2-14-18424/14 · Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja

Kohtunik

Marget Henriksen

Otsuse tegemise aeg ja koht

15. detsember 2014.a Tallinnas

Tsiviilasja number

2-14-18424

Tsiviilasi

XXXhagi XXXvastu elatise nõudes

Tsiviilasja hind

1800 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: XXX(isikukood XXX, elukoht XXX)

Hageja seaduslik esindaja: XXX(isikukood XXX; elukoht

XXX; e-post: XXX)

Kostja: XXX(isikukood XXX, elukoht XXX, e-post:

XXX)

Menetluse liik

RESOLUTSIOON

lihtmenetlus

1. Hagi rahuldada osaliselt.

2. Jätta rahuldamata hageja tagasiulatuv elatise nõue perioodi eest 06.05.2013 kuni

05.05.2014.

3. Välja mõista kostjalt XXX ühekordselt elatisraha summas 17,50 (seitseteist eurot

ja 50 senti) eurot hageja XXX kasuks perioodi eest juuni 2014.

4. Välja mõista kostjalt XXX hageja XXX kasuks alates 01. detsember 2014 elatis

summas 177,50 eurot kalendrikuus, kuid mitte vähem, kui pool Vabariigi Valitsuse

kehtestatud kuupalga alammäära kuni lapse täisealiseks saamiseni või kui XXX

täisealiseks saamisel õpib põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, siis

kuni õpingute lõpuni, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni.

5. Elatis tuleb perioodiliselt kanda iga kalendrikuu eest ette XXX SEB Pank

pangakontole nr XXXXXXXXX, selgitusse märkida „elatis lapsele XXX“.

Menetluskulude jaotus

Menetluskulud jätta poolte endi kanda.

Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist

kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul,

alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus tuleb esitada otse Tallinna Ringkonnakohtule

asukohaga Pärnu mnt 7 Tallinn.

Hageja nõue ja põhjendused

Hagiavalduse kohaselt lahutati XXX ja XXX abielu 18.01.2000. Abielust on 27.08.1997 aastal

sündinud poeg XXX, kes on praeguseks 17-aastane ja kes jäi pärast abielu lahutamist elama oma

ema, XXX juurde. XXX on lahutusjärgsete aastate jooksul korduvalt pöördunud kostja poole

sooviga, et viimane täidaks nõuetekohasel viisil ja ulatuses oma poja ülalpidamiskohustust.

Korduvad meeldetuletused viisid selleni, et alates 2006. aastast asus kostja elatist tasuma

järgnevalt: 2006 aastal kokku summas 96 eurot, 2007 aastal kokku summas 431,50 eurot, 2008

aastal kokku summas 768 eurot, 2009 aastal kokku summas 815,67 eurot, 2010 aastal kokku

summas 958,68 eurot, 2011 aastal kokku summas 958,68 eurot, 2012 aastal kokku summas

1275,89 eurot, 2013 aastal kokku summas 1820.- eurot, 2014 aastal jaanuar – september k.a.

1372,50 eurot, mis aga oli lapse vajadusi arvestades ilmselgelt ebapiisav. Esmakordselt asus

kostja lapsele seadusjärgses miinimummääras elatist tasuma juulis 2014 kui hageja esindaja poolt

oli käivitatud elatisenõude protsess. Hageja esindaja on korduvalt palunud kostjal täita seadusest

tulenevat elatise tasumise kohustust vähemalt minimaalmääras. Viimati oli sel teemal

kirjavahetus kostjaga veebruaris-märtsis 2014. Kostja seisukoht oli, et olenemata seadusjärgse

minimaalse elatisemäära tõusust ei pea tema sellest juhinduma. Mitte soovides algatada pikka

ning emotsionaalselt kurnavat kohtuvaidlust, ei taotlenud XXX elatise väljamõistmist

sundkorras, vaid tasus ise rõhuva enamuse lapsele vajalikest kuludest. Lapse kasvades ning tema

vajaduste kallinedes ei pidanud hageja seaduslik esindaja mõistlikuks olukorda, kus üks vanem

peab katma suurema osa lapse kuludest, teine vanem aga oluliselt väiksema osa. Hageja

põhjendatud kuludeks, mis vastavad tema senisele väljakujunenud elulaadile võib lugeda 451

eurot kuus. Hagejale on seniselt võimaldatud kvaliteetset ja lapse arenguks vajalikku toitu ja

igapäevast taskuraha. Hageja käib lisaks õppetööle kogu õppeaasta vältel Tallinna

Tehnikaülikoolis matemaatika õpingutel tagamaks gümnaasiumi edukat lõpetamist ning

aastaringselt harrastab pikamaa jalgrattasõitu ning motokrossi, milliste kulud tuleb vanematel

hüvitada. Nimetatud hobisid silmas pidades on lapsel vajalik ka elukindlustuslepingu olemasolu,

mille osamakseid tasub XXX igakuiselt. Senises õiguspraktikas on peetud seadusega kooskõlas

olevaks, kui lapse elatisemäära arvutamisel on võetud arvesse ka proportsionaalset osa eluaseme

kommunaalkuludest (hageja elab koos oma ema ja vennaga pigem väiksema suurusega

neljatoalises korteris. Vältimatud on ka igakuised regulaarsed kulutused hügieenitarvetele,

juuksurile, huvitegevuse vahenditele, riietele, koolitarvetele, ühisüritustele, jm. Hagejal on

diagnoositud tugev akne, mis vajab regulaarset retseptiravimitega ravi. Hageja palub kostjalt

välja mõista elatise kuni lapse täisealiseks saamiseni 200 eurot kuus. Juhul, kui XXX täisealiseks

saades jätkab õpinguid gümnaasiumis või kutseõppeasutuses mõista elatis välja kuni nimetatud

õppeasutuse lõpetamiseni ning tagasiulatuvalt ühe aasta eest, arvestades seejuures maha kostja

poolt hageja esindajale igakuiselt faktiliselt tasutud elatis (mai 2013 – juuli 2013 k.a. 160.- EUR

kuus, august 2013 – juuni 2014 k.a. 140.- EUR kuus, juuli 2014 – september 2014 177.50 EUR

kuus).

Kostja vastuväited

Kostja hagiga ei nõustu ja leiab, et hageja esindaja on kohtusse pöördudes käitunud

pahatahtlikult. Kostja on igakuiselt täitnud lapse ülalpidamise kohustust. Kostjal puudub

igasugune vara, olemas on stabiilne töökoht koos palgaga, millest tuleb tasuda ka enda elukoha

üüri ja kõrvalkulude eest, lisaks on kostja ülalpidamisel veel üks alaealine laps. Samuti soovib

kostja rõhutada, et XXX on veel üks täisealine poeg, keda kostja igakuiselt toetab. Läbi aastate

on XXX loonud olukorra, kus ta ei ole lubanud kostjal lastega suhelda ja kuivõrd hageja esindaja

on pidevalt leidnud põhjusi, miks kostja ei saa oma lastega kohtuda, siis need kohtumised on

tõesti olnud kaootilised. Kuna kostja elab väljaspool Eestit, siis on korduvalt teinud ettepanekuid,

et pojad tuleksid koolivaheaegadeks külla, kuid hageja esindaja ei ole seda lubanud. Eestis

viibides on kostja käinud oma poja võistlustel ja ka n.ö salajas ema eest kohtumas. Kostjale on

arusaamatu hageja esindaja poolt tagasiulatuvalt esitatud kahjunõue summas 1800 eurot. Kostja

on perioodil 01.09.2013-01.09.2014 tasunud hageja esindaja arvele elatise XXX eest 1972,50

eurot, seejuures andnud veel lapsele Eestis viibides taskuraha. Motokrossiga seonduvaid kulutusi

on kostja samuti suures osas kandnud. Hageja esindaja on soovinud pidevalt elatise suurendamist

ja seda on kostja ka teinud. Kostja ei ole kunagi keeldunud oma laste ülalpidamisest, seega on

kostjale mõistmatu, milles seisneb hageja tekkinud kahju. Kostja leiab, et on aastate jooksul

korralikult täitnud oma kohustust last ülal pidada, mistõttu palub kohtul jätta hagi rahuldamata.

Kohtuotsuse põhjendused

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud

asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne

õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu

vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega

neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja

kogutud tõenditele.

TsMS § 405 lg 1 kohaselt menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud

korras, järgides üksnes TsMS-is sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise

nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2000 eurole

ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole. Tsiviilasi nr 2-14-18424 on 16.09.2014 kohtumäärusega

võetud menetlusse lihtmenetluses, seega menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt

lihtsustatud korras seda kohtuistungil arutamata, järgides üksnes TsMS sätestatud üldisi

menetluspõhimõtteid.

Antud tsiviilasja lahendamiseks tuvastab kohus esitatud tõendite alusel, kas lahus elav vanem on

ülalpidamiskohustust täitnud, samuti tuvastab kohus lapse vajadused ja nende katteks kuluva

(arvestades lapse tavapärast elulaadi ja kasvamise kulusid) ning vanemate võimalused lapse

ülalpidamiskohustuse täitmisel. Kohus peab vajalikuks märkida, et hagi on esitatud antud

tsiviilasjas elatise nõudes, seega jätab kohus tähelepanuta vanemate omavahelised, nõudega

mitteseonduvad konfliktid. Samuti juhib kohus poolte tähelepanu, et hagi on esitatud üksnes

perioodi kohta alates 06.05.2013, seega hageja vanemate poolt esitatud faktilised asjaolud ja

tõendid 06.05.2013 eelneva perioodi kohta ei ole asjakohased, kohus jätab eelnimetatud tõendid

TsMS § 238 lg 1 p 1 ja lg 5 alusel arvestamata (tl 35-36, 41-42, 44, 58-59, 62-63).

Kohus on hageja poolt tõendina esitatud sünnitunnistuse nr XXX (tl 23) alusel tuvastanud, et

hageja isa on XXX(isikukood XXX) ja ema XXX(endise nimega XXX, isikukood XXX).

Hageja vanemate abielu lahutati . (tl 24).

Kohus on seisukohal, et elatise väljamõistmise nõude rahuldamise materiaalõiguslikuks aluseks

on perekonnaseaduse (PKS) § 75 lg 1, mille kohaselt juhul, kui kohustatud pool ei täida

ülalpidamiskohustust, mõistab kohus temalt õigustatud isiku nõudel välja elatise. PKS § 97 p 1

järgi on ülalpidamist õigustatud saama alaealine laps. Alaealise lapse ülalpidamiseks kohustuvad

PKS §-st 96 tulenevalt eeskätt vanemad. PKS § 108 kohaselt võib õigustatud isik nõuda

ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist

tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. TsMS § 491 lg 3 kohaselt

kohaldatakse lapse elatisnõudes toimuva maksekäsu kiirmenetlusele maksekäsu kiirmenetluse

kohta üldiselt sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 486 lg 2 kohaselt loetakse hagi

hagimenetluse tähenduses esitatuks alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest.

PKS § 101 lg 1 järgi igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse

kehtestatud kuupalga alammäära. Alates 01.01.2013 on Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga

alammääraks 320 eurot kuus, seega oli 2013 aastal elatisraha miinimummäär ühe lapse kohta

160 eurot kuus. Alates 01.01.2014 on Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääraks

355 eurot kuus, seega on 2014 aastal elatisraha miinimummäär ühe lapse kohta 177,50 eurot

kuus. Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-165-13 asunud seisukohale, et lapse vajaduste

rahuldamiseks kulub eelduslikult kahekordne miinimumelatis ning selles ulatuses ei ole vaja

lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada.

Hageja nõuab elatisraha summas 200 eurot kalendrikuus, mis ületab elatisraha miinimummäära,

lisaks palub hageja kostjalt välja mõista elatise tagasiulatuvalt ühe aasta eest PKS § 108 alusel

s.o kuni 06.05.2013.

Kohus selgitas hagejale 12.11.2014 kohtumääruses, et lapse vajaduste suurust tuleb

miinimummäärast suurema nõude esitamisel tõendada. Hageja esitas kohtule järgmised tõendid:

eelõppeosakonna matemaatika abiõppe õppemaks (jaanuar kuni mai 2014, seega tuleb jagada 5

kuu peale s.o 135/5= 27 eurot kuus tl 94, perioodil 10.09.2014 kuni 10.12.2014 4 kuu peale s.o

110/4= 27,5 eurot kuus tl 95). Lapse laserravi (29.09.2014 kuni 04.10.2014 25 eurot tuleb jagada

2 kuu peale s.o 25/2= 12,5 eurot tl 96, perioodil 06.10.2014 kuni 11.10.2014 20 eurot tl 97).

Pangakonto väljavõte 01.10.2014 ülekande kohta summas 45 eurot on kohtule usutav apteegis

teostatud maksena (tl 98).

Eelnimetatud kulude liitmisel on hageja kulusid tõendanud järgmiselt: 06.05.2013 kuni

detsember k.a 2013 tõendid puuduvad, jaanuar 2014 27 eurot, veebruar 2014 27 eurot, märts

2014 27 eurot, aprill 2014 27 eurot, mai 2014 27 eurot, juuni 2014 tõendid puuduvad, juuli 2014

tõendid puuduvad, august 2014 tõendid puuduvad, september 2014 40 eurot, oktoober 2014 105

eurot, november 2014 27,5 eurot ja detsember 2014 27,5 eurot. Kohus on seisukohal, et hageja

ei ole 12.11.2014 kohtumäärusest tulenevat tõendamiskohustust nõuetekohaselt täitnud, hageja

nõue on miinimummäärast suuremas summas tõendamata ning tuleb seetõttu jätta kostjalt välja

mõistmata.

PKS § 100 lg 1 kohaselt täidab vanem oma ülalpidamiskohustust eelkõige raha perioodilise

maksmisega ning ainult juhul, kui selleks on mõjuv põhjus või osapoolte kokkulepe võib

kohustatud isik elatist anda muul viisil. See teenib esmajoones ülalpidamist saama õigustatud

isiku huve. PKS § 100 lg 2 järgi tekib rahalise elatise nõue vanema vastu esmajoones siis, kui

vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises. Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja

elab ühes leibkonnas koos emaga.

Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on kostja korduvalt kinnitanud, et tasus hagejale elatist

vabatahtlikult ja regulaarselt vastavalt vanemate omavahelisele kokkuleppele. Kostja kinnitusel

ei olnud ta teadlik elatise miinimummäära muutumisest 2014 aastal. Kostja kinnitab kohtule, et

on nõus 2015 aastal maksma lapsele elatist igakuiselt summas 200 eurot kuus, kuivõrd nimetatud

summa ulatuses muutub elatise miinimummäär. Kostja palub hagi jätta rahuldamata.

Kohus on tõendite alusel tuvastanud, et kostja maksis lapse ülalpidamiseks elatist mai 2013 160

eurot, juuni 2012 160 eurot, juuli 2013 160 eurot, august 3013 160 eurot, september 2013 160

eurot, oktoober 2013 160 eurot, november 2013 160 eurot, detsember 2013 160 eurot, seega 2013

tagasiulatuvas nõudes alates 06.05.2013 kuni detsember k.a 2013 on kostja tasunud hagejale

elatist seaduses sätestatud miinimummääras (8 kuud x 160= 1280 eurot, tl 37-38, 61)

Kuigi mai kuni juuli 2013 nähtuvad pangakontodelt laekumised igakuiselt summas 320 eurot

kalendrikuus (tl 37-38, 61), tuleb arvestada, et kostja on ülalpidamist andnud ka lapsele

XXX´ile, kes lõpetas juunis 2014 gümnaasiumi, seega mai 2013 kuni juuli 2013 laekunud

rahasumma 320 eurot oli kantud mõlema lapse ülalpidamiskulude katteks, millest 160 eurot on

tasutud hageja elatiseks.

Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja juhtinud kohtu tähelepanu asjaolule, et kostja

igakuine elatis sisaldab m.h lapse taskuraha 20 euro ulatuses, seega ei ole hageja hinnangul kostja

lapsele elatist miinimummääras tasunud. Kohus selgitab hagejale, et Riigikohus on oma lahendis

nr 3-2-1-3-07 tehtud otsuse p-s 12 leidnud, et vanem on ülalpidamiskohustuse täitnud siis, kui ta

on lapse ülalpidamiseks vajaliku raha maksnud teisele vanemale, kelle juures laps elab ja kes

lapse eest hoolitseb. Antud juhul on miinimummääras kandnud kostja 2013 aastal elatist hageja

ema arvelduskontole, elatise miinimummääras sisaldub m.h ka lapse taskuraha. Asjaolu, kas ja

kui palju vanem, kelle juures laps elab lapsele taskuraha võimaldab sõltub selle vanema otsusest.

Alates jaanuar 2014 on kostja tasunud lapse ülalpidamiseks elatist järgmiselt: jaanuar 160 eurot,

veebruar 1014 160 eurot, märts 2014 160 eurot, aprill 2014 160 eurot, mai 2014 160 eurot (tl 38,

60-61). Kuivõrd kohus selgitas 12.11.2014 kohtumääruses kostjale, et alaealisele lapsele

makstav elatis ei või olla üldjuhul väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga

alammäära ja juhtis kostja tähelepanu, et perioodil 01.01.2014 kuni mai 2014 on kostja lapsele

tasunud elatist igakuiselt miinimummäärast väiksemas summas (s.o -87,50 eurot), siis tasus

kostja kohtu poolt kompromissläbirääkimiste pidamiseks antud perioodil ka miinimummäärast

vähem tasutud osa s.o 87,50 eurot (tl 84), seega on kostja tasunud hagejale elatist perioodil

jaanuar kuni mai 2014 seaduses sätestatud miinimummääras (5 kuud x 160= 800 eurot + 87,5

eurot= 887,50 eurot, tl 38, 60-61, 84).

Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on kostja lapse arveldusarvele kandnud raha, m.h

sünnipäevaks ja jõuludeks (tl 39-40, 64). Kohus juhtis 12.11.2014 kohtumääruses kostja

tähelepanu Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-159-12, mille kohaselt üksnes juhul, kui lapse eest iga

päev hoolitsev vanem annab enne nõusoleku ülalpidamiskohustuse täitmiseks alaealisele lapsele

või kiidab sellisel viisil antud ülalpidamiskohustuse täitmise hiljem heaks, on elatist maksma

kohustatud vanem oma kohustuse kohaselt täitnud. Lisaks märkis kohus, et elatisena ei ole

arvestatavad kingitused vms ühekordsed sihtotstarbelised sooritused, elatist makstakse PKS §

100 lg 1 kohaselt perioodiliste maksetena. Kohus tegi kostjale ettepaneku esitada TsMS § 230 lg

1 kohaselt tõendid, millest nähtuks vastav vanemate omavaheline kokkuleppe. Kuna kostja ei

esitanud kohtule eelnimetatud kokkuleppe olemasolu kohta tõendeid, siis jätab kohus

sünnipäevaks, jõuludeks ja muud lapse arveldusarvele kantud summad elatisena arvestamata.

Ülalpidamiskohustuse rikkumisega on tegemist juhul, kui elatist on antud ebapiisavalt või

ebaregulaarselt (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-04, p-d 9 ja 10; 20. novembri 2007

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-07, p 11). Seega saab elatisehagi rahuldada üldjuhul üksnes

ülalpidamiskohustuse rikkumise korral. Elatise tagasiulatuval väljamõistmisel tuleb arvestada ka

sel perioodil vabatahtlikult tasutud elatisega ning mõista elatis tagasiulatuvalt välja ulatuses,

mille võrra vanem maksis nimetatud ajavahemikul lapsele elatist ettenähtust vähem (vt ka

Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-09, p 12). Juhul, kui kostja on täitnud lapse suhtes

ülalpidamiskohustust regulaarselt ja piisavalt, tuleb hagi jätta rahuldamata. Kuigi kostja on antud

juhul lapse ülalpidamiseks elatisemakseid sooritanud, puudub õiguslik alus hagiavalduse

tervikuna rahuldamata jätmiseks. Hageja pöördus kohtu poole tulenevalt asjaolust, et kostja

vaatamata hageja teatele elatise miinimumi suurenemisest, keeldus elatise tasumisest

miinimummääras. Kuigi hageja on tagasiulatuvas nõudes elatise käesolevaks ajaks

miinimummääras tasunud, tasus kostja makse alles hagiavalduse esitamise järgselt. Tegemist on

seega elatise ebapiisavas ulatuses ja ebaregulaarse tasumisega.

PKS § 100 lg 3 kohaselt võivad vanemad oma lapse ülalpidamise kohustuse täitmist

omavahelisel kokkuleppel täpsustada ja määrata kindlaks, missugusel viisil ja kui pika

ajavahemiku kaupa tuleb ülalpidamist anda. Kokkulepe ei välista ega piira seadusest tuleneva

nõude esitamist, arvestades kokkuleppega ettenähtut.

Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on kostja kuni 2013 detsembrikuuni tasunud lapsele elatist

miinimummääras ja hageja ei ole miinimummääras elatise laekumisel kohtusse nõudega

pöördunud. Esimesed pretensioonid, mis hageja on kostjale esitanud, nähtuvad kohtule

tõenditena esitatud vanemate e-kirjadest, mille kohaselt on hageja ema palunud kostjal

suurendada elatise makseid alates 2014 jaanuar 177,50 eurot kuus (mis oli vastavuses 2014

miinimummääraga, tl 56-57, 82). Tahteavalduse võib tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §

68 lg 2 ja 3 kohaselt esitada nii sõnaselgelt kui ka konkludentselt s.t tähendusliku käitumisega.

Kuna hageja ema on sõnaselgelt avaldanud soovi elatise tasumiseks seaduses sätestatud

miinimummääras ja ei ole varasemalt elatise nõudega kohtu poole pöördunud, siis asub kohus

seisukohale, et nimetatud tahteavaldust tuleb tagasiulatuva elatisenõude lahendamisel arvestada.

Kohus on seisukohal, et elatise väljamõistmiseks võis esineda tagasiulatuvalt alus üksnes

miinimummäärast vähem tasutud osas s.o 177,50-160= 17,5 x 5 kuud= 87,50 eurot. Kuivõrd

käesolevaks ajaks on kostja summa hagejale tasunud, siis tuleb elatise nõue jätta tagasiulatuvas

osas rahuldamata.

Kohus on esitatud tõendite alusel tuvastanud, et juuni 2014 on kostja tasunud hagejale elatist 160

eurot, juuli 2014 177,50 eurot, august 2014 177,50 eurot, september 2014 177,50 eurot, oktoober

2014 177,50 eurot, november 2014 177,50 eurot (tl 38, 60, 83, 85). Seega on kostja tasunud juuni

kuni november 2014 lapsele elatist kogusummas 1047,50 eurot. Kuna kostja on jätnud

tähelepanuta juunis 2014 vähem tasutud osa, siis tuleb see hageja kasuks kostjalt välja mõista s.o

177,5-160= 17,50 eurot.

PKS § 102 lg 1 kohaselt isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema

muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist,

kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. PKS § 102 lg 2 kohaselt ei vabane vanemad lõike 1

kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on lõikes 1 nimetatud

olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks

ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla käesoleva seaduse § 101

lõikes 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või

olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel käesoleva seaduse § 101 lõikes 1

sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps.

Antud juhul nähtub kohtule tsiviilasja materjalidest, et kostja ülalpidamisel on lisaks hagejale

veel teine alaealine laps XXX (isikukood XXX, tl 25, 43). Kohus selgitas 12.11.2014

kohtumääruse kostjale, et tuginemine PKS § 102 lg 1-2 on võimalik üksnes juhul, kui kostja ei

ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule

ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, nimetatud juhul tuleb kohtule TsMS §

230 lg 1 kohaselt esitada halva majandusliku olukorra kohta tõendid. Kuivõrd kostja kohtule

tõendeid oma varalise seisundi kohta ei esitanud, kuid on nõustunud hagejale maksma elatist

miinimummääras, siis järeldab kohus, et kostja majanduslik seisund võimaldab lapsele elatist

tasuda vähemalt miinimummääras, seda olenemata, et kostja ülalpidamisel on veel ka teine

alaealine laps. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on kostja kohtule kinnitanud, et tal on stabiilne

sissetulek, m.h on kostja esitanud kohtule tõendina töölepingu, mis on võõrkeelne, kuid kohtule

arusaadav (tl 81).

Lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab, st et

arvestada tuleb ka teise vanema kohustust last ülal pidada ning teise vanema sellise kohustuse

ulatust, eelduslikult peavad vanemad pidama last ülal võrdsetes osades. Kohus on esitatud

tõendite alusel tuvastanud, et ka hageja emal on võimalik oma lapsele ülalpidamist anda

igakuiselt vähemalt miinimummääras (tl 99).

Kohus peab vajalikuks kostjale selgitada, et seadusega ettenähtud minimaalne elatis on

ligilähedane lapse minimaalsete vajaduste osas tegelikkuse statistilise uurimuse tulemusele, ei

ole ülemäära suur ning arvestab lapse huvisid saada ülalpidamist piisavas ulatuses ka siis, kui

vanemad elavad lahus (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-33-11).

Kohus asub seisukohale, et eeltoodud põhjendustel tuleb hageja nõue osaliselt rahuldada. Kohus

mõistab kostjalt hageja kasuks välja juuni 2014 miinimummäärast vähem tasutud elatise summas

17,50 eurot ja alates 01. detsember 2014 peab kohus põhjendatuks mõista kostjalt välja elatis

summas 177,50 eurot kalendrikuus, kuid mitte vähem, kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud

kuupalga alammäära hageja XXX kasuks kuni lapse täisealiseks saamiseni või kui XXX

täisealiseks saamisel õpib põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, siis kuni õpingute

lõpuni, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni. Kohus jätab rahuldamata hageja

tagasiulatuva elatise nõude perioodi eest 06.05.2013 kuni 05.05.2014.

Elatis tuleb perioodiliselt kanda iga kalendrikuu eest ette XXXSEB Pank pangakontole nr

XXXXXXXXXXXX, selgitusse märkida „elatis lapsele XXX“.

Kohus juhib kostja tähelepanu asjaolule, et Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäär

on ajas muutuva suurusega.

Perekonnaseaduse mõttest tulenevalt tuleb elatise väljamõistmisel lähtuda eelkõige lapse

huvidest. Vanema ülesanne on täita oma kohustused laste ülalpidamisel. Kohus on seisukohal,

et töövõimelise isikuna peab kostja tegema kõik endast oleneva, et kindlustada nii enda kui oma

lapse ülalpidamine. Lapse ülalpidamise ja eluvajaduste tagamise kohustusest tuleneb vanema

kohustus hankida endale ise sobib sissetulekuallikas, kasutades selleks vajalikul määral ära oma

haridust ja muid eeldusi. Vanemal lasub vastutus selle eest, et lapsele oleks tagatud kõik eluks ja

arenguks vajalik. Ka töötu staatus ei vabasta vanemat lapse ülalpidamiskohustusest.

Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine

Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 122 lg 1 sätestatust, mille kohaselt on

tsiviilasja hind hagihind. TsMS § 129 lg 2 kohaselt seadusest tuleneva ülalpidamiskohustuse

täitmise üle peetava vaidluse ning surma põhjustamisest, kehavigastuse tekitamisest või tervise

kahjustamisest tulenevate perioodiliste rahaliste maksete nõude üle peetava vaidluse korral on

hagihinnaks nõutavate maksete kogusumma, kuid mitte suurem kui hagi esitamisele järgneva

üheksa kuu eest saadav summa, seega on antud juhul hagi hind 1800 eurot.

Menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses

näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral

määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel.

TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või

ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Kohus leiab, et kuivõrd kohus rahuldas hagi osaliselt, siis arvestades rahuldatud nõude ulatust

on põhjendatud jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Marget Henriksen

kohtunik