina määratlemine ei sega kuidagi kinnistu sihtotstarbelist kasutamist (Teemaplaneeringuga ei ole välistatud selles alas planeerimisja ehitustegevus), vastav kooskõlastamiskohustus oli juba varasemalt

nii üldplaneeringust kui ka PlanS-ist johtuv ning üleriigiliselt tähtsa objekti puhul nagu I klassi riigimaantee,

on kooskõlastamiskohustus proportsionaalne ka eesmärgi suhtes.

54. Arvestades vaidlusaluse planeeringuobjekti mastaapsust ning sellele eelnenud menetluse põhjalikkust (mh asjaolu, et kaebaja ise on trassi asukoha kooskõlastanud), ei ole mõistlikult vastuvõetav, et üks kohalik omavalitsusüksus saaks temale kuuluva, planeeritava riigimaantee äärde jääva kinnistu omanikuna blokeerida või ohtu seada kogu projekti realiseerimise võimalikkuse.

55. Trassi koridor on ette nähtud eeskätt selleks, et trassi täpne paiknemine 650 m laiuse trassi koridori ulatuses alles selgub tee-ehitusprojekti koostamise käigus (mis on üheselt välja toodud ka Seletuskirja p-s

2.1.1), mistõttu tuleb arvestada, et rajatav maantee ei pruugi reaalsuses sattuda täpselt trassi koridori keskele,

vaid ka ühele poole äärde ning 50-meetrine teekaitsevöönd võib reaalselt jääda täpselt trassikoridori piiri

äärde. Ainuüksi seetõttu on mõistlik ja põhjendatud rakendada kogu trassi koridori ulatuses sisuliselt teekaitsevööndi režiimi.

56. Planeeritava riigimaantee kui riiklikult tähtsa projekti realiseerimist ei saa mõistlikult takistada ühe kohaliku omavalitsusüksuse soovimatus temale kuuluva kinnistu, mis jääb planeeritava maantee teekaitsevööndisse ja trassi koridori, osas küsida ehitusja planeerimistegevuseks Maanteeameti nõusolekut. Lähtudes juba ainuüksi huvide kaalumisest (avalikud huvid versus kaebaja kui Kinnistu omaniku huvid) ei saa jääda mingit kahtlust vaidlusaluste nõusoleku küsimise kohustuste proportsionaalsuses.

KOHTU PÕHJENDUSED

57. Kohus, hinnanud poolte esitatud põhjendusi ja tõendeid nende kogumis leiab, et kaebus tuleb osaliselt rahuldada. Kohtu põhjendused on järgmised.

58. Riigikohtu 27.11.2013 kohtumääruses käesolevas asjas (nr 3-3-1-62-13) on (p 10 ja 11 ) märgitud: „Halduskohus on käsitlenud kaebust kolmel erineval alusel: avalikes huvides esitatud kaebusena (populaarkaebusena), kolmandate isikute huvides ja kaebaja subjektiivsete õiguste kaitseks esitatud kaebusena. Asjaolu, et halduskohus on välistanud kaebuse menetlemise avalikes huvides esitatud populaarkaebusena ja kolmandate isikute huvides esitatud kaebusena, kaebaja vaidlustanud ei ole. Ringkonnakohtule esitatud määruskaebusest nähtub, et kaebaja eesmärgiks kaebuse esitamisel on enda omandiõiguse kaitse.“ Nimetatud Riigikohtu 27.11.2013 kohtumäärusega rahuldati Koigi valla määruskaebus, tühistati Tallinna Halduskohtu 02.05.2013 ja Tallinna Ringkonnakohtu 12.06.2013 määrused haldusasjas osas, mis puudutab Järva maavanema 30.12.2012 korralduse nr 423 vaidlustamist Koigi valla omandiõiguse väidetava rikkumise alusel ning saadeti asi selles osas halduskohtule kaebuse menetlusse võtmise uueks otsustamiseks. Muus osas jäeti halduskohtu ja ringkonnakohtu määrused muutmata.

HKMS § 49 lg 1 kohaselt võib kaebaja kaebuse nõuet või alust muuta kuni kohtuvaidluseni halduskohtus, kui see on kohtu hinnangul otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks ning kaebuse esitamine muudetud kujul oleks halduskohtumenetluse seadustiku kohaselt lubatav. Käesoleval juhul on kaebaja pärast Riigikohtu 27.11.2013 kohtumäärust asjas nr 3-3-1-62-13 kohtule kaebuse tervikteksti esitamisel lisaks HKMS § 44 lg 4 alusele (omandiõiguse kaitse) esitanud kaebuse põhjendused ka kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmise takistamise alusel (HKMS § 44 lg 5). Kohus on mõlemal alusel esitatud kaebuse menetlusse võtnud.

59. Koigi vald palub kohtule esitatud kaebuses (I kd 114 pöördel) tühistada Järva maavanema 30.11.2012 korraldusega nr 423 kehtestatud Teemaplaneeringu osas, milles see kehtestab Koigi valla suhtes: punktis

2.1.1 piirangu ehitada kavandatava tee ja teekaitsevööndi alas hooneid või rajatisi ning rajada istandikke üksnes Maanteeameti nõusolekul ning kohaliku omavalitsuse kohustuse küsida Maanteeametilt tingimused enne planeeringu algatamist või projekteerimistingimuste väljastamist; punktis 2.1.2 piirangu, mille kohaselt võib trassikoridoris toimuda planeerimisja ehitustegevus üksnes Maanteeameti nõusolekul (I kd tl

114 pöördel).

