3-14-50646/65 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Maili Lokk, Tiina Pappel Määruse tegemise aeg ja koht 15.12.2014, Tartu Haldusasja number 3-14-50646 Haldusasi I.K. kaebus Tartu Ülikooli õppeprorektori 13.01.2014. a korralduse nr 00058-2-1.23/P2 ja õppekorraldusega seonduvate otsuste vaidluskomisjoni 31.03.2014. a otsuse nr 3-2013/2014 tühistamiseks, Tartu Ülikooli kohustamiseks reimmatrikuleerima kaebaja residentuuris sisehaiguste erialal ning maksma välja varaline hüvitis saamata jäänud arst-residendi töötasu ulatuses ning mittevaraline kahju kaebaja au ja hea nime teotamise eest Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 24.11.2014. a määrus Menetluse alus ringkonnakohtus I.K. määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja I.K. Vastustaja Tartu Ülikool RESOLUTSIOON Jätta kaebaja määruskaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 24.11.2014. a määruse resolutsiooni punkt 1 muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. I.K. õppis 01.09.2010 kuni 11.07.2013 Tartu Ülikooli (TÜ) residentuuris psühhiaatria erialal, kust ta arvati välja õppeprorektori 11.07.2013. a korraldusega nr 01969-2-1.8/P2 TÜ nõukogu 17.12.2010. a määrusega nr 20 kinnitatud residentuuri eeskirja p 68.1.2 alusel edasijõudmatuse tõttu. Seejärel õppis I.K. 01.09.2013 kuni 13.01.2014 TÜ residentuuris sisehaiguste erialal, kust ta arvati välja õppeprorektori 13.01.2014. a korraldusega nr 00058-2-1.23/P2 (tl 12) TÜ senati 20.12.2013. a määrusega nr 22 kinnitatud residentuuri eeskirja p 66.1.2 alusel edasijõudmatuse tõttu.

2. I.K. esitas õppeprorektorile residentuurist väljaarvamise korralduse peale apellatsiooni (tl 28). Õppeprorektor jättis 28.01.2014. a otsusega nr 2-23.17/P2-759 (tl 8) rahuldamata I.K.

apellatsiooni õppeprorektori 13.01.2014. a korraldusele. I.K. esitas apellatsiooni TÜ vaidluskomisjonile. TÜ õppekorraldusega seonduvate otsuste vaidluskomisjon jättis 31.03.2014. a otsusega nr 3-2013/2014 (tl 5-7) I.K. apellatsiooni õppeprorektori 13.01.2014. a korralduse tühistamiseks rahuldamata.

3. 29.04.2014 saabus Tartu Halduskohtusse I.K. kaebus (tl 1-4) TÜ õppeprorektori 13.01.2014. a korralduse nr 00058-2-1.23/P2 ja õppekorraldusega seonduvate otsuste vaidluskomisjoni 31.03.2014. a otsuse nr 3-2013/2014 tühistamiseks, TÜ kohustamiseks reimmatrikuleerima kaebaja residentuuris sisehaiguste erialal ning maksma välja hüvitis arst-residendi töötasu ulatuses aja eest, mil kaebaja ei saanud residentuurist väljaarvamise tõttu töötada.

4. Tartu Halduskohus määras 04.06.2014. a määrusega (tl 54-54p) asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses ning andis menetlusosalistele aega kuni 01.08.2014 täiendavate taotluste ja seisukohtade esitamiseks ning kuni 15.08.2014 esitatud menetlusdokumentide osas omapoolsete seisukohtade esitamiseks. Kohus teatas, et otsus asjas tehakse teatavaks 29.08.2014 kell 12.

5. 12.08.2014 saabus Tartu Halduskohtusse I.K. avaldus (tl 66), milles ta muutis kaebuse nõudeid. Tartu Halduskohus uuendas 14.08.2014. a määrusega (tl 68-69) asja arutamise ja tühistas otsuse avalikult teatavaks tegemise aja. Kohus jättis I.K. uute nõuetega kaebuse käiguta. Kaebajal tuli oma nõudeid täpsustada, kahjunõuet põhjendada ja juurde tasuda riigilõivu.

6. 23.08.2014 esitas kaebaja täpsustatud nõuetega kaebuse (tl 83-84), millele oli lisatud riigilõivust vabastamise taotlus. Tartu Halduskohus jättis 16.09.2014. a määrusega (tl 105-107) I.K. kaebuse veelkord nõuete täpsustamiseks käiguta.

7. 20.09.2014 esitas kaebaja kohtule puuduste kõrvaldamise avalduse (tl 110-111) täiendavate nõuete osas. Tartu Halduskohus rahuldas 15.10.2014. a määrusega (tl 113-114p) I.K. taotluse kaebuse muutmiseks mittevaralise kahjunõude osas kaebaja au ja hea nime teotamise eest, jättis rahuldamata I.K. taotluse kaebuse muutmiseks tühistamisnõuete osas ning vabastas kaebaja riigilõivu tasumisest kaebuselt 235 euro ulatuses.

8. I.K. esitas 15.11.2014 Tartu Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse (tl 122-122p), milles ta palus esialgse õiguskaitse korras kohustada TÜ-d reimmatrikuleerima kaebaja arstiteaduskonna residentuuri sisehaiguste õppekavale ning koostama ja kooskõlastama kaebaja 2014/2015 individuaalne õppekava. Kaebaja märkis, et soovib viivitamatult realiseerida oma õigust asuda tööle arst-residendina Eesti Vabariigis. Kaebaja väitel puuduvad tal muud võimalused arsti kutsealal töötamiseks ning TÜ tegevuse tõttu on kahjustatud tema ülalpidamine, kuna ta on olnud 10 kuud töötu, millega kahjustatakse ka tema tervist ja perekonnaelu kvaliteeti. Kaebaja märkis, et tal oli oktoobris hambaarsti aeg, ent ta ei saanud sinna minna, kuna tal ei olnud selleks rahalisi võimalusi. Esialgse õiguskaitse taotlusele oli lisatud riigilõivu tasumisest vabastamise taotlus ning teatis taotleja ja tema perekonnaliikmete isikliku ja majandusliku seisundi kohta (tl 124-125).

9. Tartu Halduskohus jättis 24.11.2014. a määrusega (tl 137-138) rahuldamata I.K. taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel (resolutsiooni p 1) ning jättis esialgse õiguskaitse taotluse käiguta ja andis kaebajale riigilõivu summas 15 euro tasumiseks aega 5 päeva määruse jõustumisest arvates (resolutsiooni p 2). Kohus viitas, et riigilõivuseaduse (RLS) § 571 lg 6 kohaselt tasutakse halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel riigilõivu 15 eurot. Kohus märkis, et kaebaja menetlusabi taotluse lahendamisel arvestatavaks sissetulekuks on 62,16 eurot, mis teeb tema kahekordseks ühe kuu keskmiseks sissetulekuks 31,08 eurot ning kuna esialgse õiguskaitse taotluselt tasutav riigilõiv

15 eurot on kaebaja menetlusabi taotlusele eelnenud nelja kuu kahekordsest ühe kuu keskmisest sissetulekust väiksem, siis esinevad asjaolud, mille puhul halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 112 lg 1 p 1 kohaselt füüsilisele isikule menetlusabi andmine riigilõivust vabastamise osas ei ole lubatud ning kaebaja taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks tuleb jätta rahuldamata. Kohus leidis, et ei pea kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamist perspektiivikaks, mistõttu ei oleks põhjendatud ka kaebaja maksejõuetuse korral tema riigilõivust vabastamine esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel. Kohus märkis, et põhivaidluse üle otsustamine esialgse õiguskaitse menetluses on reeglina keelatud ning seda keeldu võib rikkuda üksnes erandjuhtudel, kui kaebusel on ülekaalukad eduväljavaated ning kui taotluse rahuldamata jätmise tulemuseks oleks kaebaja jaoks väga rasked ning hiljem kõrvaldamatud tagajärjed. Kohtu hinnangul antud juhul neid asjaolusid ei esine.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

10. I.K. esitas 04.12.2014 määruskaebuse (tl 160), milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 24.11.2014. a määruse p-d 4 ja 6. Kaebaja märgib, et ta on nõus HKMS § 112 lg 1 p 1 kohaselt esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel riigilõivu 15 euro tasumisega ning ei pea käesolevas asjas esitatud kaebuselt ja esialgse õiguskaitse taotluselt tasuma riigilõivu kokku

265 eurot. Kuna kohus kinnitas 03.12.2014. a määruses, et kaebajal ei tule riigilõivu juurde tasuda, siis on kaebaja 28.11.2014 esitatud vastuväide selle osas rahuldatud. Kaebaja ei nõustu määruse p-s 6 märgituga, kuna ta on füüsiline isik, kelle osas on esialgse õiguskaitse reguleeritud HKMS 24. peatükis, kus sätestatu ei kinnita, et põhivaidluse üle otsustamine esialgse õiguskaitse menetluses on reeglina keelatud, mida võib rikkuda üksnes erandjuhtudel. Kaebaja nõuab tema esialgse õiguskaitse taotluse lahendamist vastavalt HKMS 24. peatükile ja koos 26.11.2014. a määruse tühistamisega 03.12.2014. a määruse tühistamist.

11. I.K. esitas 12.12.2014. a vastuse kohtunõudele, milles ta märgib, et on nõus 24.11.2014. a määruse resolutsiooni p-ga 1, kuid ei ole nõus määruse p-dega 4 ja 6. Kaebaja leiab, et kuna määruse p-d 4 ja 6 on õigusvastased ning kui neid ei ole võimalik tühistada, siis palub tühistada terve määrus. Kokkuvõtvalt märgib kaebaja, et ta nõuab 24.11.2014. a, 26.11.2014. a ja 03.12.2014. a määruste tühistamist, mis sisaldavad õigusvastaseid väiteid.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.

13. HKMS § 2 lg 4 ls 2 kohaselt tõlgendab kohus menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. 04.12.2014 esitatud määruskaebuses palub kaebaja tühistada Tartu Halduskohtu 24.11.2014. a määruse p-d 4 ja 6. Määruse p-de 4 ja 6 osas on tegemist halduskohtu määruse põhjendava osa punktidega, mitte määruse resolutsiooni punktidega. Tartu Halduskohtu 24.11.2014. a määruses on edasikaebamise korras märgitud, et määrus on vaidlustatav üksnes resolutsiooni p-i 1 osas, millega kohus jättis rahuldamata kaebaja taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel. Määruse resolutsiooni p-ga 2 jättis halduskohus esialgse õiguskaitse taotluse käiguta ja andis kaebajale riigilõivu 15 euro tasumiseks aega 5 päeva. Asja materjalidest nähtuvalt on I.K. edastanud 25.11.2014 halduskohtule maksekorralduse (tl 142) riigilõivu 15 euro tasumise kohta. Sellega on tõendatud halduskohtu 24.11.2014. a määrusega kaebajale pandud riigilõivu tasumise kohustuse täitmine ja halduskohus on seejärel 26.11.2014. a määrusega kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse lahendanud. Käesoleva asja asjaoludest, samuti kaebaja 04.12.2014. a määruskaebuses ja 12.12.2014. a vastuses märgitust lähtuvalt leiab ringkonnakohus, et kaebaja taotleb Tartu Halduskohtu 24.11.2014. a määruse resolutsiooni p-i 1 tühistamist.

14. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata lähtudes HKMS § 203 lg-st 2 ja § 201 lg-st 4. Määruskaebuses ei ole esitatud ühtegi sellist asjaolu, mis tingiks määruskaebuse rahuldamise. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

15. Halduskohus on 24.11.2014. a määruse põhjendava osa p-s 4 pannud kirja HKMS § 104 lg-s 1 ja RLS § 57¹ lg-s 6 sätestatu ning kokkuvõtvalt märkinud riigilõivu summa, mis kuulub seadusest lähtuvalt esitatud kaebuselt ja esialgse õiguskaitse taotluselt tasumisele. Kaebaja ei ole nõus määruse põhjendava osa p-s 4 riigilõivu osas märgituga. Samas nähtuvalt määruskaebuse väidetest on halduskohus 03.12.2014. a määrusega lahendanud kaebaja vastuväite seonduvalt riigilõivuga, millega jättis kaebaja vastuväite rahuldamata. Kaebaja analoogse, 04.12.2014 esitatud vastuväite jättis halduskohus 08.12.2014. a määrusega HKMS § 55 lg 3 alusel läbi vaatamata. Kohus on kaebajale ka eelnevalt 26.11.2014. a vastuskirjas (tl 145) selgitanud, et kaebaja on kaebuselt riigilõivu tasumisest vabastatud 235 euro ulatuses ja ta on kaebuselt tasunud nõutud riigilõivu 15 eurot. Samuti on kaebaja tasunud esialgse õiguskaitse taotluselt nõutud riigilõivu 15 eurot. Kohus kinnitas kaebajale, et tal ei ole vaja täiendavalt riigilõivu tasuda. Eeltoodule sai kaebaja kinnitust ka 24.11.2014. a määruse resolutsiooni p-st 2, milles teda on selgelt kohustatud tasuma 15 eurot. Ringkonnakohus on seisukohal, et kohus on määruse põhjendava osa p-s 4 õigesti nimetanud asjas esitatud kaebuselt ja esialgse õiguskaitse taotluselt tasumisele kuuluva riigilõivu kogusumma lähtuvalt seadusest, jättes sealjuures üksnes täiendavalt märkimata, et kohus on kaebaja osaliselt vabastanud kaebuselt tasumisele kuuluvast riigilõivust. Samas on halduskohus 26.11.2014. a vastuskirjas eeltoodud asjaolu kaebajale lisaks selgitanud.

16. Halduskohus on määruse põhjendava osa p-s 5 HKMS § 112 lg 1 p-st 1 juhinduvalt hinnanud kaebaja menetlusabi taotluse lahendamise käigus tema maksevõimelisust ja jõudnud seisukohale, et käesoleval juhul esinevad asjaolud, mille puhul HKMS § 112 lg 1 p 1 kohaselt füüsilisele isikule menetlusabi andmine riigilõivust vabastamiseks ei ole lubatud, mistõttu kohus jättis kaebaja taotluse rahuldamata. Eeltooduga on kaebaja ka nõustunud, kuna ei ole määruskaebuses selles osas vastuväiteid esitanud ning on ka nõutud riigilõivu tasunud. Lisaks on halduskohus 24.11.2014. a määruse põhjendava osa p-s 6 hinnanud menetlusabi andmise võimalikkust kaebajale olukorras, kui kaebaja tuleks lugeda maksejõuetuks, kuid on asunud seisukohale, et ka sel juhul ei oleks kaebajale menetlusabi andmine põhjendatud, sest esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamise edulootused on vähesed. Kaebaja ei nõustu märgituga ning leiab, et HKMS 24. peatükis sätestatu ei kinnita, et põhivaidluse üle otsustamine esialgse õiguskaitse menetluses on reeglina keelatud, mida võib rikkuda üksnes erandjuhtudel. Kaebaja arusaam on ebaõige. Ka kohtupraktikas on sedastatud, et esialgse õiguskaitse menetluses tuleks vältida põhivaidluse äraotsustamist, milline põhimõte ei tähenda kohtu jaoks küll vääramatut keeldu, kuid seda tuleb arvestada koos muude asjaoludega. Kui esialgse õiguskaitse kohaldamiseks on ülekaalukas vajadus ning pöördumatute õiguslike või faktiliste tagajärgede loomine ei tekita avalikule huvile või kolmandatele isikutele olulist kahju, ei ole esialgse õiguskaitse kohaldamine tingimata välistatud (Riigikohtu 22.09.2014. a määrus nr 3-3-1-59-14, p 19). Kohtu hinnangul käesolevas asjas selliseid asjaolusid ei esine. Kaebaja ei ole määruskaebuses esile toonud asjaolusid, mis annaksid alust asuda teistsugusele seisukohale. Siinkohal peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse jättis halduskohus 26.11.2014. a määrusega ka rahuldamata.

17. Kuna käesolevas määruskaebemenetluses on vaidlus halduskohtu 24.11.2014. a määruse üle, siis ei kuulu kaebaja väited seonduvalt halduskohtu 26.11.2014. a ja 03.12.2014. a määrustega käesoleva asja vaidluse esemesse, mistõttu jätab ringkonnakohus kaebaja sellekohased väited tähelepanuta.

18. Eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus I.K. määruskaebuse rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 24.11.2014. a määruse resolutsiooni p-i 1 muutmata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel

1.