3-14-51538/27 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUMÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Tiina Pappel ja Madis Ernits

Määruse tegemise aeg ja koht

16.12.2014, Tartu

Haldusasja number

3-14-51538

Haldusasi

Aleksandr Streltsovi (Streltsov) kaebus Viru Vangla

tegevuse õigusvastaseks tunnistamiseks seoses

18.07.2014 jalutuskäigule mitteviimisega

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 01.08.2014. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Aleksandr Streltsovi määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Määruskaebuse esitaja Aleksandr Streltsov

Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta määruskaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 01.08.2014. a määruse

resolutsioon muutmata, täiendades halduskohtu määruse põhjendusi käesoleva

määruse põhjendustega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

saamisest arvates.

ASJAOLUD

1. 22.07.2014 saabus Tartu Halduskohtule määruskaebuse esitaja poolt 18.07.2014 koostatud

kaebus (tl 1-1p, tõlge tl 3), milles ta märgib, et vangla jättis ta 18.07.2014 põhjendamatult

ilma vangistusseaduse (VangS) § 651 lg-s 3 ette nähtud õigusest jalutada tund aega värskes

õhus. Määruskaebuse esitaja sõnul ei arvesta vangla valvur määruskaebuse esitaja sooviga

käia väljas jalutamas ning palub määruskaebuse esitajale arusaamatul põhjustel kummarduda

tema jalgade ette, tema ette põlvili laskuda ja käed selja taha panna. Vangistusseaduses sellist

käitumist aga ette nähtud ei ole. Valvur on küll määruskaebuse esitajale näidanud

sisekorraeeskirja punkti, milles on väidetavalt kirjas, et kui kinnipeetav ei pane käsi selja taha,

jäetakse ta jalutuskäigust ilma. Määruskaebuse esitaja eeltoodud regulatsiooni

sisekorraeeskirjas aga ei näinud. Määruskaebuse esitaja märgib, et tema põhjendatud huviks

on esitada vanglale kahju hüvitamise nõue tema õiguste ja vabaduste rikkumise eest, tema

inimväärikuse ja õiguste moraalse alandamise, piiramise, diskrimineerimise ja solvamise ning

moraalse ja füüsilise kahju eest.

2. Tartu Halduskohus tagastas 01.08.2014. a määrusega määruskaebuse esitaja kaebuse

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 1 alusel määruskaebuse esitajal

ilmselgelt kaebeõiguse puudumise tõttu.

Halduskohus märgib, et kuigi määruskaebuse esitaja ei ole sõnastanud kaebuses täpset nõuet,

lubavad tema väited kindlalt järeldada, et ta on silmas pidanud soovi esitada tulevast kahju

hüvitamise nõuet ette valmistav tuvastamiskaebus. Halduskohtu hinnangul oleks aga selline

kahju hüvitamise nõue ilmselgelt perspektiivitu ega saa seetõttu HKMS § 45 lg 2 kohaselt

anda alust ka tuvastamisnõude esitamiseks. Määruskaebuse esitaja on rajanud oma nõude

väidetele, et vanglaametnikel polnud õigust nõuda käte seljale panemist ega jätta ta sellest

keeldumise tõttu jalutuskäigust ilma. Seejuures nähtub aga, et määruskaebuse esitaja ei taha

tunnistada Viru Vangla kodukorra punktist 4.3 talle tulenevat kohustust liikuda vangla

territooriumil üldjuhul üksnes käed selja taga. Tähelepanuta on ta jätnud ka sama kodukorra

punktis 4.8 sätestatu, mis annab õiguse katkestada saatmine ja planeeritud tegevust mitte

teostada, kui kinnipeetav on vanglasisese saatmise ajal toime pannud distsipliinirikkumise

tunnustele vastava teo. Kohtu järelepärimisele Viru Vanglast saadud vastus kinnitab, et

määruskaebuse esitaja pole kumbagi kodukorra eelnimetatud sätet vaidlustanud. Seega oli ta

kohustatud panema kambrist lahkumisel käed selja taha ning vanglateenistuse ametnikul oli

õigus katkestada sellest keeldumise korral jalutuskäigule saatmine. Kuna otsus tugines

vanglas kehtestatud korrale, ei saanud selle läbi tekkida riigivastutuse seaduse (RVastS) alusel

hüvitamisele kuuluvat kahju.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

3. 15.08.2014 saabus halduskohtule määruskaebus (tl 25-25p, tõlge tl 27) Tartu Halduskohtu

01.08.2014 . a määruse peale.

Määruskaebuse esitaja leiab, et halduskohus ignoreerib tema poolt kaebuses välja toodud

põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamisel. Halduskohtu väited, et kaebaja ei täida oma

kohustusi, on paljasõnalised. Määruskaebuse esitaja märgib, et täidab oma kohustusi, püüab

istuda rahulikult ja käia jalutuskäigul vastavalt oma soovile. Viru Vangla aga provotseerib

omakasu eesmärgil pidevalt määruskaebuse esitajat konfliktidele ning jätab ebaseaduslikult ja

seadusi rikkudes ta 30-kraadise kuumusega ilma jalutuskäigust ja värskest õhust, mida Viru

Vanglas ei jätku. Sellega vangla alandab moraalselt, piirab ja diskrimineerib määruskaebuse

esitajat, solvab tema inimväärikust ning tekitas talle moraalse ja füüsilise kahju.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

4. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Halduskohtu

01.08.2014. a määruse resolutsioon muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu

põhjendustega ega pea vajalikuks neid täies ulatuses korrata (HKMS § 201 lg 4, § 203 lg 2).

5. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus õigesti leidnud, et määruskaebuse esitaja on

käesolevas asjas soovinud vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamist ning põhjendatud

huviks tuvastamiskaebuse esitamisel on hilisema kahju hüvitamise nõude esitamise soov.

Seda seisukohta kinnitavad ka määruskaebuses esitatud väited määruskaebuse esitajale

tekitatud kahju ning tema poolt märgitud põhjendatud huvi arvestamata jätmise kohta.

Tuvastamiskaebuse esitamisel on menetlusseadustikus ette nähtud täiendavad sisunõuded.

HKMS § 38 lg 4 järgi tuleb tuvastamiskaebuses selgitada, miks on kaebuse esitamine vajalik

kaebaja õiguste kaitseks. Riigikohtu praktika kohaselt on kaebajal põhjendatud huvi

tuvastamiskaebuse esitamisel eelkõige kolmel juhtumil: kui isikul on kavatsus hiljem esitada

kahju hüvitamise nõue või kui tal on rehabiliteerivad või preventiivsed eesmärgid

(vt RKHKo 19.03.2002, nr 3-3-1-11-02, p 15). Seega võib tuvastamiskaebuse esitamise

põhjendatud huvi seisneda küll kavatsuses esitada hiljem kahju hüvitamise nõue, kuid

tulenevalt HKMS § 45 lg 2 kolmandast lausest ei anna hilisema hüvitamiskaebuse esitamise

kavatsus õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks, kui hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt

perspektiivitu. Sel juhul puudub õigus tuvastamiskaebuse esitamiseks ning kohus võib

kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel tagastada.

6. VangS § 55 lg 2 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale jalutuskäik värskes õhus vähemalt

üks tund päevas. VangS § 651 lg 3 sätestab: „Kartserisse paigutatud kinnipeetaval ei ole õigust

liikuda vangla territooriumil käesoleva seaduse §-des 8 ja 10 sätestatud korras. Kinnipeetava

soovil võimaldatakse tal vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus.“ Lisaks

vangistusseadusele reguleerib vangistuse täideviimise korda ja korraldust vangla kodukord.

Viru Vangla direktori kinnitatud kodukorra p-s 4.3 on ette nähtud: „Kinnipeetavad liiguvad

vangla territooriumil vanglateenistuse ametniku loal koos vanglateenistuse ametnikust

saatjaga, hoides käed selja taga. Käsi ei pea hoidma selja taga kinnipeetavad, kellel ei

võimalda seda tervislik seisund ega tööülesanded, ning kinnipeetavad, kellel takistavad seda

kantavad asjad.“ Kodukorra p 4.5 sätestab, et kui kinnipeetav paneb jalutuskäigule minnes või

jalutuskäigul toime distsipliinirikkumise tunnustele vastava teo, otsustab vanglateenistuse

ametnik jalutuskäigu jätkamise või katkestamise. VangS § 63 lg 1 kohaselt võib

kinnipeetavale vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete

süülise rikkumise eest kohaldada distsiplinaarkaristusi.

7. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et määruskaebuse esitaja poolt kohtule esitatud

seisukohtadest ei saa järeldada, et vanglaametnikud oleksid tema suhtes käitunud

õigusvastaselt RVastS § 7 lg 1 tähenduses, kui täitsid kodukorras sätestatut. Määruskaebuse

esitaja väited, et ta ei ole jalutuskäigule viimise ajal oma kohustusi rikkunud, ei ole kohtule

usutavad ega anna alust määruskaebuse rahuldamiseks. Kaebusest nähtub selgelt, et

määruskaebuse esitaja ei taha arvestada kodukorras sätestatud kohustustega, mida on talle

valvuri poolt ka tutvustatud. Samuti ei ole määruskaebuse esitaja väitnud kohtule, et tervislik

seisund, tööülesanded või käes kantavad asjad ei võimaldanud tal täita kodukorra p-s 4.3 ette

nähtud kohustust. Seega ei saa kaebuse asjaoludel pidada vangla käitumist õigusvastaseks

ning halduskohus on õigesti tuvastamiskaebuse tagastanud HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel.

Täiendavalt peab ringkonnakohus vajalikuks lisada, et hilisem hüvitamiskaebus oleks

ilmselgelt perspektiivitu ka põhjusel, et määruskaebuse esitajale ei saanud tekkida rahaliselt

hüvitatavat kahju. Ühest jalutuskäigust ilmajäämist määruskaebuse esitaja enda käitumise

tõttu ei saa eelduslikult pidada inimväärikust alandavaks. Lisaks ei ole usutav, et

määruskaebuse esitajale võis jalutuskäigust ilmajäämisega tekkida füüsiline kahju.

Määruskaebuse esitaja on vaid üldsõnaliselt väitnud, et talle tekkis moraalne ja füüsiline

kahju, kuid ei ole isegi püüdnud selgitada, milles talle tekkinud tervisekahju tema arvates

seisnes. Eelnevast võib järeldada, et tegelikult ei ole ühest jalutuskäigust ilmajäämine

määruskaebuse esitaja tervisele mingeid kahjulikke tagajärgi põhjustanud. Seega, isegi kui

tuvastada käesoleval juhul jalutuskäigust ilmajätmise õigusvastasus, ei oleks määruskaebuse

esitajale võimalik hüvitist määrata, kuna talle ei saa kirjeldatud asjaoludel olla tekkinud

riigivastutuse seaduse alusel rahaliselt hüvitatavat kahju.

8. Eeltoodust tulenevalt tuleb määruskaebus jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu

01.08.2014. a määruse resolutsioon muutmata, täiendades määruse põhjendusi käesoleva

määruse põhjendustega.

Maili Lokk

Tiina Pappel

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/