Teemaplaneeringu seletuskirja punktis 2.1.1 „Tee ja teekasitsevööndi ala“ (I kd tl 210) on märgitud, et arvestades planeeringutest ja õigusaktidest tulenevaid piiranguid, võib kavandatava tee ja teekaitsevööndi alas ehitada hooneid või rajatisi ning rajada istandikke üksnes Maanteeameti nõusolekul. Kohalikul omavalitsusel tuleb Maanteeametilt küsida tingimused enne planeeringu algatamist või

projekteerimistingimuste väljastamist. Tee ja tee kaitsevööndi ala laius sõltub tee klassist: I klassi maanteel-

150 m; II-V klassi maanteel – 120 m: kohalikul teel – 60 m.

Seletuskirja punktis 2.1.2 „Trassi koridor“ (I kd tl 210 pöördel) on märgitud, et trassi koridoris toimuv planeerimisja ehitustegevus võib toimuda üksnes Maanteeameti nõusolekul. Maanteeameti nõusolekut nõudvate objektide kavandamisel tuleb kohalikul omavalitsusel Maanteeametilt tingimused küsida enne planeeringu algatamist või projekteerimistingimuste väljastamist. Trassi koridori laius sõltub tee klassist I klassi maanteel- 650 m; II-III klassi maanteel -420 m; IV-V klassi maanteel – 140 m: kohalikul teel – 80 m.

60. PlanS § 7 lg 1 kohaselt maakonnaplaneering koostatakse kogu maakonna territooriumi või selle osa kohta. Sama paragrahvi lõike 2 p 2 kohaselt võib maakonnaplaneeringu koostada teemaplaneeringuna kehtiva maakonnaplaneeringu täpsustamiseks ja täiendamiseks vastavalt käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud ülesannetele. PlanS § 7 lg 3 sätestab maakonnaplaneeringu ülesanded, milleks muu hulgas on maaja veealade üldiste kasutamistingimuste määratlemine (p 8) ning teede, raudteede, veeteede ja tehnovõrkude koridoride, lennuväljade, sadamate ja jäätmete ladestamise kohtade ning muude tehnorajatiste paigutuse määramine (p 10).

PlanS § 291 lg 1 p 1 kohaselt on riigimaantee mitut kohalikku omavalitsust läbiv joonehitis (edaspidi joonehitis) PlanS tähenduses. Sama paragrahvi lõike 2 ls 1 kohaselt joonehitise trassi koridori asukoht määratakse üldjuhul maakonnaplaneeringuga. Vaidlustatud teemaplaneeringu kehtestamise ajal kehtinud PlanS § 291 lg 5 sätestas, et pärast joonehitise asukohavaliku maakonnaplaneeringu kehtestamist kantakse joonehitise asukoht vastavasse varem kehtestatud üldplaneeringusse. Joonehitise asukohavaliku maakonnaplaneeringu otsus jõustub järgmisel päeval pärast joonehitise asukoha kandmist kõigisse joonehitise asukohavaliku ala kehtestatud üldplaneeringutesse. Alates 01.03.2013 sätestab PlanS § 291 lg 5, et pärast joonehitise asukohavaliku maakonnaplaneeringu kehtestamist kantakse joonehitise asukoht ja maakonnaplaneeringuga kindlaks määratud maaja veealade üldised kasutamistingimused vastavasse varem kehtestatud üldplaneeringusse päeva jooksul maakonnaplaneeringu kehtestamisest arvates. Planeerimisseaduse, kinnisasja sundvõõrandamise seaduse ja looduskaitseseaduse muutmise seaduse 247 SE seletuskirjas planeerimisseaduse muutmise seaduse eelnõu juurde on märgitud: „Planeerimisseaduse § 7 lg

3 p 8 kohaselt on maakonnaplaneeringu üheks ülesandeks maaja veealade üldiste kasutamistingimuste määratlemine. Maaja veealade üldiste kasutamistingimuste üldplaneeringusse kandmise kohustuse sätestamisega tagatakse, et üldplaneeringus ei oleks toodud ainult joonehitise asukoht, vaid kajastatud oleks ka maakonnaplaneeringus määratud üldised maaja veealade kasutamistingimused“. PlanS § 462 sätestab alates 01.03.2013, et enne 2013. aasta 1. märtsi kehtestatud maakonnaplaneering, millega kavandatud joonehitise asukoht ei ole kantud üldplaneeringusse vastavalt käesoleva seaduse § 291 lõikele 5, jõustub 2013. aasta 1. märtsil.

Seega tulenevalt eeltoodud sätetest määratakse maakonnaplaneeringuga, s.h teemaplaneeringuga kehtiva maakonnaplaneeringu täpsustamiseks ja täiendamiseks, teede koridoride asukohad ja maaja veealade üldised kasutamistingimused ning need muutuvad pärast teemaplaneeringu kehtestamist valla üldplaneeringusse kandmisega valla üldplaneeringu osaks. St maakonnaplaneering asendab maantee trassi koridori puhul üldplaneeringut. PlanS § 8 lg 7 kohaselt on kehtestatud üldplaneering, sh üldplaneeringusse kantud tee/ trassi koridori paigutus ja trassi koridoris maakonnaplaneeringuga kindlaks määratud maaja veealade üldised kasutamistingimused, aluseks detailplaneeringute koostamisele detailplaneeringu koostamise kohustusega aladel ja juhtudel ning maakorraldusele ja projekteerimistingimuste väljaandmisele väljaspool detailplaneeringu koostamise kohustusega alasid.

