3-14-51779/19 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1

K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 9. detsember 2014, Tallinn Haldusasja number 3-14-51779 Haldusasi OÜ Janere kaebus Maksu- ja Tolliameti 11. juuni 2014 maksuotsuse nr 12.2-3/23338-5 tühistamise nõudes.

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 27. novembril 2014

Menetlusosalised

Kaebaja: OÜ Janere Esindajad: v.adv Merle Järvala ja v.adv Vahur Kivistik Vastustaja: Maksu- ja Tolliamet Esindaja: Andreas Aas

RESOLUTSIOON 1. Rahuldada OÜ Janere kaebus osaliselt. Tühistada Maksu- ja Tolliameti 11. juuni 2014 maksuotsus nr 12.2-3//23338-5, välja arvatud osas millega määrati ja kohustati kaebajat tasuma käibemaksu summas 4 (neli) eurot ja 76 senti. Muus osas jätta kaebus rahuldamata. 2. Mõista Maksu- ja Tolliametilt OÜ Janere kasuks välja menetluskulud 3000 (kolm tuhat) eurot.

Edasikaebamise kord Menetlusosalistel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 8. jaanuaril 2015 (HkMS § 180, § 181 lg 1).

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD MAKSUOTSUS 1. OÜ Janere deklareeris 13. juunil 2011 esitatud kauba tollideklaratsiooniga nr 11EE1210EE91239720 enda nimel ja enda eest vabasse ringlusse lubamise tolliprotseduurile Tai Kuningriigist äriühingult Eastwest Metal Co. Ltd imporditud 22 643 kg tsingiga kaetud terasest kuuskantpeaga polte kaubakoodiga 7318 15 89 98. OÜ-l Janere oli selle kauba kohta Tai

2 väliskaubandusministeeriumi (Thai Department of Foreign Trade) poolt Bangkok’i sadamas äriühingu Eastwest Metal Co. Ltd nimele väljastatud päritolu sertifikaat vorm A nr IA2011- 0051226. Sellest tulenevalt maksustati kõnealune kaup 0%-lise tollimaksumääraga. OÜ Janere deklareeris kauba tolliväärtuseks 29 839,77 eurot ning tasus sellelt 5967,95 eurot käibemaksu. 2. Maksu- ja Tolliamet tegi 11. juunil 2014 maksuotsuse nr 12.2-3/23338-5, millega kohustas OÜ-d Janere täiendavalt tasuma 1104,95 eurot tollimaksu ja 25 384,01 eurot lõplikku dumpinguvastast tollimaksu ning 5302,55 eurot käibemaksu. Maksuotsuse tegemisel on tuginetud esiteks sellele, et Euroopa Pettustevastase Ameti (edaspidi OLAF) aruande kohaselt on eelnimetatud kauba päritolumaaks Hiina ning teiseks sellele, et kaebaja on deklaratsioonis märkinud kauba tolliväärtuse valesti. Maksuotsust põhjendatakse kokkuvõtlikult järgnevate asjaolude ja seisukohtadega: ▫ tollideklaratsioonil on kauba maksumuseks deklareeritud 29 839,77 eurot, ent OÜ Janere on tegelikult tasunud kauba eest 29 863,54 eurot, seega on jäetud deklareerimata kauba maksumuse 23,77 euro ulatuses; ▫ OLAF kontrollis äriühingu Eastwest Metal Co. Ltd tegevust ning jõudis lähetuse raportites Thor (2013)11786 ja Thor (2014)8967 kajastatud järeldusteni, et kõnealune kaup pärines Hiinast. See järeldus tehti omakorda järgmiste asjaolude põhjal:
Eastwest Metal Co Ltd on seotud äriühinguga Easy Products Imports & Exports Co Ltd, kuivõrd nende juhid on samad isikud;
Easy Products Imports & Exports Co Ltd importis Hiinast 12. aprillil 2011. aastal Taisse 22 643 kg polte, mis paigutati äriühingu JWD Infologistics Co Ltd lattu;
Eastwest Metal Co Ltd eksportis eelnimetatud lattu paigutatud kaubad Eestisse, ilma, et neid oleks laos töödeldud;
Eastwest Metal Co Ltd-le ega Easy Products Imports & Exports Co Ltd-el pole kunagi sertifikaate vorm A väljastanud ning kõik need sertifikaadid olid võltsitud. ▫ Liikmesriigi tollil on õigus tugineda maksustamisel OLAF’i raportites tuvastatud asjaoludele. ▫ OLAF-i raportis sisalduv teave, et sooduspäritolusertifikaadid on võltsitud, viitab selgelt kauba tegelikule Hiina päritolule, sest kui kaup olnuks tegelikult Tai päritolu, poleks võltsimisel mõtet; liiati maksustatakse enamiku Aasia riikide päritolu vastav kaup samamoodi kui Tai päritolu kaup, ent teisiti on see just Hiina päritolu kauba puhul, mis tähendab, et sooduspäritolusertifikaate tasub võltsida juhul, kui kinnitusdetailid on tegelikult Hiina päritoluga. ▫ Enne maksuotsuse tegemist koostatud ja kaebajale väljastatud kontrollaktile olid lisatud nii OLAF’i raportid kui ka nende lisad, kust nähtub, kuidas OLAF oma järeldustele jõudis. ▫ OÜ Janere on impordideklaratsioonil õigesti märkinud kaubakoodi 7318 15 89 98 ning sellise kaubakoodiga Hiina päritolu kaup kuulub maksustamisele 3,7%-lise tollimaksumääraga. ▫ Kõnealusele kaubale kohaldada 85%-list lõpliku dumpinguvastase tollimaksu määra, kuivõrd pole teada, millises konkreetses Hiina tehases see kaup toodeti.

3 KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED 3. OÜ Janere esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Maksu- ja Tolliameti 11. juuni 2014 maksuotsuse nr 12.2-3/23338-5 tühistamist. Kaebaja hinnangul on maksuotsus põhjendamata ning asjaolud, millele maksuhaldur selle tegemisel tugineb, on nõuetekohaste tõenditega tõendamata. Kaebaja hinnangul ei saa OLAF’i raportid olla tõenditeks, kuna neis kajastatud teave ei ole kontrollitav. Kaebaja meelest on tõendamata, et imporditud kauba kohta väljastatud päritolusertifikaat on võltsitud või et kaup on kindlasti toodetud Hiinas. Kaebaja heidab ette, et maksuotsuses ei ole viidatud ühelegi konkreetsele OLAF’i raportites tehtud järelduse aluseks olevale tõendile, millest saab teha vaid järelduse, et selliseid tõendeid ei olegi. Ka märgib kaebaja, et isegi kõnealused raportid ei ole talle olnud tervikuna kättesaadavad, sest osa teksti on kinni kaetud ning kaebajal pole olnud võimalik sellega tutvuda. Kaebaja heidab maksuhaldurile ette, et viimane on lugenud OLAF’i raportitega tõendatuks kaebaja maksukohustust puudutavad asjaolud, olemata samas tegelikult raporti koostamise aluseks olnud tõendeid hinnanud või kontrollinud. Kaebaja leiab, et kui käsitada OLAF’i raporteid samaväärsena liikmesriigi haldusametnike koostatud menetluskokkuvõtetena, siis Eesti haldusametnike koostatud menetluskokkuvõtted peavad olema kontrollitavad algsete tõendite alusel ning nende koostajad peavad olema tuvastatavad ja kontrollitavad. Kaebaja hinnangul OLAF’i raportid neile kriteeriumitele ei vasta ning kuivõrd OLAF’i raportite kohta pole isegi teada, kes need koostanud on, on sisuliselt tegemist anonüümkirjadega, mille alusel on maksuhaldur maksukohustuse määranud. Kaebaja hinnangul on lubamatu, et tema maksukohustus sõltub välisorganisatsiooni raportist, mille vaidlustamiseks pole tal reaalset võimalust ja mille aluseks olevad asjaolud on talle kontrollimatud. 4. OLAFI’i raportite tõendusväärtuse osas viitab kaebaja ka Euroopa Kohtu otsusele kohtuasjas C-521/04. Seevastu ei pea kaebaja asjakohaseks vastustaja viiteid teiste Euroopa Liidu liikmesriikide kohtute lahenditele seoses OLAF’i raportite tõendusväärtusega, märkides esiteks, et sellistes lahendites esitatud seisukohtadel ei saa olla mingit siduvust käesoleva asja lahendamiseks ning teiseks ei ole vastustaja viidatud kohtulahendid enamasti avalikult kättesaadavad või kui on, siis võõrkeeltes. Asjakohaseks ei pea kaebaja ka vastustaja viiteid Euroopa Kohtu otsusele kohtuasjas nt T-191/09, C-95/95 ja C-370/96, kuna neis ei käsitleta sootuks OLAF’i raporti tõendusväärtusega seotud küsimusi. Seoses vastustaja viitega kohtuasjas nr C-66/80 tehtud lahendile märgib kaebaja, et kõnealune kohtulahend pärineb aastast 1981 ning seal viidatud seisukohad ei pruugi olla enam asjakohased, sest lahendi tegemise ajal ei olnud Euroopa Pettustevastast Ametit (OLAF) veel moodustatud. Mis puudutab aga Euroopa Kohtu otsust kohtuasjas nr C-153/94, siis juhib kaebaja tähelepanu selle otsuse punktile 34, millest tuleneval tuleks käesoleva asja lahendamisel kaaluda eelotsuse küsimist Euroopa Kohtult. 5. Kaebaja leiab, et maksuhaldur ei ole talle taganud ärakuulamisõigust, sest kaebajal ei ole olnud võimalik tutvuda OLAF’i raportis tehtud järelduste aluseks olevate tõenditega ega esitada nende kohta arvamust ega vastuväiteid. Viitega Riigikohtu otsusele kohtuasjas nr 3-3-1-72-10 ja 3-3-1-23-06 leiab kaebaja, et ärakuulamisõiguse rikkumise näol on tegemist sedavõrd raske menetlusrikkumisega, mis igal juhul peab kaasa tooma maksuotsuse tühistamise.

4 6. Viidates Riigikohtu otsusele kohtuasjas nr 3-3-1-66-09 ja seal viidatud Euroopa Kohtu lahenditele peab kaebaja võimalikuks, et käesoleval juhul esines tolli viga ÜTS art 220 tähenduses, mis pidanuks välistama maksuotsuse tegemise. Kaebaja toob välja, et OLAF’i raportis on viidatud sellele, et juba 11. mail 2011 teavitati liikmesriike võimalikest asjakohastest pettustest, ent kaebaja tollideklaratsiooni aktsepteeriti 13. juunil 2011, seega ajal, mil tollil oli juba vastav teave olemas. Samas märgib kaebaja, et tema käitus heauskselt ning tal ei oleks olnud võimalik kuidagi tolli viga avastada. 7. Kaebaja selgitab, et isegi kui oleks tuvastatud, et kaup pärines tegelikult Hiinast, ei oleks kaebajal kuidagi olnud võimalik seda teada, kaebajal oli importimisel kauba päritolusertifikaat, millel kajastus kauba Tai päritolu, samuti ei suhelnud kaebaja otse EastWest Metal Co Ltd-ga, vaid tarnijaks oli Hollandi ettevõtja NeoFast. Samuti rõhutab kaebaja, et tekkinud olukorras ei saa temalt nõuda asjassepuutuvate asjaolude kohta tõendite nõudmist MKS §-le 150 tuginedes, kuna kaebajal ei saa selliseid tõendeid olla, samas ei ole maksuhaldur oma seisukoha kinnituseks ühtegi kontrollitavat tõendit esitanud ning kaebajale ei ole ette heidetud ega saagi ette heita kaasaaitamiskohustuse rikkumist. 8. Kaebaja leiab samuti, et maksuotsusest ei selgu, millistel asjaoludel on kohaldatud dumpinguvastase tollimaksu puhul 85%-list tollimaksumäära. Kaebaja toob välja, et maksuotsuses viidatakse vaid nõukogu määrusele (EÜ) nr 91/2009, ent puudub viide konkreetsele normile, kust nähtuks, et selles määruses nimetatud maksuga kuuluks maksustamisele ka koodiga 7318 15 89 98 klassifitseeritav kaup. Samuti on kaebaja seisukohal, et olukorras, kus väidetavalt Hiinast Taisse toodud kaupade tootja ei ole teada, ei saa olla põhjendatud eelnimetatud määruses sätestatud 85%-lise maksumäära kohaldamine, kuna selle maksumääraga maksustatakse kaup, mis ei ole toodetud samas määruses loetletud ettevõtetes. Viitega Riigikohtu otsusele kohtuasjas nr 3-3-1-81-08 peab kaebaja maksuotsuses maksustamise konkreetse õigusliku aluse märkimata jätmist oluliseks puuduseks, mida ei saa asuda parandama alles kohtumenetluses. 9. 18. augustil 2014 esitatud kaebuse täienduses on kaebaja asunud seisukohale, et maksuotsus on tehtud pärast seaduses sätestatud aegumistähtaja möödumist, kuna see toimetati kaebajale kätte alles 20. juunil 2014. Kaebaja leiab, et kehtiv ja õiguslikult siduv on vaid adressaadile kätte toimetatud haldusakt ning seega algas maksuotsuse kehtivus 20. juunil 2013, ent selleks päevaks oli maksukorralduse seaduse (MKS) § 98 lõikes 1 ja ÜTS art 221 lõikes 3 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg lõppenud. VASTUSTAJA SEISUKOHT 10. Maksu- ja Tolliamet vaidleb kaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist, olles seisukohal, et kaebaja ei ole tõendanud, et maksusumma on määratud valesti ega oleks MKS § 150 kohaselt esitatud tõendeid, mis maksuotsuse järeldused ümber lükkaksid. Vastustaja toob välja, et kaebajale on edastatud maksustamisel aluseks olnud dokumendid, samuti on kaebajal olnud võimalik tutvuda maksumenetluse toimikuga maksuhalduri juures. Vastustaja jääb nii maksuotsuses kui asjas tehtud vaideotsuses võetud seisukohale, et OLAF-i poolt kogutud ning Maksu- ja Tolliametile edastatud informatsioon ja tõendid on piisavad tõendamaks, et

5 vaidlusalune kaup pärines Hiinast ning puuduvad asjaolud, mis seavad kahtluse alla raportis toodud järelduste õigsuse. Vastustaja viitab juba vaideotsuses väljendatud seisukohale, et OLAF’i raportitest nähtub üheselt, et järeldus kõnealuste päritolusertifikaatide võltsituse kohta on tehtud Tai Väliskaubandusosakonna poolt saadud teabe kohaselt, milles see organ vaidlusaluse päritolusertifikaadi väljastamist eitas. Vastustaja leiab, et kuivõrd on üheselt tõendatud kauba pärinemine Hiinast, liigub tõendamiskoormus isikule, kes soovib OLAF-i poolt tuvastatud kauba päritolu vaidluse alla seada. 11. Mis puudutab kaebaja argumentatsiooni seoses tolli veaga, siis selgitab vastustaja, viidates Euroopa Kohtu otsusele kohtuasjas T-191/09, et ÜTS art 220 lg 2 p b eesmärk on kaitsta isikute õiguspärast ootust ainult olukorras, kus pädevad organid ise on loonud baasi õiguspärase ootuse tekkimiseks. Vastustaja hinnangul pole sellise olukorraga antud juhul tegemist, kuna Tai Väliskaubanduse osakond ei ole päritolusertifikaati üldse väljastanud. Viidates Euroopa Kohtu otsusele kohtuasjas nr C-97/95, märgib vastustaja, et heas usus käitumine ei vabasta importijat maksude maksmise kohustusest. 12. Vastustaja viitab Euroopa Kohtu otsusele kohtuasjas C-66/80 ja rõhutab, et tollivaldkond on Euroopa Liidu pädevuses ja seetõttu peab liikmesriigi kohus tõlgendama tolliõigust kooskõlas Euroopa Kohtu eelneva tõlgendusega, mistõttu ei ole asjakohased kaebaja nõuded, et OLAFi raportit ja selle lisasid hinnataks sarnaselt siseriiklikele haldusaktidele. Vastustaja leiab, et raporti lisade näol on tegemist eraldiseisvate tõenditega, mida maksuhaldur on hinnanud ja selle kohta järeldused maksuotsuses teinud. Ka märgib vastustaja, et maksuhaldur ei olegi tuginenud pelgalt raportile endale, vaid on analüüsinud selle lisasid ka sisuliselt ning ka kohus saab kõnealuseid tõendeid hinnata ja kontrollida, kas järeldused on õiged. Vastustaja hinnangul on OLAF’i raportil siiski iseseisev tõendusjõud, mida kinnitavad erinevate liikmesriikide kohtute ja Euroopa Kohtu praktika. Siinkohal viitab vastustaja Euroopa Kohtu otsusele kohtuasjas C- 153/94, Bulgaaria kohtu otsusele kohtuasjas nr 9022, Itaalia kohtu otsusele kohtuasjas nr 65/05/13. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED 13. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leian, et OÜ Janere kaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt. Maksuotsuse tegemise aluseks olnud maksuhalduri järeldus, et kaebaja imporditud kinnitusvahendid olid Hiina päritolu, ei tugine maksuotsuses kajastatud tõenditele ega ole seetõttu piisavalt põhjendatud. Vaatamata kohtumenetluses antud vastustaja selgitustele on maksuotsus sisuliselt rajatud OLAF'i raportitele, millel üksinda ei saa olla sellist tõendusväärtust, nagu maksuhaldur neile omistanud on. Asjaolusid arvestades ei ole maksuhaldur nõuetekohaselt täitnud oma uurimiskohustust ega põhjendanud asjakohastele tõenditele viidates oma järeldusi sellise põhjalikkusega, et kogu tõendamiskoormus oleks üle läinud maksukohustuslasele. Maksuotsus on siiski põhjendatud osas, mis puudutab täiendavat käibemaksu, mis määrati seoses sellega, et kaebaja oli impordideklaratsioonis kauba väärtuse tegelikust väiksemana kajastanud.

6 14. Kaebaja on vaidlustanud maksuotsuse tervikuna. Samas ei ole kaebuses esitatud ühtki vastuväidet maksuotsusele osas, mis puudutab impordideklaratsioonil kauba tolliväärtuse valesti märkimist ning sellest tulenevalt täiendava käibemaksu määramist. Seega ei ole poolte vahel vaidlust selles, et tollideklaratsiooniga vaidlusaluse kauba maksustatav väärtus ei olnud mitte 29 839,77 eurot, nagu kaebaja märkis deklaratsioonis (tl. 144), vaid 29 863,54 eurot. Seega deklareeris kaebaja kauba väärtuse 23,77 euro võrra tegelikust väiksemana, mistõttu on ka deklaratsiooni alusel valesti arvutatud tasumisele kuuluv käibemaksusumma. Kauba väärtuse õige deklareerimise korral oleks deklareerimisele kuulunud käibemaksusumma olnud 29 863,54x0,20=5972,71 eurot ehk 5972,71-5967,95=4,76 eurot rohkem kui deklaratsioonis kajastatud. Kuna selles osas poolte vahel vaidlust pole, tuleb kaebus vastavas osas rahuldamata jätta. 15. Põhjendamatu on kaebaja seisukoht, et maksuotsus on tehtud pärast seaduses sätestatud aegumistähtaja möödumist. MKS § 98 lg 1 kohaselt on maksusumma määramise aegumistähtaeg kolm aastat alates valesti esitatud deklaratsiooni esitamise tähtpäevast. MKS § 98 lõike 4 teises lauses on sätestatud, et maksuotsus on tehtud aegumistähtaja jooksul, kui see on postiteenuse osutajale üle antud enne aegumistähtaja möödumist. Seega ei määra aegumistähtaja lõppu mitte maksuotsuse adressaadile kätte toimetamine, vaid maksuhalduri poolt selle postiasutusele üle andmine. See regulatsioon võtab ühelt poolt maksuhaldurilt võimaluse pahatahtlikult teha taandkuupäevaga maksuotsuseid pärast aegumistähtaja lõppemist ning teisalt välistab selle, et aegumistähtaeg lõpeb maksukohutuslase poolt maksuotsuse kätte toimetamisest kõrvale hoidmise tõttu. Käesoleval juhul nähtub vastustaja poolt esitatud postiasutuse kviitungilt (tl. 134), samuti AS-i Eesti Post veebilehel (https://www.omniva.ee/era/jalgimine) avalikult kättesaadavast postisaadetiste jälgimissüsteemi andmekogust, et kõnealune maksuotsus (postisaadetis nr RR239866281EE) on postiasutusele üle antud 12. juunil 2014. Vaidlusaluse tollideklaratsiooni esitas kaebaja 13. juunil 2011, seega on maksuotsus postiasutusele üle antud vähem kui kolm aastat vaidlusaluse tollideklaratsiooni esitamisest ning maksuotsus on seega tehtud aegumistähtaja jooksul. 16. Nõustuda ei saa ka kaebaja seisukohaga, et maksuotsuse tegemise välistab ÜTS art 220 lg 2 punktis b sätestatud tolli vea regulatsioon. Tolli veaga nimetatud normi tähenduses on tegemist siis, kui tollil on enne kauba vabastamist olemas piisav teave selle kohta, et tollideklaratsiooni kantud andmed on valed, ent toll on vähemalt hooletusest jätnud selle teabe tähelepanuta (vt. Riigikohtu otsused kohtuasjades nr 3-3-1-6-09 ja 3-3-1-66-05, samuti seal viidatud Euroopa Kohtu praktika). Nimetatud piisav teave tähendab seda, et tollile pidid kas talle esitatud dokumentidest või tolli enda teostatud kontrollitoimingutest (nt. kauba füüsiline kontrollimine nn. punases koridoris) tulenevalt olema teada asjaolud, mille põhjal oleks pidanud tegema järelduse, et deklaratsioonis kajastatud andmed ei ole õiged. Tollideklaratsiooni aktsepteerimisega iseenesest toll deklaratsioonis esitatud andmete õigsust lõplikult ega siduvalt ei kinnita ning asjaolu, et toll deklaratsiooni aktsepteerib ja kauba vabastab, ei võta üldjuhul õigust hiljem järelarvestuskannet teha. ÜTS art 220 lg 2 punkti b eesmärk on reguleerida neid juhtumeid, kus toll oleks pidanud deklaratsioonis kajastatud andmete ebaõigsuse avastama, samas kui deklaratsiooni esitaja ei oleks saanud seda avastada. Antud juhul ei olnud tollil tollideklaratsiooni esitamise ja kauba vabastamise ajal teavet, millele tuginedes oleks hoolikalt

7 ja nõuetekohaselt toimides pidanud asuma seisukohale, et tollideklaratsioonis esitatud andmed ei ole õiged. Asjaolu, et OLAF oli alustanud uurimist ja teatanud liikmesriikidele sellest, ei ole selline teave, millele tuginedes oleks maksuhaldur pidanud või saanud mingisuguseid samme astuda. Vaidlust pole selles, et kauba päritolu kajastav ning 0%-lise tollimaksumääraga maksustamist õigustav sertifikaat oli kaebajal deklaratsiooni esitamisel olemas. Sel hetkel polnud maksuhalduril mistahes andmeid, mis oleksid andnud aluse sertifikaati mitte usaldada või andnud võimaluse määrata tasumisele kuuluv maksusumma teisiti kui deklaratsioonis esitatud andmete alusel. Niisiis ei saa maksuotsuse tühistamise nõudes tugineda ÜTS art 220 lg 2 punktile b. 17. Väär on ka kaebaja seisukoht, et maksuotsuses ei ole piisavalt põhjendatud lõpliku dumpinguvastase tollimaksu puhul just 85 %-lise maksumäära kohaldamist. Allpool toodud põhjustel on lõpliku dumpinguvastase tollimaksu määramine lõppkokkuvõttes põhjendamatu seetõttu, et nõuetekohaselt pole tuvastatud ja tõendatud kauba Hiina päritolu, ent argumentatsioon, et maksuotsuse aluseks võetud asjaolude (kui need oleks tõendatud) juures tuleks kohaldada 85%-list maksumäära, on iseenesest õige. Nõukogu 26. jaanuari 2009 määruse (EÜ) nr 91/2009 millega kehtestatakse lõplik dumpinguvastane tollimaks teatavate Hiina Rahvavabariigist pärit rauast või terasest kinnitusdetailide impordi suhtes artikli 1 kohaselt kehtestatakse lõplik dumpinguvastane tollimaks teiste hulgas Hiina Rahvavabariigist pärit ning CN-koodi 7318 15 89 alla kuuluvatele kaupadele. Kaebaja poolt imporditud kaup vastab just eelnimetatud CN-koodile. Tollideklaratsioonis (tl. lahter 33) on kaup deklareeritud kaubakoodiga 73181589. See, et täiendavalt on kajastatud TARIC lisanumber 98, ei muuda tõdemust, et tegemist on kombineerinud nomenklatuuris kaubakoodi 7318 15 89 alla kuuluva kaubaga. Eelviidatud määruse artikli 1 teises lõikes on kohaldatavad maksumäärad sätestatud lähtudes sellest, kes on kauba tootja. 85%-lise maksumääraga maksustatakse kõigi samas lõikes eespool loetlemata tootjate toodetud kaup. Olukorras, kus pole võimalik tuvastada, milline tootja konkreetselt on kauba tootnud, ent on siiski tuvastatav, et tegemist on Hiina Rahvavabariigist pärit kaubaga, tuleb kohaldada just 85%-list maksumäära. Viimati viidatud sättes loetletud madalamate maksumäärade kohaldamise eelduseks on see, et tuvastatud on kauba pärinemine mõne konkreetselt seal loetletud tootjalt. Kui konkreetset tootjat tuvastada võimalik ei ole, ei saa madalamat maksumäära kohaldada ning tuleb kohaldada 85%-list määra. Maksuotsuse tühistamist ei too kaasa ka see, et selles pole lõpliku dumpinguvastase tollimaksu määramise alusena viidatud konkreetsele EL määruse nr 91/2009 sättele. Viidatud õigusakti regulatiivne osa koosneb kahest paragrahvist ning ainult ühes sättes käsitatakse 85%-lise maksumäära kohaldamist, s.o artikli 1 lõikes 2 esitatud tabeli viimasel real. Antud juhul ei saanud maksuotsuse täpse normiviite puudumine tekitada arusaamatust maksustamise õigusliku aluse osas. Seetõttu pole igal juhul tegemist olulise põhjendamispuudusega. 18. Õigus on kaebajal siiski selles osas, et ebapiisav on maksuotsuses esitatud faktiline põhjendus ning maksuhalduri seisukoht maksuotsuse tegemise aluseks olnud faktiliste asjaolude kohta ei ole nõuetekohaselt tõendatud ega kontrollitav. Nii tollimaksu, dumpinguvastase lõpliku tollimaksu kui neilt arvestamisele kuuluva täiendava käibemaksu (v.a. käesoleva põhjendava osa punktis 14 käsitletud ulatuses) faktiliseks aluseks on maksuhaldur võtnud asjaolu, et kaebaja poolt 13. juuni 2011 tollideklaratsiooniga imporditud kaup pärineb Hiina Rahvavabariigist.

8 Maksuotsusest, samuti maksumenetluses koostatud kontrollaktist nähtuvalt on see asjaolu tuvastatud OLAFi raportite (aruannete) põhjal. Maksuotsusest ei nähtu, et maksuhaldur oleks sisuliselt hinnanud või kontrollinud neis aruannetes kajastatu õigsust kasvõi minimaalsel määral. Seejuures on kaebajale koos kontrollaktiga edastatud ärakirjad OLAF'i raportitest nr 11367 (tl. 85 jj) ning nr 6771 (tl. 88 jj), milles kajastatakse vastavalt OLAF'i ametnike poolt Tai väliskaubandusministeeriumilt, Laem Chabang sadama tollibüroolt ning Tai laoettevõttest JWD Infologistics Co Ldt saadud informatsiooni ja andmete põhjal tehtud järeldusi. Maksuotsusest ei nähtu ei see, kuidas ja millal sai maksuhaldur kõnealused raportid, samuti ei selgu, millised dokumendid või millised raportites viidatud tõendid sai maksuhaldur koos nendega. Maksuotsusest ega kontrollaktist ei nähtu, kas või milliseid OLAF'i poolt uurimismenetluse käigus kogutud tõendeid maksuhalduril tegelikult maksuotsuse tegemisel olemaski olid, rääkimata sellest, et nähtuks, kuidas maksuhaldur neid hindas või sellest, et kaebajale oleks antud võimalus nende kohta oma seisukoht öelda. Siinkohal ei ole tegelikult oluline see, et kaebajal oli võimalik maksuhalduri ametiruumides toimikuga tutvuda. Olukorras, kus maksuhaldur koostab kontrollakti, mille kohta küsib maksukohustuslase arvamust ning kus on kajastatud menetluse käigus tuvastatud asjaolud, võib maksukohustuslane eeldada, et maksuhalduril on olemas need tõendid, millele kontrollaktis viidatakse ning temalt ei saa nõuda, et ta läheks maksuhalduri ametiruumidesse otsima tõendeid, mille olemasolu maksuhaldur sisuliselt tema eest varjanud on. Kuna maksuotsuses viidatakse maksustamise aluseks võetud asjaolude osas otseselt vaid OLAF-i raportitele, taandub edasine vaidlus eeskätt nende raportite tõendusväärtuse küsimusele. 19. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. mai 1999 määrus (EÜ) nr 1073/1999 Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdluste kohta (edaspidi EL määrus nr 1073/1999) art 9 lõikes 2 sätestatakse, et OLAF’i juurdluse aruandeid tunnustatakse riigi inspektorite koostatud haldusaruannetega samal viisil ja samadel tingimustel ning neid on lubatud kasutada tõenditena selle liikmesriigi haldus- ja kohtumenetluses, kus nende kasutamine on vajalik. Nende kohta kehtivad samad hindamisreeglid kui riigi inspektorite koostatud haldusaruannete kohta ja nad on viimati nimetatutega võrdväärsed. Vastustaja leiab ekslikult, et nimetatud normist tulenevalt tuleks OLAF'i raport samastada mingisuguse asjaolu aset leidmist kinnitava vahetu dokumentaalse tõendiga. 20. Eesti õigus ei kasutada mõistet riigi inspektorite koostatud haldusaruanded, nagu seda tehakse EL määruse 1073/1999 artikli 9 lõikes 2, ent selliste aruannetena saavad kõne alla tulla mingisugused haldusorgani poolt koostatud dokumendid. Kindlasti ei tulene eelviidatud sättest, et OLAF'i raporteid peaks liikmesriigi pädev ametiasutus või kohus käsitama usaldusväärse tõendina mingi asjaolu kohta, mis neis aruannetes väidetakse tuvastatud olevat. Seetõttu tuleb OLAF’i raportisse ja selle tõendusjõudu suhtuda samamoodi, nagu siseriiklikul tasandil tuleks suhtuda haldusorgani poolt koostatud aruannetesse või haldusmenetluses kogutud tõendite analüüsi ning nende põhjal tehtud järeldusi kajastavatesse dokumentidesse. 21. OLAF'i näol on eelnimetatud määrusest tulenevalt tegemist Euroopa Liidu organiga, mille eesmärk on uurida ja tuvastada ühenduse finantshuve kahjustavaid pettusi. Tegemist on sisuliselt uurimisorganiga, mille ülesanne on mingi kahtlustatava pettuse asjaolude

9 väljaselgitamiseks viia läbi vajalikud uurimistoimingud ja eeskätt koguda tõendid. OLAF'i tegevus on oluline eeskätt seetõttu, et tõendeid ja teavet, millele tuginedes saaks ühenduse finantshuve kahjustavaid pettusi paljastada, on sageli võimalik saada vaid kolmandatelt riikidelt või kolmandate riikide ametivõimude kaasabil, millisel teel oleks iga üksiku liikmesriigi pädeval asutusel (näiteks tollil) nende andmete saamine kas vastavate koostöömehhanismide puudumise tõttu kas võimatu või ebamõistlikult keeruline. EL määrusest nr 1073/1999 ja OLAF’i tegevuse üldisest loogikast tulenevalt saab liikmesriigi toll niisiis tollivõla sissenõudmisel tugineda OLAFi poolt kogutud tõenditele, ent see ei tähenda siiski, et OLAF'i enese poolt nendele tõenditele antud hinnangud või nende põhjal tehtud järeldused oleksid käsitatavad algsete tõenditena, mille õigsust ei saa, pea ega tohigi kontrollida. OLAFI'i raportite, olgu siis tegemist missiooniaruannete või lõppraportitega, näol on tegemist OLAF’i uurimise käigus kogutud tõenditele antud hinnanguga. Sellisena on OLAF’i lõppraport võrreldav maksuhalduri poolt koostatud maksumenetluse tulemusi kokku võtva kontrollaktiga, millel ei ole eraldiseisvat tõendusjõudu. Äärmisel juhul saaks neid raporteid samastada eksperdi arvamusega, mille kujunemine sellele usaldusväärsuse andmiseks peab samuti jälgitav olema. Põhimõtteliselt samaväärsena sellise OLAF’i raportiga saaks maksumenetluses käsitada ka Maksu- ja Tolliameti uurimisosakonna poolt mingi kriminaalmenetluse raames koostatud kohtueelse uurimise kokkuvõtet (kriminaalmenetluse seadustiku § 158) või mingisuguse teise haldusorgani poolt koostatud dokumendiga näiteks ametiabi korras kogutud tõenditest ja neile antud hinnangutest. 22. Igal juhul pole mõeldav, et OLAF’i raportit saaks käsitada vahetu tõendina mingisuguse asjaolu kohta, mille OLAF on tuvastanud muude, enda uurimismenetluses kogutud tõendite põhjal. Sellist tõendusväärtust ei tulene OLAF’i raportile ei sellest, et tolliõigus üldiselt on ühenduse pädevusvaldkond ega sellest, et tollimaksud laekuvad ühenduse eelarvesse. Ka tollimaksude sissenõudmiseks maksuotsuse tegemine on liikmesriigi tolli ülesanne ning seda tehes tuleb juhinduda vastavast menetluskorrast. Ühenduse õigus ei reguleeri maksumenetluses, sh. tollivõlga puudutavas maksumenetluses tõendite kogumise ja hindamise küsimusi. Seega põhimõtteliselt tuleb OLAF’i raportites esitatud väiteid hinnata samamoodi nagu need oleksid esitatud mõne siseriikliku analoogilise uurimispädevusega organi koostatud aruannetes. Ei ole mõeldav, et Eesti maksuhaldur võiks maksuotsuses tugineda ilma ühelegi konkreetsele tõendile viitamata näiteks asjaolule, et mingi asjaolu esines või ei esinenud. Nii ei saa see olla ka OLAF’i raporti puhul. Ainuüksi asjaolu, et tegemist on ühenduse õiguse alusel loodud uurimisorganiga, ei anna sellele sedavõrd ulatuslikku autoriteeti, et raportites kajastatud järeldusi pimesi usaldada võiks. 23. OLAFi raporti erilist tõendusväärtust ei saa tuletada Euroopa Kohtu poolt kohtuasjas C- 153/94: Faroe Seafood tehtud lahendis võetud seisukohtadest. Selles otsuses ei asunud Euroopa Kohus seisukohale, et kui OLAF on mingi asjaolu tuvastanud, peab liikmesriigi toll sellest kui tuvastatud ja tõendatud asjaolust maksustamisel lähtuma. Selles kohtuasjas tehtud otsuses sedastas Euroopa Kohus vaid seda, et kolmandate riikide ametivõimudel ei ole pädevust anda omapoolseid siduvaid seisukohti ühenduse õiguse normide tõlgendamise kohta ning liikmesriigi toll võib maksustamisel lähtuda ka ühenduse uurimisorgani poolt võetud seisukohast, et kolmanda riigi poolt väljastatud sertifikaat ei ole kehtiv, isegi kui kolmanda riigi ametivõimud

10 arvavad, et see on ühenduse õigusnormi kohaselt kehtiv. Viidatud kohtulahendis ei ole tegelikult analüüsitud küsimust, kas liikmesriigi toll peab lähtuma ühenduse uurimisorgani poolt võetud seisukohast või kas või mil määral peab ta arvestama ka selle seisukoha kujundamise aluseks olevate vahetute tõenditega. Seega oli Euroopa Kohtu eelnimetatud kohtuasjas fookus teine ning seal võetud seisukohtadest käesoleva asja lahendamisel kaugeleulatuvaid järeldusi teha ei saa. Samamoodi ei tulene OLAF’i raportitele erilist vahetut tõendusväärtust ka teistest vastustaja viidatud Euroopa Kohtu lahenditest. 24. Eeltoodut silmas pidades ei saa EL määruse nr 1073/2009 artiklit 9 tõlgendada selliselt, et liikmesriigi haldusorgan või kohus peaks OLAF’i raportit käsitlema võrdsena esmase ja vahetu tõendina mingi asjaolu kohta. Sellistes raportites esitatud järeldused mingisuguste asjaolude aset leidmise kohta peavad olema kontrollitavad ning neist peab selguma, kuidas ja millistele esmastele tõenditele tuginedes on need järeldused tehtud. Eelnev ei tähenda siiski seda, et maksuhaldur peaks igal juhul uurima vahetult kõiki allikaid, millele OLAF oma raportis tugineb. Sageli pole see ka võimalik. Nii näiteks on ilmne, et kui OLAF’i raportis tuginetakse mingisuguste isikute ütlustele või mingi sündmuskoha vaatluse tulemustele, ei ole liikmesriigi tollil võimalik vahetult neid isikuid uuesti üle kuulata või sündmuskohta ise üle kontrollida. Küll aga peab maksuotsust tegev liikmesriigi organ kontrollima vahetule tõendiallikale kõige lähemat kättesaadavat tõendit, eeltoodud näite puhul näiteks isiku ütluste kohta või sündmuskoha vaatluse kohta koostatud protokolli/akti. Olukorras kus OLAF’i raport sisaldab pelgalt märkust, et on saadud mingisugune teave ning pole täpsustatud, kust, kellelt ja kuidas see teave saadi, tuleb seda pidada paljasõnaliseks ja tõendamata väiteks. 25. Leian, et käesoleval juhul ei ole maksuhalduri poolt viidatud ja kaebajale koos kontrollaktiga esitatud OLAF'i raportite ja tabelite põhjal usaldusväärselt jälgitav, kas järeldus, et kaebaja poolt imporditud kaup pärines Hiina Rahvavabariigist, on õige. Maksuotsusest ei nähtu, et maksuhaldur oleks kasvõi minimaalsel määral raportis esitatud järeldusi ja nende aluseks olevaid OLAF’i poolt väidetavalt kogutud tõendeid kontrollinud. Pole isegi võimalik aru saada, millised andmed ja tõendid maksuhalduril maksuotsuse tegemise ajal olemas olid. Antud juhul esitas kaebaja kauba päritolu kohta tollile vormikohase päritolusertifikaadi. Tuginedes OLAFi raportitele on maksuhaldur leidnud, et see sertifikaat on võltsitud. Kahjuks ei nähtu OLAF'i raportitest, milline tõend sertifikaadi võltsimist kinnitab. Asjaolust, et vastav pädev asutus pole ühtegi sertifikaati kaebajale kauba lähetanud äriühingule väljastanud, tuleneb tõepoolest loogiliselt, et viimatinimetatud äriühingu nimele antud sertifikaat ei saa olla ehtne. Sellele loogilisele järeldusele saaks tugineda aga siis, kui väide, et Tai ametivõimud on kinnitanud, et selliseid sertifikaate antud pole, oleks kuidagigi tõendatud. Uurides toimikus olevaid OLAF’i raporteid ei selgu aga sootuks, kuidas või kust või mis kujul sai OLAF teabe, et selliseid sertifikaate pole välja antud. Tegemist on raportis esitatud paljasõnalise väitega. Kuna maksuhaldur pole vähimalgi määral tõendanud väidet, et kaebaja esitatud sertifikaat on võltsitud, ei saa kaebajalt nõuda täiendavate tõendite esitamist sertifikaadi ehtsuse kohta või kauba Tai päritolu kohta. Tõendamiskoormus läheks kaebajale üle, kui maksuhaldur oleks veenvalt ja tõenditele tuginedes suutnud põhjendada, et esitatud sertifikaat on võltsitud. Paljasõnaline sellekohane väide ei ole piisav.

11 26. Lisaks sellele on toimikus olevates raportites viidatud veel tervele hulgale tõenditele, mis OLAF'il ilmselt olemas olid, ent mille kohta pole õrna aimugi, kas maksuhaldur neid kontrollis või kas need ka maksuhalduril olemas olid, samas kui mistahes alust pimesi nende tõendite kohta OLAF’i raportis esitatule tugineda, ei ole. Nii näiteks on raporti nr 6771 (tl. 88) teisel lehel loetletud rida lisasid. Seda, kas maksuhalduril need maksuotsuse tegemise ajal olemas olid või mis neis lisades täpselt sisaldus, pole teada. Sama dokumendi kolmandalt lehelt (tl. 89) nähtub, et OLAF sai DFT-lt (arusaadavalt Tai Väliskaubandusministeerium) 19. aprilli 2013 mingisuguse loetelu kinnitusdetailide impordist ja ekspordist. Milline see loetelu oli, pole teada. Ka on sama raporti 5. leheküljel (tl. 90) juttu OLAF’i poolt põhiandmebaasist iga ettevõtte kohta võetud nimekirjast, mille osas pole jälle teada, milline see oli või mis seal kajastus. Seda, kas vastavad dokumendid maksuhalduril olemas olid või kas ta nende sisu kontrollis, pole teada. Niisamuti on see sama raporti järgmisel lehel kajastatud Laem Chabang sadama tollibüroolt saadud andmetega (tl. 90 pöördel). Raporti tekstidega ja võetud seisukohtadega ei ole jälgitavalt seotud nendega koos maksuhalduri poolt kaebajale esitatud tabelid (tl. 95 jj.). Seejuures hakkab silma kasvõi asjaolu, et raportis (tl. 90) on märgitud, et teatavatel juhtudel eksportis teine valitud ettevõte Taisse imporditud saadetise EL’i või väljastas nende kohta arve. Seega lisas OLAF vajadusel ekspordi nimekirjadele kolmanda lisaveeri „märkus“ (nt. Easy Products ettevõtte nimekirjal, kus mitmete saadetiste eest esitas arve hoopis Eastwest Metal). Vaidlust pole selles, et kaebajale lähetas kauba eeltoodud näites nimetatud Eastwest Metal, samas on kontrollaktiga kaebajale edastatud ja arusaadavalt maksuotsuse tegemise aluseks olevates tabelites kajastatud Euroopa Liitu toimunud importi äriühingu Easy Products Import & Export Co Ldt. poolt, ent märkuste lahtris „Remark“ ei ole midagi märgitud. Seega ei ole raportite tekst ja tabelid omavahel kooskõlas. Juba eelnimetatud raporti viimasel lehel (tl. 94) nimetatakse mingisugust ühisprotokolli, mille on allkirjastanud raporti koostajad ja tolliametnikud, ent mis dokumendiga on tegemist, jääbki selgusetuks. Eeltoodut silmas pidades ei saa pelgalt viidet OLAF’i raportitele pidada piisavaks põhjenduseks kaebajale maksusumma määramisel. Kaebaja on ka õigesti välja toonud, et maksuhaldur ei ole talle ette heitnud kaasaaitamiskohustuse rikkumist ning ka seetõttu ei saa kogu tõendamiskoormust panna kaebajale. 27. Lõppkokkuvõttes tuleb märkida, et kaebajale täiendava maksukohustuse panemine oleks õigustatud, kui maksuotsuse aluseks olevad asjaolud oleksid nõuetekohaselt tõendatud. Maksuotsust ei saa põhjendada viidetega paljasõnalistele ja kontrollimatutele väidetele, mis tulenevad OLAF’i või muu sarnase uurimisorgani raportitest, olenemata sellest, kui loogilised need on. Samamoodi nagu ei saa maksukohustuslaselt nõuda, et ta pimesi usaldaks maksuhalduri enese väiteid mingite asjaolude kohta, ei saa nõuda ka seda, et ta peaks usaldama OLAF’i raporteid, ilma, et need vähimalgi määral kontrollitavad oleksid. 28. HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamisega on otsus tehtud kaebaja kasuks. Kuigi formaalselt kuulub kaebus rahuldamisele vaid osaliselt, on vaidlusalust maksusummat arvestades kaebuse rahuldamata osa tähtsus kaduvväike. Kaebaja on taotlenud vastustajalt menetluskulude välja mõistmist. Kaebaja on esitanud dokumendid 750 euro suuruse riigilõivu (tl. 43) ning kokku 3644,90 euro suuruse õigusabikulu kohta. Riigilõiv tuleb kaebaja kasuks välja mõista. Juhindudes HkMS § 109 lõikest 6 leian, et välja mõistetava õigusabikulu suurust tuleb vähendada. Arvestades, et asjas on

12 eelnevalt toimunud vaidemenetlus, tõendite maht ega vaidluse aluseks olevate asjaolude hulk polnud märkimisväärne ning samuti seda, et mitmete kaebaja seisukohtadega ei saa siiski nõustuda (nt. mis puudutab tolli viga, maksusumma määramise aegumist), pean põhjendatuks umbes 2250 euro suuruse õigusabikulu välja mõistmist. Seega tuleb kokku vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista menetluskulu 3000 eurot. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur kohtunik