2-14-61725/10 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Kohtunikud Gaida Kivinurm, Kaija Kaijanen, Kaupo Paal Määruse tegemise aeg ja koht 16.12.2014, Tallinn Tsiviilasja number 2-14-61725 Tsiviilasi SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku taotlus AM paigutamiseks tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 01.12.2014 määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik AM määruskaebus Menetlusosalised ja nende esindajad Avaldaja Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (registrikood 90006399, asukoht J.Sütiste tee 19, Tallinn) Ravile paigutatav isik AM (IK XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXXXX X-XXX XXXXXXX), esindaja riigi õigusabi korras advokaat Mariann Tusti Menetluse liik Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1. Jätta muutmata Harju Maakohtu 01.12.2014 määrus esialgse õiguskaitse rakendamiseks, määruskaebus jätta rahuldamata.

2. Määruse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest.

S e l g i t u s e d: Kinnisesse asutusse paigutamise määruse ja asutusse paigutamisest keeldumise määruse, paigutamise lõpetamise ja lõpetamisest keeldumise määruse ning esialgse õiguskaitse rakendamise määruse peale võib esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, tema abikaasa, või temaga koos elav muu pereliige, tema eestkostja, tema poolt nimetatud usaldusisik, ja vallavõi linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust (TsMS § 543). Isiku korduval kinnisesse asutusse paigutamisel tuleb määrata isikule menetluses esindaja juhul, kui isik soovib esindajat määruse peale määruskaebuse esitamiseks (TsMS § 5391 lg 3).

Asjaolud ja menetluse käik

1. Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku valvearst esitas 30.11.2014 Harju Maakohtule taotluse AM suhtes esialgse õiguskaitse rakendamiseks ja tema paigutamiseks psühhiaatriahaiglasse tahtest olenematu ravi jätkamiseks üle 48 tunni.

2. AM tuli ambulatoorsele kohtupsühhiaatrilisele ekspertiisile seoses Riigikogule tehtud pommiähvardusega. Vastuvõtuosakonnas avaldas kuulmismeelepetteid, paranoilise sisuga luulumõtteid, tema tahteaktiivsus oli psühhoosist mõjutatud. 28.11.2014 alustati valvearsti otsusega tema tahtevastast ravi.

3. AM-l esineb raske psüühikahäire ägeda psühhoosina. Avaldaja palus AM suhtes esialgse õiguskaitse rakendamist, selle pikendamist 40 päevani ning luba kohaldada tema suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi 40 päeva arvestades tahtest olenematu ravi otsusest.

Esimese astme kohtu määrus

4. 01.12.2014 määrusega rahuldas Harju Maakohus avalduse, tuginedes PsAS § 11 lg-le 1, § 13 lg-le 1 ja 2 ja TsMS § 534 lg-le 1 ja 5, ning määras rakendada esialgset õiguskaitset ja lubada kohaldada AM suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi kuni 07.01.2015.

5. Kohus leidis, et esinevad asjaolud AM suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks esmase õiguskaitse vahendi korras. AM viibib teistkordselt ravil psühhiaatriahaiglas. AM hospitaliseeriti psühhiaatriahaiglasse esmakordselt 02.06.2012 tahtest olenematu ravi otsusega. Varasemalt ei olnud psühhiaatrile pöördunud. Tookord saabus AM haiglasse lähedaste, õe ja sõbranna saatel, ise abi ei soovinud. AM õe andmetel hakkas tema seisund muutuma ligikaudu kuus aastat tagasi, kui AM kaotas töö. AM muutus ärrituvaks, hakkas rääkima, et tema kõnesid kuulatakse pealt, tema vastu on korraldatud mingeid vandenõusid, mille tõttu ta ei leia tööd. Vahetult enne hospitaliseerimist oli AM seisund märgatavalt halvenenud: ta ei maganud öösiti, kuulis hääli, hulkus linna peal sihitult ringi, käis riigikoguhoone juures, tahtes sinna sisse pääseda, tegi avaldusi politseile, kodus oli pahur ja tige, sõimas koduseid. Hospitaliseerimisel oli AM selge teadvuse juures, isikus ja ajas orienteeritud, situatsioonis käitus ebaadekvaatselt. Oli ärritunud ja vihase olekuga, žestikuleeris ägedalt, vehkis kätega ja rääkis karjudes. Avaldas kuulmismeelepetteid, terve öö sosistatakse ega võimaldata tal magada. Avaldas laiaulatuslikku paranoilise sisuga luulu: kaitsepolitsei töötajad pealtkuulamiskeskusest kuulavad tema kõnesid pealt, telefoni lülitatakse välja, et ta tööd ei leiaks, Reformierakond tahab sunniviisiliselt tema maja endale kantida, IG ei ole ikka veel tema psoriaasi ravinud. Mõttekäik oli kiirenenud, hüplev, paraloogiline. Käitumine olulisel määral luulust mõjutatud ja seetõttu ettearvamatu. AM ei olnud nõus psühhiaatrilise raviga, kuna ei pidanud end haigeks, nõustus vaid psoriaasi raviga, mida soovis jätkata kodus. AM oli potentsiaalselt ohtlik nii enesele kui ümbritsevatele ning kohtumääruse alusel pikendati tema tahtevastast ravi.

6. Antipsühhootilise raviga haiglaperioodil AM seisund paranes. Psühhootiliste elamuste aktuaalsus vähenes, tekkis ravisoostumus. Esialgu jätkas anipsühhootilist ravi depoosüstetena, kuid aasta peale haiglaravi katkestas omaalgatuslikult ravi. Juulis 2014 käis taas üle pika aja psühhiaatri vastuvõtul, jäi mulje seisundi halvenemisest, kaebas unehäireid, kuid väljakirjutatud ravimit välja ei ostnud.

7. Praeguseks ei ole AM psüühiline seisund paranenud. Vestlusel on AM napisõnaline, negativistlik, paljudele küsimustele keeldub vastamast. Mõttekäik katkendlik ja raskelt jälgitav. Avaldab paranoilisi luulumõtteid jälgimisest, pealtkuulamisest, mille taga olevat kapo, reformierakond ja riigikogu. On teinud luululistel ajenditel pommiähvarduse riigikogule. Tunnistab, et kapo saadab talle mõttelisel teel teateid, et ta võib saada tagasi oma maja, kuid kui pöördub ametnike poole, öeldakse, et midagi sellist pole olnud. Arvab, et temaga manipuleeritakse. Sellest kõneldes ärrituv, verbaalselt agressiivne. Ravi vajalikuks ei pea. Avaldab soovi minna tööle, selgitusi ravi vajaduse kohta ei mõista. AM-l esineb raske psüühikahäire, ägedast psühhootilisest seisundist tingituna on AM potentsiaalselt ohtlik nii enesele kui ümbritsevatele ning tal puudub koostöötahe ning haiguskriitika.

8. Ärakuulamisel eitas AM ravi vajadust ega soovinud ravile jääda. Patsient oli olukorras desorienteeritud, avaldas luululisi mõtteid ega vastanud kohtu küsimustele. AM ohustab oma psüühikahäire tõttu iseennast, jättes ennast ravita, kuigi tal esineb raske psüühikahäire. Ta ohustab ennast ka seeläbi, et hulgub haiguslike elamuste mõjul ringi ning ei maga öösiti. Samuti võib ta haiguslike elamuste mõjul ohustada teisi, kuna tema käitumine on olulisel määral luulust mõjutatud ja seetõttu ebaadekvaatne ja ettearvamatu (nt tegi ta Riigikogule pommiähvarduse). AM vajab psühhiaatrilist ravi ja järelevalvet, mis on võimalik ainult statsionaari tingimustes ning on vähetõenäoline, et tema seisund võiks paraneda nelja ööpäeva jooksul. Tahtevastase ravi kohaldamise eelduste äralangemise üle otsustab psühhiaater (raviarst).

Määruskaebus

9. AM esindaja riigi õigusabi korras koostas määruskaebuse AM soovil, kes leiab, et ta on terve ja ei vaja ravi. Kaevatav määrus on üks detail tema vastu suunatud vandenõust. Enda haiglasse paigutamist peab ta kindlaks näiteks korruptsiooni ulatusest ja temavastasest tegevusest. Täidetud ei ole PsAS § 11 lg-s 1 sätestatu.

Edasine menetluse käik

10. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse jättis ja saatis selle TsMS § 663 lõike

5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu seisukoht

11. Tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab kolleegium, et määruskaebus ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks.

12. Psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lõike 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: kui isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ning kui muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.

13. Määruskaebuse väide, et täidetud ei ole esialgse õiguskaitse rakendamise tingimused ning AM-le tahtest olenematu ravi kohaldamine on põhjendamatu, on vastuolus tsiviilasja materjaliga. Määruskaebuses esitatud väited on ümber lükatud ravi taotlenud SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla arstide poolt esitatud andmetega, mille kohaselt AM-l esineb raske psüühikahäire ägeda psühhoosina, millest tulenevalt ei suuda ta adekvaatselt hinnata enda käitumise tagajärgi ega ravivajadust. Haiglasse sattus AM seoses asjaoluga, et tegi Riigikogule pommiähvarduse. Patsient on esitanud politseile ebaadekvaatse sisuga taotlusi oma maja tagastamiseks. Tema tahteaktiivsus oli psühhoosist mõjutatud, avaldas luulumõtteid jälgimisest, pealtkuulamisest, oli ärrituv ja verbaalselt agressiivne. Patsient avaldas, et tal esinevad elutüdimusmõtted. Raviarst märkis, et AM-l puudub koostöötahe ning haiguskriitika, mistõttu ei olnud arstil alust prognoosida tema seisundi paranemist nelja ööpäeva vältel ning vajalikuks osutus tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamine tema suhtes 40 päeva vältel. Ringkonnakohus on eelnevast tulenevalt seisukohal, et AM suhtes on täidetud tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamise esialgse õiguskaitse korras eeldused, kuna ravi saamata on ohus tema enda ja teda ümbritsevate isikute elu ja tervis.

Kaija Kaijanen Kaupo Paal Gaida Kivinurm /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/