61. Arvestades PlanS § 7 lg 3 punkte 8 ja 10 ja PlanS § 291 lg-ga 5 sätestatud eriregulatsiooni, siis on seaduse alusel üldplaneeringus tee/ trassi koridori paigutuse ja trassi koridoris maaja veealade üldiste kasutamistingimuste kehtestamise pädevus antud maakonnaplaneeringu kehtestajale. Tegemist ei ole seega küsimusega, mida saab kohalik omavalitsus otsustada valla üldplaneeringuga ja mis oleks kaitstud kohaliku omavalitsuse autonoomiaga. Seega on põhjendamatu kaebaja väide Teemaplaneeringuga kaebaja planeerimispädevuse rikkumisest.

62. PlanS § 291 lg 2 kohaselt tuleb maakonnaplaneeringuga joonehitise trassi koridori asukoha valikul kaaluda mitut võimalikku asukohta. Käesoleval juhul oli haldusasja materjalidest nähtuvalt Koigi vallas asuva Mäeküla möödasõidu trassi koridori planeerimisel kolm alternatiivset lahendust ning on valitud KSH kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete hinnangute ning Paide Vallavolikogu ja Koigi Vallavolikogu otsuse tulemusena variant 3 (Teemaplaneeringu seletuskirja lk 19-I kd tl 124 pöördel). Koigi vald on Vallavolikogu 02.07.2010 otsusega nr 36 planeeringumenetluses toetanud trassi koridori asukohta Teemaplaneeringus määratletud kohas ( I kd tl 186). Ka ei ole kaebaja kaebuses väitnud, et trassi asukoht iseenesest tema õigusi rikuks.

63. Kaebaja kaks esimest nõuet seonduvad tee ja tee kaitsevööndi ala piirangutega. TeeS § 13 lg 1 kohaselt tee kaitseks, teehoiu korraldamiseks, liiklusohutuse tagamiseks ning teelt lähtuvate keskkonnakahjulike ja inimesele ohtlike mõjude vähendamiseks rajatakse tee äärde kaitsevöönd. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt riigimaantee kaitsevööndi laius mõlemal pool sõiduraja telge ja mitme sõiduraja korral mõlemal pool äärmise sõiduraja telge on 50 meetrit. TeeS § 36 lg 1 p 1 kohaselt on teel ja tee kaitsevööndis tee omaniku nõusolekuta keelatud ehitada hooneid või rajatisi ning rajada istandikke. Detailplaneeringu koostamise kohustusega aladel võib hooneid ehitada teekaitsevööndisse juhul, kui see on lubatud kohaliku omavalitsuse kehtestatud detailplaneeringus. Ka TeeS § 32 lg 3 alusel kehtestatud teedeja siseministri 28.09.1999 määrusest nr 59 „Tee ja tee kaitsevööndi kasutamise ja kaitsmise nõuded“ tuleneb keeld teel ja tee kaitsevööndis tee omaniku nõusolekuta ehitada hooneid või rajatisi ning istandikku rajada ja muid keelde. Määruse p 28 kohaselt on teel ja tee kaitsevööndis tee omaniku nõusolekuta muu hulgas keelatud: ehitada nähtavust piiravaid hooneid või rajatisi ning rajada istandikku; ehitada kiirendusvõi aeglustusrada, pealevõi mahasõiduteed, alalist või ajutist müügipunkti või muud teeninduskohta; paigaldada valgustusseadet või teabeja reklaamivahendit; korraldada spordivõistlust või muud rahvaüritust. Ka TeeS § 36 lg 1 p 5 keelab tee kaitsevööndis tee omaniku nõusolekuta korraldada spordivõistlust või muud rahvaüritust. Seega on piirangutel kavandatava tee ja teekaitsevööndi alas õiguslik alus.

64. Vaidlustatud korralduse andmise ajal 30.11.2012 kehtinud majandus-ja kommunikatsiooniministri 22.11.2010 määrusega nr 98 kehtestatud „Maanteeameti põhimääruse“ § 10 p 15 kohaselt Maanteeamet korraldab riigimaanteede hoidu, kasutamist ja kaitset ning p 24 kohaselt korraldab Maanteeamet riigimaantee ehitusja remonditööde omanikujärelevalvet. Sama sätestavad alates 01.04.2013 kehtiva majandusja kommunikatsiooniministri 01.03.2013 määrusega nr 16 vastu võetud „Maanteeameti põhimääruse“ § 10 punktid 13 ja 20. Põhimääruse § 17 lg 15 kohaselt on Maanteeameti teedevõrgu osakonna põhiülesandeks muu hulgas riigimaanteede üle arvestuse pidamine, riigimaanteede nimekirja kandmise ja sellest väljaarvamise eelnõu ettevalmistamine. Seega on Teemaplaneeringus õigesti määratletud Maanteeamet isikuna, kellelt tuleb nõusolek küsida.

65. Kaebusest ja Koigi valla kehtivast üldplaneeringust (II kd tl 58-91) ning vastustaja esitatud jooniselt (II kd tl 115) nähtuvalt asub kaebaja Mõisavahe tee 11 kinnistu Koigi valla üldplaneeringu kohaselt osaliselt Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maantee teekaitsevööndis. Sealjuures jooniselt (II kd tl 115) nähtuvalt ulatub Mõisavahe tee 11 kinnistul Koigi valla üldplaneeringukohane teekaitsevöönd kaugemale kui Teemaplaneeringuga ette nähtud teekaitsevöönd. Seega ei halvenda Teemaplaneering tee kaitsevööndi ulatuse osas kaebaja olukorda omandiõigusega seonduvalt.

66. Ka on Teemaplaneeringu punktis 2.1.13 märgitud, et kuni teemaplaneeringu elluviimiseni konkreetsel teelõigul võib jätkuda olemasolev katastri sihtotstarbe järgne ja/või kehtestatud detailplaneeringuga ette nähtud maakasutus, va tee ja teekaitsevööndi ala, kus Maanteeameti nõusolekuta ei tohi ehitada uusi ehitisi või muuta maakasutuse otstarvet. Seega ei ole takistatud kaebaja kinnistu sihtotstarbeline kasutamine, va teel ja teekaitsevööndi alas, kus kaebaja kinnistu osas olid ja on piirangud TeeS §-st 36 ja teedeja

siseministri 28.09.1999 määrusest nr 59 „Tee ja tee kaitsevööndi kasutamise ja kaitsmise nõuded“ tulenevalt.

67. Lisaks jääb kaebajale kuuluval kinnistul asuv Koigi mõisa park Teemaplaneeringu seletuskirja punktis

2.2.6 märgitu kohaselt tee ehitamiseks vajalikust alast väljapoole. Teemaplaneeringu seletuskirjas märgitu kohaselt tuleb tee ja sellega seonduvate rajatiste tee-ehitusprojekti koostamisel tagada mõisapargi säilimine olemasolevas mahus. Tagada pargi eksponeerimine (sh ka müratõkete vastavad lahendused, osutavad liiklusmärgid I klassi teel sobivas asukohas jms) nii I klassi teelt kui olemasolevalt maanteelt (I kd tl 126). Seega ei saa Teemaplaneering kaebuses vaidlustatud osas rikkuda kaebaja õigusi Koigi mõisa pargiga seonduvalt.

68. Õigust ehitada ilma tee omaniku nõusolekuta ei tule kaebajale ka TeeS § 36 lg 1 p 1 teisest lausest, mille kohaselt võib teel ja tee kaitsevööndis detailplaneeringu koostamise kohustusega aladel hooneid ehitada teekaitsevööndisse juhul, kui see on lubatud kohaliku omavalitsuse kehtestatud detailplaneeringus.

68.1 PlanS § 17 lg 2 p 3 kohaselt tuleb detailplaneering enne PlanS § 18 kohast vastuvõtmist kooskõlastada asjaomase riigiasutusega muu hulgas, kui planeeritavale maa-alale või selle lähiümbrusesse jääb olemasolev või kavandatav KeHJS § 6 lõikes 1 nimetatud olulise keskkonnamõjuga tegevuse asukoht või kui planeeritaval maa-alal asub maaparandussüsteem. KeHJS § 6 lg 1 p 13 kohaselt on olulise keskkonnamõjuga tegevuseks ka kiirtee, üle kümne kilomeetri pikkuse nelja sõidurajaga tee püstitamine või ühe või kahe sõidurajaga tee ehitamine vähemalt nelja sõidurajaga teeks. Ja kahtlemata on tee kaitsevöönd (riigimaanteel laius mõlemal pool sõiduraja telge 50 meetrit) lähiümbrus PlanS § 17 lg 2 p 3 mõttes.

68.2 Majandusja kommunikatsiooniministri 25.02.2005 määruse nr 26 „Riigimaanteede nimekiri ja riigimaanteede liigid” lisa p 1.2.1 nähtuvalt on põhimaantee nr 2(E263) Tallinn–Tartu–Võru–Luhamaa kantud riigimaanteede nimekirja. Vaidlustatud korraldusest ja Teemaplaneeringu seletuskirjast nähtuvalt kuulub Tallinn-Tartu- Võru- Luhamaa maantee üle-euroopalisse transpordivõrku TEN-T (Trans European Transport Network), mis on Euroopa Liidu sisene maanteede, raudteede, siseveeteede, sadamate, lennujaamade ja multimodaalse transpordi ühenduspunktide võrgustik. Teemaplaneeringus käsitletav teelõik on osa riigi põhimaanteest nr 2 Tallinn-Tartu-Võru- Luhamaa (I kd tl 8-11 ja tl 116). Teemaplaneeringu seletuskirjast nähtuvalt on planeeringu eesmärgiks põhimaantee trassi vastavusse viimine I klassi maanteele esitatavate nõuetele, sh ümbersõitude ning tugimaantee nr 38 ja 37 trasside valik (I kd tl 116). I klassi maantee on Teemaplaneeringuga kavandatud mõlemas liiklussuunas kahe sõidurajaga tee, mis ristub teise teega eri tasandil (I kd tl 118 pöördel). Seega on käesoleval juhul vajalik planeeritava tee lähiümbrusesse jääval alal (sh kaebaja Mõisavahe tee 11 kinnistul, mis Koigi valla üldplaneeringu maakasutuskaardilt (Koigi valla veebilehelt https://koigi.kovtp.ee/uldplaneering leitav) nähtuvalt asub detailplaneeringu koostamise kohustusega alal) toimuva planeerimistegevuse puhul PlanS § 17 lg 2 p 3 tulenevalt asjaomase riigiasutuse kooskõlastus.

68.3 TeeS § 25 lg 2 kohaselt korraldab Maanteeamet teehoidu riigimaanteedel ja on kohustatud nendel teedel looma tingimused ohutuks liiklemiseks. Vaidlustatud korralduse andmise ajal 30.11.2012 kehtinud majandus-ja kommunikatsiooniministri 22.11.2010 määrusega nr 98 kehtestatud „Maanteeameti põhimääruse“ § 9 punkti 1 kohaselt on Maanteeameti põhiülesandeks muu hulgas teehoiu korraldamine ja tingimuste loomine ohutuks liiklemiseks riigimaanteedel. Põhimääruse § 10 p 14 kohaselt Maanteeamet tagab tingimuste loomise ohutuks liiklemiseks riigimaanteedel ning riigimaanteede säilivuse ja kaitse. Põhimääruse § 18 lg 12 punktide 1-3 kohaselt on Maanteeameti planeeringute osakonna põhiülesanneteks ettepanekute tegemine riigimaanteede arenguks vajalike üldja maakonnaplaneeringute algatamiseks; liikluskorralduse üldiste põhimõtete määramine üldplaneeringute kooskõlastamisel ja teede koridoride määramine maakonnaplaneeringute kooskõlastamisel; rahvusvaheliste põhimaanteedega seotud detailplaneeringute kooskõlastamine. Põhimõtteliselt sama sätestavad alates 01.04.2013 kehtiva majandusja kommunikatsiooniministri 01.03.2013 määrusega nr 16 vastu võetud „Maanteeameti põhimääruse“ § 9 p 1, § 10 p 12 ning § 17 lg 13 punktid 1-3. Põhimääruse § 17 lg 13 p 3 kohaselt on Maanteeameti planeeringute osakonna põhiülesanneteks ettepanekute tegemine riigimaanteede arenguks vajalike planeeringute algatamiseks; liikluskorralduse üldiste põhimõtete määramine planeeringute kooskõlastamisel ja teede koridoride määramine planeeringute kooskõlastamisel; riigimaanteedega seotud planeeringute kooskõlastamine. Eeltoodut arvestades on käesoleval juhul Teemaplaneeringuga planeeritava tee lähiümbrusesse jääval alal (sh kaebaja kinnistul) toimuva planeerimistegevuse puhul PlanS § 17 lg 2 p 3 sätestatud kooskõlastajaks Maanteeamet.

68.4 Õiguslikult ei ole määratletud PlanS § 17 lg 2 punktis 3 sätestatud planeeritava maa-ala lähiümbrus. Teemaplaneeringust nähtuvalt on selleks tee kaitsevöönd ja trassi koridor. Õigusaktid ei sätesta ka riigimaantee trassi koridori laiuse ulatust.

Teemaplaneeringu seletuskirja punktis 2.1.2 „Trassi koridor“ (I kd tl 210 pöördel) on märgitud, et planeeringuga kavandatav maantee koos kõigi tee ehitamiseks ja kasutamiseks vajalike rajatistega peab jääma planeeringu põhijoonisel trassi koridoriks määratud maa-alale. Teemaplaneeringu seletuskirja punktide 1.9 ja 2.1.2. kohaselt on trassi koridor maantee ja selle teenindamiseks vajalike rajatiste ehitamise ning võimalike negatiivsete (loodus)keskkonnamõjude leevendamise maa-ala. Trassi koridoris on liiklusega kaasnev mõju inimese tervisele ohtlik, mistõttu on trassi koridori alas eelistatud tootmisja ärimaa arendamine, mis ei tingi inimese pikaajalist viibimist nimetatud alas. Trassi koridori ehitamisel tuleb arvestada teemaplaneeringuga määratud maanteega seotud rajatiste asukohti ja tagada müra ning õhusaaste normaaltasemed (prognoositava liikluskasvu alusel) vastava objekti arendaja poolt (I kd tl 119 pöördel ja tl

210 pöördel). Teemaplaneeringust nähtuvalt on I klassi maantee trassi koridori laius 650 m, jäädes kummalegi poole teekaitsevööndit 250 m (I kd tl 120).

Teemaplaneeringu seletuskirja p 2.1.1 kohaselt tee täpne asukoht, tehnilised näitajad ja sellest tulenevad piirangud (kaitsevööndi ulatus, sanitaarkaitsevööndi ulatus, omandatava maa ulatus) tuleb täpsustada teeehitusprojekti koostamise käigus. Seega määratakse tee täpne asukoht ja lõplik maa-ala suurus teeehitusprojektis, mille koostamine toimub Teemaplaneeringu alusel (TeeS § 19 lg 6).

Teedeja sideministri 28.09.1999 määruse nr 54 „Teeprojekti suhtes esitatavad nõuded“ punkti 10 kohaselt peab tee olema projekteeritud nii, et ta sobiks kokku ümbrusega, ei tekitaks ohtu elule, varale, tervisele ega keskkonnale, võimaldaks energia ja materjalide säästlikku kasutamist, oleks piisava kandevõime, püsivuse ja kestusega, oleks piisavalt kaitstud õnnetuste eest, oleks tagatud juurdepääs rajatise kõikidele osadele pidevaks korrashoiuks, remondi, korrashoiu ja kasutamise kulud oleksid võimalikult väikesed. Sama määruse punkti 11 järgi koostatakse teeprojekt vastavalt Maanteeameti, teedevalitsuse või vallavõi linnavalitsuse antud projekteerimise nõuetele ja kehtestatud planeeringutele ning lähtuvalt teedeja sideministri 28.09.1999 määrusega nr 55 kinnitatud tee projekteerimise normidest ja nõuetest. Kaebuses vaidlustatud Teemaplaneeringu kehtestamise ajal kehtis TeeS § 19 lg 2 alusel antud teedeja sideministri 28.09.1999 määrus nr 55 „Tee projekteerimise normid ja nõuded“, mille lisa „Maanteede projekteerimisnormid“ p 1.8.1 „Keskkonnakaitse. Üldised nõuded“ lõike 15 kohaselt peab tee kaitseks, teehoiu korraldamiseks, liiklusohutuse tagamiseks ning teelt lähtuvate keskkonnakahjulike ja inimesele ohtlike mõjude vähendamiseks projektlahendus ette nägema teeäärse kaitsevööndi. „ Peale tee kaitsevööndi

