3-13-486/52 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Agu Timmi, Tiina Pappel Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 16.12.2014, Tartu Haldusasja number 3-13-486 Haldusasi N.L. kaebus Tartu Vangla 28.02.2013. a vaideotsuse nr 1-11/42-1 tühistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks asja uueks otsustamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 30.04.2014. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Tartu Vangla apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 26.11.2014 Menetlusosalised Kaebaja N.L. Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON Jätta Tartu Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 30.04.2014. a otsus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 15.01.2015 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kinnipeetav N.L. esitas 16.01.2013 (tl 14) ja 23.01.2013 (tl 12-12p) Tartu Vanglale pöördumised, milles väljendas soovi saada ortopeedilised sussid.

2. Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja vastas N.L. ile 21.01.2013 (tl 13) ja 25.01.2013 (tl 11), millest viimases vastuses märkis, et väljaspool kambrit liikumiseks on kaebajal olemas õhukesed ilma voodrita ortopeedilised jalanõud.

3. Tartu Vangla jättis 28.02.2013. a vaideotsusega nr 1-11/42-1 (tl 9-9p) kaebaja vaide (tl 10-10p) rahuldamata. Vaideotsuse kohaselt ei ole ortopeediliste susside väljastamine tervishoiuteenuse osutamine vangistusseaduse (VangS) § 52 tähenduses ega ole Vabariigi

2

Valitsuse 19.12.2003. a määruse nr 330 kohaselt meditsiiniliseks abivahendiks, mille rahastamine toimub riigieelarvest, vaid tegemist on erivajadusi arvestavate jalanõudega, mille kasutamise eesmärk on sarnane tavapäraste jalanõude kasutamisega, kuid vanglal puudub kohustus väljastada meelepäraseid ja kindla kasutamisalaga jalanõusid. Vangla märkis, et N.L. il on olemas jalanõud, mida on võimalik vajadusel kasutada liikumisel väljaspool kambrit ning N.L. kasutab liikumiseks ratastooli, millisel juhul puudub vajadus eraldi susside kasutamiseks.

4. 05.03.2013 saabus Tartu Halduskohtusse N.L. i kaebus (tl 2-3), milles ta palus tühistada Tartu Vangla 28.02.2013. a vaideotsus nr 1-11/42-1 ja teha ettekirjutus asja uueks otsustamiseks.

Kaebaja leidis, et tal on õigus saada ortopeedilised sussid väljaspool kambrit kandmiseks ning tema kevad-sügisesed saapad ei ole mõeldud olmeruumides kasutamiseks, vaid õues käimiseks. Kaebaja märkis, et kambrist väljaspool olla lubatud kuue tunni jooksul hakkavad tal jalad saabastes higistama, mis mõjub tema haavanditele, sest tal on mõlemad jalalabad amputeeritud. Kaebaja väitel ei ole tal seitset paari sokke, sest need muutuvad kõlbmatuteks ja nõeluda pole neid võimalik. Kaebaja märkis, et ta vajab ortopeedilisi susse, kuna on raske puudega invaliid ja liigub vaid ratastooli abil.

5. Tartu Vangla esitas 28.04.2014 vastuse (tl 50-52), milles ta palus jätta N.L. i kaebus rahuldamata.

Vastustaja leidis, et vaideotsuse tühistamise nõue ei aita kaasa kaebaja õiguste kaitsele, kuna vaidlustatud on ka toimingu sooritamata jätmist ja kaebaja taotleb halduskohtult asja uut otsustamist. Vastustaja väitel ei nähtu kaebusest, kuidas vaideotsus rikub kaebaja õigusi. Vastustaja arvates ei tulene vangistust reguleerivatest õigusaktidest vanglale kohustust väljastada kinnipeetavatele meelepäraseid jalanõusid, mistõttu puudub kaebajal õigus nõuda vanglalt toimingu sooritamist, s.o ortopeediliste susside väljastamist. Vastustaja märkis, et kaebajal on olemas kaks paari jalanõusid, mida on võimalik kasutada nii sisekui ka välistingimustes ning asjaolu, et kaebaja ei soovi kanda sisetingimustes õhukese voodriga saapaid, ei anna alust nõuda vanglalt teistsuguseid jalanõusid. Veel märkis vastustaja, et kaebaja on kogu kinnipidamisasutuses viibimise aja jooksul tulnud toime ilma ortopeediliste sussideta, ei ole tundnud vajadust nende järele ega näinud probleemi nende puudumises. Ka ei ole kaebaja vastustaja väitel esitanud vanglale taotlusi sokkide mahakandmiseks ega uute sokkide väljastamiseks. Vastustaja märkis, et ortopeediliste susside puhul ei ole välistatud jalgade higistamine.

6. Tartu Halduskohus rahuldas 30.04.2014. a otsusega (tl 95-97) N.L. i kaebuse, kohustas Tartu Vanglat väljastama kaebajale ortopeedilised sussid ja tühistas Tartu Vangla 28.02.2013. a vaideotsuse nr 1-11/42-1.

Kohtu hinnangul on asja materjalidega tuvastatud, et kaebaja liigub ratastooli abil, ei liigu püstisasendis, sest tal on osaliselt amputeeritud jalalabad, ta asub invakambris, liigub ratastooliga olmeruumides ja jalutab ratastooliga jalutusboksis. Ühtlasi luges kohus tuvastatuks, et kaebajal puuduvad ortopeedilised sussid ja ta ei saa neid endale osta ega lasta saata väljaspoolt vanglat. Kohus nõustus vastustaja seisukohaga, et tegemist on erivajadusi arvestavate jalanõudega, mille kasutamise eesmärk on sarnane tavapäraste jalanõude kasutamisega ja kehtivatest õigusaktidest tulenevalt puudub vanglal kohustus väljastada meelepäraseid ning kindla kasutamisalaga jalanõusid. Kohus leidis, et Tartu Vangla kodukorra p 11.4.1 ja Tartu Vangla kodukorra seletuskirja p 11.4 kohaselt kaebaja kui vähekindlustatud kinnipeetav, kes vajab jalanõusid, mis on talle vanglas lubatud, saab taotleda jalanõusid vangla

3

kulul. Kohus viitas, et kodukorra p 11.4.2 kohaselt väljastatakse kinnipeetavale kaks paari jalanõusid – ühed välisjalanõud ja ühed sisejalanõud. Kohtu hinnangul on asjas tuvastatud, et kaebajal ei ole sisejalanõusid, mistõttu on vastustaja kohustatud kaebajale väljastama sisejalanõud, s.o ruumides ratastoolil liikumiseks. Kohus ei nõustunud vastustaja seisukohaga, et froteesokid sobivad jalaköntidele hästi ja sussid ei ole hädavajalikud (tl 13), vaid leidis, et froteesokid ei ole jalanõud ja nende olemasolu ei vabasta vastustajat kodukorra p 11.4.2 täitmisest. Kohtu hinnangul on tuvastatud, et kaebajal on kaks paari saapaid (tl 15), mis kõlbavad ainult väljas ratastoolis liikumiseks ja nende olemasolu ei kompenseeri sisejalanõude puudumist. Kohus konstateeris, et kohtuotsuse kuulutamise ajal ei ole olemas jõustunud kohtulahendit sisejalanõude väljastamise kohta kaebajale. Kohus märkis, et vaatamata sellele, et kaebuses on esitatud nõue ettekirjutuse tegemiseks asja uueks otsustamiseks või toimingu sooritamiseks, on menetluse kestel olnud selge, et vaidlus on asjas toimingu sooritamise ehk ortopeediliste susside väljastamise üle, mistõttu kohus kohustas Tartu Vanglat väljastama N.L. ile ortopeedilised sussid. Kohus leidis, et kuna N.L. il oli õigus nõuda ortopeediliste susside väljastamist, siis on Tartu Vangla 28.02.2013. a vaideotsus õigusvastane ning selle kehtima jäämine looks olukorra, kus kohtuotsus oleks kehtiva vaideotsusega vastuolus, mistõttu kohus tühistas Tartu Vangla 28.02.2013. a vaideotsuse nr 1-11/42-1.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. Tartu Vangla esitas 30.05.2014 apellatsioonkaebuse (tl 108-109), milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 30.04.2014. a otsus täies ulatuses ja teha uus otsus asja uueks läbivaatamiseks saatmata, millega jätta N.L. i kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

Tartu Vangla kodukorra p-dest 11.4.1 ja 11.4.2 tulenevalt on kinnipeetaval õigus nõuda vanglalt sisejalanõusid, aga mitte kindlat liiki meelepärast jalanõud, millega on kohus nõustunud. Otsusest ei nähtu põhjendusi, millistele tuvastatud asjaoludele ja õiguslikule alusele tuginedes on kohus kaebust rahuldades kohustanud vanglat väljastama ortopeedilised sussid. Seega on kohtu põhjendused ja otsuse resolutsioon vastuolulised. Kohus ei saa vanglale ette kirjutada, milliste jalanõude kasutamisvõimalus tuleb kinnipeetavale tagada, vaid vanglale jääb selles osas lai valikukaalutlus, mille teostamisel on legitiimne arvestada avalike vahendite säästlikku kasutamise põhimõtet. Sellist seisukohta on väljendanud Tartu Ringkonnakohus 07.02.2014. a määruses nr 3-13-2461.

02.04.2014 kohtuistungil on vastustaja esindaja avaldanud, et vangla on otsustanud tellida N.L. ile jalanõud, mis on sobilikud kandmiseks nii siseruumides kui ka suvisel ajal välitingimustes ning tellimise protseduur on alanud. 21.04.2014 on N.L. ilt võetud jalanõude mõõdud ja 25.04.2014 kipsijäljend. Käesolevaks ajaks ei ole jalanõud veel valminud, kuid on valmistamisel. Otsustusega tellida N.L. ile jalanõud, mis on sobilikud ka sisetingimustes kandmiseks, muutusid faktilised asjaolud, mis välistaksid kohustamiskaebuse rahuldamise. Otsuse põhjendustest ei nähtu, miks ei ole vastustaja väidetega arvestatud.

Kuni 05.08.2013 sisaldas Tartu Vangla kodukord üksnes p-i 11.4.1. Vaideotsuse tegemise ajal ei kehtinud kodukorra p 11.4. ja p 11.4.2 sellises sõnastuses, nagu kohustamisnõude puhul on kohus viidanud ning kodukorraga ei olnud kinnipeetavale antud õigust nõuda vanglalt sisejalanõusid, mistõttu ei saa hiljem muutunud normidele tuginedes väita, et vaideotsus on õigusvastane. Muid põhjendusi, miks kohus on vaideotsust pidanud õigusvastaseks, otsusest ei nähtu. N.L. ei ole välja toonud põhjendusi, kuidas vaideotsus tema õigusi rikub.

4

8. N.L. esitas 08.06.2014 vastuse apellatsioonkaebusele (tl 115-115p), milles ta palub jätta vangla apellatsioonkaebus rahuldamata, kuna selles toodud põhjendused on ebaseaduslikud. Kaebaja leiab, et halduskohus on teinud õiglase otsuse, sest ta on raske puudega invaliid, kellele ei sobi tavalised jalanõud.

9. Kohtuistungil leidis N.L. , et ta ei ole saanud Tartu Vanglalt ortopeedilisi susse ning vangla poolt tellitud jalanõud talle ei sobi (tl 201-202).

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

11. Käesolevas haldusasjas on vaidlus selle üle, kas vangla keeldumine, tagada kaebajale ortopeedilised sussid, oli õiguspärane. Tartu Vangla heidab apellatsioonkaebuses halduskohtule ette, et otsuses ei arvestatud asjaoluga, et kaebajale telliti jalanõud, mis on sobilikud sisetingimustes kandmiseks. Apellatsioonkaebuse taotlusest, teha uus otsus, millega jätta N.L. i kaebus rahuldamata, saab järeldada, et vangla arvates pidanuks halduskohus eelviidatud asjaolust lähtudes tegema just sellise resolutsiooniga otsuse. Ringkonnakohus vangla seisukohaga ei nõustu.

12. Haldusasja toimikust nähtub, et 28.02.2013 toimunud kohtuistungil teavitas vangla halduskohut sellest, et on otsustanud tellida N.L. ile jalanõud, mis sobiksid kandmiseks nii suvel välitingimustes kui ka siseruumides ning tuleb lasta teha sellised ortopeedilised jalanõud. Vangla esindaja selgitas, et tellimise protseduur on alanud, küsitakse hinnapakkumisi ning spetsialist peab kohale tulema, vaatama üle N.L. i jalad ja võtma mõõdud (tl 94). Kuna vangla asus seega ise taotletud toimingut sooritama, võib järeldada, et hoolimata vangla varasemalt kaebajale väljendatud keeldumistest, võttis vangla N.L. i kohustamiskaebuse halduskohtu istungil sisuliselt õigeks. HKMS § 159 lg 1 sätestab, et kui vastustaja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses kaebuse õigeks, rahuldab kohus kaebuse. Seega puudub alus väita, et halduskohus ei arvestanud otsuses asjaoluga, et kaebajale telliti sisetingimustes kandmiseks sobilikud jalanõud. HKMS § 152 lg 1 p-st 4 tuleneb, et kohus lõpetab määrusega menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming tehtud. Ringkonnakohus möönab, et alternatiivselt võinuks halduskohus 28.02.2013 toimunud kohtuistungil saadud teabe põhjal, mille kohaselt oli vastustaja asunud kaebaja taotletud toimingut sooritama, toimingu lõpliku sooritamise ära oodata ning seejärel menetluse määrusega lõpetada. Antud asjaoludel, kus kaebaja taotletud toiming ei olnud aga veel vastustaja poolt sooritatud, ei olnud halduskohtul võimalik menetlust HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel lõpetada. Seega ei saa halduskohtu otsuse resolutsiooni, millega kaebus rahuldati, õigusvastaseks pidada.

13. Apellatsioonimenetluses ei ole vaidlust selle üle, et pärast apellatsioonkaebuse esitamist, 2014. aasta oktoobris, anti kaebajale üle ortopeedilised suvised jalanõud (tl 190-193). Seega on käesoleva otsuse tegemise ajaks kaebaja poolt taotletud toiming vangla poolt sooritatud. Ringkonnakohus märgib, et nimetatud muutunud asjaoludel ei saaks asjas tehtav kohtuotsus vangla õigusi ja kohustusi enam ilmselgelt mõjutada, mis on HKMS § 187 lg 3 p-st 6 ning §-st 190 tulenevalt apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmise alus. Tartu Vangla leiab halduskohtu otsust vaidlustades, et halduskohus ei saa vanglale ette kirjutada, millised jalanõud ta peaks kinnipeetavale tagama. Ringkonnakohus märgib, et nimetatud alusel apellatsioonkaebuse esitamiseks võiks vanglal olla kaebeõigus juhul, kui halduskohus oleks kohustanud vanglat sooritama sellist toimingut, millega viimane ei nõustunud, mida ta ei sooritanud ning mis tooks vanglale seetõttu kaasa täiendava kohustuse. Ringkonnakohus leiab, et käesolevas asjas

5

eelviidatud asjaolusid ei esine. Halduskohus kohustas vanglat väljastama kaebajale „ortopeedilised sussid“ (tl 95). Tartu Vangla spetsialist-arsti P. Laidre 16.08.2010. a anamneesilt nähtub, et 2005. aastal amputeeriti kaebaja mõlemad labajalad metatarsaalluude põhiliigeste kõrguselt (tl 59). Seega ei saa vaidlust olla selle üle, et kaebajal on oma füüsilise eripära tõttu võimalik kanda vaid ortopeedilist, mitte tavajalatsit. Ringkonnakohus märgib, et nimetatu nähtub ka N.L. ile 31.05.2010 väljastatud isikliku abivahendi kaardilt, mis kehtib tähtajatult ning milles on märgitud, et isik vajab ratastooli ja ortopeedilist jalatsit (tl 199-200). Ühtlasi ilmneb, et vangla asus halduskohtus toimunud istungil seisukohale, et kaebajale tuleb lasta teha „ortopeedilised jalanõud“ (tl 94). Vangla poolt ringkonnakohtule esitatud täiendavad tõendid (vt ühtne nimekiri kinni peetava isiku asjadest tl 190 ning taotlus isiklike asjade laole suviste ortopeediliste jalanõude lattu paigutamiseks tl 193) kinnitavad, et ortopeedilised jalanõud on kaebajale vangla poolt ka väljastatud.

14. Mis puudutab asjaolu, et halduskohus kohustas vanglat väljastama kaebajale nimelt „sussid“, mitte „sisejalanõud“, siis ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsuse resolutiivosa tuleb tõlgendada koosmõjus otsuse motiveeriva osaga. Halduskohus tuvastas vaidlustatud otsuses, et kaebajal ei ole sisejalanõusid, kuna froteesokid ei ole käsitletavad jalanõudena ning kaebajale väljastatud kaks paari saapaid kõlbavad ainult väljas ratastoolis liikumiseks. Ringkonnakohus nõustub nimetatud osas halduskohtuga. Halduskohtu otsuse tegemise ajal puudusid kaebajal sisejalanõud. Halduskohus asus eeltoodust tulenevalt seisukohale: „Vastustaja on kohustatud väljastama kaebajale sisejalanõud, so ruumides ratastoolil liikumiseks“ (otsuse p 9, tl 96p). Seega on halduskohus pidanud otsuse motiveerivas osas oluliseks kaebajale sisejalanõude, mitte susside väljastamist. Ringkonnakohus nõustub vanglaga selles, et kinnipeetava tagamine jalanõudega on vangla kaalutlusotsus. HKMS § 158 lg-st 3 tuleneb, et kohus ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsuse resolutiivosa tuleb tõlgendada nii otsuse motiveeriva osaga kui ka seadustega kooskõlaliselt. Seega kuigi otsuse resolutiivosas kohustab halduskohus vanglat väljastama kaebajale sussid, tuleb seda seetõttu laiendavalt tõlgendada ettekirjutusena sisejalanõude väljastamiseks. Eeltoodust tulenevalt ei ole halduskohus kohustanud vanglat tegema toimingut, millega vastustaja ei oleks istungil selgesõnaliselt nõustunud. Seega ei saanud halduskohtu otsuse resolutiivosa vastustaja kaalutlusõigust kuidagi kitsendada. Ühtlasi loeb ringkonnakohus vangla esitatud täiendavate tõendite alusel (tl 199-200) tuvastatuks, et vangla on täitnud halduskohtu ettekirjutuse kaebajale ortopeediliste sisejalanõude, mis sobivad ka suvel kasutamiseks, väljastamiseks. Ringkonnakohus märgib, et vangla ning kaebaja vaheline vaidlus selle üle, kas vangla poolt väljastatud jalanõud on kaebajale kuju, pehmuse ja muude omaduste poolest sobivad, väljub käesoleva apellatsioonkaebuse arutamise piiridest, mistõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks nimetatud osas seisukohta võtta.

15. Vangla heidab halduskohtule ette ka seda, et vaideotsuse tühistamisel lähtus halduskohus vangla kodukorrast, mis veel ei kehtinud. Ringkonnakohus sedastab, et käesolevas haldusasjas on kaebaja põhinõudeks vangla vastu esitatud kohustamisnõue. Vaideotsus kaebaja õigusi iseseisvalt ei rikkunud. Samas leidis halduskohus õigesti, et HMS § 87 lg 2 p 1 võimaldab isikul taotleda siiski ka vaideotsuse tühistamist, kui isik esitab samaaegselt nõude, mis jäeti vaideotsusega rahuldamata. Sama põhimõte tuleneb ka HKMS § 45 lõikest 4, mis sätestab, et vaideotsuse peale võib ilma vaide esemeks oleva haldusakti või toimingu vaidlustamiseta esitada kaebuse, kui see rikub kaebaja õigusi, sõltumata vaide esemest. Ringkonnakohus leiab, et nii vaideotsuse kui ka vaide esemeks oleva toimingu vaidlustamisel tuleb kohtul õiguskindluse tagamise eesmärgil samaaegselt põhinõude rahuldamisega tühistada ka õigusvastane vaideotsus. Kuna sellisel juhul oleneb vaideotsuse peale esitatud kaebuse rahuldamine põhinõude lahendamise tulemusest, on Tartu Vangla arvamus, nagu hinnanuks

6

halduskohus vaideotsuse õiguspärasust põhinõude lahendamise tulemusest sõltumatult, ebaõige. Seega, kui halduskohus rahuldas kohustamisnõude põhjendatult, ei saa õigusvastaseks pidada ka halduskohtu otsust vaideotsuse tühistamise kohta.

16. Samas peab ringkonnakohus vajalikuks selgitada vanglale ka järgmist. Kohtupraktikas on leitud, et kohus peab kohustamiskaebuse rahuldama, kui on tuvastatud järgmised asjaolud: vastustaja on kohustatud sooritama toimingu; kaebajal on õigus nõuda toimingut vastustajalt; toimingut ei ole vaatamata kaebaja taotlusele veel sooritatud; ei esine muid põhjendatud vastuväiteid, millest tulenevalt õigus toimingule võiks olla ära langenud. Kohustus toiming sooritada ja sellele vastav õigus nõuda toimingut võib tuleneda seadusest, muust õigustloovast aktist, haldusaktist või halduslepingust (RKHK 06.03.2001. a otsus asjas nr 3-3-1-2-01, p 1). HKMS § 158 lg 2 järgi teeb kohus asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Haldusakti või toimingu õiguspärasust hindab kohus haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga. Riigikohus on leidnud, et kaebeõigusele antakse reeglina hinnang kaebuse esitamise hetke seisuga (vt RKHK 28.05.2014. a otsus asjas nr 3-3-1-8-14, p 12; 16.11.2011. a otsus asjas nr 3-3-1-65-11, p 15 ning 14.02.2011. a otsus asjas nr 3-3-1-76-10, p-d 16 ja 17). Samas, kui kehtiv õigus ei võimalda kohustada haldusorganit taotletud toimingut sooritama, siis ei saa kohus kohustada haldusorganit nimetatud toimingut sooritama (vt Riigikohtu 07.12.2009 otsus nr. 3-3-1-5-09, p 44). Seega tuleb vastustaja kohustuse ning sellest tuleneva kaebaja õiguse olemasolu kindlaks teha nii kaebaja kohtusse pöördumise ajal kui ka kohtuotsuse tegemise aja seisuga.

17. Ringkonnakohus märgib, et kaebaja poolt vanglale pöördumiste esitamise, neile vastamise, vaideotsuse koostamise ning kaebaja poolt halduskohtusse pöördumise ajal kehtinud vangistusseaduse (VangS (01.01.2013 jõustunud redaktsioonis) § 46 sätestas küll vanglateenistuse kohustuse anda kinnipeetavale vangla riided, kui viimasel kandmiskõlblikud riided puuduvad, kuid ei kohustanud vanglateenistust sõnaselgelt kinnipeetavale jalanõusid muretsema. Tartu Vangla direktori 29.04.2009. a käskkirjaga nr 1-3/61 kinnitatud Tartu Vangla kodukorra p 10.3 järgi tagas vangla kinni peetavatele isikutele tasuta riietuse vaid VangS §-des 75 ja 93 ettenähtud juhtudel (vanglast vabastamisel ning eelvangistuse ajaks). Vaideotsuse tegemise ajaks jõustunud Tartu Vangla direktori 11.02.2013. a käskkirjaga nr 1-1/27 kinnitatud Tartu Vangla kodukorra p 11.4.1 sätestas esmakordselt, et kinnipeetaval on võimalik taotleda vajadusel vanglalt riideesemeid, mis on talle vanglas lubatud, esitades selleks inspektorkontaktisikule taotluse. Taotlust menetledes arvestatakse kinnipeetava vanglasisesel isikuarvel kasutamiseks olnud rahalisi vahendeid ja taotletud riideesemete saamise põhjendatust (vajadust). Riietusesemeid üldjuhul ei väljastata, kui kolme kuu keskmine vaba raha jääk on suurem, kui taotluses soovitud eseme maksumus. Kinnipeetaval, kes on vangistuses viibinud vähem kui kolm kuud, võetakse arvestuse aluseks ühe kuu keskmine rahasumma, alla 30 päevane periood võrdsustatakse ühe kuuga. Ringkonnakohtu arvates saab eelviidatud sätteid riiete tagamise kohta laiendada ka jalanõudele, mistõttu ei saanud kaebaja kaebeõigust halduskohtusse pöördumise ajal välistada. Ringkonnakohus märgib, et ei halduskohtu istungil ega ka vastustes kaebaja pöördumistele ei ole vangla eelviidatud kodukordadele tuginedes N.L. ile jalanõude tagamise üldisele kohustusele vastu vaielnud. Seetõttu puudus halduskohtul vajadus eelviidatud sätteid kaebuse lahendamisel täiendavalt tõlgendada.

18. Vangla direktori 02.08.2013. a käskkirjaga nr 1-1/119 (jõustus 05.08.2013) muudeti kodukorra punkti 11.4, võimaldades kinnipeetaval taotleda vanglalt lisaks riideesemetele ka jalanõusid. Kodukorra punktis 11.4.2 sätestati, et kinnipeetavale väljastatakse vaid hädavajalik miinimum, mis on kuni 2 paari sokke, kuni 2 paari aluspükse ning kuni 2 paari jalanõusid – ühed välisjalanõud ja ühed sisejalanõud. Juhul kui kinnipeetaval on olemas üks paar sisejalanõusid või üks paar välisjalanõusid, siis teist paari sama liiki jalanõusid temale ei

7

väljastata. Nagu ringkonnakohus otsuse p-s 16 märkis, peab halduskohus otsusega kohustamiskaebuse lahendamisel kontrollima ka seda, kas kehtiv õigus võimaldab kohustada haldusorganit toimingut sooritama. Seetõttu ei saa halduskohtu poolt kohustamiskaebuse lahendamisel otsuse tegemise ajal kehtinud kodukorra p-le 11.4.2 tuginemist õigusvastaseks pidada.

19. Eeltoodud põhjendustel jääb vangla apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 30.04.2014. a otsus muutmata. Kuna vangla oli riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud, ringkonnakohus menetluskulusid ei jaota.

/allkirjastatud digitaalselt/ Aarne Sarjas /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel