3-14-51248/33 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Tiina Pappel, Agu Timmi Määruse tegemise aeg ja koht 15.12.2014, Tartu Haldusasja number 3-14-51248 Haldusasi Silver Semiskari kaebus Tallinna Vangla vastu kahju hüvitamise summas 2500 eurot nõudes Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 05.11.2014. a määrus Menetluse alus ringkonnakohtus Silver Semiskari määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Silver Semiskar Vastustaja Tallinna Vangla RESOLUTSIOON Jätta S. Semiskari määruskaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 05.11.2014. a määrus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. S. Semiskar esitas 19.06.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 1-3) Tallinna Vangla vastu, milles nõudis kahju hüvitamist summas 2500 eurot seoses inimväärikuse alandamisega, kuna talle ei tagatud Tallinna Vanglas piisavat isiklikku ruumi. 2. Tartu Halduskohus 08.08.2014. a määrusega (tl 16-17) võttis S. Semiskari kaebuse menetlusse. 3. Tallinna Vangla esitas 08.09.2014 kaebusele vastuse (tl 24-25), milles märkis, et kaebus on ebaõigesti võetud halduskohtu menetlusse ning tuleb tagastada kahjunõude esitamise tähtaja möödumise tõttu. 4. Tartu Halduskohus 17.09.2014. a määrusega (tl 26-27) kohustas kaebajat esitama põhjendatud taotlus kaebetähtaja ennistamiseks 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest.

5. Kaebaja esitas 22.09.2014 taotluse kaebetähtaja ennistamiseks (tl 28-28p). Kaebaja arvas, et Tallinna Vangla ebainimlikud ja alandavad kinnipidamise tingimused olid kooskõlas Eesti Vabariigi seadustega, mistõttu kaebaja kannatas neid. Kaebaja sai enda väitel alles 2013. aastal Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendiga seoses teada, et tema kannatused olid õigusvastased. 6. Tartu Halduskohus 07.10.2014. a määrusega (tl 37-38) jättis rahuldamata kaebaja taotluse kaebetähtaja ennistamiseks ning lõpetas menetluse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 152 lg 1 p 2 ning § 124 lg 2 alusel. 7. 21.10.2014 saabus Tartu Halduskohtusse kaebaja määruskaebus (tl 42-42p), milles ta palus taotluse kaebetähtaja ennistamiseks rahuldada ning kaebuse Tallinna Vanglalt kahju hüvitamiseks menetlusse võtta. 8. Tartu Halduskohus 22.10.2014. a määrusega (tl 44-45) jättis määruskaebuse käiguta ning andis riigilõivu summas 15 eurot tasumiseks aega 15 päeva alates määruse kättesaamisest. 9. Kaebaja esitas 28.10.2014 Tartu Halduskohtule taotluse riigilõivust vabastamiseks määruskaebuse esitamisel seoses maksejõuetusega (tl 48). 10. Tartu Halduskohus 05.11.2014. a määrusega (tl 56-57) jättis rahuldamata kaebaja menetlusabi taotluse, jättis määruskaebuse käiguta ning andis riigilõivu tasumiseks aega 15 päeva alates määruse kättesaamisest. Halduskohus leidis, et kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest vabastamine ei olnud põhjendatud, kuivõrd kaebajat ei saanud pidada maksejõuetuks isikuks. Halduskohus viitas Viru Vanglalt saadud kaebaja isikuarve väljavõttele, millelt nähtus, et ajavahemikul 28.06.2014-27.10.2014 oli laekunud kaebaja arvele kokku 140,00 eurot, millest nõuete ja vabanemisfondi oli kantud 98 eurot. HKMS § 112 lg 1 p 1 sätestatut arvestades on kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek seega 21 eurot, s.o (140-98/4x2). Halduskohus märkis, et käesoleva asja menetluskulud kaebaja jaoks piirduvad eeldatavasti riigilõivuga 15 eurot, mis ei ületa tema kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut. Seega järeldas halduskohus, et esines seadusest tulenev alus menetlusabi mitteandmiseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD 11. Kaebaja esitas 12.11.2014 määruskaebuse (tl 60-60p). Kaebaja leiab, et halduskohus oleks tema sissetulekutest pidanud maha arvama ka kulutused isiklikele hügieenitarvetele. Kaebaja leiab, et need kuuluvad mõistlike eluasemekulude hulka, kuna kaebaja võib ilma nendeta haigestuda vanglas viirusja nahahaigustesse. Kaebaja on seisukohal, et põhiseaduse (PS) kohaselt võib pöörduda kohtusse oma inimõiguste kaitseks. Samuti viitab kaebaja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art-le 14, mille kohaselt ei tohi inimest diskrimineerida. Kaebaja leiab, et teda on diskrimineeritud, kuna ta peab valima oma tervise ja kohtusse pöördumise vahel, mis eeldab kahe kuu pikkust raha kogumist, et tasuda riigilõivu. Eeltoodu alusel taotleb kaebaja enda vabastamist riigilõivu tasumisest ning määruskaebuse rahuldamist. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 12. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus. 2 2

13. HKMS § 2 lg-st 4 tulenevalt tagab kohus omal algatusel asja lahendamiseks oluliste asjaolude väljaselgitamise, kogudes vajaduse korral tõendeid ise või tehes nende esitamise kohustuslikuks menetlusosalistele. Kohus tõlgendab menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Kaebaja taotleb enda vabastamist riigilõivust ning määruskaebuse rahuldamist. Ringkonnakohus leiab, et riigilõivust vabastamise taotlust tuleb tõlgendada Tartu Halduskohtu 05.11.2014. a määruse tühistamise taotlusena. 14. Halduskohus jättis kaebaja menetlusabi taotluse rahuldamata HKMS § 112 lg 1 p-le 1 tuginedes. Nimetatud sätte kohaselt tuleb menetlusabi taotleja kahekordne keskmine kuusissetulek arvutada taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu keskmise kuusissetuleku alusel, millest on maha arvatud maksud, sundkindlustuse maksed ja seadusest tulenevate ülalpidamiskohustuste täitmiseks ettenähtud summa, samuti mõistlikud kulud eluasemele ja transpordile. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on kaebaja ühe kuu kahekordse keskmise sissetuleku õigesti arvutanud. Kaebaja väidab määruskaebuses, et halduskohus oleks tema sissetulekutest pidanud maha arvama ka isiklikele hügieenitarvetele kulutatud summa, kuna need on tema hinnangul mõistlikud kulud eluasemele, mis aitavad takistada nahaja seenhaiguste tekkimist. Ringkonnakohus peab vajalikuks selgitada, et eluasemekuludeks ei saa pidada selliseid väljaminekuid, mis ei ole eluasemega seotud. Asjaolu, et kaebaja kasutab hügieenitarbeid oma kambris ja väidetavalt tervise kaitseks ei muuda nendele kulutatud raha eluasemekuludeks. Tulenevalt Riigikohtu halduskolleegiumi 12.03.2012. a määrusest haldusasjas nr 3-7-1-3-61-12 saab kinnipeetava sissetulekutest HKMS § 112 lg 1 p 1 alusel maha arvata eluasemekuludega võrdsustatavad elektriseadmete kasutamise kulud ning vangistusseaduse § 44 alusel tehtavad rahaliste nõuete täitmiseks ja vabanemisfondi hoiustamiseks kinni peetavad summad. Seega on kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek õigesti arvutatud. 15. Kaebaja väidab, et teda on diskrimineeritud, sest ta peab kaks kuud raha koguma, et oma inimõiguste kaitseks kohtusse pöörduda. PS § 15 kohaselt on igaühel õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. See ei tähenda siiski, et kohtusse pöördumine peaks olema tasuta. Riigikohtu halduskolleegium on 11.12.2007 haldusasjas nr 33183-07 tehtud määruses selgitanud, et riigilõivu tasumise kohustus peaks aitama ära hoida ilmselt põhjendamatute kaebustega halduskohtusse pöördumist. Riigilõivu tasumisest vabastamise võimalus aitab aga tagada, et isiku olulised õigused ei jääks tema maksejõuetuse tõttu kaitseta. Käesolevas asjas on halduskohus õigesti leidnud, et kaebaja ei ole maksejõuetu. Seega ei ole tegemist olukorraga, kus kaebaja olulised õigused võivad maksejõuetuse tõttu kaitseta jääda. 16. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 05.11.2014. a määruse muutmata. /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi 3 3