4-14-7259/20 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

4-14-7259

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 16.detsember 2014, Tallinn Väärteoasja number 4-14-7259 Kohtukoosseis eesistuja Julia Katškovskaja, liikmed Meelika Aava ja Urmas Reinola Väärteoasi E.V väärteoasi liiklusseaduse (LS) § 201 lg 2 ja §

207 ning liikluskindlustuse seaduse (LkindlS) § 661 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 6. oktoobri 2014. a otsus Kaebuse esitaja E.V (ik: XXX)

RESOLUTSIOON

1. Pärnu Maakohtu 6. oktoobri 2014. a otsus E.V väärteoasjas nr 4-14-7259 jätta muutmata.

2. E.V apellatsioon jätta rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul Tallinna

Ringkonnakohtu kaudu. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb Tallinna Ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politseija Piirivalveameti Lääne prefektuuri korrakaitsebüroo Rapla politseijaoskonna välijuht VV koostas 18. augustil 2014. a väärteoprotokolli nr AB 1341294 selle kohta, et E.V

18. augustil 2014. a kella 18.30 paiku Rapla maakonnas Kohilas XXXXX X X asuvas parklas juhtis sõiduautot Audi registreerimismärgiga XXX XXX, omamata mootorsõiduki juhtimise õigust ja olles varem mootorsõiduki juhtimiselt kõrvaldatud. Peale selle puudus tema poolt juhitud autol kehtiv liikluskindlustuse poliis ja auto ei olnud läbinud tehnonõuetele vastavuse kontrolli. Väärteoprotokolli kohaselt pani E.V oma niisuguse tegevusega toime LS § 201 lg 2 ja §

207 ning LkindlS § 661 lg 1 järgi kvalifitseeritavad väärteod. Leides, et E.V tuleks karistada arestiga, saatis kohtuväline menetleja väärteoasja vastavalt V™S §-le 71 Pärnu Maakohtule arutamiseks.

2. 6. oktoobri 2014. a kohtuotsusega väärteoasjas nr 4-14-7259 mõistis Pärnu Maakohus E.V süüdi LS § 201 lg 2 ja § 207 ning LkindlS § 66

1 lg 1 järgi ning karistas teda KarS § 63 lgt 1 kohaldades LS § 201 lg 2 kui kõige raskemat karistust ette nägeva seadusesätte alusel 10 päeva pikkuse arestiga, mille kandmisele kohustas E.V asuma kohtu poolt määratud ajal.

Kohtuotsuse kohaselt arvestatakse karistuse tähtaega selle kandmisele asumise ajast ja menetlusaluse isiku mitteilmumise korral kohaldatakse tema suhtes sundtoomist. Kohus leidis, et väärteoprotokollis kirjeldatud väärtegude objektiivsed ja subjektiivsed tunnused on E.V tegevuses tõendatud. Kohus märkis, et asjas ei ole vaidlust selle üle, et E.V ei oma mootorsõiduki juhtimise õigust ja et väärteoprotokollis nimetatud autol puudus 18. augustil 2014. a kehtiv liikluskindlustuse poliis ja auto ei olnud läbinud tehnonõuetele vastavuse kontrolli.

3. aprillil 2011. a kõrvaldati E.V samuti mootorsõiduki juhtimiselt (tl 9). Kohus asus seisukohale, et E.V vastuväiteid ei saa lugeda usaldusväärseteks. Kohus leidis, et usaldusväärsed ei ole E.V poolt oma vastuväidete kinnituseks esitatud tunnistaja NO ütlused, kuna need ei lange E.V ütlustega kokku. NO on E.V kinnituse kohaselt tema endine elukaaslane ja NO tunnistab, et E.V elas tema juures 5-6 aastat tagasi. Kohus leidis, et ka sel põhjusel ei saa NO kinnitusi E.V kohta lugeda usaldusväärseteks. E.V kinnitab, et auto seisis XXXXX X maja juures juba 16. augustist k.a. NO ütlustest aga nähtub, et

17. augusti hommikul tööle minnes ta seda autot maja juures ei näinud ja nägi autot seal 17. augusti õhtul töölt tulles. E.V helistanud 17. augustil tunnistajale ja soovis kokku saada. Maja juures tundnud tunnistaja E.V auto ära ja auto oli siis kraavis. Tunnistaja kohtus oma maja juures E.V-ga ja E.V jäi tunnistaja korterisse kuni järgmise päevani, mil pidi kellegagi kokku saama ja läks välja. See oli õhtul. Kui ka tunnistaja maja juurde välja vaatama läks, siis oli E.V koos politseinikega maja trepi juures. Kohus märkis, et tunnistaja AH ütlustest nähtub, et ta elas 2014. a augustikuus Kohilas XXXXX X X-XX ja seal oli tema elukoht viimased 3 aastat. E.V nägi tunnistaja esmakordselt seoses arutatava väärteoasjaga. Tunnistaja nägi oma korteri aknast, et E.V sõitis autoga maja juurde, parkis auto kraavi servale ja hetk hiljem oli auto juba kraavis. See oli punane Audi. Üks väike buss hakkas autot välja tõmbama, mis tegi palju müra ja väljatõmbamine ei õnnestunud.

Samas seisid ka teiste majaelanike autod ja inimesed tulid toimunut vaatama. Ka siis, kui tunnistaja välja jõudis, oli punase Audi rooli taga E.V. Nime sai tunnistaja teada politseinikelt. Tunnistaja kinnitab veel, et maja juurde sõitmise ajal oli selles autos ka NO, kes läks majja. E.V proovis autot paremini parkida. Auto jäigi sel õhtul kraavi ja oli seal ka järgmisel päeval. Kohtul ei olnud alust tunnistaja AH ütlustes kahelda ja kohus leidis, et auto juhtimine E.V poolt väärteoprotokollis nimetatud ajal tuleb lugeda tõendatuks. Kohus asus seisukohale, et tegu on toime pandud KarS § 16 lg 2 mõttes kavatsetult. Teised väärteoprotokollis kirjeldatud teod luges kohus toime panduks KarS § 18 lg 3 mõttes hooletusest. Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid kohus E.V tegevuses ei tuvastanud. Kohus märkis, et E.V on ühe tegevusega pannud toime kolm väärtegu. Niisugusel juhul tuleb KarS § 63 lg 1 kohaselt mõista karistus kõige raskema väärteo eest, s.o LS § 201 lg 2 järgi. Kohus leidis, et E.V süüd selles väärteos ei saa pidada väikeseks, sest sama väärteo eest on E.V karistatud 26.

aprillil 2011. a rahatrahviga ja kolm korda on E.V karistatud kriminaalkorras mootorsõiduki alkoholijoobes juhtimise eest. Neil põhjustel leidis kohus, et rahatrahv ei oleks arutatava väärteo ohtlikkuse ega E.V süü suurusega vastavuses, mistõttu tuleb õiguskorra huvides mõista karistuseks arest. Karistust raskendavate asjaolude puudumise tõttu pidas kohus võimalikuks mõista aresti kui kõige raskema karistuse vähemas kui pooles ulatuses seaduses ette nähtud suurimast määrast.

3. Pärnu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni E.V, kes sisuliselt taotleb kohtuotsuse tühistamist, paludes asi uuesti istungil üle vaadata, kuulata ära tunnistaja AA, kes 6. oktoobril 2014. a toimunud istungi ajal ei viibinud Eestis, vabastada E.V alusetult inkrimineeritud süüdistusest. Apellant märgib, et olles tutvunud kohtuotsusega jõudis ta järgmisele seisukohale: kohus on asja ühekülgselt uurinud ning tõendeid vääralt hinnanud (jätnud osa tõendeid hindamata), mille tõttu on rikutud E.V kui menetlusaluse isiku, õigusi. Samuti on kohus apellandi hinnangul rikkunud menetlusnorme, mis omakorda on viinud materiaalõiguse normi väära kohaldamiseni.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

4. Ringkonnakohus leiab, et esitatud apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. E.V vaidlustab maakohtu otsust enda süüdimõistmises LS § 201 lg 2 ja § 207 ning LkindlS § 661 lg 1 järgi kvalifitseeritavates väärtegudes ning sisuliselt taotleb kohtuotsuse tühistamist. Apellandi väitel on kohus asja ühekülgselt uurinud ning tõendeid vääralt hinnanud (jätnud osa tõendeid hindamata), mille tõttu on väidetavalt rikutud E.V kui menetlusaluse isiku, õigusi.

Samuti on kohus apellandi hinnangul rikkunud menetlusnorme, mis omakorda on viinud materiaalõiguse normi väära kohaldamiseni.

Ringkonnakohus leiab, et apellandi niisugused väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks E.V süüdimõistmise osas. Harju Maakohus on oma otsust E.V süüdimõistmises LS § 201 lg 2 ja § 207 ning LkindlS § 661 lg 1 järgi kvalifitseeritavates väärtegudes põhjendanud ning ringkonnakohus ka nõustub maakohtu põhjendustega. E.V ei täpsusta ega too oma apellatsioonis välja ühtegi asjaolu, milles seisneb väidetav maakohtu poolne asja ühekülgselt uurimine ning tõendite vääralt hindamine. Seejuures ei ole apellant ka täpsustanud, millised tõendid on kohus väidetavalt hindamata jätnud. Samuti ei ole apellatsioonis välja toodud, milles seisneb maakohtu poolne väidetav menetlusnormide rikkumine, mis omakorda on väidetavalt viinud materiaalõiguse normi väära kohaldamiseni. Tunnistaja AA ülekuulamisest maakohtus E.V loobus, mis sisuliselt tähendab seda, et ta nõustus sellega, et maakohus otsustab tema süüküsimuse maakohtus uuritud tõendite baasil. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et apelleeritud kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonis esitatu ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

5. Eelnevast lähtuvalt ja juhindudes V™S § 145 lg-st 1 ja § 147 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus esitatud apellatsiooni rahuldamata ja Pärnu Maakohtu 6. oktoobri 2014. a otsuse muutmata.

Julia Katškovskaja Meelika Aava Urmas Reinola