2-13-11900/53 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

10. detsember 2014. a Tartu

Tsiviilasja number

2-13-11900

Tsiviilasi

AS MiniCredit hagi Levkadiya Petrova vastu

võlgnevuse 446,73 euro ja viivise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

482,27 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 26. veebruari 2014. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Levkadiya Petrova apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

18. november 2014

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): Levkadiya Petrova (isikukood:

XXXXXXXXXXX), esindaja Oleg Nišajev

Vastustaja (hageja): AS MiniCredit (registrikood:

11551909), esindaja Ingrid Nook

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 26. veebruari 2014.a

otsus. Teha asjas uus otsus, millega jätta täielikult

rahuldamata AS-i MiniCredit hagi Levkadiya Petrova

vastu

võlgnevuse

446,73

euro

ja

viivise

väljamõistmiseks.

2. Rahuldada Levkadiya Petrova apellatsioonkaebus.

Menetluskulude jaotus

Jätta

maakohtus

ja

ringkonnakohtus

kantud

menetluskulud AS-i MiniCredit kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. AS MiniCredit esitas 14. märtsil 2013 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse

Levkadiya Petrova vastu võlgnevuse 510 euro ja menetluskulu 45 eurot väljamõistmiseks.

Võlgnik esitas makseettepanekule vastuväite. Pärnu Maakohtu 15. mai 2013 määrusega lõpetati

maksekäsu kiirmenetlus ja anti nõue üle Viru Maakohtule menetluse jätkamiseks

hagimenetluses.

2. Hagiavalduse kohaselt on poolte vahel sõlmitud laenuleping, mille alusel on hageja andnud

kostjale 11. detsembril 2009 laenu 191,73 eurot. Kostja ei ole laenu tähtaegselt (s.o 30 päeva

jooksul, hiljemalt 10. jaanuariks 2010) tagastanud. Kostja on laenu tagasimaksmise tähtaega

pikendanud, viimati 09. aprillil 2010. Kuna hageja esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse

14. märtsil 2013, siis ei ole hageja nõue aegunud.

Hageja on teavitanud kostjat nõude loovutamisest OÜ-le Credit Inkasso ja kostja on sõlminud

OÜ-ga Credit Inkasso 25. novembril 2010 maksegraafiku, mida kostja on aktsepteerinud, tehes

selle alusel makse 9. detsembril 2010. Alates 10. jaanuarist 2011 lõpetas kostja tasumise

maksegraafiku alusel ja OÜ Credit Inkasso tühistas maksegraafiku. 12. aprillil 2011 sõlmis

OÜ Credit Inkasso kostjaga uue maksegraafiku ja kostja tasus maksegraafikutasu 04. mail 2011.

Hageja viivise nõue ei ole kostjale koormav, sest ei ületa põhinõuet. Viivise määras on pooled

leppinud kokku lepingu p-s 9.1. Kostja on lepingus kinnitanud, et tingimused vastavad tema

tahtele ja ta nõustub nende täitmisega. Kostjaga suheldi ka telefoni teel vene keeles, talle selgitati

laenu mittetagastamise tagajärgi, samuti nõude edastamist OÜ-le Credit Inkasso. OÜ Credit

Inkasso esindaja käis korduvalt kostja ja tema abikaasa elukohas. Kostja on võtnud hagejalt laenu

vähemalt kolmel korral ja ka tema abikaasal on hageja ees võlgnevus.

Hageja palub kostjalt välja mõista võlgnevuse summas 446,73 eurot, millest laenusumma on

191,73 eurot, intress 37,71 eurot, viivis 191,73 eurot ja meeldetuletuste tasu 25,56 eurot. Samuti

palub hageja kostjalt välja mõista viivise võlgnevalt laenusummalt 1,5% päevas alates 21. maist

2013 kuni nõude täieliku rahuldamiseni, kuid mitte rohkem kui 191,73 eurot. Menetluskulud

summas 100 eurot (riigilõiv) palub hageja jätta kostja kanda.

3. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja on ajavahemikus 11. jaanuarist 2010 kuni 04. maini 2011

tasunud hagejale võlgnevuse katteks kokku 407,13 eurot (9 makset). Kostja vastu esitatud nõue

on aegunud. Samuti oli hageja ja kostja vahel sõlmitud laenuleping tühine, sest intressi nõue

60 % laenusummalt aastas on vastuolus heade kommetega (TsÜS § 86) ning viiviste nõue 1,5 %

päevas laenusummalt on kostja jaoks liigselt koormav (VÕS § 44). Meeldetuletuse tasu saatmise

nõue on tühine – hageja on saatnud e-postiga 2 kirja, seega ei ole hageja kulutusi kandnud.

Hageja ei ole kontrollinud maksete tegemist kostja poolt. Põhisumma ja intressid on kostja poolt

tasutud 09. aprillil 2010.

Kostja ei ole pikendanud sõlmimata laenulepingut. Kostja ei olnud ka teadlik asjaolust, et hageja

võõrandas väidetava nõude kostja vastu OÜ-le Credit Inkasso, kes tuleks kaasata menetlusse

kolmanda isikuna.

MAAKOHTU LAHEND

4. Viru Maakohtu 26. veebruari 2014 otsusega rahuldati hagi osaliselt. Kohus mõistis kostjalt

hageja kasuks välja võlgnevus 290,54 eurot (sh põhivõlgnevus 191,73 eurot, intress 37,71 eurot

ja viivis 61,10 eurot) ja lisanduva viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras põhinõudelt 191,73

eurolt alates 01. jaanuarist 2014 kuni põhinõude täieliku tasumiseni, kuid mitte rohkem kui

191,73 eurot. Menetluskulud jäeti 48% ulatuses kostja ja 52% ulatuses hageja kanda.

Maakohus leidis, et hageja nõue ei ole aegunud. Nõue muutus sissenõutavaks alates

11. jaanuarist 2010, seega algas kostja vastu esitatud nõude aegumistähtaeg alates 01. jaanuarist

2011 ning lõppes 31. detsembril 2013. Maksekäsu kiirmenetluse avaldus on kohtule esitatud

14. märtsil 2013, seega tähtaegselt. Lisaks sellele katkes aegumistähtaeg maksegraafikute

sõlmimisega ja kostja poolt maksete tegemisega vastavalt TsÜS §-le 158.

Kostja esitatud maksekorraldustest nähtub, et kostja või tema abikaasa G.P tegid hagejale

makseid kogusummas 407,13 eurot (9 makset, tl 45-53). Kuna poolte vahel sõlmitud lepingu

p 7.2 kohaselt tuli laen tagastada ühekordse maksena, siis lepingu p 6 kohaselt on tegemist

laenulepingu pikendamisega. Kostja esindaja väide selle kohta, et kostja ei ole antud

laenulepingut sõlminud, on asjas esitatud tõenditega ümber lükatud. Kostja ise ei ole antud fakti

vaidlustanud. Hageja on väljastanud kostjale laenu nende vahel sõlmitud laenulepingu alusel,

kostja on maksekorraldustele märkinud „prodlenje“ (pikendamine), seega pidi kostja teadma, et

kostja omal algatusel pikendas lepingut lepingus märgitud tingimustel. Lisaks sellele on kostja

sõlminud maksegraafikud (2 maksegraafikut), samuti tasunud maksegraafikute sõlmimise tasu.

Ülaltoodust lähtuvalt ei pidanud maakohus põhjendatuks vabastada kostjat laenu tagastamise ja

kõrvalnõuete tasumise kohustusest. Kostja ei ole tõendanud laenulepingu mittesõlmimist ega

laenu mittesaamist, samuti ei ole tõendatud põhinõude tasumine hagejale. Põhivõlgnevus 191,73

eurot on põhjendatud.

Lepingu p 4.1.2.3 järgi kohustus kostja maksma 3000 krooni laenamisel 30-ks päevaks intressi

590 krooni, s.o 37,71 eurot. Kuivõrd lepingu pooled on leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu

kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul, kuid kostja on jätnud nimetatud kohustuse täitmata,

pidas maakohus hageja intressinõuet 37,71 eurot põhjendatuks.

Maakohus leidis, et AS MiniCredit ja kostja vahel sõlmitud lepingu p 9.1 on tühine 1,5 % suuruse

viivise määra tõttu, sest vaatamata kiirlaenu andmise lihtsustatud korrale ja laenutagatise nõude

puudumisele, on viivisenõudega sellises määras kostja kahjuks oluliselt kõrvale kaldutud poolte

õiguste ja kohustuste tasakaalust. Kuna kokkulepitud viivise määr on kostjat ebamõistlikult

kahjustav ja seetõttu tühine, asub VÕS § 41 kohaselt tühise tingimuse asemele seadusest tulenev

regulatsioon, käesoleval juhul VÕS § 113 lg-s 1 toodud viivise seadusjärgne määr. Kostjalt tuleb

välja mõista viivis perioodi eest 11.01.2010 kuni 31.12.2010 summas 14,92 eurot (191,73 eurot

x 8% / 365 päeva × 355 päeva ); perioodi eest 01.01.2011 kuni 30.06.2011 summas 7,84 eurot

(191,73 eurot × 8,25% / 365 päeva x 181 päeva); perioodi eest 01.07.2011 kuni 30.06.2012

summas 15,34 eurot (191,73 eurot × 8% / 365 päeva x 365 päeva ); perioodi eest 01.07.2012

kuni 31.12.2012 summas 7,49 eurot (191,73 eurot × 7,75 % / 365 päeva x 184 päeva ); perioodi

eest alates 01.01.2013 kuni 14.04.2013 summas 4,10 eurot (191,73 eurot × 7,50% / 365 päeva ×

104 päeva), alates 15.04.2013 kuni 30.06.2013 3,44 eurot (191,73 eurot × 8,50% / 365 päeva ×

77 päeva); alates 01.07.2013 kuni 31.12.2013 7,97 eurot (191,73 eurot × 8,25% / 365 päeva ×

184 päeva). Viivis perioodi 11. jaanuarist 2010 kuni 31. detsembrini 2013 on kokku summas

61,10 eurot (14,92 +7,84 + 15,34 eurot +7,49 +4,10 + 3,44 + 7,97).

Hageja soovib kostjalt meeldetuletustasu 25,26 euro väljamõistmist. Vastavalt lepingu 7.4, kui

laenusaaja ei tagasta laenu tähtaegselt, siis kohustub laenusaaja tasuma laenuandja nõudel

võlgnevuse menetlemise eest tasu laenuandja hinnakirja kohaselt, mille järgi on iga väljastatud

meeldetuletuse (mis on saadetud sms-ga, e-postiga või tavapostiga) tasu 200 krooni (12,78

eurot).

Maakohus pidas VÕS § 42 lg 3 p 5 alusel tühiseks ka tüüptingimust, millega krediidiandjal on

õigus nõuda krediidisaajale ja käendajale saadetud kirjalike teadetega seotud kulutuste

hüvitamist krediidiandja hinnakirja järgi. Hageja ei ole esitanud tõendeid, millest tuleneks tema

poolt seoses kostjale meeldetuletuste saatmisega kulutuste tegemine ja kahjude kandmine.

Maakohus jättis kostja taotluse Credit Inkasso OÜ kolmanda isikuna menetlusse kaasamiseks

rahuldamata, kuna asja materjalidest tulenevalt puudub nimetatud isikul kostja vastu nõue.

Eeltoodu alusel mõistis kohus kostjalt välja põhivõla 191,73 eurot, intressi 37,71 eurot ja

31.12.2013 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 61,10 eurot, kokku seega 290,54 eurot.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. L. Petrova esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Viru Maakohtu 26. veebruari

2014 otsus täies ulatuses ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.

Apellatsioonkaebuse kohaselt:

1) ei valda kostja eesti keelt ja tal puuduvad õigusalased teadmised. Kostja esitas kohtule enda

poolt allkirjastatud vastuse olukorras, kus ta ei saanud aru esitatava vastuse sisust. Kostja esialgse

vastuse koostas nõrk jurist, kes pole üldse selgitanud kostjale selle vastuse sisu. Kostja oli

sunnitud kirjutama alla tegelikkusele ja enda positsioonile mitte vastavale vastusele;

2) ei ole kostja nõus lihtmenetluse kohaldamisega;

3) ei ole kostja sõlminud hagejaga ühtegi laenulepingut. Hageja ei ole tõendanud laenulepingu

sõlmimist. Kostja ei ole allkirjastanud ühtegi dokumenti. Kostja ei ole laenulepingu sõlmimist

omaks võtnud;

4) ei ole kostja kunagi pikendanud sõlmimata laenulepingut. Kostja ei ole sõlminud ühtegi

kirjalikku ega suulist laenulepingut ja/või maksegraafikut selle laenulepingu juurde ja/või selle

laenulepingu pikendamise kokkulepet. Kõik kohtu tsiteeritud järeldused ei põhine ühelgi tõendil;

5) ei olnud kostja teadlik asjaolust, et hageja võõrandas väidetava nõude kostja vastu OÜ-le

Credit Inkasso. See asjaolu on üllatuslik ja seab kahtluse alla AS-i MiniCredit õiguse pöörduda

nõudega kostja vastu. Kostja palub kohtul nõuda hagejalt välja nõude loovutamise leping ja selle

lisa ning lubada kostjal sellega tutvuda;

6) ei ole kostja sõlminud maksegraafikut OÜ-ga Credit Inkasso;

7) on kõik hageja nõuded aegunud. Hageja nõuded aegusid hiljemalt 11. jaanuaril 2013.

Vastustaja nõude puhul on tegemist võla nõude mitte tasu nõudega;

8) tuleks menetlusse kaasata kolmanda isikuna OÜ Credit Inkasso;

9) ei ole maakohus analüüsinud väidetava laenusuhte vastuolu heade kommetega tulenevalt

TsÜS §-st 86. Apellant oli hagejaga kokku puutudes sundolukorras nagu enamus vene keelt

kõnelevatest Ida-Virumaa elanikest. Hagi aluseks oleva väidetava laenulepingu kulukuse määr

ületab oluliselt Riigikohtu 05. märtsi 2014 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13 sätestatud

piirmäära tarbimislaenude puhul. Kostja sai 3 korda väiksema summa sellest, mille ta on

tagastanud.

6. AS MiniCredit vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta apellatsioonkaebuse

rahuldamata ja otsus muutmata.

Vastuväidete kohaselt:

1) on täidetud seadusest tulenevad nõuded laenulepingu vormi osas (VÕS § 404 lg 1). Käesoleval

juhul on hageja poolt pakkumus esitatud lepingu sõlmimiseks avalike kanalite kaudu (internet)

ning kostja on väljendanud oma nõustumust sõlmida leping laenutaotluse esitamisega

registreerides ennast selleks hageja koduleheküljel, identifitseerides ennast ettenähtud korras ja

kinnitades, et on tutvunud laenulepingu tingimustega (laenutaotlus, isikusamasuse tuvastamise

ankeet ja laenuleping lisatud). Poolte vaheline laenuleping on sõlmitud viisil, et kostjal on

võimalik sõlmitud lepingu alusel võtta korduvalt laenu;

2) ei kuulu pikendamistasu põhilaenu tagastamise summa hulka. Võlgnik on võtnud ka varem

AS-ist MiniCredit laenu ja pikendanud laenu tähtaega. Laenu tagastamise tähtaja pikendamisi ei

saa lugeda meeldetuletus- ja intressitasu tasumiseks. Võlgnik oli ka oma viimase laenu

tagastamise tähtaega pikendanud seitsmel korral (7 × 690 krooni (44,10 eurot) = 308 eurot)

korral ning seejärel lõpetas AS MiniCreditiga igasuguse suhtlemise, mille tõttu loovutas

AS MiniCredit võlgniku võla OÜ-le Credit Inkasso. Kostja tasus Credit Inkasso OÜ-le

maksegraafiku sõlmimise tasu kolmel korral ning inkasso kulusid;

3) oli kostjal kogunenud võlgnevuse perioodil viiviseid vastavalt sõlmitud lepingu p-le 9.1 kokku

54 945 krooni (maksetähtaeg 11. jaanuar 2010, arvestuse kuupäev 16. mai 2013, summa 3 000

krooni, viivisemäär 1,5 % päevas, viivitatud päevi 1 221, viivis 45 krooni päevas). Hageja nõuab

viivist, mis ei ületa kostja põhivõlgnevust 191,73 eurot. Hageja arvestas viivist üksnes

laenusummalt. AS-il MiniCredit on õigus küsida kohtult viiviste väljanõudmist vastavalt

sõlmitud laenulepingule ja see ei ole vastuolus VÕS § 113 lg-ga 1;

4) on hageja saatnud kostjale kaks meeldetuletust (17. ja 29. märtsil 2010) ning vastavalt lepingu

p-le 7.4 tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 400 krooni;

5) toimus intressi arvestus vastavalt leping p-le 4.1.2.3. Laenu puhul 3 000 krooni on intressi

summa 60% laenusummast aastas, millele lisanduvad muud kulud, mida ei arvata

krediidikulukuse määra hulka. Laenu õigeaegsel tagasi maksmisel ühe osamaksena on osamakse

suurus 3 590 krooni ja intressi ning muude kulude kogusumma 30-päevaliseks perioodiks on 590

krooni.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõigusnormide ebaõige kohaldamise

ja menetlusnormide olulise rikkumise tõttu tühistada osas, milles kohus hagi osaliselt rahuldas.

Ringkonnakohus peab võimalikuks teha tühistatud osas TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel asja

maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega jätab AS-i MiniCredit hagi

Levkadiya Petrova vastu täielikult rahuldamata. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.

8. Vaidluse all ei ole asjaolu, et kostja sai hagejalt 11. detsembril 2009.a 3000 krooni (191,73

eurot). Kostja (apellant) on seisukohal, et ta ei sõlminud hagejaga laenulepingut hageja poolt

väidetud tingimustel.

8.1. Kolleegium märgib, et pooltevahelist suhet saab käsitada tarbijakrediidilepinguna VÕS

§ 402 tähenduses, kuivõrd hageja näol on tegemist oma majandus- või kutsetegevuses tegutseva

krediidiandjaga ning kostja on VÕS § 34 järgi tarbija.

VÕS § 404 lg 1 (11.12.2009.a kehtinud redaktsioonis) kohaselt pidi tarbija avaldus kohustuste

võtmiseks olema kirjalikus vormis. TsÜS § 78 lg 1 kohaselt peab tehingule seadusega sätestatud

kirjaliku vormi nõude puhul tehingudokument olema tehingu teinud isikute poolt omakäeliselt

allkirjastatud, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. VÕS § 408 lg 1 kohaselt on

tarbijakrediidileping VÕS § 404 lõikes 1 sätestatud vorminõude järgimata jätmise korral tühine.

8.2. Maakohus asus seisukohale, et hageja ja kostja vahel laenulepingu sõlmimine 11.12.2009.a

summas 3000 krooni (191,73 eurot) on tõendatud kostja poolt esitatud laenutaotlusega (tl 28),

laenulepinguga (tl 17-26), kostja poolt allkirjastatud isikusamasuse tuvastamise ankeedi ja kostja

ID-kaardi koopiaga (tl 31-32). Vaidlust ei ole selles et kirjalikul laenulepingul (pealkirjastatud

kui „Leping nr 132721988 / Laenulepingu tingimused“, tl 17-26) poolte omakäelised allkirjad

puuduvad. Omakäeline allkiri puudub ka laenutaotlusel (tl 28), küll aga on L. Petrova

omakäeline allkiri isikusamasuse tuvastamise ankeedil (tl 31), milles märgitu kohaselt on ankeet

vormistatud 29. juunil 2009 ning mis sisaldab L. Petrova poolset kinnitust, et ta on tutvunud

laenulepingu nr 21988 tingimustega ja nõustub nende täitmisega. Ringkonnakohus märgib, et

toimikus olevad laenulepingu tingimused (tl 17-26) kannavad numbrit 132721988, mille viis

viimast numbrit kattuvad ankeedil märgitud lepingu numbriga.

8.3. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et esitatud tõendeid kogumis hinnates on

võimalik asuda seisukohale, et pooled sõlmisid laenulepingu (tarbijakrediidilepingu). Kostja

(apellant) ei ole vaidlustanud hagejalt 11.12.2009.a raha saamist. Tarbija avaldusena kohustuse

võtmiseks on võimalik käsitada interneti kaudu esitatud laenutaotlust (tl 28) koostoimes

isikusamasuse tuvastamise ankeediga (tl 31). Hageja selgitustest nähtub, et pooltevaheline

laenuleping sõlmiti n-ö raamlepinguna, mis võimaldas tarbijal saada ühe lepingu alusel korduvalt

laenu, esitades selleks igakordselt uue taotluse. Kostja ei ole niisugust laenusuhte korraldust ega

ka korduvalt laenu saamist vaidlustanud. Eeltoodust lähtudes leiab ringkonnakohus, et alust ei

ole lugeda laenulepingut tervikuna VÕS § 408 lg 1 ja § 404 lg 1 (11.12.2009.a kehtinud

redaktsioonis) koostoimest tulenevalt tühiseks. Küll aga on võimalik eraldi hinnata konkreetsete

lepingusätete kehtivust, mida on oma otsuses lepingu punkte 7.4 ja 9.1 puudutavas osas teinud

ka maakohus.

9. Hageja nõue koosnes järgmistest osadest: laenu põhiosa summas 191,73 eurot, intress 37,71

eurot, viivis 191,73 eurot ja meeldetuletustasud 25,56 eurot; kokku 446,73 eurot, millele

lisandub jooksev viivis võlgnetavalt laenusummalt 1,5 % päevas kuni nõude rahuldamiseni.

9.1. Maakohus rahuldas hageja nõude põhivõlgnevuse ja intressi nõude osas (vastavalt 191,73

eurot ja 37,71 eurot). Kohus asus seisukohale, et pooltevahelise lepingu p 9.1, millega kehtestati

viivise määraks 1,5 % kalendripäevas tagastamisele kuuluvalt summalt, on tühine, kuna

niisuguse viivisemääraga on kostja kui tarbijast laenusaaja kahjuks oluliselt kõrvale kaldutud

poolte õiguste ja kohustuste tasakaalust. Kohus kohaldas seadusest tulenevat viivise määra ning

leidis, et perioodi eest 11.01.2010 – 31.12.2013 kuulub kostjalt viivisena väljamõistmisele 61,10

eurot.

Samuti luges maakohus tühiseks pooltevahelise lepingu p 7.4, mille kohaselt kohustus laenusaaja

tasuma laenuandja nõudel meeldetuletustasu 200 krooni (12,78 eurot) iga temale väljastatud

meeldetuletuse eest. Vastavas osas jättis maakohus hageja nõude rahuldamata.

9.2. Ringkonnakohus rõhutab, et maakohtu seisukohti, millega on tühiseks loetud pooltevahelise

lepingu punktid 9.1 (viivise määr 1,5 % kalendripäevas) ja 7.4 (meeldetuletustasud à 12,78 eurot)

ning vastavas osas on hagi jäetud rahuldamata, ei ole kumbki pooltest apellatsioonimenetluses

vaidlustanud. TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese

astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Seega ei ole vastustajal (hagejal) käesolevas menetlusstaadiumis enam võimalik tugineda sellele,

et ta soovib kostjalt (apellandilt) viiviste väljamõistmist lepingu punktis 9.1 sätestatud määras

(s.o 1,5 % kalendripäevas) ning kahe meeldetuletuse eest kokku 25,56 euro väljamõistmist.

9.3. Kolleegium märgib lisaks, et TsÜS § 84 lg 1 kohaselt ei ole tühisel tehingul algusest peale

õiguslikke tagajärgi. Seega puudus hagejal algusest peale õiguslik alus neid lepingusätteid

suhetes kostjaga kohaldada. Kui hageja arvestas kostja poolt võlgnevuse katteks tasutud

summasid lähtudes lepingu p-des 7.4 ja 9.1 märgitust, siis tuleb käesoleva vaidluse lahendamisel

teha ümberarvestused ja lugeda, et hagejal võis nõuda kostjalt viivise tasumist üksnes seaduses

sätestatud määras ning hagejal ei olnud õigust nõuda kostjalt nn meeldetuletustasusid.

10. Kostja on tuginenud asjaolule, et perioodil 11.01.2010 – 04.05.2011.a on ta tasunud hagejale

võlgnevuse katteks osamaksetena kokku 407,13 eurot. Tasumise kohta esitas hageja

maksekorraldused (t lk 45-53). Maksekorraldustelt nähtuvalt on 2 makset teinud kostja abikaasa

G.P (t lk 45 ja lk 47), ülejäänud maksed kostja isiklikult. Osa ülekandeid on tehtud AS-le

MiniCredit, osa Credit Inkasso OÜ-le (t lk 50-53).

Hageja on omalt poolt samuti esitanud maksekorraldused (t lk 97-100), millest nähtuvalt on

kostja teinud ajavahemikul 10.02. – 08.12.2010.a hagejale makseid kokku summas 145,72 eurot

(2280 kr). Kõnealused maksekorraldused kattuvad kostja poolt kohtule esitatutega, v.a

10.02.2010.a maksete osas. Kostja esitas nimetatud kuupäeval teostatud maksete kohta

maksekorralduse nr 254 summas 690 krooni; hageja esitatud maksekorraldustelt nähtuvalt on

kostja tasunud nimetatud kuupäeval 2 × 690 krooni (kahe maksena, maksekorraldused nr 254 ja

255).

Seejuures tuleb ka Credit Inkasso OÜ-le tehtud maksed (t lk 50-53) lugeda tehtuks käesolevas

asjas vaidluse all oleva võlgnevuse katteks, kuna 16. augusti 2010.a lepinguga loovutas hageja

oma nõude kostja vastu nimetatud isikule (t lk 78-82).

11. Ringkonnakohus leiab, et hageja ei ole esitanud väiteid ega tõendanud, et kostja ja tema

abikaasa poolt tasutud summat 407,13 eurot ei tuleks täielikult või osaliselt lugeda tasutuks

käesolevas menetluses vaidluse all oleva võlgnevuse katteks. Oma 27.09.2013.a seisukohtades

avaldas hageja, et kostja on eelnevalt saanud AS-lt MiniCredit laenu kolmel korral (29.06.2009,

27.08.2009 ja 19.11.2009) ning kõigil nimetatud kordadel tagastas kostja korrektselt laenu koos

intressidega ühes osas, õigel tagastamise kuupäeval. Esile ei ole toodud asjaolusid, millest

järelduks, et kostjal olnuks hagiavalduse esitamise seisuga hageja ees teisi võlgnevusi peale selle,

millele on hageja tuginenud käesolevas menetluses. Samuti ei ole hageja sõnaselgelt vaielnud

vastu sellele, et ka kostja abikaasa G.Pi poolt tasutud summad tuleb arvestada vaidlusaluse võla

katteks. Hageja ei ole selgelt esile toonud, et G.Pil olnuksid hageja ees muud rahalised

kohustused, mis ei olnud seotud kostja L. Petrova kohustustega.

Seega on kostja ja tema abikaasa tasunud hagejale perioodil 11.01.2010 – 04.05.2011.a kokku

451,23 eurot (407,13 eurot + 44,10 eurot vastavalt hageja poolt esitatud 10.02.2010.a

maksekorraldusele nr 255). Kui kostja abikaasa poolt tasutud makseid (kokku summas 146,36

eurot) mitte arvestada, on kostja tasunud hagejale 304,87 eurot.

12. Hageja on põhjendanud, et tulenevalt pooltevahelisest kokkuleppest (maksegraafikust)

arvestati kostja poolt tasutud summad järgnevate kohustuste katteks: esimeses järjekorras

menetluskulude, seejärel intresside, seejärel viiviste ning lõpuks põhivõlgnevuse katteks.

Pooltevahelise lepingu (tüüptingimuste) p 7.8 sätestas, et kui laenusaajal on kohustus tasuda

laenuandjale üheaegselt lepingust tulenevaid erinevaid summasid, arvestatakse makstuks

esimeses järjekorras võlgnevuse sissenõudmise kulud, seejärel lepingutasu, seejärel tähtajaks

maksmata intressid vastavalt nende ajalisele järjekorrale alates varasematest võlgnevustest,

seejärel viivis, trahvid ning seejärel tähtajaks tasumata laenusumma.

Ringkonnakohtu arvates ei ole hageja menetluses vajalikul määral selgitanud, missugustes

konkreetsetes summades on ta arvestanud kostja poolt teostatud maksetest tasutuks väidetavad

menetluskulud, intressid ja viivised.

13. Kolleegium leiab, et kostja (laenusaaja) poolt tasutud maksete kohustuste katteks

arvestamisel tuleb juhinduda VÕS §-st 415, eelkõige selle lõikest 2, kuna laenulepingu

tüüptingimuste p 7.8 on tühine.

Laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 415 lg 2 redaktsiooni kohaselt tuli juhul, kui tarbija

on teinud krediidilepingu alusel makse, millest ei piisa kõigi sissenõutavaks muutunud

kohustuste täitmiseks, arvestada makse: 1) esimeses järjekorras võla sissenõudmiseks tehtud

kulude katteks; 2) teises järjekorras võlgnetava põhisumma katteks; 3) kolmandas järjekorras

intressi katteks; 4) neljandas järjekorras muude kohustuste katteks. VÕS § 415 on tarbijast

krediidivõtja kasuks imperatiivne. VÕS § 421 sätestab, et VÕS 22. peatüki 2. jaos (§§ 402-421)

sätestatust tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. VÕS § 22. ptk 2. jaos

tarbijakrediidilepingu kohta sätestatut kohaldatakse ka juhul, kui sätete kohaldamist püütakse

vältida kokkulepete teistsuguse sõnastamisega, eelkõige krediidisumma jagamisega mitme

lepingu vahel.

13.1. Ringkonnakohtu arvates ei ole hageja põhistanud endal niisuguste võla sissenõudmiseks

tehtud kulude olemasolu, mille katteks oleks olnud alust arvestada kostja poolt tehtud makseid

enne tasutu põhivõlgnevuse katteks arvestamist.

Kolleegiumile jääb ebaselgeks, mida on hageja mõelnud nn menetluskulude all. Hageja on

esitanud väiteid, mille kohaselt tasus kostja korduvalt 690 krooni (44,10 eurot) nn lepingu

pikendamise tasuna, mida hageja ei arvestanud põhivõla katteks. Ringkonnakohus leiab, et selle

tasu näol ei saa tegemist olla menetluskuluga ega võlgnevuse sissenõudmise kuluga. Riigikohus

on tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13 (p 23) asunud seisukohale, et laenu tagastamise tähtaja

pikendamist saab vaadelda laenulepingu muutmisena ja selle eest makstavat tasu täiendava

tasuna algsele tasule (intressile) laenu kasutamise eest kogu kokkulepitud tähtaja kestel.

Kõnealune pikendamistasu on seega käsitatav täiendava intressina laenu kasutamise

(pikendatud) aja eest ning järelikult saab seda arvesse võtta nii krediidi kulukuse määra

arvestamisel kui ka soorituste väärtuste vahe olulisuse üle otsustamisel. Ringkonnakohtu arvates

on samal viisil käsitatavad ka nn maksegraafiku sõlmimise tasud.

Võla sissenõudmiseks tehtud kuludena ei ole arvestatavad nn meeldetuletustasud summas kokku

25,56 eurot, millises osas maakohus luges pooltevahelise lepingu punkti 7.4 tühiseks ja millises

osas ei ole maakohtu otsust apellatsioonimenetluses vaidlustatud (vt eelpool otsuse p 9.1 – 9.2).

13.2. Kuna võla sissenõudmiseks tehtud kulude olemasolu ei ole hageja menetluses põhistanud,

tuleb kostja poolt tasutud summad VÕS § 415 lg 2 p 2 järgi lugeda esmalt võlgnetava põhisumma

katteks.

Vaidlust ei ole selles, et põhivõlgnevuse suuruseks on 191,73 eurot. Kostja poolt hagejale tasutud

304,87 eurost tuleb seega lugeda 191,73 eurot lugeda põhivõla katteks.

13.3. VÕS § 415 lg 2 p 3 järgi tuleb tarbija poolt tehtud maksed lugeda kolmandas järjekorras

intressi katteks. Maakohus on lugenud põhjendatuks hageja intressinõude summas 37,71 eurot.

Kuigi ringkonnakohus märkis eelpool, et laenu tagastamise tähtaja pikendamistasusid ja

maksegraafiku sõlmimise tasusid saab käsitada täiendava intressina laenu kasutamise

(pikendatud) aja eest, ei ole kolleegiumi arvates käesoleval juhul põhjendatud nn

pikendamistasude kostja (ja tema abikaasa) poolt hagejale tasutud summast intressidena

mahaarvamine.

Laenulepingu p-s 6 sätestati, et laenusaajal on õigus taotleda laenu tagasimaksmise tähtaja

pikendamist, sh korduvalt. 3000-kroonise laenu puhul tuli laenu tagastamise tähtaja

pikendamisel 30 päeva võrra tasuda igakordselt 690 krooni (44,10 eurot). Seega, kui

laenusumma (3000 kr ehk 191,73 euro) tagastamisel algselt kokkulepitud tähtajaks (30 päeva)

oli intressisummaks 37,71 eurot (590 krooni), siis laenutähtaja pikendamisel iga järgneva 30

päeva võrra tuli lisanduva intressina tasuda täiendavalt 690 krooni (44,10 eurot). 191,73 eurose

põhivõla puhul oli seega 60 päevani pikendatud tagastustähtajaga laenu puhul intress (37,71 +

44,10) 81,81 eurot; 90 päevani pikendatud tagastustähtaja korral 125,91 eurot, 120-päevase

tagastustähtaja korral 170,01 eurot jne. 150-päevase tagastustähtaja korral ületanuks

intressisumma (214,11 eurot) põhinõuet. Hageja ei ole siiski esitanud intressinõuet eeltoodud

viisil ja on jäänud menetluses läbivalt seisukohale, et ei nõua kostjalt intressi suuremas summas

kui 37,71 eurot. Muuhulgas on kostjaga sõlmitud maksegraafikutes (25.11.2010 ja 12.04.2011,

tl 61 ja 62) märgitud intressi suuruseks 0 eurot. Seega puudub vajadus hinnata laenulepingu

punktis 6 ette nähtud intressiarvestuse kooskõla heade kommetega, kuivõrd hageja ei ole ise

sellele tuginenud ega niisuguses suuruses intressi nõudnud. Samas välistab see ringkonnakohtu

arvates kostja poolt tasutud nn pikendamistasude arvestamise lepingu järgi tasumisele kuulunud

intresside katteks VÕS § 415 lg 2 p 3 järgi.

Ringkonnakohus märgib, et hageja on oma nõude esitanud vastuolulisel viisil ega ole selgitanud

nõude kujunemist ega krediidi kulukuse määra tegelikku suurust ka apellatsioonimenetluses

vaatamata ringkonnakohtu 10.09.2014.a kohtunõudele.

14. Maakohus leidis, et perioodi eest 11.01.2010 – 31.12.2013 oli kostjalt põhjendatud viivisena

välja mõista 61,10 eurot. Ka nimetatud viivisesumma on kaetud kostja poolt hagejale tasutud

summadega (304,87 eurot – 191,73 – 37,71 – 61,10 eurot = 14,33 eurot).

Ringkonnakohtu arvates puudub hageja nõude ebaselge esituse tõttu ning põhjusel, et hageja

arvestas kostja poolt tasutud summasid võlgnevuse katteks ebaõigesti vastuolus VÕS

§ 415 lõikes 2 sätestatuga, alus arvestada kostjale täiendavaid viiviseid.

Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et hagi on põhjendamata ja tuleb jätta täielikult

rahuldamata.

15. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, mille kohaselt puudub käesoleva asja

materjalidest tulenevalt Credit Inkasso OÜ-l nõue kostja vastu ning menetlusõiguse norme ei ole

rikutud sellega, et Credit Inkasso OÜ jäeti käesolevasse menetlusse kolmanda isikuna

kaasamata. Nõude loovutamise ja tagasiloovutamise dokumentidest (tl 78-82) nähtuvad AS-i

MiniCredit ja Credit Inkasso OÜ tahteavaldused nõude loovutamiseks ning ringkonnakohtul

puudub alus neis kahelda. Nõude loovutamisel on tegemist eriõigusjärglusega ning võlgniku

õigusi kaitsevad VÕS §-d 169 jj. Kolleegium märgib, et asja materjalidest nähtuvalt on kostja

teinud makseid ka Credit Inkasso OÜ-le (tl 50 – 53).

16. TsMS § 173 lg 3 ja § 162 lg 1 alusel tuleb asjas kantud menetluskulud jätta AS-i MiniCredit

kanda.

Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist

kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude

jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/