3-14-52396/7 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1

K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 16. detsember 2014, Tallinn Haldusasja number 3-14-52396 Haldusasi Ü.R. kaebus Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Järva maakonnakomisjoni 12. septembri 2014 otsuse nr 8-1/2014/50 tühistamise ja taotluse kohta uue otsuse tegemiseks kohustamise nõuetes.

Asja läbivaatamise viis

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja: Ü.R. Vastustaja: Järva Maavalitsus RESOLUTSIOON 1. Jätta Ü.R. kaebus rahuldamata. 2. Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord Menetlusosalistel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 15. jaanuaril 2015 (HkMS § 180, § 181 lg 1).

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD HALDUSAKT 1. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) Järva maakonnakomisjoni 22. septembri 1994. a otsusega nr 88-12 loeti omandireformi objektiks Albu vallas Järva-Madise külas asunud 26,98 ha suurune endise Ämariku A-2 talu maa (endine kinnistu nr 6244), tuvastati, et maa natsionaliseerimise ajal oli selle omanikuks J. R. ning omandireformi õigustatud subjektiks tunnistati endise omaniku poeg H. R. Nimetatud otsusega omandireformi objektiks tunnistatud maa on tagastatud Albu Vallavalitsuse 26. veebruari 1999 otsusega nr 73.

2 2. 18. augustil 2014 esitas H. R. poeg Ü.R. ÕVVTK Järva maakonnakomisjonile taotluse eelnimetatud 22. septembri 1994 otsuse uuesti läbivaatamiseks ja enda tunnistamist omandireformi õigustatud subjektiks Ämariku A-2 talumaa juurde tehtud 6,1 ha suurune juurdelõike Lit.N maa suhtes, põhjendades taotlust sellega, et talle on saanud teatavaks, et J. R. ostis enne maa õigusvastast võõrandamist Ämariku A-2 talu juurde ka eelnimetatud 6,1 ha suuruse maatüki. 3. ÕVVTK Järva maakonnakomisjon jättis 12. septembri 2014 otsusega nr 8-1/2014/50 Ü.R. taotluse rahuldamata. Otsuse põhjendusekohaselt tuvastas komisjon, et kõnealune 6,1 ha suurune maatükk ei kuulunud endise kinnistu nr 6244 koosseisu, vaid tegemist oli Noormetsa maakoha nimelise eraldi kinnistuga nr 17015, mis kinnistati J. R. nimele 22. aprillil 1939. Komisjon leidis, et kõnealuse maa tagastamiseks ei ole Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 16 lõikes 1 sätestatud tähtaja jooksul avaldust esitanud ning Vabariigi Valitsuse 28. augusti 1991 määruse nr 161 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite hindamise kord“ (edaspidi VVm 1991/161) punkti 4 kohaselt tuleb taotleja lugeda maa tagastamise või kompenseerimise nõudeõigusest loobunuks. KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED 4. Ü.R. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb ÕVVTK Järva maakonnakomisjoni 12. septembri 2014 otsuse nr 8-1/2014/50 tühistamist ning enda tunnistamist kõnealuse 6,1 ha suuruse maa osas omandireformi õigustatud subjektiks. Kaebaja selgitab, et H. R. esitas õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse tähtaegselt tuginedes avalduse esitamisel avalduse vastuvõtja juhistele. Kaebaja väidab, et avalduse esitamise ajal teavitas ÕVVTK maakonnakomisjoni liige H. R. sellest, et kinnistu nr 17015 maa oli rendile antud ning vastava omakäelise märke oli komisjoni töötaja teinud ka Albu valla maksustavate maade nimekirja originaalile. Kaebaja selgitab, et just eeltoodu tõttu ei märkinud H. R. seda maatükki ka avalduses. Kaebaja leiab, et H. R. ei saa ette heita seda, et ta ei taotlenud sellise õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamist, mille tagastamise taotlemist ei võimaldatud talle juba ebaõigest käsitsi kirjutatud ning kontrollimata märkusest tulenevalt. Kaebaja rõhutab, et H. R. soovis kogu Ämariku talu juurde kuuluva maa tagastamist ning ei ole alust väita, et ta oleks teadlikult loobunud juurdelõike Lit. N tagastamise nõudest. 5. Kaebaja selgitab, et sai tunnistajate ütlustest teatavaks, et Ämariku talu juurde kuulus J. R. küüditamise hetkel ka kinnistu nr 17015, mispeale asus ta otsima võimalikke tõendeid. Oma väidete kinnituseks viitab kaebaja Riigi Maade ja Metsade Valitsuse Riigimaadeameti 30. septembri 1938 poolt Eesti Maapangale esitatud teatele, millest nähtub, et juurdelõige Lit. N on otsustatud müüa J. R., samuti Viru Maakorralduskomisjoni koosoleku protokollile asjas nr. 2122-d-55-14, kust nähtub, et kinnistu nr 17015 on määratud kinnistu nr 6244 juurdelõikeks. Kaebaja viitab ka Riigimetsade Talituse Riigimaade Ameti 26. mai 1939 teatisele nr 5/5787, kust nähtub, et Albu mõisast (kinnistu nr 177) eraldatud maakoht Noormetsa Lit. N, suurusega 6,1 ha, on kinnistatud Rakvere Kinnistusametis 22. aprillil 1939 kinnistu nr 17015 all J. R. nimele.

3 VASTUSTAJA SEISUKOHT 6. ÕVVTK Järva maakonnakomisjon vaidleb kaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja jääb seisukohale, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avaldus tuli esitada hiljemalt 17. jaanuaril 1992, ent nimetatud tähtajaks H. R. kinnistu nr 17015 maa tagastamise avaldust ei esitanud, Ü.R. seda aga H. R. eluajal esitada ei saanukski. Vastustaja selgitab, et seaduses sätestatud tähtaja jooksul esitas H. R. avalduse vaid 26,98 ha suuruse endise Ämariku A- 2 talu maa (kinnistu nr 6244) kohta, mis ka Albu Vallavalitsuse 26. veebruari 1999 korraldusega nr 73 tagastati. 7. Vastustaja leiab, et kaebaja poolt komisjonile esitatud täiendavatest dokumentidest nähtuvalt oligi maatükk LIt. N algselt rendile antud ning seetõttu tegi toonane maavalitsuse maa-ameti töötaja andmeid arhiivis kontrollides maavalitsuses töömaterjaliks olnud Albu valla maksualuste maade nimekirja koopiale Ämariku A-2 juurde vastava märkuse Lit.N maaüksuse rendil oleku kohta. Vastustaja selgitab, et vaatamata sellele, et J. R. sai selle maa omanikuks 1939 aastal, on tegemist eraldi kinnistuga, mida ei saa käsitada Ämariku talu maana ning selle maa suhtes ei ole seaduses sätestatud tähtaja jooksul tagastamise ega kompenseerimise taotlusi esitatud. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED 8. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leian, et Ü.R. kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb rahuldamata jätta. Seaduses sätestatud tähtpäev õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduste esitamiseks oli kaebaja avalduse esitamise ajaks möödunud ning selle ennistamine polnud ega pole praegugi mistahes põhjustel enam võimalik. Seetõttu ei saanud maakonnakomisjon Ü.R. avalduse kohta teha muud otsust, kui avaldus rahuldamata jätta. 9. Poolte esitatud tõenditest nähtub tõepoolest, et vaidlusalune 6,1 ha suurune maatükk kuulus 1940. aastal toimunud kogu maa natsionaliseerimise ajal J. R.le, ent samas ei olnud tegemist endise kinnistu nr 6244 koosseisu kuulunud maaga. See, mis põhjusel otsustas H. R. avaldust kinnistu nr 17015 maa tagastamiseks mitte esitada, ei ole tegelikult oluline. Iseenesest ei näi vaidlust olevat selles, et Albu valla maksualuste maade nimekirja oli tehtud märge, et tegemist on rendisuhte alusel kasutatava maaga. Seega on kaebaja seletus usutav, vastustaja pole ka vastupidist väitnud. Samas, isegi kui leiaks veenvalt tuvastamist, et maakonnakomisjoni ametnik andis H. R. soovituse seda maad mitte tagasi taotleda, ei annaks see alust avalduse esitamise tähtaega ennistada ega Ü.R.l 2014. aastal enda õigustatud subjektiks tunnistamist nõuda. Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 16 lõikes 1 sätestatud tähtaja näol on tegemist tähtajaga, mille lõppemisel lõppes omandireformi õigustatud subjekti tunnustele vastavate isikute õigus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlusi esitada. 10. Maakonnakomisjon on vaidlustatud otsuses õigesti märkinud, et vastav avaldus õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamiseks tuli ORAS § 16 lg 1 kohaselt esitada hiljemalt 17. jaanuaril 1992. Selle tähtaja jooksul pidid huvitatud isikud välja selgitama, millise õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise õigus võiks neil olla ning esitama vastavad avaldused. VVm 1991/161 punktidest 9 ja 11 tulenevalt oli kohaliku komisjoni ametnikul kohustus avalduse esitajat avalduse vastuvõtmisel nõustada ning vajadusel selgitada avalduse esitamise mitteotstarbekust, ent

4 avaldajal oli sellele vaatamata õigus nõuda avalduse vastuvõtmist, millisel juhul pidi komisjon selle vastu võtma. Leian, et enam kui kakskümmend aastat pärast avalduste esitamise tähtaja möödumist ei ole võimalik nõuda täiendavat võimalust avalduse esitamiseks isegi juhul, kui leiab tuvastamist, et algselt loobus avaldaja avalduse esitamisest komisjoni liikme eksliku nõuande tulemusena. Selle, millise vaar tagastamise nõudeõigus isikul olla võib, pidi isik, vajadusel täiendavat kõrvalabi kasutades, suutma välja selgitada avalduste esitamise tähtaja jooksul. 11. Ülemnõukogu 11. juuni 1992 seaduse „Avalduste esitamise tähtaegade ennistamise korrast õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisel ja kompenseerimisel“ § 2 lõikest 3 tulenevalt sai taotlusi õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise tähtaja ennistamiseks esitada kuni 31. märtsini 1993. Seejuures ei saa tähelepanuta jätta, et nimetatud seaduse § 1 lg 1 kohaselt oli avalduste esitamise tähtaja ennistamise pädevuse üksnes õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise keskkomisjonil, millise tegevus on Vabariigi Valitsuse 8. veebruari 2000 määruse nr 35 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise keskkomisjoni tegevuse lõpetamine“ § 1 kohaselt lõpetatud alates 1. aprillist 2000. 12. VVm 1991/161 punktis 4 sätestatakse, et taotleja, kes ei ole esitanud tähtaegselt avaldust vara tagastamise või kompenseerimise kohta, loetakse vara tagastamise või kompenseerimise nõudmisest loobunuks ning neid taotlejaid vara tagastamisel või kompenseerimisel arvesse ei võeta, välja arvatud juhul, kui avalduse esitamise tähtaeg on ennistatud. Kuivõrd vaidlusaluse 6,1 ha maa tagastamiseks või kompenseerimiseks seaduses sätestatud tähtaja jooksul avaldusi ei esitatud ning avalduste esitamise tähtaja ennistamine 2014. aastal enam võimalik ei olnud, ei ole enam võimalik ka selle maatüki omandireformi objektiks tunnistamine ega kellegi tunnistamine selle maa suhtes omandireformi õigustatud subjektiks. 13. Omandireformi näol on tegemist üleminekumehhanismiga, millest tulenevate õiguste realiseerimine oli väga selgelt seotud seaduses sätestatud tähtaegade järgimisega. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine ei ole võrreldav endise omandiõiguse taastamisega omandiõiguse järjepidevuse alusel, vaid tegemist on riigi poolt endiselt omanikult okupatsioonivõimu poolt ära võetud või okupatsioonivõimude hirmus maha jäetud vara õigustatud subjektide (kas endise omaniku enda või tema pärijate) omandisse andmisega. Just seetõttu olid seaduses sätestatud konkreetsed tähtajad, mille jooksul pidi isikud esitama avalduse oma õiguste maksmapanekuks. See, et nii mõnigi isik avastas aastaid hiljem, et tema õiguseellasele kuulus veel mingisugune vara, mille tagastamiseks või kompenseerimiseks mingil põhjusel õigel ajal avaldust ei esitatud, ei ole omandireformi praktikas ilmselt ainulaadne, ent see asjaolu ei anna õigust täiendava avalduse esitamiseks, olenemata põhjusest, miks avaldus õigel ajal esitamata jäi. 14. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole taotlenud enda kasuks menetluskulude välja mõistmist, jäävad kummagi poole kulud poole enda kanda.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur kohtunik