3-14-52818/10 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Einar Vene, Maili Lokk Määruse tegemise aeg ja koht 11.12.2014, Tartu Haldusasja number 3-14-52818 Haldusasi A.T. kaebus Viru Vangla 19.09.2014. a käskkirja nr 6- 3/1458-D tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 19.11.2014. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik A.T. määruskaebus Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON Jätta Tartu Halduskohtu 19.11.2014. a määrus muutmata ja A.T. määruskaebus rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla 19.09.2014. a käskkirjaga nr 6-3/1458-D määrati kinnipeetavale A.T. le distsiplinaarkaristuseks viieks ööpäevaks kartserisse paigutamine selle eest, et ta üritas 19.08.2014 jalutuskäigult naastes salaja kambrisse viia kahe sigareti jagu tubakat, mis oli paberisse pakituna peidetud vasaku jala soki sisse, et seda keelatud ajal ja kohas tarvitada. Samuti piirati sama käskkirjaga A.T. suhtes täielikult vangistusseaduse (VangS) §-de 22, 31, 32, 37, 38, 41, 43, 46 ja osaliselt §-i 48 kohaldamist kartserikaristuse kandmise ajaks.

2. A.T. esitas Viru Vangla 19.09.2014. a käskkirja nr 6-3/1458-D peale vaide, paludes käskkiri kehtetuks tunnistada. Viru Vangla 13.11.2014. a vaideotsusega nr 6-12/236-2 jäeti A.T. vaie rahuldamata.

3. A.T. esitas 13.11.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla 19.09.2014. a käskkirja nr 6-3/1458-D tühistamiseks. Kaebuse kohaselt ei ole kaebaja justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 82 lg-s 3 sätestatud nõuete rikkumist toime pannud. Kaebaja selgitas, et jalutamiselt tulles ei ole keelatud õigusaktidega hoida tubakatooteid soki sees, sest vanglavormil puuduvad taskud. Kaebaja leidis, et VSkE § 82 lg 3 tuleneva nõude rikkumine tulnuks kõne alla juhul, kui kaebaja oleks tubakatooteid hoidnud enda juures kambris. Käesoleval juhul ei ole rikkumist toimunud, kuna valvurid ennetasid võimaliku rikkumise

2 toimepanemist. Kaebaja leidis, et kuivõrd rikkumist ei ole toimunud, siis on kaebaja karistamine õigusvastane, mistõttu kuulub vaidlusalune käskkiri kehtetuks tunnistamisele. Vaidlustatud käskkiri on ilmselgelt ka ebaproportsionaalne Põhiseaduse § 11 mõttes, sest kartserikaristust saab kohaldada vaid erandlikel juhtudel. Lisaks märkis kaebaja, et käskkirja põhjendused ei ole asjakohased ning on vastuolulised.

4. A.T. esitas koos kaebusega ka esialgse õiguskaitse taotluse. Taotluses palub kaebaja peatada vaidlustatud käskkirja täitmine kuni kohtuotsuseni. Käskkirja täitmise peatamine hoiab ära kaebaja õiguste rikkumise ja inimväärikuse alandamise õigusvastaselt kartserisse paigutamisega. Kaebajat ei oldud esialgse õiguskaitse taotluse esitamise seisuga kartserisse paigutatud tervislikel põhjustel, kuid see võib juhtuda iga hetk. Kaebus ei saavuta oma eesmärki, kui seda rahuldava kohtuotsuse jõustumise ajaks on vaidlustatud haldusakt täidetud. Esialgse õiguskaitse kohaldamine ei ole vastuolus avalike huvidega, samuti ei kahjusta selle rakendamine kolmandate isikute õigusi ega halvenda vastustaja olukorda.

5. Samuti esitas kaebaja koos kaebusega taotluse riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel seoses maksejõuetusega.

6. Viru Vangla teatas 18.11.2014. a vastuses Tartu Halduskohtule, et sama päeva seisuga ei ole kaebaja distsiplinaarkaristus täitmisele pööratud.

7. Tartu Halduskohus jättis 19.11.2014. a määrusega A.T. taotluse riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel rahuldamata, jättis kaebuse käiguta ja andis tähtaja riigilõivu summas 30 eurot tasumiseks. Halduskohtu määruse kohaselt tuleb halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 112 lg 1 p-s 1 sätestatud aluse esinemise kontrollimiseks kindlaks teha ja arvesse võtta kaebaja sissetulekud ja kulud ajavahemikul 13.07.2014 – 12.11.2014. Kaebaja vanglasisese isikukonto väljavõttest nähtub, et vaadeldaval ajavahemikul oli kaebaja sissetulek 435 eurot, millest saab maha arvata kinnipidamised rahaliste nõuete fondi ning kulutused elektrile, st 230 eurot 47 senti. Järelikult on kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek 102 eurot 27 senti, mida nõutav riigilõiv 30 eurot ei ületa. Seega esinevad asjaolud, mille korral kaebajale menetlusabi andmine tema riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks ei ole HKMS § 112 lg 1 p 1 kohaselt lubatud. Kuna puudub kaebajale menetlusabi andmise vajadus, ei pea kohus hindama seda, kas on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. A.T. esitas 23.11.2014 määruskaebuse, milles palus Tartu Halduskohtu 19.11.2014. a määrus tühistada ja teha uus määrus, millega vabastada kaebaja riigilõivu tasumisest kaebuse ja esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluse esitamisel ja saata asi menetlusse võtmiseks esimese astme kohtule. Määruskaebuse kohaselt palub kaebaja algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus, tunnistada HKMS § 112 lg 1 p 1 osas, milles see näeb ette, et kohus peab arvestama menetlusabi taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, mis on arvutatud taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu keskmise sissetuleku alusel, vastuolus olevaks põhiseaduse §-dega 13, 14 ja § 15 lg-ga 1 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lg-ga 1 ja art-ga 13 ja jätta see säte kohaldamata. Halduskohtu keeldumine riigilõivu tasumisest vabastamisest rikkus kaebaja õigust pöörduda kohtusse, muutes kaebaja õigused teoreetilisteks ja illusoorseteks. Kaebaja märkis, et ta on selgitanud oma taotluses, et ta ei suuda tasuda riigilõivu, kuna ta on töötu ning seega ka puudub sissetulek, mistõttu on ta maksejõuetu ja kaebaja vabastamine riigilõivu tasumisest on põhjendatud. Kaebaja väitel on kohus jätnud arvestamata, et kaebajal

3 on vajadused, mille rahuldamiseks ta teeb minimaalselt kulutusi vangla kaupluses ning kaebaja näol on tegu kinnipeetavaga, kes on töötu ja sõltub lähedaste toetustest. Seega ei saa tõlgendada kaebaja puhul HKMS § 112 lg 1 p-s 1 sätestatut selliselt nagu kohus on kaebaja puhul määruses seda teinud ja sellega võtnud kaebajalt õiguse pöörduda kohtusse.

9. Tartu Halduskohus 05.12.2014. a määrusega võttis A.T. määruskaebuse Tartu Halduskohtu 19.11.2014. a määruse resolutsiooni p 1 peale menetlusse, jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas määruskaebuse koos materjalidega Tartu Ringkonnakohtule läbivaatamiseks ja lahendamiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 19.11.2014. a määrus tuleb jätta muutmata ja A.T. määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud määruses toodud põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid korrata (HKMS §-d 201 lg 4 ja 203 lg 2). Seoses määruskaebusega peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist.

11. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuses toodud seisukohaga nagu kuuluks kaebaja riigilõivu tasumisest vabastamisele. Halduskohus on õigesti tuvastanud, et kaebaja vanglasisese isikukonto väljavõttest nähtuvalt on kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek on 102 eurot ja 27 senti, mis ületab tunduvalt tasumisele kuuluva riigilõivu 30 eurot. Seega ei ole kaebajale menetlusabi andmine tema riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks lubatud HKMS § 112 lg 1 p 1 kohaselt. Kuigi Põhiseaduse § 15 lg 1 lausest 1 tuleneb igaühe õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse, ei tähenda see, et isikul, kes leiab, et tema õigusi on rikutud, peab olema piiramatu võimalus kohtusse pöörduda. Kaebeõigust saab mõistlikult piirata, kui piirangul on legitiimne eesmärk ning arvestatakse proportsionaalsuse põhimõttega. Kohtusse pöördumise mõningane kitsendamine on vajalik õiguskindluse tagamiseks ja kohtusüsteemi ülekoormamise vältimiseks (RKHK 06.09.2007. a määrus nr 3-3-1-40-07, p 11, RKHK 04.06.2013. a määrus nr 3-3-1-86-12, p 11). Seega oli halduskohus õigustatud kaebajat riigilõivu tasumisest mitte vabastama. Ringkonnakohtu arvates oleks kaebaja riigilõivust vabastamine ebaõiglane ka seetõttu, et sellisel juhul oleks ta paremas seisukorras kui teised isikud, kellel tõepoolest puuduvad rahalised vahendid riigilõivu tasumiseks. Pealegi ei võta riigilõivu tasumisest vabastamata jätmine ära kaebaja õigust pöörduda kohtusse, kuna seda on tal võimalik teha pärast riigilõivu tasumist, milleks kaebajal on olemas materiaalsed võimalused. Seega puudub alus algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust HKMS § 112 lg 1 p 1 osas. Kaebajal puudub alus eeldada, et igakordselt kaebuse esitamisel vabastatakse ta riigilõivu tasumisest. Pealegi nähtub kaebaja isikukonto väljavõttest, et kaebajale laekub regulaarselt raha ning seetõttu on kaebajal võimalik oma rahalisi vahendeid kasutada selliselt, et tal jääks raha ka võimaliku kaebuse esitamisel riigilõivu tasumiseks.

Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/