3-12-1367/45 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Agu Timmi, Tiina Pappel Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 12.12.2014, Tartu Haldusasja number 3-12-1367 Haldusasi Romeo Kalda kaebus Viru Vangla 02.04.2012. a käskkirja nr 6.-3/499-D tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 13.03.2014. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Viru Vangla apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Romeo Kalda Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta Viru Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 13.03.2014. a otsus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 12.01.2015 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla direktor volitas 21.03.2011. a käskkirja nr 1.1-1/56 (tl 46-49) p-s 6.6 peaspetsialist-üksuste juhte läbi vaatama vangla teenistujate poolt koostatud ettekandeid kinni peetava isiku poolt toime pandud õigusrikkumiste kohta ning otsustama distsiplinaarmenetluse algatamise või mittealgatamise.

2. Viru Vangla karistas 02.04.2012. a käskkirjaga nr 6.-3/449-D (tl 21-23) R. Kaldat vangistusseaduse (VangS) § 67 p 2 nõude rikkumise eest 10-ks ööpäevaks kartserisse paigutamisega ning lubas kinnipeetaval kartserikaristuse kandmise ajal lugeda vangla poolt soetatud üleriigilisi ajalehti. Käskkirja kohaselt on distsiplinaarmenetluse algatamise ajendiks Viru Vangla teise üksuse vanemvalvuri A. Teetloki 02.03.2012 koostatud ettekanne nr 848

(tl 10) selle kohta, et 02.03.2012 takistas vangla E7 osakonnas kella 15.17-15.40 ajal kambrisse nr 3408 paigutatud kinnipeetav R. Kalda vanglateenistuse ametnike kohustuste täitmist, kui teatas vanemvalvurile, et teda ründasid kolm ametnikku, kuid jättis lisamata, et teda rünnati verbaalselt, ning täpsemalt keeldus toimunust rääkimast, millest tingituna suleti osakond, teavitati vastavaid ametnikke ja kutsuti kohale meditsiinitöötaja.

3. Viru Vangla tagastas 28.05.2012. a vaideotsusega nr 6-12/157-1 (tl 27-28p) läbivaatamatult

R. Kalda vaide (tl 24-26p) Viru Vangla 21.03.2011. a käskkirja nr 1.1-1/56 p-i 6.6 kehtetuks tunnistamise nõudes ning jättis rahuldamata R. Kalda vaide Viru Vangla 02.04.2012. a käskkirja nr 6-3/499-D tühistamise nõudes.

4. R. Kalda esitas 28.06.2012 Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 1-8), milles ta palus tühistada Viru Vangla 21.03.2011. a käskkiri nr 1.1-1/56 p 6.6 ja kõik muud käskkirjad, millega volitati üksuse juhti tegema kodukorras (p 25.1) direktori asemel menetluse algatamise otsustus ning ka tühistada Viru Vangla 02.04.2012. a käskkiri nr 6.-3/449-D.

Kaebaja leidis, et kuna Viru Vangla kodukorra p-st 25.1 tulenevalt on menetluse alustamise otsuse tegemine direktori ainupädevuses ja sellest ei tulene direktorile õigust otsustuspädevust edasi volitada, siis on üksuse juhi poolt tehtud otsus menetluse alustamiseks olnud õigusvastane. Kaebaja väitel ei selgu vaidlustatud käskkirjast, kuidas ja millisel viisil on ta pannud toime VangS § 67 p 2 nõuete rikkumise ning millistele tõenditele tuginedes on loetud tõendatuks, et ta takistas vanglateenistujal teenistusülesandeid täitmast. Kaebaja leidis, et käskkiri on kaalutlusvigadega, nõuetekohaselt motiveerimata, vääralt on kohaldatud VangS § 67 lg-t 2, eiratud on uurimisprintsiipi, välja ei ole selgitatud olulise tähendusega asjaolusid, määratud karistus on ebaproportsionaalne ja kohaldatud lisapiirang (VangS § 30) on jäetud põhjendamata, mistõttu ei vasta käskkiri haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg 2, § 54 ja § 56 nõuetele.

5. R. Kalda esitas 20.08.2012 Tartu Halduskohtule taotluse muutmise avalduse (tl 54-56), milles ta palus tunnistada Viru Vangla 21.03.2011. a käskkiri nr 1.1-1/56 p 6.6 tühiseks algusest peale ning muus osas jäi ta varasemalt esitatud nõuete juurde.

6. Tartu Halduskohus tagastas 15.10.2012. a määrusega (tl 58-58p) R. Kalda kaebuse Viru Vangla 21.03.2011. a käskkirja nr 1.1-1/56 p-i 6.6 tühiseks tunnistamise ning muude volituste kohta antud käskkirjade tühistamise nõuete osas. Tartu Ringkonnakohus jättis 02.09.2013. a määrusega (tl 89-90p) rahuldamata R. Kalda määruskaebuse (tl 66-68) ja muutmata Tartu Halduskohtu 15.10.2012. a määruse. Riigikohus jättis 27.11.2013. a määrusega (tl 104)

R. Kalda määruskaebuse (tl 93-97) menetlusse võtmata.

7. Tartu Halduskohus võttis 15.10.2012. a määrusega (tl 59-59p) menetlusse R. Kalda kaebuse Viru Vangla 02.04.2012. a käskkirja nr 6.-3/499-D tühistamise nõudes.

8. Viru Vangla esitas 12.11.2012 vastuse (tl 75-76), milles ta palus jätta R. Kalda kaebus rahuldamata.

Vastustaja leidis, et kinnipeetavat võis rikkumise eest karistada distsiplinaarkorras, kuna VangS § 67 p-st 2 tuleneb kinnipeetava kohustus mitte takistada vanglateenistuse ametnike kohustuste täitmist. Vastustaja arvates on R. Kaldale määratud distsiplinaarkaristus õiguspärane ja karistamisel on järgitud VangS § 64 lg-tes 1-4¹ kehtestatud nõudeid. Vastustaja märkis, et kui toimuvad sündmused, kus on vajadus reageerida suurendatud jõududega, siis peavad vanglateenistuse ametnikud käsilolevate tööülesannete täitmise pooleli jätma ja sündmuskohale minema, millest tingituna võis sel hetkel vanglas üldise julgeoleku tagamiseks midagi olulist tegemata jääda, mistõttu on oluline, et kinnipeetavad ei edastaks eksitavat informatsiooni ja ei takistaks seeläbi vanglateenistuse ametnike teenistuskohustuste täitmist. Vastustaja hinnangul oli peaspetsialist-üksuse juht pädev otsustama menetluse algatamist. Vastustaja leidis, et vaidlustatud käskkirjas on korrektselt analüüsitud menetluse käigus kogutud tõendeid ja on põhjendatud, miks jõuti järeldusele, et kaebaja rikkus VangS § 67 p-s 2 sätestatut ning on kaalutletud karistuse valikut.

9. Tartu Halduskohus tühistas 13.03.2014. a otsusega (tl 155-156p) Viru Vangla 02.04.2012. a käskkirja nr 6.-3/449-D ning mõistis Viru Vanglalt menetluskuluna välja 2,48 eurot ja kohustas kandma selle summa L. Kalda arveldusarvele.

Kohus leidis, et VangS § 67 p-st 2 ei tulene võimalust pidada vanglateenistuse ametnike takistamiseks üksnes füüsilist vastuhakku või muul moel väljendatud mitteallumist, mis ei võimalda ametnikel oma töökohustusi korralikult täita, kuid sellena ei saa käsitleda ka olukorda, kus kinnipeetav edastab valves olevale ametnikule palve saada üksuse ülema või muu kõrgema ametniku vastuvõtule eesmärgiga kaevata vanglateenistuse ametnike tegevuse peale. VangS § 67 p-s 3 on seadusandja pannud kinnipeetavale kohustuse teatada viivitamatult kõikidest asjaoludest, mis võivad ohustada vangla julgeolekut ja korda ning teise isiku elu ja tervist.

Kohtu hinnangul mahub selle kohustuse raamidesse vanglateenistuse ametnike õigusvastasest käitumisest teatamine ning seejuures ei saa lugeda ametniku takistamiseks seda, kui kinnipeetav on edastanud ebatäpselt sõnastatud või muul viisil puuduliku teabe, andnud toimunule ebaõige hinnangu, pidades enda suhtes toimunut ametnike poolseks ründeks või pole teate vastuvõtja temast ise mingil põhjusel õigesti aru saanud, omistades teate sisule teistsuguse tähenduse, kui selle hilisem ülekontrollimine näitab. Kohus märkis, et vangla kohustus tagada üldine julgeolek ja kord hõlmab ka kohustuse reageerida vanglateenistuse ametnike õigusvastasele käitumisele ja lahendada kinnipeetavate sellekohaseid kaebusi ning vastava menetluse läbiviimise vajadust ei ole üldjuhul võimalik pidada vanglaametnike kohustuste täitmise takistamiseks ka siis, kui kaebus osutub hiljem osaliselt või täielikult alusetuks.

Kohtu hinnangul nähtub käesoleval juhul, et kaebaja pidas distsiplinaarkaristuse põhjustanud sündmusele eelnenud vanglaametniku käitumist meditsiiniosakonnas enda suhtes alandavaks ja provotseerivaks ning hindas sellega seotud seletuskirja nõudmist ja selleks kambrisse sisenemist mitme ametniku poolt enda vastu suunatud organiseeritud ründeks. Kohus märkis, et valvurite poolt seletuskirja nõudmist ja vähemalt ühe valvuri sisenemist kambrisse kinnitavad nende ettekanded. Asjaolu, et kaebaja arusaam toimunu tähendusest ei langenud kokku vanglateenistuse ametnike omaga, ei saanud kohtu hinnangul välistada õigust pöörduda suulise taotlusega vanemvalvuri poole ja esitada ametnike peale kaebust ning toimunu tegelike asjaolude ja kaebuse põhjendatuse väljaselgitamine on ametnike töökohustus, mitte nende täitmise takistamine.

Kohus märkis, et vaidlusaluses käskkirjas ei ole põhjendatud piirangut, millega võimaldati kaebajal üksnes vangla poolt soetatud üleriigiliste ajalehtede lugemist, mis tulenevalt Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-41-11 p-des 29 ja 31 märgitust on õigusvastane. Kohus leidis, et vaidlustatud käskkiri tuleb kaebaja käitumises distsiplinaarsüüteo koosseisu puudumise tõttu täies ulatuses tühistada.

Kohus viitas, et vaidlustatud käskkirja aluseks olevale ettekandele tehtud märke kohaselt tehti otsustus menetluse algatamiseks 05.03.2012, kuid teatis kaebaja suhtes 02.03.2012 toimunud intsidendi kohta distsiplinaarmenetluse algatamisest kannab kuupäeva 06.03.2012 ning tehti kaebajale teatavaks alles 13.03.2012. Kohtu hinnangul ei ole võimalik pidada seda kaebaja koheseks distsipliinirikkumisest informeerimiseks, kuid kaebaja on saanud oma seletused esitada ning miski ei tõenda, et viivitus oleks menetluse edasist käiku oluliselt mõjutanud. Kohus märkis, et seadusandja ei ole täpsustanud, kuidas määratakse igal konkreetsel juhul distsiplinaarmenetlust läbi viiv vanglateenistuse ametnik, mistõttu on vanglal vastavate otsustuste tegemisel ulatuslik kaalutlusruum. Vaidlustatud käskkirja andmise ajal kehtinud Viru Vangla kodukorra p 25.1 nägi ette, et distsiplinaarmenetluse algatamise otsustab vangla direktor, kuid kohtu hinnangul otsustuse tegemine direktori volitatud teise ametniku poolt ei ole õigusvastane ega tähenda rikkumist, mis saaks olulisel määral edasist menetluse käiku mõjutada ja ebaõige otsuseni viia.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

10. Viru Vangla esitas 09.04.2014 apellatsioonkaebuse (tl 162-163p), milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 13.03.2014. a otsus ja teha asjas uus otsus uueks läbivaatamiseks saatmata ning jätta R. Kalda kaebus täielikult rahuldamata.

Vastustaja väitel on halduskohus jätnud tähelepanuta vanemvalvuri A. Teetloki 02.03.2012. a ettekande nr 848, milles märgitust järeldub, et kaebaja teavitas vanemvalvurit ametnikepoolsest ettekavatsetud ründest. Vastustaja selgitas, et kui isik teavitab, et tema suhtes on kolm ametnikku pannud toime organiseeritud ründe, siis sellelaadse info puhul järeldub, et kaebaja suhtes on toime pandud füüsiline rünne, millist arvamust süvendas asjaolu, et kaebaja keeldus koheselt juhtunut täpsustamast. Vastustaja arvates reageeris vanemvalvur olukorrale tõsiselt, sest tegemist on vangla praktikas tavatu ja tõsise juhtumiga ning R. Kalda eksitava informatsiooni tõttu tuli vanglateenistuse ametnikel oma tööülesanded katkestada ja minna

R. Kalda juurde E7 osakonda. Vastustaja väitel alles siis, kui vanemvalvur läks koos valvuri ja meditsiinitöötajaga R. Kalda kambrisse, teatas viimane, et teda rünnati verbaalselt. Vastustaja hinnangul on kaebaja taoline käitumine manipuleeriv ja pahatahtlik ning ei ole aktsepteeritav. Vastustaja väitel on halduskohus jätnud tähelepanuta asjaolu, et kaebaja on vanglat tahtlikult eksitanud ning tõele mittevastava avalduse teinud, saades samas aru, millise sündmuste ahela käivitab tema eksitav teade ametnikepoolsest organiseeritud ründest ja ta pidi vähemalt möönma, et paneb toime VangS § 67 p-s 2 sätestatud rikkumise. Vastustaja leiab, et kaebaja väide ametnikepoolsest mittekohasest käitumisest samal päeval meditsiiniosakonna juures ja sellele järgnevalt on otsitud, meelevaldne ja ennastõigustav, kuna vanglas on tavapärane ametniku korraldus käed selja taga hoida ja et kinnipeetavale antakse võimalus seletuskirja kirjutamiseks. Vastustaja jääb seisukohale, et kaebaja rikkus VangS § 67 p-s 2 sätestatud nõuet mitte takistada vanglateenistuse ametnike kohustuste täitmist, mistõttu on R. Kalda distsiplinaarne mõjutamine õigustatud ja määratud distsiplinaarkaristuse kohaldamise eesmärk on hoida ära kaebaja poolt edaspidi sarnaste rikkumiste toimepanemine. Ka leiab vastustaja, et arvestades toime pandud distsipliinirikkumise raskust, on tegemist proportsionaalse karistusega sarnaste rikkumiste toimepanemisest hoidumiseks ja kaebaja õiguskuulekale käitumisele suunamiseks.

11. R. Kalda esitas 12.05.2014 vastuse apellatsioonkaebusele (tl 168-171), milles ta palub jätta Viru Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 13.03.2014. a otsus muutmata.

Kaebaja on seisukohal, et halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Kaebaja väitel teavitas ta koheselt, et rünne on organiseeritud ja verbaalne ning kui vanemvalvur oleks küsinud, siis oleks kaebaja ka viimasele teatanud, et arstiabi ta ei vaja, füüsilist rünnet ei toimunud ja mingeid vigastusi tal ei ole. Kaebaja hinnangul on alusetu väide, et ta teavitas vanemvalvurit ametnikepoolsest ettekavatsetud ründest, kuna kaebaja rääkis organiseeritud verbaalsest ründest, mida kinnitab ka korrapidaja abi I. Karhu 02.03.2012. a ettekanne. Kaebaja leiab, et kinnipeetav ei pea olema distsiplinaarkorras 10-ks ööpäevaks kartseris põhjusel, et valvur on tõlgendanud asjaolusid omamoodi. Kaebaja ei võta omaks, et on esitanud eksitavat teavet ja teadlikult käivitanud sündmuste ahela, seega ei ole ta toime pannud VangS § 67 p-s 2 sätestatud rikkumist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus.

13. Ringkonnakohus nõustub HKMS § 201 lg 4 alusel halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

14. Viru Vangla leiab jätkuvalt, et R. Kalda rikkus 02.03.2012 oma tegevusega (teatades vanemvalvurile, et teda ründasid kolm ametnikku, kuid jättes lisamata, et teda rünnati verbaalselt, mitte füüsiliselt) Vangistusseaduse § 67 punkti 2, mis sätestab, et julgeoleku tagamiseks on kinnipeetav kohustatud mitte takistama vanglateenistuse ametnike kohustuste täitmist ega häirima teisi kinnipeetavaid ja muid isikuid.

15. Ringkonnakohus on seisukohal, et VangS § 67 p 2 teokoosseis ei ole täidetud. Halduskohus leidis õigesti, et VangS § 67 p-ga 3 on seadusandja pannud kinnipeetavale kohustuse teatada vanglateenistuse ametnikule viivitamatult kõikidest asjaoludest, mis võivad ohustada vangla julgeolekut ja korda ning teise isiku elu ja tervist. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga selles, et nimetatud säte hõlmab vanglateenistuse ametnike õigusvastasest käitumisest teatamist. Sealjuures peab vangla arvestama sellega, et kinnipeetava hinnang vangla julgeolekut ohustavate asjaolude kohta võib olla mõjutatud kinnipeetava väärtushinnangutest, emotsionaalsest ja psüühilisest seisundist või olla kinnipeetava subjektiivsetest hinnangutest lähtuvalt kallutatud. Informatsiooni allikast lähtudes peab vangla kujundama enda suhtumist ka saadud informatsiooni, kontrollides igal üksikul juhul vanglale edastatud teabe õigsust, vältimaks n-ö ülereageerimist. Eeltoodust tulenevalt ei saa kinnipeetava poolt vanglale taotluste ja informatsiooni esitamist, isegi kui see võimaldab teha eksitavaid järeldusi, VangS § 67 p 2 rikkumiseks pidada. Vastasel juhul võiks kõiki kinnipeetavaid, kelle seisukoht vanglateenistuse ametnike seisukohaga mingite asjaolude ohtlikkusest ei ühti või kelle edastatud teave on poolik ning võimaldab teha eksitavaid järeldusi, karistada VangS § 67 p 2 rikkumise eest. Nimetatu võiks aga kaasa tuua olukorra, kus kinnipeetavad jätaksid VangS § 67 p 2 rikkumise hirmus täitmata VangS § 67 p-s 3 sätestatud kohustuse.

16. Vaidlust ei ole selle üle, et käesoleval juhul põhjustas vanglaametnike olukorrale mittevastava tegutsemise R. Kalda edastatud poolikust informatsioonist ebaõigete järelduste tegemine. Nimetatud olukorras ei ole VangS § 67 p 2 teokoosseis täidetud. Kuna normi teokoosseis ei ole täidetud, puudub ringkonnakohtul vajadus analüüsida seda, kas R. Kalda edastas poolikut informatsiooni (paha)tahtlikult või mitte. Siiski peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et talle ei nähtu, et R. Kalda poolt A. Teetlokile (tl 10), I. Karhule (tl 13) või halduskohtule edastatud intsidendi kirjeldus ning sellest tehtud järeldused oleksid olnud ajas muutuvad ning sedavõrd vastuolulised, et annaksid alust kahtlustada R. Kaldat asjaolude teadvas moonutamises ning vangla mõjutamises suunatud järelduste tegemiseks. Ka ei ole veenev Viru Vangla väide, mille kohaselt pidi R. Kalda aru saama, millise sündmuste ahela tema teave käivitab. Vangla ei ole viidanud ühelegi õigusnormile, mille alusel pidanuks

R. Kalda järeldama, et tema telefonikõne järgselt kutsutakse kohale meditsiinitöötaja, suletakse osakond ning kutsutakse kohale korrapidaja abi I. Karhu. Ühtlasi selgitas vangla ka ise apellatsioonkaebuses, et tegemist oli vangla praktikas tavatu juhtumiga (tl 163). Eeltoodud põhjusel leiab ringkonnakohus, et asjaolust, et R. Kalda ei soostunud A. Teetlokile koheselt intsidendi kõigi üksikasjade kohta selgitusi andma ning vangla tõlgendas R. Kalda väiteid seetõttu ebaõigesti väidetena vanglaametnike füüsilise rünnaku kohta, ei saa järeldada R. Kalda poolt VangS § 67 p 2 rikkumist.

17. Eeltoodud põhjendustel jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 13.03.2014. a otsuse muutmata. Kuna Viru Vanglal apellatsioonkaebuse esitamisel menetluskulud puudusid, ringkonnakohus menetluskulusid ei jaota.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel