3-13-1412/127 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Kaire Pikamäe ja Ruth Plaks Otsuse tegemise aeg ja koht 9. detsember 2014, Tallinn Haldusasja number 3-13-1412 Haldusasi NS kaebus Kristiine Linnaosa vanema 08.05.2013 korralduse nr 76 tühistamiseks ja taotluse uuesti läbivaatamiseks kohustamiseks Menetlusosalised Kaebaja – NS, esindaja adv Valli Murde Vastustaja – Tallinna linn, esindajad Anne Sundja ja Ulvi Klaar Kolmas isik – MS, esindaja adv Risto Käbi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 17. märtsi 2014. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus NS apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine 01.12.2014

RESOLUTSIOON 1. Jätta NS apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 17. märtsi 2014. a otsus haldusasjas nr 3-13-1412 muutmata. 2. Rahuldada vandeadvokaadi vanemabi Valli Murde taotlus ja määrata tema poolt NS-le osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks 504 eurot ning riigi õigusabi kulude suuruseks 132,48 eurot. 3. Rahuldada vandeadvokaat Risto Käbi taotlus ja määrata tema poolt MS-ile osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks 345,60 eurot. 4. Jätta NS ja MS-i menetluskulud riigi kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse hiljemalt 8. jaanuaril 2015 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

3-13-1412 2(9) lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. NS peeti 24.05.2012 kinni kahtlustatuna narkootilise aine ebaseaduslikus käitlemises ja tunnistati Harju Maakohtu 05.11.2012 otsusega süüdi karistusseadustiku § 184 lg 2 p 2 järgi ning talle mõisteti karistuseks 6 aastat vangistust. Tallinna Ringkonnakohus ei muutnud 05.02.2013 otsusega Harju Maakohtu otsust ning Riigikohtu kriminaalkolleegium jättis 13.05.2013 määrusega NS kaitsja kassatsiooni menetlusse võtmata. NS viibib alates 24.05.2012 Tallinna Vanglas ning vabaneb vanglast 24.05.2018, tingimisi võib vabaneda 24.05.2015. 2. NS esitas 12.11.2012 Harku ja Murru Vanglale taotluse võimaldada kasvatada oma sündivat last vangla emade-laste osakonnas. 14.11.2012 pöördus NS eestkosteasutuse poole avaldusega, milles märkis, et on rase ning soovib eestkosteasutuse nõusolekut 2013. a veebruaris sündiva lapse kasvatamiseks vangla emade-laste osakonnas. 3. Kristiine Linnaosa Valitsus vastas 20.12.2012 kirjaga nr 5-10.2-4/3078.4 Harku ja Murru Vanglale ja NS-le, et eestkosteasutus ei saa hetkel anda nõusolekut ega hinnata ema ja sündimata lapse võimalikke erivajadusi. Vastuse kohaselt on NS korduvalt kriminaalkorras karistatud narkootiliste ainete ebaseadusliku käitlemise eest, lisaks ka mitmel korral väärtegude eest. NS ei ole tulnud oma eluviisidest tulenevalt toime oma laste kasvatamisega. NS viis poega elavad vanavanemate juures Valgevenes. 01.06.2006 sündinud tütre suhtes on NS-l vanemaõigused ära võetud. Eelnevate laste suhtes vanemakohustuste mittetäitmise põhjal võib väita, et NS ei ole suuteline ega soovi vanemakohustusi täita. Puudub alus arvata, et ta muudaks oma eluviisi pärast vabanemist. Kuigi vanglas on loodud tingimused väikelapsega koos elamiseks, ei ole see siiski lapsele parimaks kasvukeskkonnaks ja tagatud ei ole võimalused lapse igakülgseks arenguks ja abi osutamiseks. 4. NS sünnitas 06.02.2013 poja (MS), kes paigutati ajutiselt väikelaste turvakodusse. NS esitatud lapse sünni registreerimise avalduses näidatud lapse isa MA, keda on 2012-2013 korduvalt karistatud erinevate rikkumiste (sh narkootiliste ainete tarvitamise) eest, toimetati 10.05.2012 karistust kandma. Harju Maakohtu 16.04.2013 määrusega tsiviilasjas nr 2-13-16758 määrati Tallinna linna avalduse alusel lapse ajutiseks eestkostjaks Kristiine Linnaosa Valitsus. 5. NS esitas 11.02.2013 Kristiine Linnaosa Valitsusele veelkord palve lubada tal MS-iga Harku ja Murru Vanglas koos elada. 6. 14.02.2013 esitas NS Tallinna Halduskohtule kaebuse, paludes tunnistada lapse emalt äravõtmise toiming õigusvastaseks, kohustada Tallinna linna viivitamata tagastama MS emale ja kohustama Tallinna linna andma haldusakt, millega antakse nõusolek lapse elamiseks vanglas koos emaga. Tallinna Halduskohtu 30.04.2013 määrusega haldusasjas nr 3-13-327 kinnitati kompromiss, mille kohaselt täpsustab NS oma 12.11.2012 taotlust MS-i andmetega ning Kristiine Linnaosa Valitsus lahendab hiljemalt 08.05.2013 NS taotluse elada vanglas koos MS-iga kuni lapse kolme aastaseks saamiseni, kusjuures otsuse tegemisel analüüsitakse ka kaebaja väiteid ja uusi asjaolusid, mis on ilmnenud kohtumenetluse käigus.

3-13-1412 3(9) 7. Kristiine Linnaosa vanema 08.05.2013 korraldusega nr 76 ei antud NS-le nõusolekut MS- i viibimiseks koos emaga vanglas. 11.04.2013 Tallinna Vangla edastatud isikuarve väljavõttest nähtuvalt on NS viimastel raseduskuudel ostnud regulaarselt tubakatooteid. NS on korduvalt kriminaalkorras karistatud narkootiliste ainete ebaseadusliku käitlemise eest, lisaks ka mitmel korral väärtegude eest. Ühtlasi on karistatud kriminaalkorras ka väidetav lapse isa MA. NS ei ole varem nõuetekohaselt hoolitsenud oma laste kasvatamise eest. NS on tööl käinud katkematult ainult vangistuses olles, mistõttu on ebausutavad tema väited oma Valgevenes elavate laste majandusliku toetamise kohta. NS on enne karistuse kandmisele asumist vahetanud tihti oma elukohta ning tal puudub pärast vanglast vabanemist elukoht, kuhu lapsega minna. Ka ei ole NS õigeaegselt pikendanud dokumente, mistõttu jäi laps ilma ravikindlustusest. NS ei ole suutnud täita vanemakohustusi MS-i suhtes määral, mis tagaks lapse heaolu ja tema eest hoolitsemise perioodil, mil ta viibib vangistuses. Isik ei ole teinud toiminguid, et tagada lapse eest hoolitsemine teiste temale lähedal olevate isikute poolt viisil, mis tagaks lapsele igakülgse heaolu. NS tegevusetus on tõlgendatav kui soovimatus ja suutmatus täita vanemakohustusi MSi suhtes. Kuna isik ei ole täitnud oma eelneva kuue lapse suhtes vanemlikke kohustusi, võib arvata, et ta ei ole suuteline ega soovi täita vanemakohustusi edaspidi ka MSi suhtes ning tema lubadused on paljasõnalised. Ka ei suutnud NS täita lapse eest hoolitsemise kohustust haiglas. Kui NS ei vabane vanglast ennetähtaegselt, tuleks laps temast lahutada hiljem, sest laps saaks ema juures viibida kuni 3- aastaseks saamiseni. Lapse korduv ümberpaigutamine ei ole lapse huvides, sest kahjustaks teda emotsionaalselt ülemäära, sest siis tuleks tal kohaneda üksinda inimestega, kellega ta sel hetkel puutub elus esimest korda kokku. Kuigi vanglas on loodud tingimused emadele ja väikelastele, ei ole see siiski lapsele parimaks kasvukeskkonnaks, kus saaks tema vajaduste eest parimal viisil hoolitseda. Väikeste lastega emadele on loodud mitmeid eeliseid võrreldes teiste kinnipeetavatega. Sellest võib järeldada, et taotledes last enda juurde vanglasse, võib NS pidada silmas eelkõige enda heaolu. 8. NS esitas 17.06.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse nõudega Kristiine Linnaosa vanema 08.05.2013 korraldus nr 76 tühistada ning kohustada taotlust uuesti läbi vaatama. Lapse viibimine eraldi tema emast ei ole lapse huvides. Vanema ja lapse suhete otsustamisel on prioriteediks Eesti Vabariigi lastekaitse seaduse (edaspidi LaKS) § 3 kohaselt lapse huvid. Lapse huvides on olla hoolitsetud ja kasvatatud oma bioloogilise ema poolt. Puuduvad andmed, mille alusel saaks väita, et lapse elu või tervis oleks ohus kaebaja ebaseadusliku tegevuse pärast. Nimetatud asjaolusid ei ole toodud ka vaidlusaluses korralduses. Korraldus ei ole piisavalt kaalutletud.

Lapse äravõtmise põhjenduseks ei saa lugeda seda, et kaebaja ei puhastanud kordagi 24 tunni jooksul pärast sünnitust lapse silmi ja naba. Ka ei ole vastustaja mõistnud äsja sünnitanud naise tervislikku seisundit. Ühestki õigusaktist ei tulene äsja sünnitanud naisele kohustust lapse silmade ja naba puhastamiseks. Ka ei esitanud vastustaja viivitamatult kohtule avaldust vanemaõiguste piiramiseks lapse suhtes, kuigi selline kohustus tuleneb perekonnaseaduse (PKS) § 135 lg-st 4. Vastustaja esitas avalduse alles 15.04.2013, s.o kaks ja pool kuud pärast lapse emalt äravõtmist.

Vangistusseaduse § 54 lg 1 kohaselt sisustatakse rasedate naiste jaoks vanglas eraldi ruumid ja korraldatakse laste eest hoolitsemine. Emal ja kuni kolmeaastasel (kaasa arvatud) lapsel võimaldatakse ema taotlusel ja eestkosteasutuse nõusolekul elada koos. Harku ja Murru Vanglas on loodud kõik vajalikud tingimused emadele ja väikelastele kooselamiseks.

9. Tallinna linn vaidles kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata.

10. MS vaidles kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata.

3-13-1412 4(9)

LaKS § 3 kohaselt tuleb seada esikohale lapse huvid. Lapse huvides ei saa olla elada mõned aastad emaga vanglas, et seejärel jääda hooletusse ja jõuda tagasi lastekodusse. Laps vajab kasvatamiseks stabiilset keskkonda ja tugiisikuid, kuid kaebaja ei ole tõenäoliselt suuteline seda lapsele pakkuma. Kaebaja etteheited seoses menetluse läbiviimise õiguspärasusega, sh hooldusõigust puudutava menetluse alustamisega, ei oma tähtsust lapse vanglasse lubamise nõusoleku andmise otsustamise menetluses.

Vabaduses viibides ei ole kaebaja suuteline tagama lapsele eluks vajalikku ning kaebaja vastupidised hinnangud on ebarealistlikud. Kaebajal puudub vabaduses elukoht, seaduslik sissetulek ja muud lapse kasvatamise hädavajalikud eeldused.

Vastutustundliku lapsevanemana oleks kaebaja asunud tegelema lapse eestkoste küsimusega. Kaebaja ei ole pidanud vajalikuks seda teha. Kaebaja seisukoht, nagu võiks lapse eestkostja sobivaks kandidaadiks olla kaebaja eksabikaasa, kes on süüdi mõistetud tapmise eest, näitab ebatõsist suhtumist oma lapse elu kujunemisse.

Seda, et kaebajal ei ole säilinud suhteid varasemate Valgevenes elavate lastega, kinnitab asjaolu, et Valgevene võimud otsivad ametlikke kanaleid pidi taga kaebaja laste sünnitunnistusi ning kirjas märgitakse, et ema asukoht ei ole neile teada. Kaebaja ei ole olnud aus oma varasemaid lapsi puudutavate andmete esitamisel, mistõttu on raske uskuda tema väidet, et ta on end muutnud.

11. Tallinna Halduskohus jättis 17.03.2014 otsusega kaebuse rahuldamata. 11.1. Vangistusseaduse § 54 lg 1 sätestab, et emal ja kuni kolmeaastasel (kaasa arvatud) lapsel võimaldatakse ema taotlusel ja eestkosteasutuse nõusolekul elada koos. Sama paragrahvi lõige kaks sätestab, et vanglateenistus tagab emale sideme säilimise üle kolme aasta vanuse lapsega, kui see ei häiri lapse normaalset kasvatamist ega avalda talle kahjulikku mõju. Nimetatud normide koosmõjust tuleneb, et alates neljandast eluaastast tagatakse lapsele küll sideme säilitamine emaga, kuid ei võimaldata lapsel ja emal vanglas koos elada. Kolmas isik on sündinud 06.02.2013, seega tuleks alates 06.02.2017 (kolmanda isiku nelja-aastaseks saamisel) tagada kolmandale isikule elukoht väljaspool vanglat. Kaebaja vabaneb Harju Maakohtu 05.11.2012 otsuse kohaselt vangistusest alates 24.05.2018 ning ta võib kõige varem tingimisi vabaneda alates 24.05.2015. Seega on võimalus, et ajaks, mil kolmas isik saab neli aastat vanaks, ei ole kaebaja vanglast vabanenud ning kaebajal ei ole võimalik isiklikult kolmanda isiku eest hoolitseda. 11.2. Nõusoleku andmisel tuleb esikohale seada lapse huvid (LaKS § 3, PKS § 123). Vaidlustatud haldusaktist nähtub, et vastustaja on nõusoleku andmisel seadnud esiplaanile lapse huvid ning on seega määranud kaalutluse eseme õiguspäraselt. Harju Maakohtu 27.09.2013 määrusega tsiviilasjas nr 2-13-16758 on peatatud kaebaja vanema hooldusõigus kolmanda isiku suhtes ja määratud kolmanda isiku eestkostjaks vastustaja. Määrus kehtib alates kohtumääruse teatavaks tegemisest eestkostjale. Seega on kohtuotsuse tegemise ajal lapse õigus igapäevasele hooldusele tagatud ning last ei ohusta otsene oht jääda hooldamata. 11.3. Vaidluse all ei ole vastustaja toiming kaebaja ja kolmanda isiku eraldamisel. Selle toimingu õigusvastasuse tuvastamise nõuet ei ole kohtule esitatud iseseisvalt ega teiste nõuetega kaasuvalt. Asjaolust, et kaebaja ja kolmas isik eraldati 07.02.2013 teineteisest, ei tulene vastustaja kohustust anda nõusolek lubada lapsel elada koos emaga vanglas. Tähtsust ei oma ka see, millal esitas vastustaja avalduse maakohtule kaebajalt lapse hooldusõiguse äravõtmiseks. 11.4. Kuigi PKS § 116 lg 2 sätestab, et vanemal on õigus ja kohustus hoolitseda oma alaealise lapse eest, ei ole tegemist absoluutse õigusega, mida ei võiks lapse huvides kitsendada. Lapsele,

3-13-1412 5(9) eelkõige imikule on vanema, sh ema lähedus sotsiaalses, füüsilises ja vaimses arengus oluline, kuid võib esineda olukordi, kus lapse muud huvid võivad kaaluda üles vajaduse elada oma bioloogilise vanemaga koos. Vastustaja on hinnanud põhjalikult, et arvestades kaebaja varasemat käitumist, ei ole kaebaja suuteline ega võimeline täitma oma vanemakohustusi, mistõttu ei saa pidada tõenäoliseks, et kaebaja asub vanglast vabanedes oma poega kasvatama. Kohus nõustub vastustaja kaalutlustega. Vastustaja on kaebaja varasematest teguviisidest teinud järeldusi, milline võiks olla kaebaja käitumine edaspidi pärast vanglast vabanemist ning selliselt järelduste tegemine on lubatav. Arvestades seda, et kaebajat on juba korduvalt kriminaalja väärteokorras narkootikumidega seotud süütegude tõttu karistatud, talt on ühe lapse suhtes juba vanemlikud õigused ära võetud ja ta ei ole vaatamata sellele oma eluviise muutnud, on õigustatud vastustaja kartus, et sarnane käitumismuster võib jätkuda ka tulevikus. Kohus peab kaebaja kohtuistungil antud ütlusi, et ta seekord muudab end, ebausutavaks, kuna tegemist ei ole esmakordse seaduserikkumisega ega vanemakohustuste rikkumisega ning asjaoludest ei nähtu, mille poolest erineb praegune olukord oluliselt varasemast. Ema poolne narkootikumide tarvitamine ning halb eluviis võib viia ema suutmatuseni tagada lapsele piisav heaolu. Ebatõenäoline on, et kaebajal oleks võimalik kasutada vanglas narkootikume. Arvestades asjaolu, et kaebaja ei ole muutnud pärast korduvat karistamist oma eluviise, võib pidada tõenäoliseks, et kaebaja pöördub vanglast vabanedes sama eluviisi juurde tagasi. Kaebajat ei ole mõjutanud varem oma eluviisi muutma asjaolu, et ta ootas last. 01.01.2006 lapse sünnitamisel tuvastati kaebajal narkootikumide tarvitamise tunnused. Ka varasemate laste saamine ei ole kaebajat sundinud oma eluviise lapsesõbralikuks muutma. 11.5. Nelja-aastase lapse emast lahutamine ja täiesti erinevasse elukeskkonda paigutamine võib last oluliselt traumeerida. Kaebaja pole leidnud lapse eest hoolitsevat isikut ajaks, mil laps ei saa enam vanglas viibida. Kaebaja kinnitas kohtuistungil, et ta ei hakka sellist isikut otsima enne, kui on selgunud, et ta vanglast ennetähtaegselt ei vabane. Kaebaja väited eestkoste korraldamise kohta on paljasõnalised ega vasta ka lapse huvidele. Olukorras, kus ligikaudu aasta jooksul ei ole kaebajal õnnestunud saada nõusolekut lapse lubamiseks vanglasse enda juurde, võiks pidada vanema poolt hoolivaks käitumiseks eelkõige seda, kui lapse hooldamine lähisugulase (näiteks kaebaja ema) poolt on korraldatud sõltumata nõusoleku saamisest või selle saamise ajast. Kaebaja ennetähtaegne vabanemine vanglast on ebatõenäoline, sest kaebajal puudub kindel tööja elukoht, tema suhtes on esitatud kuriteoteade, mistõttu ei ole välistatud karistusaja pikenemine veelgi. Lapse huvides ei ole emast veel kord eraldamine. 11.6. PKS § 116 lg-st 2 tulenev vanema isikuhoolduse kohustus hõlmab kõiki vajalikke toiminguid, mida tuleb vanemal teha oma lapse hooldamiseks, sh lapse puhastamine, riietamine, toitmine, turvalisuse tagamine jms. Seega pidi kaebaja sünnitamise järel lapse eest hoolitsema. 11.7. Vastustaja kahtlus, et kaebaja ei pruugi olla huvitatud kolmanda isiku hooldamisest tulevikus, kuna ta ei ole seni käitunud vastutustundliku lapsevanemana, on põhjendatud. Kaebaja ei ole seni maksnud kolmandale isikule ega ka 2006. aastal sündinud lapsele elatist ega hoolitsenud laste eest mingil sobival moel. Kaebaja seletused, miks ta soetas vangla kauplusest rasedana tubakatooteid, on vastuolulised. 11.8. Arvestades, et vangla erineb elukeskkonnana oluliselt tavapärasest mudilase elukeskkonnast ning laps tuleks sellises eas lahutada oma emast, võib see tekitada lapsele väga traumaatilise kogemuse, mida on lapsele praegu stabiilset elukeskkonda tagades võimalik vältida. Kaebaja väiteid elu muutmise, lapse elu korraldamise ja vanglast ennetähtaegse vabanemise võimaluste kohta võib kaebaja varasemaid karistusi, käitumismaneere ja teiste laste eest hooldamise kogemust koostoimes arvestades pidada paljasõnaliseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-13-1412 6(9) 12. NS palub apellatsioonkaebuses halduskohtu 17.03.2014 otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada. 12.1. Vaidlust ei ole selle üle, et apellandil on veel viis last, kellest neli on isapoolsete vanavanemate ülalpidamisel ja kasvatamisel Valgevene Vabariigis. Viies laps elab käesoleval ajal hooldusperes, sest Harju Maakohtu 11.02.2008 määrusega tsiviilasjas nr 2-07-17714/21 võeti apellandilt vanemlikud õigused. Vaidlust ei ole ka apellandile määratud karistuste üle ega eelmiste laste eest hoolitsemise kohustuse rikkumise üle. 12.2. Halduskohus on jätnud aga arvesse võtmata asjaolu, et MS-i emalt äravõtmine oli õigusvastane. Seda asjaolu tulnuks lapse emaga koos elamise taotluse lahendamisel arvesse võtta. Haldusasja nr 3-13-327 arutamise käigus selgus, et vastustaja ei ole teadlik, kelle korraldusel ja mis alusel laps emast eraldati. Vaidlustatud otsus on peaaegu identne 20.10.2012 otsusega ning käesoleval juhul on vastustaja püüdnud tagantjärele halduse vigu õigustada. 12.3. Halduskohus ei lähtunud lapse huvidest ega arvestanud kaebaja huvi. Lapse eraldamine emast järgmisel päeval pärast tema sündi kahjustab tema võimalust saada tervislikku toitu (rinnapiima). Tarbijakaitseamet ei kontrolli piisavalt imikute toidusegusid. Lastekodus kasvades on ohud lapse immuunsüsteemi nõrgenemisele seetõttu oluliselt suuremad. 12.4. Vangla lasteosakonna elutingimused ei erine absoluutselt lastekodu elutingimustest, kuid vanglas saab laps lisaks kasvada koos emaga. Arvestades seda, et lapse ja ema vahel on väga tugev bioloogiline seos, on ilmselge, miks LaKS § 27 lg-s 1 sätestatut kohaldatakse äärmisel juhul, kui on tuvastatud, et eraldamine on lapse huvides või kui laps on hädaohus ja lahutamine vältimatu. 12.5. Vangla kontrolli all oleks apellant hoolitsenud lapse eest ning spetsialistide abil tugevdanud motivatsiooni korraldada oma elu seaduskuulekalt. Kohus ületähtsustas kaebaja minevikku ning jättis arvestamata apellandi eesmärgi ja motivatsiooni. Mõistlik inimene ei soovi eluaegselt kuritegusid toime panna ning kanda selle eest karistusi. Apellant soovib väga muuta oma elu, kuid vajab selleks spetsialistide abi. Apellant teadvustab enda probleeme ning on motiveeritud nende põhjustest vabanema. 12.6. Maakohtu 27.09.2013 määrusele viitamine pole põhjendatud, sest viidatud kohtuasjas polnud kaebajal esindajat ning tema huvid jäeti tähelepanuta. 13. Tallinna linn vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata, leides, et halduskohtu otsus on põhjendatud ja õiguspärane. Otsuse tegemisel puudus võimalus ja vajadus hinnata vastustaja tegevust sünnitusmajas MS-i emast eraldamisel. Asjaolust, et kaebaja ja kolmas isik eraldati 07.02.2013 teineteisest, ei tulene vastustaja kohustust anda nõusolek lubada lapsel elada koos emaga vanglas. Lapse eraldamise toiminguid on kaebaja juba kohtus varem vaidlustanud ning sama nõudega kohtusse pöörduda ei saa. Halduskohus on lähtunud lapse huvidest. Kohus on viidanud PKS § 116 lg-le 2, leides, et kuigi vanemal on õigus ja kohustus hoolitseda oma alaealise lapse eest, ei ole tegemist absoluutse õigusega, mida ei võiks lapse huvides kitsendada. Lapsele, eelkõige imikule, on vanema, sh ema lähedus sotsiaalses, füüsilises ja vaimses arengus oluline, kuid võib esineda olukordi, kus lapse muud huvid võivad kaaluda üles vajaduse elada oma bioloogilise vanemaga koos. Kohus on analüüsinud kõiki apellandist tulenevaid võimalikke ohte lapse heaolule ja turvalisusele, juhtides tähelepanu ka sellele, et oluline ei ole tagada lapse heaolu ainult neljal esimesel eluaastal, vaid ka sel perioodil, mil apellant jätkab karistuse kandmist ja mil laps vanusest tulenevalt ei saa enam olla koos temaga kinnipidamisasutuses. Apellant ei ole aktiivselt otsinud võimalusi lapse elu

3-13-1412 7(9) korraldamiseks väljaspool kinnipidamisasutust. Tulevikus kaebajal sellise huvi tekkimist ei saa pidada tõenäoliseks. Asjas ei ole esitatud tõendeid, mis aitaks kinnitada kaebuse esitaja väiteid oma probleemide teadvustamise kohta või näitaks tema motiveeritust probleemide põhjustest vabaneda. 14. MS palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja jääb varasemate vastuväidete juurde. Ringkonnakohtul tuleb jätta tähelepanuta väited, mida varasemas menetluses ei ole esitatud. Lapsega seotud tsiviilõiguslikku tähendust omavad menetlused ja toimingud, samuti vastustaja toimingud lapse eraldamisel emast pärast sündi ei ole käesoleva menetluse seisukohalt olulised. Kui kaebaja ei nõustunud sellega, milliseid nõudeid halduskohus kaebust menetlusse võttes menetlema asus, tulnuks sellele esitada vastuväide kohe. Halduskohus ei ole menetlusnorme rikkunud. Halduskohus ei ole tõendeid kaebajat iseloomustavate faktide tuvastamisel valesti hinnanud. Kaebaja väited ellusuhtumise muutmise kohta on paljasõnalised. Kuna asjas ei ole esitatud tõendeid apellandi väidetava elumuutuse kohta, siis ei saanud kohus neid ka hinnata ja vastavaid asjaolusid tuvastada. Kohus ei saanud jätta arvestamata ülekaalukat tõendipagasit, mis iseloomustavad apellanti pika perioodi jooksul lapsevanema kohustusi varem korduvalt mitte täitnud isikuna ja lapsevanemaks sobimatute eluviisidega isikuna. Kuna prognoos kaebaja ja kolmanda isiku suhete kohta on see, et kaebaja oma kohustusi lapse suhtes väga tõenäoliselt tulevikus (vanglast vabanedes) ei täida, oleks kolmanda isiku vanglasse elama lubamine eesmärgitu. Lapsel puudub huvi elada mõned aastad oma emaga ning luua lähedane suhe, et siis saada temast eraldatud ja kasvada ikkagi teiste isikute hoole all. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 15. VangS § 54 lg 1 teises lauses sätestatud eestkosteasutuse nõusolek on ringkonnakohtu arvates avalik-õiguslikku laadi. Selline eestkosteasutuse nõusolek on vajalik sõltumata sellest, kas ema on vanemakohustusi täitnud või mitte ning kellele kuulub kuni nelja-aastase lapse hooldusõigus. Eestkosteasutuse nõusolek on seega vajalik ka juhul, kui tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras on lapse eestkostjaks määratud muu isik, mitte lapse ema või eestkosteasutus. Vaidluse lahendamine on seetõttu halduskohtu pädevuses. 16. Vaidlustatud haldusakti andmisel oli eestkosteasutusel kaalumisruum ning vastustaja pidi, nagu halduskohus õigesti selgitas, lähtuma eelkõige lapse huvidest. Vaidlustatud haldusakt on ringkonnakohtu hinnangul õiguspärane. Korraldusest nr 76 nähtub, et arvesse on võetud kaebajale mõistetud karistuse kestust ja sellest tulenevalt asjaolu, et oodatavalt ei vabane kaebaja vanglast enne lapse nelja-aastaseks saamist, mistõttu tuleb laps sellisel juhul hiljem emast lahutada. Arvesse on võetud ka seda, et lapse eest hoolitseda ei soovi ükski teine lähedane ning kaebajal puudub vanglast vabanemisel kindel elukoht ja töökoht, samuti ei ole kaebaja eelmise viie poja ja ühe tütre kasvatamisega enne vanglasse minemist tegelenud. Sellises olukorras on suur oht, et lapse heaolu võib sattuda ohtu. Ringkonnakohus peab neid kaalutlusi asjakohasteks. 17. Küsimus sellest, kas lapse äravõtmine sünnitusejärgselt toimus õiguspäraselt või mitte, ei ole lapse vanglas viibimiseks nõusoleku andmisel asjakohane. Korralduses ei ole tuginetud sellele, et kolmandale isikule on tagatud korralduse andmise ajal parem kasvukeskkond kui vanglas koos emaga viibimisel: eestkosteasutus on hinnanud peaasjalikult seda, milliseks võib kujuneda kolmanda isiku kasvukeskkond pärast nelja-aastaseks saamist. Ringkonnakohtu arvates ei ole haldusakti andmisel tähtsust korralduse väidetel, mis puudutasid sigarettide ostmist vanglas kaebaja raseduse ajal ning sünnitusjärgselt lapse silmade ja naba puhastamist. Korralduse põhjendustest nähtuvalt ei olnud neil väidetel haldusakti sisule mõju. Seetõttu ei pea

3-13-1412 8(9) ringkonnakohus ka vajalikuks selgitada, kas kaebaja võis sünnitusjärgselt oodata lapse silmade ja naba puhastamisel abi haigla töötajatelt ja kas sigarettide soetamine nende vahetamiseks puuviljade vastu vanglas on usutav. Ringkonnakohus peab siiski vajalikuks märkida, et lapse lahutamine emast oli olukorras, kus eestkosteasutus ei olnud andnud lapse sündimise ja kaebaja vanglasse naasmise ajaks VangS § 54 lg-s 1 nimetatud nõusolekut, vältimatu. 18. Kaebaja soov oma elukorraldust muuta võib olla usutav, ent ei väära kahtlust, et see soov ei pruugi – kuni kaebajal puudub vanglast vabanemise järel kindel eluja töökoht ning sellest tulenevad võimalused lapse heaolu piisavalt tagada – olla saavutatav. Kuni püsib oht, et kaebaja vanglast vabanemise järel lapse heaolu ei taga, on õiguspärane pidada eestkosteasutuse nõusoleku andmisel kaalukamaks lapse stabiilse elukeskkonna tagamise huvi. 19. Väited ebapiisava ja ebatervisliku toitumise võimaldamisest lapsele väljaspool vanglat elades ei ole ringkonnakohtu arvates küll ekslikud – esimestel elukuudel rinnapiimaga toitmine on üldteadaolevalt enam lapse tervise huvides kui toitesegude tarvitamine –, ent sellekohast lapse huvi ei saa pidada kaalukamaks neist huvidest, mida ringkonnakohus eespool selgitas ja millele tugines ka vastustaja korralduse andmisel. 20. Kohus hindab haldusakti õiguspärasust selle andmise aja seisuga tulenevalt haldusmenetluse seaduse §-st 54 ja HKMS § 158 lg-st 2. Seetõttu ei oma tähtsust, kas kaebaja on pärast korralduse nr 76 andmist teinud piisavaid ettevalmistusi lapse kasvatamiseks vanglast vabanemise järel või mitte. 21. Eeltoodud põhjustel tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. 22. Kaebajale anti halduskohtu 26.08.2013 määrusega käesolevas asjas riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. HKMS § 118 lg 1 sätestab, et menetlusabi andmine ei välista menetlusabi saaja kohustust hüvitada vastaspoole menetluskulud, kui otsus tehakse menetlusabi saaja kahjuks, kuid kohus võib väljamõistetavate menetluskulude suurust HKMS § 108 lõike 11 alusel piirata. Kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. HKMS § 108 lg 1 esimene lause näeb ette, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 108 lg 8 kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele. Neist sätetest nähtuvalt saab kohus kolmanda isiku menetluskulud kaebajalt välja mõista ning kaebajale osutatud riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud tuleb jätta riigi kanda. Ringkonnakohus leiab, et ka kolmanda isiku menetluskulud tuleb jätta HKMS § 108 lg 11 alusel kaebajalt välja mõistmata ja seetõttu riigi kanda, sest kaebaja vastab jätkuvalt menetlusabi saamise tingimustele. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist apellatsioonimenetluses taotlenud, mistõttu neid HKMS § 109 lg-st 1 tulenevalt ei saa teistelt menetlusosalistelt välja mõista. 23. Halduskohus määras kaebajale osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks 1020 eurot ja riigi õigusabi kulude suuruseks 270 eurot. Apellatsioonimenetluses esitas Advokaadibüroo Objartel & Partnerid vandeadvokaadi vanemabi Valli Murde 16.04.2014 ja 30.11.2014 taotlused riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotlusest nähtuvalt on advokaat kulutanud 5 tundi kohtulikuks menetluseks ettevalmistamisele (apellatsioonkaebuse koostamine ja kohtuistungiks ettevalmistamine) ja istungil osalemisele 1,5 tundi. Kohtuistung kestis 1 tund ja 39 minutit. Advokaat on kandnud riigi õigusabi kulusid summas 110,40 eurot (sõidukulud Tartu-Tallinn-Tartu), millele lisandub käibemaks. Ringkonnakohtu arvates on taotlus põhjendatud ja vastab riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alustele, maksmise korrale ja tasumääradele ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatusele ja korrale. Riigi õigusabi tasu tuleb kindlaks määrata summas 240 + 180 = 420 eurot, millele lisandub

3-13-1412 9(9) käibemaks 36 + 48 = 84 eurot, kokku 504 eurot. Riigi õigusabi kulud tuleb kindlaks määrata summas 110,40 eurot + käibemaks 22,08 eurot = 132,48 eurot. 24. Halduskohus määras kolmandale isikule osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks 1188 eurot. Apellatsioonimenetluses esitas Advokaadibüroo LEX 1 vandeadvokaat Risto Käbi taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotlusest nähtuvalt on advokaat kulutanud 3,5 tundi kohtulikuks menetluseks ettevalmistamisele ja istungil osalemisele ühe tunni. Kohtuistung kestis 1 tund ja 39 minutit. Ringkonnakohtu arvates on taotlus põhjendatud ja vastab riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alustele, maksmise korrale ja tasumääradele ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatusele ja korrale. Riigi õigusabi tasu tuleb kindlaks määrata summas 288 eurot, millele lisandub käibemaks 57,50 eurot, kokku 345,60 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks