3-14-51446/25 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Raili Randlane Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 9. detsember 2014, Jõhvi Kohtuasja number 3-14-51446 Kohtuasi E.P.kaebus Viru Vangla 30.05.2014 käskkirja nr 6-1/820-KP tühistamiseks Menetlusosalised ja esindajad Kaebaja: E.P. Vastustaja: Viru Vangla, esindaja Agu Rillo Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 08.01.2015. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 03.12.2013 käskkirja nr 6-1/1699 alusel on Viru Vangla kohaldanud kinnipeetav E. P.(edaspidi kaebaja) suhtes vangistusseaduse § 69 lg 2 p-dele 1, 3, 4 ja 5 tuginedes täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, vanglasisese liikumisja suhtlemisvabaduse piiramist, spordivahendite, spordisaali ja spordiväljakute keelamist ning ohjeldusmeetmena käeraudade peale panemist igakordsel kambrisse sisenemisel. 30.05.2014 vormistati käskkiri nr 6-1/820-KP (tl 10-12) nende meetmete pikendamise kohta. 05.06.2014 koostas kaebaja vaide (tl 13-14), milles palus käskkiri kehtetuks tunnistada. Ta väitis, et 30.11.2013

toimunu oli arusaamatus, väited tema allumatuse ja ähvarduste kohta ei vasta tõele, kehtivaid karistusi on arvestatud ebaõigesti ning ärakuulamiseõigust on eiratud. 07.07.2014 vaideotsusega nr 6-12/151-2 (tl 15-16) jäeti vaie rahuldamata.

Veel on toimikusse esitatud Viru vangla julgeolekuosakonna juhataja 29.05.2014 ettekanne (tl 58).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED

2. 08.07.2014 koostatud kaebuses (tl 1-3) palus kaebaja, et kohus arvestaks vaide põhjendustega ja tühistaks 30.05.2014 tehtud käskkirja nr 6-1/820-KP. Ta väitis, et tema käitumine on olnud korrektne, vaidlustatud käskkirjas pole välja toodud uusi asjaolusid ja aluseid piiravate meetmete kohaldamiseks, tuginetud on hoopis asjasse puutumatutele asjaoludele ning teda ei ole ära kuulatud.

3. Viru Vangla (edaspidi vastustaja) vastuses (tl 49) peeti vaidlustatud käskkirja õiguspäraseks, paluti kaebus rahuldamata jätta ning märgiti, et kaebaja ära kuulamine toimus julgeolekuosakonna juhataja poolt 29.05.2014. Kaebajast tulenevat võimalikku prognoositavat ohtu põhjendati väitega läbiotsimiskorraldusele mitteallumisest 14.05.2014 ja ärakuulamisvestluse tulemusega ning lisati, et ta on ka hiljem keeldunud allumast vanglaametnike korraldustele.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Käesolevas asjas vajab lahendamist küsimus, kas millistel tingimustel ja korras saab vangla pikendada kinnipeetavale kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid.

5. Vaidlustatud käskkiri rajaneb vangistusseaduse § 69 lg 2 p-dele 1, 3, 4 ja 5, millised näevad täiendavate julgeolekuabinõudena ette kinnipeetava vanglasisese liikumisja suhtlemisvabaduse piiramise, kehakultuuriga tegelemise keelamise, eraldatud lukustatud kambrisse paigutamise ning ohjeldusmeetmete kasutamise. Sama paragrahvi lõikest üks tulenevalt kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid raske õiguserikkumise ärahoidmiseks või kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub vangistusalaste õigusaktide nõudeid, kahjustab oma tervist, on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule või on suitsiidivõi põgenemiskalduvustega.

