3-13-818/19 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Oliver Kask ja Viive Ligi Otsuse tegemise aeg ja koht

16. detsember 2014, Tallinn Haldusasja number 3-13-818 Haldusasi TK kaebus Politseija Piirivalveameti peadirektori 20. novembri 2012. a käskkirjaga nr 1.3-3/215d algatatud ja tema suhtes läbi viidud distsiplinaarmenetluse õigusvastasuse tuvastamiseks ning Politseija Piirivalveameti 18. märtsi 2013. a vaideotsuse nr 1.3- 2/48499-1 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 14. aprilli 2014. a otsus Menetlusosalised Kaebaja – TK Vastustaja – Politseija Piirivalveamet Menetluse alus ringkonnakohtus TK apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada TK apellatsioonkaebus. 2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 14. aprilli 2014. a otsus haldusasjas nr 3-13-818 ja teha asjas uus otsus, millega TK kaebus rahuldada. Tunnistada õigusvastaseks TK suhtes Politseija Piirivalveameti peadirektori 20. novembri 2012. a käskkirjaga nr 1.3-3/215d algatatud distsiplinaarmenetluse läbiviimine ning tühistada Politseija Piirivalveameti 18. märtsi 2013. a vaideotsus nr 1.3-2/48499-1. 3. Mõista Politseija Piirivalveametilt TK kasuks välja menetluskulud esimese ja teise astme kohtus kokku (kolmkümmend) eurot. Ülejäänud osas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 15. jaanuaril 2015 (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

3-13-818 2(9)

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Põhja prefektuuri kriminaalbüroo majanduskuritegude talituse eriasjade uurija TK menetluses olevas kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXX peeti 07.09.2010 kahtlustatavana kinni mitmeid isikuid ja toimetati mitmetes kohtades üheaegselt läbiotsimisi. TK juhendas menetlustoimingute läbiviimist raadiosaatja teel oma töökohast Pärnu mnt 139 ning ressursipuudusel kuulas üle ka operatsiooni ajal kahtlustatavana kinni peetud isikuid. Peale menetlustoimingute läbiviimist viidi isikutelt ära võetud esemed (sh sularaha) TK-i kabinetti või ülekuulamiste tuppa, kus TK viibis. Osa sularahast oli pandud ümbrikutesse, kuid osa oli jäetud isikutelt ära võetud käekottidesse. TK ei kontrollinud samal päeval ümbrike ja käekottide sisu ega äravõetud esemete vastavust vormistatud protokollidele. Sularaha pani TK kabinetis olevasse seifi, kuid käekotid jäid kabineti põrandale kuni nende isikutele tagastamiseni. Äravõetud sularaha luges TK hiljem üle koos KR-ga, kuid ei võrrelnud summasid dokumentides märgitud rahasummadega. Sularaha tagatiskontole kandmise määruste koostamisel 22.03.2011 ei kontrollinud TK samuti sularaha vastavust vara arestimise kohtumäärustes olevate summadega. Kriminaalasja kokkupanemisel 2011. a detsembris (ligikaudu 1 aasta ja 3 kuud pärast isikutelt sularaha äravõtmist) avastas TK, et kriminaalmenetluses ära võetud sularaha kohta koostatud dokumentatsiooni, mille alusel oli prokurör taotlenud isikute vara arestimisi, ning reaalselt olemasoleva sularaha vahel esinevad vastuolud.

2. TK informeeris 22.03.2012 ettekandes vahetut juhti kinnipidamisprotokolli kantud ja tagatiskontole laekunud summade erinevusest. PPA sisekontrollibüroo alustas 26.03.2012 menetlust kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXX karistusseadustiku § 201 lg 2 p 3 alusel (omastamine), kuid kriminaalmenetlus lõpetati 16.10.2012 seoses TK-i tegevuses kuriteokoosseisu puudumisega. Kriminaalmenetluse lõpetamise määruse kohaselt ilmnesid kriminaalmenetluse käigus TK-i tegevuses samas politseija piirivalve seaduse (PPVS) § 86 ps 1 sätestatud distsiplinaarsüüteo (teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine) tunnused, mistõttu algatati TK-i suhtes PPA peadirektori 20.11.2012 käskkirjaga nr 1.3-3/215d distsiplinaarmenetlus. Distsiplinaarmenetluse tulemused fikseeriti 12.12.2012 kokkuvõttes.

Distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes asuti seisukohale, et: 1) ametijuhendi p 3.3 järgi oli TK-i teenistuskohustuseks kriminaalmenetluse kvaliteetne ja seadusekohane teostamine. Kriminaalasja nr XXXXXXXXXXX menetlejana oli TK-i kohustuseks kontrollida 07.09.2010 vormistatud kinnipidamiste ja läbiotsimiste protokollidesse märgitud rahasummade ja reaalselt ümbrikutes olevate sularahasummade vastavust (võimaluse korral juba raha vastuvõtmisel, kuid kindlasti raha ülelugemise ajal), lisaks tuli tal sularaha

3-13-818 3(9) tagatiskontole kandmise määruse koostamisel kontrollida, milline summa on vara arestimise kohtumäärusega arestitud, et tagada kohtumääruses toodud summade kandmine tagatiskontole; 2) TK ei ole 07.09.2010 kahtlustatavana kinnipeetud isikutelt äravõetud sularaha käidelnud politseipeadirektori 11.09.2007 käskkirjaga nr 184 kinnitatud „Asitõendite ja teiste äravõetud esemete ning konfiskeeritud vara käsitlemise korra“ p-s 8 sätestatud nõuete kohaselt, jättes isikutelt kinnipidamise ajaks hoiule võetud käekotid, milles oli sularaha, kabineti põrandale, kuigi identifitseerimistunnustega raha tuleb hoida hoidlas tulekindlas kapis/seifis. Käekottides olnud sularaha tulnuks panna koos ümbrikutes ja paberkottides olnud sularahaga kabinetis olevasse seifi. Seeläbi pani TK toime PPVS § 86 p-s 1 sätestatud distsiplinaarsüüteo. Kuivõrd TK-i distsiplinaarvastutusele võtmise tähtaeg on töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDVS) § 6 lg-st 1 tulenevalt möödunud enne distsiplinaarmenetluse algatamist, ei saa TK-le distsiplinaarkaristust määrata ja distsiplinaarmenetlus tuleb lugeda lõpuleviiduks.

3. TK esitas 06.02.2013 PPA-le vaide, milles palus distsiplinaarmenetluse kokkuvõte tühistada ja eemaldada see tema isiklikust toimikust. PPA jättis 18.03.2013 vaideotsusega nr 1.3-2/48499-1 TK-i vaide rahuldamata.

4. TK esitas 16.04.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille lõplikuks taotluseks jäi läbiviidud distsiplinaarmenetluse ja sellele järgnenud vaidemenetluse õigusvastasuse tuvastamine. Distsiplinaarmenetlus on teostatud puudulikult ja pealiskaudselt ning menetlusnorme rikkudes. Distsiplinaarmenetluse alustamine oli põhjendamatu, sest sellega raisati ressurssi süüdlase leidmiseks asjas, milles karistamise tähtaeg oli möödunud ning vajalikud järeldused tehtud juba eelnevalt toimunud kriminaalmenetluse raames. Kaebaja ei ole vastutav temale distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes omistatud süütegude toimepanemises. Vaide läbivaatamisel on rikutud hea halduse tava, sest vaideotsuses on püütud vaid distsiplinaarmenetluse puudusi siluda, kuid pole vastatud vaides esitatud argumentidele. Vaideorgan ei tohi lähtuda haldusorgani poolt asja lahendamisel aluseks olnud andmetest ja tõenditest, ilma neid omapoolselt kontrollimata. Uurimispõhimõttest lähtuvalt tuleb vaidemenetluses vajaduse korral koguda ja hinnata ka uusi tõendeid, kuid antud juhul seda ei nähtu. Ebaõige on vaideotsuse p-s 1 märgitu, et distsiplinaarmenetlus täitis suures osas oma ülesande, kuna vahetud juhid said teadlikuks konkreetsest juhtumist ja töökorralduse parendamise vajadusest. Mingeid muudatusi töökorralduses ei ole toimunud, samuti ei ole viidud läbi ühtegi asjakohast koolitust ega õppepäeva. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõttest ega toimiku materjalidest ei nähtu, et vastustaja oleks analüüsinud kaebaja poolt distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte kavandile 19.12.2012 esitatud vastuväiteid. Distsiplinaarmenetluses on kasutatud tunnistajate ütlusi kriminaalmenetlusest, kuid seda tunnistajate teadmata, mistõttu ei ole need lubatud tõenditeks. Vastuolud ütluste ja dokumentide vahel on jäetud kõrvaldamata. Kaebaja tolleaegselt vahetult juhilt ei ole ütlusi võetud, kuigi ta saanuks anda olulist infot. Pole teada, millal osa sularahast kaduma läks, mistõttu pole võimalik väita, et kaebaja oleks saanud seda ära hoida. Täiendavalt ületati vaide lahendamise tähtaega.

5. Politseija Piirivalveamet vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus selle jätta rahuldamata. Võimalikku omastamist käsitlenud kriminaalmenetluse läbiviimisel ei tuvastatud distsiplinaarsüüteo toimepanemist, seda saab teha üksnes distsiplinaarmenetluse raames. Distsiplinaarmenetlus algatati eesmärgiga selgitada välja, kas TK-i tegevuses / tegevusetuses võis esineda PPVS § 86 p-s 1 sätestatud distsiplinaarsüüteo tunnuseid seoses asitõendite ja teiste äravõetud esemete käitlemise korra ja/või raamatupidamise sise-eeskirjade võimaliku mittejärgimisega kriminaalasja nr XXXXXXXXXXX menetlemisel. Distsiplinaarmenetlust alustati pärast distsiplinaarsüüteo aegumistähtaja möödumist, kuna

3-13-818 4(9) tegemist oli tõsise juhtumiga, mille asjaolude täpset väljaselgitamist pidas distsiplinaarmenetluse algatamise õigust omav isik vajalikuks. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte kinnitamise järgselt on viidud läbi laialdast teavitustööd ning kriminaalbüroo struktuuriüksuste juhte on informeeritud distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes väljatoodud puudustest, et vältida sarnaste juhtumite kordumist.

Distsiplinaarmenetluse läbiviimisel tuvastatud süütegude toimepanemist on kaebaja ise tunnistanud, kinnitades ka distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte kavandiga tutvumisel, et mõistab täielikult ametijuhendist tulenevate sätete rikkumist. Samuti on kaebaja 28.11.2012 seletuses märkinud, et „käekotid ja rahakotid jäid kabinetti radiaatori juurde maha, kuhugi luku taha ma neid ei pannud. Käekotte ja rahakotte ma 07.09.2010 õhtul ei kontrollinud“. Samuti möönis kaebaja, et ei kontrollinud dokumentides märgitud ja reaalselt olemasolevate summade vastavust. Vaides ja kaebuses hiljem välja toodud õigustused oma tegevuse / tegevusetuse kohta on tagantjärele otsitud. Distsiplinaarmenetluses kasutati kriminaalmenetluses (s.o varasema kriminaalasja nr XXXXXXXXXXX raames) antud tunnistajate ütlusi, sest sündmused olid samad ja distsiplinaarmenetlus toimus oluliselt hiljem. Vaide lahendamiseks on sooritatud kõik vajalikud toimingud ning TK-i vaides esitatud asjakohaseid seisukohti on PPA peadirektori 18.03.2013 vaideotsuses põhjalikult käsitletud.

6. Tallinna Halduskohus jättis 14.04.2014 otsusega TK-i kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Kaebaja etteheited kriminaalasja nr XXXXXXXXXXX menetlusele ei ole asjassepuutuvad ja jäävad tähelepanuta. Isiku distsiplinaarvastutusele võtmine võimaldab haldusorganile väga laialdast ja mitmekülgset diskretsiooni alates sellest, kas on üldse vaja distsiplinaarmenetlust alustada, kuidas menetlust läbi viia, kas tuvastatud distsiplinaarsüüteole on vaja reageerida karistamisega ja lõpetades sellega, milline distsiplinaarkaristus valida. Kohtulik kontroll kaalutlusõiguse alusel tehtud otsuste üle on piiratud õiguspärasuse hindamisega. Seetõttu jäävad tähelepanuta kaebaja väited distsiplinaarmenetluse alustamise ebaotstarbekuse ja PPA ressursside raiskamise kohta. Vastustaja on veennud kohut vajaduses viia distsiplinaarmenetlus läbi ka olukorras, kus võimalikku süüdlast pole aegumise tõttu enam võimalik karistada. Distsiplinaarsüüteo või selle puudumise saab tuvastada üksnes distsiplinaarmenetluse raames. Välistatud ei ole paralleelsed ega teineteisele järgnevalt erinevad menetlused. PPA ei ole rikkunud uurimispõhimõtet. Asjas ei ole tuvastatud selliseid menetlusnormide rikkumisi, mis oleksid võinud mõjutada asja õiget otsustamist. Distsiplinaarmenetluse raames oli TK-le tagatud ärakuulamisõigus. Kaebajale tutvustati distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte kavandit ja võimaldati esitada sellele oma vastuväited. Menetluse raames on kogutud seletused ja ettekanded sündmusega seotud isikutelt ning küsitud struktuuriüksuse juhi arvamust distsiplinaarsüüteo ja võimaliku karistuse kohta. Seadus ei keela ka muudes menetlustes kogutud tõendite kasutamist. Puudub alus väita, et menetlust ei ole viidud läbi igakülgselt ja objektiivselt ega kooskõlas uurimispõhimõtte nõuetega.

TK-i kui kriminaalmenetleja ametijuhendi (kaebaja on sellega tutvunud 11.03.2011) p 3.3 järgi on tema teenistuskohustuseks kriminaalmenetluse teostamine talituse menetluspädevuses olevates ja nendega seonduvates kuritegudes, juhindudes täpselt seaduse nõuetest eesmärgiga toimetada menetlused kvaliteetselt ja seadusekohaselt. Vastavalt ametijuhendi p-le 4.1 vastutab ta ametijuhendiga ja kehtivate õigusaktidega temale pandud kohustuste õiguspärase, õigeaegse ja täpse täitmise eest. Ka süütegude toimepanemise ajal kehtinud avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 59 lg 1 järgi peab teenistuja oma teenistuskohustusi täitma täpselt, õigeaegselt, kohusetundlikult, otstarbekalt ja omakasupüüdmatult, lähtudes avalikest huvidest. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes on asutud seisukohale, et TK on täitnud oma teenistuskohustusi hooletult, millega on läinud vastuollu ametijuhendi p-ga 3.3, ja on rikkunud

3-13-818 5(9) 07.09.2010 kahtlustatavatena kinni peetud isikutelt hoiule võetud käekottides sularaha hoidmisega politseipeadirektori 11.09.2007 käskkirjaga nr 18 kinnitatud „Asitõendite ja teiste äravõetud esemete ning konfiskeeritud vara käitlemise korra“ p 8, pannes toime PPVS § 86 p-s

1 sätestatud distsiplinaarsüüteo. Viidatud korra p 8 näeb ette, et identifitseerimistunnustega raha tuleb hoida panga hoiulaekas või hoidlas tulekindlas kapis/seifis. Kui sularaha asitõendina säilitamiseks puudub vajadus ning see on käsitletav asendatava materiaalse väärtusena, toimub selle hoidmine peadirektori kinnitatud „Raamatupidamise sise-eeskirja“ kohaselt.

Kaebaja poolt distsiplinaarmenetluse raames antud seletustest (sh distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte kavandiga tutvumisel esitatud täiendavatest selgitustest) ilmneb, et kaebaja on ise tunnistanud temale süüks pandud süüteo toimepanemist. TK on küll põhjendanud, miks ta ei täitnud või miks tal ei olnud võimalik täita kõiki temal lasunud kohustusi (kolleegide korrektsuse eeldus, asja suur maht, suur töökoormus jms), mida saab arvestada süü suuruse hindamisel ja karistuse valikul, kuid need õigustused ei muuda distsiplinaarmenetluse läbiviimisel tuvastatud distsiplinaarsüüteo toimepanemist olematuks. Samuti ei tee rikkumisi olematuks asjaolu, et kaebaja enam kui aasta pärast isikutelt sularaha äravõtmist ja läbiotsimiste teostamist ise avastas, et äravõetud sularaha kohta koostatud dokumentatsiooni ja reaalselt olemasoleva sularaha vahel esinevad vastuolud ning esitas selle kohta ka vastava ettekande. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes ei käsitleta tõepoolest otseselt kaebaja 19.12.2012 vastuväited, kuid distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte osast „Soodusasjaolud“ võib aru saada, et menetleja on kaebaja selgitusi asja suure mahu ja suure töökoormuse kohta siiski arvestanud. Tegemist ei olnud ka selliste vastuväidetega, mis oleksid kokkuvõttes esitatud järeldused ümber lükanud. Seega on PPA küll rikkunud hea halduse tava, jättes lõplikus kokkuvõttes kaebaja vastuväited käsitlemata, kuid see ei mõjutanud asja otsustamist ega saa tuua kaasa kogu distsiplinaarmenetluse ja koostatud kokkuvõtte õigusvastaseks tunnistamist. TK-i isiklikku toimikusse lisatud distsiplinaarmenetluse kokkuvõte ei ole kaebajat põhjendamatult süüstav ega tema tausta kahjustav.

Vaidemenetluses on TK esitanud põhimõtteliselt samu vastuväiteid nagu 19.12.2012 seisukohas pärast distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte kavandiga tutvumist. Vaidlust pole selles, et PPA on vaide läbivaatamisel rikkunud haldusmenetluse seaduse (HMS) § 84 lg-s 1 sätestatud 10-päevast menetlustähtaega ning sellega on rikutud kaebaja õigust heale haldusele. HMS §-st

58 tulenevalt ei saa nimetatud rikkumine aga olla vaideotsuse tühistamise aluseks, sest see ei võinud mõjutada asja sisulist otsustamist kaebajale kahjulikus suunas. Vastustaja ei ole jätnud vaides esitatut tähelepanuta, vaid reageerinud kõigile selles sisaldunud väidetele. Asjaolu, et TK vastustaja hinnangutega ei nõustu või need teda ei rahulda, ei tähenda, et vaideotsus oleks õigusvastane.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. TK palub apellatsioonkaebuses (ja 09.12.2014 täiendavates seisukohtades) halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Halduskohus on hinnanud asjas kogutud tõendeid ebaõigesti ja see on toonud kaasa ebaõige kohtulahendi tegemise. Apellandi suhtes distsiplinaarmenetluse läbiviimisel oli tegemist ressursi raiskamisega, sest kõik rikkumised pidanuks nähtuma juba kriminaalasja nr XXXXXXXXXXX materjalidest. Haldusmenetluses seejuures sisuliselt uusi tõendeid ei kogutudki. Põhjendamatu on vastustaja väide, et distsiplinaarmenetlus täitis oma ülesande, sest PPA töökorraldust ei ole parandatud (nt ei ole kriminaalmenetluse läbiviijaid juhtunust informeeritud ega vastavaid koolitusi korraldatud). Kriminaalasjas tunnistajana üle kuulatud isikutele tuleks siiski tutvustada nende õigusi ja kohustusi ka distsiplinaarmenetluses ning võimaldada otsustada, kas

3-13-818 6(9) nad jäävad kriminaalasjas varasemalt antud ütluste juurde. Tõendite õigeks hindamiseks oleks kohus pidanud nõudma PPA-lt välja kõik distsiplinaarmenetluse materjalid. PPA ei ole kõiki distsiplinaarmenetluses kasutatud dokumente väljastanud ka apellandile, piirdudes üksnes kaebajaga otseselt seotud dokumentidega ning menetleja poolt distsiplinaarmenetluse käigus kogutud materjalidega. Apellandile ei ole väljastatud tõendeid, mida distsiplinaarmenetluses kasutati, kuid mis olid kogutud kriminaalmenetluse käigus. Kuna TK kuulati kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXX üle tunnistajana, ei saanud ta nõuda dokumente välja ka selles menetluses.

Põhjendamatu on heita apellandile ette 2010. a septembris ametijuhendi rikkumist, mida talle on tutvustatud 11.03.2011. Apellant ei rikkunud 2010. a septembris kehtinud ATS § 59 lg 1 sätteid, sest tema ei märkinud äravõetud rahasummasid protokollidesse valesti ning tema ei olnud ka menetleja, kes jättis isikutelt kinnipidamisel äravõetud raha kottidesse. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes ei ole määratletud täpset aega, mille jooksul peab menetleja kontrollima, et toimikus olevad materjalid on vormistatud õigesti. Kohusetundetut käitumist ei ole esinenud ning menetlus oli viidud läbi otstarbekalt ja omakasupüüdmatult, lähtudes avalikest huvidest. Ebaõige on halduskohtu järeldus, et apellant on tunnistanud süüteo toimepanemist. TK on menetluse käigus andnud mõista, et ta saab aru, milles rikkumine seisneb, kuid ta ei ole ennast temale süüks arvatud rikkumises kordagi süüdi tunnistanud. PPA on vaide läbivaatamisel rikkunud HMS § 84 lg-s 1 sätestatud tähtaega. Kui ametnik vajas põhjalikuma vaideotsuse tegemiseks rohkem aega, oli tal võimalus sellest kaebajat teavitada, mida antud juhul ei tehtud.

8. Politseija Piirivalveamet vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Vaidlust ei ole selles, et apellandi töös esinesid distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes välja toodud puudused. Apellant on ise kinnitanud, et ei kontrollinud pärast läbiotsimist ja isikutelt raha äravõtmist, kas dokumentides märgitud summad ja reaalselt tema kabinetti toodud summad ühtivad, samuti jättis ta raha tagatiskontole kandmisel kontrollimata, kas dokumentides märgitud summad ühtivad reaalselt olemasolevate rahasummadega. Apellandi peamised vastuväited seonduvad tema viidetega suurele töökoormusele, mis ei muuda eksimust olematuks. Vastustaja ei nõustu apellandi etteheidetega menetlusnormide rikkumisele distsiplinaarjuurdluse käigus. Isegi kui rikkumised esinesid, ei saanud need mõjutada lõpptulemust ega oleks toonud kaasa teistsuguse distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte koostamist. Arusaamatud on apellandi etteheited, et distsiplinaarmenetluse alustamine oli põhjendamatu, ebaotstarbekas ja vastuolus menetlusökonoomiaga, kuna menetlusega raisati ressurssi selleks, et leida süüdlane asjas, milles karistamise tähtaeg oli möödunud. Distsiplinaarmenetluse eesmärk oli selgitada välja, kas järgitud on asutusesisest regulatsiooni seoses äravõetud rahasummade käitlemise ja hoiustamisega, mitte seda, kuidas äravõetud raha kaduma läks. Distsiplinaarmenetlus algatati pärast distsiplinaarsüüteo aegumistähtaja möödumist, sest tegemist oli väga tõsise juhtumiga, mille asjaolude täpset väljaselgitamist pidas distsiplinaarmenetluse algatamise õigust omav isik vajalikuks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leidis 30.05.2014 määruses, et TK-i apellatsioonkaebuse taotlust tuleb tõlgendada selliselt, et apellant jääb ka apellatsioonimenetluses halduskohtule esitatud ja Tallinna Halduskohtu 20.06.2013 määrusega menetlusse võetud nõuete juurde, soovides tema suhtes läbiviidud distsiplinaarmenetluse (sh selle raames koostatud distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte) õigusvastasuse tuvastamist ja vaideotsuse tühistamist (määruse p 5). Ringkonnakohus ei saa HKMS § 182 lg-st 3 tulenevalt käsitleda nõudeid, mida halduskohtus ei

3-13-818 7(9) esitatud, ning ka HKMS § 197 lg-st 1 tulenevalt saab ringkonnakohus apellatsiooni korras kontrollida halduskohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes halduskohtu poolt läbi vaadatud ulatuses. Seega ei käsitle ringkonnakohus apellatsioonkaebuses esitatud nõuet PPA 20.11.2012 käskkirjaga algatatud distsiplinaarmenetluse või selle kokkuvõtte tühistamiseks, sest vastav nõue on jõustunud Tallinna Halduskohtu 20.06.2013 määruse resolutsiooni p-ga 2 tagastatud.

10. Ringkonnakohus märgib esmalt, et halduskohus on õigesti selgitanud, et kaebaja etteheited kriminaalasja nr XXXXXXXXXXX menetluse puudulikkusele ja tema suhtes läbiviidud distsiplinaarmenetluse ebaotstarbekusele (s.o ressursside raiskamisele) ei ole asjassepuutuvad ning tuleb jätta tähelepanuta. Haldusasjas ei saa kontrollida kriminaalmenetluse õiguspärasust ning ka haldusmenetluse osas kontrollib kohus üksnes haldusorgani tegevuse õiguspärasust, kuid mitte otstarbekust.

11. Käesoleva vaidluse põhiküsimuseks on ringkonnakohtu hinnangul see, kas TK-i suhtes läbiviidud distsiplinaarmenetlus sai olla eesmärgipärane olukorras, kus PPA peadirektori 20.11.2012 käskkirjas nr 1.3-3/215d (tl 21) viidatud sisekontrollibüroo 08.10.2012 ettekandest (tl 14-15) nähtuvalt pidi vastustajale juba distsiplinaarmenetluse alustamise ajal olema teada, et TDVS § 6 lg-s 1 sätestatud tähtajad (mis laienesid PPVS § 90 lg 3 alusel ka politseiametnike distsiplinaarasjadele) distsiplinaarkaristuse määramiseks olid juba ammu möödunud. Võimalik distsiplinaarsüütegu pandi toime 07.09.2010 ja vahetu juht sai sellest teada TK-i 22.03.2012 ettekandest (tl 10-11). Sisekontrollibüroo 12.12.2012 koostatud distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes (lk 12 – tl 34-40; tl 111-123) on samuti märgitud, et distsiplinaarvastutusele võtmise tähtaeg oli möödunud enne distsiplinaarmenetluse algatamist.

12. Ehkki halduskohtuga tuleb iseenesest nõustuda, et haldusorganil on distsiplinaarmenetluse läbiviimise otsustamisel ulatuslik kaalutlusõigus ja kohtulik kontroll selle üle on piiratud, peab distsiplinaarmenetluse läbiviimine siiski olema alati eesmärgipärane. Seejuures tuleb arvestada konkreetse haldusmenetluse eriliigi (s.o distsiplinaarmenetluse) eesmärke. Kaalutlusõiguse teostamine ja haldusmenetluse läbiviimine on toimunud õiguspäraselt vaid juhul, kui järgitud on kaalutlusõiguse või vastava menetluse eesmärke (nt HMS § 4 lg 2 ja § 5 lg 2).

PPVS § 90 lg 1 kohaselt on distsiplinaarmenetluse eesmärk distsiplinaarsüüteo kiire ja täielik avastamine, süüdlase ja süüteo põhjuste väljaselgitamine. Õnnetuse või haigestumise korral on distsiplinaarmenetluse eesmärgiks õnnetuse või haigestumisega seotud asjaolude fikseerimine. Kuni 31.03.2013 kehtinud avaliku teenistuse seadus distsiplinaarmenetluse eesmärki eraldi ei sätestanud. Alates 01.04.2013 kehtiva ATS § 71 kohaselt on distsiplinaarmenetluse eesmärk distsiplinaarsüüteo toimepanemisele viitavate asjaolude kiire ja täielik väljaselgitamine, võimaliku süüdlase tuvastamine ning distsiplinaarkaristuse õiglane määramine.

Riigikohus on 12.10.2005 otsuses nr 3-3-1-37-05 analüüsinud küsimust, kas advokatuuri aukohus võib advokaadi tegevuse peale esitatud kaebust menetleda ka pärast seaduses sätestatud distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja möödumist või pidanuks tähtaja möödumise tõttu aukohtumenetluse lõpetama. Ka nimetatud asjas oli väidetav distsiplinaarsüütegu aegunud juba aukohtumenetluse algatamise ajaks. Riigikohus leidis viidatud lahendis (p 17), et kuna aukohus ei oleks tähtaja möödumise tõttu saanud distsiplinaarkaristust määrata, ei saanud enam toimuda ka distsiplinaarmenetlust. Eelnevale vaatamata pidas Riigikohus konkreetsel juhul aukohtumenetluse läbiviimist siiski lubatavaks, sest aukohtumenetlus on oma tähenduselt laiem kui pelgalt distsiplinaarmenetlus, hõlmates ka menetlust advokaadi tegevusele kutse-eetilise hinnangu andmiseks. Küll pidas Riigikohus iseenesest menetlusveaks seda, et aukohus ei olnud

3-13-818 8(9) üheselt piiritlenud ja advokaati informeerinud sellest, millal lõppes distsiplinaarmenetlus ja jätkus menetlus kutse-eetilise hinnangu andmiseks.

13. Praegusel juhul on PPA 18.03.2013 vaideotsuses nr 1.3-2/48499-1 (tl 49-52; tl 134-140) märkinud, et distsiplinaarmenetlus algatati TK-i suhtes põhjusel, et distsiplinaarsüüteo saab tuvastada vaid distsiplinaarmenetluse raames, ning menetlus algatati pärast distsiplinaarsüüteo aegumistähtaja möödumist, sest tegemist oli tõsise juhtumiga, mille asjaolude väljaselgitamist pidas distsiplinaarmenetluse algatamise õigust omav isik vajalikuks. Distsiplinaarmenetlus algatati ja viidi läbi, tuvastamaks, kas kriminaalasja nr XXXXXXXXXXX menetlemise käigus isikutelt äravõetud raha hoidmine ja käitlemine toimus nõuetekohaselt. PPA hinnangul täitis distsiplinaarmenetlus suures osas oma ülesande, sest teenistuja vahetud juhid said teadlikuks antud juhtumist ja vajadusest parendada töökorraldust. Sama on vastustaja korranud ka kohtumenetluses esitatud seisukohtades.

Ringkonnakohtu hinnangul on TK-i suhtes distsiplinaarmenetluse läbiviimine toimunud õigusvastaselt, sest pärast distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja möödumist algatatud distsiplinaarmenetlus ei saa olla eesmärgipärane ja on seetõttu õigusvastane. TDVS § 6 lg-s 1 sätestatud distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg kaitseb ametnikku nii distsiplinaarkaristuse määramise kui ka distsiplinaarmenetluse läbiviimise eest pärast tähtaja möödumist. Kuigi PPVS § 90 lg 1 ei sätesta (erinevalt praegu kehtiva ATS §-st 71) distsiplinaarmenetluse eesmärgina sõnaselgelt distsiplinaarkaristuse õiglast määramist, ei saa distsiplinaarmenetluse läbiviimist siiski käsitada lahus menetlusaluse isiku distsiplinaarvastutuse võtmise objektiivsest võimalikkusest. PPVS § 87 lg 1 kohaselt kannab politseiametnik toimepandud distsiplinaarsüüteo eest distsiplinaarvastutust, mis seisneb tema suhtes distsiplinaarkaristuse kohaldamises vastavalt tema poolt toimepandud süüteo laadile ja raskusele. Olukorras, kus menetlusalusele isikule distsiplinaarkaristuse määramine ei ole tähtaja möödumise tõttu enam võimalik, oleks distsiplinaarmenetluse läbiviimine isiku suhtes põhjendamatult koormav.

14. Vastustaja ei ole põhjendanud ja kohtule ei ole ka äratuntav, miks oli juhtumi asjaolude (s.o kriminaalmenetluses isikutelt äravõetud raha hoidmise ja käitlemise politsei sise-eeskirjade nõuetele vastavuse tuvastamiseks) ja selle pinnalt asutuse töökorralduse muutmise vajaduse väljaselgitamiseks vältimatult vajalik viia läbi distsiplinaarmenetlus olukorras, kus võimalike süüdlaste vastutusele võtmine polnud ühelgi juhul enam võimalik. Ametnike tegevuse ja asutuse tööprotseduuride nõuetekohasuse hindamiseks on sellises olukorras kohane viia läbi siseaudit või muu sarnane tööprotsesside analüüs, mitte distsiplinaarmenetlus. Vabariigi Valitsuse seaduse § 921 lg 1 kohaselt on sisekontrolli süsteem seaduslikkusele ja otstarbekusele suunatud terviklik abinõude kompleks, mis võimaldab tagada: 1) õigusaktidest kinnipidamise; 2) vara kaitstuse raiskamisest, ebasihipärasest kasutamisest, ebakompetentsest juhtimisest ja muust sarnasest tingitud kahju eest; 3) asutuse tegevuse otstarbekuse asutuse ülesannete täitmisel; 4) asutuse tegevusest tõese, õigeaegse ja usaldusväärse informatsiooni kogumise, säilitamise ja avaldamise. Eeltooduga on kaetud kõik PPA poolt antud juhul määratletud eesmärgid, millest lähtudes TK-i suhtes distsiplinaarmenetlus läbi viidi.

15. Kuivõrd ringkonnakohtu hinnangul oli TK-i suhtes distsiplinaarmenetluse läbiviimine õigusvastane, siis ei ole õiguspärane ja tuleb tühistada ka PPA 18.03.2013 vaideotsus, millega jäeti rahuldamata TK-i vaie distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte eemaldamiseks tema isiklikust toimikust. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et TK-i suhtes distsiplinaarmenetluse läbiviimise õigusvastasuse tõttu tuleb distsiplinaarmenetlust käsitlevad materjalid käesoleva kohtuotsuse jõustumise korral tema isiklikust toimikust eemaldada. Seda vaatamata asjaolule, et TK on asja materjalidest nähtuvalt PPA 03.01.2013 käskkirja nr 14p alusel alates 20.01.2013 omal soovil politseiteenistusest vabastatud.

3-13-818 9(9)

16. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 3 alusel tuleb TK-i apellatsioonkaebus rahuldada ja Tallinna Halduskohtu 14.04.2014 otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas ise uue otsuse, millega rahuldab TK-i kaebuse ning tunnistab tema suhtes distsiplinaarmenetluse läbiviimise õigusvastaseks ja tühistab PPA 18.03.2013 vaideotsuse.

17. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et TK on tasunud halduskohtule kaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot (tl 62; tl 154) ja apellatsioonkaebuse esitamisel samuti 15 eurot (tl 110). Õigusabikulude kandmise kohta kaebaja esimese ega teise astme kohtule andmeid esitanud ei ole. Kuna ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse ja teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab TK-i kaebuse, peab menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel kandma vastustaja. Seega tuleb PPA-lt mõista välja TK-i menetluskulud kahes kohtuastmes kokku 30 eurot. Politseija Piirivalveamet ei ole esimese ega teise astme kohtus menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Oliver Kask /allkirjastatud digitaalselt/

Viive Ligi /allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets