3-14-50298/25 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Agu Timmi ja Einar Vene Määruse tegemise aeg ja koht 12. detsember 2014, Tartu Haldusasja number 3-14-50298 Haldusasi Denis Harri kaebus avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamiseks summas 1200 eurot Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 16. oktoobri 2014. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Denis Harri määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Denis Harri Vastustajad Prokuratuur ja Justiitsministeerium RESOLUTSIOON Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 16. oktoobri 2014. a määrus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates otse Riigikohtule. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Denis Harri esitas 11. detsembril 2013 Lõuna Ringkonnaprokuratuurile taotluse ebamõistlikult pika kohtueelse menetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 5000 eurot. Riigiprokuratuuri 28. veebruari 2014. a otsusega nr RP-6-9/13/173 jäeti D. Harri taotlus rahuldamata, kuna kohtueelse menetluse kogukestus 2 aastat ja 11 kuud ei ole sedavõrd pikk aeg, et sedastada mõistliku menetlusaja möödumist. Otsusest nähtuvalt alustati kriminaalmenetlust 24. juunil 2007, kaebaja peeti kahtlustatavana kinni 25. juunil 2007, kriminaalasi saadeti kohtusse 31. mail 2010 ning 10. jaanuari 2011. a otsusega mõistis Tartu Maakohus kaebaja süüdi. 2. Tartu Halduskohtusse saabus 14. aprillil 2014 kohtualluvuse järgi Tallinna Halduskohtust Tartu Vangla kinnipeetava D. Harri kaebus kriminaalasja ebamõistlikult pika kohtueelse menetlusega tekitatud kahju hüvitamiseks. Kaebuses viitab D. Harri 10. jaanuari 2011. a kohtuotsusega lõppenud kriminaalasjale nr 1-10-7230 ning taotleb kohtult 1200 euro väljamõistmist.

3. Tartu Halduskohtu 12. mai 2014. a ja 30. septembri 2014. a määrustega anti kaebajale tähtaeg kaebetähtaja ennistamise taotluse esitamiseks, kuna halduskohus leidis, et kaebus on esitatud riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-st 3 tulenevat tähtaega ületades, kuna kohtueelne menetlus lõppes 31. mail 2010 ning taotlus kahju hüvitamiseks esitati prokuratuurile 31. mail 2013 lõppenud tähtaega eirates. Ühtlasi leidis halduskohus, et kaebuse tähtaegsuse osas on määrava tähendusega ka küsimus, kas 11. detsembril 2013 prokuratuurile esitatud kahju hüvitamise taotlus hõlmab kohtumenetlust kriminaalasjas. Kui kahju hüvitamise taotlusest oleks võimalik välja lugeda ka viiteid kohtumenetlusele kriminaalasjas, ei oleks välistatud, et kaebuse saaks lugeda tähtaegselt esitatuks. Kahju hüvitamise taotluses piiritles D. Harri aga kahju tekitanud asjaolu väga selgelt, märkides, et kohtueelne menetlus venis ebamõistlikult pikaks. Esitatud kahju hüvitamise taotlust ei saanud mõista viisil, et see hõlmab kogu kriminaalmenetlust ning selles kohaldatud tõkendit. Tõkendit ning selle kohaldamist ka kohtumenetluse ajal mainis D. Harri alles kohtule esitatud kaebuses, kuid selleks hetkeks oli kolm aastat möödunud ka kohtuotsuse jõustumisest. 4. D. Harri Tartu Halduskohtule esitatud kaebetähtaja ennistamist puudutavatest avaldustest nähtuvalt ei ole kaebaja hinnangul kaebetähtaja ennistamise taotluse esitamine vajalik, kuna ta esitas kahju hüvitamise taotluse 11. detsembril 2013, kohtuotsus vaidlusaluses asjas jõustus aga alles 10. jaanuaril 2011. D. Harri selgitas, et pidas kohtueelse menetluse all silmas ajavahemikku, mis eelnes kohtuistungile. Kahju tekkimise asjaoluna tõi kaebaja välja tõkendina kohaldatud elukohast lahkumise keeldu, mida rakendati kaebaja suhtes alates vahistamisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni kriminaalasjas. 5. Tartu Halduskohtu 16. oktoobri 2014. a määrusega lõpetati käesoleva haldusasja menetlus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 124 lg 2 ja § 152 lg 1 p 2 alusel, kuna kaebus oli esitatud tähtaega rikkudes ning tähtaeg ei kuulunud ennistamisele. Määruses leiti, et kahju hüvitamise taotluse esitamisel prokuratuurile oli kaebaja rikkunud RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud tähtaega. Kahju hüvitamise taotluses oli D. Harri toetunud selgelt üksnes kriminaalasja kohtueelsele menetlusele ning ei tuginenud tõkendi kohaldamisele, mistõttu ei olnud sellest võimalik välja lugeda kaebaja soovi nõuda hüvitist ka aja eest, mil kriminaalasja menetles kohus. Seetõttu ei saa prokuratuurile ette heita, et ta ei juhtinud kaebaja tähelepanu sellele, et ta peaks kahjunõude mõnele muule asutusele esitama. Kaebuse esitamise hetkeks oli möödunud kolmeaastane kahju hüvitamise taotluse esitamise tähtaeg ka kriminaalasjas otsuse jõustumisest. Kaebetähtaja ennistamine on võimalik üksnes kaebaja taotluse alusel (HKMS § 71 lg 1). Kuna kaebaja ei esitanud vastavasisulist taotlust, ehkki halduskohus andis talle selleks võimaluse, ei kuulunud kaebetähtaeg ennistamisele. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 6. D. Harri esitas määruskaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu 16. oktoobri 2014. a määruse tühistada ning jätkata menetlust käesolevas haldusasjas. Määruskaebuses märgitu kohaselt: 6.1. Kaebaja ei esitanud kaebetähtaja ennistamise taotlust, kuna taotluse kahju hüvitamiseks esitas ta prokuratuurile 11. detsembril 2013, kohtuotsus vaidlusaluses kriminaalasjas jõustus aga alles 10. jaanuaril 2011, seega ei olnud kohtuotsuse jõustumisest möödunud kolme aastat. Prokuratuurile esitatud taotluses ja halduskohtule esitatud kaebuses pidas kaebaja kohtueelse menetluse all silmas ajavahemikku alates vahistamisest kuni kohtuistungini. Ka Euroopa Inimõiguste Kohtu 25. märtsi 1999. a lahendis Pélissier ja Sassi vs Prantsusmaa (kaebus nr 25444/94) on leitud, et aeg, mida tuleks arvestada tuvastamaks, kas on ületatud mõistlik 2

menetlusaeg Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg 1 tähenduses, algab ajast, kui isikule on esitatud kahtlustus ja lõppeb jõustunud kohtuotsusega. 6.2. Kaebaja ei teadnud, et tal on võimalus kaebusega otse kohtusse pöörduda, vaid arvas, et kinnipeetavana lasub tal kohutusliku kohtueelse menetluse läbimise kohustus. 6.3. Oluline on see, et kaebaja tõi välja põhilise mittevaralise kahju tekkimise asjaolu – tõkendi kohaldamise, milleks oli elukohast lahkumise keeld, mida kohaldati vahistamisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni, seega oli tegemist jätkuva toiminguga. 6.4. Prokuratuur ei juhtinud kaebaja tähelepanu sellele, et ta peaks kahjunõude ka mõnele muule asutusele esitama. 7. Prokuratuuri vastuses määruskaebusele palutakse see rahuldamata jätta. Vastuse kohaselt: 7.1. Kaebus on esitatud RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud tähtaega ületades. 7.2. Prokuratuurile esitatud taotlusest nähtub selgelt, et kaebaja peab kahju tekitanud asjaoluks ebamõistlikult pikka kohtueelset menetlust. Esitatud kahju hüvitamise taotlust ei ole võimalik mõista selliselt, et see hõlmab kogu kriminaalmenetlust ning selles kohaldatud tõkendit. Nimetatud asjaolusid mainis D. Harri alles halduskohtule esitatud kaebuses. Kaebetähtaeg on niikuinii möödunud ka juhul, kui hakata selle kulgemist lugema pärast kriminaalasjas tehtud otsuse jõustumist 18. jaanuaril 2011, sest hüvitamiskaebus saabus halduskohtusse alles 14. aprillil 2014 ning menetlusse võeti see 17. aprillil 2014. Kaebetähtaja saab ennistada ainult kaebaja enda taotluse alusel, kuid D. Harri on vastavasisulise taotluse esitamisest keeldunud. 7.3. Ebausutav on kaebaja väide, et ta ei teadnud, et hüvitamisnõude osas ei ole käesoleval juhul kohustusliku kohtueelse menetluse läbimine kohustuslik, kuna kohtuinfosüsteemist nähtuvalt on kaebaja paralleelselt Riigiprokuratuurile esitatud kaebusega esitanud 5. jaanuaril 2014 kahju hüvitamise nõude ka Tartu Halduskohtule. Nimetatud kaebuses on 30. augustil 2014 jõustunud kohtumäärus nr 3-14-14. 7.4. Prokuratuur jäi varasemalt esitatud seisukoha juurde, mille kohaselt ei kuuluks kaebus ka rahuldamisele, kuna kohtueelne menetlus toimus mõistliku aja jooksul. 8. Justiitsministeeriumi vastuses määruskaebusele palutakse see rahuldamata jätta. Vastuses leitakse: 8.1. Kriminaalmenetlus, iseäranis aga pisut üle poole aasta kestnud kohtumenetlus, ei ole mõistlikku menetlusaega ületanud. 8.2. Kaebaja suhtes tõkendina kohaldatud elukohast lahkumise keeld ei ole kaebajale hüvitamisele kuuluvat kahju tekitanud. 8.3. Justiitsministeerium leiab, et põhimõtteliselt saab nimetatud kriminaalasja vaadata ühtse tervikuna ning menetlusaja lõppu võtta aluseks haldusorganile või kohtule nõude esitamise tähtaja arvestamisel. Samas on kaebaja algselt tuginenud üksnes kohtueelse menetluse ebamõistlikule pikkusele. 8.4. Asjaolu, et kaebaja ei esitanud kohtu poolt väidetavalt tekitatud kahju osas hüvitamisnõuet Justiitsministeeriumi vastu näitab Justiitsministeeriumi arvates seda, et kaebaja hinnangul ei tekkinud kriminaalasja kohtumenetluse ajal talle hüvitamisele kuuluvat kahju. Seega ei ole ka kaebaja algselt kõnealust kriminaalasja tervikuna käsitlenud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 9. Määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust. 10. Ringkonnakohus nõustub Tartu Halduskohtu 16. oktoobri 2014. a määruses esitatud seisukohtadega ega pea neid vajalikuks korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). 3

Määruskaebuses esitatu ei anna alust Tartu Halduskohtu määruses esitatud seisukohtade muutmiseks. Vastuseks määruskaebuses esitatule märgib ringkonnakohus järgnevat. 11. Kaasuse tehiolude kohaselt alustati kriminaalasjas nr 07260102352 kriminaalmenetlust 24. juunil 2007. Kaebaja peeti kahtlustavana kinni 25. juunil 2007. Kaebaja suhtes kohaldati tõkendina elukohast lahkumise keeldu alates 26. juunist 2007. Kohtueelse menetluse kokkuvõte eelnevalt nimetatud kriminaalasjas koostati 30. juunil 2008 ning 15. augustil 2008 saabus toimik Lõuna Ringkonnaprokuratuuri. Kriminaalasi saadeti kohtusse 31. mail 2010. Otsus mainitud kriminaalasjas tehti 10. jaanuaril 2011 ning see jõustus 18. jaanuaril 2011. Kaebaja esitas 11. detsembril 2013 Riigiprokuratuurile taotluse, milles palus hüvitada talle tekitatud mittevaraline kahju, kuna kohtueelne menetlus mainitud kriminaalasjas venis ebamõistlikult pikaks. Riigiprokuratuur jättis 28. veebruaril 2014 kaebaja taotluse rahuldamata, mistõttu pöördus kaebaja 6. märtsil 2014 kaebusega halduskohtusse. Tallinna Halduskohtusse jõudis kaebus 12. märtsil 2014 ning see edastati kohtualluvuse kohaselt Tartu Halduskohtusse, kuhu kaebus jõudis 14. aprillil 2014. 12. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu ja vastustajate seisukohaga, et kaebus on esitatud RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud kaebetähtaega ületades. Prokuratuurile esitatud taotluses (vt tl 29p) on kaebaja selgesõnaliselt nõudnud ebamõistlikult pika kohtueelse menetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Kriminaalmenetluse seadustiku § 226 lg-dest 1 ja 3 tulenevalt lõppeb kriminaalasja kohtueelne menetlus süüdistusakti koostamise ja selle kohtusse saatmisega. Seega ei ole seadusest tulenevalt kaebaja prokuratuurile esitatud taotlust võimalik kaheti tõlgendada. Kuna kohtueelne menetlus lõppes 31. mail 2010 kriminaalasja kohtusse saatmisega, ei järginud kaebaja kolmeaastast kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaega. Ka hetkel, mil kaebaja pöördus kaebusega halduskohtusse, millest nähtuvalt ta pidas põhjendamatuks ka tõkendi kohaldamist kuni kriminaalasja kohtuliku arutamise lõpuni, oli kohtuotsuse jõustumisest eelnevalt mainitud kriminaalasjas möödunud enam kui kolm aastat. Seega oli kolmeaastane kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg möödunud mõlemal juhul – nii prokuratuuri kui ka halduskohtusse pöördumisel, järelikult on mittevaralise kahju hüvitamise nõuded nii seoses kohtueelse kui ka terve kriminaalmenetluse ebamõistliku menetlusajaga tekitatud kahju osas esitatud mittetähtaegselt. Eelnevast tulenevalt ei mõjuta ringkonnakohtu hinnangul käesoleval juhul halduskohtu seisukoha õigsust kaebetähtaja ületamise osas seegi, et kaebajal ei lasunud kohustust esitada enne kohtusse pöördumist kahju hüvitamise taotlust haldusorganile. 13. Tulenevalt eelnevalt esitatud seisukohtadest jääb määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 16. oktoobri 2014. a määrus muutmata. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene 4