6. Käskkirjast nähtuvalt tingis täiendavate julgeolekuabinõude rakendamise kaebaja suhtes 30.11.2013 aset leidnud rünne vanglateenistuse ametnikule. Nende pikendamisel lähtuti täiendavalt asjaolust, et 14.05.2014 ei allunud ta vanglaametnike korraldusele täielikuks läbiotsimiseks. Sellega sooviti välja selgitada täiendavate julgeolekuabinõude kohaldase jätkamise asjaolud või nende ära langemine. Lisaks märgiti ära ka 29.05.2014 toimunud vestluse käigus tehtud kaebaja avaldus, et kui valvurite provotseeriv käitumine jätkub, ei vastuta ta oma tegude eest ka tulevikus. Veel viidati 30.05.2014 keeldumisele individuaalse täitmiskava igakuisest vestlusest ning asjaolule, et kaebajal on kaheksateist kehtivat distsiplinaarkaristust, milledest viisteist on määratud allumatuse, kaks keelatud esemete valdamise ja üks telefoniavaldusel valeandmete esitamise eest. Seejuures nähtub käskkirjast, et individuaalse täitmiskava vestlusest keeldumine ja varasemad distsipliinirikkumised ei ole mitte täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otseseks põhjuseks ega karistuseks, vaid andsid koos julgeolekuosakonna juhatajaga toimunud vestluse tulemustega aluse järeldada, et tegemist on kinnipeetavaga, kes on ohuks nii vanglaametnike kui teiste isikute elule ja tervisele ning kelle suhtes ei saa vangla olla veendunud, et 03.12.2013 käskkirjaga nr 6- 1/1699-KP kohaldatud julgeolekuabinõude lõpetamisel ei pane ta toime uusi raskeid rikkumisi või kuritegu vanglaametnike suhtes. Kohtumenetluses pole kaebaja esitanud midagi niisugust, mis saaks selle veendumuse ümber lükata. Käskkirjas kirjeldatud käitumisega on ta näidanud, et vägivald vanglaametnike suhtes ei ole tema poolt välistatud. Väide, et ta on korrektselt käitunud ega ole täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kestel uusi õiguserikkumisi toime pannud, ei lükka

ümber täiendavate julgeolekuabinõude jätkuva kohaldamise vajadust, vaid üksnes kinnitab valitud meetmete õigsust.

7. Vangistusseaduse § 69 lg 3 kohaselt lõpetatakse täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine need põhjustanud asjaolude ära langemisel. Kaebaja on rünnanud vanglaametnikku ja ähvardanud, et ei pruugi vastutada oma tegude eest ka tulevikus ning käesoleval hetkel ei kinnita miski, et vaatamata juba mitmeid kuid kestnud piirangutele oli temast tulenev oht vanglas viibivate isikute elule ja tervisele käskkirjade andmise hetkeks või on käesolevaks ajaks ära langenud või vähemalt olulisel määral vähenenud. Kuna kinnipeetavast tulenevate julgeolekuriskide hindamine on üksnes vastavate vanglateenistuse ametnike pädevuses, ei saa kaebaja väited oma positiivsest käitumisest ega miski muu sarnane kinnitada, et vanglateenistuse ametnike poolt tema kohta antud hinnang oli väär ning puudusid alused ennetavat laadi julgeolekumeetmete kohaldamiseks ja jätkuvaks rakendamiseks. Alust pole kahelda ka tulevikku suunatud ähvarduste kohta esitatud kaebaja väidetes, neid eitavad väited on aga koos vanglaametnike vastu esitatud süüdistustega käsitletavad piirangutest vabastamise eesmärki teeniva enda tagantjärele õigustamisena.

8. Vangistusseaduse § 66 lg 1 kohaselt tuleb kinnipeetavate järelevalve kohaldada viisil, mis tagab seaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas ning on iseenesest mõistetav, et vastav kohustus hõlmab nii vanglas viibivate kinnipeetavate, vanglateenistuse ametnike kui ka vanglat külastavate isikute julgeoleku tagamise. Riigikohtu halduskolleegium on lahendis nr 3-3-1-33-10 asunud seisukohale, et vangistusseaduse § 69 lg 1 nimetatud aluse esinemisel on vanglal kaalutlusõiguse alusel otsustada julgeolekuabinõu kohaldamise vajaduse üle ja valida sobiv meede sama paragrahvi teises lõikes loetletud abinõudest. Seetõttu on kohtulik kontroll vangla tegevuse üle täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel piiratud. Kohus saab kontrollida üksnes, kas täiendava julgeolekuabinõu kohaldamise otsustamisel või meetme valikul esines kaalumisvigu või mitte ega saa hinnata täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otstarbekust. Lahendis nr 3-3-1-63-09 on Riigikohtu halduskolleegium leidnud, et täiendavaid julgeolekuabinõusid tuleks kohaldada ka preventiivsel või tõkestaval eesmärgil, seejuures antakse tulevikku suunatud prognoosi ja piiratud teabe alusel hinnang, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline, selle hilisem tegelik saabumine ei ole oluline, täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks võib olla piisav üksnes see, et vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus kaitstava õigushüve kahjustamises ning ta ei saa õigushüve kahjustust ootama jääda, vaid peab selle tõenäosuse puhul ennetavaid meetmeid kasutama.

9. Täiendavate julgeolekuabinõude eriti aga ohjeldusmeetmete puhul piiratakse kinnipeetava õigusi eriti ulatuslikult ning seetõttu peavad nende rakendamiseks esinema vahetud ja olulised põhjused ning meetme kohaldamine peab toimuma vastavuses proportsionaalsuse põhimõttega, olema taotletud eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas. Kaebaja puhul see nii ongi, sest täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise tingis ta enda konkreetne tegu vanglaametniku suhtes toime pandud ründe näol ning sellele abinõude rakendamise ajal lisandunud allumatus ja ähvardus, mis viitas sarnase käitumise võimalikkusele ka tulevikus. Vaidlustatud käskkirjast nähtuvalt on vangla vastava otsustuse langetamisel lähtunud nii kaebaja tegude kui iseloomuga seotust ning kaalunud tema ja teiste vanglas viibivate isikute huve. Selle tulemusel on leitud, et valitud abinõud aitavad kõige tõhusamal viisil ära hoida uue sarnase ründe võimalust teiste isikute suhtes, on seega nende elu ja tervise säilitamise huvides igati vajalikud ning kaaluvad üles kaebaja enda vaba liikumise ja suhtlemise õigustele rakenduvad piirangud. Kaebaja on küll väitnud kaebuses, et käskkiri on kaalutlusvigane, kuid on seejuures viidanud vaid lubamatusele toetuda täitmiskava vestlusest keeldumisele ja süü mittetunnistamisele ega ole arvestanud, et käesoleva juhtumi puhul on tegemist ennetava meetmega, mille puhul saab ja peabki hinnangud kujundama kinnipeetava käitumisele tuginedes.

10. Lisaks kõigele muule on kaebaja välja toonud ka asjaolu, et teda pole ära kuulatud. Kohustus kuulata menetlusosaline enne teda koormava haldusakti andmist ära sisaldub haldusmenetluse seaduse § 40 lg 1. Seejuures ei ole seaduseandja aga kehtestanud vastava menetlustoimingu läbiviimise konkreetseid tingimusi ega määratlenud selleks pädevat isikut. Vastavaid nõudeid ei tulene ka vangistusalastest õigusaktidest. Seega on vangla otsustada, kuidas täpselt kinnipeetava ära kuulamine enne täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist korraldada. Oluline on vaid see, et tal oli olemas võimalus asja kohta oma arvamus ja vastuväited esitada ning need tehti otsuse langetajale teatavaks. Kaebaja puhul on sellest põhimõttest täiel määral kinni peetud, sest enne täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise üle otsustamist vestles temaga julgeolekuosakonna spetsialist, vestluse sisu leidis vastavas käskkirjas ka kajastamist ning kaebuses pole ta nimetanud ühtegi otsuse tegemiseks olulise tähendusega asjaolu, mis tal selle vestluse käigus teatavaks tegemata jäi. Eelnevalt juba käsitatu kohaselt on täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise üle otsustamine vanglateenistuse kaalutlusotsus ning kinnipeetav ise ei ole pädev vastavate asjaolude olemasolu ja neist tulenevate otsustuste õigsust hindama.

11. Eeltoodud järeldustel pole Tartu Halduskohtul alust pidada Viru Vangla tegevust kaebajale kohaldatud täiendavate julgeolekuabinõude pikendamisel õigusvastaseks ega vastavat käskkirja tühistada. Seega jääb kaebus täies ulatuses rahuldamata. Kaebaja on kohtumäärusega vabastatud kokku 30 euro suuruste riigilõivude tasumisest. Viru Vangla oma menetluskulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole, mistõttu jäävad tema võimalikud kulutused sama seadustiku § 109 lg 1 kohaselt hüvitamata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane