3-14-51994/10 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(6)

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Monika Laatsit

Otsuse tegemise aeg ja koht

9. detsember 2014. a, Tallinn

Haldusasja number

3-14-51994

Haldusasi

AS Applaford ES kaebus Maksu- ja Tolliameti 02.07.2014

korralduse nr 12.2-3/20944-8 tühistamiseks.

Menetlusosalised

Kaebaja

–

AS

Applaford

ES,

volitatud

esindajad

vandeadvokaadid Vahur Kivistik ja Gerly Kask

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindaja Kaisa

Jaaksaar

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult

teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 8. jaanuaril 2015.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliamet (MTA) kohustas 19.03.2014 korraldusega nr 12.2-3/20944-2

(edaspidi ka 19.03.2014 korraldus) AS Applaford ES esitama 2013. a detsembris toimunud

majandustehingute originaaldokumendid või nende kinnitatud koopiad (ostu- ja müügiarved,

kassadokumendid, lähetusaruanded, lepingud ja muud asjas tähtsust omavad dokumendid).

Korralduse täitmiseks kohustati kaebaja esindusõiguslikku isikut ilmuma koos dokumentidega

maksuhalduri ametiruumidesse 27.03.2014 kell 9.00 või esitama dokumendid nimetatud

kuupäevaks maksuhaldurile e-postiga. Maksuhaldur palus dokumendid kronoloogiliselt

järjestada, nummerdada ja esitada koos sisukorraga. Korralduses on hoiatatud, et kohustuse

tähtajaks täitmata jätmisel rakendatakse sunniraha, mille suurus on esimesel korral 450 eurot.

2. MTA kohustas 21.04.2014 korraldusega nr 12.2-3/20944-5 (edaspidi ka 21.04.2014

korraldus) AS Applaford ES tasuma sunniraha 450 eurot ning määras 19.03.2014

korraldusega antud kohustuse täitmiseks uue tähtaja 29.04.2014. Korralduse kohaselt esitas

AS Applaford ES 27.03.2014 maksuhalduri ruumides neljas toimikus sisukorraga varustatud

nummerdamata dokumendid, kuid ajapuudusele viidates keeldus äriühingu esindaja

dokumentide nummerdamisest, dokumentide üleandmisest ja maksuhalduri ruumis koopiate

tegemisest. Maksuhaldur hoiatas, et järgmisel korral rakendatakse 19.03.2014 korralduse

täitmata jätmise eest sunniraha 960 eurot.

2(6)

3. MTA kohustas 02.07.2014 korraldusega nr 12.2-3/20944-8 (edaspidi ka vaidlustatud

korraldus või 02.07.2014 korraldus) AS Applaford ES tasuma sunniraha 960 eurot, sest

äriühing jättis 19.03.2014 korralduse tähtaegselt täitmata.

4. AS Applaford ES esitas 11.07.2014 MTA-le vaide 02.07.2014 korralduse kehtetuks

tunnistamiseks. Vaide esitaja leidis, et tal on maksukorralduse seaduse (MKS) § 64 lg 1 p 6

alusel õigus keelduda 19.03.2014 korralduses nõutud dokumentide esitamisest, kuna

äriühingu juhatuse liiget Raivo Nirki kahtlustatakse maksuhaldurile AS Applaford ES 2013. a

detsembri

käibedeklaratsioonis

teadvalt

valeandmete

esitamises

maksukohustuse

vähendamise eesmärgil.

5. MTA jättis 06.08.2014 vaideotsusega nr 6-1/2287-2 vaide rahuldamata.

Vaideotsuse kohaselt on kohtupraktikas (nt Tallinna Ringkonnakohtu lahendid asjades nr 3-

06-2016 ja 3-11-495; Tartu Ringkonnakohtu lahendid asjades nr 3-09-1248 ja 3-08-1090;

Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 16.03.2010 otsus Elomaa v Soome ja 10.09.2002 otsus

Allen v Ühendkuningriik) leidnud korduvalt kinnitust, et isik võib keelduda teabe andmisest ja

tõendite esitamisest vaid juhul, kui need süüstavad teda või tema lähedasi ning enese

mittesüüstamise privileegi kaitseala ei laiene maksumenetluses tavapärasele dokumentide

esitamise nõudmisele ega välista kaasaaitamiskohustust. Seega ei anna mitte igasugune isiku

enda või tema lähedase suhtes toimuv uurimine õigust tugineda enese mittesüüstamise

privileegile ning keelduda teabe esitamisest ja seda ka olukorras, kus esitatavaid andmeid

võidakse kasutada isiku vastu. Enese mittesüüstamise privileegile tuginemine ei muuda

korraldust õigusvastaseks ega anna selle adressaadile õigust selle täitmisest täielikult

keelduda, vaid olukorras, kus korraldus teabe nõudmiseks sisaldab kohustust maksuhalduri

juurde ilmumiseks, peab isik korralduse täitma, ilmuma ettenähtud tähtajal maksuhalduri

juurde, kuulama ära maksuhalduri küsimuse ning seejärel otsustama, kas konkreetsele

küsimusele antav vastus võib omada isikut või tema lähedast süüstavat iseloomu. Alles

seejärel saab isik enese mittesüüstamise privileegile tugineda (juhul, kui selleks esinevad ka

objektiivsed eeldused – käimasolev või kavandatav kriminaalmenetlus) ning keelduda

küsimusele vastamast. Käesoleval juhul ilmus AS Applaford ES 27.03.2014 dokumentidega

maksuhalduri juurde, kuid keeldus ajapuudusele viidates nende üleandmisest ja

nummerdamisest ning koopiate tegemisest. Äriühing ei tuginenud dokumentide esitamisest

keeldumisel MKS § 64 lg 1 p-le 6 ega viidanud käimasolevale kriminaalmenetlusele.

Vaidlustatud korralduse tegemise ajal ei olnud Raivo Nirgi suhtes kriminaalmenetlust

alustatud, esimene uurimistoiming teostati alles 04.06.2014, mistõttu ei olnud vaide esitajal

ühtegi põhjust dokumentide esitamisest keeldumiseks. AS Applaford ES rikkus

kaasaaitamiskohustust, kui jättis olulise teabe maksumenetluses esitamata. AS Applaford ES

ei ole põhistanud, et andmete esitamise ajal esines oht tema või tema lähedase

õigusrikkumises süüdi tunnistamiseks. Õigus vaikimisele ja õigus enda vastu mitte tunnistada

ei ole absoluutsed. EIK peab võimalikuks teha väljaspool kriminaalmenetlust isiku vaikimise

põhjal õiguslikke järeldusi (08.04.2004 otsus asjas Weh v Austria, p 46).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

6. AS Applaford ES esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse 02.07.2014 korralduse

tühistamiseks.

Kaebaja viitas maksuhaldurile esitatud vaides, et maksukontrolli objektiks oleva

maksustamisperioodi suhtes on paralleelselt algatatud kriminaalmenetlus, mistõttu juhatuse

liige kasutab MKS § 64 lg 1 p 6 alusel vaikimisõigust ja dokumente ei esita. Kuna nii

maksumenetlust kui ka kriminaalmenetlust viib läbi vastustaja, siis oli vastustaja 02.07.2014

3(6)

korralduse andmise ajal teadlik läbiviidavast süüteomenetlusest. Seetõttu puudub alus

sunniraha kohaldamisega nõuda kaebajalt dokumente, millel on otsene seos käimasoleva

kriminaalmenetlusega. Haldusmenetluse ja süüteomenetluse paralleelsel kulgemisel ei ole

välistatud vastastikune teabevahetus, millest tulenevalt seab maksuhalduri tegevus ohtu

põhiseaduse § 22 lg-s 3 sätestatud garantiid. MKS § 56 ei sunni isikut valimatult täitma

kaasaaitamiskohustust ning konflikt põhiseaduse § 22 lg 3 ja maksumenetlusliku

kaasaaitamiskohustuse vahel on lahendatud MKS § 64 lg 1 p 6 abil. Käesoleval juhul on seos

maksumenetluses maksukohustuslaselt nõutava teabe ja süüteomenetluse vahel ühene ja selge

– süüteomenetluse objektiks on analoogselt maksumenetlusega 2013. a detsembri käibemaksu

deklareerimise ja tasumise õigsus, mille raames toimub ka raamatupidamise algdokumentide

hindamine. Seega on maksuhaldur 02.07.2014 korraldusega õigusvastaselt kohaldanud

sunniraha ja nõudnud kaebajalt dokumente, mille alusel toimuks tema üle otsuse tegemine

kriminaalasjas. Maksuhaldur oli vaidlustatud korralduse andmise ajal kohustatud arvestama

toimuva kriminaalmenetlusega.

Kaebaja on 19.03.2014 korralduse täitnud selles toodud tingimustel. Kaebajalt nõuti

raamatupidamise originaaldokumentide või kinnitatud koopiate esitamist, milleks paluti

ilmuda määratud kuupäeval maksuhalduri ruumidesse. Seda kaebaja tegi. Kaebaja ja

maksuhaldur on erineval arusaamisel sellest, kas korraldus sisaldas kohustust jätta

dokumendid maksuhaldurile (MKS § 65 lg 2). Kaebaja on maksuhalduri korralduse täitmisel

lähtunud kirjapandust, mis nägi ette üksnes dokumentide esitamise maksuhaldurile. Seetõttu

ei nõustu kaebaja maksuhalduri seisukohaga, et originaaldokumentide üleandmisest

keeldumisest on tuletatav korralduse täitmata jätmine. Ei ole võimalik rikkuda kohustust,

mida haldusakt ei sisalda. Kuna kaebaja on originaaldokumentidega maksuhalduri juurde

ilmunud, siis ei ole asjakohased sunniraha korralduses toodud etteheited kinnitatud koopiate

või dokumentide elektroonse esitamise võimaluse kasutamata jätmise kohta.

Sunniraha ei ole võimalik määrata ka nummerdamata algdokumentide esitamise eest.

Kaebajale jääb arusaamatuks, mida maksuhaldur, tuginedes MKS § 57 lg-le 3,

nummerdamise all silmas peab, sest vastavast sättest sellist kohustust ei tulene. Maksuhaldur

ei ole 21.04.2014 korralduses raamatupidamise seaduse (RPS) § 7 lg 1 p 8 numeratsiooni

puudumisele tuginenud. Ilmselt on maksuhaldur silmas pidanud kaustades olevate

dokumentide arvu nummerdamist, kuid sellist kohustust ei tulene maksumaksjale MKS-st ega

ka RPS-st.

Eeltoodud põhjendustel on kaebaja seisukohal, et MTA 02.07.2014 korraldusega teistkordse

sunniraha määramine on alusetu, kuna sunniraha määramise aluseks olevaid korralduses

toodud rikkumisi tegelikkuses ei esine ning korralduse andmise ajaks olid oluliselt muutunud

asjaolud, millega maksuhaldur pidi teabe ja dokumentide nõudmisel arvestama.

7. MTA vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.

Kriminaalmenetluses kehtivast tõendite vaba hindamise põhimõttest tulenevalt ei oleks ühelgi

kaebaja poolt maksuhaldurile korralduse alusel esitataval tõendil hilisemas võimalikus või

käimasolevas süüteomenetluses ette kindlaksmääratud jõudu. Kaebaja seisukohad, milles ta

põhjendab MKS § 64 lg 1 p 6 vastuoluga MKS §-s 56 sätestatuga, on lähtuvalt

kohtupraktikast (näiteks Riigikohtu lahend nr 3-1-1-57-07) põhjendamatud, kuna prokuratuur

ei saa maksuhalduri poolt saadud teavet kasutada süüdistusaktis ja kohtus ning kohus ei saa

neid tõendeid avaldada, kui süüdistatav ise ei taha nende tõendite avaldamist. Süütuse

presumptsioonist tuleneva vaikimisõiguse eesmärk on eelkõige asetada riigile kriminaal- või

väärteoasjas kohustus tõendada isiku süü ning võtta isikult kohustus tõendada oma süütust.

Maksu määramise ja maksuotsuse täitmise edasilükkamine ei ole põhiseaduse § 22 lg 2

eesmärgiks. Maksumenetlus ega sellele järgnev halduskohtumenetlus ei ole hõlmatud PS § 22

4(6)

lg 2 esemelise kaitsealaga (vt nt Riigikohtu 17.02.2004 otsus haldusasjas nr 3-1-1-120-03, p

16). Ka EIK on rõhutanud, et õigus vaikimisele ja õigus enda vastu mitte tunnistada ei ole

absoluutsed. EIK peab võimalikuks teha väljaspool kriminaalmenetlust isiku vaikimise põhjal

õiguslikke järeldusi (08.04.2004 otsus asjas Weh v Austria, p 46). Seda, et enese

mittesüüstamise

privileegi

kaitseala

laieneb

eelkõige

süüteomenetlustele,

mitte

maksumenetluses tavapärasele dokumentide esitamise nõudmisele, kinnitab ka EIK praktika.

EIK 16.03.2010 otsusest Elomaa v Soome ja 10.09.2002 otsusest Allen v Ühendkuningriik

nähtuvalt ei ole enese mittesüüstamise privileegi kaitsealas mitte kõik maksumenetluses

esitatavad järelepärimised isiku varade ja majandusliku seisu kohta ja seda vaatamata

asjaolule, et sellise informatsiooni mitteesitamise või varjamise eest võidakse isikule määrata

sanktsioon. EIK seisukohal on sellised järelepärimised vajalikud maksude väljaarvutamiseks

ja ilma maksuhaldurile sellekohase õiguse andmiseta oleks riigi maksusüsteemi efektiivne

toimimine mõeldamatu. Käesoleval juhul, nagu ka EIK lahendis Elomaa v Soome, on tegemist

tavapärase seaduses reguleeritud menetlustoiminguga, millele maksukohustuslane peab

alluma. EIK selgitas lahendis Allen v Ühendkuningriik, et enese mittesüüstamise õigust ei saa

tõlgendada kui üldist immuunsust maksuhalduri toimingute suhtes sooviga vältida isiku

suhtes läbiviidavat uurimist maksumenetluses. EIK selgitas lahendile Murray v

Ühendkuningriik viidates täiendavalt, et mitte iga meedet, millega stimuleeritakse isikut

esitama ametiasutusele teavet, mida võidakse hiljem kasutada ka kriminaalmenetluses, ei saa

käsitleda ebasobiva sunnina. Kaebaja ei saaks vaidlusaluse korralduse osas tugineda enese

mittesüüstamise privileegile ka seetõttu, et kaebaja ei ole maksuhaldurile maksumenetluses

avaldanud, et keeldub tõendite esitamisest MKS § 64 lg 1 p 6 alusel (Riigikohtu 14.11.2007

otsus nr 3-3-1-47-07). Kaebaja on sellele viidanud alles vaides.

Vastustaja ei nõustu, et 27.03.2014 raamatupidamise dokumentidega maksuhalduri

ametiruumidesse ilmumisega on kaebaja 19.03.2014 korralduse algselt täitnud selles toodud

tingimustel. Kaebaja juhatuse liige läks 27.03.2014 koos lepingulise esindaja vandeadvokaat

Vahur Kivistikuga maksuhalduri ametiruumidesse ning neil olid kaasas kaustad, mis

sisaldasid äriühingu raamatupidamisdokumente. Revidentidel võimaldati nendega visuaalselt

tutvuda, kuid kaebaja keeldus dokumentide üleandmisest ja koopiate tegemisest. Sama

käitumismuster iseloomustab kaebajat kõnesolevas maksumenetluses juba varasemalt – ka

14.03.2014 on kaebaja maksuhalduri ametiruumides toiminud samamoodi. Vastustaja

hinnangul ei saa sellisel moel lugeda 19.03.2014 korraldusega pandud kohustust täidetuks. On

mõeldamatu, et revidendid suudavad mitmest kaustast leida maksumenetluses tähtsust

omavad dokumendid, jätta meelde nende sisu ja selle pinnalt hiljem koostada haldusakti. Isegi

kui see oleks teoreetiliselt võimalik, tõusetuks koheselt küsimus nõuetekohaste tõendite

olemasolu kohta, millele haldusakt peab tuginema – need eksisteeriksid ainult revidentide

peas. Sellisel kujul maksumenetluse läbiviimine ei ole võimalik ning kindlasti ei ole see olnud

seadusandja eesmärk MKS-is tõendite kogumise regulatsiooni kehtestamisel. 19.03.2014,

21.04.2014 ja 02.07.2014 korraldustest ei saa mitte mingil juhul teha järeldust, et

maksuhaldur on soovinud dokumentidega lihtsalt visuaalselt tutvuda. Selline ei ole ka

tavapärane maksuhalduri praktika. Maksuhaldur kogub tõendeid enamasti kirjalikult. See

peaks kindlasti teada olema ka maksuasjades professionaalse kaebaja esindaja jaoks.

19.03.2014 korralduse teise lehekülje kolmandast lõigust nähtub selgesti, et 14.03.2014

keeldus kaebaja maksuhalduri ruumides dokumentide üleandmisest maksuhaldurile ning

sellele järgnevast lõigust, et seetõttu kohustabki maksuhaldur veelkord nõutud dokumente

esitama. 02.07.2014 korralduse esimesel leheküljel toodu kinnitab samuti, et maksuhaldur on

soovinud siiski dokumentide maksuhalduri juurde jätmist või võimalust nendest koopiate

tegemiseks. Seega on vaidlusalune 02.07.2014 korraldus piisavalt selge ning motiveeritud.

MTA 19.03.2014 korraldust ei saa pidada kaebaja poolt nõuetekohaselt täidetuks ning kaebaja

jättis täitmata ka 21.04.2014 korralduse, mistõttu on talle määratud sunniraha.

5(6)

KOHTU PÕHJENDUSED

8. Vaidlus käib selle üle, kas kaebajale 02.07.2014 korraldusega teistkordse sunniraha

määramine 19.03.2014 korralduses nõutud dokumentide esitamata jätmise eest on

õiguspärane.

9. Kooskõlas MKS § 135 lõikega 1 ning asendustäitmise ja sunniraha seaduse (ATSS) §

2 lõikega 1 ja § 8 lõikega 1 on lubatud sunnivahendit rakendada, kui adressaadile on tehtud

teatavaks ettekirjutus, mis kehtib, ning seda ei ole hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täidetud.

Kaebaja väidab, et täitis 19.03.2014 korralduse enne 02.07.2014 korralduse andmist.

MTA 19.03.2014 korraldusega (tl 8-9) kohustati kaebajat esitama 2013. a detsembris

toimunud majandustehingute kohta järgmised originaaldokumendid või nende kinnitatud

koopiad: ostu- ja müügiarved, kassadokumendid, lähetusaruanded, lepingud ja muud tähtsust

omavad dokumendid. Dokumendid tuli esitada kronoloogiliselt järjestatuna, nummerdatult

ning koos sisukorraga. Dokumentide esitamiseks paluti kaebajal tulla 27.03.2014 revidendi

juurde või esitada dokumendid e-postiga digitaalselt allkirjastatult. Vaidlustatud korralduses

(tl 11-12) on märgitud, et nimetatud kuupäeval esitas kaebaja maksuhaldurile neli toimikut

nummerdamata algdokumente, kuid ajapuudusele viidates keeldus kaebaja maksuhalduri

ettepanekust nummerdada dokumendid kaebaja juuresolekul ja koostada vastav dokumentide

üleandmise-vastuvõtmise akt ning teha maksuhalduri ruumides dokumentidest koopiad. Neile

faktilistele asjaoludele ei ole kaebaja vastu vaielnud. Seega olid kaebajal maksuhalduri juurde

ilmudes kaasas dokumendid, kuid ta ei andnud dokumente maksuhaldurile üle ega

võimaldanud neist koopiate tegemist.

Kaebaja seisukoht, et 19.03.2014 korraldus ei sisaldanudki kohustust jätta dokumendid

maksuhaldurile või võimaldada neist koopiate tegemist, ei ole õige. Maksuhaldur on

19.03.2014 korralduse andmisel tuginenud MKS § 59 lg 2 p-le 1, § 60 lg-le 1 ning § 62 lg-le 1

ja 3. Nimetatud sätetest tuleneb maksuhaldurile õigus koguda oma ülesannete täitmiseks

vajalikke tõendeid ja maksukohustuslase kohustus neid tõendeid maksuhaldurile esitada.

Seejuures tuleneb MKS § 62 lg-test 1 ja 3 selgelt, et dokumendid tuleb maksuhaldurile

esitada, st üle anda, mitte pelgalt ette näidata. Maksuhalduri õigus teha dokumentidest

koopiaid või dokumente ära võtta tuleneb MKS §-st 65 ja pelgalt selle sätte märkimata

jätmine ei ole vaidlustatud korralduse tühistamise aluseks.

Kohus lisab, et MTA 19.03.2014 korralduse kohaselt viib maksuhaldur kaebaja suhtes läbi

üksikjuhtumi

kontrolli,

mis

hõlmab

käibemaksu-,

tulu-

ja

sotsiaalmaksu

ning

kogumispensioni ja töötuskindlustusmakse arvestamise, deklareerimise ja tasumise õigsuse

kontrollimist. Maksuhalduril tuleb kontrolli käigus uurida, millised kaebaja esitatud tõendid

on asjakohased, samuti hinnata kõiki maksumenetluses kogutud tõendeid koostoimes ja

vastastikuses seoses. Kui kontrolli tulemusena selgub, et kaebaja suhtes tuleb teha

maksuotsus, peab maksuhaldur maksu määramist motiveerima, sh põhjendama kogutud

tõenditest tehtud järeldusi. Seda ei ole võimalik teha, kui maksuhaldur saab kaebaja

majandustegevust puudutavaid, neljas toimikus sisalduvaid dokumente pelgalt lühikese aja

vältel vaadelda. Maksuhaldur märgib õigesti, et maksumenetluse eripära ja maksuhalduri

tavapärane praktika koguda tõendeid kirjalikult pidi olema kaebaja vandeadvokaadist

esindajale teada.

10. Kaebajale ei ole vaidlustatud korraldusega sunniraha määratud dokumentide

nummerdamata jätmise eest, vaid eelkõige dokumentide esitamata jätmise eest. Kuid nõue

esitada dokumendid maksuhaldurile süstematiseeritult ja nummerdatult on samuti kooskõlas

MKS § 62 lg 1 eesmärgiga, sest välistab hilisemad vaidlused selle kohta, kui palju ja milliseid

dokumente on kaebaja maksuhaldurile üle andnud. See on ka kooskõlas MKS § 65 lg-ga 3.

6(6)

11. Kaebuse kohaselt viitas kaebaja vaidlustatud korralduse peale esitatud vaides, et

maksukontrolli objektiks oleva maksustamisperioodi suhtes on paralleelselt algatatud

kriminaalmenetlus, mistõttu juhatuse liige kasutab MKS § 64 lg 1 p 6 alusel vaikimisõigust ja

dokumente ei esita. Kaebaja väidab, et kuna nii maksumenetlust kui ka kriminaalmenetlust

viis läbi vastustaja, siis oli vastustaja 02.07.2014 korralduse andmise ajal läbiviidavast

süüteomenetlusest teadlik ja seetõttu puudus vastustajal alus nõuda käimasoleva

kriminaalmenetlusega seotud dokumente.

Kohtu arvates ei tingi need kaebaja väited vaidlustatud korralduse tühistamist. Haldusakt on

õiguspärane, kui see on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel

ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele (HMS §

54). Kohus hindab haldusakti õiguspärasust selle andmise aja seisuga, st vastavalt haldusakti

andmise ajal kehtinud õiguslikule ja faktilisele olukorrale (HKMS § 158 lg 2 lause 2).

Kaebaja esitas maksuhaldurile selgituse, et keeldub dokumentide esitamisest enese

mittesüüstamise privileegile tuginedes, alles käesolevas asjas vaidlustatud korralduse peale

esitatud vaides. Seega ei saanud maksuhaldur vaidlustatud korralduse andmise ajal kaebaja

vastavasisulise väitega arvestada.

Kohus leiab, et maksuhalduril ei olnud vaidlustatud korralduse andmisel kohustust omal

algatusel kontrollida, kas kaebajal oli paralleelselt käimasoleva kriminaalmenetluse tõttu

õigus tugineda enese mittesüüstamise privileegile. Maksuhaldur on 06.08.2014 vaideotsuses

õigesti selgitanud, viidetega asjakohasele siseriiklikule ja EIK kohtupraktikale, et enese

mittesüüstamise privileeg ei ole absoluutne (vt eelkõige EIK 08.07.2004 otsus Weh v Austria).

Tallinna Ringkonnakohus on selgitanud otsuses asjas nr 3-11-495, et EIK 16.03.2010 otsusest

Elomaa v Soome ja 10.09.2002 otsusest Allen v Ühendkuningriik nähtuvalt ei ole enese

mittesüüstamise privileegi kaitsealas mitte kõik maksumenetluses esitatavad järelepärimised

isiku varade ja majandusliku seisu kohta ja seda vaatamata asjaolule, et sellise informatsiooni

mitteesitamise või varjamise eest võidakse isikule määrata sanktsioon. EIK selgitas, et sellised

järelepärimised on vajalikud maksude väljaarvutamiseks ja ilma maksuhaldurile sellekohase

õiguse andmiseta oleks riigi maksusüsteemi efektiivne toimimine mõeldamatu. EIK selgitas

lahendis Allen v Ühendkuningriik, et enese mittesüüstamise õigust ei saa tõlgendada kui üldist

immuunsust maksuhalduri toimingute suhtes sooviga vältida isiku suhtes läbiviidavat uurimist

maksumenetluses. EIK selgitas lahendile Murray v Ühendkuningriik viidates täiendavalt, et

mitte iga meedet, millega stimuleeritakse isikut esitama ametiasutusele teavet, mida võidakse

hiljem kasutada ka kriminaalmenetluses, ei saa käsitleda ebasobiva sunnina. Kohtupraktikas

on seega tunnustatud seisukohta, et isiku suhtes kavandatav või läbiviidav kriminaalmenetlus

ei välista automaatselt MKS §-dest 56-58, 60 ja 62 tulenevat kaasaaitamiskohustust. Enese

mittesüüstamise privileegile tuginev isik ise peab põhistama ohtu, et andmeid või tõendeid

võib kasutada tema või tema lähedaste süüdistamiseks (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu otsus

asjas nr 3-11-495 ja Tartu Ringkonnakohtu otsus asjas 3-09-2921). Enne vaidlustatud

korralduse andmist kaebaja maksuhaldurile sellist põhistust ei esitanud.

12. Kuna kaebuse väited ei tingi vaidlustatud korralduse tühistamist, jääb kaebus

rahuldamata.

13. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus

tehakse kaebaja kahjuks, kuid MTA ei ole esitanud menetluskulude vastaspoolelt

väljamõistmise taotlust, seega jäävad menetluskulud poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Monika Laatsit