tuleb maantee projektis ära näidata ka maanteeäärsete teiste vööndite piirid. RJ Lähtudes erinevast saaste ja

maastikutüübist on kolm erinevat vööndit (tabel 1.25) ja nende piiride kaugus sõidutee servast erinevate maanteede klasside korral on toodud tabelis 1.26.“ Tabelis 1.25 on sanitaarkaitsevöönd määratletud kui ala, kus õhusaaste ületab perioodiliselt lubatud piirkontsentratsiooni, pinnase saastamine võib arvestusliku perioodi lõpuks saavutada lubatud piirkontsentratsiooni. Maastik on tunduvalt muutunud. Inimese elamine ja puhkamine on tervisele ohtlik. Tootmisobjektid kooskõlas sanitaarnormidega. Lubatud osaliselt põllundus (v.a viljaja marjaistandikud, juurviljade kasvatamine). Tabelis 1.26 on märgitud, et kiirtee ja I klassi maantee sanitaarkaitsevöönd on 300 m sõidutee servast.

Vastuses kaebusele ongi vastustaja käsitlenud trassi koridori sanitaarkaitsevööndi regulatsiooni valguses. Riigikohtu halduskolleegium on 29.11.2012 kohtuotsuses asjas nr 3-3-1-29-12 leidnud, et kohus võib haldusakti kontrollimisel arvestada haldusorgani poolt kohtumenetluse käigus esitatud põhjendust, kui kohus on veendunud, et haldusorgan lähtus sellest põhjendusest haldusakti andmisel. Arvestades, et teedeja sideministri 28.09.1999 määruse nr 55 lisa Teemaplaneeringu kehtestamise ajal kehtis ja Teemaplaneeringu seletuskirja punktis 2.1.1 on sanitaarkaitsevööndi ulatust käsitletud, on kohus veendunud, et haldusorgan lähtus sellest põhjendusest Teemaplaneeringu kehtestamisel.

Asjakohane ei ole kaebaja väide teede-ja sideministri 28.09.1999 määruse nr 55 lisa kehtetuks muutumisest pärast Teemaplaneeringu kehtestamist. Määruse lisa hilisem kehtetuks tunnistamine ei mõjuta Teemaplaneeringu õiguspärasust.

Tulenevalt eeltoodud õigusaktide nõuetest tee-ehitusprojektile ja Teemaplaneeringu seletuskirjas olevat trassi koridori kirjeldust arvestades saab Teemaplaneeringus planeeritava maantee rajamise võimaluse säilimiseks ette nähtud tee kaitsevööndit ja trassi koridori lugeda kavandatava riigimaantee lähiümbruseks, mis nõuab detailplaneeringu PlanS § 17 lg 2 p 3 kohast kooskõlastamist asjaomase riigiasutusega s.o Maanteeametiga.

68.5 PlanS § 17 lg 4 sätestab, et kui kooskõlastamisel ei viidata vastuolule seaduse või seaduse alusel kehtestatud õigusakti või kehtestatud planeeringuga, loetakse planeering kooskõlastatuks, vaatamata planeeringu kohta esitatud teistele ettepanekutele ja vastuväidetele. PlanS § 17 lg-st 4 tuleneb, et juhul kui kooskõlastamata jätmisel tuginetakse vastuolule seaduse või seaduse alusel kehtestatud õigusakti või kehtestatud planeeringuga, on see kooskõlastamata jätmine planeeringu koostamise korraldajale siduv ning ta ei või planeeringut samal kujul kehtestada (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-1-10 p 12). Seega on sisuliselt planeeringu kooskõlastamata jätmist võimalik käsitada nõusoleku mitteandmisena ja Teemaplaneeringu punkte 2.1.1 ja 2.1.2 ei saa selles osas õigusvastaseks pidada.

69. Eeltoodust nähtuvalt on kaebaja subjektiivsed õigused ja kohaliku omavalitsuse planeerimistegevus piiratud õigusaktidega. Õigusaktide sätetest ja Riigikohtu praktikast nähtub, et I klassi maanteel ja teekaitsevööndis on tee omaniku nõusolekuta keelatud ehitada hooneid või rajatisi ning rajada istandikke ning planeeritava tee lähiümbrusesse jääva teekaitsevööndi ja trassi koridori maa-ala osas ei või detailplaneeringut kehtestada, kui Maanteeamet seda ei kooskõlasta. Seega on Teemaplaneeringuga teel

ja tee kaitsevööndis ja trassi koridoris kehtestatud piirangutel õiguslik alus. Asjaolu, et õigusaktide sätetest

tulenevad piirangud on konkreetsetele sätetele viitamata Teemaplaneeringusse kirjutatud, ei muuda Teemaplaneeringut õigusvastaseks.

70. TeeS § 36, ega PlanS § 17 ei sätesta diskretsiooni piire. Maanteeametil haldusorganina tuleb nõusoleku või kooskõlastuse andmisel kaalutlusõigust teostada lähtudes HMS § 4 lg-s 2 sätestatust, mille kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Puudub alus eeldada, et Maanteeamet HMS §

4 lg-s 2 sätestatut eirama hakkab. Kui kaebaja leiab, et Maanteeameti konkreetne otsustus ei ole õiguspärane, saab kaebaja oma õigusi kaitsta seda otsustust vaidlustades.

71. Ehitusseaduse (EhS) § 19 lg 1 kohaselt on ehitise püstitamiseks ja laiendamiseks koostatava ehitusprojekti aluseks: 1) detailplaneeringu koostamise kohustuse korral kehtestatud detailplaneering ning olemasolu korral kohaliku omavalitsuse väljastatud lisatingimused, mis täpsustavad ehitise arhitektuurseid ja ehituslikke tingimusi, mida detailplaneering ei sisalda; 2) detailplaneeringu koostamise kohustuse puudumise korral projekteerimistingimused. EhS § 19 lg 3 kohaselt on projekteerimistingimused kohaliku omavalitsuse kinnitatud konkreetsele ehitisele kohaldatavad arhitektuursed ja ehituslikud tingimused. Projekteerimistingimuste väljastamisel võtab kohalik omavalitsus aluseks planeeringutes või muul viisil maakasutust korraldavates dokumentides sisalduvaid ehituslikke tingimusi. Kuna TeeS § 36 lg 1 p 1 kohaselt on keelatud teel ja tee kaitsevööndis tee omaniku nõusolekuta ehitada, siis ei saa kaebaja projekteerimistingimusi väljastada tee omaniku nõusolekuta. Seega on Teemaplaneeringus esitatud piirang, küsida Maanteeametilt tingimused enne projekteerimistingimuste väljastamist, õiguspärane. Samuti tuleb projekteerimistingimuste väljastamisel EhS § 19 lg 3 ja PlanS § 8 lg 7 tulenevalt lähtuda valla üldplaneeringust, mille osaks on Teemaplaneeringus kindlaks määratud trassi koridoris maaja veealade üldised kasutamistingimused.

72. Samas ei tulene planeerimisseadusest ega teeseadusest kohustust küsida detailplaneeringule Maanteeameti kooskõlastust enne detailplaneeringu algatamist. PlanS § 17 lg 2 p 3 sätestab sõnaselgelt, et detailplaneering tuleb kooskõlastada asjaomase riigiasutusega enne PlanS § 18 kohast vastuvõtmist. Seega tuleb rahuldada kaebus osaliselt ja tühistada Järva Maavanema 30.11.2012 korraldus nr 423 Koigi valla suhtes osas, milles see kehtestab punktis 2.1.1 kohaliku omavalitsuse kohustuse küsida Maanteeametilt tingimused enne planeeringu algatamist. Ülejäänud nõuete osas jääb kaebus rahuldamata. Kaebaja on taotlenud Teemaplaneeringu punktis 2.1.2 piirangu tühistamist osas, mille kohaselt võib trassikoridoris toimuda planeerimisja ehitustegevus üksnes Maanteeameti nõusolekul (I kd tl 114 pöördel). Kaebaja ei ole esitanud kaebuses taotlust Teemaplaneeringu tühistamiseks punkti 2.1.2 selles osas, milles on märgitud, et kohalikul omavalitsusel tuleb Maanteeametilt küsida tingimused enne planeeringu algatamist. Kohus ei või ületada nõude piire (HKMS § 41 lg 1).

73. HKMS § 108 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 108 lg 2 kohaselt kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega.

HKMS § 109 lg 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumendid ja kulude nimekiri, mis seonduvad osalemisega kohtuistungil, kus lõpetati asja arutamine, esitatakse kohtule hiljemalt kolme tööpäeva jooksul pärast istungi lõppu.

Kaebaja on tähtaegselt esitanud taotluse 30.10.2014 kohtuistungiga seonduvalt menetluskulude väljamõistmiseks summas 1591,68 eurot ja menetluskulude nimekirja ning kuludokumendid (II kd tl 133-136). Kuludokumentidest ja kulude nimekirjast nähtuvalt on õigusabi osutatud käesolevas haldusasjas. Kaebaja leiab Riigikohtu 27.11.2013 määrusele nr 3-3-1-62-13 käesolevas haldusasjas viidates, et Riigikohus on kinnitanud, et kohtuvaidlust, kus kohalik omavalitsus osaleb kaebajana kohtumenetluses, ei saa pidada tema põhitegevusega seonduvaks. Olukorras, kus vastustajat esindasid kohtuistungil advokaadid, oli kaebajal samuti vaja oma õiguste kaitseks kasutada kohtuistungil advokaadibüroo õigusabi.

Vastustaja vaidleb kaebaja menetluskulude väljamõistmise taotlusele vastu, leides, et kaebaja menetluskulude taotlus tuleks jätta rahuldamata ainuüksi seoses kaebuse põhjendamatusega, kuna kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kaebaja menetluskulude taotlus ei ole ka sisuliselt põhjendatud. Viide Riigikohtu 27.11.2013 määrusele asjas nr 3-3-1-62-13 ei ole menetluskulude hüvitamise kontekstis asjakohane, Riigikohtu vastav sedastus vaidluse põhitegevusest väljumise osas puudutas kohtu selgitamiskohustust. Kaebaja viited sellele, et vastustaja on esindatud haldusvälise õigusabiga, on kohatud, arvestades asjaolu, et just kaebaja oli antud juhul see, kes esimesena otsustas kaasata haldusvälist õigusabi. Olukorras, kus kaebaja oli esindatud kogenud kohtuadvokaatidega, ei saanud ka vastustajalt mõistlikult eeldada, et ta oleks pidanud piirduma haldusesiseste jõududega, seda enam, et analoogsete kohtuvaidluste pidamine väljub vaieldamatult vastustaja igapäevase põhitegevuse raamest. Kindlasti ei saa olla põhjendatud menetluskulude nimekirjas kajastatud kulud „kohtuistungi teeside koostamine“ 1,90 tundi. Kaebaja ei esitanud kohtuistungil kirjalikke teese, mistõttu ei ole sellise olematu tegevuse eest kuluhüvitise nõudmine ka õigustatud. Samuti leiab vastustaja, et kaebaja esindajate tunnihind on ebamõistlikult kõrge (192 eurot/t koos käibemaksuga).

Vastustaja esitas kohtuistungil menetluskulude väljamõistmise taotluse kaebajalt 1723,20 euro väljamõistmiseks ja kuludokumendid ning kulude nimekirja (II kd tl 117-121). Samuti esitas vastustaja tähtaegselt taotluse 30.10.2014 kohtuistungiga seonduvalt menetluskulude väljamõistmiseks summas 1226,40 eurot ja menetluskulude nimekirja ning kuludokumendid (II kd tl 128-131). Kuludokumentidest ja kulude nimekirjadest nähtuvalt on õigusabi osutatud käesolevas haldusasjas. Taotluse kohaselt on välise õigusabi kasutamine antud juhul vajalik, kuna kohtumenetluses osalemine ei ole vastustaja jaoks igapäevane ega sageli ette tulev tööülesanne. Ka puuduvad vastustajal koosseisulised juristid, rääkimata juristidest, kellel oleks kaebaja poolt valitud kogenud advokaatidega võrreldavad kogemused. Riigikohtu praktika kohaselt ei ole haldusorganil keelatud kasutada halduskohtumenetluses välist õigusabi, kuid kohtuasi peab olema reeglina haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest väljuv, et oleks õigustatud kantud haldusvälise õigusabi teenuse kulude väljamõistmine kaebajalt. Vastustajale õigusaktidega pandud ülesannete täitmisest tekkinud vaidlusi ei ole alust pidada vastustaja põhitegevuse raamidest väljuvaks (nt Riigikohtu otsus nr 3-3-1-26-12 p 30). PlanS § 24 lg 2 kohaselt maakonnaplaneeringu kehtestab maavanem. Seega on tegemist vastustajale õigusaktidega pandud ülesannete täitmisest tekkinud vaidlusega ning seda ei ole alust pidada vastustaja põhitegevuse raamidest väljuvaks. Seega ei kuulu vastustaja menetluskulud kaebajalt väljamõistmisele ja kohus jätab vastustaja taotluse kaebajalt vastustaja menetluskulude väljamõistmiseks rahuldamata.

Käesolevas haldusasjas on Riigikohus 27.11.2013 määruses nr 3-3-1-62-13 leidnud: „Kohtuvaidlust, kus kohalik omavalitsus osaleb kaebajana omaenese õiguste kaitseks, ei saa pidada tavapäraseks ega tema põhitegevusega seonduvaks.“ Seega on Riigikohtu määrusest tulenevalt õigustatud kaebaja välise õigusabi kasutamisega seonduvate menetluskulude vastustajalt väljamõistmine.

HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kohus leiab, et arvestades haldusasja mahukust ja keerukust, ning asjaolu, et kaebaja on 27.10.2014 saanud vastustaja 24.10.2014 esitatud vastuse (II kd tl 116) kaebaja 13.10.2014 täiendavatele seisukohtadele (II kd tl 103-105), võis kaebaja esindajatel kuluda kohtuistungiks ettevalmistamisele 5,9 (4,9 ja 1) tundi. Asjaolu, et kaebaja esindajad ei esitanud kohtule kirjalikke teese, ei välista nende koostamist. Ka ei saa kaebaja määrata advokaadibüroo õigusteenuse tunnihinda. Eeltoodut arvestades tuleb vastustajalt mõista kaebajale välja tema kantud menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega.

Kaebaja on esitanud kaebuses nõuded: Tühistada Järva maavanema 30.11.2012 korraldus nr 423 osas, milles see kehtestab Koigi valla suhtes 1) punktis 2.1.1 piirangu ehitada kavandatava tee ja teekaitsevööndi alas hooneid või rajatisi ning rajada istandikke üksnes Maanteeameti nõusolekul; 2) punktis 2.1.1 kohaliku omavalitsuse kohustuse küsida Maanteeametilt tingimused enne planeeringu algatamist või projekteerimistingimuste väljastamist; 3) punktis 2.1.2 piirangu, mille kohaselt võib trassikoridoris toimuda planeerimisja ehitustegevus üksnes Maanteeameti nõusolekul (I kd tl 114 pöördel). Kohus rahuldab kaebuse taotluse osas Tühistada Järva maavanema 30.11.2012 korraldus nr 423 osas, milles see kehtestab Koigi valla suhtes punktis 2.1.1 kohaliku omavalitsuse kohustuse küsida Maanteeametilt tingimused enne planeeringu algatamist. Seega ei rahulda kohus kaebust esimese ja kolmanda nõude osas ja teise nõude osas rahuldab pool nõuet. Seega on kaebus rahuldatud 16,7% ja vastustajalt tuleb kaebaja kasuks välja mõista 265,81 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/

Aili Maasik Kohtunik