Resolutsioon 1. Jätta I.K kaebus kahju hüvitamise nõudes ajavahemiku aprill-september 2008; septemberoktoober 2009; jaanuar-veebruar 2010 osas läbi vaatamata. 2. Jätta kaebus ülejäänud osas so ajavahemiku 23.02.2012-09.11.2012; ja 27.12.2012 kuni oktoober 2013 rahuldamata. 3. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 14. jaanuaril 2015. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. I.K esitas 07.04.2014 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse (tl 22-24) Tallinna Vangla poolt õigusvastaselt tekitatud kahju 13 000 euro hüvitamiseks. Taotluse kohaselt viibis I.K vahistatuna ja süüdistatuna Tallinna vanglas ajavahemikul aprill 2008 kuni september 2008; september 2009 kuni oktoober 2009; jaanuar 2010 kuni veebruar 2010; 23.02.2012-09.11.2012; ja 27.12.2012 kuni oktoober 2013, kokku 26 kuud. Kaebaja väitel hoiti teda kuuekohalises kambris, mis oli ca 15 m², kuhu kuulus kolm kahekordset

narivoodit, WC-ruum, kapid, lauad, pingid ja kraanikauss. Kambris oli pidevalt kuus inimest ning kõikides kambris viibivate kohta oli vaba põrandapinda ca 6 m², mistõttu oli liikuda põhimõtteliselt võimatu ning kaebaja pidi sundasendis istuma. Dušši võimaldati kasutada üks kord nädalas, mis oli ilmselgelt ebapiisav hügieeninõuete järgimiseks. Telefoni võimaldati kasutada üks kord nädalas viis minutit, mis takistas normaalset perega suhtlemist. Kaebajat hoiti 23 tundi ööpäevas lukustatud kambris va üks tund jalutamist, puudus igasugune kambriväline tegevus ning ei võimaldatud tegeleda kehakultuuriga. Kambrid olid ülerahvastatud. Kaebaja hinnangul olid elamis-ja pesemistingimused alandavad ja ebainimlikud. Kaebaja on seisukohal, et Tallinna Vangla tekitas kaebajale õigusvastaselt moraalset kahju, mis kuulub hüvitamisele. Kaebaja leiab, et talle on süüliselt tekitatud mittevaralist kahju, taotlus on põhjendatud, nõutav hüvitis on mõistlik ja proportsionaalne, mistõttu kaebaja palub hüvitada temale tekitatud moraalne kahju summas 13 000 eurot. Kaebaja leiab, et kahju hüvitamise nõue võib esitada kümne aasta jooksul, mitte ainult kolme aasta jooksul alates ajast, kui isik sai teada kahjust. Kaebaja inimväärikus oli puudutatud väga sügavalt, kuid viibides Tallinna vanglas kinnitati kaebajale, et kinnipidamistingimused vastavad nõuetele ja kaebaja sai rikkumistele kinnitust alles 2014. aastal saabunud EIÕK kohtuotsuse teel (Tunis vs Eesti).

Kaebuse põhjendused ja taotlus

2. 17.06.2014 saabus Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja I.K kaebus Tallinna Vangla vastu kahju hüvitamise nõudes summas 500 eurot kuus, kokku 26 kuu eest. Kaebaja palub kaebuses võtta vastu tema avaldus ja kohustada Tallinna Vanglat kaebajale välja maksma temale tekitatud mittevaraline kahju. Kaebaja märgib, et saatis 07.04.2014 Tallinna Vanglale kirja mittevaralise kahju hüvitamise nõudega, kuid kaebuse esitamise ajaks on möödunud seadusega ettenähtud kahekuuline tähtaeg, kuid Tallinna Vangla ei ole pidanud vajalikuks kaebajale vastata. Täiendavat aega läbivaatamiseks ei ole kaebajalt samuti küsitud. Kaebaja palub kohtul läbi vaadata kaebaja poolt Tallinna Vanglale esitatud nõuded ja nõudes märgitud asjaolude alusel kohustada Tallinna Vanglat kaebajale välja maksma kompensatsioonina 500 eurot kuus või 17 eurot iga Tallinna Vanglas veedetud päeva eest.

Vastustaja vastuväited

3. Tallinna Vangla 24.09.2014 vastuses kaebusele on seisukohal, et kaebus on ajavahemike aprill-september 2008, september-oktoober 2009 ja jaanuar-veebruar 2010 osas esitatud tähtaja rikkumisega ning seetõttu saab kohus kaebuse läbi vaadata üksnes perioodide 23.12.2012-09.11.2012 ja 27.12.2012-10.2013 osas. Kuna käesoleval juhul seisnes kaebuse esitaja väidetav mittevaraline kahju ebapiisavast põrandapinnast ning alandavatest ja ebainimlikest elamisja pesemistingimustest tekitatud mittevaralises kahjus, siis pidi see kahju olema kaebuse esitajale tuntav vahetult, Tallinna Vanglas viibimise ajal. Tallinna Vangla seisukohta kinnitab ka Riigikohtu 23.03.2005 lahend nr 3-3-1-86-04, milles halduskolleegium märkis, et vastutuse aluseks on õigusvastane tegu ise, mitte sellest teadasaamine. Vastustaja on seisukohal, et käesoleval juhul tuleb nõude esitamise tähtaega hakata arvestama hetkest, kui kaebuse esitaja oma väidetavaid kannatusi reaalselt tajuma sai hakata ja sai vanglale nõude esitada. Vangla ei tea ühtegi mõistlikku põhjust, mis takistas kaebuse esitajal pöörduda alandamise eest kahju hüvitamise nõudega vangla poole varem. Tallinna Vanglas viibimise ajal oli kaebuse esitajale tagatud VSkE § 6 lg-st 6 (kehtiv kuni 31.12.2013) ettenähtud põrandapind. Arvestades, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis 20.06.2014 otsuses nr 3-4-1-9-14, et VSkE § 6 lg 6, mis nägi kinnipeetavale ette kambris vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, ei riivanud, arvestades VSkE

regulatsiooni kogumis, kinnipeetavate õigust inimväärikale kohtlemisele ning et seetõttu ei olnud norm ka põhiseadusega vastuolus, siis oli kaebuse esitajale Tallinna Vanglas kasutada olnud põrandapind kooskõlas kehtiva õigusega. Tallinna Vangla tegevuses kaebuse esitaja vanglasisesel paigutamisel puudub õigusvastasus, sest kaebajale on olnud tagatud õigusaktides ettenähtud põrandapind. Arvestades Tallinna Vangla tingimusi kogumis, ei olnud need sellised, et oleksid kaebuse esitajale kaebuses märgitud kannatusi põhjustanud. Kambrites oli osaliselt avatav aken, mis võimaldas ruume hõlpsasti ventileerida ning tagas kambri loomuliku valgustatuse. Täiendava kunstliku valgusallikana oli kambrite laes kaks valgustit, kaks seinalampi. Kambrites oli sundventilatsioon. Nõutava temperatuuri kindlustas kambrites keskküttesüsteem. Kambrites oli magamisruumist eraldatud ja veega WC ning kraanikauss. Võimaldati duši kasutamist. Voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus. Igal vahistatul oli oma voodikoht, oma padi, tekk, madrats ja voodipesu. Ajavahemikul 22:00 – 06:00 oli vanglas öörahu, mis tähendab, et iga isik sai korralikult välja puhata. Vahistatutele, s.h kaebuse esitajale oli tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja neile, kelle suhtes ei olnud rakendatud suhtlemispiiranguid, ka suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus, helistamine, lühiajalised kokkusaamised) ning lühiajalise kokkusaamise võimalus. Vahistatutel oli ca iga kahe nädala tagant võimalus laenutada Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid ning vangla väljastas vahistatutele ajalehti. Loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Vahistatutel oli lubatud saada pakke. Sisseoste võimaldati vahistatutel sooritada reeglina kaks korda kuus. Usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalus kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga. Vahistatute käsutuses olid ka vangla sotsiaaltöötajad, psühholoogid ning meditsiinipersonal. Vahistatute toitlustamise kolm korda päevas tagas vangla. Vahistatutele võimaldati iga päev värskes õhus jalutamist (ajavahemikul 02.06.-31.08. võimaldati vahistatutele ja kinnipeetavatele 2 jalutuskäiku päevas). Seega ei saanud vangistustingimused ületada nõutavat minimaalset raskusastet, sest need olid ja on Tallinna Vanglas vähemalt rahuldaval tasemel. Tulenevalt VangS § 50 lg 2 kohaselt tuleb vanglal tagada kinnipeetavatele ja vahistatutele võimalus ennast duši all pesta vähemalt korra nädalas. Kuna kaebuse esitaja ei ole pöördunud vangla poole kaebusega, et ta oleks jäänud ettenähtud pesemiskorrast ilma, siis on vangla tegevus olnud õiguspärane. VangS § 90 lg 3 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Sama paragrahvi lõike 5 kohaselt on vangla või arestimaja kohustatud võtma kasutusele kõik meetmed, et välistada eri kambritesse paigutatud vahistatute omavaheline sidepidamine. Sellest tulenevalt ei saaks kõiki ühes majas või korrusel viibivaid vahistatuid korraga spordisaali viia. Kuigi VangS § 55 lg 1 kohaselt, mis VangS § 90 lg-st 1 tulenevalt kohaldub ka vahistatule, tagatakse kinnipeetavale võimalus kehakultuuriga tegelemiseks, ei tulene ühestki õigusaktist seda, kuidas nimetatud võimalus tagada tuleb. Tallinna Vanglas ei ole kambrite kaupa vahistatute spordisaalis käimine võimalik ajalise ressursi piiratuse tõttu. Spordisaali kasutamisest ja toimuvatest üritustest saavad osa võtta vaid vangla elusektsioonides paiknevad kinnipeetavad. Kirjavahetus ja telefoni kasutamine toimub vangla sisekorraeeskirjades sätestatud korras. VSkE § 51 lg 2 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale telefoni kasutada vähemalt üks kord nädalas. Täpsem telefoni kasutamise aeg ja kestus nähakse ette vangla kodukorras. Kuigi kodukorra kohaselt saab kinnipeetav helistada mitte vähem kui 5 minutit, ei rikuta sellega kinnipeetavate õigusi, sest neil on võimalik oma lähedastega suhelda ka kirjavahetuse ja lühiajaliste kokkusaamiste teel. Kaebuse esitaja ei ole pöördunud vangla poole kaebusega, et vangla oleks rikkunud tema õigust helistamisele, mistõttu on tegemist tagantjärgi esitatud kaebusega. Ajavahemikul 19.09.2012 – 09.11.2012 viibis kaebuse esitaja Tallinna Vangla avatud sektsioonis, kus tal oli võimalus alates äratusest kuni öörahuni viibida väljaspool kambrit, kasutada korra nädalas spordisaali, osaleda

kambrivälistes tegevustes ning soovi korral igapäevaselt helistada. Tallinna Vangla leiab, et mitte iga üleelamine ei tekita mittevaralist kahju ning ka mittevaralise kahju tekkimine ei anna iga kord alust hüvitise väljamõistmiseks. Kahjuhüvitise maksmine on suunatud õigushüve terviklikkuse taastamisele või kompenseerimisele. Tekkinud kahju, mille hüvitamist taotletakse, peab olema tõsine. Vaid ebamugavustunnet ei saa seostada piinamise, tervise kahjustamise, alandamise või au ja väärikuse riivamisega. Väärikuse alandamisena ei ole käsitletavad igasugused hingelised üleelamised, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud põhilisi inimõigusi. Tallinna Vangla tegevus ei viita sellisele õiguste riivele. Kaebuse esitajale kahju tekkimine ei ole tõendatud ning vangla ei ole tuvastanud, et kaebuse esitajale oleks mingisugust mittevaralist kahju tekkinud. Kaebaja ei ole esitanud vanglale pöördumisi, millest nähtunuks otseselt või olnuks võimalik välja lugeda, et ebapiisav põrandapind või alandavad ja ebainimlikud elamisja pesemistingimused kaebuse esitajale tema poolt kaebuses kirjeldatud kannatusi põhjustaks. Eeltoodust järeldub, et Tallinna Vanglas olles kaebuse esitajal pretensioone ei olnud. Tallinna Vangla on seisukohal, et kuna ei leidnud tuvastamist, et vangla tegevus oleks olnud õigusvastane, samuti ei nähtu, et kaebuse esitajale oleks vangla tegevuse tulemusel kahju tekkinud, siis puuduvad alused ka mittevaralise kahju rahas hüvitamiseks. Vastustaja palub lõpetada menetlus ja tagastada I.K kaebus perioodide aprill-september 2008, september-oktoober 2009 ja jaanuar-veebruar 2010 osas kui mittetähtaegne kaebus ning jätta I.K kaebus perioodide 23.02.2012- 09.11.2012 ja 27.12.2012-10.2013 osas rahuldamata ja jätta I.K menetluskulud tema enda kanda.

Kohtu seisukoht

4. Kohus kontrollib esmalt kaebuse lubatavust (I), seejärel kontrollib kaebuse esitamise tähtaegsust (II) ning lõpuks annab vastuse küsimusele, kas viibimine kinnipidamistingimustele mittevastavates kambrites on mittevaralise kahju hüvitamise aluseks (III).

(I)

5. HKMS § 47 lg 1 kohaselt seadus võib näha mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud. VangS § 1¹ lg 8 kohaselt vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Kohtule esitatud tõendist nähtub, et kaebaja esitas 07.04.2014 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse Tallinna Vangla poolt õigusvastaselt tekitatud kahju 13 000 euro hüvitamiseks. RVastS § 18 lg 1 kohaselt haldusorgan peab taotluse lahendama kahe kuu jooksul selle nõuetekohasest esitamisest arvates. 15.06.2014 esitas kaebaja kohtule kaebuse Tallinna Vangla vastu kahju hüvitamise nõudes summas 500 eurot kuus. Kaebuses väidab kaebaja, et Tallinna Vanglale ei ole seaduses ettenähtud tähtaja jooksul kaebaja kahju hüvitamisnõudele vastanud. 26.06.2014 palus kohus Tallinna Vanglal teatada, kas vangla on kaebaja kahju hüvitamise taotlusele vastanud ja millal kaebaja vastuse kätte sai. 01.07.2014 kohtule saabunud vastuse kohaselt teatas Tallinna Vangla, et Tallinna Vanglas registreeriti 09.04.2014 kaebaja kahjunõue,

kuid antud hetkeks ei ole vangla kaebaja taotlusele vastanud, taotlus on menetluses ja taotlusele vastamise tähtaega ei ole pikendatud. Vastamise viibimise tingis kinnipeetavate poolt esitatud kahjunõuete suur hulk. RVastS § 18 lg 2 kohaselt kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata või tähtaegselt lahendamata või kui kannatanu ei nõustu hüvitise suuruse või viisiga, võib kannatanu 30 päeva jooksul esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks. HKMS § 47 lg 3 kohaselt kui nõuet kohtueelses menetluses lahendav haldusorgan viivitab lahendi tegemisega õigusvastaselt, tuleb kaebus esitada ühe aasta jooksul kohtueelses menetluses lahendi tegemiseks ettenähtud tähtaja möödumisest arvates. Kui sellist tähtaega ei ole sätestatud, võib kaebuse esitada kahe aasta jooksul kohtueelses menetluses nõude esitamisest arvates. Tulenevalt eeltoodust kohus tuvastas, et kaebaja on esitanud vanglale kahju hüvitamise taotluse ning vangla on jätnud kaebaja taotluse tähtaegselt lahendamata. Kohus asub seisukohale, et kaebajal kohtueelne kord läbitud ning tal oli õigus pöörduda halduskohtusse.

(II)

6. Kaebaja taotleb Tallinna Vangla poolt õigusvastaselt tekitatud kahju 13 000 euro hüvitamist ajavahemikul aprill 2008 kuni september 2008; september 2009 kuni oktoober 2009; jaanuar 2010 kuni veebruar 2010; 23.02.2012-09.11.2012; ja 27.12.2012 kuni oktoober 2013, kokku 26 kuud.

7. Vastustaja on seisukohal, et kaebus on ajavahemike aprill-september 2008, septemberoktoober 2009 ja jaanuar-veebruar 2010 osas esitatud tähtaja rikkumisega, kuna käesoleval juhul seisnes kaebuse esitaja väidetav mittevaraline kahju ebapiisavast põrandapinnast ning alandavatest ja ebainimlikest elamisja pesemistingimustest tekitatud mittevaralises kahjus, siis pidi see kahju olema kaebuse esitajale tuntav vahetult, Tallinna Vanglas viibimise ajal. Tallinna Vangla seisukohta kinnitab ka Riigikohtu 23.03.2005 lahend nr 3-3-1-86-04, milles halduskolleegium märkis, et vastutuse aluseks on õigusvastane tegu ise, mitte sellest teadasaamine. Vastustaja on seisukohal, et käesoleval juhul tuleb nõude esitamise tähtaega hakata arvestama hetkest, kui kaebuse esitaja oma väidetavaid kannatusi reaalselt tajuma sai hakata ja sai vanglale nõude esitada. Vangla ei tea ühtegi mõistlikku põhjust, mis takistas kaebuse esitajal pöörduda alandamise eest kahju hüvitamise nõudega vangla poole varem.

8. Kaebaja seevastu leiab, et kahju hüvitamise nõude võib esitada kümne aasta jooksul, mitte ainult kolme aasta jooksul alates ajast, kui isik sai teada kahjust. Kaebaja inimväärikus oli puudutatud väga sügavalt, kuid viibides Tallinna vanglas kinnitati kaebajale, et kinnipidamistingimused vastavad nõuetele ja kaebaja sai rikkumistele kinnitust alles 2014. aastal saabunud EIÕK kohtuotsuse teel (Tunis vs Eesti).

9. RVastS § 17 lg 3 kohaselt taotlus või kaebus tuleb esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates.

10. Riigikohus on oma otsuse nr 3-3-1-93-13 p-s 14 asunud seisukohale, et jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamise kaebetähtaeg hakkab enamasti kulgema, kui lõppes toiming, millega kahju tekitati. Kaebuse esitamise tähtaeg võib erandina hakata kulgema enne jätkuva toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahju lõplikust ulatusest teada varem.

11. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et kaebaja pidi juba Tallinna Vanglas ebainimväärsetes tingimustes viibimise ajal, saama teada talle Tallinna Vangla poolt tekitatud kahjust. Seega hakkas RVastS § 17 lg 3 alusel kaebaja kahjunõude aprillseptember 2008 esitamise tähtaeg kulgema hiljemalt september 2011, kahjunõude ajavahemiku september-oktoober 2009 eest oktoobris 2012 ning kahjunõude perioodi jaanuar-veebruar 2010 kohta hiljemalt veebruar 2013. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kaebaja pöördus kahjunõudega Tallinna Vangla poole alles 07.04.2014. Tulenevalt eeltoodust on kohus seisukohal, et I.K kaebus kahju hüvitamise nõudes ajavahemike aprill 2008 kuni september 2008; september 2009 kuni oktoober 2009; jaanuar 2010 kuni veebruar 2010, on esitatud tähtaega rikkudes ning lähtudes eeltoodust jääb kaebuses selles osas läbi vaatamata.

(III)

12. Kaebaja taotleb Tallinna Vangla poolt õigusvastaselt tekitatud mittevaralise kahju 13 000 euro hüvitamist seoses elamis-ja pesemistingimustega Tallinna Vanglas ajavahemikul 23.02.2012-09.11.2012; ja 27.12.2012 kuni oktoober 2013.

13. VangS § 45 lg 1 kohaselt kinnipeetava kamber peab vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas.

14. Kuni 31.12.2013 kehtinud VSKE § 6 lg 6 kohaselt kinnipeetavale on toas ette nähtud vähemalt 2,5 m² põrandapinda. VSKE § 7 lg 1 p-de 1-8 kohaselt toa või kambri sisustusse kuuluvad: ühevõi kahekordsed voodid; isiklike asjade hoiukoht; laud; istekoht igale kinnipeetavale; võimaluse korral valjuhääldi; riidenagi; võimaluse korral pesemiskoht; võimaluse korral WC.

15. RVastS § 9 lg 1 kohaselt füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Sama paragrahvi lõige kaks kohaselt mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude korral tuleb kindlaks teha, kas kaebajale on õigusvastase akti või toiminguga põhjustatud hingelisi või füüsilisi kannatusi, kas kahju on tekkinud haldusorgani õigusvastase kannatanu õigusi rikkuva süülise tegevuse tõttu, kas kahju tekkimise ja õigusvastase süülise tegevuse vahel on põhjuslik seos ning kas esineb mõni RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud kahju hüvitamise alus. Kui kas või üks nimetatud tingimustest puudub, ei kuulu kahju hüvitamise kaebus rahuldamisele.

16. VangS § 4¹ lg 1 kohaselt kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. PS § 18 kohaselt kedagi ei tohi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada. PS § 11 kohaselt õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust.

17. EIÕK artikkel 3 keelab piinamise, ebainimliku ja alandava kohtlemise. Ka PS § 18 kohaselt ei tohi kedagi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada. Euroopa Inimõiguste Kohus (edaspidi EIK) on nentinud, et riigil on kohustus tagada kinnipeetavale sellised elamistingimused, mis austavad inimese väärikust, ning et karistuse kandmise viis ja täideviimise meetodid ei tohi tekitada rohkem kannatusi ega kurnatust kui need, mis paratamatult vangistusega kaasnevad. Kuid inimväärikuse mõistel on oma kindel juriidiline sisu ning inimväärikuse alandamisega on tegemist tõsistel juhtudel. Mõiste sisu avamiseks tuleb pöörduda EIK praktika poole. Kvalifitseerimaks teguviisi väärkohtlemisena (sh ka inimväärikuse alandamisena) peab väärkohtlemine ületama teatud minimaalse raskustaseme. EIK on nentinud, et vangistusega kaasneb niikuinii teatud paratamatu ebamugavustunne, kuid kvalifitseerimaks inimväärikuse alandamisena, peab olema tegemist minimaalse raskusastme ületamisega. Nimetatud taseme tuvastamine on aga konkreetse kaasuse fakti ja asjaolude küsimus ning arvesse võetakse kohtlemise kestvust, füüsilist ja vaimset mõju isikule ning teatud juhtudel ka ohvri sugu, vanust ning tervislikku seisundit. Samuti on EIK leidnud, et hinnates minimaalse raskusastme kriteeriumi, tuleb arvestada asjaolude kumulatiivset efekti, mis tuleneb nii kinnipidamistingimustest ning kinnipidamise ajast.

18. Kaebaja palub kaebuses võtta vastu tema avaldus ja kohustada Tallinna Vanglat kaebajale välja maksma temale tekitatud mittevaralist kahju. Kaebaja taotleb kaebuses kohustada Tallinna Vangalt kaebajale välja maksma kompensatsioonina 500 eurot kuus iga Tallinna vanglas veedetud päeva eest. Kohtu hinnangul ei nähtu kaebusest, milles seisnes kaebajale mittevaralise kahju tekitamine. Tallinna Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses märgib kaebaja, et kambris liikuda oli võimatu, mistõttu kaebaja oli sunnitud olema sundasendis.

19. Vastustaja on seevastu seisukohal, et Tallinna Vangla tegevuses kaebuse esitaja vanglasisesel paigutamisel puudub õigusvastasus, sest kaebajale on olnud tagatud õigusaktides ettenähtud põrandapind.

20. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibis erinevates kambrites, mille põrandapind isiku kohta jäi vahemikku 2,63-8,80 m². Kirjeldatu alusel oli kaebajale tagatud VSKE § 6 lg-s 6 ettenähtud põrandapind. Vastustaja vastuses märgitud tabelist (tl 52) nähtub, et 183 päeval jäi kaebaja isiklik ruum kambris st põrandapind alla 3 m² ja 387 päeval jäi kaebaja isiklik ruum kambris st põrandapind vahemikku 3,08-8,8 m², sh 33 päeval oli kambri pind üle 4 m². Riigikohus leidis lahendis nr 3-4-1-9-14, et põrandapind 2,5 m² ei pruugi automaatselt riivata kinnipeetava õigusi, õiguste rikkumist ebapiisava ruumiga tuleks vaadata kontekstis teiste kinnipidamise tingimustega. EIK on põhimõtteliselt samal seisukohal, et 4 m² põrandapinda on soovituslik määr ning alla 3 m² põrandapinna puhul võib tegemist olla artikli 3 rikkumisega.

21. Vastustaja vastusest nähtub, et kaebuse esitaja viibis ajavahemikel 23.02.2012 – 18.09.2012 ja 27.12.2012-31.10.2013 Tallinna Vangla suletud osakonnas ning ajavahemikul 19.09.2012-09.11.2012 avatud osakonnas, kus kaebajal oli võimalus alates äratusest kuni öörahuni viibida väljaspool kambrit, kasutada korra nädalas spordisaali, osaleda kambrivälistest tegevustes ning soovi korral igapäevaselt helistada.

22. Kaebaja väitel võimaldati dušši kasutada üks kord nädalas, mis oli ilmselgelt ebapiisav hügieeninõuete järgimiseks. Vastustaja on seisukohal, et kuna kaebuse esitaja ei ole pöördunud vangla poole kaebusega, et ta oleks jäänud ettenähtud pesemiskorrast ilma, siis

on vangla tegevus olnud õiguspärane. Vastustaja selgituse kohaselt oli kaebajal võimalik ligipääs voolavale veele ning võimalus veekeedukannuga vett soojendades lisaks duši all käimisele teostada esmaseid hügieenitoiminguid ka kambris. Mistõttu kaebaja väide, et vangla tegevusest kannatas tema hügieen, paljasõnaline. VangS § 50 lg üks kohaselt kinnipeetav peab hoolitsema oma isikliku hügieeni eest. Sama paragrahvi lõige kaks kohaselt vähemalt üks kord nädalas, samuti vanglasse vastuvõtmisel võimaldatakse kinnipeetavale saun, vann või dušš. Kohus tuvastas, et poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kaebajale võimaldati duši kasutamist üks kord nädalas vastavalt VangS § 50 lg 2 sätestatule.

23. Kaebaja märgib, et telefoni võimaldati kasutada üks kord nädalas viis minutit, mis takistas normaalset perega suhtlemist. VangS § 28 lg 1 kohaselt on kinnipeetaval õigus kirjavahetusele ja telefoni (välja arvatud mobiiltelefoni) kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused. Kirjavahetus ja telefoni kasutamine toimub vangla sisekorraeeskirjades sätestatud korras. VSKE § 51 lg 2 kohaselt kinnipeetavale võimaldatakse telefoni kasutada vähemalt üks kord nädalas. Telefoninumbri valib kinnipeetav või selleks määratud teenistuja. Täpsem telefoni kasutamise aeg ja kestus nähakse ette vangla kodukorras. Vastustaja on seisukohal, et kuna kaebaja ei ole pöördunud vangla poole kaebusega, et vangla oleks rikkunud tema õigust helistamisele, mistõttu on tegemist tagantjärgi esitatud kaebusega

24. Kohtule esitatud tõendist (tl 60) nähtub, et kaebaja on korduvalt kasutanud lühiajalise kokkusaamise võimalust oma perekonnaga.

25. Kaebaja väitel hoiti teda 23 tundi ööpäevas lukustatud kambris va üks tund jalutamist, puudus igasugune kambriväline tegevus ning ei võimaldatud tegeleda kehakultuuriga. Vastustaja juhib tähelepanu, et tulenevalt VangS § 90 lg 3 kohaselt vahistatut hoitakse ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Eraldi hoitakse vahistatuid, keda süüdistatakse ühes ja samas kriminaalasjas. Vastustaja väitel ei ole Tallinna Vanglas kambrite kaupa vahistatute spordisaalis käimine võimalik ajalise ressursi piiratuse tõttu. Spordisaali kasutamisest ja toimuvatest üritustest saavad osa võtta vaid vangla elusektsioonides paiknevad kinnipeetavad.

26. Vastustaja vastusest kaebusele nähtub, et kambrites, milles kaebuse esitaja viibis, oli osaliselt avatav aken, mis võimaldas ruume hõlpsasti ventileerida ning tagas kambri loomuliku valgustatuse. Täiendava kunstliku valgusallikana oli kambrite laes kaks valgustit, kaks seinalampi. Kambrites oli sundventilatsioon. Nõutava temperatuuri kindlustas kambrites keskküttesüsteem. Kambrites oli magamisruumist eraldatud ja veega WC ning kraanikauss. Võimaldati duši kasutamist. Voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus. Igal vahistatul oli oma voodikoht, oma padi, tekk, madrats ja voodipesu. Ajavahemikul 22:00 – 06:00 oli vanglas öörahu, mis tähendab, et iga isik sai korralikult välja puhata.

27. Ühtlasi märgib vastustaja, et vahistatutele, s.h kaebajale oli tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja neile, kelle suhtes ei olnud rakendatud suhtlemispiiranguid, ka suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus, helistamine, lühiajalised kokkusaamised) ning lühiajalise kokkusaamise võimalust. Vahistatutel oli ca iga kahe nädala tagant võimalus laenutada Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid ning vangla väljastas vahistatutele ajalehti. Loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Vahistatutel oli lubatud saada pakke. Sisseoste võimaldati vahistatutel sooritada reeglina kaks korda kuus. Usuliste

vajaduste rahuldamiseks oli võimalus kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga. Vahistatute käsutuses olid ka vangla sotsiaaltöötajad, psühholoogid ning meditsiinipersonal. Vahistatute toitlustamise kolm korda päevas tagas vangla. Vahistatutele võimaldati iga päev värskes õhus jalutamist (ajavahemikul 02.06.-31.08. võimaldati vahistatutele ja kinnipeetavatele 2 jalutuskäiku päevas).Seega vastustaja hinnangul ei saanud vangistustingimused ületada nõutavat minimaalset raskusastet, sest need olid ja on Tallinna Vanglas vähemalt rahuldaval tasemel

28. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja ei ole rakendanud kõiki esmaseid õiguskaitsevahendeid, st püüdnud ära hoida kahju tekkimist. Kui kaebuse esitaja leidis, et talle tagati Tallinna Vanglas viibides ebapiisavad elamisja pesemistingimused, siis oli kaebajal võimalik pöörduda koheselt vangla poole vastavasisulise märgukirja või selgitustaotlusega, kuid kaebaja seda teinud ei ole, vaid on esitanud vanglale koheselt kahju hüvitamise taotluse. Kohus märgib, et kaebaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et kaebaja oleks pöördunud Tallinna Vangla poole märgukirjaga seoses kambris valitsenud ruumipuudusega ebainimlike elamisja pesemistingimustega. Kaebaja on vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses ise kinnitanud, et kinnipidamistingimuste rikkumistest sai ta teada 2014. aastal saabunud EIÕK lahendist (Tunis vs Eesti).

29. Tulenevalt eeltoodust kohus ei tuvastanud käesolevas asjas õigusvastast toimingut, kaebaja inimväärikuse alandamist ega ka tekkinud kahju ning eeltoodust lähtudes jääb kaebus mittevaralise kahju hüvitamise nõudes ajavahemiku 23.02.2012-09.11.2012; ja 27.12.2012 kuni oktoober 2013 eest rahuldamata.

Menetluskulud

30. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuselt on riigilõiv tasutud 21.08.2014 (tl 47). Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 neljandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

(digitaalselt allkirjastatud) Ülle Polluks kohtunik

3-14-51175/31 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

Legislator summary

Legislator headnote

Keywords

Related Decisions

Need to analyze how this precedent applies to your matter?

Full text