3-13-1916/42 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Agu Timmi, Maili Lokk Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 12. detsember 2014, Tartu Haldusasja number 3-13-1916 Haldusasi S.V. kaebus sotsiaalministri 31.12.2002. a määrusega nr 150 kehtestatud joogivee koguse tagamata jätmises seisnenud Viru Vangla toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks ja tervisele tekitatud kahju hüvitamiseks summas 1500 eurot Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 30.12.2013. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus S.V. apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja S.V. Vastustaja Viru Vangla RESOLUTSIOON

Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 30. detsembri 2013. a otsus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o 12.12.2014, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kinnipeetav S.V. koostas 28.06.2013 Viru Vanglale taotlused, milles palus menüü koostamisel arvestada sotsiaalministri 31.12.2002. a määrusest nr 150 „Toidunormid kinnipidamisasutuses“ (määrus nr 150) tulenevat igapäevast joogiveevajadust, milleks on 1,2-1,5 liitrit. Samuti kaebas S.V. , et ta ei ole 2013. a aprillis, mais ja juunis saanud piisavas koguses joogivett ning ta ei saa oma päevast joogiveevajadust maohaiguse tõttu täita kraanivee joomisega. S.V. palus vanglal pakutava joogivee koguse viia kooskõlla määrusega nr 150.

2

Viru Vangla vastas 25.07.2013. a kirjaga, et määruse nr 150 § 3 lg-s 5 ei ole öeldud, et menüü peab sisaldama 1,5 liitrit vett. Vangla selgitas, et võimaldab S.V. il kambris tarbida joogivett vastavalt vajadusele ning samuti on võimalik vangla kaupluse vahendusel erinevaid mahlu osta. Maoprobleemidega soovitati pöörduda arsti vastuvõtule.

2. S.V. esitas 05.08.2013 vaide, milles palus määrata igapäevasesse toiduratsiooni vajalik kogus joogivett ning maksta tervise kahjustamise eest 1500 eurot hüvitist. S.V. märkis, et pole 2013. a aprillist augustini saanud piisavalt joogivett.

Viru Vangla jättis 02.09.2013. a otsusega vaide ning kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.

3. S.V. esitas 11.09.2013 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks ning 1500 euro suuruse kahjuhüvitise väljamõistmiseks tervise kahjustamise eest. Kaebuse kohaselt on kaebaja esitatud aprilli kuni augusti menüüdest näha, et vangla ignoreerib määrust nr 150 ning soovitab kaebajal endal lahendada ööpäevase vee tarbimise probleem. Kaebaja ei tohi maohaiguse (ülihappesusega gastriit) tõttu mahlu ega keetmata kraanivett tarvitada. Varem müüdi vangla kaupluses mineraalvett, kuid see toiduaine keelati ära ning kaebajal ei jää muud üle, kui nõuda vanglalt määruse nr 150 täitmist. Kuigi kaebajal on olemas keedukann, ei vabasta see Viru Vanglat kohustusest tagada talle vajalik kogus keedetud joogivett. Riik eraldab kaebaja ülalpidamiseks igakuiselt 963,32 eurot ning menüü koostamisel tuleb arvestada, et ööpäevane joogivee kogus ei tohi olla alla 1,2 liitri. Kaebaja viitas vangistusseaduse (VangS) § 41 lg-le 1, §-le 47, § 52 lg-le 2, põhiseaduse (PS) §-dele 15 ja 28 ning riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-le 1 ja § 9 lg-le 1 ning leidis, et vangla rikub tema õigusi ja tekitab tervisele kahju. Kaebaja palus 19.11.2013. a taotluses, et kohus nõuaks vanglalt välja tema tervisekaardi väljavõtted. 01.12.2013 esitatud taotluses palus kaebaja kohtul ka tema esitatud tõendid vastu võtta ning selgitas, et vanglas osutatakse talle meditsiiniabi, mis füüsilist valu lühikeseks ajaks leevendab, kuid ei lahenda maoprobleemi. 19.12.2013. a taotluses selgitas kaebaja, et vastavalt 18.12.2013 kanalis ETV 2 näidatud uudisele tarnib Viru Vanglat veega varustav Järve Biopuhastus OÜ klientidele joogikõlbmatut vett.

4. Tartu Halduskohus jättis 30.12.2013. a otsusega kaebuse rahuldamata. Otsuse kohaselt on määruse nr 150 § 3 lg-s 5 muuhulgas sätestatud, et joogivett võimaldatakse kinnipeetavale 1,2 - 1,5 liitrit päevas. Määrusest ei nähtu, et nimetatud joogivee kogus peaks kajastuma menüüs, olema keedetud kujul ja serveeritud kas iga või mingi kindla toidukorra ajal ning eraldi mahutis. Vastavaid nõudeid ei tulene ka ühestki teisest õigusaktist. Saab järeldada, et iga vangla võib oma eripäradest lähtuvalt otsustada, kuidas ta kinnipeetavatele vajaliku koguse joogivett tagab ning kinnipeetaval endal puudub õigus nõuda, et joogivesi oleks võimaldatud mingil kindlal kujul, viisil ja ajal. Kaebaja pole ümber lükanud vangla väiteid, et tema elukambris on olemas veekraan, ega ole eitanud võimalust kambris vett keeta. Kuna määrus nr 150 on pärit aastast 2002, kui kambersüsteemis Viru Vanglat veel ei eksisteerinud, omab selles joogivee minimaalse koguse kohta sätestatu praktilist tähendust vaid nendes kinnipidamiskohtades, kus kinnipeetavatel pole võimalik vajalikul hulgal joogikõlblikku vett iseseisvalt kätte saada. Viru Vangla ei ole joogivee võimaldamisel rikkunud kaebaja õigusaktidest tulenevaid õigusi. Meditsiiniosakond on 02.09.2013. a tõendiga kinnitanud, et kaebaja maohaigus ei ole keetmata vee tarvitamisel vastunäidustuseks ja ta pole vee kvaliteediga seotud maoprobleemide suhtes sellesse osakonda isegi mitte pöördunud. Ühestki tervisekaardi sissekandest ei tulene joogivee kvaliteedi või vähese kogusega seotud kaebusi ja diagnoosi. Seega jäävad nende tervisehädade kohta esitatud väited paljasõnalisteks. Kahju tekkimist ei saa kuidagi kinnitada

3

ka kaebaja viide Järve Biopuhastus OÜ poolt tarnitava joogivee halva kvaliteedi kohta, kuna kaebaja viidatud uudis puudutas Kohtla-Järve Oru linnaosa, mitte Jõhvi joogivett.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. S.V. palub 28.01.2014. a apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt on määruse nr 150 § 3 lg-s 5 selgelt öeldud, et joogivee tarbimise ööpäevane norm on 1,2 kuni 1,5 liitrit, mis peab kajastuma kinnipeetava menüüs igaks päevaks ja mitte kuskil ei ole öeldud, et iga parandusasutus ise otsustab, kuidas ja millises koguses ta kinnipeetavaid veega kindlustab. Eesti territooriumil asuvad arestimajad ja kõik parandusasutused vastavad Euroopa Liidu kehtestatud normidele, s.o igaühel on vaba juurdepääs puhtale veetorustikuveele. Järelikult on kohtu põhjendus, et määruses nr 150 kehtestatud joogivee kogusel on praktiline tähendus vaid nendes asutustes, kus kinnipeetavatel ei ole võimalust iseseisvalt saada vajalikku kogust joogivett, paljasõnaline ja tõendamata. Maohaiguse tõttu tekib kaebaja organismis ärritus, millest ta informeeris meditsiiniosakonda oma 28.06.2013. a taotluses, millele ei ole kaebaja siiani vastust saanud. Keedukannu kasutamine ei ole luksus, vaid olmeese, mille kasutamise eest maksab kaebaja igakuiselt 2,87 eurot ja pealegi saab keedukannu kasutada ainult alates 06.00 kuni 22.00. Kaebaja palus kohtul tähelepanu pöörata enda 01.12.2013. a taotlusele (tl 88-89), täpsustades veel kord, et määruses nr 150 nimetatud joogivee hulk sisaldab teed, kohvi, piima, keefirit, jogurtit, kakaod, kisselli ja supipuljongit ning juttu ei ole joogiveest, mis tuleb kraanist.

6. Tartu Vangla 07.03.2014. a vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Vastuse kohaselt jääb vastustaja käesolevas asjas halduskohtule esitatud seisukohtade juurde. Vastustaja rõhutas, et Viru Vangla kinnipeetavatele on joogivesi piiramatult ööpäevaringselt kambrites kättesaadav sinna paigaldatud veekraani vahendusel. Terviseamet on vanglale väljastatavat vett kontrollinud 25.03.2013 (vt vee analüüsi katseprotokolle) ning vesi on joogiks kõlblik. Ekslik on kaebaja arvamus, et kinnipeetavale ettenähtud joogivee kogus peab sisalduma vedelal kujul väljastatavates toidukogustes. Määrusest nr 150 ei tulene vanglale kohustust joogivee koguse menüüs sätestamiseks. Kaebaja väide, et ei saa maohaiguse tõttu kraanivett tarbida, on eksitav. Vastavalt Viru Vangla meditsiiniosakonna arsti R. Aadamsoo 02.09.2013. a tõendile põeb kaebaja küll gastriiti ja duodeniiti, kuid maohaigusi põdevatele haigetele keetmata vesi vastunäidustatud ei ole.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus ning Tartu Halduskohtu 30.12.2013. a otsus tuleb jätta muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud otsuses toodud põhjendustega ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks vaidlustatud otsuse tühistamisele. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu vaidlustatud otsusest ja asja materjalidest, et halduskohus oleks hinnanud tõendeid ebaõigesti, kohaldanud materiaalõiguse norme vääralt või rikkunud kohtumenetluse norme. Kaebuses esitatud väidete osas on halduskohus võtnud omapoolse seisukoha, uurinud piisava põhjalikkusega tõendeid ja tuvastanud asjakohased faktilised asjaolud. See, et halduskohus ei nõustunud kaebaja väidete ja tõlgendustega, ei tähenda veel, et tegemist oleks sisuliselt ebaõige otsusega.

8. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et Viru Vangla ei ole kaebaja suhtes rikkunud määrusest nr 150 tulenevat igapäevase joogiveevajaduse tagamise kohustust ega tekitanud

4

kaebajale mittevaralist kahju. Samuti ei ole põhjendatud kaebaja väide, et vastustaja sunnib oma tegevusega õigusvastaselt teda ennast tegelema sellega, et talle määruses ettenähtud joogivee kogus oleks ööpäevas tagatud. Asja materjalidest nähtuvalt on Viru Vangla kinnipeetavatele joogivesi piiramatult ööpäevaringselt kambrites kättesaadav sinna paigaldatud veekraani vahendusel, samuti on Viru Vanglale väljastatavat ja lõpuks kinnipeetavateni jõudvat kraanivett Terviseameti poolt kontrollitud ning vesi oli joogiks igati kõlblik. Seega on kaebajale kvaliteetne joogivesi kraanivee näol koguaeg tagatud ja kambris piiramatult kättesaadav. Kaebaja pole kohtumenetluse käigus ka ise ümber lükanud Viru Vangla väiteid selle kohta, et tema kambris on olemas veekraan, millest on võimalik tarbida ööpäevaringselt ja piiramatus koguses nii tarbekui joogivett. Samuti ei ole ta eitanud võimalust keedetud vett soovi korral ise kambris oleva kiirkeedukannu abil valmistada. Olukord, et kinnipeetav peab keedetud vee saamiseks ise kraanivett keetma, ei ole käsitatav tema õiguste rikkumisena. Seega saab kaebaja kõiki oma õigusaktidest tulenevaid õigusi täies mahus realiseerida ning puudub alus väita, nagu oleks vangla joogivee saamisega seotud õigusi õigusvastaselt piiranud.

9. Ekslik on kaebaja arvamus, et kinnipeetavale ettenähtud joogivee kogus peab tervikuna sisalduma juba vedelal kujul väljastatavas toidus ning eraldi kraanist tulev vesi ei saa minna joogivee kogusena arvesse. Kinnipeetavate toitlustamisega seonduvat reguleerib vangistusseaduse § 47, mille kolmes lõikes on sätestatud, et toitlustamine korraldatakse vastavuses elanikkonna üldiste toitumisvajadustega ja silmas pidades elutegevuseks vajalikku toidutarvet, toitlustamine peab olema korrapärane ja vastama toiduhügieeni nõuetele, vangla toidukava koostamist ja toitlustamist jälgib arst ning tema ettekirjutusel kindlustatakse kinnipeetavale dieettoitlustamine. Määruse nr 150 § 3 lg 5 kohaselt võimaldatakse joogivett kinnipeetavale 1,2-1,5 liitrit päevas. Määruse nr 150 vastava paragrahvi pealkirjaks on „Kinnipeetava toit ja joogivesi“. Seega on määruseandja teinud vahet mõistetel „toit“ ja „joogivesi.“ Nimetatud sättega pandud vanglale kohustus tagada kinnipeetavatele miinimumkogusena vähemalt 1,2 liitrit joogivett päevas. Määrusest ei tulene vanglale kohustust joogivee koguse menüüs sätestamiseks ega ka seda, et kuni 1,5 liitrit peab kinnipeetav kätte saama juba üksnes menüüs olevatest jookidest ja vedelast toidust (supist vms). Määrusest nr 150 ei nähtu ka seda, et kinnipeetavale ettenähtud ööpäevane joogiveekogus peaks tingimata olema keedetud ja serveeritud kas iga või mingi kindla toidukorra ajal eraldi pudelis, kannus või mistahes muus mahutis. Eeltoodust tulenevalt on õige halduskohtu seisukoht, et iga vangla võib oma eripäradest lähtuvalt ise otsustada, kuidas täpselt ta kinnipeetavatele eluks vajaliku koguse joogivett tagab (kraaniveena või muul viisil) ning kinnipeetaval puudub õigus nõuda, et joogivesi oleks talle ettenähtud koguses võimaldatud mingil kindlal kujul, viisil ja ajal.

10. Ka kaebaja väide, et ta ei tohi maohaiguse tõttu kraanivett tarbida, ei anna alust halduskohtu otsuse muutmiseks või tühistamiseks. Vastavalt Viru Vangla meditsiiniosakonna arsti R. Aadamsoo 02.09.2013. a tõendile põeb S.V. küll gastriiti ja duodeniiti, kuid maohaigusi põdevatele haigetele keetmata vesi vastunäidustatud ei ole. Seega on ka kaebaja väide keetmata kraanivee tarbimise võimatusest tervislikel põhjustel tegelikkusele mittevastav ja tõendamata. Halduskohtu nõudel ja kaebaja enda poolt toimikusse esitatud tervisekaardi väljavõtetest nähtuvad küll kaebajal maovalude esinemine kui ka kaebused kõrvetiste üle, kuid ta ise on vastavad vaevused sidunud leiva söömisega ning sellest lähtuvalt on määratud talle ka ravi ja

5

dieet. Ühestki tervisekaardi sissekandest ei tulene joogivee kvaliteedi või vähese kogusega seotud kaebusi ja diagnoosi. Seega on ka kaebaja väide keetmata kraanivee tarbimise võimatusest tervislikel põhjustel tegelikkusele mittevastav ja tõendamata.

Tiina Pappel

Agu Timmi

Maili Lokk