1-14-8664/12 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-14-8664

KOHTUMÄÄRUS

Kohus

Määruse tegemise aeg ja koht

Kriminaalasja number

Kohtukoosseis

Vaidlustatud kohtulahend

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Tallinna Ringkonnakohus

15. detsember 2014, Tallinn, kirjalik menetlus

1-14-8664

Julia Katškovskaja, Meelika Aava, Orvi Tali

Harju Maakohtu 10.11.2014 otsus Georgi Baraškovilt

menetluskulude väljamõistmise osas

Georgi Baraškovi (ik: 38702050270) ja tema kaitsja

vandeadvokaadi vanemabi Kadi Mägi määruskaebused

RESOLUTSIOON

Georgi Baraškovi ja tema kaitsja Kadi Mägi määruskaebused Harju Maakohtu 10.11.2014

otsuse peale kriminaalasjas nr 1-14-8664 kriminaalmenetluse kulude riigituludesse

väljamõistmise osas jätta läbi vaatamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Käesoleva määruse peale võib esitada advokaadi vahendusel määruskaebuse Riigikohtule Tallinna

Ringkonnakohtu kaudu 10 päeva jooksul alates määruse teatavaks saamise päevale järgnevast

päevast.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 10.11.2014 otsusega kokkuleppemenetluses tunnistati Georgi Baraškov süüdi

KarS § 184 lg 1 järgi ning talle mõisteti karistuseks 2 aastat ja 3 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1

alusel luges kohus karistusaja alguseks 09.06.2014.

Kohtuotsusega mõisteti G. Baraškovilt välja riigituludesse menetluskuludena sundraha 887,50

eurot; narkootilise aine ekspertiisi (ekspertiisiakt nr 14E-AN0615) tasu 588 eurot; DNA ekspertiisi

(ekspertiisiakt nr 14E-GE0807) tasu 342 eurot; kaitsjatasu kohtueelses ja kohtumenetluses

osutatud õigusabi eest 144 eurot ja kriminaaltoimikust kaitsjale koopia tegemise kulu 1 euro.

Kohtuotsuse kohaselt tuleb menetluskulud tasuda 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest.

2. Harju Maakohtu otsuse peale esitasid vastavalt KrMS § 189 lg-le 3 määruskaebused

G. Baraškov ja tema kaitsja K. Mägi.

2.1 Oma määruskaebuses ei nõustu G. Baraškov kohtuotsusega temalt menetluskuludena DNA

ekspertiisi väljamõistmise osas ja samuti narkootilise aine ekspertiisi tasu summa osas ning ta

palub end nende ekspertiiside kulude tasumisest vabastada. Samuti märgib G. Baraškov, et tal ei

ole võimalik temalt kohtuotsusega välja mõistetud menetluskulusid tasuda 12 kuu jooksul ning ta

palub võimaldada tasuda menetluskulusid pärast vangistusest vabanemist. G. Baraškovi väitel ei

võimaldata talle vanglas tööd, mistõttu ei ole tal võimalik teenida sissetulekut ning tasuda

menetluskulusid. G. Baraškov lisab määruskaebusele Tallinna Vangla vastuse, mille kohaselt ei

ole vanglal võimalik talle tööd pakkuda, sest kõik töökohad on hõivatud.

2.2 Kaitsja palub tühistada maakohtu otsus G. Baraškovilt välja mõistetud menetluskulude osas ja

vähendada välja mõistetud sundraha poole võrra. Määruskaebuses märgitakse, et G. Baraškov ja

kaitsja taotlesid Harju Maakohtus menetluskulude vähendamist seoses isikule mõistetud

pikaajalise vangistuse ning KrMS § 180 lg 3 alusel, s.o seetõttu, et arvestades süüdimõistetu

varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid käib menetluskulude hüvitamine ilmselt

süüdimõistetule üle jõu.

Kohus vähendas ainult DNA-ekspertiisi kulu, kuid ei vähendanud sundraha, mis moodustab poole

välja mõistetud menetluskuludest. Kaitsja leiab, et antud juhul on põhjendatud sundraha

vähendamine. Sundraha institutsioon on kriminaalmenetlusse sisse toodud seoses kuriteoohvritele

riikliku hüvitise maksmise seadusega alates 01.01.1999. Käesoleval ajal reguleerib seda valdkonda

ohvriabi seadus, mille § 7 lg 1 kohaselt makstakse hüvitist Eesti Vabariigi territooriumil

toimepandud vägivallakuriteo ohvritele ja ohvri ülalpeetavatele. G. Baraškov ei ole toime pannud

vägivallakuritegu ning seega tema asjas ei tule ka kellelegi ohvriabi seaduse alusel hüvitist maksta.

G. Baraškov on toime pannud küll rahvatervise vastase kuriteo, kuid teda ei süüdistata narkootiliste

ainete edasiandmises, vaid ainult enda tarbeks omandamises ja valdamises. Seega on alused

sundraha vähendamiseks olemas.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

3. KrMS § 390 lg 1 kohaselt järgitakse määruskaebuse läbivaatamisel KrMS 11. või 12. peatüki

sätteid, arvestades 15. peatükis sätestatud erisusi. KrMS § 326 lg 2 (11. ptk) teine lause lubab

ringkonnakohtul jätta apellatsiooni läbi vaatamata juhul, kui kohtukoosseis üksmeelselt leiab, et

see on ilmselt põhjendamatu. Tulenevalt KrMS § 390 lg-st 1 kehtib KrMS § 326 lg 2 teises lauses

ringkonnakohtule antud õigus ka määruskaebuse põhjendatuse otsustamisel.

4. Esitatud kaebustest nähtuvalt vaidlustatakse maakohtu otsust G. Baraškovilt menetluskulude

väljamõistmise osas ning taotletakse menetluskulude veelgi suuremas osas riigi kanda jätmist, s.o

DNA ekspertiisi ja narkootilise aine ekspertiisi kulude täies ulatuses riigi kanda jätmist ning

sundraha pooles ulatuses riigi kanda jätmist. Lisaks taotleb G. Baraškov võimaldada tal tasuda

menetluskulusid pärast tema vabanemist vangistusest.

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud määruskaebustega, leiab

üksmeelselt, et need määruskaebused on ilmselt põhjendamatud, perspektiivitud ning tulevad

sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (RKKKo nr 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium

on leidnud, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse

kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust

esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud

apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb

ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud

argumentide asjakohasust (RKKKo nr 3-1-1-96-09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult

asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult

kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega

apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas

kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks

kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba

eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu

apellatsiooniga.

Kohtukolleegium leiabki, et esitatud määruskaebustel puudub edulootus e. antud juhul on tegemist

perspektiivitute taotlustega.

5. Maakohus on juba otsuse tegemisel arvestanud KrMS § 180 lg 3 ettenähtud võimalust jätta osa

kriminaalmenetluskuludest riigi kanda. Mi on kohus DNA ekspertiisi kulu jätnud osaliselt riigi

kanda, pidades vajalikuks süüdistatavale panna kohustuse tasuda see vaid 1/3 ulatuses. Seega on

maakohtu poolt juba täidetud määruskaebustes esitatud taotlus osade menetluskulude riigi kanda

jätmiseks. Kohtukolleegium ei ole tuvastanud asjaolusid, mis annaks alust enamaks

menetluskulude maksmise kohustuse vähendamiseks. Maakohtu otsustus jätta tekkinud

menetluskulud kohtuotsuses ettenähtud osas süüdistatava kanda on kooskõlas Riigikohtu

seisukohtadega ja valitseva kohtupraktikaga ning mingit alust maakohtu otsustuse muutmiseks ega

ka kohtupraktika muutmiseks selles osas kohtukolleegium ei näe.

Riigikohus on oma määruse 3-1-1-105-12 p-s 7 selgelt väljendanud oma seisukoha arutatavas

küsimuses ja kuna tegemist on kriminaalmenetluse seaduse kohaldamisel tõusetunud küsimusega,

on Riigikohtu seisukoht selles osas ka kriminaalmenetlusõiguse allikaks. Nimelt on Riigikohus

selgitanud, et seadusandja on määranud, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab

menetluskulud reeglina süüdimõistetu (KrMS § 180 lg 1). Menetluskulusid määrates võtab kohus

arvesse nii süüdistatava varalise seisundi kui ka tema taasühiskonnastamise väljavaateid

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. juuni 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-38-11, p 27).

Isikule mõistetud karistuse liik ja määr ei ole iseenesest otsustava tähendusega - arvesse tuleb

võtta süüdistatava sissetulekud ja varaline seisund tervikuna. Seetõttu saab ka sama karistuse

saanud süüdistatavate kohtlemine menetluskulude väljamõistmisel siiski olla erinev. Kuigi

tööhõive vanglas ei pruugi olla kindlustatud, ei saa kohus a priori ka välistada, et süüdistataval

osutub võimalikuks teenida tulu ka vanglas viibimise ajal. Lisaks märgib kolleegium, et ka

olukorras, kus süüdistatav taotleb menetluskulude tasumisest osalist vabastamist varatuse tõttu,

lasub tal kohustus esitada sellekohaseid tõendeid või vähemalt taotleda kohtult vastava teabe

väljanõudmist.

Seega kinnipidamisasutuses viibimine ei ole menetluskulude vähendamise aluseks. Seaduse mõte

ei ole ka see, et pikemaajaliselt karistuse kandmise fakt saaks mõjutada kuidagi menetluskulude

hüvitamise kohustust. G. Baraškov on tööealine ja töövõimeline meesterahvas ning see, kui vanglal ei

ole talle võimalik tööd pakkuda käesoleval ajal, ei tähenda seda, et G. Baraškovil ei peaks

töötamiseks võimalus tekkima edaspidi.

Teiseks tuleb menetluskulude tasumise võimalikkuse hindamisel arvesse võtta mitte üksnes

kohustatud isiku sissetulekut, vaid isikule kuuluvat vara tervikuna, st võimalust tasuda

menetluskulud isiku kogu vara arvelt. G. Baraškov ei ole maakohtule ega ka ringkonnakohtule

esitanud tõendeid, mis annaksid alust veendumuseks, et tema varaline seisund ei võimalda tal

menetluskulusid tasuda kohtuotsusega ettenähtud ulatuses ja korras. See on aga eeltoodud

Riigikohtu seisukohast tulenevalt taotleja enda tõendada. Kohtukolleegium märgib, et seni kuni ei

ole juhinduvalt tsiteeritud Riigikohtu lahendist süüdistatava maksevõimetust tõendatud

dokumentaalselt, seni ei saa rääkida kaebuses esitatud põhjendatud taotlusest. Lisaks ei ole G.

Baraškov välja toonud ühtegi põhjendust narkootilise aine ekspertiisi maksumusega mitte

nõustumise kohta ega ühtegi asjaolu, mis annaks alust väita, et selle ekspertiisi maksumus oleks

ebaseaduslik.

Maakohtu otsuse muutmiseks G. Baraškovilt menetluskulude väljamõistmise osas ning sundraha

pooles ulatuses riigi kanda jätmiseks ei anna kuidagi alust ka kaitsja väide, et G. Baraškov ei ole

toime pannud vägivallakuritegu ning seega tema asjas ei tule ka kellelegi ohvriabi seaduse alusel

hüvitist maksta. Ringkonnakohus märgib, et vastavalt KrMS § 175 lg 1 p-le 9 on süüdimõistva

kohtuotsusega kaasnev sundraha menetluskulu ning RrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab

süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Seda seaduse sätet on maakohus

õigesti silmas pidanud, mõistes G. Baraškovilt kohtuotsusega välja riigituludesse menetluskuluna

sundraha.

6. Käesolev kriminaalasi lahendati kokkuleppemenetluses. 20.10.2014 on prokurör, süüdistatav

G. Baraškov ja tema kaitsja K. Mägi sõlminud kokkuleppe (tl 91-93), milles on ära toodud ka

kriminaalmenetluse kulud. Kokkuleppes on süüdistatav G. Baraškov oma allkirjaga kinnitanud, et

talle on selgitatud, et peab tasuma süüdimõistva kohtuotsuse korral ka sundraha I astme kuriteo

toimepanemise eest (s.o 887,50 eurot) ja kohtueelse menetluse kulud. Seega oli süüdistatav

tulenevalt kokkuleppest teadlik, et süüdimõistva kohtuotsusega kaasneb menetluskulude

väljamõistmine.

Harju Maakohtu 10.11.2014 istungi protokollist (tl 98-99) nähtub, et kohtunik on süüdistatavalt

G. Baraškovilt küsinud, kas süüdistatav on kokkuleppest aru saanud ja kas ta nõustub

kokkuleppega. Süüdistatav G. Baraškov on kohtule vastanud, et „ Kokkulepe on arusaadav, olen

selle kokkuleppega nõus. Jään kokkuleppe juurde. Kokkulepe on sõlmitud minu poolt

vabatahtlikult, keegi mind ei sundinud seda kokkulepet sõlmima ". Kaitsja on vastanud, et „ Jääme

kokkuleppe juurde ja palume see kinnitada. Menetluskulude osas taotlen ajatamist ning osaliselt

vähendamist, eriti, mis puudutab ekspertiisi tasusid".

Seega olid menetluskulud ja nende suurus süüdistatavale G. Baraškovile teada kokkuleppe

sõlmimisel ning süüdistatav väljendas kohtuistungil oma seisukoha seoses kokkuleppe

sõlmimisega, seega ka menetluskulude tasumisega. Seetõttu on täidetud Riigikohtu otsuses

3-1-1-52-07 esitatud nõue vastavasisulise nõusoleku küsimise osas.

Ka on maakohus rahuldanud kaitsja taotluse menetluskulude tasumise tähtaja ajatamiseks ning

andnud võimaluse tasuda menetluskulud kohtupraktikas omaksvõetud pikima tähtaja, s.o 12 kuu,

jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Ringkonnakohus ei näe alust sellise kohtupraktika muutmiseks.

Kaebustes ei tooda välja ühtegi asjaolu, milles seisneb maakohtu poolt kriminaalmenetlusõiguse

oluline rikkumine või materiaalõiguse ebaõige kohaldamine. Niisuguseid asjaolusid

ringkonnakohus ka ei tuvastanud.

7. Arvestades eeltoodut ei pea kohtukolleegium vajalikuks ega ka otstarbekaks alustada

määruskaebemenetlust ja lähtuvalt KrMS § 326 lg-st 2 leiab kohtukoosseis üksmeelselt, et esitatud

määruskaebused on ilmselt põhjendamatud, mistõttu need tuleb jätta läbi vaatamata.

Julia Katškovskaja

Meelika Aava

Orvi Tali