3-13-1541/72 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ruth Plaks, Virgo Saarmets ja Viive Ligi Määruse tegemise aeg ja koht 16.12.2014, Tallinn Haldusasja number 3-13-1541 Haldusasi MP Inkasso OÜ kaebus Eesti Advokatuuri aukohtu 13.06.2014 protokollilise otsuse nr 12-9 ja 24.10.2013 protokollilise otsuse nr 20-6 tühistamiseks ning Eesti Advokatuuri aukohtu kohustamiseks kaebuseid uuesti läbi vaatama Menetlusosalised Kaebaja – MP Inkasso OÜ, esindaja Rainer Murak Vastustaja – Eesti Advokatuur, esindaja v.adv Andres Aavik Kolmas isik – v.adv Aivar Pilv, esindaja v.adv Britta Oltjer Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 06.10.2014 määrus Menetluse alus ringkonnakohtus MP Inkasso OÜ määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON Jätta MP Inkasso OÜ määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 06.10.2014 määrus haldusasjas nr 3-13-1541 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 155 lg 5, § 235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. MP Inkasso OÜ esitas 22.05.2013 Eesti Advokatuuri aukohtule kaebuse v.adv Aivar Pilve suhtes aukohtumenetluse algatamiseks seoses kaebaja nimel hagi esitamisega EK vastu (tsiviilasi nr 2-11-26699). 2. Eesti Advokatuuri aukohus jättis 13.06.2013 protokollilise otsusega nr 12-9 aukohtumenetluse v.adv Aivar Pilve tegevuse suhtes distsiplinaarsüüteo tunnuste puudumise tõttu algatamata. V. adv A. Pilvele etteheidetavad teod seisnevad järgnevas: kaebaja ja advokaadibüroo (AB) vahel ei ole sõlmitud kliendilepingut kaebaja esindamiseks EK kohtuasjas, ka ei ole kaebaja

3-13-1541 2(7) selleks väljastanud ühtegi volikirja ega andnud volitusi kompromissi sõlmimiseks; AB ei teavitanud kaebajat kohtumenetluse alustamisest EK vastu ega andnud mingisugust muud informatsiooni seoses selle kohtuasjaga, ei ole vastanud kaebaja korduvatele päringutele ülevaate saamiseks pooleliolevatest kohtuasjadest; vandeadvokaat on maha salanud EK kohtuasja, olles samas kinnitanud, et AB ja kaebaja vahel ei ole lahendamata kohtuvaidlusi; AB esitas maakohtule valeandmeid temal esindusõiguse olemasolu kohta; ilma nõudeõiguse olemasoluta on AB nõudnud võla tasumist ja seega omastanud kaebaja raha; AB ei ole EK-lt saadud nõude kättesaamise eest kaebajale tasunud, kuigi nõue kuulus kaebajale. Aukohtule esitatud tõenditest on näha, et 03.06.2011 edastas AB esindaja kaebajale e-kirja, millega edastati EK nõude loovutamise leping ja teavitati, et hagiavaldus esitatakse järgmisel nädalal. Pärast nõude loovutamist ja hagiavalduse esitamist ei ole kaebaja tegelenud kohtuväliselt võlgnevuste sissenõudmisega. AB ja kaebaja vahel ei ole vaidlusaluse esinduse osas kliendilepingud sõlmitud kirjalikus vormis lepingudokumentidena, kuid aukohtule on esitatud piisav kirjavahetus, mis tõendab poolte suhtlust, kokkuleppeid ja vastastikust informeeritust õigusteenuse osutamisest, volituste mahust ja menetluse käigust. Neil asjaoludel saab kirjaliku kliendilepingu puudumist lugeda mitteoluliseks puuduseks. AB ei ole kaebaja teadmata, temaga kokku leppimata ja selleks volitust omamata esitanud kohtule või kohtutäituritele menetlusdokumente kaebaja nimel. AdvS ja eetikakoodeks kohustavad sõlmima õigusteenuse osutamiseks nõuetele vastava kliendilepingu, kuid seadus ei sea kliendilepingule kohustuslikku vormi (nt kirjalik, notariaalselt kinnitatud vms). Seega ei ole kinnitust leidnud, et oleks rikutud AdvS või eetikakoodeksis toodud kohustust. Ülejäänud kaebuses toodud etteheited taanduvad eelkõige asjaoludele, kas kliendileping oli sõlmitud, st kas AB-l oli volitus esindada kaebajat, ja kuivõrd ei leidnud tõendamist asjaolu, et volituses ei oldud kokku lepitud, siis ei ole saanud kinnitust ka kaebuse muud väited võimalike minetuste kohta vandeadvokaadi tegevuses. 3. MP Inkasso OÜ esitas 19.09.2013 Eesti Advokatuuri aukohtule kaebuse v.adv A. Pilve suhtes aukohtumenetluse algatamiseks seoses maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisega EH vastu ja sellest loobumise avalduse esitamisega. 4. Eesti Advokatuuri aukohus jättis 24.10.2013 protokollilise otsusega nr 20-6 aukohtumenetluse v.adv A. Pilve tegevuse suhtes distsiplinaarsüüteo tunnuste puudumise tõttu algatamata. V.adv A. Pilvele etteheidetavad teod seisnevad järgnevas: ilma nõudeõiguse olemasoluta on AB käsitlenud kaebajale kuuluvat nõudeõigust oma varana ning teinud selle osas iseseisvaid otsuseid kohtumenetluse alustamiseks ja selle lõpetamiseks; A. Pilv on teadlikult ja tahtlikult eksitanud maakohut. AB ja kaebaja vahel sõlmiti 24.08.2011 leping nõude loovutamise kohta kaebajale (aukohtu otsuses on lepingu kuupäevaks ebatäpselt märgitud 25.08.2013, vt haldusasja nr 3-13-70128 tl 48 pöördel ja tl 49 olevat lepingut). Lepingust nähtuvalt sõlmiti see eesmärgiga esitada maakohtusse kaebaja nimel hagiavaldus võlgniku vastu. Aukohtule esitatud tõenditest on näha, et 21.03.2012 edastas kaebaja AB esindajale e-kirja, märkides, et võlgnik võlga ei tunnista ja ainus võimalus on kohtu kaudu raha sisse nõuda. 29.06.2012 edastas kaebaja AB esindajale e-kirja, märkides muu hulgas: „… ainus võimalus kohtusse minna, seisab Teie taga.“ (aukohtu otsuses on e-kirja kuupäevaks ebatäpselt märgitud 29.06.2013, vt sama haldusasja tl 59 olevat MP Inkasso e-kirja). Samasisuline kirjavahetus on toimunud ka vahepealsel perioodil ning 19.09.2012 kirjas teavitas AB esindaja kaebajat, et kohtusse läheb ka EH nõue. Sama päeva hilisemas vastuses märkis kaebaja: „Oleme nõus.“ Nimetatud kaebaja kirjas on ka täpsustusi AB kirjas nimetatud teiste nõuete osas, kuid mitte EH osas. Pärast kirjavahetust ei ole kaebaja esitanud kohtusse hagiavaldust EH osas. Antud kirjavahetust ei ole võimalik tõlgendada viisil, et AB oleks andnud käsundi kaebajale hagiavalduse esitamiseks, vaid sellist tegutsemisviisi

3-13-1541 3(7) saab lugeda kokkuleppena, mille kohaselt esitab hagiavalduse AB. Kirjavahetusega on muudetud nõuete loovutamise lepingus kokkulepitut ja mõlemad pooled on seda aktsepteerinud. Seega ei ole v.adv A. Pilv rikkunud AdvS nõudeid. Ka ei ole kinnitamist leidnud etteheide eetikakoodeksi rikkumise osas. Kui kaebaja hinnangul on advokaat rikkunud kaebaja tsiviilõigusi, on tal võimalik pöörduda oma õiguste kaitseks tsiviilkohtusse. 5. MP Inkasso OÜ esitas 18.07.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Advokatuuri aukohtu 13.06.2013 protokollilise otsuse nr 12-9 tühistamiseks ning ettekirjutuse tegemiseks võtta v.adv A. Pilve suhtes esitatud kaebus menetlusse ja vaadata see uuesti läbi (haldusasi nr 3-13-1541). 04.12.2013 esitas MP Inkasso OÜ Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Advokatuuri aukohtu 24.10.2013 protokollilise otsuse nr 20-6 tühistamiseks ning ettekirjutuse tegemiseks võtta v.adv A. Pilve suhtes esitatud kaebus menetlusse ja vaadata see uuesti läbi (haldusasi nr 3-13-70128). Tallinna Halduskohus liitis kaebused ühiseks menetlemiseks haldusasjana nr 3-13-1541. Kaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. Aukohus möönis 13.06.2013 protokollilises otsuses nr 12-9, et AB ja kaebaja vahel ei ole vaidlusaluse esinduse osas kliendilepingud sõlmitud kirjalikus vormis, samas leidis aukohus, et kirjaliku kliendilepingu puudumist saab lugeda mitteoluliseks puuduseks. Ekslik on aukohtu seisukoht, et seadus ei sea nimetatud kliendilepingule kohustuslikku vormi. AdvS § 55 lg 4 järgi on kirjalik kliendileping kohustuslik, kui klienti esindatakse kohtus või muus ametiasutuses. Aukohus jättis kaebuses toodud ülejäänud etteheited ja asjaolud analüüsimata, tuginedes väärale järeldusele, et kaebuse muud väited võimalike minetuste kohta vandeadvokaadi tegevuses ei ole saanud kinnitust, sest ei ole tõendatud, et volitustes ei oldud kokku lepitud. Vastupidi, oluline oli tõendada nii kliendilepingu kui volituste olemasolu. Aukohtule ei esitatud ühtegi kaebaja seadusliku esindaja allkirjastatud kliendilepingut või volikirja. Väär on liigitada vandeadvokaadi õigusnormidega vastuolus olevat tegevust mitteoluliseks ja oluliseks. Tegemist on rikkumisega, mille ilmnemisel tuleb AdvS § 16 lg 2 järgi algatada aukohtumenetlus, sõltumata rikkumisele meelevaldselt omistatud raskusastmest. 24.10.2013 protokollilise otsuse nr 20-6 tegemisel eiras aukohus aukohtule esitatud kaebuse väiteid kinnitavaid tõendeid või hindas neid valesti ja vastuoluliselt. Aukohus tuvastas asjassepuutuvad asjaolud kolmanda isiku ühekülgsete seisukohtade ning väidete pinnalt, mistõttu on otsus pealiskaudne ega sisalda hinnangut kõikidele kaebuses toodud asjaoludele. Kolmas isik väidab oma seisukohtades, et AB on taganenud nõude loovutamise lepingutest taganemisavaldusega. Väide on õiguslikult väär, sest nõude loovutuslepingust ei saa taganeda lihtformaalse avaldusega. Loovutatud nõude tagasisaamiseks on vajalik saada nõude omaniku nõusolek, mida vaidluse korral on võimalik asendada kohtuotsusega. Kaebaja ei ole tänaseni andnud nõusolekut temale loovutatud nõuete omandiõiguse andmiseks AB-le. Ka ei ole AB pöördunud loovutatud nõuete omandiõiguse tagasisaamiseks kohtu poole. 6. Eesti Advokatuuri aukohus leidis, et kaebus on põhjendamatu. 7. V.adv Aivar Pilv palus jätta kaebus läbi vaatamata. 8. Tallinna Halduskohus jättis 06.10.2014 määrusega MP Inkasso OÜ kaebuse HKMS § 151 lg 2 p 1 ja 121 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata (resolutsiooni p 1) ja menetluskulud poolte endi kanda (resolutsiooni p 2). Halduskohtusse pöördumise eelduseks on subjektiivsete õiguste rikkumine, mitte üksnes haldusakti õigusvastasus. Haldusakt piirab subjektiivset õigust, kui haldusakt keelab või välistab õiguse kasutamise osaliselt või täielikult, seab õiguse kasutamisele täiendavaid tingimusi või raskendab oluliselt õiguse kasutamist (Riigikohtu halduskolleegiumi 07.03.2002 otsus haldusasjas nr 3-3-1-9-02).

3-13-1541 4(7) Käesoleval juhul on halduskohtule esitatud kaebus aukohtu otsuse peale, millega jäeti aukohtumenetlus algatamata v.adv A. Pilve suhtes distsiplinaarsüüteo tunnuste puudumise tõttu. Distsiplinaarsüüteo mittetuvastamisest ei tulene kaebajale ühtegi täiendavat õigust ega kohustust, samuti ei jää selle tõttu ükski õigus tekkimata ega vabadus realiseerimata. Kaebajale ei tulene vaidlustatud otsusest õiguslikke tagajärgi, mistõttu tema olukorda otsus ei mõjuta ja seega ei saa otsus ilmselt ka tema subjektiivseid õigusi rikkuda. Aukohtus toimuva menetluse eesmärk ei ole kaitsta taotluse esitanud isiku subjektiivseid õigusi, vaid tegemist on advokatuuri internse kontrolliga oma liikmete üle. AdvS § 18 lg-s 1 sätestatud kaebeõigus on selle otsuse adressaadil, st advokaadil, kelle suhtes aukohtumenetluse algatamise või mittealgatamise otsus tehakse. Samuti ei tulene aukohtumenetluse algatamata jätmise otsuse vaidlustamisõigust AdvS § 16 lg-s 1 nimetatud huvitatud isikule muudest õigusaktidest. AdvS § 16 lg 1 annab huvitatud isikule õiguse pöörduda advokatuuri juhatuse või aukohtu poole aukohtumenetluse algatamiseks ning AdvS § 18 lg 1 annab huvitatud isikule õiguse esitada kaebus halduskohtule aukohtu otsuse peale. AdvS § 16 lg 1 annab isikule õiguse esitada taotlus aukohtumenetluse algatamiseks, mistõttu on taotleja kaitstavaks subjektiivseks õiguseks taotluse esitamise õigus ning õigus, et aukohus selle läbi vaataks, sh hindaks, kas advokaadi tegevuses ilmnevad distsiplinaarsüüteo tunnused, ning teeks põhjendatud otsuse distsiplinaarmenetluse algatamise, algatamisest keeldumise või lõpetamise kohta. Seega on kaebaja, esitades Eesti Advokatuurile taotluse vandeadvokaadi suhtes aukohtumenetluse algatamiseks, realiseerinud AdvS § 16 lg-st 1 tuleneva õiguse. Kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda vandeadvokaadi distsiplinaarvastutusele võtmist ja distsiplinaarkorras karistamist. Halduskohus osutas määruse põhjendamisel ka Tallinna Ringkonnakohtu 04.11.2009 määruses haldusasjas nr 3-09-1589 ning 08.06.2010 määruses haldusasjas nr 3-10-1037 väljendatud seisukohtadele, samuti kohtupraktikale jõustunud lahendites haldusasjades nr 3-13-1538, nr 3-09- 2550 ja nr 3-09-1166. 9. Tallinna Halduskohus jättis 28.10.2014 pealdisena vormistatud määrusega MP Inkasso OÜ määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle lahendamiseks ringkonnakohtule.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 10. MP Inkasso OÜ palub määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 06.10.2014 määrus osas, millega jäeti kaebus läbi vaatamata (resolutsiooni p 1). Menetluskulude jagamist (resolutsiooni p 2) kaebaja ei vaidlusta. Halduskohus leidis ekslikult, et kaebajal puudub kaebeõigus. Kaebaja õigus aukohtu otsust vaidlustada tuleneb AdvS § 18 lg-st 1. Huvitatud isiku subjektiivset õigust halduskohtumenetluse algatamisel käsitles Tallinna Ringkonnakohus 20.03.2013 otsuses haldusasjas nr 3-12- 1016 ning selgitas p-s 12, et aukohtu otsuse peale võib edasi kaevata mitte üksnes advokaat, vaid ka isik, kelle taotlusele vaatamata advokaadi tegevuses distsiplinaarsüütegu ei tuvastatud, ning huvitatud isikul on subjektiivne õigus, et tema taotluse lahendamisel võetakse menetlusnorme ja materiaalõiguse norme järgides vastu õige ja põhjendatud otsus. Kaebeõiguse olemasolu arvestades ei ole kaebuse läbi vaatamata jätmine HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 1 alusel põhjendatud. Kohus märkis õigesti, et HKMS § 44 lg-test 1 ja 2 tulenevalt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguste kaitseks, kuid muul eesmärgil vaid seaduses sätestatud juhul. Samuti viitas kohus õigesti seaduses sätestatud juhule – AdvS § 18 lg 1 kohaselt võib huvitatud isik esitada aukohtu otsuse peale kaebuse halduskohtusse. Kaebaja ei ole väitnud, et nõuab advokaadi karistamist. Kaebaja on läbivalt kogu menetluse vältel väitnud, et kaebuse eesmärgiks ei ole advokaadi karistamine.

3-13-1541 5(7) Kohus ei analüüsinud kaebusi, mistõttu on menetlus läbi viidud pealiskaudselt ning olulisi asjaolusid käsitlemata. Aukohtu otsuse vaidlustamise tingisid menetluslikud rikkumised ning materiaalõiguse kohaldamata jätmine, mille tulemusel jõuti ebaõigele otsusele. Kaebaja eesmärgiks on see, et aukohtule esitatud kaebuse uuel läbivaatamisel järgitaks kõiki seadusest tulenevaid põhimõtteid ning kohaldataks õigesti materiaalõigust. Alles seejärel saab aukohus otsustada, kas peaks algatama distsiplinaarmenetluse või mitte. Halduskohus saaks hinnata, kas aukohtule esitatud kaebuses advokaadile süüks pandud teod on tõendamist leidnud, s.o kas esinevad distsiplinaarsüüteo tunnused, ning kas aukohus on järginud kaalutlusõiguse piire ja eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Kolmas isik ja vastustaja on oma menetlusdokumentides järjepidevalt toonud esile ning tuginenud oma põhistustes kaebaja ja AB vahelistele tsiviilvaidlustele ning –suhetele, tekitades kohtus eksliku mulje, et praegune menetlus on tingitud tsiviilsuhetest. Selle üle, et halduskohus ei saa lahendada tsiviilõiguslikke küsimusi, pole vaidlust. Halduskohtule esitatud kaebused tuginevad aukohtu rikkumistele eelkõige menetluslikust aspektist. Kaebaja ja kolmanda isiku ning kaebaja seadusliku esindaja ja AB vahelised suhted ning vaidlused ei oma halduskohtumenetluse kontekstis olulist tähtsust. Kaebaja tsiviilsuhetest aukohtu menetluslikud rikkumised ning materiaalõiguse kohaldamata jätmine ei sõltu. Kohus kohaldas ekslikult kirjalikku menetlust, kuigi kaebaja soovis asja läbivaatamist kohtuistungil. 11. Eesti Advokatuuri aukohus palus jätta määruskaebus rahuldamata. 12. V.adv Aivar Pilv palus jätta määruskaebus rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 13. HKMS § 151 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus jätta määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad sama seadustiku § 121 lg-s 2 sätestatud asjaolud. HKMS § 121 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud. Halduskohus tagastas nimetatud sätete alusel kaebuse läbivaatamatult, leides, et aukohtu otsus ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi. 14. Ka ringkonnakohus on seisukohal, et kaebajal puudub käesoleval juhul subjektiivne õigus, mida ta saaks esitatud kaebusega kaitsta. AdvS § 16 lg 1 annab huvitatud isikule õiguse pöörduda advokatuuri juhatuse või aukohtu poole aukohtumenetluse algatamiseks ning AdvS § 18 lg 1 annab huvitatud isikule õiguse esitada aukohtu otsuse peale kaebuse halduskohtule. Kõrvutades AdvS § 16 lg-t 1 ja § 18 lg-t 1, võib teha järelduse, et selliseks kohtu poole pöördumise õigust omavaks huvitatud isikuks võib olla ka isik, kelle taotlusel algatati aukohtumenetlus. Samas eeldab sellise kaebuse sisuline menetlemine, et vaidlustatud haldusakt või toiming saab kaebaja subjektiivseid õigusi rikkuda või vabadusi piirata (HKMS § 44 lg 1). Kaebajale annab seadus õiguse pöörduda advokatuuri aukohtu poole aukohtumenetluse algatamiseks ning õiguse saada sellele pöördumisele ammendav vastus. Samas ei tulene seadusest ega ühestki teisest õigusaktist kaebajale subjektiivset õigust nõuda advokaadi karistamist. 15. Teistsugust järeldust ei saa teha ka kaebaja poolt viidatud Tallinna Ringkonnakohtu 20.03.2013 otsusest nr 3-12-1016. Otsuse p-s 12 on märgitud, et huvitatud isikul on subjektiivne õigus, et tema taotluse lahendamisel võetakse menetlusnorme ja materiaalõiguse norme järgides vastu õige ja põhjendatud otsus ning otsuse p-s 15 leitud, et aukohtumenetluses ei ole taotleja roll võrdne kaebaja rolliga halduskohtumenetluses või taotleja rolliga haldusmenetluses ning menetlust reguleeritakse eelkõige karistatava isiku õiguste tagamise seisukohast. Viidatud la-

3-13-1541 6(7) hendis vaatas kohus kaebuse läbi ja jättis selle rahuldamata, leides, et kaebaja õigusi pole rikutud. Selles asjas olid vaidluse all küsimused, kas aukohus on menetlusnorme järgides jätnud õigesti kaebaja taotluse osaliselt tähelepanuta ning vastanud ülejäänud osas kõigile kaebaja taotluse väidetele. Käesolevas asjas selliseid asjaolusid ei esine, mistõttu puudus kohtul vajadus kaebust sisuliselt läbi vaadata. 16. Ehkki kaebaja väidab määruskaebuses vastupidist, nähtub haldusasja materjalidest siiski see, et kaebaja tegelikuks sooviks on aukohtu poolt vandeadvokaadile distsiplinaarkaristuse määramine. 16.07.2013 kaebuse p-s 1.20 märgib kaebaja, et taotleb halduskohtult ettekirjutuse tegemist distsiplinaarkaristuse määramise uueks otsustamiseks. Sama märgib kaebaja 04.12.2013 kaebuse p-s 2.18. Viimati osutatud kaebuse p-s 2.6 väljendab kaebaja sõnaselgelt oma seisukoha, et aukohus oleks pidanud tuvastama v.adv A. Pilve tegevuses olulise vastuolu kehtestatud õigusaktidega ning „neid distsiplinaarkorras karistama.“ Kaebuste sisust nähtuvalt ei ole kaebaja rahul sellega, et aukohus ei tuvastanud vandeadvokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid, sest kaebaja hinnangul on need selgelt olemas. Ringkonnakohus rõhutab, et kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda advokaadile distsiplinaarkaristuse määramist, mistõttu ei saa ka kohus kohustada aukohut asja uueks läbivaatamiseks põhjendusega, et advokaati tuleks siiski distsiplinaarkorras karistada. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lg 1 kohaselt võib isik nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingut sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Kaebaja on saanud oma subjektiivse õiguse taotluse esitamiseks realiseerida, sest aukohus on tema kaebuse läbi vaadanud ja teinud seda menetlusreegleid järgides. Määruskaebuse väidete kohaselt tingisid aukohtu otsuse vaidlustamise menetluslikud rikkumised, kuid ühtegi menetluslikku etteheidet 16.07.2013 kaebus ei sisalda. 04.12.2013 kaebuses võib sellise etteheitena käsitleda p-s 2.12 sisalduvat väidet, et vastustaja võttis 07.10.2013 vastu AB Aivar Pilv vastuse koos lisadega, kuid ei andnud kaebajale võimalust avaldada nende osas oma seisukohta. AdvS § 17 lg 2 näeb ette vaid advokaadi õiguse esitada aukohtule vastuväiteid ja seletusi. Kuna aukohtumenetluse eesmärgiks ei ole kaitsta kaebaja subjektiivseid õigusi, ei ole kaebaja korduv ärakuulamine põhjendatud. Kaebaja on oma vastuväited advokaadi tegevusele saanud esitada aukohtule edastatud pöördumises. Kui kaebaja soovib enne aukohtu otsuse tegemist enda täiendavat ärakuulamist, on tal AdvS § 17 lg-st 3 tulenevalt õigus taotleda asja lahendamist suulises menetluses. Selle, kas aukohtumenetlus algatada ja milline otsus menetluse käigus teha, otsustab aukohus kaalutlusõiguse alusel, mille teostamist saab vaidlustada üksnes isik, kelle subjektiivseid õigusi sellega rikutakse (nt advokaat, keda karistatakse). 17. Aukohtumenetlus sarnaneb selles mõttes ametnike distsiplinaarmenetlusega, et ka ametniku distsiplinaarkorras vastutusele võtmiseks või ametialase juurdluse seaduslikkuse vaidlustamiseks puudub ametniku tegevuse läbi väidetavalt kannatanud isikul kaebeõigus, kuigi isik võib ametiasutuse tähelepanu puudustele juhtida ning tal on õigus saada märgukirjale ka igakülgne vastus (vt Riigikohtu 31.03.1995 otsus nr III-3/1-4/95). Ka kohtute seaduse § 97 lg 3 näeb ette, et distsiplinaarkolleegiumi otsuse saab vaidlustada üksnes kohtunik, kellele on määratud distsiplinaarkaristus, vaidlustamise õigus puudub nii isikul, kelle kaebuse alusel menetluse algatamise taotlus tehti, kui ka menetluse algatajal. AdvS annab huvitatud isikule otsesõnu õiguse taotluse esitamiseks advokaadi suhtes aukohtumenetluse algatamiseks, et tõhustada advokaadi kutsetegevuse iseärasuste tõttu raskendatud järelevalvet, kuid otsustusõigus selle üle, kuidas rikkumisele reageerida ja kas üldse on tegemist süüteoga, kuulub aukohtule. Järelevalve advokaatide kutsetegevuse ja kutse-eetika nõuete täitmise üle kuulub advokatuuri pädevusse (AdvS § 3 p 2) ning kohus saab selle teostamisse sekkuda üksnes siis, kui tegemist on kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumisega.

3-13-1541 7(7) 18. Käesoleval juhul ei sõltu kaebaja õiguste või vabaduste realiseerimine advokaadi distsiplinaarvastutusele võtmisest või võtmata jätmisest. Kahjuhüvitise nõudega tuleb kaebajal pöörduda maakohtu poole ning sellise hagi esitamise eelduseks ei ole advokaadi distsiplinaarkorras karistamine aukohtu poolt. Olenemata aukohtu otsusest, peab kaebaja kohtus tõendama oma nõuet ja kahju hüvitamise elementide olemasolu, mh ka advokaadi tegude õigusvastasust. Aukohtu otsus ei aitaks kaebajat seega ka mitte potentsiaalse kahjunõude esitamisel. 19. Kuna kaebajal puudub subjektiivne õigus, mida ta saaks käesolevas haldusasjas esitatud kaebuse kaudu kaitsta, jättis halduskohus kaebuse HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 1 alusel õigesti läbi vaatamata. Kaebuse läbivaatamata jätmiseks ei ole vaja asjas kohtuistungit korraldada. Seetõttu ei oma tähtsust määruskaebuse väited selle kohta, et kaebaja ei pidanud edasise kirjaliku menetlusega nõustumisel silmas haldusasjas nr 3-13-70128 esitatud kaebust, kuna ta ei olnud nõusoleku andmise ajal haldusasjade liitmisest teadlik. 20. Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 29.09.2014 määrus muutmata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Viive Ligi

/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets