3-14-50642/37 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

1

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-14-50642 Otsuse kuupäev 11. detsember 2014 Kohtunik Tamara Hristoforova Kohtuasi Roman Gorodivski kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Valga arestimaja nõuetele mittevastavate kinnipidamistingimustega tekitatud kahju hüvitamiseks summas 600 eurot perioodidel 17.05.2011 – 24.05.2011, 29.05.2012 – 05.06.2012, 08.10.2013 – 22.10.2013 Asja läbivaatamine 10. novembri 2014 ja 27. novembri 2014 kohtuistungitel Menetlusosalised

Resolutsioon Kaebaja – Roman Gorodivski Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet 1. Rahuldada kaebus osaliselt. 2. Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt Roman Gorodivski kasuks välja hüvitis 264 eurot. 3. Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 12. jaanuar 2015. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. 19.03.2014 registreeriti Politsei- ja Piirivalveametis (PPA) Roman Gorodivski kahju hüvitamise taotlus, milles ta taotles hüvitist seoses 21.08.2006 – 22.10.2013 kokku kümnel korral Valga arestimajas viibimisega. PPA jättis 21.04.2014 kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.

2. 28.04.2014 saabus Tartu Halduskohtusse R. Gorodivski kaebus, milles ta nõudis hüvitist 30 000 eurot PPA Valga arestimajas perioodidel 21.08.2006 – 17.11.2006, 12.01.2007 – 26.01.2007, 16.03.2007 – 23.03.2007, 20.04.2007 – 25.05.2007, 19.06.2007 – 20.07.2007, 28.09.2007 – 19.10.2007, 09.11.2007 – 15.02.2008, 17.05.2011 – 24.05.2011, 29.05.2012 – 05.06.2012, 08.10.2013 – 22.10.2013 kokku 326 päeva vältel inimväärikust alandavates ja

2

tervist kahjustavates tingimustes viibimise eest. Kaebaja taotles enda riigilõivu tasumisest vabastamist kaebuse esitamisel.

3. Tartu Halduskohus esitas 16.05.2014 halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 58 alusel Tartu Vanglale kohtunõude, milles palus väljastada R. Gorodivski vanglasisese isikuarve väljavõtte. Tartu Vangla täitis kohtunõude samal päeval.

4. 19.05.2014 esitas Tartu Halduskohus HKMS § 58 alusel kohtunõude PPA-le, milles palus väljastada R. Gorodivski kahju hüvitamise taotluse PPA-le ning selle kohta tehtud otsuse. PPA täitis kohtunõude 22.05.2014.

5. Oma 27.05.2014 määrusega rahuldas kohus R. Gorodivski menetlusabi taotluse ning võttis kaebuse menetlusse.

6. 29.05.2014 saabus Tartu Halduskohtusse R. Gorodivski kaebetähtaja ennistamise taotlus.

7. Tartu Halduskohtu 27.06.2014 määrusega anti PPA-le tähtaeg R. Gorodivski kaebetähtaja ennistamise taotlusele vastamiseks.

8. PPA palus oma 14.07.2014 vastuses kaebetähtaja ennistamise taotlusele jätta see rahuldamata.

9. Oma 04.08.2014 määrusega jättis Tartu Halduskohus R. Gorodivski taotluse kaebetähtaja ennistamiseks rahuldamata ning lõpetas menetluse perioodidel 21.08.2006 – 17.11.2006, 12.01.2007 – 26.01.2007, 16.03.2007 – 23.03.2007, 20.04.2007 – 25.05.2007, 19.06.2007 – 20.07.2007, 28.09.2007 – 19.10.2007 ning 09.11.2007 – 15.02.2008 Valga arestimajas viibimise osas. Ülejäänud osas kohustas kohus PPA-d kaebusele kirjalikult vastama.

10. 11.08.2014 saabus Tartu Halduskohtusse R. Gorodivski määruskaebus Tartu Halduskohtu 04.08.2014 määruse peale. 26.08.2014 jättis Tartu Halduskohus selle rahuldamata ning edastas selle Tartu Ringkonnakohtule lahendamiseks. Tartu Ringkonnakohus jättis 12.09.2014 määruskaebuse rahuldamata ning see määrus jõustus 10.10.2014.

11. 22.08.2014 esitas PPA kirjaliku vastuse kaebusele.

12. Tartu Halduskohus määras 22.10.2014 asja läbivaatamisele 10.11.2014 kohtuistungil.

13. 29.10.2014 saabus Tartu Halduskohtusse R. Gorodivski avaldus lisada asja materjalide juurde kambrite skeemid ja plaanid.

14. Asjas toimus 10.11.2014 kohtuistung, millel osalesid R. Gorodivski ning PPA esindaja Triin Randoja. Istungil lükkas kohus tehniliste probleemide tõttu kohtuistungi edasi.

15. 19.11.2014 esitas PPA asjas täiendavaid tõendeid ja selgituse.

16. Tartu Halduskohus määras 20.11.2014 uueks istungi toimumise ajaks 27.11.2014.

3

17. Asjas toimus 27.11.2014 kohtuistung, millel osalesid R. Gorodivski ja PPA esindaja T. Randoja ning tunnistajana kuulati üle Toomas Joakit.

Kaebuse põhjendused

18. Kaebaja märgib oma kaebuses, et õigus inimväärikale kohtlemisele laieneb igaühele, sealhulgas kinnipeetavale. Tagada tuleb tingimused, mis ei riiva inimväärikust. Vangistusseaduse (VangS) § 86 lõikest 1 tulenevalt laienevad kinnipeetava kambrile kehtestatud nõuded ka arestimaja kambrile. Arestikambris peab olema aken. Arestimajas puudus jalutusboks ning ei olnud võimalik viibida värskes õhus. Tulenevalt VangS § 55 lõikest 2 ja § 93 lõikest 5 ei sõltu jalutuskäigu lubamine sellest, kas arestimajas on jalutusboks või mitte. Valga arestimajas viibitud aeg mõjus kaebajale nii vaimselt kui füüsiliselt laastavalt, kuna olmetingimused olid alla igasugust arvestust. Kamber ei vastanud eluruumile kehtestatud ehitustehnilistele, tervisekaitse- ning hügieeninõuetele. Lisaks jalutusvõimaluse puudumisele puudusid kambris tool ja laud, mistõttu pidi kaebaja sööma, jooma, lugema ja kirjutama voodi peal. Valgustus oli kambris nii nõrk, et ei olnud võimalik lugeda ega kirjutada, kuna silmad hakkasid valutama ja kipitama. 28.02.2008 pöördus R. Gorodivski Tartu Vanglas silmavaludega arsti poole ning arst tuvastas tal halvenenud silmanägemise. Kaebaja on seisukohal, et selle tingisid kinnipidamistingimused Valga arestimajas.

19. R. Gorodivski toob ka välja, et arestimaja kambrites asuv WC on lahtine ning puudub selle eraldatus kambrist. WC-d eraldab kambrist 75 cm kõrgune betoonsein. WC-ga samas kambris tuli ka igapäevaselt süüa. Seega on ta seisukohal, et WC kasutamine kambrikaaslase juuresolekul alandas tema inimväärikust. Sama WC kohal tuli pesta ka oma hambaid ja nägu, kuna kambris puudus kraanikauss. Pesu tuli pesta üks kord nädalas duširuumis ning seda tuli kuivatada kambris, mistõttu suurenes niiskus kambris. R. Gorodivski märgib ka, et kambrites oli isiklikku ruumi vähem kui 3 m2, mis on aga Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 3 rikkumine. Valga arestimajas veedetud 326 ööpäeva eest nõudis R. Gorodivski hüvitist 30 000 eurot.

20. 10.11.2014 kohtuistungil vähendas R. Gorodivski oma nõuet 600 euro peale, kuna nõuet 290 päeva osas ei menetleta. Ta selgitas, et kambris nr 3 puudus aken ning kambrites puudusid lauad. Puudus koht, kus asju hoida ning kambrite suurused ei vasta standarditele. Tualetis ei olnud privaatsust ning kui ametnik tegi akna lahti, siis ta kohe nägi teda. Jalutada ta ei saanud. Ta magas põrandal, kuna voodi mõõtmete tõttu hakkas selg valutama. R. Gorodivski märkis, et ta sai alles sellel aastal teada, et Valga arestimajas on jalutuskamber. Kambris ei olnud ka sooja vett hammaste ega riiete pesemiseks.

21. 27.11.2014 kohtuistungil selgitas R. Gorodivski, et arestimaja töötajad olid tema probleemidest teadlikud ning sealhulgas nad teadsid, et ta magab põrandal.

Vastustaja vastuväited

22. Oma kirjalikus vastuses kaebusele märgib PPA, et põhjendamatu on kaebaja väide, et Valga arestimajas ei võimaldatud tal viibida vähemalt üks tund päevas värskes õhus. Valga arestimajas võimaldatakse seda õigust realiseerida jalutuskambris. Seda on tuvastanud ka õiguskantsler. Laua ja tooli olemasolu kambris ei ole 24.10.2011 jõustunud siseministri 27.08.2011 määruse nr 21 „Arestimaja sisekorraeeskiri“ (ASkE) kohaselt enam nõutav. Varasemalt viibis R. Gorodivski tooli ja laua puudumise tõttu õigusvastastes tingimustes üksnes

4

lühiajaliselt (17.05.2011 – 24.05.2011), mistõttu ei saanud see talle põhjustada rahalist hüvitist väärivat kahju.

23. PPA märgib, et tõele vastab kaebaja väide kambris nr 3 akna puudumise kohta. Nimetatud kambris viibis R. Gorodivski 17.05.2011 – 24.05.2011. Teistes kambrites olid klaasblokkidest aknad. Elutegevuseks vajaliku loomuliku valguse hulka saab kompenseerida kunstliku valgustusega. Tõendamata on, et kaebaja tegeles tegevustega, milleks valgustusest väheks jäi. Samuti ei saa pidada üldteadaolevaks seda, et ööpäevaringne viibimine kunstliku valgustusega ruumis kahjustab silmi. Julgeolekukaalutlustest tulenevalt ei ole võimalik korraldada kinnipeetute loomulike vajaduste rahuldamist täielikus privaatsuses. VangS § 90 lõike 4 kohaselt tuleb tagada vahistatu pidev visuaalne või elektrooniline jälgimine. Ajavahemikel 29.05.2012 – 05.06.2012 ja 08.10.2013 – 22.10.2013 viibis kaebaja kambrites nr 6 ja 7 üksinda, mistõttu ei saanud tema privaatsus sel ajal häiritud olla. Pesemiskoht kuulub kambris sisustusse üksnes võimaluse korral. Samuti ei ole arestimaja kambrid mõeldud pesu pesemiseks ja kuivatamiseks. Riideesemeid võimaldatakse lähedaste kaudu koju saata ja puhtakspestuna tagasi tuua. Kinnipeetutele oli tagatud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, mis on kooskõlas ASkE § 12 lõikega 3, samuti enne 24.10.2011 kehtinud ASkE § 9 lõikega 3.

24. 10.11.2014 kohtuistungil selgitas PPA esindaja, et Valga arestimajas oli olemas jalutuskamber ning see on tuvastatud ka 01.03.2011 ja 03.04.2014 õiguskantsleri kontrollkäikude kokkuvõtetes. Akna puudumine kambris nr 3 on küll tõsi, kuid seda oli võimalik kompenseerida kunstliku valgustusega. Kambri nr 3 pindala on 11,4 m2, kambrites nr 6 ja 7 7,1 m2. WC pindala on umbes 1 m2, seega oli kõigil vaidlusalustel perioodidel põrandapinna suurus ühe inimese kohta nõuetekohane.

25. 27.11.2014 kohtuistungil jäi PPA esindaja varem kohtule esitatud seisukohtade juurde ning märkis, et asjas ei ole tõendeid, et isikule oleks tekitatud mittevaralist kahju.

Kohtu seisukoht

26. Toimiku materjalidega on tuvastatud, et kaebaja viibis Valga arestimajas kambris nr 3 17.05.2011 – 24.05.2011 ehk 8 päeva; kambris nr 6 29.05.2012 – 05.06.2012 ehk 8 päeva; kambris nr 7 08.10.2013 – 22.10.2013 ehk 15 päeva. Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et kuivõrd arestimajja saabumise ning sealt lahkumise hetked ei ole teada, arvestab kohus perioodide hulka nii esimese kui viimase päeva.

27. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et Valga arestimaja kambris 3 puudus aken. VangS § 90 lg 4 kohaselt peab vahistatu kamber vastama VangS § 45 lg-s 1 sätestatud tingimustele ja tagama vahistatu pideva visuaalse ja elektroonilise jälgimise. VangS § 45 lg 1 on kolmelauseline ja teise lause kohaselt kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustuse. Kolmanda lause kohaselt kehtestab kambri suuruse ja kambri sisustuse kuuluvate esemete loetelu justiitsminister vangla sisekorraeeskirjas. Kohus leiab, et inimeste kinnihoidmine aknata ruumis on vastuolus VangS § 90 lg-ga 4 koosmõjus § 45 lg-ga 1 ja seega õigusvastane. Kuni 24.10.2011 kehtinud arestimaja sisekorraeeskirja (ASkE v.r) § 10 lg 1 p-de 2 ja 3 järgi kuulusid kambri sisustusse laud ja istekoht igale kinnipeetavale. Vastustaja ei vaidle vastu, et sellel perioodil kambrites nr 3, 6 ja 7 puudus laud ja istekoht (tl 68 pöördel) ja seega on tuvastatud, et kambri nr 3 tingimused ei vastanud nõuetele. Tunnistaja T. Joakit seletas kohtus, et kuna lauda ei ole, süüakse voodi peal. Seega on tuvastatud, et kaebaja viibis 8 päeva kambris nr 3, milles õigusvastaselt puudus aken ja laud.

5

28. Kambrites nr 6 ja 7 kaebaja viibis ülalnimetatud perioodidel üksi ja põrandapinda mõlemas kambris oli 7,1 m2. Kambris nr 3 viibis lisaks kaebajale üks kuni kaks kinnipeetavat, pindala oli 11,4 m2. Perioodil 29.05.2013 – 05.06.2012 ja 08.10.2013 – 22.10.2013 viibis seal kaebaja üksi. Seega oli põrandapinna suurus ühe inimese kohta vaidlusalusel perioodidel kõikides kambrites nõuetekohane ja selles osas kohus ei nõustu kaebaja väitega. Laua ja tooli puudumine kambrist ei ole alates 24.10.2011 õigusvastane, erinevalt varasemast regulatsioonist. Kohuslikuks peavad olema vaid ühe- või kahekordsed voodid. Kõik muud esemed kuuluvad kambri sisustusse praegu kehtiva ASkE § 13 lg 1 punktide 2 – 8 kohaselt vaid võimaluse korral. Seega ei nõustu kohus kaebaja seisukohaga, et nende esemete olemasolu kambris on ka pärast 24.10.2011 kohustuslik.

29. Vana ASkE § 10 lg 1 p 7 ja uue ASkE § 13 lg p 7 tulenevalt kuulub kambri sisustusse võimaluse korral WC ja millistele nõuetele WC peab vastama, ASkE ega VangS ei sätesta. Kambrites 6 ja 7 kaebaja oli üksi ja seega WC kasutamises privaatsus ei saanud olla rikutud. Kambris 3 oli kaebaja koos 2–3 teise kinnipeetavatega ja ta teatas kohtuistungil, et kinnipeetavate voodite poolt WC-s oli sirm. Privaatsust rikkus kaebaja väidete kohaselt see, et ametnikud said ukse või toiduluugi kaudu näha WC ruumi. Kohus ei nõustu selle kaebaja väitega, sest vastavalt VangS § 90 lg 4 ja § 156 lg 2 sätestatule, peab olema tagatud vahistatu pidev visuaalne või elektrooniline jälgimine. Riigikohtu halduskolleegiumi 17.11.2008 otsuse nr 3-3-1-54-08 kohaselt selline nõue on sätestatud eelkõige vahistatu enda julgeoleku tagamiseks ja on eesmärgiga proportsionaalne. Seega saab kaebaja ebamugavusi selles osas käsitleda kui arestimajas kinnipidamisega paratamatult kaasnevaid ebamugavusi.

30. Kaebaja palub tunnistada talle Valga arestimajas viibitud ajal värskes õhus viibimise mittevõimaldamise õigusvastaseks ja selle aja eest välja mõista tema kasuks hüvitise seoses väärikuse alandamisega. Poolte vahel ei ole vaidlust, et Valga arestimajas puudus jalutusboks kui niisugune. Küll asus seal kamber, millel oli aken eemaldatud ning kus kinnipeetud said värskes õhus viibida. Kambri olemasolu aga ei tõenda veel seda, et kaebajal oli võimalik seda kasutada. Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et olles teadlik vastavast võimalusest, ei ole kaebaja kordagi 31 päeva jooksul soovinud seda kasutada.

31. Vastustaja on kohtule esitanud väidetavad värske õhu kambri kasutajate nimekirjad (tl 14 – 16). Vastustaja ei ole tõendanud, mis nimekiri see on ja mis raamatust see on võetud. Millegagi ei ole tõendatud, et see on nimekiri jalutuse kohta ning sinna on kantud kõik isikud, kes soovisid jalutada. Nimekirjas on ühed ja samad nimed ja nende jalutuskambris viibimine on keskmiselt 10-20 minutit (mõnel 8-9 min, tl 14). See võib viidata kambri kasutamisele suitsetamiseks, kuid ei ole eluliselt usutav, et tegemist on igapäevaste kõigile kinnipeetutele pakutud jalutusvõimaluse kasutamisega. Samuti nähtub nimekirjadest, et esineb päevi, mil kambrit ei kasutata üldse. Kohtuistungil kaebaja teatas, et valvurid ei küsinud, kes tahab jalutama. Vastustaja vastas kohtule, et jalutusboksis käimisi kirjas ei ole (tl 2, 2 köide). Vastustaja teatas kohtule, et Valga arestimajas aastal 2011 17.05 oli 18 inimest, 18.05 – 17 inimest, 19.05 17 inimest, 20.05 – 17 inimest, 21.05 – 18 inimest, 22.05 – 19 inimest, 23.05 – 19 inimest, 24.05 – 15 inimest (tl 2 pöördel, 2 köide). Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et perioodil, mil arestimajas viibis 15 – 19 inimest soovis värske õhu kambrit kasutada maksimaalselt kaks kinnipeetavat päevas ning mõnel päeval ei kasutatud seda üldse. Vastustaja väide, et mitte kõik ei soovi jalutada, võib küll iseenesest tõsi olla, aga niivõrd drastilisi arvandmeid see ei seleta.

32. HKMS § 59 lg 1 kohaselt menetlusosaline peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti, samuti kohtu nõudmisel neid asjaolusid, mille puhul võib eeldada, et just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs. Kohus on seisukohal, et antud

6

asjas antud küsimuses tõendamiskoormus lasus eelnevast tulenevalt vastustajal, kuna kaebajal puudub sisuline võimalus vastava asjaolu tõendamiseks. Kui seaduse või määrusega on ettenähtud nii haldusorgani kohustus kui ka isiku subjektiivne õigus ning selle õiguse kasutamise soov on poolte vahel vaieldav, siis peab haldusorgan tõendama, et isik ei soovinud oma õigust kasutada. Kui arestimaja tööarvestuse raamatus puudub märge, et kinnipeetu ei soovinud jalutada ning esitatud tõendite pinnalt ei ole usutav, et raamatusse kanti kõik isikud, kes soovisid jalutada või et tõepoolest kõik soovijad jalutada said, siis loeb kohus tõendatuks, et kaebaja soovis oma õigust kasutada, kuid tal polnud võimalik seda teha. Tunnistaja T. Joakit ütlused, et kaebaja ei ole tema poole pöördunud, et ta sooviks jalutama, ei ole asjas piisavaks vastupidiseks tõendiks, kuna on selge, et R. Gorodivski ei puutunud kogu arestimajas viibimise ajal kokku ainult ühe ametnikuga. Seega on kohus seisukohal, et asjas ei ole tõendatud, et R. Gorodivskile oleks pakutud võimalust jalutuskambri kasutamiseks.

33. Samas peab kohus vajalikuks märkida, et isegi siis, kui kaebaja oleks saanud jalutuskambrit kasutada, ei saaks seda pidada arestimaja poolt oma kohustuse täitmiseks. Mõistagi on niisuguse kambri olemasolu parem kui selle puudumine, kuid see ei asenda jalutusboksi või – hoovi. Uue ASkE § 31 lg 2 ning vana ASkE § 31 p 4 sätestavad kinnipeetu õiguse vähemalt üks tund päevas värskes või vabas õhus viibida. Samas ei ole nendel sätete sõnastusel määravat tähendust, kuna kohustus tagada vahistatutele võimalus viibida vähemalt üks tund päevas vabas õhus tuleneb VangS § 93 lõikest 5. Kohtu hinnangul sisaldub õiguses viibida vabas õhus enamat kui pelgalt õigus viibida üksnes akna eemaldamise või avamisega hästi ventileeritavaks muudetud kambris. Kuna seinte või aedade olemasolu on vanglate või arestimajade jalutusbokside puhul julgeolekukaalutlustel enesestmõistetav, peab vabas õhus viibimine tähendama kinnipidamisasutuses vähemalt seda, et isik saab viibida paigas, kus tema pea kohal ei ole katust. Samuti sisaldub õiguses viibida vabas õhus vältimatult õigus ka enda mõningaseks liigutamiseks. Kohtu hinnangul on see 6,9 m2 suuruses kambris väga küsitav. Kohus rõhutab, et kuigi VangS § 55 lõikes 2 ja § 93 lõikes 5 on sõnastatud kinnipeetava ja vahistatu õigus jalutuskäigule mõnevõrra erinevalt, ei ole tegelikult ühtegi sisulist põhjust, mis tingiks vahistatu vastava õiguse realiseerimise kohale madalamate nõuete seadmist. Vastupidi, vahistatu võimalus väljaspool oma kambrit liikuda on oluliselt väiksem kui kinnipeetaval ning sõltumata sellest, kas vahistatu viibib vanglas või arestimajas, peab talle olema tagatud tegelik võimalus jalutamiseks.

Eelnevale tuginedes loeb kohus tõendatuks, et vastustaja rikkus kaebaja Valga arestimajas viibitud ajal Vang § 93 lõikest 5 ning ASkE v.r § 31 p-st 4 ja ASkE kehtiva redaktsiooni § 31 lg 2 tulenevat õigust.

34. Kaebaja ei ole tõendanud, et Valga arestimajas voodid olid kitsad ja lühikesed. Õiguskantsler oma kolmel kontrollkäigul – 22.08.2007, 15.10.2009 ja 01.03.2011 – ei ole maininud, et Valga arestimajas niisugune puudus esineks. Samuti möönis ka kaebaja ise, et voodi oli siiski pikem kui tema, kuigi ta oleks eelistanud pikemat ja laiemat voodit. On selge, et inimesed eelistavad erinevaid mööbliesemeid, kuid võimalikke voodi kasutamisest tingitud ebamugavusi tuleb kohtu hinnangul käesoleval juhul lugeda arestimajas kinnipidamisega paratamatult kaasnevateks ebamugavusteks.

35. Kinnipidamiskohtades kinni peetud isikute inimväärikuse austamise nõue tuleneb eelkõige Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist, Põhiseadusest ja EIK praktikast. Kinnipidamistingimused peavad olema sellised, mis tagaksid kinni peetud isiku tervise ja heaolu säilimise. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta asjaolude koosmõju, so kambrite sisustus, jalutusvõimalused, loomuliku valgustuse olemasolu, paigutamise kestus.

7

Käesolevas asjas on tuvastatud, et kaebaja pidi viibima 8 päeva õigusvastase sisustusega kambris ning kõigi 31 päeva vältel arestimajas ilma võimaluseta viibida värskes õhus. Kohtu hinnangul ei saa laua puudumine, eriti kui käesoleval ajal poleks see arestikambris ka enam kohustuslik, alandada tema inimväärikust ka kogumis teiste kinnipidamistingimustega. Samas on kohus seisukohal, et akna puudumine kambris on niisugune rikkumine, mis mitmeid päevi kestva kinnipidamise korral võib ületada selle raskusastme, mis eristab haldusorgani lihtsalt õigusvastast tegevust inimväärikuse alandamisest. Eriti selge on see aga juhul, mil isikul puudub ka võimalus viibida vabas õhus. Samuti on kohus seisukohal, et vabas õhus viibimise õigusest kaebaja ilma jätmine on tema õiguste niivõrd tõsine rikkumine, mida saab pidada väärikuse alandamiseks RVastS § 9 lõike 1 mõttes ka siis, kui muud olmetingimused vastasid nõuetele. Vahistatule on see sageli ainuke võimalus viibida väljaspool oma kambrit, mistõttu saab kohtu hinnangul sellest õigusest ilmajätmise korral eeldada isiku kannatusi. Samas saab kohus arvesse võtta, et need 31 päeva ei olnud järjest, vaid kolmes perioodis. Seega peab kohus õiglaseks hüvitiseks perioodi 17.05.2011 – 24.05.2011 (8 päeva) eest 10 eurot päevas, kuna lisaks jalutusvõimaluse puudumisele puudus kambris ka aken. Perioodide 29.05.2012 – 05.06.2012 ja 08.10.2013 – 22.10.2013 (kokku 23 päeva) peab kohus õiglaseks hüvitiseks 8 eurot päevas. Seega mõistab kohus R. Gorodivski kasuks Politsei- ja Piirivalveametilt välja hüvitise 264 eurot. Kohus rahuldab seega kaebuse osaliselt.

36. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks vastustajalt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest kaebaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tamara Hristoforova kohtunik