3-13-1650/27 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

Haldusasi 3-13-1650

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Indrek Andreas Paukštys Otsuse tegemise aeg ja koht 15.12.2014.a, Tallinn Haldusasja number 3-13-1650 Haldusasi R.J.e kaebus Politseija Piirivalveameti 26.07.2013.a ettekirjutuse nr 1025687887 õigusvastasuse kindlakstegemiseks osas, millega tehti kaebajale ettekirjutus koheseks Eestist lahkumiseks ja 26.07.2013.a ettekirjutuse nr 1025687887 tühistamiseks osas, millega kohaldati kaebaja suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks ning kaebaja 26.07.2013.a toimunud kinnipidamise ja Eestist väljasaatmise õigus-vastasuse kindlakstegemiseks Asja läbivaatamise kuupäev 14.11.2014.a Menetlusosalised Kaebaja R.J., esindaja advokaat Jaanus Tehver Vastustaja Politseija Piirivalveamet, esindaja Marika Kasak RESOLUTSIOON

1. Tühistada Politseija Piirivalveameti 26.07.2013.a ettekirjutus nr 1025687887 osas, milles kohaldati R.J.e suhtes sissesõidukeeldu 5 aastaks.

2. Teha kindlaks Politseija Piirivalveameti 26.07.2013.a ettekirjutuse nr 1025687887 õigusvastasus osas, milles tehti R.J.ele ettekirjutus koheselt Eestist lahkumiseks.

3. Teha kindlaks R.J.e 26.07.2013.a Politseija Piirivalveameti ametnike poolt kinnipidamise ja Eesti Vabariigist väljasaatmise õigusvastasus.

4. Mõista Politseija Piirivalveametilt R.J.e kasuks välja viimase poolt käesolevas asjas kantud menetluskulud 2077,50 eurot. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politseija Piirivalveameti (PPA) Põhja prefektuuri kodakondsusja migratsioonibüroo migratsioonijärelevalve talituse ametnikud pidasid 26.07.2013.a kell 9.00 Tallinnas, Magasini tn 35 kinni Tallinna vanglast vabastatud R.J.e. Samal päeval tegi PPA R.J.ele ettekirjutuse Eesti Vabariigist koheseks lahkumiseks ja kohaldas tema suhtes sissesõidukeeldu 5 aastaks ning saadeti R.J.e Ikla piiripunkti kaudu Eestist välja.

2. R.J. esitas 02.08.2013.a Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb: 1) PPA 26.07.2013.a ettekirjutuse nr 1025687887 õigusvastasuse kindlakstegemist osas, millega tehti kaebajale ettekirjutus koheseks Eestist lahkumiseks; 2) PPA 26.07.2013.a ettekirjutuse nr 1025687887 tühistamist osas, millega kohaldati kaebaja suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks; 3) kaebaja 26.07.2013.a toimunud kinnipidamise ja Eestist väljasaatmise õigusvastasuse kindlakstegemist. Kohus võttis kaebuse 25.09.2013.a menetlusse ja tunnistas vastustajaks PPA.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

3. Kaebuse põhjendus.

3.1 Kaebaja kinnipidamine PPA ametnike poolt 26.07.2013.a oli ebaseaduslik. Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 20 sätestab, et isikult võib võtta vabaduse vaid seaduses sätestatud juhtudel ja korras. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 15 lg 1 kohaselt eeldab isiku kinnipidamine VSS-s sätestatud väljasaatmisaluse olemasolu. Väljasaatmise alused sätestab VSS §

14 lg 1 ja 2. VSS § 14 lg 2 ei ole antud kaasuses kohaldatav, sest selles normis viidatud otsust ei eksisteeri. Seega saab ainsa VSS § 15 lg 1 kohaselt nõutava väljasaatmisalusena kõne alla tulla VSS § 14 lg 1 viidatud lahkumisettekirjutus. Käesoleval juhul koostati R.J.e suhtes lahkumisettekirjutus 26.07.2013.a kell 11.10, kuid kinni peeti ta enam kui 2 tundi varem, s.o 26.07.2013.a kell 9.00. Eeltoodust nähtuvalt on vaieldamatu, et kinnipidamise hetkel ei olnud VSS § 15 lg 1 sätestatud tingimus isiku kinnipidamiseks täidetud (lahkumisettekirjutust ei olnud tehtud) ning ajavahemikul kell 9.00 kuni 11.10 puudus R.J.e kinnipidamisel mistahes alus. Seega võeti kaebajalt vabadus ebaseaduslikult.

3.2 Kaebajale 26.07.2013.a tehtud lahkumisettekirjutus on ebaseaduslik. Ettekirjutuse põhjendustes on leitud, et R.J. viibib Eesti Vabariigis ilma seadusliku aluseta, rikkudes sellega VSS § 2 lg 1 sätteid. Selline haldusakti põhistus on alusetu. VSS § 2 lg 1 sätestab, et Eestis viibimiseks peab välismaalasel olema seaduslik alus ning seadusliku aluseta Eestis viibimine on välismaalasele keelatud. R.J. ei ole VSS § 2 lg 1 sätestatud keeldu rikkunud. VSS § 2 lg 3 sätestab, et Euroopa Liidu riigi kodaniku Eestis viibimise ja elamise seaduslikud alused sätestab Euroopa Liidu kodaniku seadus (ELKS). R.J.el oli Leedu Vabariigi kodanikuna 26.07.2013.a. seisuga viibimisõigus ELKS § 7 lg 1 alusel. Tema viibimisõigust ei olnud lahkumisettekirjutuse tegemise aja seisuga piiratud vastavalt ELKS § 8 ja §

9. Seega on lahkumisettekirjutuse põhjendus, mille kohaselt viibis R.J. Eestis seadusliku aluseta ja rikkus VSS § 2 lg 1 sätteid, alusetu ja väär. Lisaks eeltoodule tuleb antud juhul silmas pidada, et R.J. viibis alates 23.08.2011.a Eestis oma tahte vastaselt, sest ta oli sunniviisiliselt Euroopa vahistamismääruse alusel Leedus kinni peetud, Eestisse toimetatud ja vahi all (vangistuses) hoitud. On täiesti ilmselge, et sellistel asjaoludel Eestis viibimist ei saa lugeda VSS § 2 lg 1 sätestatud keelu rikkumiseks. Eeltoodust järeldub, et PPA on lahkumisettekirjutuse tegemisel tuginenud asjaolule (väidetav VSS § 2 lg 1 rikkumine), mida tegelikult ei eksisteeri. PPA järeldus, et isik viibis Eestis seadusliku aluseta, on vastuolus VSS § 2 lg 1, § 2 lg 3 ja ELKS § 7 lg 1 sätestatuga, samuti Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 45. Kuivõrd lahkumisettekirjutus pole kooskõlas kehtiva õigusega, on täitmata ettekirjutuse õiguspärasuse eeldused haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 järgi ning tegemist on õigusvastase haldusaktiga.

3.3 Lahkumisettekirjutus on õigusvastane ka põhjusel, et selles ei ole märgitud ettekirjutuse tegemise õiguslikku alust, rääkimata faktilisest alusest. VSS § 71 lg 1 ja 2 kohaselt kuulub ettekirjutus põhjendamisele, kusjuures lg 2 kohaselt võib teatud juhtudel põhjendamine piirduda õigusliku aluse avaldamisega. Ühtegi VSS § 72 lg 2 loetletud alust antud ettekirjutuses nimetatud ei ole. Seeläbi on ettekirjutus vastuolus ka VSS § 71 lg 3 ja 4 ning siseministri 17.12.2010.a määruse nr 62 § 1 nõuetega. Viimati nimetatud normides viidatud ettekirjutuse vorm nõuab ettekirjutuses VSS § 72 asjakohase lõike ja punkti näitamist ettekirjutuses selle tegemise õigusliku alusena. Seda pole tehtud. Kuivõrd ettekirjutuse põhjendus ei vasta VSS § 71 lg 1-4 ja HMS § 56 lg 1-3 nõuetele, on ettekirjutus õigusvastane HMS § 54 tähenduses.

3.4 VSS § 76 lg 1 kohaselt kohaldatakse Euroopa Liidu riigi kodanikule lahkumisettekirjutuse tegemisel VSS-s sätestatut, arvestades ELKS-s sätestatud erisusi. ELKS § 8 lg 1 kohaselt võib Euroopa Liidu kodaniku viibimisõigust piirata, kui on põhjendatud alust arvata, et ta ohustab avalikku korda, riigi julgeolekut või teiste isikute tervist. ELKS § 9 lg 3 kohaselt saab Euroopa Liidu kodaniku suhtes viivitamata sundtäitmisele kuuluvat lahkumisettekirjutust teha vaid juhul, kui viibimisõigust piiratakse ohu korral riigi julgeolekule. Seega on alust arvata, et antud kaasuses oli lahkumisettekirjutuse tegemise faktiline alus PPA seisukoht, et R.J. ohustab riigi julgeolekut. Kaebaja on seisukohal, et sellise seisukoha võtmiseks puudus PPA-l mistahes põhjendatud alus. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2004/38/EÜ artikkel 27 lg 2 sätestab järgmised põhimõtted, mida tuleb kohaldada EKLS § 9 lg 3 rakendamisel: "Avaliku korra või julgeoleku huvides võetud meetmed on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ja põhinevad eranditult asjaomase isiku isiklikul käitumisel. Varasemate süüdimõistvate kohtuotsustega ei saa selliste meetmete võtmist iseenesest põhjendada. Asjaomase isiku käitumine peab kujutama endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi. Põhjendused, mis ei ole juhtumi üksikasjadega seotud või mis rajanevad üldise preventsiooni kaalutlustel, ei ole vastuvõetavad." Kaebaja on veendunud, et tema käitumine ei anna vähimatki alust seisukohaks, et ta ohustab Eesti riigi julgeolekut. Ainuüksi asjaolu, et R.J. on Eestis süüdi mõistetud KarS § 392 lg 2 p 2 järgi relvade salakaubaveole kaasaaitamise eest, ei anna direktiivi 2004/38/EÜ artikkel 27 lg 2 kohaselt alust käsitleda kaebajat ohuna riigi julgeolekule. Antud juhul ei esine direktiivi nõuete kohaselt kindlaks tehtud asjaolusid, mis õigustaks lahkumisettekirjutuse tegemist ELKS § 9 lg 3 alusel ning sellest tulenevalt on lahkumisettekirjutus vastuolus ka VSS § 76 lg 1.

3.5 Direktiivi 2004/38/EÜ art 30 lg 2 sätestab, et asjaomasele isikule teatatakse täpselt ja täielikult, millistel avaliku korra, julgeoleku või tervishoiuga seotud kaalutlustel tema kohta otsus on tehtud, välja arvatud juhul, kui see on vastuolus riigi julgeolekuhuvidega. Kõnealune direktiivi säte annab Euroopa Liidu kodanikule konkreetse õiguse suhetes liikmesriigi avalikku võimu teostavate asutustega ja on seetõttu otsekohalduv. Antud juhul ei ole lahkumisettekirjutuse tegemise kaalutlusi avaldatud ja samuti ei ole ettekirjutuses märgitud, et kaalutluste avaldamine oleks vastuolus riigi julgeolekuhuvidega. Sellest tulenevalt on R.J. seisukohal, et lahkumisettekirjutus on vastuolus direktiivi 2004/38/EÜ art 30 lg 2 nõuetega ja seega õigusvastane.

3.6 Kaebajale 26.07.2013.a. ettekirjutusega kohaldatud sissesõidukeeld on õigusvastane ja kuulub tühistamisele. VSS § 7 lg 2 kohaselt kohaldatakse lahkumisettekirjutuses sissesõidukeeldu vajaduse korral. Käesoleval juhul ei ole ettekirjutuses R.J.ele sissesõidukeelu kohaldamise vajadust isegi mitte konstateeritud, rääkimata selle põhjendamisest. Järelikult ei ole sissesõidukeelu kohaldamine kooskõlas VSS § 7 lg 2. Lisaks sellele ei ole ettekirjutusest võimalik aru saada, millisel VSS § 74 lg

5 nimetatud alusel - vormikohase lahkumisettekirjutuse tegemine, oht avalikule korrale, oht riigi julgeolekule - on R.J.e suhtes kohaldatud sissesõidukeeldu kestusega 5 aastat. Kolmas asjaolu, mis toob kaasa sissesõidukeelu kohaldamise õigusvastasuse, on EL direktiivi 2004/38/EÜ art 27 lg 2 rikkumine, s.o proportsionaalsuse põhimõtte mittearvestamine. VSS § 74 lg 5, mis näeb ette 5-aastase kestusega sissesõidukeelu kohaldamise ega võimalda sissesõidukeelu rakendamise ega selle kestuse juures arvestada proportsionaalsuse põhimõtet, on eelnimetatud direktiivi sättega vastuolus ja tuleb seetõttu jätta kohaldamata (direktiivi art 27 lg 2 annab Euroopa Liidu kodanikule konkreetse õiguse suhetes liikmesriigi ametiasutusega ja on seetõttu otsekohalduv). R.J.el on perekondlik side Eestiga, mistõttu temale 5-aastase kestusega sissesõidukeelu kohaldamine ei ole proportsionaalne.

3.7 Kaebaja väljasaatmine Eestist oli õigusvastane õigusliku aluse puudumise tõttu. Lisaks sellele rikkusid PPA ametnikud väljasaatmistoimingute tegemisel R.J.e õigusi seeläbi, et Ikla piiripunktis, väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi, sundisid konvoeerimist teostanud PPA ametnikud R.J.t sisenema Tallinn-Riia-Vilnius marsruudil liinireisi teostanud bussi. Selliseks toiminguks puudus igasugune õiguslik alus, samuti ei olnud PPA ametnikel õigust teise riigi (Läti Vabariigi) territooriumil R.J.e suhtes riiklikku sundi rakendada. Lisaks sellele riivati sellise toiminguga R.J.e inimväärikust, sest tema tahte vastane bussi sisenema sundimine leidis aset bussijuhi ja bussis viibinud reisijate silme ees. Kaebuse esitaja on seisukohal, et selline kohtlemine ei ole kooskõlas PS § 18 lg 1 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklist 1 tuleneva inimväärikuse austamise ja kaitse põhimõttega.

3.8 Vaidlustatud ettekirjutuse ja selle täitmise toimingute tegemisel rikuti R.J.e õigust heale haldusele, mis tuleneb PS §-st 14. Mitte miski ei takistanud PPA-l nõuetekohase lahkumisettekirjutuse tegemist (eeldusel, et selleks on olemas asjakohane faktiline alus) ajal, mil R.J. viibis Tallinna vanglas. Kui lahkumisettekirjutus oleks tehtud ja kaebajale kätte antud enne vanglast vabanemist, siis oleks R.J. esiteks teadnud, et vanglast vabanemisele järgneb tema Eestist väljasaatmine ning teiseks oleks ta saanud kasutada seadustest tulenevaid õiguskaitsevahendeid enne kui vastavaid meetmeid asuti PPA poolt sundtäitma. On täiesti ilmselge, et Eesti ametivõimudele ei saanud R.J.e väljasaatmise ja sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevad asjaolud teatavaks saada vahetult enne kaebaja vanglast vabanemist. Seda silmas pidades on PPA käitumine, mis seisnes lahkumisettekirjutuse tegemises alles pärast kaebuse esitaja vanglast vabanemist ning temalt (alusetult) taas vabaduse võtmist, otseses vastuolus hea halduse põhimõttega.

4. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja esitab sellele järgmised vastuväited.

4.1 Haldusorgan ei ole ettekirjutuse tegemisel rikkunud haldusmenetluse norme ega haldusaktile esitatavaid nõudeid. Haldusorgan on tuvastanud, et kaebaja näol on tegemist karistusseadustiku § 392 lg 2 p 2 alusel süüdi mõistetud isikuga ning temale koostatud ettekirjutus Eestist lahkumiseks nr 1025687887 (koheselt sundtäidetav) on vajalik avaliku korra ja julgeoleku tagamiseks. Isiku kinnipidamise algust seoses isiku kuulumisega Eesti Vabariigist väljasaatmisele on isikule Tallinna vanglast vabanemisel selgitatud. Kinnipidamise protokoll paberkandjal on vormistatud esimesel võimalusel, käesoleval juhul siis peale isiku toimetamist migratsioonijärelevalve talitusse ja protokollis on fikseeritud isiku kinnipidamise aeg ja koht. R.J.e väljasaatmine on lõpule viidud lubatud kinnipidamise aja (48 tunni) jooksul, seega ei ole PPA ületanud seadusega lubatud kinnipidamise aega.

Tulenevalt ELKS § 8 võib Euroopa Liidu kodaniku Eestis viibimist piirata, kui on põhjendatud alust arvata, et isik ohustab avalikku korda, riigi julgeolekut või teiste inimeste tervist. ELKS § 9 lg 1 alusel teeb PPA Eestis viibivale Euroopa Liidu kodanikule, kelle viibimisõigust piiratakse, ettekirjutuse Eestist lahkumiseks VSS sätestatud korras. ELKS § 9 lg 3 sätestab, et kui viibimisõigust piiratakse ohu korral riigi julgeolekule, kuulub lahkumisettekirjutus viivitamata sundtäitmisele. Riigi julgeolek ei piirdu üksnes välise julgeolekuga vaid sisaldab endas ka sisejulgeolekut. Siinjuures on oluline tähelepanu juhtida asjaolule, et ka avaliku korra kaitse ja võitlus kuritegevusega on oluline osa sisejulgeoleku tagamisel. Sellest tulenevalt võib üheks riigi julgeoleku ohule viitavaks asjaoluks lugeda õigusrikkumisi, mida Eesti Vabariigi kohtusüsteem on pidanud piisavalt raskeks, et selle eest karistada isikut vangistusega. Iga inimene peab oma õiguste ja vabaduste teostamisel alluma sellistele seadustega sätestatud piirangutele, mille eesmärk on tagada teiste inimeste õiguste ja vabaduste austamine, kinni tuleb pidada ühiskonnas valitsevast moraalist ja avalikust korrast.

Riigil on kohustus tagada riigis elavate isikute turvalisus, s.o ühiskondlik turvalisus. Üheks võimalikuks abinõuks selle ülesande täitmisel on piirata sellise isiku viibimisõigust riigis, kes on varasema käitumisega näidanud, et ta ohustab teiste isikute turvalisust. Riikidel on õigus võtta meetmeid ühiskonna kaitsmiseks, mis tähendab vajadusel ka välismaalasest kurjategijate väljasaatmist. Riigil puudub põhiseadusest ja rahvusvahelisest õigusest tulenev üldine kohustus respekteerida teise riigi kodanike tehtud viibimiskoha valikut. PPA peab vajalikuks rõhutada, et isiku tahtlikust õigusrikkumisest tulenevalt ei tohiks isikul tekkida täiendavaid õigusi ja hüvesid võrreldes teiste välismaalastega, kes järgivad Eesti õiguskorda. Rahvusvahelise õiguse põhimõtete kohaselt on igal riigil õigus otsustada välismaalaste riiki sisenemine, nende sealviibimine ja riigist väljasaatmine.

Vanglast vabanenud isikut, hoolimata asjaolust, et ta on oma karistuse ära kandnud, tuleb lugeda avalikku korda ja olenevalt eelnenud süüteo iseloomust ka riigi julgeolekut ohustavaks isikuks. Kui isikul olid tekkinud seoses vabanemisega vanglast mingid ootused jätkuvalt Eesti Vabariigis viibimiseks ja siin perega vaba aja veetmiseks, siis PPA saab lähtuda üksnes seadustest ja Eesti Vabariigi huvidest avaliku korra ja julgeoleku tagamiseks. Haldusakti vormistamisega isikule ei ole rikutud menetlusnorme, samuti vastab vaidlustatud haldusakt kõigile haldusaktile esitatud nõuetele. Vastavalt seadusele ei olnud haldusorgan antud juhul kohustatud lahkumisettekirjutuses esitama kõiki asjaga seotud asjaolusid ja kaalutlusi. Eeltoodust lähtudes on PPA seisukohal, et R.J.ele vormistatud ettekirjutus on õiguspärane.

4.2 VSS § 74 lg 5 sätestab, kui välismaalasele tehakse vormikohane lahkumisettekirjutus või kui ta kujutab endast ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule, kohaldatakse lahkumisettekirjutuses tema suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks, välja arvatud juhul, kui välismaalasel on kehtiv sissesõidukeeld kauemaks kui viieks aastaks lahkumisettekirjutuse tegemise päevast arvates. VSS §

301 lg 3 alusel sissesõidukeelu kohaldamist ei põhjendata. Isikule kehtestatud sissesõidukeelu pikkuse määramisel on arvesse võetud R.J.e poolt toime pandud kuriteo iseloomu arvestades ja riigikaitselisi huve silmas pidades. Seadused ja riigi õiguskord on kohustuslikud täitmiseks kõigile, hoolimata isiku rahvusest, kodakondsusest, keelest või veendumustest. PPA teostab järelevalvet ja täidab asutusele pandud muid ülesandeid kõikide inimeste puhul ühte moodi – seadusi järgides. Kaebajale haldusorgani poolt tehtud otsused on proportsionaalsed ning ei sisalda diskretsiooniviga.

4.3 Rahvusvahelise õiguse põhimõtete kohaselt on igal riigil õigus otsustada välismaalaste riiki sisenemine, nende sealviibimine ja riigist väljasaatmine. PS-st ei tulene välismaalasele piiramatut õigust Eestis viibimiseks ja siia elama asumiseks. Rahvusvahelise õiguse põhimõtete kohaselt on igal riigil õigus otsustada välismaalaste riiki sisenemine, nende sealviibimine ja riigist väljasaatmine. PS ei anna välismaalasele põhiõigust elada Eestis ja jääda Eestisse ebaseaduslikult elama. PPA poolt isikule koostatud lahkumisettekirjutus on tehtud kaalutletult. Haldusorgani otsus on õiguspärane ja ettekirjutuse tegemisel ei ole rikutud haldusmenetluse norme ega haldusaktile esitatavaid nõudeid.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

5. Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seletused, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb rahuldada järgmistel põhjendustel.

5.1 Kaevatavat ettekirjutust on põhjendatud sellega, et kaebaja „viibib Eesti Vabariigis ilma seadusliku aluseta, rikkudes sellega väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 2 lg 1 sätteid“ (tl 12). VSS § 2 lg 1 sätestab järgmist: „Eestis viibimiseks peab välismaalasel olema seaduslik alus. Välismaalasel on keelatud viibida Eestis ilma seadusliku aluseta“. Samas on kaevatavas ettekirjutuses sedastatud, ja selle asjaolu üle puudub ka vaidlus, et kaebaja on Leedu kodanik. Euroopa Liidu riigi kodaniku Eestis viibimise ja elamise seaduslikud alused sätestab ELKS (VSS § 2 lg 3). ELKS § 7 lg

1 kohaselt on Euroopa Liidu kodanikul õigus Eestis viibida kehtiva reisidokumendi või isikutunnistuse alusel. Seega oli kaebajal õigus Eestis viibida ELKS § 7 lg 1 alusel, kui vastavat õigust ei olnud sama seaduse § 8 lg 1 alusel piiratud. Käesolevas asjas pole tuvastatud, et kaebaja viibimisõigust oleks ELKS § 8 lg-s 1 alusel piiratud. Sellist otsust pole esitatud kohtule, ega teatavaks tehtud kaebajale. Kaevatavast ettekirjutusest sellist otsust ei nähtu. Ettekirjutuse põhjendavas osas sisalduv viide ELKS § 9 lg-tele 1 ja 3 sätestab alused lahkumisettekirjutuse tegemiseks ja selle viivitamata sundtäitmiseks, mitte viibimisõiguse piiramiseks. Viibimisõiguse piiramise otsust ei asenda ka vastustaja poolt kohtuistungipäeval koostatud ja kohtule esitatud teatis kaebaja viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise kohta välismaalaste seaduse § 52 lg 1 p 7 ja lg 4 p 1 alusel (tl 86). Muud dokumenti vastustaja esindaja kinnitusel kaebaja viibimisõiguse piiramise kohta olemas ei ole. Vastustaja esindaja paljasõnaline väide, et vastustaja on „väga põhjalikult kaalunud isikuga [kaebajaga] seotud asjaolusid ning isikust [kaebajast] endast tulenevat ohtu riigi julgeolekule“ (tl 38p) ei ole eeltoodud kontekstis piisav ega veenev. Seega ei olnud kaevatava ettekirjutuse tegemisel ajaks kaebaja viibimisõigust Eestis piiratud, mistõttu on talle ELKS § 9 lg-te 1 ja 3 alusel tehtud ettekirjutus õigusvastane.

5.2 Kaebaja 26.07.2013.a toimunud kinnipidamise õiguslik alus oli vastustaja esindaja väitel VSS §

14 lg 1 ja § 15 lg 1 (tl 101p). VSS § 14 lg 1 kohaselt saadetakse välismaalane Eestist välja lahkumisettekirjutuse sundtäitmise tähtaja saabumisel ning § 15 lg 1 kohaselt peab PPA või Kaitsepolitseiamet väljasaatmise aluse olemasolul välismaalase kinni ja korraldab tema Eestist lahkumise. Kuna lahkumisettekirjutus on õigusvastane, siis puudus alus ka kaebaja kinnipidamiseks, Eestist väljasaatmiseks ja talle sissesõidukeelu kehtestamiseks.

6. Eeltoodud põhjustel tuleb: 1) tühistada PPA 26.07.2013.a ettekirjutus nr 1025687887 osas, milles kohaldati R.J.e suhtes sissesõidukeeldu 5 aastaks; 2) teha kindlaks PPA 26.07.2013.a ettekirjutuse nr 1025687887 õigusvastasus osas, milles tehti R.J.ele ettekirjutus koheselt Eestist lahkumiseks; 3) teha kindlaks R.J.e 26.07.2013.a PPA ametnike poolt kinnipidamise ja Eesti Vabariigist väljasaatmise õigusvastasus.

7. Menetluskuludest. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja taotleb vastustajalt kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu (15 eurot) ja õigusabikulude (2062,50 eurot), kokku 2077,50 eurot väljamõistmist. Õigusabikulud on kantud ja kohased. Seega kuulub kaebaja taotlus rahuldamisele ja menetluskulud vastustajalt kaebaja kasuks väljamõistmisele. Vastustaja pole menetluskulude väljamõistmist kaebajalt taotlenud.

/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Andreas Paukštys