3-14-52719/11 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Madis Ernits, Tiina Pappel, Einar Vene Määruse tegemise aeg ja koht 16. detsember 2014, Tartu Haldusasja number 3-14-52719 Haldusasi A.T. kaebus Viru Vangla 29. septembri 2014. a käskkirja nr 6-1/1426-KP tühistamiseks ja VangS § 32 lg 6 Põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamisega Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 14. novembri 2014. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik A.T. määruskaebus Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON 1. Jätta A.T. määruskaebus rahuldamata. 2. Jätta Tartu Halduskohtu 14. novembri 2014. a määruse resolutsioon muutmata. Muuta määruse põhjendusi riigilõivust vabastamise taotluse rahuldamata jätmise osas, asendades need käesolevas määruses toodud põhjendustega.

EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD

1. Kaebaja esitas Viru Vangla direktorile 2. septembril 2014 taotluse, milles palus loa andmist lühiajaliseks väljaviimiseks kaheks päevaks eesmärgiga tugevdada sotsiaalseid sidemeid lähedastega. Vangla direktori 29. septembri 2014. a käskkirjaga nr 6-1/1426-KP keelduti kaebajale loa andmisest, tuginedes vangistusseaduse (VangS) § 32 lg-le 6, mis sätestab, et eluaegse vangistusega karistatud isikule ei anta lühiajalise väljasõidu luba.

Kaebaja esitas Viru Vangla direktorile vaide, mis jäeti rahuldamata.

2. A.T. esitas 6. novembril 2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus Viru Vangla direktori käskkirja nr 6-1/1426-KP tühistamist, ettekirjutuse tegemist asja uueks lahendamiseks ning VangS § 32 lg 6 Põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist.

Koos kaebusega esitas A.T. taotluse vabastada kaebaja riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel kaebaja maksejõuetuse tõttu.

2 3. Tartu Halduskohus jättis 14. novembri 2014. a määrusega kaebaja riigilõivu tasumisest vabastamata lähtudes halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 112 lg 1 p-st 1. Halduskohus leidis, et käesoleval juhul ei ole A.T. riigilõivu tasumise kohustusest vabastamine põhjendatud, kuna kaebajat ei saa pidada maksejõuetuks isikuks. Kaebaja isikuarve väljavõttelt nähtub, et ajavahemikul 2. juuli 2014 kuni 1. november 2014 sai kaebaja raha erinevatelt eraisikutelt. Halduskohus leidis, et seega ei saa väita, et kaebaja on maksejõuetu isik, kui temal on sissetulek. Halduskohus lisas, et käesoleva asja menetluskulud piirduvad eeldatavasti riigilõivuga 15 eurot, seega ei ole riigilõivu tasumine kaebajale ebamõistlikult suur kohustus. Sellest tulenevalt leidis halduskohus, et käesoleval juhul esineb seadusest tulenev alus menetlusabi mitteandmiseks. Halduskohus ei näinud antud juhul asjaolusid, mis annaks põhjust HKMS § 112 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusabi andmise keelu eiramiseks. Seetõttu ei kuulu menetlusabi taotlus riigilõivu vabastamise näol rahuldamisele.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

4. A.T. esitas 23. novembril 2014 määruskaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu 14. novembri 2014. a määrus tühistada, vabastada kaebaja riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel ja saata asi menetlusse võtmiseks esimese astme kohtule. Määruskaebuse kohaselt palub kaebaja algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus, tunnistada HKMS § 112 lg 1 p 1 osas, milles see näeb ette, et kohus peab arvestama menetlusabi taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, mis on arvutatud taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu keskmise sissetuleku alusel, vastuolus olevaks Põhiseaduse §-dega 13, 14 ja § 15 lg-ga 1 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lg-ga 1 ja art-ga 13 ja jätta see säte kohaldamata. Halduskohtu keeldumine riigilõivu tasumisest vabastamiseks rikkus kaebaja õigust pöörduda kohtusse, muutes kaebaja õigused teoreetilisteks ja illusoorseteks. Kaebaja on töötu ning seega puudub tal sissetulek, mistõttu on kaebaja maksejõuetu ning kaebaja vabastamine riigilõivu tasumisest on põhjendatud. Kaebaja leiab, et halduskohtu seisukoht ei vasta tõele, et kaebaja isikuarve väljavõttest nähtuvalt sai kaebaja ajavahemikul 2. juuli 2014 kuni 1. november 2014 raha erinevatelt eraisikutelt, kuna kaebajat toetavad ainult perekonnaliikmed võimaluste piires. Lisaks on halduskohus jätnud arvestamata, et ka kaebajal on vajadused, mille rahuldamiseks teeb ta minimaalselt kulutusi, ning et kaebaja näol on tegemist kinnipeetavaga, kes on töötu ja sõltub lähedaste toetustest. Seega ei saa tõlgendada kaebaja puhul HKMS § 112 lg 1 p-s 1 sätestatut selliselt nagu kohus on kaebaja puhul määruses seda teinud ja sellega võtnud kaebajalt õiguse pöörduda kohtusse.

5. Tartu Halduskohus 27. novembri 2014. a määrusega võttis A.T. määruskaebuse Tartu Halduskohtu 14. novembri 2014. a määruse peale menetlusse, jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas määruskaebuse koos materjalidega Tartu Ringkonnakohtule läbivaatamiseks ja lahendamiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 14. novembri 2014. a määruse resolutsioon tuleb jätta muutmata ja A.T. määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus muudab 14. novembri 2014. a määruse põhjendusi riigilõivust vabastamise taotluse rahuldamata jätmise osas.

7. Ringkonnakohus peab vajalikuks selgitavalt märkida, et HKMS § 112 lg 1 p-s 1 sätestatud aluse esinemise kontrollimiseks tuleb kindlaks teha ning arvesse võtta kaebaja sissetulekud ja kulud taotluse esitamisele eelnenud neljal kuul. Käesolevas asjas tuleb seega kindlaks teha kaebaja sissetulekud ja kulud ajavahemikul 2. juuli 2014 kuni 1. november 2014. Halduskohtu

3 14. novembri 2014. a määrusest ei nähtu, et halduskohus oleks kindlaks teinud kaebaja sissetulekud ja kulud eelnevalt mainitud ajavahemikul. Halduskohus on menetlusabi taotluse lahendamisel piirdunud lakoonilise põhjendusega, et kuivõrd kaebaja isikuarve väljavõttelt nähtub laekumisi kaebaja kontole eraisikute poolt, siis ei saa väita, et kaebaja on maksejõuetu isik, kui temal on sissetulek. Seega on ringkonnakohtu hinnangul halduskohus jätnud kontrollimata HKMS § 112 lg 1 p-s 1 sätestatud aluse olemasolu menetlusabi andmisest keeldumiseks. Ringkonnakohus kontrollib HKMS § 112 lg 1 p-s 1 sätestatud aluse esinemist alljärgnevalt. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuses toodud seisukohaga nagu kuuluks kaebaja kaebus riigilõivu tasumisest vabastamisele. Taotlusele lisatud kaebaja isikukonto väljavõttest nähtuvalt on tema nelja viimase kuu sissetulek enne ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse esitamist olnud 555 eurot. Kaebaja sissetulekutest on seaduse alusel nõuete fondi ja vabanemisfondi arvatud 277,5 eurot. Tarbitud elektrienergia eest on kaebaja isikukontolt nimetatud perioodil tehtud mahaarvamisi summas 12,97 eurot. Eelnimetatud väljaminekud saab kohus kaebaja sissetulekutest maha arvata ning HKMS § 112 lg 1 p-s 1 sätestatud arvutuse tulemusel on kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek 132,27 eurot ((555-290,47)/4×2), mis ületab tasumisele kuuluva riigilõivu 15 eurot. Seega ei ole ringkonnakohtu hinnangul kaebajale menetlusabi andmine lubatud HKMS § 112 lg 1 p 1 alusel. Seega on õige halduskohtu seisukoht, et esineb seadusest tulenev alus menetlusabi mitteandmiseks HKMS § 112 lg 1 p 1 näol.

8. Kuigi põhiseaduse § 15 lg 1 lausest 1 tuleneb igaühe õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse, ei tähenda see, et isikul, kes leiab, et tema õigusi on rikutud, peab olema piiramatu võimalus kohtusse pöörduda. Kaebeõigust saab mõistlikult piirata, kui piirangul on legitiimne eesmärk ning arvestatakse proportsionaalsuse põhimõttega. Kohtusse pöördumise mõningane kitsendamine on vajalik õiguskindluse tagamiseks ja kohtusüsteemi ülekoormamise vältimiseks (RKHK 6. septembri 2007. a määrus nr 3-3-1-40-07, p 11, RKHK 4. juuni 2013. a määrus nr 3-3-1-86-12, p 11). Seega oli halduskohus õigustatud kaebajat riigilõivu tasumisest mitte vabastama. Ringkonnakohtu arvates oleks kaebaja riigilõivust vabastamine ebaõiglane ka seetõttu, et sellisel juhul oleks ta paremas seisukorras, kui teised isikud, kellel tõepoolest puuduvad rahalised vahendid riigilõivu tasumiseks. Pealegi ei võtta riigilõivu tasumisest vabastamata jätmine ära kaebaja õigust pöörduda kohtusse, kuna seda on tal võimalik teha pärast riigilõivu tasumist, milleks kaebajal on olemas materiaalsed võimalused. Seega puudub alus algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust HKMS § 112 lg 1 p 1 osas. Kaebajal puudub alus eeldada, et igakordselt kaebuse esitamisel vabastatakse ta riigilõivu tasumisest. Pealegi nähtub kaebaja isikukonto väljavõttest, et kaebajale laekub regulaarselt raha ning seetõttu on kaebajal võimalik oma rahalisi vahendeid kasutada selliselt, et tal jääks raha ka võimaliku kaebuse esitamiselt riigilõivu tasumiseks.

/allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel

/allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene