3-14-50301/20 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Reelika Lind

Otsuse tegemise aeg ja koht

15. detsember 2014. a, Tallinn

Haldusasja number

3-14-50301

Haldusasi

Bonne OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti 14.02.2014 otsuse nr

12.2-3/21150-2 tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks

vaadata kaebaja avaldus uuesti läbi

Menetlusosalised

Kaebaja – Bonne OÜ, volitatud esindaja Igor Sumarok

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindaja Marika

Salmistu

Asja läbivaatamine

01.12.2014 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta Bonne OÜ kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 14.01.2015, välja arvatud HKMS

§ 181 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 181 lg 1).

Vastuseks

esitatud

apellatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182

lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-14-50301

2(7)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Bonne OÜ (kaebaja) esitas 27.01.2014 Maksu- ja Tolliametile (vastustaja) avalduse enda

registreerimiseks käibemaksukohustuslasena.

2. Vastustaja jättis 14.02.2014 otsusega nr 12.2-3/21150-2 kaebaja avalduse rahuldamata.

Põhjendused:

2.1. Kaebaja volitatud esindaja sõnade kohaselt on ettevõtja peamiseks tegevusalaks

ehitusmaterjalide vahendamine. Lisaks tegeletakse kinnisvara ja parkimiskohtade rentimisega.

Kaebaja planeerib teha koostööd Jukonoli OÜ-ga, kellele soovitakse hakata müüma

ehitusmaterjale. Jukonoil OÜ plaanib ehitada Sillamäe sadamasse naftatehast. Tehase

ehitustöödega soovib Jukonoil OÜ alustada 2014. a sügisel. Lepingut Jukonoil OÜ-ga ei ole

veel sõlmitud, kuid toimuvad läbirääkimised. Kaebaja rendib kontoripinda Tallinnas Narva mnt

13, millest rendib omakorda osa pinda Jukonoil OÜ-le. Parkimiskoha teenust ostab kaebaja

EuroPark Estonia OÜ-lt ja rendib seda omakorda Jukonoil OÜ-le. Kaebaja juhatuse liige on

käinud Euroopas otsimas fassaadimaterjale, mida saaks hakata Eestis edasi müüma. Ostu-

müügitehinguid ei ole olnud ja lepinguid ei ole sõlmitud. Ehitusmaterjalide vahendamist

Jukonoil OÜ-le finantseeritakse Jukonoil OÜ ettemaksete arvelt. Kaebaja volitatud isik ei

osanud nimetada, kellele konkreetselt soovitakse edaspidi veel hakata ehitusmaterjale müüma.

2.2. Kaebaja ei ole esitanud maksuhaldurile tõendeid, millest nähtuks, millistelt äriühingutelt

ja millistele äriühingutele ning millistel tingimustel hakatakse kaupu ostma-müüma. Kaebaja

volitatud esindaja selgitused võimaliku kauba ostu-müügi kohta on üldsõnalised. Praegusel ajal

puuduvad äriühingul potentsiaalsed äripartnerid. Samuti on selgusetu, milliseid ehitusmaterjale

Euroopas otsimas käiakse, sest Jukonoil OÜ teostab Sillamäel alles keskkonnamõjude

hindamist ja alles pärast seda poole aasta jooksul valmib projekti dokumentatsioon.

Vähetõenäoline on, et ligi miljardi euro suuruse projekti elluviimiseks sõlmitakse lepingud

ettevõtjaga, kellel puudub varasem kogemus ehitusmaterjalide vallas, ning et ehitusmaterjalide

ostu finantseeritakse ettemaksetega. Lepingud sõlmitakse pigem peatöövõtjatega.

2.3. Väidetavalt rendib kaebaja enda renditavast pinnast osa pinda Jukonoil OÜ-le.

Käibemaksuseaduse (KMS) § 16 lg 2 p 2 kohaselt ei maksustata käibemaksuga kinnisasja või

selle osa üürile, rendile või kasutusvaldusesse andmist, seega ei ole põhjendatud

käibemaksukohustuslase registris olemine.

2.4. Esitatud Swedbank AS kontoväljavõtetest ajavahemikul 01.09.2013–31.01.2014 ja AS

Eesti Krediidipank kontoväljavõtetest ajavahemikul 06.03.2013–31.12.2013 ei nähtu

majandustegevusele omaseid tehinguid. Nähtuvad kaardimaksed, mis ei ole seotud

ettevõtlusega (tasumised kohvikus, restoranides jne), laenu saamised ja andmised erinevate

ettevõtete vahel. Juhatuse liikme poolt 27.01.2014 esitatud käibemaksukohustuslasena

registreerimise

avalduses

on

maksukohustuslase

peamiseks

tegevusalaks

märgitud

sanitaarseadmete jm ehitusmaterjalide hulgimüük.

2.5. Kontrolli käigus antud selgitused ettevõtlusega alustamise kohta on üldsõnalised.

Faktilistest asjaoludest nähtub, et ettevõtja ei ole tegelikult teinud mõistlikke ja vastavas

majandustegevuse

valdkonnas

tavapäraseid

ettevalmistusi

ettevõtluse

alustamiseks.

Maksuhalduril on kohustus tagada käibemaksukohustuslaste registri usaldusväärsus ning

takistada

registreerimisnumbri

kuritarvitamine.

Seetõttu

hindab

maksuhaldur

käibemaksukohustuslase numbri väljastamisel maksukohustuslase poolt antud selgitusi ja

ettevõtluse alustamist kinnitavaid tõendeid kogumis. Arvestades kontrollimenetluses kogutud

tõendeid kogumis, asub maksuhaldur seisukohale, et kaebaja Eestis ettevõtlusega tegelemine ei

3-14-50301

3(7)

ole piisavalt tõendatud, mistõttu ei ole maksuhalduril võimalik tuvastada kaebaja

maksukohustuslase seisundit.

3. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse vastustaja 14.02.2014 otsuse nr 12.2-

3/21150-2 kehtetuks tunnistamiseks ning vastustaja kohustamiseks registreerima kaebaja

käibemaksukohustuslaste registris. Põhjendused:

3.1. Kaebajal on vaja registreeringut käibemaksukohustuslaste registris. Ilma selleta ei ole

võimalik arvata tasumisele kuuluva käibemaksu hulgast sisendkäibemaksu maha.

Registreeringu puudumine võib tuua kaebajale kaasa pöördumatu kahju, mh võib ta kaotada

oma äripartnerid. Kui kaebaja ei saa esitada arvet koos käibemaksuga, ei soovi keegi temalt

teenust osta, sest nad ei saa sel juhul tasumisele kuuluva käibemaksu hulgast sisendkäibemaksu

maha arvata. Tegemist on kaebaja ettevõtlusvabaduse piiramisega, mis vähendab tema

konkurentsivõimet. Kaebajat koheldakse teiste ettevõtjatega võrreldes ebavõrdselt, sest teised

ettevõtjad tegutsevad turul käibemaksukohustuslastena.

3.2. Vastustaja põhjendused kaebaja registreerimata jätmise kohta on otsitud ning otsus

ebaõiglane ja ebaõige. Kaebaja näol ei ole tegemist ettevõtlust alustava ettevõtjaga. Kaebaja oli

aasta tagasi registris, tegeles aktiivselt ettevõtlusega ja esitas käibedeklaratsioone. Varem

tegeles ta hulgikaubandusega. 2013. a veebruarikuu käive oli üle 6 miljoni euro, märtsikuu

käive oli üle 3 miljoni euro ja aprillikuu käive oli üle 1 miljoni euro. Tegevuse ajutise peatamise

tõttu kustutati ta registrist. Sel perioodil otsis juhtkond uusi partnereid. Perioodil 2013. a mai

kuni oktoober oli kaebaja käive pea 7000 eurot ja sellest 1271,7 eurot oktoobris. Kaebaja esitas

maksuhaldurile tõendid ettevõtlusega tegelemise kohta. Maksuhalduril puudub kaalutlusõigus

otsustamaks registreeringu tegemise üle. Vastustajal peaksid olema objektiivsed kriteeriumid

ettevõtlusega tegelemise tuvastamiseks. Iga ettevõtja lähtub oma tegevuses enda plaanidest.

Kaebaja ei ole teinud ühtegi tehingut, mis oleks äriloogikaga vastuolus. Lepingu sõlmimine ei

tõenda iseenesest ettevõtlusega tegelemist. Ettevõtluse olemasolu võib näidata alles lepingu

täitmine. Registreeringu tegemisest võib keelduda alles siis, kui tuvastatakse varasema

pikaajalise ettevõtluse puudumine. Kaebaja puhul ei tuvastatud varasema pikaajalise

ettevõtluse puudumist. Kaebaja registreerimata jätmine käibemaksukohustuslaste registris peab

tuginema piisaval teabel, mis võimaldab järeldada, et maksukohustuslane ei tegele

ettevõtlusega ja äriühingut kasutatakse maksupettusteks. Kaebajale jääb ebaselgeks, kuidas

võimaldasid tema esitatud andmed maksuhalduril sellisele järeldusele jõuda. Ettevõtlus võib

seisneda ka laenu andmises. Kaebaja võttis ettevõtlusega tegelemiseks laenu ja laenas saadud

vahendid omakorda välja, et intresse teenida. Vastustaja väide, et laenu andmine ei ole

ettevõtlus, on arusaamatu, sest ka pankade ettevõtlus seisneb laenu andmises. Riigikohus on

lugenud laenu andmist ettevõtluseks. Kaebajale kuulub sõiduauto ja tal on kaks töötajat, kellele

makstakse igakuiselt töötasu ja neilt makse. Vastustajal on olemas andmed kaebaja töötajate

kohta. Mõlemad töötajad tegelevad ehitusmaterjalide müügiga. Äriühing, kes ei tegele

ettevõtlusega, ei palkaks töötajaid. Seega kinnitavad kõik tõendid kaebajal ettevõtluse

olemasolu. Vastustaja ei ole tuvastanud ühtegi asjaolu, mis annaks alust arvata, et kaebaja võiks

asuda registreerimisnumbrit kuritarvitama.

4. Kohus tõlgendas 04.04.2014 määruses kaebuse taotlusi ning luges kaebuse esitatuks

nõuetes tühistada vastustaja 14.02.2014 otsus nr 12.2-3/21150-2 ja kohustada vastustajat

vaatama kaebaja avaldus uuesti läbi. Kaebaja ei ole kohtu tõlgendusele vastu vaielnud.

5. Vastustaja palus jätta kaebus rahuldamata. Põhjendused:

5.1. Kaebaja viited Euroopa Kohtu lahendile nr C-527/11 ja Tartu Ringkonnakohtu 27.09.2013

määrusele nr 3-13-1774 ei ole asjakohased, sest praegusel juhul ei kustutatud kaebajat

käibemaksukohustuslaste registrist, vaid vastustaja jättis rahuldamata kaebaja taotluse

3-14-50301

4(7)

registreerida ta käibemaksukohustuslaste registris. Kaebaja kustutati käibemaksukohustuslaste

registrist vastustaja 26.11.2013 otsusega nr 34248, mida ta ei ole vaidlustatud.

5.2. KMS § 19 lg 1 ja § 20 lg 1 järgi tuleb maksukohustuslasel registreerida end

käibemaksukohustuslasena, kui tema maksustatav käive ületab kalendriaasta algusest arvates

16 000 eurot. KMS § 20 lg 2 annab isikule võimaluse esitada avaldus enda

maksukohustuslasena registreerimiseks ka siis, kui tal ei ole registreerimiskohustust veel

tekkinud. Kaebaja esitatud andmed on vastuolulised. Avaldus esitati KMS § 20 lg 2 alusel, kuid

kaebuses väidetakse, et käive ületas registreerimise piirmäära 06.12.2013 ning maksustatav

käive on kalendriaasta algusest 10 561 078 eurot. Avalduses märgitu ei ole piisavaks tõendiks

selle kohta, et kaebaja tegeleb ettevõtlusega või alustab ettevõtlust või on ületanud

registreerimise piirmäära. Seda enam olukorras, kus maksuhaldur oli juba varem kontrollinud

kaebaja ettevõtlusega tegelemist ja selle puudumise tõttu kaebaja käibemaksukohustuslaste

registrist kustutanud.

5.3. KMS § 20 lg 41 annab vastustajale õiguse jätta isik registreerimata, kui ta ei tegele

ettevõtlusega või ei alusta ettevõtlust. Ettevõtlusega tegelemise kontrolli eesmärk on välistada

võimalus, et käibemaksukohustuslasena registreeritakse isikud, kes ettevõtlusega tegelikult ei

tegele või ei kavatse sellega kohe pärast registreerimist tegelema hakata. Selliste isikute puhul

võib käibemaksukohustuslasena registreerimise tegelik eesmärk olla käibemaksupettuste

toimepanemine või neis osalemine.

5.4. Ühtegi 18.11.2013 seletuses nimetatud tehingut ei ole kaebaja teinud ja nimetatud

tehingupartnereid hiljem enam välja ei tooda. Ainsa tehingupartnerina tuuakse välja OÜ

Jukonoil. Vastustaja on põhjendanud, miks ta ei pea kaebaja selgitusi OÜ-le Jukonoil

ehitusmaterjalide otsimise kohta veenvateks. Vastustaja on oma seisukoha kujundamisel

tuginenud ka 22.01.2014 Äripäevas avaldatud artiklile, kus OÜ Jukonoil esindaja kirjeldab oma

ettevõtmist. Seega ei ole kaebaja veenvalt tõendanud, et tegeleb Eestis ettevõtlusega või alustab

Eestis ettevõtlust vastavalt KMS § 20 lg-le 41.

5.5. Põhjendamata on väide, et käibemaksukohustuslase registreerimisnumbri puudumine

takistab

kaebaja

ettevõtlust.

Äriühing

saab

ettevõtlusega

tegeleda

ka

ilma

käibemaksukohustuslaste registris registreeringut omamata. Käibemaksu rakendatakse

lisandunud väärtuse maksuna (KMS § 1 lg 2). Käibemaksukohustuslasel on küll õigus

maksustatava käibe tarbeks soetatud kaupadelt ja teenustelt sisendkäibemaks maha arvata, kuid

samas on tal ka kohustus käibemaks enda müüdavatele kaupadele ja teenustele lisada ning see

ka riigile tasuda. Juhul, kui äriühing ei ole käibemaksukohustuslane, siis ta ei lisa käibemaksu

enda müüdavale kaubale või teenusele. Seega ei ole tal majanduslikku eelist ettevõtja ees, kes

käibemaksukohustuslasena registreeritud ei ole. KMS § 29 lg 5 võimaldab maksukohustuslasel,

kes on enne tema maksukohustuslasena registreerimise päeva soetanud kaupu nende

võõrandamiseks või võõrandatavate kaupade tootmiseks, nende kaupade sisendkäibemaksu

maha arvata maksustamisperioodil, mil need kaubad maksustatava käibena võõrandatakse.

5.6. Kaebajal on alati võimalus, kui ta alustab ettevõtlusega tegelemist, esitada uus taotlus

käibemaksukohustuslasena registreerimiseks. Käibemaksukohustuslaste registrisse kandmine

ning ka sealt välja arvamine on maksuhalduri diskretsiooniotsus.

KOHTU PÕHJENDUSED

6. Maksukohustuslasel on kohustus registreerida end käibemaksukohustuslasena KMS §-s 19

toodud juhtudel.

3-14-50301

5(7)

KMS § 19 lg 1 sätestab, et kui isiku tehtavate KMS § 1 lg 1 p-des 1 ja 3 nimetatud tehingute,

välja arvatud põhivara võõrandamine ning Eesti isikule teostatav kaugmüük, maksustatav käive

ületab kalendriaasta algusest arvates 16 000 eurot, tekib tal nimetatud suuruses käibe tekkimise

päevast kohustus end maksukohustuslasena registreerida. Registreerimiskohustust ei teki, kui

isiku kogu maksustatava käibe moodustab nullprotsendise käibemaksumääraga maksustatav

käive, välja arvatud kauba ühendusesisene käive ja KMS § 10 lg 4 p-s 9 nimetatud teenuse

käive, kui teenust osutatakse teise liikmesriigi maksukohustuslasele või piiratud

maksukohustuslasele.

KMS § 19 lg 2 sätestab, et kui maksukohustuslase andmed on registrist kustutatud KMS § 22

lg-s 1 nimetatud avalduse alusel ja kui registrist kustutamise päevale järgnevast päevast arvates

isiku tehtavate KMS § 1 lg 1 p-des 1 ja 3 nimetatud tehingute maksustatav käive ületab veel

samal kalendriaastal 16 000 eurot, tekib tal uuesti registreerimiskohustus nimetatud suuruses

maksustatava käibe tekkimise päevast.

7. Vaidluse all ei ole asjaolu, et kaebaja oli perioodil 27.11.2012–05.12.2013 registreeritud

käibemaksukohustuslaste registris. See asjaolu nähtub ka vastustaja veebilehelt1. Kaebaja

kustutati käibemaksukohustuslaste registrist vastustaja 26.11.2013 otsusega nr 34248 (tl 41-

41p), sest kaebaja juhatuse liikme selgituste kohaselt puudus äriühingul majandustegevus.

Kaebaja ei ole seda otsust vaidlustanud, vaid esitas 27.01.2014 vastustajale uue avalduse (tl 29-

29p) enda registreerimiseks käibemaksukohustuslasena alates 06.12.2013. Avalduse kohaselt

ületas maksustatav käive registreerimise piirmäära 06.12.2013.

8. Kaebajat ei kustutatud käibemaksukohustuslaste registrist KMS § 22 lg 1 alusel tema enda

avalduse alusel, vaid KMS § 22 lg 31 alusel vastustaja algatusel, sest kaebaja jättis vastustaja

antud tähtaja jooksul tõendamata, et ta tegeleb ettevõtlusega. Sellegipoolest leiab kohus, et ka

praegusel juhul tuleks lähtuda asja lahendamisel mh KMS § 19 lg-st 2. Nimetatud säte ei

võimalda

käibemaksukohustuslasena

registreerimise

avalduse

esitamisel

arvestada

käibemaksukohustuslasena registris oldud ajal saavutatud käibega, kui isik on kustutatud

registrist ettevõtluse puudumise või väikese käibe tõttu. Kohtu hinnangul ei ole olemuslikku

vahet, kas maksukohustuslane kustutatakse registrist enda avalduse alusel või maksuhalduri

algatusel, kui kustutamine toimub põhjusel, et maksukohustuslasel puudub ettevõtlus või käive

KMS § 19 lg-s 1 sätestatud mahus. Mõlemal juhul puudub maksukohustuslasel kohustus end

käibemaksukohustuslaste registris registreerituna hoida ning KMS § 22 lg-s 31 sätestatud juhul

ka õigus seda nõuda. Kuna vastustaja tuvastas 26.11.2013 otsusega kaebajal ettevõtluse

puudumise ja kaebaja ei ole vastustaja otsust vaidlustanud, aktsepteerides sellega vastustaja

poolt tuvastatut, saab kaebaja KMS § 19 lg-st 2 tulenevalt nõuda enda käibemaksukohustuslaste

registrisse kandmist pärast seda, kui ta tõendab, et pärast 05.12.2013 tegeleb ta ettevõtlusega

(KMS § 20 lg 41) ja tema käive on vähemalt 16 000 eurot (KMS § 19 lg 2).

9. Praegusel juhul ei ole kaebaja tõendanud, et tema ettevõtluse käive on alates 06.12.2013

vähemalt 16 000 eurot. Kaebaja ei ole esitanud maksuhaldurile ega kohtule 2014. a

pangakontode väljavõtteid. 2013. a pangakonto väljavõtetega (tl 50p-57p) kohus eelpool

toodud põhjendustel arvestada ei saa. AS-s Eesti Krediidipank ja Swedbank AS-s asuvate

pangakontode väljavõtted 2013. a detsembri kohta (tl 36-36p, 50) näitavad küll kaebaja poolt

arvete tasumist ja kaebaja esitatud arvete tasumist, kui kaebaja ei ole esitanud kohtule ega

vastustajale kontoväljavõtetel kajastatud arveid ega võimaldanud tuvastada, et need arved on

seotud kaebaja ettevõtlusega ja kajastavad KMS § 1 lg 1 p-des 1 ja 3 reguleeritud käivet ning

et nimetatud käive ületab KMS § 19 lg-s 2 sätestatud mahtu.

1 https://apps.emta.ee/e-service/doc/a0003.xsql.

3-14-50301

6(7)

10. KMS § 20 lg 2 võimaldab isikul esitada käibemaksukohustuslasena registreerimise

avalduse ka siis, kui isikul ei ole veel registreerimiskohustust tekkinud, st isiku käive ei ole veel

ületanud KMS § 19 lg-s 1 sätestatud mahtu. Sellegipoolest peab isik KMS § 20 lg 41 alusel

tõendama, et ta tegeleb ettevõtlusega Eestis või alustab Eestis ettevõtlust. Selliste asjaolude

tõendamata jätmise korral on vastustajal kohustus jätta isik registreerimata.

11. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja ei ole piisavalt tõendanud, et ta tegeleb Eestis

ettevõtlusega või alustab Eestis ettevõtlust. Kaebaja väited on paljasõnalised ja tõendamata.

Kaebaja ei ole esitanud ettevõtluse olemasolu või sellega alustamise tõendamiseks ühtegi

lepingut, eellepingut, läbirääkimiste protokolli ega kirjavahetust, millest nähtuks, milles

kaebaja ettevõtlus seisneb, kes on tema tehingupartnerid või et kaebaja teeb tõsiseltvõetavaid

ettevalmistusi ettevõtlusega alustamiseks. Kaebaja esindaja poolt haldusmenetluses antud

selgitused olid üldsõnalised ja vastuolus muu vastustaja kogutud teabega. Kaebaja esitas

vastustajale haldusmenetluses oma ettevõtluse tõendamiseks Skiftek OÜ-ga 10.05.2013

sõlmitud laenulepingu (tl 58). Kuna laenulepingu on mõlema lepingupoole esindajana

allkirjastanud kaebaja juhatuse liige Anatoli Tjagunovitš, siis ei ole leping usaldusväärne tõend

kaebajal ettevõtluse olemasolu tõendamiseks. Olukorras, kus kaebaja alles otsib kaupa, mida

müüa,

ja

partnereid,

kellega

tehingut

teha,

ei

ole

kaebaja

registreerimine

käibemaksukohustuslasena põhjendatud.

12. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et ettevõtluse olemasolu näitavad ainuüksi telefoni-

ja kommunaalkulude arved, mida kaebaja tasub, ning töötajate olemasolu, kellele kaebaja

maksab palka. Telefoni- ja kommunaalkulude arveid tasuvad ka need isikud, kes ettevõtlusega

ei tegele, ning töötajad võivad olla ka ettevõtjal, kes ei ole kohustatud end

käibemaksukohustuslasena registreerima.

13. Vastustaja ei pea registreerima käibemaksukohustuslasena isikut, kes ei tõenda

ettevõtlusega tegelemist või sellega alustamist. See tuleneb ka käibemaksuseaduse ja

maksukorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu (740 SE) seletuskirjast. Ettevõtlusega

tegelemise kontrolli eesmärk on välistada registrist isikud, kes ettevõtlusega tegelikult ei tegele,

kuna sellise isiku puhul võib käibemaksukohustuslasena registreerimise tegelik eesmärk olla

käibemaksupettuste toimepanemine või neis osalemine. Nõuet kanda käibemaksukohustuslaste

registrisse üksnes ettevõtlusega tegelevad äriühingud ning kustutada ettevõtlusega

mittetegelevad äriühingud, arvestades selle abinõu tõhusust maksupettuste vastu võitlemisel,

õigustab oluline avalik huvi ning seda ei saa vähemalt abstraktselt pidada ebaproportsionaalseks

maksukohustuslase õiguse piiranguks (vt Tallinna Ringkonnakohtu 30.11.2011 otsus

haldusasjas nr 3-11-625, p 12).

14. Asja lahendamisel pole oluline, kas kaebaja tegelikult ettevõtlusega tegeles või kas tal olid

maksuhalduri nõutud dokumendid olemas. KMS § 20 lg 41 järgi on tõendamiskoormus

maksukohustuslasel ja kui maksukohustuslane jätab registreerimiseks olulised asjaolud

tõendamata, on maksuhaldur õigustatud jätma maksukohustuslase registreerimata.

15. Kuna kaebaja ei tõendanud piisavalt ettevõtlusega tegelemist ega ettevõtlusega alustamist

ega KMS § 19 lg-s 1 sätestatud käibe olemasolu, siis jättis maksuhaldur õiguspäraselt kaebaja

avalduse

tema

registreerimiseks

käibemaksukohustuslasena

rahuldamata.

Käibemaksukohustuslaste registris registreeringu puudumine ei keela kaebajal ettevõtlusega

tegeleda. Kui kaebaja saavutab KMS § 19 lg-s 1 sätestatud käibe mahu või teeb või valmistab

ette tehingud, mis tema ettevõtlust või ettevõtlusega alustamist usaldusväärselt tõendavad, saab

ta esitada maksuhaldurile uue avalduse käibemaksukohustuslasena registreerimiseks ja

maksuhaldur peab tegema asjas uue otsuse. Praegusel juhul ei ole kaebaja õigusi rikutud,

mistõttu tuleb tema kaebus jätta rahuldamata.

3-14-50301

7(7)

16. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 järgi menetluskulud kannab pool,

kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta

kaebaja kanda.

HKMS § 109 lg 1 järgi esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi

menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumendid, mis seonduvad osalemisega

kohtuistungil, kus lõpetati asja arutamine, samuti selliste kulude nimekiri, esitatakse kohtule

hiljemalt kolme tööpäeva jooksul pärast istungi lõppu. Kuludokumentide ja menetluskulude

nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta.

Vastustaja ei ole esitanud kohtule tema menetluskulusid ja nende kandmist tõendavaid

dokumente, seetõttu jätab kohus menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Reelika Lind

Kohtunik